3-13-1618/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1618

Haldusasi A.M.i kaebus Maksuja Tolliameti 21.06.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/13876-3 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 13. märts 2014. a Menetlusosalised kaebuse esitaja A.M. esindaja Aleksei Smelov vastustaja Maksuja Tolliamet esindaja Reeli Proode

RESOLUTSIOON 1. Jätta A.M.i kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 19.05.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

2

ASJAOLUD

1. Maksuja Tolliamet (edaspidi ka MTA, vastustaja või maksuhaldur) saatis A.M.`ile (edaspidi ka kaebuse esitaja, kaebaja või maksukohustuslane) 23.04.2013 teate nr 12.2- 3/13876-2 maksumenetluse alustamise kohta teate lisas nr 1 nimetatud sigarettide osas ja teavitas võimalusest kasutada ärakuulamisõigust 14 päeva jooksul teate kättesaamisest /tl 51- 60/.

2. A.M. sai teate kätte 09.05.2013. 24.05.2013 kohtumisel maksuhalduriga esitas A.M. taotluse eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 14.06.2013. 14.06.2013 esitas A.M. eriarvamuse /tl 49-50, 88/.

3. MTA koostas 21.06.2013 A.M.ile maksuotsuse nr 12.2-3/13876-3 (edaspidi ka Maksuotsus), milles maksuhaldur asus seisukohale, et kaebajal tekkis 20.02.2012 maksuvõlgnevus summas 30 759,45 eurot tema valduses olnud Eesti maksumärkidega märgistamata sigarettidelt, mis leiti ja konfiskeeriti Pallasti 36a, Tallinn asuvas garaažiboksist nr 24. MTA määras A.M.ile tasumisele maksusumma kokku 30 759,45 eurot, millest tollimaksu (A00) summa on 1655,97 eurot, tubakaaktsiisi summa on 23 497,75 eurot ja käibemaksu (B00) summa on 5605,73 eurot /tl 36-48/.

4. A.M. esitas 29.07.2013 Tallinna halduskohtule kaebuse MTA 21.06.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/13876-3 tühistamiseks /1-7/, mille kohus võttis menetlusse 12.08.2013 määrusega /tl 26/.

5. 20.09.2013 esitas vastustajaks tunnistatud MTA kohtule kaebuse kohta oma kirjaliku seletuse /tl 30-33/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.M. leiab, et Maksuotsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu ning rikub kaebaja õigusi. Maksuotsuse tegemisel tehti ekslikud järeldused ja kohaldati ebaõigesti materiaalõiguse norme. Vastustaja määras kaebajale tollimaksu tuginedes eelkõige Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92 12.oktoober 1992, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTS) artikli 202 lg 3 kolmanda taandele. Kaebaja leiab, et ta ei ole võlgnikuks ÜTS mõistes, sest ta ei teadnud ning ei ole pidanud teadma, et sigaretid on sisse toodud ebaseaduslikult. Selline vastustaja järeldus rajaneb üksnes oletusel ning Maksuotsuse lk-l 8 toodud vastustaja põhjendused on otsitud. Ülalmainitud põhjendused on õigustatud spetsialistidele, kes tõesti peavad teadma erinevaid eeskirju, millised on seotud kauba importimisega ja kes oskavad kindlaks teha, kas kaup on Eesti territooriumile seaduslikult sisse toodud. Kaebajal ei olnud teada, kuidas saaks tuvastada, kas kaup (sigaretid) on Eesti territooriumile seaduslikult sissetoodud. Kaebaja on andnud ka oma selgitusi: „Jaanuaris 2012 olin Lasnamäe turul, mulle astus ligi üks mees, et on Narvast ja tal on tarvis Tallinnas kohta, kus hoida sigarette ja piiritust sisaldavaid vedelikke. Ilmselt seal turul keegi mind soovitas, et sel teemal minuga rääkima tuldi. Mees esitles ennast Sergeina, ma dokumente ei näinud. Olin nõus. Mina pidin hankima garaaži, tema toob kauba hoiule ja mina saan selle hoidmise eest 1000 eurot kuus. Kuna kuu aega ei olnud täis, ei jõudnud ma midagi saada ja kaup võeti ka ära. Aadressi ma talle ütlesin, kuhu ma kauba panen, kuid seal ta kordagi ei ole käinud. Leppisime kokku, et Sergei helistab mulle, saame

3 kokku Ülemiste keskuse kohvikus trepi all, seal ta võttis minu auto, sõitis ära ja umbes poole tunni pärast tuli tagasi, siis olid sigaretikastid peal, 15-20 kasti, mitte rohkem. Ma ei näinud, kuhu ta sõitis või kus käis, ootasin teda kohvikus, võib-olla ta mingilt autolt laadis need minu autosse. Võtsin temalt autovõtmed ja auto ning sõitsin garaaži ja ladustasin sigaretikastid garaaži. Samal moel sain ma ka kanistrid piiritusega. Mina ainult viisin sigaretikastid ja piiritusekanistrid garaaži, kuid sealt ei andnud ma välja mitte midagi. Oli kokkulepe, et kui ta helistab, siis võtan sealt kaste sigarettidega ja kanistreid, kuid seda ei olnud mitte kordagi. Osa sigaretikaste ei olnud standardsed ja osadel oli pealt sigaretiplokke puudu, ma teadsin kastide arvu, kuid sigaretipakke ei olnud üle lugenud. Selleks polnud vajadust ja mingit raamatupidamist ma ei pidanud, polnud vaja. Mina sealt sigarette ei võtnud, ma ei suitseta, samuti ei ole ma müünud sigarette. Minu asi oli olla laohoidja. Ma täpselt ei mäleta kuupäevi, millal Sergei mulle tõi sigaretikaste ja kanistreid, kuid see juhtus peale garaažiboksi üürimist 21. jaanuaril 2012 kuni 20. veebruarini 2012, mil läbiotsimine toimus ja asjad ära võeti.“ /tl 78/. Kaebaja leiab, et kauba ladustamises ei ole iseenesest midagi ebaseaduslikku. Kaebaja oma eriarvamuses juhtis tähelepanu, et ta ei teadnud ja ei osanud teada, et kaup, mis oli tema käes hoiul vähem kui kuu veebruaris 2012, on Eesti Vabariiki sissetoodud ebaseaduslikult, järgmistel põhjustel: Kaebaja teadis, et Euroopa Liidu piir ja eriti Eesti-Vene piir on kõige ületamatum, kaitstum ja tehniliselt varustatum piir. Seetõttu tuua ebaseaduslikult üle piiri sellises koguses kaupa on ebareaalne. Seoses sellega, et Eesti riigiasutustes, tollija piiriametites puudub korruptsioon ja altkäemaksu andmine, arvas kaebaja, et kaup on Eesti territooriumile toodud üksnes seaduslikult ja seega kõik maksud on makstud. Kaebaja poolt mainitud Sergei, kelle käest kaebaja sai kauba hoiule, jättis ausaväärse ja seaduskuuleka inimese mulje. Tema kinnitas kaebajale, et kaup on seaduslik. Lihtsalt tekkisid probleemid laopindadega ja palus võtta ajutiselt kaup hoiule. Peale seda lubas vormistada dokumendid hoiustamise kohta. Kaste ja musti kotte, kus asus kaup, kaebaja ei teinud lahti ega kontrollinud ning ei näinud mis seal asub. Tubakaaktsiisi summas 23 497,75 eurot määramisel tugineb vastustaja alkoholi-, tubaka, kütuseja elektriaktsiisi seaduse (edaspidi ATKEAS) § 22 lg 1 p 2, mille kohaselt maksab aktsiisi võlgnik ÜTS mõistes. Käibemaksu summas 5 605,73 eurot määramisel tugineb vastustaja käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 3 lg 6 p 1, mille kohaselt peab käibemaksu maksma võlgnik ÜTS tähenduses. Kaebaja selgitas eelnevalt miks ta ei nõustu sellega, et ta on võlgnikuks ÜTS mõistes. Ka sigarettide aktsiisi ning käibemaksuga seonduvas küsimuses jääb kaebaja oma ülalkirjeldatu juurde ja leiab, et ta ei ole selleks isikuks, kes peab tasuma tubakaaktsiisi ja käibemaksu. Lähtudes eeltoodust leiab kaebaja, et tubakaaktsiis ja käibemaks on talle määratud ebaseaduslikult ja põhjendamatult.

Vastustaja Maksuja Tolliamet ei pea kaebust õigeks ja palub jätta see rahuldamata. MTA leidis, et A.M.i poolt eriarvamuses toodud põhjendused ei muuda MTA 23.04.2013 teates nr 12.2-3/13876-2 kajastatud seisukohti. Kaebuse esitaja on toonud kaebuse põhjenduseks väite, et ta ei ole võlgnikuks ÜTS mõistes, kuna ta ei ole teadnud ning ei ole pidanud teadma, et sigaretid on Eestisse toodud ebaseaduslikult. Kaebuse esitaja väitel ei olnud talle teada kuidas saaks tuvastada kas kaup (sigaretid) on Eesti territooriumile seaduslikult sisse toodud. ÜTS artikkel 202 lg 1 punkt a kohaselt tekib tollivõlg, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, tuuakse ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile. Ebaseaduslikult loetakse kaup tolliterritooriumile tooduks, kui isik ei järgi ÜTS artiklites 38-41 sätestatud eeskirju.

4 A.M.i renditud garaažiboksist nr 24 aadressil Pallasti 36a, Tallinn leiti suures koguses sigarette, millel olid Venemaa ja Valgevene maksumärgid. ATKEAS § 11 järgi on maksumärk aktsiisikaubale või selle müügipakendile kinnitatav erilistele turvalisusenõuetele vastav eritunnus, mis tõendab aktsiisi maksmist. Eesti maksumärkide puudumisest A.M.i poolt renditud garaažiboksist leitud sigaretipakkidel järeldub, et sigaretid olid ühenduse tolliterritooriumile toimetatud ebaseaduslikult. Kuivõrd sigarettipakkidel puudusid Eesti maksumärgid, siis ei saa vaidlust olla selles, et nendelt tasumisele kuuluvaid makse ei ole tasutud. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et need sigaretid oleksid nõuetekohaselt üle Euroopa Liidu tollipiiri tulnud ning tolliformaalsused läbinud. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja leidnud et tegemist on ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile toodud kaubaga. Maksuotsuses on välja toodud põhjendused, miks A. M. oleks pidanud teadma, et tema valduses olevad sigaretid on ühenduse tolliterritooriumile toodud ebaseaduslikult. Seega on A. M. võlgnik ÜTS mõistes, ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et „maksuotsuses toodud põhjendused on õigustatud spetsialistidele, kes tõesti peavad teadma erinevaid eeskirju, millised on seotud kauba importimisega ja kes oskavad kindlaks teha, kas kaup on Eesti territooriumile seaduslikult sisse toodud.“ Kaebuse esitaja ei saa oma väidetava teadmatusega õigustada seadusest tulenevate maksukohustuste eiramist. Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-12-2626 on samasisulises küsimuses asunud järgmisele seisukohale: „Kaebaja väide selle kohta, et ta ei teadnud midagi maksumärkidest ega kehtivast regulatsioonist, ei ole tõsiseltvõetav. See, kas või mil määral oli kaebaja tegelikult teadlik tollieeskirjadest ning sigarette kui erilist kaubaliiki puudutavatest normidest, ei ole siinkohal oluline. Tuleb lugeda, et isik oleks pidanud teadma, et kaup on toodud sisse ebaseaduslikult, kui vaadeldava isikuga samasuguses olukorras oleva tavalise mõistliku inimese jaoks oleks pidanud kauba ebaseaduslik päritolu tunduma tõenäolisem kui selle võimalik seaduslik päritolu. Vastustaja märgib kohtule esitatud kirjalikus seletuses õigesti, et asjaolu, et Eestis liigub Venemaalt pärit salasigarette, on üldteada asjaolu ning seega tuleb eeldada, et maksumärkidelt sellise päritoluga nähtuvate sigarettide puhul, iseäranis, kui neid omandatakse suures koguses, peab isik eeldama, et need on sisse toodud ebaseaduslikult. Sellise eelduse puhul peab mõistlikult toimiv isik kauba päritolu välja selgitama, vajadusel tehes endale selgeks asjassepuutuvate eeskirjade sisu ning kui pole võimalik veenduda, et kaup on sisse toodud seaduslikult, jätma kauba vastu võtmata.“ Ei ole eluliselt usutav, et kaebuse esitaja ei olnud võimeline aru saama, et tema valduses olevate sigarettide näol on tegemist nii-öelda salasigarettidega. Tulenevalt Maksuotsuses kirjeldatud kauba hoiustamiseks üle andmise viisist ning üleandja ja vastuvõtja käitumisest kauba hoiustamiseks üleandmisel pidi kaebuse esitaja sigarettide saamise ajal teadma, et need olid ühenduse territooriumile toimetatud ebaseaduslikult. Kokkuvõtteks on vastustaja seisukohal, et A. M. kaebus on põhjendamata ning vaidlustatud Maksuotsuse tühistamiseks puudub alus. Maksuotsus on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveeritud.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt A.M. on seisukohal, et ta ei ole võlgnik ÜTS tähenduses ning järelikult ei ole Maksuotsus tervikuna kaebaja suhtes põhjendatud. Kaebaja leiab, et MTA on valesti hinnanud kogutud tõendeid, maksuhalduri järeldused põhinevad oletustel ning seetõttu on ta kohaldanud valesti materiaalõigust ning tubakaaktsiis ja käibemaks on määratud kaebajale tasumisele õigusvastaselt ja põhjendamatult.

5 Vastustaja kaebaja väidetega ei nõustu ja leiab, et Maksuotsus on õiguspärane, nii faktiliselt kui õiguslikult motiveeritud. MTA on seisukohal, et A. M. kaebus on põhjendamata ning Maksuotsuse tühistamiseks puudub alus.

2. A.M. kinnitas 13.03.2014 kohtuistungil kohtuniku sellekohase küsimuse peale, et ta ei sea kahtluse alla maksuhalduri põhimõttelist õigust niisugust maksuotsust koostada, tal ei ole etteheiteid maksumenetluse läbiviimisele ega ole vastuväiteid faktiliste asjaolude osas ning eeldusel, et maksuhalduri järeldused on õiged, siis kaebajal ei ole etteheiteid, et sellisel juhul kuuluksid kohaldamisele just need haldusaktid, samuti tal ei ole vastuväiteid maksude määramise metoodikale /tl 99-99 pöördel/. Eelmärgitust tulenevalt kohus ei pea analüüsima ega hindama maksumenetluse õiguspärasust ega Maksuotsuse formaalset õiguspärasust. Kohus üksnes nendib, et ka kohtu hinnangul MTA ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, ärakuulamisõigust ega muid olulisi menetlusnorme, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. Maksuotsus on tehtud selleks pädeva isiku poolt ning Maksuotsus vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka MKS §-s 46 sätestatud spetsiifilistele nõuetele. Seega on Maksuotsus formaalselt õiguspärane haldusakt.

3. Kuivõrd käesoleva vaidluse põhiküsimus on, kas kaebaja on võlgnik ÜTS tähenduses, siis kohus järgnevalt esitabki oma seisukoha Maksuotsuse materiaalse õiguspärasuse osas. Kui kohtu seisukoht ühtib vastustaja omaga, siis sellega kaebuse kohtulik kontroll piirdubki ning kaebus jääb rahuldamata. ÜTS art 202 lg 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, tuuakse ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile. Ebaseaduslikult loetakse kaup tolliterritooriumile tooduks, kui isik ei järgi ÜTS artiklites 38-41 sätestatud eeskirju. ÜTS artikli 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt on võlgnikud isikud, kes ebaseaduslikult tolliterritooriumile toodud kauba omandasid või seda valdasid ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult. MTA on tuvastanud, et 29.05.2012 koostatud asitõendi vaatlusprotokollis /tl 79-83/ nimetatud sigaretid on ühenduse tolliterritooriumile toimetatud ebaseaduslikult, ja teinud järelduse, et A. M. pidi teadma sigarettide ebaseaduslikust päritolust. MKS § 150 lg 1 kohaselt maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus, analüüsinud ja hinnanud kaebajale tehtud Maksuotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et antud juhul A. M. ei ole suutnud tõendada, et maksusumma määrati talle tasumiseks valesti. Maksuotsus on ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis sellisena ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ning seetõttu puudub Maksuotsuse tühistamiseks alus.

4. Kohus leiab, et vastustaja on piisaval määral nii õiguslikult kui ka faktiliselt Maksuotsuses motiveerinud, millel põhinevad tema järeldused. Sealjuures on nimetatud motivatsioon omavahel loogiliselt seostatud ning see veenab kohut vastustaja järelduste õigsuses. MTA ei ole lähtunud valest eeldusest, et kaebaja teadis või pidi teadma, et tegemist on ebaseaduslikult Euroopa Liitu toodud, Eesti maksumärkideta sigarettidega. A. M. tugineb oma väidetes sellele, et kaebajal ei ole eriteadmisi antud valdkonnas ning ta ei tegutsenud oma initsiatiivil ega turustanud sigarette, ladustamises pole aga midagi ebaseaduslikku. Kohtu hinnangul, arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, on tuginemine aga nö lihtsa keskmise inimese teadmatusele ilmselgelt põhjendamatu. Keskmine mõistlik inimene ei toimi nii, nagu kaebaja ise ja vastustaja on Maksuotsuses kirjeldanud. Keskmine mõistlik inimene ei hakka

6 suvalise tundmatu isikuga (esitles ennast Sergeina Narvast), kes Lasnamäe turul tema ligi astub, äri tegema. Kontrollimata selle isiku dokumente, saamata temalt mingisuguseid kontaktandmeid (telefoninumber oli salastatud) ja tundmata huvi, kas see mida ladustama/turustama hakatakse, on legaalne kaup ja kus kaupa turustatakse, ning omamata ka selleks „äriks“ vajalikke laoruume, oli A. M. millegipärast valmis hankima garaaži ja andis isegi oma sõiduauto selle tundmatu isiku kasutusse/käsutusse, ise sealjuures kaasa sõitmata. Juba asjaolud, et tundmatu ise millegipärast ei tahtnud garaaži rentida, ainsaks kontaktiks temaga oli selle isiku enda helistamine, kokkusaamiskohaks kaubanduskeskuse kohviku trepialune ning hoiustatavaks kaubaks olid sigaretid ja piiritust sisaldavad vedelikud, pidid igas normaalselt mõtlevas isikus kahtlusi tekitama. Neil asjaoludel ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et kõnealune Sergei „jättis auväärse ja seaduskuuleka inimese mulje“. Samuti ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et tema uskus, et Eesti-Vene piirist ei ole võimalik ebaseaduslikult kaupa üle tuua. Asjaolu, et sigarettide näol on tegemist aktsiisikaubaga, on üldteada ja sellest pidi olema teadlik ka A.M. Samuti ei saanud kaebajale olla teadmata, et nn salasigaretid ja –piiritus (nendelt on tasumata seaduses ettenähtud maksud) on ka Eestis tõsiseks probleemiks ning et niisugust illegaalset äri aetakse sageli nimelt garaažiboksides jm seaduslikuks kaubanduseks mitte ettenähtud kohtades, kuna ka see on üldteada. Nende tavateadmiste juures pidanuks iga mõistlik inimene muutuma valvsaks, kui turututtav temaga äri soovib ajama hakata, selleks ametlikke dokumente vormistamata ja oma isikut ilmselgelt varjates. Tavainimene pidanuks veenduma, et kaup, mida tal ladustada paluti, on sisse toodud seaduslikult, sest ülalmärgitud asjaoludel pidi kauba ebaseaduslik päritolu talle „tunduma tõenäolisem kui selle võimalik seaduslik päritolu“. Et kaebaja jättis selle kõik tegemata ja oli valmis kõigele vaatamata kauba vastu võtma, lootuses teenida nö maksuvabalt 1000 eurot kuus, näitab, et kaebaja ei toiminud tegelikult heas usus. Maksuhaldur ei ole rajanud oma järeldusi oletustele, vaid tõendite kogumis hindamisele, ning on sealjuures põhjendatult lähtunud praktikas omaks võetud nö tavalise mõistliku inimese (vastand spetsialistile, asjatundjale) käitumismudelist. Eeltoodut arvestades kohus nõustub täielikult MTA tõdemusega Maksuotsuse lk-l 7: „Maksuhalduri hinnangul on ka kauba hoiustamiseks üleandmise asjaolud (A.M. ei selgitanud välja kauba hoiustamiseks andja isiku täisnime ega tutvunud kaubaga, sigarettide üleandmise konspiratiivne viis, A.M. ei selgitanud välja, kas kaup on Eestisse toimetatud seaduslikult) tõenditeks, et A.M. pidi kauba hoiustamiseks saamisel teadma, et sigaretid on Eesti Vabariiki sisse toodud ebaseaduslikult.“

5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb A.M.i kaebus rahuldamata ning MTA ei ole seaduses ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik