2-12-25554/41 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-25554

Tsiviilasi

Pärnumaa Omavalitsuste Liidu hagi Wesiko Projekt OÜ

ja Wesico Ehitus OÜ vastu põhivõla 277 061,36 euro ning

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

301 793 eurot 83 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. detsembri 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Wesico Projekt OÜ ja Wesico Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

29. aprill 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad): Wesico Projekt OÜ (registrikood

10882277) ja Wesico Ehitus OÜ (registrikood 11671654),

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Vastustaja (hageja): Pärnumaa Omavalitsuste Liit

(registrikood 80193071), esindajad vandeadvokaat Alan Biin

ja Eeri Tammik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. detsembri 2012 otsus

osaliselt Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt

Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kasuks väljamõistetud

kahjuhüvitise ja viivise suuruse osas ning teha tühistatud

osas uus otsus.

2. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Välja mõista Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus

OÜ-lt solidaarselt Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kasuks

kahjuhüvitis summas 139 901 eurot 90 senti (ükssada

kolmkümmend üheksa tuhat üheksasada üks eurot 90

senti) ja viivis seisuga 19. mai 2014 summas

31 368,76 eurot (kolmkümmend üks tuhat kolmsada

kuuskümmend kaheksa eurot 76 senti).

2.3. Välja mõista Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus

OÜ-lt solidaarselt Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kasuks

kahjuhüvitiselt 139 901,90 eurot eurot viivis alates

20.05.2014 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

2.4. Jätta menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi

kanda.”

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus

menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Pärnumaa Omavalitsuste Liit (hageja) esitas 03. juulil 2012 Wesico Projekt OÜ (kostja I) ja

Wesico Ehitus OÜ (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt välja põhivõla

277 061,36 eurot ja alates 16. maist 2012 kuni nõude rahuldamiseni viivise seaduses sätestatud

määras.

Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt korraldasid Pärnu linn ja hageja riigihanke

nr 129816 „Keskkonnahariduskeskuse põhiprojekti ümberprojekteerimine ja ehitamine“. Kostjad

esitasid ühispakkujatena 30. jaanuaril 2012 pakkumuse ja tagatisena AS-i Swedbank garantiikirja

summas 7500 eurot. Kostjate ühispakkumus tunnistati Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012

korraldusega nr 94 edukaks. Korralduse järgi tekkis kostjatel õigus nõuda hankelepingu

sõlmimist pärast seda, kui Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) rahuldab hageja

taotluse 632 000 euro saamiseks. Hageja taotlus rahuldati 20. märtsil 2012.

30. märtsil 2012 esitas ühispakkujaid esindav kostja II juhatuse liige hagejale teate pakkumuse

tagasivõtmise kohta põhjusel, et kostjatel ei olnud võimalik töid pakkumuses märgitud

maksumusega tähtaegselt ja kvaliteetselt üle anda, kuna ajavahemik pakkumuste tegemisest kuni

hankelepingu sõlmimiseni on pikenenud ning vahepeal on suuremate töölõikude sisendhinnad

kiiresti tõusnud. Pärnu Linnavalitsus otsustas 02. aprilli 2012 korraldusega nr 169 ühispakkujate

pakkumuse tagasivõtmise kohta vastu võtta. Sama korralduse p-s 2 tunnistati edukaks järgmine

pakkumus ning p-s 5 tunnistati kehtetuks korralduse nr 94 p-d 3 ja 4. Korralduse nr 169 p 3 järgi

sai hageja volituse nõuda kostjatelt pakkumuse tagasivõtmisega tekitatud kahju hüvitamist ja

realiseerida garantii.

Hageja esitas 20. aprillil 2012 kostjate vastu nõude hüvitada kostjate ühispakkumuse ja

järgmisena edukaks tunnistatud pakkumuse hinnavahe 284 561,36 eurot, millest hageja arvas

maha garantii realiseerimisest saadava 7500 eurot, ning palus kostjatel tasuda 14 päeva jooksul

hagejale 277 061,36 eurot. Kostjad ei olnud nõus hagejale kahju hüvitama.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt võtsid kostjad ühispakkumuse õiguspäraselt tagasi, sest hageja kehtestas

korralduse nr 94 p-s 4 tingimuse, mida hanketeates ega hankedokumentides ei esitatud ja millega

kostjad ei saanud pakkumuse esitamise ajal mõistlikult arvestada. Viidatud punktis sisaldus

tingimus, et kostjatel tekib õigus nõuda hankelepingu sõlmimist alles pärast seda, kui KIK on

hageja lisarahastuse taotluse rahuldanud. Seda, et hankijast tulenevatel asjaoludel lükatakse

hankelepingu sõlmimine määramata ajaks edasi ja selle perioodi jooksul tõusevad pakkuja jaoks

materjalide ja tööde hinnad, ei saa pidada mõistlikuks äririskiks, mille saab jätta pakkujate

kanda.

Hageja nõue ei ole põhjendatud, sest hankija saab nõuda kahju hüvitamist üksnes edukaks

tunnistatud pakkujalt, kuid korraldusega nr 169 lükati kostjate pakkumus tagasi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. detsembri 2012 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja kahjuhüvitise 277 061,36 eurot, kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 13 165,96 eurot ja alates kohtulahendi tegemisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivise kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni.

Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt nähtub kohtule esitatud dokumentidest, et korraldusega nr 94

tunnistati kostjate pakkumus maksumusega 3 353 923,56 eurot edukaks. Hankedokumentide

järgi pidi pakkumus olema jõus vähemalt 90 kalendripäeva alates pakkumuste esitamise

tähtpäevast, s.o 23. jaanuarist 2012. Seega pidi kostjate pakkumus olema jõus vähemalt kuni

21. aprillini 2012.

16. veebruaril 2012 kehtestatud korralduse nr 94 p 4 kohaselt oli kostjatel õigus nõuda

hankelepingu sõlmimist pärast lisarahastuse taotluse rahuldamist. Kuna lisarahastuse taotluse

rahuldamisest sõltuv hankelepingu sõlmimise õigus sätestati pärast pakkumuste esitamise

tähtpäeva ning hankedokumentides sellist tingimust ei sisaldunud, ei olnud kostjatel pakkumust

esitades võimalik nimetatud tingimusega arvestada. Siiski olid kostjad pakkumusega riigihangete

seaduse (RHS) § 43 lg 1 mõttes seotud vähemalt kuni 21. aprillini 2012. Kostjad võtsid

pakkumuse tagasi 30. märtsil 2012, s.o ajal, mil pakkumus oli jõus. Pakkumuse esitaja kannab

pakkumuse siduvuse ajal materjalide ja tööde hinnatõusu riski. Seega pidid kostjad olema kuni

21. aprillini 2012 valmis sõlmima pakutud tingimustel hagejaga lepingu ning materjalide ja

tööde hinnatõusu tõttu ei saanud nad kehtivat pakkumust tagasi võtta. Samuti ei ole asjakohane

kostjate väide, et lepingu sõlmimise viibimise tõttu ei saanud nad teha ettevalmistusi

alltöövõtjate leidmiseks ja materjalide hankimiseks. Seaduses ei ole sätestatud tähtaega, mille

jooksul tuleb hankeleping sõlmida.

RHS § 43 lg-t 1, RHS § 69 lg-t 1 ning hankedokumentides sätestatud pakkumuse kehtivuse

minimaalset tähtaega (90 päeva) tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et hankijal on õigus

sõlmida edukaks tunnistatud pakkujaga hankeleping alates 14 päeva möödumisest pakkumuse

edukaks tunnistamise otsuse teate edastamisest kuni pakkumuse kehtivuse lõppemiseni. Asjaolu,

et hankija seadis lepingu sõlmimise sõltuvusse kolmanda isiku tehtavast otsusest lisaraha

saamise kohta, ei andnud kostjatele õigust pakkumust tagasi võtta.

Kui hankija muudab ühepoolselt hankedokumentides või hanketeates sätestatud tingimusi, ei pea

pakkuja sellega nõustuma, vaid võib esitatud pakkumusest loobuda.

Korralduse nr 94 p-i 4 ei saa käsitada hanketingimuste muutmisena ning kostjatel ei olnud õigust

võtta pakkumust tagasi põhjusel, et tööde rahastamise allikad ei olnud selged. Hageja on esitanud

tõendi selle kohta, et ettepanek hankelepingute sõlmimiseks tehti 22. märtsil 2012. Seega võtsid

kostjad edukaks tunnistatud pakkumuse alusetult tagasi.

Edukaks tunnistatud pakkumuse tagasivõtmisel lähtus hageja RHS § 53 lg 1 p-st 1 ning tunnistas

edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse. RHS § 53 lg 2 kohaselt on RHS § 53 lg 1 p-s 1

sätestatud juhul hankijal õigus nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt

kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse

maksumuse vahe osas. Kostjate pakkumuse ning hinna poolest järgmise pakkumuse vahe on

284 561,23 eurot. Kostjate tõlgendus RHS § 53 lg 2 kohta ei ole kooskõlas seaduse mõttega.

Kostjate pakkumus tunnistati edukaks 16. veebruari 2012. a korraldusega nr 94 ning see kehtis

kuni korralduse nr 169 vastuvõtmiseni 2. aprillil 2012. Kostjad võtsid pakkumuse tagasi

30. märtsil 2012, s.o ajal, mil nende pakkumine oli kehtivalt edukas.

Maakohus leidis, et kostjatelt tuleb RHS § 53 lg 1 p 1 kohaselt solidaarselt hageja kasuks välja

mõista 277 061,36 eurot. Kahju hüvitamise kohustus tuleneb seadusest ning kostjad pidid

arvestama asjaoluga, et pakkumuse tagasivõtmisel pärast selle edukaks tunnistamist võib

kostjatel tekkida kahju hüvitamise kohustus. Kostjate väited, mille kohaselt ei ole hageja

tõendanud endale kahju tekkimist, ei ole asjakohased. Hageja on tõendanud, et pärast kostjate

pakkumuse tagasivõtmist tunnistati edukaks hinna poolest järgmine pakkumus, pakkumuste vahe

on 284 561,36 eurot, millest 7500 eurot on hageja saanud garantiikirja alusel. Seda, et ehitus,

milleks riigihange ka korraldati, toimub, kinnitas hageja ka 15. oktoobril 2012 toimunud

kohtuistungil. Samuti ei ole asjakohased kostjate väited selle kohta, et hageja on ise endale kahju

tekitanud, kui kehtestas hankelepingu sõlmimiseks uue tingimuse, mis hankedokumentides ei

sisaldunud.

Kuna kohtuotsuse tegemiseni on kostjad olnud kahjuhüvitise tasumisega viivituses 216 päeva, on

selle päeva seisuga muutunud sissenõutavaks viivis 13 165,96 eurot (277 061,36 eurot * 0,022%

* 216 päeva), mis tuleb samuti kostjatelt solidaarselt välja mõista ning millele lisandub

VÕS § 113 lg 1 alusel viivis alates 19. detsembrist 2012.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Wesico Projekt OÜ ja Wesico Ehitus OÜ esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad

maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti mõistnud pooltevahelise vaidluse põhiküsimust. Vaidluse sisu seisneb

selles, et korralduse nr 94 p-ga 4 lükkas hankija lepingu sõlmimise (ehk sisulise nõustumuse

andmise) määramata ajaks edasi, kusjuures korralduse nr 94 p-st 4 nähtuvalt oli võimalik, et

hankelepingut ei sõlmitagi;

2) on maakohus ebaõigesti sisustanud pakkumuse kehtivuse tähtaja olemuse. Maakohus leidis

vaidlustatud otsuse p-s 30 ebaõigesti, et hankijal on õigus sõlmida edukaks tunnistatud

pakkujaga hankeleping pärast 14 päeva möödumist pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse

kohta teate edastamisest kuni pakkumuse kehtivuse lõppemiseni (kogu 90 päeva jooksul).

Maakohus on jätnud siinkohal tähelepanuta, et antud põhimõte kehtib vaid juhul, kui hankija ei

sea pakkumuse edukaks tunnistamisel mingeid lisatingimusi ega seo lepingu sõlmimist

sõltuvusse tingimustest, mille kohta pole teada, kas need saabuvad või mitte. Pakkumuse

kehtivuse tähtaja olemus seisneb selles, et pärast pakkumuse edukaks tunnistamist (sisulise

nõustumuse andmist) peab jääma mõistlik periood muude toimingute tegemiseks ja

hankelepingu faktiliseks sõlmimiseks;

3) on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta apellantide esitatud väited eelneva praktika

ja lepingu sõlmimise määramata ajaks edasilükkamise seostest. Maakohus ei ole analüüsinud

apellantide esitatud tõendeid ega põhjendanud nende kõrvalejätmist. Apellandid rõhutavad, et

nad ei ole võtnud oma pakkumust tagasi materjalide ja tööde hindade kallinemise põhjusel, vaid

seetõttu, et vastustaja lükkas lepingu sõlmimise määramata ja teadmata ajaks edasi ning

apellandid ei saanud selle aja jooksul sõlmida alltöövõtulepinguid. Alltöövõtjad olid esitanud

kuupäevaliselt siduvad pakkumused, mis kehtisid ka pärast 16. veebruari 2012 ehk pärast

kostjate pakkumuse edukaks tunnistamist. Vastustaja ei märkinud korralduses nr 94 isegi mitte

umbkaudset aega (ega teavitanud apellante sellest ka muul moel), millal võib KIK langetada

lisarahastuse andmise otsuse. Apellandid ei saanud mõistlikult ette näha, et lepingu sõlmimine

võidakse hankija ühepoolsel otsusel määramata ja teadmata ajaks edasi lükata. Apellantide kanda

ei saa jätta vastustaja viivitusest tingitud asjaolude muutumise riski, kuna apellandid ei saa

vastustaja käitumise eest vastutada. Apellantidele vastutuse panemine oleks selgelt hea usu

põhimõttega vastuolus;

4) ei ole hageja hagis toonud välja asjaolu, et talle on tekitatud kahju. Maakohus ei ole

põhjendanud, miks korraldus nr 94 ei ole käsitletav muudatustega nõustumusena või kuidas on

tõendatud vastustajale tekkinud kahju. Kuivõrd hageja ei ole hagi alusena välja toonud asjaolu, et

talle on tekkinud kahju, siis ei saanud kohus hagi rahuldada olenemata muudest põhjendustest.

Maakohus on hagi rahuldamisega rikkunud TsMS § 5 lg-t 1 ja § 436 lg-t 4;

5) on maakohus täielikult kõrvale jätnud võimaluse, kui KIK ei olekski lisarahastust andnud.

Vastustaja ei oleks KIK-i negatiivse otsuse korral hankelepingut sõlminud ning hankemenetlus

oleks kehtetuks tunnistatud, apellandid oleksid pidanud kandma aga kogu sellest tekkinud kahju;

6) on vastustaja kehtetuks tunnistanud apellantide pakkumuse edukaks tunnistamise korralduse.

Kui hankija tunnistab pakkumuse tagasi võtnud pakkuja esitatud pakkumuse edukaks

tunnistamise korralduse kehtetuks, kaob materiaalõiguslik eeldus pakkumuse tagasi võtnud

pakkujalt kahju hüvitamise nõudmiseks;

7) ei ole vastustaja tõendanud, et tegi apellantidele hankelepingu sõlmimise ettepaneku

22. märtsil 2012. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid hankelepingu sõlmimise ettepaneku

tegemise kohta, ei saa kohus tuvastada, et vastustaja on sellise ettepaneku teinud. Seega asus

maakohus ekslikult seisukohale, et apellandid võtsid oma pakkumuse tagasi pärast neile

hankelepingu sõlmimise ettepaneku tegemist.

5. Pärnumaa Omavalitsuste Liit vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata

jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti saanud aru pooltevahelise vaidluse olemusest, mis seisneb selles, et kui

pakkuja loobub pakkumuse kehtivuse ajal pakkumusest, on hankija kohustatud sõlmima

hankelepingu hinna poolest järgmise pakkujaga ja pakkumuste hinnavahe on hankijal õigus välja

nõuda sellelt pakkujalt, kes loobus oma pakkumusest, ning kohus on teinud asjaoludest lähtuva

otsuse;

2) ei ole õige apellantide väide, nagu oleks nende jaoks lükkunud lepingu sõlmimine määramata

tuleviku. Apellantide jaoks pidi enne pakkumuse tagasi võtmist olema selge, et nendega sai

lepingu sõlmimine toimuda 90 päeva jooksul, sest kogenud riigihangetel osalejatelt (nagu seda

apellandid ka ise kinnitavad) saab eeldada vastavat kutsealast pädevust ja teadmisi

hankemenetluse toimimise osas. Sealhulgas peaksid apellandid teadma, et väljaspool pakkumuse

kehtivuse tähtaega oleks nendega saanud lepingu sõlmimine toimuda ainult nende nõusolekul

(RHS § 45);

3) on apellantide pakkumuse tagasivõtmise põhjused muutlikud ega ole usutavad. Wesico Ehitus

OÜ 30.03.2012 teates seisneb pakkumuse tagasivõtmise kohta üheselt, et „seoses suuremate

töölõikude sisendhindade kiire tõusuga ja pikenenud perioodiga pakkumuse esitamisest kuni

lepingu sõlmimiseni, oleme sunnitud tõdema, et pakkumuses toodud maksumusega ei ole meil

võimalik töid tähtaegselt ja kvaliteetselt üle anda. Oleme sunnitud pakkumuse tagasi võtma.“

Viidatud teates ei põhjendanud pakkujad oma tegevust sellega, nagu oleks pakkumuse tagasi

võtmise tinginud antud juhul just Pärnu Linnavalitsuse tegevus;

4) ei ole rahastamise tingimuse märkimine hanketingimuste muutmine;

5) on apellantide väide seoses KIK-i võimaliku negatiivse otsusega oletuslik ja sisutu;

6) on kahju tekkimine tõendatud. Kui pakkuja on otsustanud hankija poolt edukaks tunnistatud

pakkumuse tagasi võtta hankijast mitteolenevatel põhjustel, siis peab ta arvestama RHS § 53

lg-tes 2 ja 3 sätestatud tagajärgedega;

7) on apellandid esitanud oma kaebuses uusi asjaolusid. Vastustaja märgib, et apellandid on

märkinud, et vastustaja ei ole tõendanud, et tegi apellantidele hankelepingu sõlmimise

ettepaneku 22. märtsil 2012. Vastustaja peab sellist väidet uudseks (TsMS § 633 lg 5). Tartu

Maakohus on oma otsuse p-s 31 märkinud, et „hageja (antud juhul vastustaja) on esitanud tõendi

selle kohta, et ettepanek hankelepingu sõlmimiseks tehti juba 22.03.2012 (tl 74, kd I),

vastuväiteid sellele ei ole kostjad esitanud.“

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. septembri 2013 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise

tõttu ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 10. märtsi 2014 otsusega Tartu Ringkonnakohtu

23. septembri 2013 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuses märgitu kohaselt ei saa Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 94 p-i 4 käsitada

hanketingimuste muutmisena, mis andnuks kostjatele alust võtta hagejast oleneval põhjusel

ühispakkumus tagasi, sest praegusel juhul ei rikkunud nimetatud tingimus kostjate õigusi.

Riigikohus leidis, et maakohus asus õigesti seisukohale, et RHS § 43 lg 1 järgi olid kostjad selle

kehtivuse aja vältel ühispakkumusega seotud ja pidid olema valmis sõlmima hankijaga

hankedokumentides sätestatud ja pakkumuses esitatud tingimustel hankelepingu. Kolleegiumi

arvates pidid kostjad pakkumust tehes arvestama, et nad on sellega seotud hankedokumentides

märgitud tähtaja jooksul, ning sellest tulenevalt kandma ka sel ajavahemikul majandusriski.

Riigikohus asus seisukohale, et eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et Pärnu Linnavalitsuse

korralduse nr 94 p-s 4 oli sätestatud ühispakkujate õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast

seda, kui kolmas isik on otsustanud objekti rahastada.

Riigikohus leidis, et kostjad ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et nad võtsid

ühispakkumuse 30. märtsil 2012 hagejast olenevatel põhjustel tagasi. Kuna kostjad võtsid

pakkumuse selle jõusoleku ajal tagasi majanduslikel põhjustel, mille riski nad ise kandsid, ja

hankija tunnistas edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse, võib hagejal olla õigus nõuda

kostjatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju hüvitamist.

RHS § 53 lg 2 järgi on hankijal sellisel juhul õigus nõuda kahju hüvitamist tagasi võetud

pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe ulatuses. Kolleegiumi

arvates saab kahju hüvitamine seisneda mh hinnavahe hüvitamises. Ka VÕS § 135 lg 1 järgi võib

kahjustatud lepingupool nõuda lepingust taganenud poolelt kahjuhüvitisena lepingujärgse hinna

ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast

lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil asendustehingu, millega ta saavutas

sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. VÕS § 135 lg 3 järgi ei välista ega

piira eelmärgitu hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust. Teisalt juhtis

kolleegium tähelepanu, et kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu

(VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti

võib kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses

oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja

nende majanduslikku olukorda ning kindlustuse olemasolu.

Praeguses asjas esitasid kostjad hagile vastuväite, mille kohaselt oleks hagi rahuldamine

vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ise põhjustas korralduse nr 94 p-i 4 sätestades

olukorra, kus kostjad olid sunnitud pakkumuse tagasi võtma. Lisaks on kostjad vastuses

kassatsioonkaebusele juhtinud tähelepanu asjaolule, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna hageja

sai hanketööde jaoks raha kolmandalt isikult ning saadud rahast piisas ka hinna poolest

järgmisele pakkujale tööde eest tasumiseks. Kolleegiumi hinnangul ei anna nimetatu küll alust

jätta kahjuhüvitis kostjatelt hea usu põhimõttele tuginedes VÕS § 6 lg 2 alusel välja mõistmata,

kuid ei ole välistatud, et nimetatud asjaolud võivad anda alust kahjuhüvitist VÕS § 139 või 140

alusel vähendada.

MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

8. Wesico Projekt OÜ ja Wesico Ehitus OÜ täiendavate seisukohtade kohaselt:

1) on Riigikohus selgitanud, et antud juhul puudub alus jätta kostjatelt kahjuhüvitis VÕS § 6

lg-le 2 tuginevalt täielikult välja mõistmata, kuid võivad esineda alused kahjuhüvitise

vähendamiseks kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 5, §-ga 139 ja §-ga 140. Pärnumaa Omavalitsuste

Liidu kanda on jäänud 11 471,89 euro suurune summa. Pärnu Linnavalitsus on hüvitanud hanke

kallinemise summas 178 430 eurot. Pärnumaa Omavalitsuste Liidul ei ole tekkinud kohustust

nimetatud summa tagastamiseks. Nimelt, kui lähtuda vastustaja poolt 31. märtsil 2014

apellantidele edastatud dokumentidest, siis tekib Pärnumaa Omavalitsuste Liidul antud summa

tagastamise kohustus üksnes siis, kui jõustub Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt

vastavas summas kahju väljamõistev otsus käesolevas tsiviilasjas ning otsus on pööratud

täitmisele. Apellantide hinnangul on eelrefereeritud kokkuleppe näol tegemist tingimusliku

tehinguga TsÜS § 102 lg 1 tähenduses. TsÜS § 102 lg 2 näeb ette, et tehing on tehtud

edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine

sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu.

TsÜS § 105 lg 1 järgi edasilükkava tingimusega tehtud tehingu puhul tekivad ja äramuutva

tingimusega tehtud tehingu puhul lõpevad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused

tingimuse saabumisel. Kõnesoleval juhul ei ole teada, kas kostjatelt mõistetakse välja vastavas

summas (178 430 eurot) kahjuhüvitis või mitte. Kostjate arvates ei saa olematule kohustusele

tuginedes nõuda kahju hüvitamist. Antud juhul aga ei ole kahju teke ka tulevikus ettenähtav.

Pärnumaa Omavalitsuste Liidul ei ole tagasimaksmise kohustust, kui kohus käesolevas

tsiviilasjas hagi 178 430 euro ulatuses ei rahulda;

2) sätestab VÕS § 139 lg 1, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel

või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses,

milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Apellandid on juba varasemas

menetluses välja toonud selgitused ja põhjendused, mis viis neid oma pakkumuse

tagasivõtmiseni. Apellandid lisavad kokkuvõtvalt, et täielik ebaselgus hankelepingu sõlmimise

võimaluse osas tulenes ainuüksi hankijast. Apellandid olid 1,5 kuud (s.o pool kogu ajast, mille

jooksul nende pakkumus oli jõus) olukorras, kus neil puudus igasugune teadmine ja kindlus, kas

hankeleping üldse sõlmitakse ja seetõttu ei saanud apellandid sõlmida töö teostamiseks vajalikke

alltöövõtulepinguid. Täielik infopuudus olukorras, kus apellantide pakkumus oli tunnistatud

edukaks, on ebamõistlik ja arusaamatu;

3) VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies

ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu,

isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sh kindlustuse olemasolu. Riigikohus

on eeltoodud normile osundanud ja pidanud võimalikuks antud normi kohaldumist käesolevas

tsiviilasjas. Antud juhul oleks kostjatelt hüvitise väljamõistmine suuremas määras kui

3971,89 eurot (s.o 11 471,89 eurot - 7500 eurot) ilmselgelt äärmiselt ebaõiglane ja ka

ebamõistlik. On selge, et pakkumuste tagasivõtmise apellantide poolt tingis ainuüksi hankija

tegevus (ja tegevusetus) ning tuleb rõhutada, et Pärnumaa Omavalitsuste Liidule suuremas

summas kui 11 471,89 eurot kahju hüvitamine oleks põhjendamatu tulenevalt VÕS § 127 lg-st 5,

sest Pärnumaa Omavalitsuste Liit on saanud ehitushinna kallinemise tõttu Pärnu Linnavalitsuselt

178 430 eurot, kusjuures tegemist on tagastamisele mittekuuluva summaga.

9. Pärnumaa Omavalitsuste Liidu vastuse kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et

apellandid tegid hankemenetluses pakkumuse summas 3 353 923,56 eurot ning Riverside OÜ

tegi pakkumuse summas 3 638 484,92 eurot. Seega oli kahe pakkumuse hinnavahe

284 561,36 eurot. Tegelik ehitusmaksumus oli 3 551 325,46 eurot. Vastustaja on pangagarantii

alusel saanud apellantidelt 7500 eurot ning hagi esitamise seisuga oli vastustaja nõue apellantide

vastu 277 061,36 eurot. Käesolevaks ajaks on selgunud, et vastustaja tegelik nõue apellantide

vastu on 189 901,89 eurot (tegelik maksumus 3 551 325,46 – apellantide pakkumus

3 353 923,56 – pangagarantii 7500 eurot = 189 901,90), sest Riverside OÜ suutis riigihanke

objekti valmis ehitada odavamalt, kui pakkumuses toodud hind. Eeltoodust tulenevalt vähendab

vastustaja oma põhinõude 189 901,90 euroni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Maakohtu 18. detsembri 2012 otsuse osaliselt Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico

Ehitus OÜ-lt Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise ja viivise

suuruse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab välja

Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt solidaarselt Pärnumaa Omavalitsuste Liidu

kasuks kahjuhüvitise summas 139 901 eurot 90 senti ja viivise seisuga 19. mai 2014 summas

23 109,56 eurot. Samuti mõistab ringkonnakohus välja Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus

OÜ-lt solidaarselt Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kasuks kahjuhüvitiselt eurot viivise alates

20. mai 2014 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud otsuses (10. märtsi 2014 otsus), et kuna nii maa- kui ka

ringkonnakohus jättis kahjuhüvitise suurust puudutavad asjaolud käsitlemata, ei saa kolleegium

asjas ise lõpplahendit teha ning asi tuleb saata kahjuhüvitise suuruse määramiseks

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Seega lähtudes TsMS § 693 lg-st 2 tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul määrata

kahjuhüvitise suurus, s.o vaidluse all olevaks asjaoluks on jäänud kahjuhüvitise suurus.

11. RHS 53 lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul on hankijal

õigus nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt kahju hüvitamist tagasi

võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe osas. Sama

paragrahvi lg 3 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kahjust arvatakse maha pakkujale

tagastamata pakkumuse tagatis.

Riigikohus on asjas tehtud lahendi (nr 3-2-1-194-13) punktis 12 asunud seisukohale, et „Teisalt

juhib kolleegium tähelepanu, et kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav

kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139),

samuti võib kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kui kahju hüvitamine täies

ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja

nende majanduslikku olukorda ning kindlustuse olemasolu.“

Praeguses asjas esitasid kostjad hagile vastuväite, mille kohaselt oleks hagi rahuldamine

vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ise põhjustas korralduse nr 94 p-i 4 sätestades

olukorra, kus kostjad olid sunnitud pakkumuse tagasi võtma. Lisaks on kostjad tuginenud

täiendavalt vastuväitele, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna hageja sai hanketööde jaoks raha

kolmandalt isikult ning saadud rahast piisas ka hinna poolest järgmisele pakkujale tööde eest

tasumiseks.

12. Apellatsiooniastmes on hageja vähendanud kahjuhüvitise nõuet 189 901,90 euroni ning seda

seetõttu, et tegelikuks ehitusmaksumuseks kujunes 3 551 325,46 eurot (tegelik maksumus

3 551 325,46 eurot – kostjate pakkumus 3 353 923,56 eurot – pangagarantii 7500 eurot =

189 901,90 eurot).

Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt nõutava kahjuhüvitise vähendamise aluseks ei ole asjaolu,

et hageja sai hanketööde jaoks raha kolmandalt isikult. Kahjuhüvitise suurus ei olene sellest,

millistest allikatest finantseeriti hankelepingu alusel teostatud ehitustöid. Samuti ei vabasta

kostjaid kahjuhüvitise maksmisest asjaolu, et sihtfinantseerimise lepingu nr 2-13.7/12/2011 lisa

nr 4 p 3 kohaselt tekib Pärnumaa Omavalitsuste Liidul 178 430 eurot tagastamise kohustus Pärnu

Linnavalitsusele siis, kui jõustub Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt vastavas summas

kahju väljamõistev otsus käesolevas tsiviilasjas ning otsus on pööratud täitmisele. Antud juhul

on tegemist nn reaalse kahjuga (s.o edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkuja

pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe) ning kahjuhüvitise

suuruse määramisel ei oma tähtsust see, millistest allikatest sai hageja raha hankelepingu järgsete

tööde teostamiseks.

13. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas VÕS § 139 lg-s 1 sätestatud alus

kahjuhüvitise vähendamiseks.

VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles

need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.

Kostjate väitel põhjustas hageja ise korralduse nr 94 p-i 4 sätestades olukorra, kus kostjad olid

sunnitud pakkumuse tagasi võtma. Ringkonnakohus ei nõustu eelnimetatud hageja väitega.

Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012 korralduse nr 94 p 4 kohaselt tekib Wesico Projekt

OÜ-l ja Wesico Ehitus OÜ-l õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast MTÜ Pärnumaa

Omavalitsuste Liidu poolt SA Keskkonna Investeeringute Keskusele esitatud lisarahastuse

taotluse rahuldamist suurusjärgus 632 000 eurot (I kd tl 59-60). Kostjad on esitanud hagejale

teate pakkumuse tagasivõtmise kohta 30.03.2012 (I kd tl 61). Toimikus oleva e-kirja kohaselt

(I kd tl 69) tehti kostjatele projektijuhi poolt 22.03.2013 telefoni teel ettepanek lepingu

sõlmimiseks ning kostjate esindaja M. Parts tutvus 27.03.2012 Pärnus objektiga, seega enne

pakkumuse tagasivõtmist oli kostjatele selge, et nendega sõlmitakse hankeleping ning Pärnu

Linnavalitsuse 16. veebruari 2012 korralduse nr 94 p-s 4 sätestatu ei saanud olla aluseks

pakkumuse tagasivõtmiseks 30.03.2012. Asjaolu, et hageja tegi kostjatele telefoni teel

22.03.2013 ettepaneku lepingu sõlmimiseks, kostjad ei ole maakohtus vaidlustanud. Kostjad on

vastavasisulise vastuväite esitanud alles apellatsioonkaebuses ning ringkonnakohus jätab selle

tähelepanuta, kuna ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid.

Isegi kui asuda seisukohale, et hageja poolt ei tehtud 22.03.2013 kostjatele ettepanekut lepingu

sõlmimiseks, ei annaks see asjaolu siiski alust asuda seisukohale, et kostjad võtsid pakkumuse

tagasi hagejast (hankijast) olenevatel põhjustel. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendis

asunud seisukohale, et kostjad ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et nad võtsid

ühispakkumuse 30. märtsil 2012 hagejast olenevatel põhjustel tagasi.

Samas aga VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei eelda, et kahjustatud isik oleks rikkunud mingit

seadusest või lepingust tulenevat kohustust. Kahju osaline põhjustamine kannatanu poolt tuleb

kõne alla ka juhtudel, kui kannatanu ei järgi temalt käibes eeldatavat hoolt ja selle tulemusena on

suurenenud kahju tekkimise risk.

Kostjate väitel võtsid nad pakkumuse tagasi seetõttu, et ligikaudu 1,5 kuud puudus neil

igasugune teadmine ja kindlus selle kohta, et nendega hankeleping üldse sõlmitakse ning seetõttu

ei saanud nad sõlmida ka töö teostamiseks vajalikke alltöövõtulepinguid. Ringkonnakohus

nõustub kostjate eelnimetatud väitega. Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012 korralduse nr 94

p 4 oma sõnastuses ei andnud kostjatele kindlust hankelepingu sõlmimise osas ja lükkas selle

sõlmimise edasi lisarahastuse taotluse rahuldamiseni. Asjas esitatud asjaolude alusel saab asuda

seisukohale, et hageja ei järginud temalt käibes oodatavat hoolsust ning seetõttu osaliselt oli

tingitud kostjate poolt pakkumuse tagasivõtmine ka hageja käitumisest. Seetõttu ringkonnakohus

leiab, et esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel.

14. Ringkonnakohus leiab, et samuti esineb asjas VÕS § 140 lg-st 1 tulenev alus kahjuhüvitise

vähendamiseks.

VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies

ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu; seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu,

isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.

Kuigi kostjad võtsid pakkumuse tagasi selle jõusoleku ajal majanduslikel põhjustel, mille riski

nad ise kandsid, oli siiski tegemist olukorraga, et pakkumuse tagasivõtmise ajaks oli see olnud

jõus ligikaudu kaks kuud ning usutav on kostjate väide, et pakkumuses toodud maksumusega ei

olnud neil enam võimalik töid teostada, sest seoses hankelepingu sõlmimise edasilükkumisega ei

nõustunud alltöövõtjad enam sõlmima alltöövõtulepinguid nendel tingimustel, mida alltöövõtjad

pakkusid kostjatele riigihanke pakkumuse tegemisel. Ringkonnakohus peab õiglaseks

kahjuhüvitise vähendamist, sest kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isikute suhtes

ebaõiglane.

15. Antud juhul on jäänud kahjuhüvitise nõude suuruseks 189 901,90 eurot (pärast pangagarantii

7500 eurot mahaarvamist).

Ringkonnakohtu arvates on võimalik VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitise

vähendamine 50 000 euro võrra, arvestades kõiki asjaolusid kogumis.

Lähtudes eeltoodust kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele kahjuhüvitis summas

139 901,90 eurot.

16. Hageja on esitanud taotluse välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

16.05.2012. Ringkonnakohus mõistab välja viivise kindla summana alates 16.05.2012 kuni

kohtuotsuse tegemiseni ning edasi alates 20.05.2014 viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

Perioodi 16. mai 2012 – 19. mai 2014 eest on viivis 23 109,56 eurot ning see tuleb välja mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks.

Viivise arvestus on järgnev:

1) 16.05.2012 – 31.12.2012, s.o 230 päeva x 0,0219% x 139 901,90 eurot = 7 046,86 eurot;

2) 01.01.2013 – 14.04.2013, s.o 104 päeva x 0,0212% x 139 901,90 eurot = 3 084,56 eurot;

3) 15.04.2013 – 30.06.2013, s.o 77 päeva x 0,0240% x 139 901,90 eurot = 2 585,39 eurot;

4) 01.07.2013 - 31.12.2013, s.o 184 päeva x 0,0233% x 139 901,90 eurot = 5 997,87 eurot;

5) 01.01.2014 - 19.05.2014, s.o 139 päeva x 0,0226% x 139 901,90 eurot = 4 394,88 eurot.

Kokku 23 109,56 eurot.

17. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hagi rahuldatakse 50,5% ulatuses, rahuldamata jääb

49,5% ulatuses), tuleb jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste

endi kanda. Menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus tuleb samuti jätta TsMS § 163 lg 1

alusel menetlusosaliste endi kanda.

18. Ringkonnakohus võtab lähtuvalt TsMS § 652 lg 3 punktist 2 vastu menetlusosaliste poolt

esitatud täiendavad tõendid – 19.12.2013 teostatud tööde akt; SA KIK väljamaksed Riverside

OÜ-le 2012 ja 2013; MTÜ POL väljamaksed Riverside OÜ-le 2012 ja 2013; MTÜ POL ja Pärnu

LV sihtfinantseerimise leping ja selle lisa; apellantide ja vastustaja esindaja vaheline

e-kirjavahetus 13.03.-27.03.2014; vastustaja esindaja 31.03.2014 e-kiri koos lisadega; AS

Swedbank 28.02.2013 teatis; garantii nr 12-001324-GF nõude väljamaksmise maksekorraldus.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson