3-13-1419/52 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.05.2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1419

Haldusasi

Soojuspuurauk OÜ kaebus hüdrogeoloogiliste tööde

litsentsikomisjoni 09.04.2013 koosoleku otsuse nr 89

punkti

tühistamiseks

ja

litsentsikomisjoni

kohustamiseks väljastada kaebajale hüdrogeoloogiliste

tööde teostamise litsents

Menetlusosalised

Kaebaja – Soojuspuurauk OÜ (registrikood 12434471)

Vastustaja – Keskkonnaministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus,

Soojuspuurauk OÜ vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Soojuspuurauk OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna

Halduskohtu 11.11.2013 otsus haldusasjas nr 3-13-1419 ning teha asjas uus otsus.

3. Jätta

rahuldamata

Soojuspuurauk

OÜ

kaebus

hüdrogeoloogiliste

tööde

litsentsikomisjoni 09.04.2013 koosoleku otsuse nr 89 punkti 1 tühistamiseks ja

litsentsikomisjoni

kohustamiseks

väljastada

kaebajale

hüdrogeoloogiliste

tööde

teostamise litsents.

4. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19. juunil 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-13-1419

2(14)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Soojuspuurauk OÜ esitas 12.03.2013 hüdrogeoloogiliste tööde litsentsikomisjonile

(edaspidi komisjon) hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsentsi taotluse, milles taotles litsentsi

puurkaevude ja -aukude projekteerimiseks (vastutav isik SJ) ning puurkaevude ja -aukude

puurimiseks ja likvideerimiseks (vastutav isik RV).

Hüdrogeoloogiliste tööde litsentsikomisjoni 09.04.2013 istungi protokolli nr 89 p 1 kohaselt ei

väljastatud Soojuspuurauk OÜ-le hüdrogeoloogiliste tööde litsentsi veeseaduse (VeeS) § 123 lg

6 p-de 1 ja 2 alusel, kuna:

1) litsentsi taotlejal ei ole VeeS § 123 lõike 4 punkti 2 kohast vähemalt üheaastast

hüdrogeoloogiliste tööde tegemise kogemust;

2) litsentsi taotlejal ei ole veeseaduse § 123 lõike 5 kohast vähemalt kaheaastast puurkaevuad ja

–aukude projekteerimise, puurimise ning likvideerimise kogemust;

3) litsentsi taotleja esitas valeandmeid.

Soojuspuurauk OÜ vaie jäeti Keskkonnaministeeriumi 12.06.2013 vaideotsusega nr 12-

24.3/13/2188-10 rahuldamata.

2. Soojuspuurauk OÜ esitas 01.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse komisjoni

09.04.2013 koosoleku otsuse nr 89 punkti 1 tühistamiseks ning komisjoni kohustamiseks

väljastada kaebajale hüdrogeoloogiliste tööde teostamise litsents.

Kaebuse põhjendused:

1) Vaidlustatud haldusakti seletuskirja kohaselt on kaebaja eesmärgiks litsentsi taotlemisel

tegutseda soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projekteerimise, puurimise ning

likvideerimise valdkonnas. Sellega on vastustaja kaebaja taotlust muutnud, kuigi selleks

vastustajal pädevus puudus. Kaebaja taotleb tegevusluba Eesti majanduse tegevusalade

klassifikaatori (EMTAK) tegevusalal 42212 – kaevude ja puuraukude rajamine ning

likvideerimine. Kaebaja tegelik tahe on teostada suletud kontuuriga soojussüsteemi puuraukude

puurimistöid, kuid kuna EMTAK sellist tegevusala ei võimalda, ei soovi kaebaja ka teisi

tegevusalal nr 42212 lubatud tegevusi välistada.

2) Vaidlustatud haldusakti kohaselt vastas kaebaja taotlus nõuetele pärast seda, kui 21.03.2013

saatis kaebaja vastustajale andmed RV osalemisel puuritud puurkaevude kohta. Seega oli

kaebaja esitanud litsentsi taotlemiseks nõuetekohased andmed ning kaebajal puudus kohustus

täiendavate andmete esitamiseks või selgituste andmiseks. Olukorras, kus taotluses ei olnud

puudusi, ei olnud vastustajal kaalutlusõigust jätta kaebajale litsents väljastamata.

3) Vastustaja ei ole kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Kaebaja on juriidiline isik ning

juriidilisel isikul ei saa olla töökogemust. Seega ei saanud vastustajal olla kaebaja töökogemuse

hindamisel kaalutlusõigust.

3-13-1419

3(14)

4) Vaidlustatud haldusakt on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-dega 3 ja 6.

Vastustaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi argumente ning on osasid kriteeriume

ebaproportsionaalselt eelistanud. Vastustaja ei ole järginud uurimispõhimõtet, kuna taotluse

lahendamiseks vajalikud andmed tuli koguda kooskõlas keskkonnaregistri seadusega (KeRS).

Vastustaja on rikkunud KeRS § 6 lg-t 1, kuna vastustaja kogus täiendavaid andmeid, mida

registris ei ole.

5) Vastustaja on valesti tõlgendanud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu veepoliitika

raamdirektiivi nr 2000/60/EÜ (edaspidi direktiiv) ja selles sisalduvat ettevaatusprintsiibi

mõistet. Ettevaatusprintsiibi kohaldamisel tuleb lähtuda asutamislepingu art-st 174. Kaebaja

taotletav tegevus ei kahjusta põhjavee seisundit, kuna kaebaja tegevus ei ole direktiivi kohaselt

põhjavee kaitseks rakendatavate meetmete mõjualas. Kaebajale ei ole arusaadav, millisel alusel

tugineb vastustaja põhjavee kaitse kaalutlusele, kuna seni ei ole kaebaja ega tema töötajad

põhjavett kahjustanud. Kaebaja ei plaani oma tegevuses põhjavee kasutamist, saastamist või

reostamist, samuti nõuetele mittevastavate puuraukude või puurkaevude rajamist, mille

tulemusel võiks põhjavee seisund halveneda. Kaebaja ettevõtlusele vastustaja poolt seatud

piirang on liiga ulatuslik ja üldsõnaline. Projekteerimine ei saa kujutada iseenesest ohtu

keskkonnale ning puurkaevude või -aukude rajamine ei ole eeldatav keskkonnaoht. Vastustaja

ei ole esitanud ühtegi faktilist asjaolu, mille alusel võiks väita, et tulevikus keskkonnarisk tekib.

Direktiiv vabastab käesoleval juhul põhjaveekaitse meetmete rakendamisest. Soojussüsteemide

puuraukude ja -kaevude keskkonnariski puudumine on korduvalt teadustööga tõendatud.

Küsimused, mida vastustaja istungil esitas, ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuna kaebaja

kavatseb puurida teist tehnoloogiat kasutades. Puurimisseadmed, millega RV töötas, on praegu

tootmises ja Eestis kasutusel. Kaebaja ei nõustu väitega, et isik võib 10 aastaga kvalifikatsiooni

kaotada.

6) Vastustaja väide RV töökogemuse puudumise kohta ei ole põhjendatud. Kuna

keskkonnaregister on puudulik, ei saa RV osalusel puuritud ühe puurkaevu andmete ekslikku

esitamist lugeda valeandmete esitamiseks. Kaebajal puudus motiiv valeandmete esitamiseks.

Keskkonnaregistris peavad olema registreeritud AS R puuritud puurkaevud. Tegelikult on RV

osalusel 5 aasta jooksul puuritud puurkaevude hulk oluliselt suurem, kuid kaebaja esitas vaid 8

puurkaevu andmed. Vastustaja on ühelt poolt nõudnud andmeid RV poolt puuritud puurkaevude

kohta, kuid teisalt leidnud, et esitatud andmetega ei saa tehtud tööd tõendada. Kui ei ole

vastupidiseid tõendeid, tuleb RV kogemus tuvastada tööraamatu alusel, lähtudes ajast, millal

isik tegi hüdrogeoloogilisi töid AS-s R.

7) Kuna SJ on kehtiv hüdrogeoloogiliste tööde litsents nr 320, siis on sellega vastustaja isiku

kogemuse tuvastanud. Kroodi 6 soojuspuuraukude projekt on Keskkonnaameti poolt kinnitatud

25.03.2013, seega ei saanud 09.04.2013 toimunud istungil Kroodi 6 projekti kohta esitatud

asjaolud enam tähtsust omada. SJ on erialane kõrgharidus ja 40-aastane erialase töö kogemus.

Kaebaja ja FIE SJ ei saa ilma vastava lepinguta teineteise kohustuste eest vastutada. Samuti on

arusaamatu vastustaja põhjendus, et pädevuse omamiseks on vaja koostada 6 soojussüsteemi

puurkaevu või puuraugu projekti.

8) VeeS § 12 lg 5 ja § 123 lg 4 p 2 on omavahel vastuolus, kuna litsentsi saamise eelduseks on

eelnev töökogemus, samas kui töid võib teha üksnes litsentsi omades. Kaebaja palub tunnistada

VeeS § 123 lg 4 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks.

3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

1) EMTAK kood ei ole litsentsiga ühildatav ning hüdrogeoloogiliste tööde litsentsi saamiseks

ei pea taotleja järgima EMTAK registreerimise nõudeid.

2) Nõuetekohane taotlus tähendab, et kõik vajalikud dokumendid on esitatud. Alles taotluse

sisulise läbivaatamise käigus otsustakse, kas luba antakse või mitte, s.h kas esitatud

dokumentidega on tõendatud vajaliku hariduse ja töökogemuse olemasolu. Kaebaja taotlusega

esitatud dokumentidega vajalikku haridust ja töökogemust ei tõendatud. Haldusorgan võib

3-13-1419

4(14)

nende asjaolude väljaselgitamiseks küsida lisaküsimusi ja lisamaterjale. Tulenevalt

asjatundlikkuse põhimõttest ja asjaolust, et töökogemust tõendavad dokumendid ei ole alati

haldusorganile kättesaadavad, on tõendamiskoormis asetunud rohkem taotlejale. Kaebajale on

teada, et isiku töökogemust antud valdkonnas saab tõendada üksnes algdokumentidega, milleks

on puurimispäevik, puurkaevu pass ja arvestuskaart. Kui isik soovib tegeleda puurkaevude ja –

aukude rajamisega, säilitab ta nendest dokumentidest koopiaid. Kaebaja ei ole selliseid

dokumente esitanud. Samuti keeldus vastustaja litsentsi andmisest põhjusel, et RV

töökogemuse tõendamisel esitati valeandmeid.

3) Juriidiline isik on fiktsioon, mis tegutseb teatud juhtudel ka töötajate kaudu. Juhul, kui

ettevõtja alles alustab tegevust hüdrogeoloogiliste tööde valdkonnas, kontrollitakse konkreetse

töötaja tehtud projekte ja muid dokumente. Vastustajal on olemas andmed SJ kohta, kuid RV ei

ole litsentsi ja seetõttu pidi ta andmed ise esitama.

4) Kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid kaalutlusvigu on tema hinnangul haldusaktis tehtud.

5) RV töökogemust ei saa tõendada AS R 1994.-1999. aastate puuraukude andmetega, kuna

neid võisid puurida teised puurmeistrid. Puurijal peaks alles olema puurimispäevik, puurkaevu

passi koopia või arvestuskaart. KeRS § 6 lg-t 1 ei ole võimalik rakendada, kuna mitmed

keskkonnaandmed ei ole keskkonnaregistrisse kantud ning ainult sellest sättest lähtudes ei saaks

Keskkonnaministeerium või Keskkonnaamet väljastada ühtegi keskkonnaluba.

6) Direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse rajada soojussüsteemi puurkaeve ja –auke ning

seda lubatakse ka Eestis (VeeS § 2612). Puurkaevude ja –aukude rajamisel on ohuks asjaolu, et

maapõue puurimisel võivad erinevad põhjaveekihid seguneda, mistõttu võivad sügavamad

kihid saastuda. Ohtu saab vältida nõuetekohaste puurkaevude rajamisega, milleks kontrollitakse

tööde teostajate kogemust ja haridust. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes ei saa lubada tegevust,

mille kohta on teada, et seda ei tehta piisava asjatundlikkusega.

7) Litsentsi andmise otsus ei ole kaalutlusotsus, küll aga on vastustajal kaalutlusõigus

määratlemata õigusmõiste „töö tegemise kogemus“ sisustamisel.

8) SJ puudub töökogemus soojussüsteemi puurkaevude ja –aukude projekteerimise osas.

Samuti on tema projektid rohkete vigadega.

4. Tallinna Halduskohus tühistas 11.novembri 2013. a otsusega hüdrogeoloogiliste tööde

litsentsikomisjoni 09.04.2013 koosoleku otsuse nr 89 punkti 1 ja kohustas hüdrogeoloogiliste

tööde litsentsikomisjoni Soojuspuurauk OÜ hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsentsi taotlust

uuesti läbi vaatama.

1) Kaebaja on liigse tähenduse omistanud vastustaja seisukohale, et pärast kaebaja poolt RV

osalusel puuritud puurkaevude nimekirja esitamist vastas taotlus nõuetele. Kaebaja on teinud

sellest järelduse, et taotlus tuli rahuldada. Eelmainitud vastustaja seisukoht tähendas, et

vastustaja hinnangul ei olnud taotluses enam puudusi, vajalikud dokumendid ja andmed olid

esitatud ning taotlus tuli läbi vaadata. Kaebaja taotlust ei jäetud rahuldamata mitte kõrvaldamata

puuduste tõttu, vaid seetõttu, et vastustaja jõudis järeldusele, et vastutavatel isikutel puudub

vastav kogemus ning taotluses on esitatud valeandmeid. Haldusorgan ei pea taotluses puuduste

kõrvaldamisel osutama menetlusosalisele kaasabi, kuni taotlus on viidud tasemeni, et seda on

võimalik rahuldada.

2) VeeS § 123 lg 4 p 2 sätestab, et litsents antakse isikule, kes omab vähemalt üheaastast

hüdrogeoloogiliste tööde tegemise kogemust. See sõnastus on erinev sama lõike punktis 1

toodust, kus isikul peab olema vastav haridus või vastava haridusega töötaja. Kaebaja leiab, et

kuna tema on juriidiline isik, ei saa tal töökogemust olla. Ka juriidilise isiku puhul on võimalik

tugineda tema kogemusele tema töötajate või muude võtmeisikute kaudu ning vastustajal oli

seda võimalik kaebaja töötajate kaudu ka hinnata (vt Riigikohus on 28.11.2012 otsuse nr 3-3-

1-45-12, p-d 12.2 ja 12.3).

3-13-1419

5(14)

3) Kaebaja on leidnud, et kuna tema õigusi võib piirata ka kaalutlusotsuse korral üksnes seaduse

alusel või seadusest tulenevalt (HMS § 3), on haldusakt tühine. Haldusakti tühisuse alused on

ammendavalt loetletud HMS § 63 lg-s 2 ning kaebaja viidatud asjaolu ei ole tühisuse aluseks.

Vastustaja on jätnud kaebajale litsentsi andmata VeeS § 123 lg 6 p-de 1 ja 2 alusel, mis lubavad

teatud asjaolude ilmnemisel litsentsi andmisest keelduda.

4) Vastustaja on vaidlustatud otsuses lähtunud kaebaja eesmärgist tegutseda soojussüsteemi

puurkaevude ja -aukude projekteerimise, puurimise ning likvideerimise valdkonnas. Kaebaja

on taotlenud hüdrogeoloogilise töö – puuraukude ja puurkaevude projekteerimine – tegemiseks

litsentsi saamist, mille eelduseks on, et taotlejal on geoloogia- või keskkonnatehnoloogiaalane

kõrgharidus või selle haridusega töötaja ning vähemalt üheaastane hüdrogeoloogiliste tööde

tegemise kogemus. VeeS § 123 norme võib mõistlikult koosmõjus tõlgendada nii, et soovides

litsentsi puuraukude ja puurkaevude projekteerimise valdkonnas, peab taotlejal olema ka sama

valdkonna kogemus. Samas ei tulene seadusest võimalust kitsendada, millist liiki puuraukude

või puurkaevude projekteerimise kogemus peab isikul olema. Puurkaevude ja puuraukude liigid

on sätestatud keskkonnaministri 29.07.2010 määruse nr 37 „Nõuded puurkaevu ja puuraugu

projekti ja konstruktsiooni ning likvideerimise ja rekonstrueerimise projekti kohta, puurkaevu

ja puuraugu projekteerimise, rajamise, kasutusele võtmise, likvideerimise ja konserveerimise

kord ning puurkaevu või puuraugu asukoha kooskõlastamise, rajamise ja kasutusele võtmise

taotluste, puurimispäeviku, puurkaevu ja puuraugu andmete keskkonnaregistrisse kandmiseks

esitamise ning puurkaevu ja puuraugu likvideerimise akti vormid“ §-s 1. Samas sätestab

nimetatud norm, et sama määruse tähenduses on puurkaev veehaarde, põhjaveeseire ja

soojussüsteemi puurkaev, puurauk põhjaveeseire ja soojussüsteemi puurauk. Seega on see

liigitus kehtestatud kitsalt keskkonnaministri määruse piires. Kohtu hinnangul ei nähtu VeeS §

123 normidest, et seadusandja oleks soovinud siinkohal kontrollida hüdrogeoloogiliste tööde

litsentsi taotleja kogemust konkreetse puurkaevu või -augu liigist lähtuvalt. Samuti ei saa

seadusandja tahet tõlgendada täidesaatva võimu antud aktist lähtuvalt. Seega on vastustaja

õigusvastaselt kitsendanud oma kaalutluse piire ning arvestanud üksnes SJ töökogemust

soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projekteerimisel. Haldusaktist ja kohtule esitatud

vastusest ei tulene teavet, kas SJ on olemas või puudub vähemalt üheaastane töökogemus

puuraukude ja puurkaevude projekteerimise valdkonnas, s.o ilma puuraukude ja -kaevude

alaliike määratlemata. Vastustaja on keelduva haldusakti andmisel valesti kohaldanud VeeS §

123 lg 6 p-i 2 ning haldusakt tuleb vastavas osas, s.o puurkaevude ja -aukude projekteerimiseks

litsentsi andmisest keeldumise kohta tühistada.

5) Käesolevast haldusasjast ei nähtu, et kaebajale litsentsi andmine oleks olnud välistatud

üksnes seetõttu, et kaebaja esitatud RV osalusel puuritud puurkaevude loetelust üks puurkaev

kaheksast oli puuritud enne, kui RV asus AS-i R tööle. Selline eksimus või ka vastustaja teadlik

eksitusse viimine ei saa tuua kaasa haldusakti andmata jätmist.

6) Vastustaja on keeldunud puuraukude ja puurkaevude puurimiseks ja likvideerimiseks

litsentsi andmisest ka seetõttu, et RV puudub vastav kogemus. Seda on vastustaja põhjendanud

RV hüdrogeoloogiliste tööde litsentsikomisjoni 09.04.2013 koosolekul antud ütlustega, mille

kohaselt tal vastav kogemus puudub ning kaebaja poolt loetletud puurkaevud on arvatavasti,

kuid mitte kindlasti tema osalemisel rajatud.

Vaideotsuses on vastustaja täiendavalt põhjendanud puuraukude ja puurkaevude puurimiseks ja

likvideerimiseks litsentsi andmata jätmist sellega, et RV töökogemust ei saa tõendada R AS

aastatel 1994-1999 puuritud puurkaevude andmetega, kuna neid võisid puurida teised

puurmeistrid. RV töökogemust tõendaksid puurimispäevik, puurkaevu või -augu passi koopia

või arvestuskaart. Samuti on võimalik nimetatud dokumente geoloogiafondist küsida. Lisaks ei

ole RV varasem töökogemus arvestatav, kuna üle 10 aasta möödumisel kaotab isik

kvalifikatsiooni.

3-13-1419

6(14)

HMS § 58 kohaselt ei tunnistata haldusakti kehtetuks menetlus- või vormivigade tõttu, kui uue

haldusmenetluse läbiviimisel tuleks anda samasugune haldusakt. Haldusakti enda põhjendused

on kesised ning neid on vaideotsuses täiendatud. Seega ei ole haldusorgan algse haldusakti

vormistamisel järginud täielikult haldusakti põhjendamise kohustust. Teisalt ei ole kaebaja ka

kohtumenetluse jooksul vastustaja kaalutlusi ümber lükanud ega esitanud RV kohta dokumente,

millega saaks tema töökogemust tõendada.

Kohus kontrollis kaebaja toodud puurkaevude andmeid keskkonnaregistrist. Elektroonilisest

keskkonnaregistrist ei nähtu ühegi loetletud puurkaevu kohta, et puurijaks oleks RV. Seega ei

ole RV kogemust võimalik keskkonnaregistri andmete alusel tõendada. Seadus ei sätesta

eeldust, et sellisel juhul tuleks kahtlus tõlgendada taotleja kasuks, ehk kui puuduvad andmed

isiku töökogemuse kohta, siis tuleb eeldada, et selline töökogemus on olemas. Selline eeldus

oleks võimalik üksnes juhul, kui see oleks seaduses selgesõnaliselt sätestatud. Ka ainuüksi

töötamine AS-s R ei tõenda seda, et RV puurimis- või likvideerimistöödega tegeles.

KeRS § 6 lg 1 kohaselt ei tohi keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid kasutada

keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning

planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebaja

järeldab sellest, et seega ei tohiks vastustaja muid andmeid väljastpoolt registrit koguda.

Keskkonnaregistri andmed ei toeta kaebaja väiteid RV töökogemuse kohta. Ka ei ole

hüdrogeoloogiliste tööde litsents keskkonnaluba ega keskkonnakasutuse registreerimise taotlus,

seega see säte ei kohaldu käesolevale olukorrale. Keskkonnalubadena KeRS mõttes tuleb

käsitleda sama seaduse § 2 lg 2 p 1 alusel loodusressursi kasutusõiguse, jäätmekäitluse ning

saasteainete ja organismide keskkonda viimise lube, ajutisi lube või keskkonnakomplekslube.

Veeseaduse alusel oleks selliseks loaks näiteks vee erikasutusluba.

7) Vastustaja kohustas oma 14.03.2013 kutses kaebajat esitama nimekirja RV osalemisel kahe

aasta jooksul puuritud puurkaevudest. Vastustaja ei ole kohustanud kaebajat esitama muid

dokumente, millega saaks RV töökogemust tõendada. Kaebaja täitis vastustaja nõudmise.

Samas on vastustaja leidnud, et vastustaja nõutud nimekirjaga ei ole võimalik RV töökogemust

tõendada ning kaebajal oleks olnud võimalik esitada muid dokumente RV töökogemuse

tõendamiseks. Vastustaja ei ole sellisele vajadusele – esitada muid dokumente – kaebaja

tähelepanu pööranud ning kaebaja võis õigustatult eeldada, et tema esitatud nimekirjast piisab.

Olukorras, kus kaebaja oli oma taotluse võimalikud puudused vastavalt vastustaja juhistele

kõrvaldanud, kuid vastustaja leidis, et andmed on ikkagi puudulikud, oleks vastustaja pidanud

andma kaebajale uue võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamiseks on

vastustajal võimalik anda konkreetne juhis, millised dokumendid tuleks esitada, või üldine

juhis, milliseid asjaolusid tõendavad dokumendid tuleks esitada. Kui vastustaja on andnud

konkreetse juhise, millised on vastustaja soovitud asjaolusid tõendavad dokumendid, ei saa

vastustaja taotlejale ette heita, et taotleja ei esitanud vastustajale muid dokumente, mille

esitamist vastustaja ei olegi soovinud.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja RV töökogemuse tuvastamisel ja hindamisel rikkunud

uurimispõhimõtet ning haldusakt tuleb ka puurkaevude ja -aukude puurimiseks ja

likvideerimiseks litsentsi andmisest keeldumise osas tühistada.

8) Vastustaja ja kaebaja on esitanud põhjalikud arutluskäigud Euroopa Parlamendi ja Euroopa

Nõukogu veepoliitika raamdirektiivis nr 2000/60/EÜ nimetatud ettevaatusprintsiibi ja

keskkonnaohu tekkimise võimalikkuse kohta. Esmakordselt esitas vastavad põhjendused

vastustaja oma vaideotsuses, kus vastustaja leidis, et on lisaks lähtunud keskkonnakaitselisest

eesmärgist, et põhjavee seisund ei tohi halveneda.

HMS § 4 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda

otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel, mida tuleb teostada kooskõlas volituse

piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid

3-13-1419

7(14)

ning kaaludes põhjendatud huve. Hüdrogeoloogiliste tööde tegemiseks litsentsi andmisel on

vastustaja volitused kaalutlusõiguse reeglite järgimisel ammendavalt sisustatud VeeS §-s 123.

Haldusorganile ei ole antud õigust tugineda kaalutlustele, mis jäävad sellest paragrahvist

väljapoole. Kohus möönab, et eesmärk kaitsta keskkonda on iseenesest legitiimne, kuid selle

eesmärgi saavutamiseks ongi seadusandja kujundanud VeeS § 123 regulatsiooni. Vastustajal

puudub nii volitus kui ka vajadus täiendavalt keskkonnakaitselisi eesmärke arvestada.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja ja vastustaja väited veepoliitika raamdirektiivi ning

keskkonnakaitseliste põhiprintsiipide kohta kõrvale, kuna need ei saa mõjutada käesoleva asja

lahendamist.

Kuna kohus rahuldab kaebuse, puudub vajadus hinnata VeeS § 123 lg 5 ja § 123 lg 4 p 2

põhiseaduspärasust, sest need normid ei ole enam asjakohased. Normid on põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse raames asjakohased juhul, kui normide kehtivuse korral tuleks asi

lahendada teisiti kui nende kohaldamata jätmisel. Kuna kohus rahuldab kaebuse sõltumata

nende normide kohaldamisest, ei saa need olla põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse mõttes

asjakohased, kuna need normid ei mõjuta enam asja lahendamist.

HKMS § 41 lg 3 kohaselt võib kohustamiskaebuse rahuldamisel kohus kohustada vastustajat

nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist

uuesti otsustama. Kuna vastustajal on nii kaalumis- kui ka uurimiskohustus, ei ole käesolevas

asjas vastustaja kaalutlusruum vähenenud määrani, et on võimalik teha vaid litsentsi andmise

otsus. Seetõttu ei saa kohus asuda vastustaja asemel kaalutlusõigust teostama, uurimispõhimõtet

täitma ega kohustada vastustajat kaebajale litsentsi väljastama, vaid kohustab vastustajat

vaatama esitatud taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Keskkonnaministeerium esitas Tallinna Halduskohtu kohtuotsusele 11.12.2013

apellatsioonkaebuse, paludes kohtotsus haldusasjas nr 3-13-1419 tühistada ning uue otsusega

kaebus rahuldamata jätta.

1) Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et soojussüsteemi puurkaevu või -augu

projekteerimise nõudeid ei ole võimalik eristada muul otstarbel rajatava puurkaevu või -augu

projekteerimise nõuetest. Apellant ei nõustu ka sellega, et soojussüsteemi puurkaevu või -augu

projekteerimise litsentsi saamiseks ei ole vaja vaadata isiku töökogemust soojussüsteemi

puurkaevude või -aukude projekteerimisel. Soojussüsteemi puurkaevu ja -augu projektile on

keskkonnaministri 29.07.2010 määrusega nr 37 (edaspidi määrus nr 37) kehtestatud erinevad

nõuded, võrreldes muul otstarbel rajatavate puurkaevude ja -aukude projektide nõuetega. Ka

Keskkonnaamet viitab soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projektide kooskõlastamisel just

soojussüsteemide kohta esitatavate nõuete osas tehtud vigadele (vaidlustatud haldusakti lisa 1

ja apellandi vastuse lisa 16). Seoses eeltooduga on plaanitud veeseaduse muutmine ja

05.12.2013 on Vabariigi Valitsusele esitatud majandustegevuse seadustiku muutmise ja

rakendamise seaduse eelnõu, millega muudetakse ka veeseadust. Selles eelnõus nähakse ette

eraldi nõuded tegevusloa saamiseks just soojussüsteemi puurkaevu või -augu projekteerimiseks

ja puurimiseks (eelnõu on kättesaadav Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis:

http://eelnoud.valitsus.ee/main/).

2) Halduskohus märgib, et haldusaktist ja kohtule esitatud apellandi vastusest ei tulene teavet,

kas SJ on olemas või puudub vähemalt üheaastane töökogemus puurkaevude ja -aukude

projekteerimise valdkonnas, s.o ilma puurkaevude ja -aukude alaliike määratlemata. Apellant

ei nõustu halduskohtuga ja leiab, et nii vaidlustatud haldusaktist (lisa 1) kui ka apellandi

vastusest (p 10 viitega vaideotsuse punktile 2.6) ilmneb, et SJ töökogemus on tõendamata, kuna

3-13-1419

8(14)

üks halva kvaliteediga soojussüsteemi puuraugu projekt 1046-SJ (apellandi vastuse lisa 15) ei

ole piisav, arvestades senist halduspraktikat selles valdkonnas. Senise halduspraktika kohta on

esitatud näited apellandi vastuse p 3 viimastes lõikudes ja lisades 24–31 ning apellandi vastuse

p-s 12 ja lisades 20–22. Halduskohus ei ole apellandi eelnimetatud näiteid ja tõendeid senise

halduspraktika kohta kohtuotsuses üldse hinnanud ega arvestanud ja seega on eksinud HKMS

§ 61 lg 1 vastu. SJ esitatud projekt 1046-SJ ei ole esimesel korral Keskkonnaameti poolt

kooskõlastatud tõsiste puuduste tõttu ka muude asjaolude tõttu, arvestamata seejuures

soojussüsteemi eripära. Halduskohus ei ole apellandi vastuse lisades 15 ja 16 esitatud tõendeid

üldse hinnanud, rikkudes sellega HKMS § 61 lg-t 1 ja § 2 lg-t 4. Lisaks eelnevale on SJ esitanud

pärast vaidlustatud haldusakti andmist (09.04.2013) veel kaks projekti 1050-SJ ja 1054-SJ

(apellatsioonkaebuse lisad 1-3), mida Keskkonnaamet ei ole 1050-SJ juhul kaks korda

kooskõlastanud (apellatsioonkaebuse lisad 4 ja 5) ja 1054-SJ juhul on korra jätnud

kooskõlastamata (apellatsioonkaebuse lisa 6). Kuna kõik need dokumendid esitati pärast

vaidlustatud haldusakti andmist, siis ei saanud neid tõendeid hinnata haldusmenetluses,

vaidemenetluses ega kohtumenetluses esimeses astmes. Apellant esitab need tõendid Tallinna

Ringkonnakohtule näitena, millega soovib põhistada oma seisukohta. Ka siis, kui S. J oleks

need projektid esitanud enne vaidlustatud haldusakti andmist, ei oleks nendega saanud S. Ji

töökogemust lugeda piisavalt tõendatuks. Seda põhjusel, et ka need projektid sisaldasid väga

palju vigu, sh sarnaseid üldisi vigu nagu see projekt (1046-SJ), mis esitati enne vaidlustatud

haldusakti andmist. Ka kolm oluliste vigadega tööd ei tõenda piisavalt soojussüsteemi

puurkaevu või -puuraugu projekteerimiseks vajalikku töökogemust, arvestades senist

halduspraktikat (viide senisele halduspraktikale on apellatsioonkaebuse p-s 2.2.).

Halduskohtule esitatud materjalides esitati otseseid ja kaudseid tõendid SJ töö kehva kvaliteedi

kohta, millest järeldub töökogemuse tõendamatus ja seega taotleja mittevastavus VeeS § 123 lg

4 punktile 2 ja § 123 lg 6 punktile 2.

3) Apellant on vastuses toonud näiteid selle kohta, et hüdrogeoloogiliste tööde tegemine, sh

puurkaevude ja -aukude projekteerimine on problemaatiline valdkond. Vajadusel saab

probleemsete juhtumite kohta tõendeid juurde esitada, esialgu ei pidanud apellant esimese

astme kohtumenetluses vajalikuks neid esitada. Ka neid tõendeid ei ole halduskohus üldse

hinnanud ega arvestanud, mis on samuti HKMS § 61 lg 1 rikkumine.

5) Soojuspuurauk OÜ on esitanud Keskkonnaministeeriumile 12.03.2013 taotluse juurde

kinnituse, et RV on 5- aastane puurkaevude ja -aukude puurimise ja likvideerimise töökogemus

ning ta on teinud puurimistöid aastatel 1994–1999 AS-s R töötades. Sama asjaolu kinnitamiseks

on esitatud koopia tööraamatust (apellandi vastuse lisa 2). Samuti on Soojuspuurauk OÜ

esitanud Keskkonnaministeeriumile loetelu RV osalusel puuritud puurkaevude kohta (apellandi

vastuse lisa 3). Keskkonnaministeerium on keskkonnaregistrist andmeid kontrollides leidnud,

et puurkaev katastrinumbriga 8041 rajati 1992. aastal ning seega ei saanud RV AS-s R

puurimistöid

tehes

viidatud

puurkaevu

rajada.

Ka

halduskohus

on

kontrollinud

keskkonnaregistri avalikus osas kättesaadavaid andmeid, kust nähtub, et puurkaev

katastrinumbriga 8041, asukohaga Viljandimaa, Kõpu vald, Punaküla küla, rajati 1992. aastal

ning sellest tehti proovipumpamine 15.01.1992. Seega esitas kaebaja valeandmeid, mis on VeeS

§ 123 lg 6 p 1 kohaselt litsentsi andmisest keeldumise aluseks.

Esitatavad andmed pidid tõendama töökogemust, mis on litsentsi andmise eelduseks. Kui need

andmed on valed, siis võib loa andja selle pinnalt teha vale otsuse. Kuna ka muus osas oli

töökogemus tõendamata (täiendavad selgitused on apellatsioonkaebuse p 2.7), siis ei saanud

ülejäänud 7 puurkaevu osas apellandil olla mingit kindlust nende õigsuse osas. Apellant nõustub

halduskohtu otsusega selles osas, et kui vastustaja töökogemus oleks kohaselt tõendatud nt

seitsme puurkaevu osas, siis ei oleks pidanud valeandmete esitamisele omistama nii suurt kaalu

ja selle oleks võinud lugeda lihtsaks eksimuseks, mis ei ole litsentsi andmisest keeldumise

aluseks. Antud juhul see nii ei olnud ja valeandmete esitamine sellises olukorras on litsentsi

andmisest keeldumiseks piisav, et kohaldada VeeS § 123 lg 6 p 1. VeeS § 123 lg 6 p 1 kohaselt

3-13-1419

9(14)

tuleb litsentsi andmisest keelduda, kui on esitatud valeandmeid. Selline sõnastus näitab, et

Keskkonnaministeeriumil puudub kaalutlusõigus, kas keelduda valeandmete esitamisel litsentsi

andmisest või mitte.

6) Apellant pole rikkunud RV töökogemuse väljaselgitamisel uurimispõhimõtet. Taotleja esitas

küll kõik õigusaktidega nõutud dokumendid, kuid sisuliselt taotlus nõuetele ei vastanud, kuna

töö tegemise kogemuse tõendamiseks esitatud dokumendid ei tõendanud töö tegemise

kogemust. Soojuspuurauk OÜ tegi keskkonnaregistrist väljavõtte teatud ajavahemikus R AS

puuritud puurkaevude kohta, kuid see ei tõenda seda, et RV nende puurimisel osales, vaid seda,

et R AS rajas sellisel ajavahemikul väljavõttes esitatud puurkaevud. Tööraamatust (apellandi

vastuse lisa nr 2) nähtub selgelt, et R. V töötas AS-s R autojuhina, mitte puurkaevude ja -aukude

puurijana. Halduskohus on asunud seisukohale, et keskkonnaregistri andmetest ei nähtu, et

loetletud puurkaevude puhul oli puurijaks RV. Seega ei ole RV kogemust võimalik

keskkonnaregistri andmete alusel tõendada. Ka ainuüksi töötamine AS-s R ei tõenda seda, et

RV puurimis- või likvideerimistöödega tegeles. Halduskohus on õieti tuvastanud seose

puudumise tõendina esitatud keskkonnaregistris registreeritud puurkaevude nimekirja ja RV

vahel, kuid ei tee sellest õigeid järeldusi. Iga mõistlik inimene võib aru saada, et eeltoodud

dokumendid ei tõenda isiku seost puurkaevude ja -aukude puurimisega ja kui sellised

dokumendid esitatakse, siis on alust arvata, et isikul ei olegi töökogemust tõendavaid

dokumente. Halduskohus ei ole nõudnud Soojuspuurauk OÜ-lt kohaste tõendite esitamist

kohtumenetluses. Samuti ei ole halduskohus hinnanud ega otsuses seisukohta võtnud

tööraamatu väljavõtte kohta, millest nähtub, et RV töötas AS-is R autojuhina. Halduskohus on

seega eksinud HKMS § 61 lg 1 suhtes.

Kui tõendeid töökogemuse kohta on juba korra küsitud ja taotleja on esitanud ilmselgelt temaga

mitteseostatavad tõendid ja tõendi, millest nähtub, et ta on töötanud autojuhina, mitte puurijana,

ei olnud vaja täiendavaid tõendeid enam juurde küsida.

Majandus- ja kutsetegevuses kehtib asjatundlikkuse põhimõte, mille kohaselt peab isik täitma

hoolsuskohustust, et tagada ohutus, nõuete arvestamine ja nõuetekohase tulemuse saavutamine.

Asjatundlikkuse eelduseks on töö eripärale vastavad teadmised ja oskused. Asjatundlikkuse

põhimõtte kohaselt peab majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev isik täitma

selgitamiskohustust. Selgitamiskohustus hõlmab nii info andmist oma tegevusega seonduvates

küsimustes kui ka asjassepuutuvate isikute teavitamist asjaoludest, mis mõjutavad ehitise (sh

puurkaevu ja -augu) ohutust, vastavust nõuetele ja kasutamise otstarbele. Tulenevalt

asjatundlikkuse põhimõttest ja ka asjaolust, et töökogemust tõendavad dokumendid ei ole alati

haldusorganile

kättesaadavad,

on

tõendamiskoormis

asetunud

rohkem

taotlejale.

Asjatundlikkuse põhimõtet arvestades on taotlejale ja ka puurkaevude ja -aukude rajamisega

tegelenud isikule teada, et isiku töökogemust saab tõendada üksnes algdokumentide põhjal,

milleks on puurimispäevik, puurkaevu pass ja arvestuskaart. Kui isik soovib tegeleda

puurkaevude ja -aukude rajamisega, siis ta säilitab koopiad nendest dokumentidest, kuna need

tõendavad tema töökogemust. Tavapäraselt majandus- või kutsetegevuses puurkaevude ja -

aukude rajamisega tegelenud isik säilitab dokumendid, mis tõendavad tema erialast

kvalifikatsiooni, sest kui litsents lõppeb, on vaja taotleda uut litsentsi. Halduskohus ei ole neid

apellandi argumente üldse hinnanud ega otsuses arvestanud ja sellega on eksinud HKMS § 61

lg 1 ja § 2 lg 4 vastu.

Apellant on vastuses halduskohtule esitanud mitu näidet eelneva halduspraktika kohta, kus on

näidatud, kuidas ettevõtja peab oma töötajate töökogemuse seadusele vastavust tõendama.

Majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule on need asjaolud iseenesestmõistetavad ja

seda eeldas Keskkonnaministeerium ka taotlejalt. Keskkonnaministeerium esitas halduskohtule

näited eelneva halduspraktika kohta. Halduskohus ei ole otsuses neid tõendeid üldse hinnanud

ega arvestanud, eksides seega HKMS § 61 lg 1 suhtes.

3-13-1419

10(14)

7) RV viimasest väidetavast, kuid tõendamata töökogemusest on möödunud neliteist aastat.

05.12.2013 on Vabariigi Valitsusele esitatud majandustegevuse seadustiku muutmise ja

rakendamise seaduse eelnõu, millega muudetakse ka veeseadust ja selles nähakse ette säte, mille

kohaselt viimasest töökogemusest ei või olla möödunud rohkem kui kaks aastat (eelnõu on

kättesaadav Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis: http://eelnoud.valitsus.ee/main/).

Muudatus on vajalik, kuna puurmeistri kvalifikatsioon säilib üksnes praktilise töö käigus ja see

kaob kiiresti, kui kaob järjepidevus. Samuti muutub tehnika, millega puurkaeve ja -auke

rajatakse, väga kiiresti.

8) Kokkuvõtvalt tegi Keskkonnaministeerium litsentsi andmisest keeldumise otsuse

puurkaevude ja -aukude rajamiseks ja likvideerimiseks, arvestades järgmisi asjaolusid kogumis:

1. taotleja esitas valeandmeid;

2. tõendamiskoormis on taotlejal ja taotleja ei esitanud tõendeid, mis näitaksid seadusega

nõutud töökogemust, kuigi neid temalt küsiti ja seega ei ole taotlejal töökogemust

hüdrogeoloogiliste tööde alal, milleks litsentsi taotleti;

3. varasem halduspraktika;

4. selles valdkonnas on palju negatiivset praktikat, mis näitab, et hüdrogeoloogiliste tööde

tegemise litsentse on antud asjaolusid põhjalikult kaalumata (näited on toodud

apellatsioonkaebuse punktis 2.4);

5. keskkonnakaitse kaalutlused (vt käesoleva apellatsioonkaebuse p 2.10).

Apellant ei nõustu halduskohtu otsuse punktis 11 esitatud väitega, et vaidlustatud haldusakti

põhjendused on kesised. Vaidlustatud haldusakti põhjendused on apellandi arvates piisavad ja

neid on vaideotsuses ja esimese astme kohtumenetluses üksnes täpsustatud. Ka siis, kui

haldusaktis endas puuduvaid ja hiljem vaide- ja kohtumenetluses lisatud täpsustusi lugeda

vaidlustatud haldusakti motivatsiooniveaks, ei tunnistata HMS § 58 kohaselt haldusakti

kehtetuks menetlus- või vormivigade tõttu, kui uue haldusmenetluse läbiviimisel tuleks anda

samasugune haldusakt. Ka halduskohus viitab kohtuotsuse punktis 11 sellele paragrahvile, kuid

teeb sellest otsuse resolutsioonis järelduse, nagu võiks haldusorgan olemasolevate asjaolude

pinnalt teha teistsuguse otsuse Kui siiani ei ole RV ja SJ haldusmenetluses, vaidemenetluses

ega kohtumenetluses suutnud piisavalt tõendada oma töökogemust, siis on alust arvata, et nad

ei suuda seda ka uues haldusmenetluses. Seega oleks otsus endiselt sama: keelduda litsentsi

andmisest VeeS § 123 lg 6 p 2 alusel.

9) Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et keskkonnakaitselised kaalutlused ei ole üldse

asjakohased hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsentsi andmisel. Apellant nõustub, et

keskkonnakaitse kaalutlused ei ole iseseisvaks litsentsi andmisest keeldumise aluseks, kuid neid

kaalutlusi tuleb diskretsiooniotsuse tegemisel arvesse võtta. Haldusmenetluses kaalutlusõiguse

teostamisel on asjakohased igasugused kaalutlused, mis otsust mõjutavad. Litsentsi instituut

ongi loodud selleks, et vältida valesti puurimisest põhjustatud põhjavee reostumist ja seeläbi

inimese tervise kahjustamist. Halduskohus neid asjaolusid tõendite kogumis arvestanud ei ole

ja on eksinud HKMS § 61 lg 1 suhtes.

6. Soojuspuurauk OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Haldusorgan on eksinud

uurimispõhimõtte rakendamisel ja kaalutlusõiguse teostamisel. Õige ja olulise tähtsusega on ka

halduskohtu viide keskkonnaministri määruse 29.07.2010 nr 37 §-le 1. Seadusandja on selgelt

väljendanud, et puudub alus soojussüsteemi puuraukude osas erisuste tegemiseks. Apellant on

esitanud tõendeid väidetavate puuduste kohta SJ projektides, kuid jätnud esitamata sama isiku

kümned puurkaevude projektid, mille puhul vastavad väited puuduvad. Kaebaja on seisukohal,

et apellant soovib kohut eksitada, esitades isiku kohta vaid osa tõendeid. Samas ei ole SJ

menetluse osapool ja puudub selgus, millisel alusel peaks kohus apellandi poolt esitatud

tõendeid kaaluma. Taotleja ei ole esitanud haldusmenetluses tõenditena SJ poolt FIE-na

teostatud projekte, vaid on viidanud SJ kehtivale litsentsile nr 320. Samuti on arusaamatu

apellandi poolt kohtute koormamine suurte andmemahtude ja asjasse mittepuutuvate

3-13-1419

11(14)

tõenditega. Kaebaja on seisukohal, et apellant on esitanud Tallinna Halduskohtule vastuse

kaebusele HKMS § 52 lg 1 nõudeid rikkudes ning mittetähtaegselt.

7. Soojuspuurauk OÜ esitab vastuapellatsioonkaebuse, vaidlustades Tallinna Halduskohtu

11.11.2013 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-13-1419 osaliselt põhjenduste ja resolutsiooni punkti

2 osas. Kaebaja palub muuta Tallinna Halduskohtu 11.11.2013 kohtuotsust osaliselt ja teha uus

otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muutes resolutsiooni p 2 järgnevalt: “Tühistada

hüdrogeoloogiliste tööde litsentsikomisjoni 09.04.2013 koosoleku otsuse nr 89 punkt 1 ja

kohustada hüdrogeoloogiliste tööde litsentsikomisjoni väljastama Soojuspuurauk OÜ-le

hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsents .“

Vastavalt Tallinna Halduskohtu 16.09.2013 kohtumäärusele oli osapooltele antud tähtaeg

täiendavate dokumentide esitamiseks. Samas ei viidanud kohus selgelt, milliseid menetluses

olulisi dokumente peaks osapooled täiendavalt esitama. Halduskohtu kohtuotsuses on aga

viited, nagu oleks kaebaja jätnud olulised tõendeid esitamata. Kohus rikkus HKMS § 59 lg 3

viimasest lausest tulenevat selgitamiskohustust ja selle tulemusel on jäänud tõendid kogumata

ning asjas olulised tõendid hindamata.

Kohtuotsuses väidetud geoloogiafond ei tegele puurimispäevikute, puurkaevu või -augu passi

koopiate või arvestuskaartide säilitamisega. Tänu arhiivi töötajate kaasabile õnnestus kaebajal

saada puuraukude arvestuskaardid Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogia osakonnast. Kuid

puurkaevu või –augu passe ei säilita ka nemad. Puuraukude arvestuskaardid ei sisalda andmeid

puurimistöid teostanud töötajate kohta. Seega on haldusorgan kohtumenetluses esitanud

eksitavaid väiteid tõendite saadavuse kohta geoloogiafondis. Rikutud sätted on HKMS § 50 lg

2 ja HKMS § 59 lg 1. Asja õigemaks lahendamiseks esitab kaebaja täiendavad tõendid. Kaebaja

tegi vastavalt R AS äriregistri kaardile kindlaks, et juriidilise isiku juhatuse liige oli ka MR. MR

kinnitab, et teostas koos RVga puurkaevude puurimistöid. Vastavalt Eesti Geoloogiakeskuse

andmebaasile on R AS, hilisema nimega R Kaevud OÜ puurinud 227 puurkaevu. Praegusel ajal

(ka menetluse ajal) tegeles MR Soome Vabariigis soojuspuuraukude puurimisega ja seetõttu ei

olnud võimalik vastavat tõendit varem esitada, sest isik ei olnud kättesaadav. Lisatud on Eesti

Geoloogiakeskuse tõend SJ töötamise kohta hüdrogeoloogina. Tõendit ei ole menetluses varem

nõutud, kuigi halduskohtu kohtuotsuses on väide, et vastavad tõendid on esitamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja ja vastustaja on esitanud apellatsioonimenetluses taotlused võtta kohtuasja juurde

uusi tõendeid. Kaebaja on esitanud OÜ R Kaevud äriregistri väljatrüki seisuga 15.11.2013, MR

kirjaliku kinnituse RV töökogemuse kohta, Eesti Geoloogiakeskuse tõendi SJ töötamise kohta

hüdrogeoloogina ning kirjalikud näidised puurkaevude arvestuskaartidest. Vastustaja on

esitanud taotluse võtta kohtuasja juurde näiteid SJ poolt kooskõlastamata jäetud projektidest.

Tulenevalt HKMS § 198 lg-st 3 peab ringkonnakohus uute tõendite esitamist lubatavaks ja

võtab need kohtuasja juurde.

9. Käesolev vaidlus seisneb selles, kas hüdrogeoloogiliste tööde litsentsikomisjon on

õiguspäraselt käitunud, jättes VeeS § 123 lg 6 p-de 1 ja 2 alusel kaebajale väljastamata

hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsentsi. Sellega seoses kontrollib ringkonnakohus, kas RV

ja SJ kui kaebaja litsentsitaotluses märgitud hüdrogeoloogilise tööde eest vastutavatel isikutel

on Vees § 123 lg 4 p-s 2 ja lg-s 5 nõutav töökogemus, ning lisaks sellele, kas käesolevas asjas

on õiguspärane ja põhjendatud litsentsi andmise keeldumisel tugineda VeeS § 123 lg 6 p-s 1

sätestatud valeandmete esitamise alusele.

3-13-1419

12(14)

10. Litsentsitaotlusest lähtuvalt on RV ametinimetuseks kaebaja juures puurimistööde meister

ning tööülesandeks puurkaevude ja –aukude puurimine ja likvideerimine. VeeS § 123 lg 5

kohaselt peab isikul sellise litsentsi saamiseks olema vähemalt kaheaastane puurkaevude ja

puuraukude puurimise ja likvideerimise kogemus. Kaebajal paluti litsentsi andmise menetluses

VeeS § 123 lg-s 5 nõutava kogemuse tõendamiseks esitada nimekiri RV osalemisel kahe aasta

jooksul puuritud puurkaevudest. Kaebaja esitas komisjonile kaheksa puurkaevu andmed, mille

puurimisel osales RV, kui ta töötas 1994-1999 R AS-s. Vastustaja on menetluses asunud

seisukohale, et esitatud andmetest ei nähtu RV osalemine nimetatud puuraukude rajamisel.

Vastustaja väitel tõendaksid RV töökogemust puurimispäevik, mille täitmine on puurkaevu või

–augu puurijale kohustuslik, rajatud puurkaevu või -augu passi koopia või arvestuskaart.

Kaebaja on esitanud vaid RV tööraamatu väljavõtte, millest nähtuvalt töötas ta R AS-s

autojuhina, mitte puurijana. Halduskohus kontrollis kaebaja esitatud puurkaevude andmeid

keskkonnaregistrist. Kohus tuvastas, et elektroonilises keskkonnaregistris ei ole ühegi loetletud

puurkaevu puhul puurijana märgitud RVi. Seega ei ole kohtu hinnangul RV kogemust võimalik

keskkonnaregistri andmete alusel tõendada. Ringkonnakohus nõustub, et esitatud andmete

pinnalt jääb ebaselgeks RV roll kaebaja poolt esitatud puuraukude puurimisel ning ühtlasi ka

asjaolu, kas RV on VeeS § 123 lg-s 5 nõutav töökogemus.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et vastustaja on rikkunud litsentsi andmise

menetluses

uurimispõhimõtet.

Vabariigi

Valitsuse

21.05.2004

määruse

nr

(hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsentsi taotlemise, andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise kord ning litsentsi vorm) § 5 lg 1 p-s 3 on sätestatud, et litsentsi taotlev isik esitab

komisjonile kirjalikud tõendid kaheaastase puurkaevude ja puuraukude puurimise ja

likvideerimise kohta, kui litsentsi taotletakse VeeS § 123 lg 1 p-s 4 loetletud tööde tegemiseks.

Kaebajale pidi seega olema teada, et litsentsi andmise menetluses tuleb esitada tõendid, mis

kinnitavad RV töökogemuse olemasolu puuraukude puurimisel. Kaebaja ei esitanud selliseid

tõendeid vaatamata komisjonipoolsele tähelepanu juhtimisele. Kaebaja ei saanud eeldada, et

piisab üksnes puuraukude loetelu esitamisest, millede puhul RV seotus nende puurimisega pole

nähtav. Komisjonile ei saa ette heita, et pärast keskkonnaregistrist puuraukude andmete

kontrollimisel ilmnenud asjaolu, et R. V pole nende puurimisega seotud olnud, kaebaja esitatud

andmeid selle kohta, et R. V töötas R AS-s autojuhina ning komisjoni istungil RV poolt antud

seletust, et tal puudub puuraukude rajamise kogemus ning esitatud loetelus toodud puuraugud

ei pruugi olla tema osalemisel puuritud, ei peetud vajalikuks enam kaebajale selgitada

täiendavate tõendite esitamise vajadust. Esitatud tõenditest selgus, et RV töökogemust pole. Kui

vastutava töötajana näidatud isikul töökogemus puudub, ei ole võimalik seda tõendada ning

veel vähem on haldusorganil võimalik sellistele tõenditele osundada. Ringkonnakohus leiab, et

Soojuspuurauk OÜ poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendit, MR kinnitust, et RV teostas

AS-s R puurimistöid (kd II, tl 99), ei saa lugeda piisavaks, et tuvastada RV VeeS-ga nõutav

töökogemus, sest R. V enda seletus komisjoni istungil ning töötamine autojuhina ei võimalda

seda usaldusväärseks pidada.

11. Litsentsitaotlusest lähtuvalt on SJ ametinimetuseks kaebaja juures projekteerija ning

tööülesandeks puurkaevude ja -aukude projekteerimine. VeeS § 123 lg 4 kohaselt on nõutav

viidatud valdkonnas litsentsi väljastamiseks geoloogia- või keskkonnatehnoloogiaalase

kõrghariduse olemasolu füüsilisel isikul, juriidilise isiku puhul sellise haridusega töötaja

olemasolu (§ 123 lg 4 p 1). Peale selle vähemalt üheaastane hüdrogeoloogiliste tööde tegemise

kogemus (§ 123 lg 4 p 2). Vaidlust ei ole selles, et SJ on VeeS § 123 lg 4 p-le 1 vastav haridus.

Vaidlust ei ole ka selles, et SJ on piisav hüdrogeoloogiliste tööde tegemise kogemus. Seda

tõendab muu hulgas SJe väljastatud ning kehtiv hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsents.

Apellant on asunud seisukohale, et SJ puudub vähemalt aastane töökogemus soojussüsteemi

puurkaevude ja -aukude projekteerimisel, mistõttu ei vasta tema kogemus VeeS§ 123 lg 4 p-i 2

3-13-1419

13(14)

nõuetele, kuna kaebaja soovib tegutseda just soojussüsteemi puurkaevude ja –aukude

rajamisega. Kaebaja on taotlenud hüdrogeoloogilise töö – puuraukude ja puurkaevude

projekteerimine – tegemiseks litsentsi saamist, mille eelduseks on, et taotlejal on geoloogia- või

keskkonnatehnoloogiaalane kõrgharidus või selle haridusega töötaja ning vähemalt üheaastane

hüdrogeoloogiliste tööde tegemise kogemus.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et VeeS § 123 normidest ei nähtu, et seadusandja oleks

soovinud kontrollida hüdrogeoloogiliste tööde litsentsi taotleja kogemust konkreetse puurkaevu

või -augu liigist lähtuvalt. Seadusandja vastavat tahet ei saa tuletada ka täitevvõimu aktist −

keskkonnaministri määrusest −, mis kehtestab soojussüsteemi puurkaevu ja -augu projektile

erinevad nõuded, võrreldes muul otstarbel rajatavate puurkaevude ja-aukude projektide

nõuetega. Põhiseaduse § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse põhimõte tähendab muuhulgas seda, et

igal põhiõiguse riivel peab olema seaduslik alus. Hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsentsi

mitteandmise näol on tegemist ettevõtlusvabaduse põhiõiguse intensiivse piiramisega.

Vastustaja on õigusvastaselt kitsendanud oma kaalutluse piire ning arvestanud üksnes SJ

töökogemust soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projekteerimisel. Sellega on rikutud PS

§-st 3 tulenevat seaduslikkuse ehk legaalsuse põhimõtet. Vastustaja leiab lisaks, et SJ VeeS §

123 lg 4 p 2 nõuetele mittevastavust demonstreerib ka asjaolu, et mitmed tema poolt

projekteeritud soojussüsteemi puurkaevu või -augu projektid on algselt ametiasutuste poolt

jäetud kooskõlastamata. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et soojussüsteemi puurkaevu või -

augu projektid on jäetud algselt kooskõlastamata, ei tähenda seda, et isikul puudub selles

valdkonnas töökogemus. Vastupidi, vastustaja toodud näited (menetluse käigus on esitatud

andmed kolme SJ poolt projekteeritud soojussüsteemi puurkaevu või -augu projekti kohta)

osundavad ühemõtteliselt sellele, et SJ on kogemused ka soojussüsteemi puurkaevu või -augu

projektide koostamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on SJ puhul

kaebajale litsentsi mitte väljastades ebaõigesti tuginenud VeeS § 123 lg 4 p-le 2.

Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla ettevaatusprintsiibi tähtsust või väiteid, et soojussüsteemi

puurkaevu või -augu projekteerimine nõuab tavapärasest suuremat hoolt ja teadmisi. Viitamine

probleemidele praktikas või ettevaatusprintsiibile ei legitimeeri täitevvõimu tegevust

põhiõiguste piiramisel, seda saab teha üksnes seadus. Asjakohatud on ka kehtiva õiguse

sisustamisel viited õigusaktide eelnõu projektidele. Halduskohus on põhjendatult jätnud

apellandi vastavad väited tähelepanuta ja tõendid hindamata.

12. Vastustaja üheks motiiviks litsentsi mitteandmisel oli asjaolu, et kaebaja oli esitanud

menetluses valeandmeid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega, et valeandmete

esitamise korral peab haldusorgan hindama, kas ja milline oli valeandmete esitamise eesmärk.

Valeandmete esitamine võib olla tingitud näiteks hooletusest. Valeandmete esitamine ei saa

tuua kaasa taotluse rahuldamata jätmist, kui taotlus ilma nende andmeteta tuleks ikkagi

rahuldada. Käesolevast haldusasjast ei nähtu, et kaebajale litsentsi andmine oleks olnud

välistatud üksnes seetõttu, et kaebaja esitatud RV osalusel puuritud puurkaevude loetelust üks

puurkaev kaheksast oli puuritud enne, kui RV asus AS-i R tööle.

13. Ringkonnakohus leiab, et Soojuspuurauk OÜ esitatud vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. RV osas leidis ringkonnakohus, et halduskohus ei rikkunud uurimispõhimõtet.

Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellatsioonkaebuses toodud väitega, et halduskohus rikkus

HKMS § 59 lg 3 viimasest lausest tulenevat selgitamiskohustust ja selle tulemusel on jäänud

tõendid kogumata ning asjas olulised tõendid hindamata. Halduskohus ei pea nimetama

konkreetseid tõendeid, millega üks vaidluse osapool saab või peab oma väiteid põhistama, kui

see pole kohtule asjaoludest ilmselge. Käesoleval juhul on probleem pigem selles, et vastavad

tõendid puuduvad. Igal juhul oli kaebajal selge, milliseid asjaolusid ta tõendama peab ja et tal

on HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt kohustus oma väiteid tõendada.

3-13-1419

14(14)

14. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning jätab uue otsusega kaebuse

rahuldamata, kuna on tuvastamist leidnud, et kaebaja litsentsitaotlus ei vastanud

lõppkokkuvõttes seaduse nõuetele. Kuna kaebaja eesmärk tulenevalt kaebusest oli saada litsents

puuraukude puurimistööks, taotluse osalist rahuldamist (käesoleval juhul projekteerimise osas)

ei näe ette ka seadus, ei pea ringkonnakohus võimalikuks saata taotlust ka selles osas

vastustajale uueks lahendamiseks, kuigi tunnistas vastustaja sellekohaste keelduvate

põhjenduste õigusvastasust.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et VeeS § 123 lg 4 p 2 on põhiseadusega

vastuolus. Antud kohtuasjas on halduskohus õigesti märkinud, et juriidilise isiku töökogemust

saab tõendada läbi füüsiliste isikute töökogemuse, kes juriidilise isiku juures hüdrogeoloogilisi

töid faktiliselt teostama hakkavad. Sellest ongi kaebaja litsentsitaotluse lahendamisel lähtutud.

Kaebajale kui antud valdkonnas tegutsemist alustavale äriühingule pole seatud täitmist

mittevõimaldavaid tingimusi, sest kaebajal on võimalik palgata vastava töökogemusega

töötajad ning saavutada litsentsitaotluse positiivne lahendamine.

16. HKMS § 109 lg 4 kohaselt muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust kui kohtuotsuse

tühistab ja teeb uue otsuse. Kaebaja on asjas taotlenud 30 euro riigilõivu hüvitamist. HKMS

108 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

pole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Eeltoodust tulenevalt jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe