3-12-2200/58 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20.05.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2200 Haldusasi AS Eesti Eine kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 07.06.2012. a toetuse tagasinõudmise otsuse nr 13-6/1206 ja 19.09.2012. a vaideotsuse nr 13-4/264 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 25.06.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AS Eesti Eine apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja AS Eesti Eine Esindajad v.adv. Ott Saame ja v.adv.abi Kaija Koik Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25.06.2013. a otsus muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendava osa alapunktidele IV-VI.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.06.2014 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Eine esitas 16.11.2010 PRIA-le põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse taotluse (tl 26-28p). 01.04.2011 esitas AS Eesti Eine PRIA-le avaldused (tl 29-29p) investeeringutoetustest osaliselt loobumiseks.

2. PRIA peadirektori 19.04.2011. a käskkirjaga nr 13-6/720 (tl 30-30p) määrati Eesti maaelu arengukava 2007-2013 ühise põllumajanduspoliitikaga kaasneva maaelu arengu toetuse meetme 1.6 raames AS-le Eesti Eine toetust summas 272 265,81 eurot. Taotluse viitenumber on 160010780084. Peale kohapeal investeeringu teostamise kontrolli maksis PRIA 01.09.2011. a käskkirjaga nr 13-6/1688 AS-le Eesti Eine toetuse välja.

3. PRIA 07.06.2012. a toetuse tagasinõudmise otsusega nr 13-6/1206 (tl 34-35p) tunnistati Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lg-tele 3 ja 4, § 100 lg-tele 1 ja 3 ning § 102 lg-tele 1 ja 2 tuginedes kehtetuks AS-le Eesti Eine toetuse määramise 19.04.2011. a käskkiri ja toetuse väljamaksmise 01.09.2011. a käskkiri. Ühtlasi nõuti AS-lt Eesti Eine tagasi toetus summas 272 265,80 eurot, millele lisandub intress ELÜPS § 102 lg-s 1 sätestatud määras ning rakendati AS-i Eesti Eine suhtes Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 65/2011 artiklit 30, arvates kaebaja EAFRD toetuse alt välja. Toetuse tagasinõudmise põhjuseks oli asjaolu, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist. Kuna AS Eesti Eine taotlus ei vastanud põllumajandusministri 27.07.2010. a määruse nr 85 “Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 85) § 4 lg 6 nõuetele, siis leiti, et toetus on välja makstud alusetult. Lisaks märkis PRIA, et tuvastatud asjaoludel on alus taotluse rahuldamata jätmiseks ELÜPS § 62 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel, mille kohaselt tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus kui taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele ning taotluses on esitatud teadlikult valeandmeid.

4. PRIA 19.09.2012. a vaideotsusega nr 13-4/264 (tl 43-44) jäeti AS Eesti Eine vaie (tl 36-39) rahuldamata.

5. AS Eesti Eine esitas 19.10.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-10p), milles palus tühistada PRIA 07.06.2012. a otsus nr 13-6/1206 ja 19.09.2012. a vaideotsus nr 13-4/264. Kaebaja leidis, et nii otsuses kui ka vaideotsuses on määruse nr 85 § 4 lg-t 6 ebaõigesti kohaldatud, ta ei ole rikkunud määrusega nr 85 kehtestatud nõudeid ning puudub alus ELÜPS § 62 lg 2 p-de 1 ja 4 kohaldamiseks. Kaebaja hinnangul ei ava määruse nr 85 ning Euroopa Nõukogu 20.09.2005. a määrus (EÜ) nr 1698/2005 „investeeringu tegemise alustamise“ tähendust. Vastustaja oleks investeeringu tegemise alustamise hetkena pidanud käsitlema hetke, mil kaebaja alustas taotlusel märgitud seadme või tehnoloogia, nende paigutamise või rakendamise eest või hoone ehitustööde eest tasumist. Otsus on õigusvastane, sest vastustaja ei ole tuvastanud, missuguses ulatuses oli toetuse maksmine määruse nr 85 § 4 lg-st 6 tulenevalt alusetu. Olles ilmselt mõjutatud avalikkuse poolt vastustajale avaldatud survest kaebajale makstud summa tagasi nõuda, ei ole vastustaja olulisi asjaolusid piisava põhjalikkusega välja selgitanud, tõendeid kogumis hinnanud ega tagasinõudmise eelduste täidetust nõuetekohaselt põhjendanud. Otsus on õigusvastane, kuivõrd on kehtiva õigusega vastuolus, ebaproportsionaalne ja ilmsete kaalutlusvigadega ega vasta vorminõuetele. Vaideotsuses on otsuse õiguspärasusele antud ebaõige hinnang ning vaideotsus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ega ole põhjendatud. Otsuses ja vaideotsuses on põhjendamatult kohaldatud Euroopa Komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 30 lg-t 2, kuivõrd otsusest ei nähtu nimetatud sätte kohaldamise faktiline alus. Otsuses on käskkirjad õigusvastaselt kehtetuks tunnistatud, kuivõrd selleks puudus õiguslik alus.

6. PRIA esitas 23.11.2012 vastuse (tl 96-98p), milles palus jätta AS Eesti Eine kaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul kaebaja sisuliselt ei eita, et investeeringuobjektid olid valmis enne taotluse esitamist PRIA-le. PRIA-le oli arusaamatu, kuidas saab investeeringu tegemisena käsitleda tegevustega seonduvaid rahakäsitlusi. Määruse nr 85 mõistes saab investeeringu teostamisena käsitleda investeeringuobjekti valmimist. Määruse nr 85 § 4 lg-s 6 toodud nõuet saab vaadelda kui nõuet toetatava tegevuse kohta ning seda tegevust ei tohi alustada varem, kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval. Ka Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1605/2002 artikkel 130 lg 1 kolmas lõik sätestab, et ühtegi toetust ei või anda juba lõpule viidud meetmetele tagasiulatuvalt. Asjakohatud on kaebaja väited, et vastustaja ei ole tuvastanud, missuguses ulatuses oli toetuse maksmine alusetu. Kaebaja taotlust tuleb käsitleda ühtsena ning sellest ei eraldata erinevaid objekte. PRIA-s 09.05.2012 toimunud kohtumisel AS Eesti Eine esindaja I.K. tunnistas, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist. PRIA-l puudus võimalus kaalutlemaks toetust osaliselt tagasi küsida. Kuna kaebaja taotlus ei vastanud määruse nr 85 § 4 lg 6 nõuetele, on toetus välja makstud alusetult. Tuvastatud asjaolude pinnalt oli alus taotluse rahuldamata jätmiseks ELÜPS § 62 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel. Tagasinõudmise otsuses on piisavalt välja toodud faktiline motivatsioon Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 artikli 30 rakendamiseks. Kui eeldada, et PRIA tagasinõudmise otsuses on käskkirjad õigusvastaselt kehtetuks tunnistatud, siis ei too haldusakti ühe punkti kehtetus kaasa kogu haldusakti kehtetust, sest tagasinõudmise faktilised asjaolud on täielikult tuvastatud ning õiguslikud alused on korrektsed.

7. AS Eesti Eine esitas 08.04.2013 lõplikud seisukohad (tl 120-124p), milles märkis, et jääb eelnevalt toodud seisukohtade juurde. Lisaks märkis kaebaja, et kohus peaks taotlema Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 artikli 30 lg 2 sisu selgitamiseks Euroopa Liidu kohtult HKMS § 95 lg 4 alusel eelotsustust. 27.05.2013 esitatud täiendavas seisukohas (tl 147-150p) kordas kaebaja varasemalt esitatud seisukohti ja taotlusi.

8. PRIA esitas 15.04.2013 lõplikud seisukohad (tl 136-137p), milles märkis, et ei nõustu kaebaja väidetega. PRIA 03.06.2013 esitatud täiendavas seisukohas (tl 155-156) märkis, et jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta kaebuse rahuldamata.

9. Tartu Halduskohtu 25.06.2013. a otsusega (tl 158-166) jäeti AS Eesti Eine kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:

a) Kohtu hinnangul on tõendatud, et kavandatava investeeringu tegemist on alustatud varem ja investeeringu tegemist tõendavad dokumendid on väljastatud varem, kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval, s.o 17.11.2010, mistõttu on kaebaja poolt rikutud määruse nr 85 § 4 lg 6 nõudeid. Asjakohane ei ole kaebaja väide selles, et toetust on faktiliselt kasutatud eesmärgipäraselt.

b) Määruse nr 85 §-st 6 ning § 9 lg-st 4 tulenevad nõuded investeeringuobjekti hinnapakkumuse kohta. Kohtu arvates kinnitab nimetatud säte tõlgendust, et kavandatavad tegevused, see on investeeringuobjekte puudutavate töövõtulepingute ning müügilepingute sõlmimine peavad olema lepinguid ettevalmistavas faasis ning kaebaja tõlgendus investeeringu alustamise mõistest, kui üksnes tulevasest faktilisest rahakäsutusest, ei ole asjakohane. Samuti viitab määruse nr 85 § 9 lg 4 p 6 kavandatavale ehitisele, mis osundab tulevikus asetleidvale tegevusele ehitise püstitamiseks. Määruse nr 85 § 4 pealkirjaks on nõuded toetatavate tegevuste kohta. Eeltoodust nähtub, et tegemist on nõuetega toetatavate tegevuste kohta, mitte nõuetega väljamõeldud termini „rahakäsutuse“ kohta. Toetatavaks tegevuseks on taotleja poolt investeeringuobjekti ehitamine, mitte aga taotleja poolne rahakäsutus. Kuna kaebaja taotlus ei vastanud Määruse nr 85 § 4 lg 6 nõuetele, on toetus välja makstud alusetult ning esines alus taotluse rahuldamata jätmiseks ELÜPS § 62 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel.

c) Kohus leidis, et kui isik kinnitab ametlikus dokumendis, et on nõuetest teadlik, siis nimetatud nõuete rikkumine peab samuti toimuma teadlikult ning olema tahtlusega hõlmatud. PRIA on viidanud tagastusnõude otsuses, millal kaebaja esitas PRIA-le kuludeklaratsioonid (arved) tehtud tööde eest ning on fikseerinud ehitatava objekti aadressil XXXXXXX üleandmise päevana 15.11.2010 ehk päev enne taotluse esitamist. Tuvastatud faktide põhjal on PRIA õigesti asunud seisukohale, et üheselt arusaadav on valeandmete esitamine kaebaja poolt, millele lisandub AS Eesti Eine esindaja I.K.

tunnistus, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist. Seega on tagasinõudmise otsuses olemas motivatsioon Euroopa Komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 30 lg 2 rakendamiseks. Tahtlike valeandmete esitamise tõttu oli põhjendatud kaebaja taotluse EAFRD toetuse alt väljaarvamine. Eelotsustuse küsimise vajadus nimetatud määruse sätte selgitamiseks puudub, kuivõrd sättest tuleneb selgelt ja üheselt, et kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD toetuse alt välja ning kõik selle tegevuse eest juba makstud summad nõutakse tagasi. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme alusel toetuse saamisest sel aastal, mil rikkumine avastati, ning sellele järgneval aastal.

d) ELÜPS § 99 lg 3 annab PRIA-le õiguse toetusraha täielikult või osaliselt tagasi nõuda. PRIA on andnud kaebajale 09.05.2012 võimaluse põhjendada ning vajadusel esitada ka asjakohased tõendid ja arvutused selle kohta, millises osas on makstud toetust abikõlbmatuteks kulutusteks. Kaebaja ei ole arupärimisele reageerinud. Kohus asus seisukohale, et PRIA ei ole rikkunud asja menetlemisel menetlusnõudeid, otsus on õiguspärane ja motiveeritud ning summa täieliku tagasinõudmise osas pole eksitud. Samuti on õige PRIA viide Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 966/2012 artikli 130 lg 1 kolmanda lausele, mille kohaselt ei või anda ühtegi toetust juba lõpule viidud meetmele tagasiulatuvalt.

e) Kohus leidis, et kuigi otsuse nr 13-6/1206 p 1 ei ole korrektselt vormistatud, ei too see kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, sest teistele toetuse tagasinõudmise seadusest tulenevatele alustele on otsuses korrektselt viidatud ning need on ka õiguslikult põhistatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. AS Eesti Eine esitas 25.07.2013 apellatsioonkaebuse (tl 176-180p), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 25.06.2013. a otsus ning teha uus otsus, millega tühistada PRIA 07.06.2012. a otsus nr 13-6/1206 (tagasinõudmise otsus) ning 19.09.2012. a vaideotsus nr 134/264. Alternatiivse taotlusena palub tühistada halduskohtu otsus ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Vastustaja ei ole tagasinõudmise otsuses käsitlenud, missugused ehitustööd täpsemalt 15.11.2010 objekti üleandmise-vastuvõtmise aktiga ehitaja üle andis ning kaebaja vastu võttis, kuigi pidanuks HMS § 6 tulenevast uurimispõhimõttest lähtuvalt kindlaks tegema ning HMS §-st 56 tulenevalt tagasinõudmise otsuses välja tooma. Kaebaja taotles 16.11.2010 taotlusega (avaldus) toetust üksnes osale aadressil XXXXXXX paikneva keskköögi ehitustöödest ning vaid mõnedele keskkööki ehitaja poolt paigaldatavatele seadmetele, mitte keskköögi kui tervikliku ehitusliku kompleksi rajamisele. Seetõttu ei saanud vastustaja ega halduskohus ainuüksi akti allkirjastamise ajahetke ja vastustajale esitatud kuludeklaratsioonide põhjal järeldada, et kaebaja esitas avalduses valeandmeid. Tagasinõudmise otsuses ei ole valeandmete esitamist piisavalt põhjendatud ning otsus on õigusvastane vastuolu tõttu HMS § 56 lg-ga 2.

b) Kaebaja on kinnitanud määruse nr 85 §-s 9 sätestatud nõuetest teadlik olemist ja §-s 2 sätestatud nõuetele vastavust, mitte §-s 4 sätestatud nõudest teadlik olemist. Kinnitus ei võimalda automaatselt järeldada, et võimalik nõuete eiramine oli ilmtingimata teadlik või tahtlik. Halduskohus pidanuks sedastama, et vastustaja on lähtunud asjakohatust kaalutlusest, mis võis mõjutada asja otsustamist. Kaebaja on menetluse kestel selgitanud, et ei olnud võimalikust esitatud andmete ebaõigsusest teadlik põhjustel, et avalduse valmistas ette kolmas isik ning kaebajal puudus varasem kogemus sarnaste taotluste ettevalmistamisel. Kaebaja on investeeringuna määruse nr 85 § 4 lg 6 tähenduses käsitlenud faktilist rahakäsutust ning investeeringu tegemise alustamise hetkena hetke, mil rahakäsutust alustatakse. Kuivõrd keelati investeeringu tegemise alustamine, mitte tegevuste alustamine, pidi eesmärgiks olema rahakäsutuste, mitte tegevuste alustamise keelamine enne taotluse esitamist. Vastustaja ei ole valeandmete esitamise teadlikkust tagasinõudmise otsuses nõuetekohaselt analüüsinud, milline minetus võis mõjutada asja otsustamist HMS § 58 tähenduses. Ebaõigete andmete esitamise teadlikkuse tuvastamise õiguspärasuse hindamise asemel ise selle tuvastamisele ja põhistamisele asumise läbi rikkus halduskohus HKMS § 158 lg-t 3.

c) Õiguspärane ei ole Euroopa Komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 30 lg 2 kohaldamine kaebaja suhtes olukorras, kus sätte rakendamise eeldusena valeandmete tahtlik esitamine ei ole kindlaks tehtud.

d) Tagasinõudmise otsus on oluliste kaalutlusvigadega. Halduskohus ei ole otsuses sisuliselt diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollinud, kuivõrd käsitles otsuses tagasinõudmise otsuse proportsionaalsuse kontrollimise raames vaid ärakuulamiskohustuse täitmist. Halduskohus on seeläbi rikkunud HKMS § 158 lg-t 1. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 966/2012 artikli 130 lg-t 1. Nimetatud määrus jõustus alles pärast tagasinõudmise otsuse tegemist, mistõttu see ei ole otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohane. Artikli 130 lg 1 on suunatud Euroopa Komisjonile, mitte vastustajale ega käsitle käesolevas haldusasjas vaidluse all olevat toetust. Euroopa Nõukogu määruse nr 1290/2005 artikli 33 lg-st 1 ja ELÜPS § 99 lg-st 3 nähtub õigus valida toetuse tagasinõudmisel erinevate haldusotsustuste vahel, seega on tagasinõudmise otsuste näol tegemist ulatusliku kaalutlusruumiga diskretsiooniotsustega. Tagasinõudmise otsuses puudub motivatsioon, millest nähtuks, millistel kaalutlustel on vastustaja pidanud põhjendatuks ning proportsionaalseks toetuse täielikku tagasinõudmist.

e) Tagasinõudmise otsus on käskkirjade kehtetuks tunnistamise osas õigusvastane, kuivõrd selleks puudus õiguslik alus. Toetuse määramise ja väljamaksmise käskkirjade kehtetuks tunnistamine tagasinõudmise otsusega on loonud ebaselge olukorra, kus ühest küljest esineb HMS § 69 lg-st 1 tulenevalt alus toetuse tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete kohaselt ning teisest küljest tagasinõudmise otsuse kui haldusakti alusel. Nimetatud minetus on kaasa toonud otsuse vastuolu HMS § 55 lg-st 1 tuleneva haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõudega.

11. PRIA esitas 07.08.2013 vastuse (tl 190-196), milles palub jätta AS Eesti Eine apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastuse põhjendused:

a) PRIA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et valeandmete esitamine ei ole tõendatud. AS Eesti Eine ja Primus PR OÜ vahel 19.02.2010 sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 119/02/2010 p-de 7.2 ja 8.2 koosmõjust saab üheselt järeldada, et kaebaja poolt võeti üle valminud objekt. Asjaolu, et taotlusavaldus hõlmas kogu valminud objektist vaid teatud osasid, ei muuda olematuks seda, et objekt tervikuna oli valmis ning apellant soovis saada toetust valminud tööde eest, seega sisuliselt esitas valeandmeid. Kaebaja on allkirjastanud määruse nr 85 lisa 1 toetuse taotlemise avalduse, kinnitades kõigi esitatud andmete ja dokumentide õigsust. Kaebaja väide, et kinnitus kehtib vaid osade määruses toodud nõuete kohta, on õiguslikult arusaamatu. Põhjendamatu on kaebaja väide, et ta ei pidanud olema teadlik määruse nr 85 § 4 nõuetest.

b) Asjakohane ei ole kaebaja väide, et määruse nr 85 mõistes on „tegevus“ ja „investeering“ erineva sisuga. Määruse nr 85 § 4 lg 6 seletuskirjast ei tulene, et sõna „investeering“ mõistetakse kui rahakäsutust. Antud sätte pealkirjast nähtub, et tegemist on nõuetega toetatavate tegevuste kohta, mitte aga nõuetega väljamõeldud termini „rahakäsutuse“ kohta. Toetatavaks tegevuseks on taotleja poolt investeeringuobjekti ehitamine, mitte aga taotleja poolne rahakäsutus. Määruse nr 966/2012 artikkel 130 lg 1 kolmas lõik sätestab, et ühtegi toetust ei või anda juba lõpule viidud meetmetele tagasiulatuvalt.

c) Tehtud tööde eest arvete esitamise ja objekti aadressil XXXXXXXX üleandmise faktide põhjuslikust seosest on üheselt arusaadav valeandmete esitamine AS Eesti Eine poolt. Lisaks kinnitas AS Eesti Eine esindaja I.K. PRIA-s 09.05.2012 toimunud kohtumisel, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist. Nimetatud fakti ei ole kaebaja ümber lükanud kaebuses ega apellatsioonkaebuses. Tagasinõudmise otsuses on piisavalt välja toodud faktiline motivatsioon Euroopa Komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 30 rakendamiseks.

d) Asjakohased ei ole kaebaja väited, et vastustaja ei ole tuvastanud kaebaja poolset rikkumist ja vaidlustatud otsus on kaalutlusvigadega. Taotlust viitenumbriga 160010780084 käsitletakse ühtsena ning sellest ei eraldata erinevaid objekte. Seega puudus PRIA-l võimalus kaalutlemaks toetust osaliselt tagasi küsida. Kuna taotlus ei vastanud määruse nr 85 § 4 lg 6 nõuetele, on toetus välja makstud alusetult. Tuvastatud asjaolude alusel oli alus taotluse rahuldamata jätmiseks ELÜPS § 62 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel. Kui kaebaja poolt on investeeringuobjekt valminud või soetatud enne taotluse esitamist ning sisuliselt on esitatud valeandmeid, siis puudub PRIA-l diskretsiooni võimalus. Toetustaotluse täitmine kolmanda isiku poolt ei oma toetuse seisukohalt õiguslikku tähendust, kuna PRIA ees vastutab toetuse taotleja.

e) PRIA nõustub halduskohtu seisukohaga, et kuigi tagasinõudmise otsuses ei ole AS-le Eesti Eine toetuse määramise ja väljamaksmise käskkirjade kehtetuks tunnistamine korrektselt vormistatud, ei too see kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, sest teistele toetuse tagasinõudmise seadusest tulenevatele alustele on korrektselt viidatud ning need on õiguslikult põhistatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendava osa alapunktidele IV-VI.

13. Ringkonnakohus annab kõigepealt tõlgenduse Määruse nr 85 § 4 lõikele 6 (I); kontrollib vastustaja poolt uurimispõhimõtte täitmist kaebaja taotluse kooskõla kontrollimisel Määruse nr 85 § 4 lõikega 6 (II); teeb kindlaks ELÜPS § 62 lg 2 p-s 4 ning Euroopa Komisjoni määruse nr. 65/2011 artikli 30 lõikes 2 sätestatud aluse esinemise (III); annab hinnangu halduskohtu viitele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.10.2012. a määrusele nr. 966/2012 (IV); uurib, kas PRIA pidanuks kaaluma toetuse osalist tagasinõudmist (V); selgitab, kas vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1 mõjutab otsuse õiguspärasust (VI) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (VII).

I

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja poolt Määruse nr 85 § 4 lg-le 6 antud tõlgendusega, mille kohaselt keelab säte vaid rahakäsutused, mitte aga taotletud tegevustega alustamise. Määruse nr 85 § 4 lg 6 sätestab: „Kavandatava investeeringu tegemist ei või alustada varem ja investeeringu tegemist tõendavad dokumendid ei või olla väljastatud varem, kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval.“ Seega tuleb sättest arusaamiseks anda tõlgendus mõistele „investeeringu tegemine“. Ringkonnakohus möönab, et Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi on investeering pikaajalise kasusaamise eesmärgil tehtav rahamahutus (vt http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=investeering&F=M), millest tulenevalt võib üldjuhul investeeringu tegemist tõesti mõista rahakäsutusena. Käesoleval juhul tuleb aga mõistet „investeeringu tegemine“ tõlgendada Määruse nr 85 kontekstis.

15. Ringkonnakohtu hinnangul avab investeeringu tegemise mõiste kõige paremini Määruse nr 85 § 16, mis sätestab investeeringu tegemist tõendavate dokumentide esitamise. Esmalt märgib ringkonnakohus, et Määruse nr 85 § 16 lõike 1 sissejuhatav osa eristab investeeringu täielikku või osalist tegemist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist. Seega ei käsita Määrus investeeringut rahakäsutusena. Investeeringu tegemist tõendavad Määruse nr 85 § 16 järgi: 1) selle isiku, kellelt toetuse saaja tellis teenuse või töö või ostis kaupa, väljastatud arvesaatelehe või arve ärakiri; 2) punktis 1 nimetatud arve-saatelehe või arve ärakirjal märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendav maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte; 3) selle isiku, kellelt toetuse saaja tellis teenuse või töö, väljastatud osutatud teenuse või tehtud töö üleandmist-vastuvõtmist tõendava dokumendi ärakiri, kui investeeringuobjektiks on ehitis.

16. Eeltoodust saab järeldada, et Määruse nr 85 kontekstis peetakse investeeringu all silmas nii konkreetset teenust, tööd või kaupa, mida on ringkonnakohtu hinnangul võimalik samastada Määruse nr 85 §-s 3 sätestatud toetatava tegevusega (nt seadme või tehnoloogia ostmine, paigaldamine, rajatise püstitamine jne) kui ka selle tasumiseks tehtud makset. Määruse nr 85 § 4 lg 6 järgi ei ole oluline, et investeering oleks enne taotluse esitamist täies mahus tehtud; seega välistab säte nii makse tegemise kui ka toetatava tegevusega alustamise enne taotluse esitamist.

II

17. Kaebaja väitel taotles ta 16.11.2010. a taotlusega toetust üksnes osale XXXXXXX paikneva keskköögi ehitustöödest ning vaid mõnedele keskkööki ehitaja poolt paigaldatavatele seadmetele, mitte keskköögi kui tervikliku ehitusliku kompleksi rajamisele, mistõttu oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, millised tööd enne taotluse esitamist üle anti. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et asjaolu, et taotlusavaldus hõlmas kogu valminud objektist vaid teatud osasid, ei muuda olematuks seda, et objekt tervikuna oli valmis ning kaebaja soovis saada toetust valminud tööde eest. Kui kogutud tõenditega olnuks tuvastatud vastupidine olukord, st enne taotluse esitamist olnuks valmis mõned ehitustööd, kuid taotlus olnuks esitatud kogu objektile, saaks rääkida PRIA kohustusest asuda hindama juba teostatud tööde osakaalu objekti terviklikust mahust, sest sellisel juhul ei vastanuks taotlus Määruse nõuetele vaid osaliselt. Kuna käesoleval juhul eeltoodud olukorda ei esinenud, ei ole võimalik tuvastada PRIA poolt uurimispõhimõtte rikkumist ning PRIA ja halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja puhul ei olnud Määruse nr

85 § 4 lg-s 6 sätestatud nõue täidetud.

III

18. Kaebaja väitel ei ole vastustaja kaebaja poolt valeandmete esitamise teadlikkust vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt analüüsinud, milline minetus võis mõjutada asja otsustamist. Ühtlasi selgitas kaebaja, et ta kinnitas oma investeeringutoetuse avalduses (tl 26-28p) Määruse nr 85 §-s 9 sätestatud nõuetest teadlik olemist ja §-s 2 sätestatud nõuetele vastavust, mitte §-s 4 sätestatud nõuetest teadlik olemist.

19. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vaidlusaluse otsusega tuvastati kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks kaks alust – ELÜPS § 62 lg 2 p 1 ja p 4. Kaebaja teadlikkus Määruse nr 85 § 4 lg 6 nõuetest omab tähtsust vaid p-s 4 sätestatud taotluse rahuldamata jätmise aluse kindlakstegemisel. ELÜPS § 62 lg 2 p 1 sätestab, et taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse, kui taotleja või taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele. Taotluse mittevastavus Määruse nr 85 § 4 lg-s 6 sätestatud nõudele välistas seega taotluse rahuldamise olenemata kaebaja teadlikkusest avalduses esitatud valeandmetest. Kuna ELÜPS § 62 lg-s 2 sätestatud taotluse rahuldamata jätmise alused on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, ei olnud PRIA-l taotluse rahuldamata jätmisel ELÜPS § 62 lg 2 p 1 alusel vaja täiendavalt tuvastada ELÜPS § 62 lg 2 p-s 4 sätestatud aluse esinemist ehk kaebaja poolt avalduses teadlikult valeandmete esitamist. Seega ei mõjutanud PRIA väidetava analüüsi puudumine ELÜPS § 62 lg 2 p 1 alusel kaebaja taotluse mittenõuetekohaseks lugemisel asja otsustamist. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks analüüsida ka ELÜPS § 62 lg 2 p-s 4 sätestatud taotluse rahuldamata jätmise aluse esinemist.

20. ELÜPS § 62 lg 2 p 4 järgi tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotluses on esitatud teadlikult valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. Ringkonnakohtu hinnangul on PRIA vaidlustatud otsuses piisavalt selgelt esile toonud asjaolud, mille põhjal on võimalik järeldada kaebaja teadlikkust avalduse täitmisel esitatud valeandmetest. Nimelt märgitakse vaidlustatud otsuses, et taotleja kinnitas oma allkirjaga, et on teadlik investeeringutoetuse taotlusele kehtestatud nõuetest ja vastab toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele (otsuse lk 1). Otsusest saab järeldada PRIA seisukohta selles, et kaebaja pidi olema investeeringutoetuse taotluses eeltoodud kinnitust allkirjastades teadlik ka asjaolust, et investeeringut ei tohi enne taotluse esitamist teha. Samas tunnistas kaebaja seaduslik esindaja 09.05.2012. a kohtumisel PRIA-s, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist. Eeltoodud asjaolu ilmnes otsuse kohaselt ka vestlusest osapooltega (vt otsuse lk 2 p-d a-c). Seega on PRIA vaidlustatud otsuses ühest küljest tuvastanud kaebaja teadlikkuse investeeringuga alustamise nõuetest ning teisest küljest vastavate nõuete rikkumise, millisel juhul saab kaebaja investeeringutoetuse taotluses esitatud andmeid investeeringu algusaja kohta teadlikult esitatud valeandmeteks pidada.

21. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt ta oli avalduse täitmisel teadlik vaid Määruse üksikutest sätetest, mitte aga Määruse sisust tervikuna, ei ole veenev. Määruse nr 85 § 4 lg-s 6 sätestatud nõudest sõltub investeeringutaotluse nõuetekohasus ning veenvaks ei saa pidada seda, et kaebaja taotluse allkirjastajana ei tutvunud kõigi Määruses sätestatud investeeringutaotluse nõuetekohasust reguleerivate sätetega. PRIA-l oli kaebaja allkirjastatud taotlust vastu võttes alus kaebaja poolt Määrusega tervikuna tutvumist eeldada. Ringkonnakohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et kaebaja väide ei ole veenev ka seetõttu, et Määruse nr 85 lisas 1 sisalduvat investeeringutoetuse avaldust täites pidi kaebaja tutvuma ka avalduse lahtrite, sh kavandatava investeeringu tegemise aja lahtri täitmiseks toodud selgitustega. Kavandatava investeeringu tegemise aja lahtri täitmise kohta selgitatakse, et investeeringu tegemise alguskuupäev ei või olla varasem kui taotluse esitamise päevale järgnev päev. Ringkonnakohus märgib, et vastav nõue tuleneb otseselt Määruse nr 85 §-st 4. Asjaolu, et 16.11.2010 esitatud investeeringutoetuse avalduse real 20 „Kavandatava investeeringu tegemise aeg“ oli investeeringu alguskuupäevaks märgitud 19.11.2010 (tl 28), mis ei olnud kooskõlas kaebaja seadusliku esindaja poolt hiljem PRIA-s avaldatuga, kuid millest tulenevalt oli taotlus esitamise hetkel nõuetekohane, ei saa seega pidada juhuseks, vaid kaebaja puhul teadlikuks sammuks, et vastata Määruses nr 85 kehtestatud nõuetele. Kuna avalduse lõpus kinnitas kaebaja kõigi avalduses esitatud andmete õigsust, pidi kaebaja olema kontrollinud ka investeeringu alguskuupäevaks märgitud andmete õigsust (tl 28p).

22. Tähtsust ei oma kaebaja väide, mille kohaselt valmistas avalduse ette kolmas isik. See ei vabastanud kaebajat avalduse esitajana kohustusest kontrollida avalduses märgitud faktiliste andmete vastavust tegelikkusele, kasutades avalduses toodud mõistetest arusaamise raskuste korral avalduse täitmiseks toodud selgitusi või pöörduda selgituste saamiseks PRIA poole. Veenev ei ole ka see, et avaldust täitnud kolmas isik ei konsulteerinud kaebajaga kaebajat otseselt puudutavates küsimustes, nagu seda oli investeeringu alguskuupäev. Eeltoodust tulenevalt on PRIA õigesti tuvastanud kaebaja poolt taotluses teadlikult valeandmete esitamise ning seetõttu ei saa õigusvastaseks pidada ka kaebaja suhtes Euroopa Komisjoni määruse nr. 65/2011 artikli 30 lg 2 kohaldamist, mis näeb valeandmete esitamise korral ette kõnealuse tegevuse EAFRD toetuse alt väljaarvamise ning juba makstud summade tagasinõudmise.

IV

23. Õige on kaebaja väide, et halduskohus on otsuses ebaõigesti tuginenud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.10.2012. a määrusele nr 966/2012. Nimetatud määrus võeti vastu pärast vaidlustatud otsuse tegemist. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega ei saa kohus kontrollida haldusakti õiguspärasust sellise õigusakti alusel, mis on vastu võetud pärast halduskohtus vaidlustatud haldusakti andmist. Samas ei mõjuta halduskohtu eksimus vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna PRIA ei ole selle andmisel eelviidatud määrusele tuginenud.

V

24. Kaebaja leiab, et tagasinõudmise otsuses puudub motivatsioon, millest nähtuks, millistel kaalutlustel on PRIA pidanud põhjendatuks ja proportsionaalseks toetuse täielikku tagasinõudmist, mistõttu on otsus oluliste kaalutlusvigadega. Halduskohus ei ole aga PRIA poolt diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollinud.

25. Vaidlustatud otsuses tugineb PRIA ELÜPS § 99 lõikele 3, mis sätestab: „Kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel“. Ringkonnakohus märgib, et eelviidatud määrused ei sätesta enamat, kui juba viidatud ELÜPS § 99 lg 3. Nõukogu määrus (EÜ) nr 1257/1999 tagasinõudmismenetluse aluseid ja korda ei sätesta. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikkel 72 lg 2 näeb ette, et alusetult väljamakstud summad nõutakse tagasi määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 33 kohaselt. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 33 lõikest 2 tuleneb, et kui ühenduse vahendid on toetuse saajatele juba välja makstud, nõutakse need tagasi akrediteeritud makseasutuse poolt vastavalt tema tagasinõudmismenetlusele. PRIA poolt toetusraha tagasinõudmist reguleerib ELÜPS § 99.

26. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kui taotleja poolt on investeeringuobjekt valminud või soetatud enne taotluse esitamist ning taotluses on esitatud valeandmeid, puudub PRIA-l diskretsiooni võimalus toetusraha osaliselt tagasinõudmiseks. Toetusraha osaline tagasinõudmine saab kõne alla tulla vaid siis, kui toetusraha maksmine olnuks osaliselt Määruse nõuetega vastuolus. Sellist olukorda aga käesoleval juhul ei esinenud. Kuna taotlus tervikuna ei vastanud Määruse nr 85 § 4 lg 6 nõuetele, maksti toetus tervikuna välja alusetult. Sellises olukorras puudus PRIA-l kaalutlusõigus. Seetõttu on ebaõige halduskohtu seisukoht, nagu pidanuks haldusorgan käesoleval juhul toetusraha tagasinõudmisel teostama kaalutlusõigust. Kuna toetus maksti tervikuna välja alusetult, ei pidanud vastustaja vaidlustatud otsuse andmisel toetuse osalist tagasinõudmist kaaluma ega halduskohus vastustaja poolt kaalutlusreeglite järgimist kontrollima.

VI

27. Kaebaja leiab, et tagasinõudmise otsus on käskkirjade kehtetuks tunnistamise osas õigusvastane, kuna selleks puudus õiguslik alus ning see loob ebaselge olukorra, kus esineb alus toetuse tagasinõudmiseks nii HMS § 69 lg 1 alusel kui ka tagasinõudmise otsuse alusel.

28. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Vaidlustatud otsusega tunnistas vastustaja kehtetuks toetuse määramise ja väljamaksmise käskkirjad. ELÜPS § 62 sätestab lisaks taotluse rahuldamisele ja rahuldamata jätmisele ka taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise, mistõttu ei ole taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamine taotluse mittevastavuse (lg 2 p 1) või teadlikult valeandmete esitamise korral (lg 2 p 4) välistatud. Seega on ebaõige kaebaja väide, nagu puuduks õiguslik alus taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

29. Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud otsuse tegemise ajaks olid toetuse määramise ja väljamaksmise käskkirjad juba täidetud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna kehtetuks tunnistatud haldusaktid olid vaidlustatud otsuse andmise ajaks täidetud ning HMS § 61 lg-st 2 tulenevalt seega kehtetud, puudus vastustajal vajadus nende kehtetuks tunnistamiseks. See ei olnud vajalik ka ELÜPS § 99 alusel toetusraha tagasinõudmiseks. Samas ei ole halduskohtul pädevust kontrollida haldusakti resolutsiooni otstarbekusest. Seega ei ole otsuse p 1 otstarbetus HMS § 61 lõike 2 kohaldamise kontekstis otsuse tühistamise aluseks.

30. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kuna vaidlustatud otsusega nõuab PRIA kaebajalt toetust tagasi ELÜPS § 99 alusel, ei nähtu, et juba täidetud käskkirjade kehtetuks tunnistamine ehk vaidlustatud otsuse p 1 rikuks iseseisvalt kaebaja õigusi. ELÜPS § 99 alusel toetuse tagasinõudmisega kaob PRIA-l ühtlasi alus HMS § 69 lõike 1 järgi sama summa tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Ka ei nähtu Ringkonnakohtule, et vaidlustatud otsuse p 1 tooks kaasa HMS § 63 lg 2 p-s 5 sätestatud vastukäiva ning ebaselge olukorra, millisel juhul saaks vaidlustatud otsust tühiseks pidada.

VII

31. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25.06.2013. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel