3-12-1679/308 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht

16. 05. 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1679 Haldusasi T.R.i kaebus Saue Linnavolikogu 21.06.2012 otsusele nr 151 Menetlusosalised Kaebaja – T.R., esindaja – Marge Rebane Vastustaja – Saue Linnavolikogu, esindajad – Valdis Toomast,

Urmas Elmik, Jaana Nõgisto Kolmandad isikud – T-M.S., J.P., M.K., T.B., T.T., I.J., K-L.T., Luite Arenduse OÜ (esindaja – Rein Valk), Harju Infra OÜ (esindaja – Rein Valk) Asja läbivaatamine Kohtustungil 24. jaanuaril 2014 RESOLUTSIOON

1. Jätta T.R. kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema kanda Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 27.03.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Saue Linnavalitsuse 08.03.2002 korraldusega nr 37 algatati Saue linnas asuva Tule tn 40 detailplaneering.

2. 04.01.2012 otsusega nr 1 võttis Saue Linnavalitsus vastu ja avalikustas Tule tn 40 kinnistu detailplaneeringu. Teade detailplaneeringu avalikust väljapanekust avalikustati 13.01.2012 ajalehtedes Saue Sõna ja Harju Elu.

3. Saue Linnavolikogu 21.06.2012 otsusega nr 151 kehtestati Tule tn 40 kinnistu detailplaneering. Otsuse kohaselt hõlmab detailplaneering Saue linnas Xxxxxxxx tn, Kakao tn, Kadakamarja tn ja kinnistu Tule tn 42 vahelisel alal paiknevat maaüksust Tule tn 40, suurusega 10 287 m2 sihtotstarbega „sihtotstarbeta maa“. Kinnistul paikneb ühepereelamu. Detailplaneering algatati Saue Linnavalitsuse 08.03.2002 korraldusega nr 37. Detailplaneeringu eesmärgiks on maaüksuse jagamine seitsmeks üksikelamu krundiks ja kaheks transpordimaa krundiks. Detailplaneeringuga määratakse kruntide ehitusõigus ja piirangud, teede ja tehnovõrkude lahendus ning haljastus. Detailplaneeringuga ei muudeta Saue Linnavolikogu 16.12.2010 määrusega nr 18 kehtestatud Saue linna üldplaneeringut. Detailplaneering on saanud kõik vajalikud kooskõlastused, v.a piirinaaber Xxxxxxxx 10, kes ei reageerinud Saue Linnavalitsuse saadetud tähitud kirjale kuu aja jooksul enne avalikustamist ega avalikustamise jooksul. Detailplaneeringu avalik väljapanek toimus 23.10.2012 – 06.02.2012 ning selle käigus kirjalikke märkusi ja ettepanekuid ei laekunud.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. 10.08.2012 kaebuses palub T.R. Saue Linnavolikogu 21.06.2012 otsuse nr 151 tühistamist.

5. T.R. on detailplaneeringu (DP) alaga piirneva kinnistu aadressiga Xxxxxxxx tn 10 omanik. Kaebaja sai DP-st teada T.T.elt telefoni teel 2011. a novembri lõpus. 20.02.2012 pöördus kaebaja linnavalitsuse poole ja uuris DP menetluse seisu kohta ning talle sai teatavaks, et linnavalitsus on DP vastu võtnud ja korraldanud avaliku väljapaneku. Märtsikuu alguses tutvus kaebaja DP-ga ja saatis 08.03.2012 Saue Linnavalitsusele, Saue Linnavolikogule ja Harju Maavalitsusele oma vastuväited DP-le. Kaebaja ei nõustunud DP lahendusega ning esitas ettepanekud lahenduse korrigeerimiseks. Lahendus on tehtud tema kinnistu privaatsuse arvelt, see halvendab põhjendamatult kinnistu kasutustingimusi – tekitatakse olukord, mil kinnistut hakkab ümbritsema kahelt poolt avalik tee, kinnistu lõunaküljel asuvad aga kaebaja elamu rõdud ja terrassid. 5 m kaugusel elamu akendest ja aia taga käivitatakse autosid, tekitatakse heitgaase, sõiduja muud müra. Xxxxxxxx kinnistu kõrg/kaitsehaljastusega osasse planeeritud Tule kinnistu positsioon 2 juurdepääsutee rajamine loob olukorra, mil kaebaja kinnistu privaatsus kaob. Võttes arvesse DP ala laiust (ca 90 m), on Tule kinnistul piisavat ruumi, et lahendada ühe krundi juurdepääs viisil, mis ei kahjusta olemasolevat naaberkinnistute olukorda (privaatsust, väärtust jne).

6. DP –d ei ole temaga kooskõlastatud. Kooskõlastuste saamise ajal, 2011. a novembri keskpaigast kuni detsembri lõpuni viibis ta väljaspool Eestit, mistõttu ta ei saanud teavet tavaposti kohta.

7. Vastustaja ei võtnud vastuväiteid ja ettepanekuid DP-le arvesse. Saue Linnavolikogu planeerimis-, ehitusja keskkonnakomisjoni 02.05.2012 koosoleku protokollist nähtuv arutluskäik viitab, et volikogul ei olnud soovi ega huvi DP menetlemisel üleskerkinud küsimusi lahendada. Eirati planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 p 2 planeeringu kehtestamise eeldust – huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine.

8. Vaidlustatud otsus on tervikuna õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi; rikutud on nii menetlusnorme kui ka materiaalõigusnorme. PlanS § 3 lg 1 kohaselt on planeeringute koostamine avalik, kuid kaebajat DP koostamisse ei kaasatud, teda ei informeeritud DP käigust ja ta ei saanud selle käigus esitada oma arvamust. Kaebaja elab Xxxxxxxx kinnistu elamus, sellele aadressil on ta rahvastikuregistrisse kantud, vastustaja oleks pidanud ära tundma, et ta on huvitatud isik, kelle privaatsust planeerituga rikutakse, seega on tema kaasamine menetlusse vajalik. Kinnistut soetades oskas kaebaja arvestada, et see asub ühe avaliku tee ääres, kuid ei saanud ette näha, et ka teise külje äärde planeeritakse avalik tee, mis on 5 m kaugusel eramu terrassist. PlanS § 16 lg 4 p 2 ja p 3 kohaselt tuli kaebaja kui puudutatud isik kaasata DP koostamisse. PlanS § 18 lg 5 p 2 kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähtkirjaga hiljemalt 2 nädalat enne avaliku väljapaneku algust DP väljapaneku aja ja koha puudutatud isikule, kuid kaebaja sellist teadet kätte ei saanud. Ehkki vastustaja oli 21.12.2011 saadetud teates kaebajale andnud 2-nädalasele tähtaja teate kättesaamisest arvates, võttis vastustaja juba 04.01.2012 vastu otsuse Saue linna Tule 40 kinnistu DP vastuvõtmise ja avalikustamise kohta. Isegi juhul kui kaebaja oleks saanud teate kätte selle väljastamisele järgneval esimesel päeval, s.o 22.12.2011, siis oleks 2- nädalane tähtaeg saabunud alles 05.01.2012, s.o päev hiljem pärast Saue linna Tule 40 kinnistu DP vastuvõtmise ja avalikustamise kohta otsuse tegemist. Vastustaja antud tähtaeg jäi jõulueelsesse ja aastavahetuse perioodi, mil kaebaja viibis koos perega kodust ära. Tule 40 oleks tulnud panna välja teade DP avalikustamise kohta. Nelja aasta jooksul saadeti vaid üks tähitud kiri, mis aga kaebajani ei jõudnud.

9. PlanS § 16 lg 8 kohaselt võib iga isik esitada planeeringu koostamise ajal ettepanekuid ja vastuväiteid. Otsuses nr 151 ei ole märgitud tehtud ettepanekute osas midagi; PlanS § 16 lg 1 p 5 kohaselt koostatakse planeering koostöös planeeritava maa-ala elanikega ning kinnisasjade ja naaberkinnisasjade omanikega, kuid kaebuse esitajaga koostööd ei tehtud. Saue linna planeerimisja ehitusmääruse p-de 2.1.2 ja 13.4 kohaselt tuli kaebaja huve samuti arvesse võtta ja teda DP koostamisse kaasata. Kaebaja poolt esitatud vastuväidetest ja ettepanekutest tulenevalt ei viidud DP põhijoonisesse sisse ühtegi muudatust, kaebaja vastuväiteid ja ettepanekuid ei ole üldse arvesse võetud ega ka nendega arvestamata jätmist põhjendatud. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et DP põhijoonist oleks kaebaja ettepanekute alusel muudetud pärast selle vastuvõtmist 04.01.2012.

10. Vastustaja pidi olema teadlik Xxxxxxxx 10 kinnistu DP-st ja selle alusel määratud ehitusalast. Sellest tulenevalt on arusaamatu vastustaja väide, et kaebaja on ise valinud ebasobiva ehitusala. Perioodil, mil kaebaja projekteeris ja ehitas oma eramu, ei olnud kaebajale teada, et menetluses on Tule 40 kinnistu DP, küll aga teadsid vastustaja ja Tule 40 kinnistu omanikud, et Xxxxxxxx 10 kinnistul paikneb krundi piiri lähedal asuv eramu.

11. Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

12. Saue Linnavolikogu leiab, et vaidlustatud otsus on põhjendatud, kaalutletud, arvestab mõistlikult kõigi osapoolte huve, arvestab planeerimise põhimõtteid ning on kooskõlas Saue linna üldplaneeringuga, seega puudub otsuse tühistamiseks alus ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. T.R. soetas Xxxxxxxx 10 kinnistu 02.03.05.a. Sel ajal kehtis Saue linna Kadaka piirkonna üldplaneering ( edasiselt ÜP). Selles oli seatud volikogu 15.04.04.a. otsusega nr 31 eeldatavad krundid ja juurdepääsu suund Tule tn 40 kinnistule. Tule tn 40 kinnistute omanikud soovisid varem algatatud DP jätkamist , kuid planeerijal ei õnnestunud saavutada kontakti T.R.iga, mistõttu arhitekt Kaljundi pöördus 2011 a linnaarhitekti poole. Kuna T.R.i elukohaks oli rahvastikuregistri andmetel Xxxxxxxx 10, siis sai temaga suhelda vaid sellel kontaktaadressil, enne seda oli tal elukohaks märgitud Tallinna Kesklinn.

Kuna T.R. saadeti teade DP kohta rahvastikuregistris olevale aadressile, siis oli vald tema ees oma kohustused täitnud ja linnavalitsus otsustas planeeringu avalikustada ja planeeringuga edasi minna. Kuna piirinaabriga kokkuleppe mittesaavutamine ei takista DP kehtestamist, siis on see ka kehtestatud ja siinkohal arvestati Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-62-02 seisukohti. Tule tn 40 planeering oli avalikustatud 23.01.-06.02.12.a. ja see teade oli avalikustatud koos esialgse planeeringuga 06.01.12 a Saue linna kodulehel. Samuti oli seda tehtud ajalehes Saue Sõna ja Harju Elu, millest Saue Sõna saadetakse linnaelanikele ka postkasti.

Saue Sõna on avaldatud ka digitaalselt linna kodulehel. Tule tn 40 DP ei too kaasa kaebaja kinnistu sundvõõrandamise või selle suhtes sundvalduse seadmise vajadust. PlanS § 16 lg 8 on igal isikul võimalik esitada oma vastuväited ja ettepanekud, nii oli ka antud juhul planeeringu kohta võimalik reageerida kaebajal. Kirjalikele ettepanekutele vastab kohalik omavalitsus või maavanem, kuid antud juhul ühtegi ettepanekut avalikustamise ajal ei laekunud. Selle tõttu suunas linnavalitsus DP volikogule 22.03.12.a. istungile kinnitamiseks. Volikogu päevakord ja eelnõud avalikustatakse kodulehel ja need oli avalikustatud antud juhul uudiste all 15.03.12.a.

Kaebaja esitas pretensioonid alles 20.02.13, selle tõttu selgitati talle kogu planeerimisprotsess pöördumise ajast arvates. T.T. ja kaebaja ning projekteerija T.Kaljundi kohtusid linnavalitsuses 05.03.12 ja saavutati kokkulepe ning otsustati teha muudatuste osas kompromiss, mille tulemusel kõrvalmaja asukoht nihutati ja elamutevaheline kaugus on nüüd 17 m; selgitati kaebajale, et tema poolt nimetatud nn „avaliku tee“ nimetamisel on kaebaja eksinud, kuna tegemist ei ole avaliku teega, vaid juurdepääsuga teise omaniku krundile, mille laiust vähendati 3 meetrini.

Seega ei vasta tõele, et kaebaja eluhoone jääb avalike teede vahele. Kuna kaebaja leidis, et sissesõidukoht teise omaniku krundile on asukoha osas vale, siis selgitati, et juurdepääs tuleb planeerida omanikule oma krundi kaudu ja mitte üle teiste kruntide. 08.03.12 saatis T.R. kirjaliku pretensiooni ja märkis, et teda pole menetlusse kaasatud. Ta palus lahendada oma kinnistu privaatsuse küsimus. Vaidluste tõttu võeti küll volikogusse esitatud eelnõu päevakorrast välja, ent ka edasised läbirääkimised ei andnud ilmselt kaebajale soovitud tulemust, kuna kaebaja on esitanud kohtukaebuse.

Nõupidamisel 27.03.12 kohtusid linna-arhitekt U.E., Tule 40 omanik T.T., J.P., maakorraldaja V.Liiv ja abilinnapea M.Uuesoo ja seal avaldati T.T.le saabunud T.R.i kiri, milles kaebaja oli nõus planeeringuga, kui talle tasutakse heki rajamiseks raha 12 000 eurot. J.P. ei nõustunud tee rajamisega üle tema hoonestatud krundi, T.R. oli nõus heki rajama. 25.04.13 saatis kaebaja uue avalduse ja soovis, et DP saadetakse arutamiseks volikogu komisjonile. Volikogus arutati 02.05.12 muudatustega planeeringut. Vastustaja leiab, et T.R. oli muudatustega nõustunud ja püstitas heki rajamise küsimuse, kuid heki rajamine ei olnud planeeringu põhilahendusi puudutav küsimus.

Kuna DP otsustati saata volikogule kinnitamiseks, siis avaldati see ka päevakorra ja eelnõu kaudu avaliku teabena kodulehel uudiste all. 22.06.12 istungil arutas volikogu planeeringut ja kehtestas selle oma otsusega nr 151. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kaebajale ei õnnestunud saata DP eskiisi ja saada temalt ettepanekuid avaliku arutelu kestel, on ta olnud ära kuulatud koheselt, kui kaebaja võttis ühendust linnavalitsusega. PlanS § 17 lg 4 tulenevalt, et kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seadusega/õigusnormidega, siis loetakse planeering kooskõlastatuks.

Toetudes ka Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-29-10 leidis vastustaja, et isikul tuleb leppida võimalusega, et tema elukeskkond võib muutuda ning antud juhul on arvestatud ka miljööväärtusega seotud asjaolusid, so toetudes Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-12-07. Saue Linnavalitsuses 17.11.12 toimunud arutelul jõuti kokkuleppele, et probleemid lahendatakse heki rajamisega, kuid kaebaja asus nõudma heki rajamise raha 8000 eurot, seejärel kompromissiga käesoleva kohtuasja lõpetamist ei toimunud.

14. Saue linna põhimääruse (kehtestatud Saue Linnavolikogu 15.12.2011 määrusega nr 38) § 46 lg 1 p 1 kohaselt valmistab volikogu arutamisele tulevaid küsimuse ette Saue Linnavalitsus. Saue linna põhimääruse § 54 lg 1 kohaselt loetakse eelnõu õigusaktina vastuvõetuks kui linnavalitsus ja volikogu on seda põhimääruses sätestatud korras menetlenud. Saue linna planeerimisja ehitusmääruse (kehtestatud Saue Linnavolikogu 19.06.2003 määrusega nr 18) p-de 12 - 15 kohaselt on linnavalitsuse ülesanne üldplaneeringuga kooskõlas oleva DP algatamine, vajalike kooskõlastamiste ja teavitamiste läbiviimine, detailplaneeringute vastuvõtmine ja avalike väljapanekute korraldamine. Saue linna planeerimisja ehitusmääruse p 15.2 kohaselt peale nõutavas korras DP menetlemist kehtestab DP volikogu. Tule tn 40 DP algatati 08.03.2002 linnavalitsuse korraldusega nr 37, kuid DP koostamine venis mitmetel põhjustel ning alles 05.05.2011 hakati sellega uuesti tegelema. Kohtule esitatud dokumendid kinnitavad, et valminud DP eskiis saadeti tähitud kirjaga T.R.ile kooskõlastamiseks 21.12.2011 rahvastikuregistri järgsele aadressile Xxxxxxxx 10 (tlk 98 II kd). Selles on esitatud piisavalt kõik need andmed, mille alusel sai kaebaja esitada oma seisukohad ja osaleda menetluses, kui selleks oleks tal olnud soovi. Tähitud kirja välja ei võetud. 27.12.2012 sai vastustaja teada, et Xxxxxxxx 10 ei ole võimalik kirju kätte toimetada, mistõttu vastustaja kirja uuesti ei saatnud. Kui kaebaja edasist mitte otsimist tuleks lugeda veaks, siis oleks tegemist formaalse rikkumisega, mis aga ei saanud mõjutada menetlust valeks ja kokkuvõttest nähtuvalt ka vastustaja otsust. DP avalikustamise informatsioon oli linnavalitsuses olemas ning ettenähtud korras avaldati teade ka kohalikus ajalehes, viimane saadetakse koju kõigile isikutele tasuta postiga.

15. 04.01.2012 võttis linnavalitsus DP vastu ning korraldas avaliku väljapaneku. Avaliku väljapaneku teated avaldati 13.01.2012 Saue Sõnas ning Harju Elus. Avalikustamine toimus 23. jaanuarist kuni 6. veebruarini 2012. Avalikustamise käigus vastuväiteid ei esitatud, seega ei ole tegemist olukorraga, mil tulnuks asi suunata edasi lahendamiseks maavanemale.

16. Kaebaja ei saa väita, et teda ei võetud kuulda, kuna temaga arutati asja veel ka peale seda, kui ettepanekute esitamise aeg oli möödunud ja ka siis ei saanud vallal tekkida arvamust, et on jäänud ülesse lahendamata planeeringuvaidlusi. 20.02.2012 helistas kaebaja linnaarhitektile ning esitas esmakordselt vastuväited DP-le. Linnaarhitekti ettepanekul kohtusid T.T., kaebaja ja projekteerija Tiina Kaljundi linnavalitsuses 05.03.2012 ning saavutati kokkulepe kõigis pretensioonides: Tule tn

40 elamu nihutamiseks 4 m kaugemale, Tule tn 40 krundi juurde ei rajata avalikku teed (avaliku teemaa minimaalne laius võib olla 8 m), Tule tn 40 planeeritud elamule rajatakse juurdepääs vaid oma elamuni läbi enda krundi ning juurdepääsutee laiuseks jäi 3 m. Peale nõupidamist saabus kaebajalt kiri, milles ta märkis, et on nõus lahendusega, kui talle makstakse 12 000 eurot heki rajamise eest oma kinnistu lõunapiirile. T.T. ei olnud raha maksmisega nõus, kuna tema kinnistule juba rajatakse hekk., kuid viimasega seotud küsimused ei saa puudutada neid küsimusi, mis olid eelnevalt leidnud lahenduse. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust, et ta saab hakata esitama oma pretensioone peale teatavaks tehtud tähtaja ja kui vastustajal oli võimalik planeeringut siiski täpsustada, siis ei tähenda see, et kaebaja õigusi menetluses rikutakse.

17. Vastustaja jääb seisukohale, et saabunud protesti arvestades võttis vastustaja Tule tn 40 DP kehtestamise 22.03.2012 volikogu istungi päevakorrast küll välja ja vaatamata sellele, et linnavalitsusel ei õnnestunud edastada DP eskiisi kaebajale ja saada ettepanekuid avalikustamise käigus, arvestas linnavalitsus kaebaja poolt esitatud vastuväiteid, mis esitati peale DP avalikustamist. DP-d tutvustati kohapeal, kuulati ära esitatud vastuväited ning arvestati mõistlikke ettepanekuid.

18. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et linnaarhitekt kutsus 23.03.2012 kõik osapooled kokku uuele nõupidamisele 27.03.2012, millele kaebaja aga ei ilmunud, viidates oma e-kirjas liiga lühikesele etteteatamise ajale. Nõupidamisel lepiti kokku, et Xxxxxxxx tn 10 krundi naaberkrundile tuleb vaid krundile juurdepääs. Kaebaja poolt nõutud heki rajamise hinda – 12 000 eurot – pidasid Tule 40 krundiomanikud liiga kõrgeks.

19. Lisaks nähtub, et 02.05.2012 arutati küsimust vastavalt kaebaja palvele volikogu planeerimis-, ehitusja keskkonnakomisjoni istungil. Komisjon leidis, et volikogu andis piisava aja naaberkinnistu omanikule ja arendajale lahenduse leidmiseks. Planeerija arvestas Tule 40 mõistlikke pretensioone ning planeeringut muudeti. Komisjon otsustas, et DP tuleb esitada kehtestamiseks volikogule. 21.06.2012 istungil kehtestas Saue Linnavolikogu Tule 40 DP otsusega nr 151. DP kehtestamisega tunnistas volikogu, et linnavalitsus ning volikogu on menetlenud DP-d nõuetekohaselt. Arutelusse kaasati naaberkinnistute omanikud ning arvestati Xxxxxxxx tn 10 kinnistu omaniku mõistlikke nõudeid.

20. Kaebaja teadis Xxxxxxxx tn 10 kinnistu soetamisel, et üldplaneeringuga on tema naaberkinnistule ette nähtud elamumaa, ta oli teadlik juba 2002. aastal algatatud planeeringust. Volikogul puudub seaduslik alus nõuda, et Tule tn 40 kaasomanikud teeks ebamõistlikke kulutusi Xxxxxxxx tn 10 omaniku nõudel, rajades pikki juurdepääsuteid üle üksteise kruntide. Planeeringu muutmine ja ligipääsu rajamine kruntide keskelt eeldaks tunduvalt suuremas osas puude maharaiet, kui kehtestatud planeering praegu ette näeb.

21. Volikogu tegevus tugineb Riigikohtu 24.05.2012 lahendile nr 3-3-1-29-10: isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda, ning Riigikohtu 19.04.2007 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-12-07: miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused. Kaebuse esitaja vaidleb DP-le vastu üksnes põhjusel, et talle ei makstud rajatava heki eest 12 000 eurot. See ei ole volikogule seaduslikuks aluseks jätta üldplaneeringule vastav ja nõuetekohaselt menetletud DP kehtestamata.

22. Saue Linnavalitsus kutsus osapooled kokku 17.11.2012, selles arutelus osalesid Saue Linnavolikogu aseesimees Tõnu Urva, Saue Linnavalitsuse abilinnapea Mati Uuesoo, linnaarhitekt Urmas Elmik, linnasekretär Jekaterina Tikerpuu, Tule 40 kruntide omanike (J.P., M.K., T.B., I.J., T.T.) esindajana T.T. ning Xxxxxxxx 10 omanik T.R., esindaja Mirjam-Mari Marastu. Ka selle arutelu käigus jõuti kokkuleppele, et pooled on nõus heki rajamisega kruntide piirile ja kaaluvad kohtumenetluse lõpetamist kompromissiga. Hiljem siiski kompromissile ei jõutud, kuna kaebaja nõudis nüüd juba 8000 eurot heki rajamiseks, kolmandad isikud aga summaga ei nõustunud. Ka sellest järeldab vastustaja, et tegelikult ei olnud kaebaja selle vastu, kuidas tehti planeeringusse muudatusi, vastupidiselt poleks ta esitanud oma seisukohti heki rajamiseks.

23. Vastustaja leiab, et kaebaja menetluskulud ei ole taotletud suuruses põhjendatud ning palub jätta menetluskulud kaebaja kanda.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

24. Kolmandad isikud J.P., M.K., T.B. märgivad oma ühises seisukohas, et ei nõustu kaebusega.

25. Kolmas isik T.T. (kohtuga suhelnud ka abikaasa K-L.T.e nimel) palub jätta kaebuse rahuldamata.

26. Luite Arenduse OÜ ja Harju Infra OÜ ühine esindaja Rein Valk märgib, et kolmandad isikud ei ole kaebusega nõus, paluvad selle rahuldamata jätta ning menetluskulud kaebuse esitajalt välja mõista.

27. Kolmas isik I.J. peab kaebaja nn kompromissi pakkumist väljapressimiseks ning kaebust põhjendamatuks; nõustub teiste kolmandate isikute seisukohtadega.

28. Kolmas isik T-M.S. märgib, et juhul kui kaebaja peaks oma õiguse saama, tuleks tal kinni maksta kogu DP teostamise kulud ning lisaks Harju Infra OÜ poolt nõutud DP kehtestamiseks 92036, 40 eurot veeja kanalisatsioonitorustiku ja10000 eurot viivist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

29. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja menetluskulud jäävad tema kanda.

30. Planeerimisseadusest ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul ka vastu võtta ja kehtestada. Kohalik omavalitsus kui pädev planeerimise asutus on kohustatud kaaluma erinevaid huve kogumis ja tegema vajadusel otsustusi, millised on kõige mõistlikumad ja otstarbekamad arvestades kujunenud olukorda. PlanS § 4 lg 2 p 2 sätestab, et planeeringu koostamise käigus peab kohalik omavalitsus tagama huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. PlanS § 4 lg 2 punktide

1 ja 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist kaalutlusotsusega, mille kohtulik kontroll on piiratud tulenevalt keelust hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg

3 teine lause) ning ka keelust teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Seega saab kohtulik kontroll piirduda vaid haldusakti põhjendustest nähtuvate kaalutluste hindamises, mis peavad nähtuma haldusaktist endast või selles viidatud dokumentidest (HMS § 56 lg-d 1 ja 3). Planeeringuotsuste sisulise õigsuse hindamiseks on vähem õiguslikke või normatiivseid kriteeriume. Kaalutlusõigusele tuginevate kohtuvaidluste puhul on oluline ka see, kui põhjalikult ja argumenteeritult on sisulised planeeringuotsused motiveeritud ja kas otsuse tegemise motiivid on planeeringu koostamise käigus dokumenteeritud ning asjaosalistele ja avalikkusele teatavaks tehtud. Detailplaneeringut, mida ei ole võimalik ellu viia – ei kehtestata ja kaebajal on võimalus ning õigus taotleda uue detailplaneeringu algatamist tingimustel, mis on sobivad antud piirkonda, olemasolevasse olukorda ning arvestavad kolmandate isikute ja avalike huvidega ning käesolevaks ajaks väljakujunenud linnaehituslike elementidega. Kaebaja on seisukohal, et otsus nr 151 rikub tema subjektiivseid õigusi ja ta on nimetanud ära nii menetluslike nõuete rikkumist kui ka asja sisulise kaalumise vigu (menetlusnormide ja materiaalõigusnormide rikkumine, tlk 8 I kd kaebuse p 2.1). Kaebaja nimetab, et subjektiivsete õiguste rikkumine toob kaasa kaebaja elukeskkonna olulise halvenemise ja vara väärtuse vähenemise. Kaebaja rõhutab, et Xxxxxxxx kinnistul asub tema kodu, seega on õiguste rikkumine ilmne.

31. Kaebuse esitaja ei ole rahul DP menetluse läbiviimisega ja leiab, et menetluslikult rikuti tema õigusi. Vaidlust ei ole küsimuses, et T.R. on detailplaneeringu (DP) alaga piirneva kinnistu aadressiga Xxxxxxxx tn 10 omanik, seega võib Tule tn 40 DP-d kehtestav otsus nr 151 riivata kaebaja õigusi planeerimismenetluse tulemus ja selle läbiviimine. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, milles ta leiab, et talle ei olnud võimaldatud DP-st teadasaamine ja osalemine avalikul arutelul. Vastustaja ja kaebaja on esitanud vaidlusesse puutuvalt taustaandmed, millest selgub, et Tule tn 40 kinnistu DP edasikulgemisest pidi ta olema teadlik ja ehkki see oli pikemat aega jäänud edasi arendamata, on kaebajale saadetud teade, mis oleks võimaldanud tal menetlusse aktiivselt sekkuda.

Lisaks on kaebaja märkinud, et ta sai DP uuesti menetlemisest teada T.T.elt telefoni teel 2011. a novembri lõpus, kuid nagu nähtub, ei ole ta enam ise T.T. poole pöördunud ning ta sõitis EV-ist välja ega uurinud tagasi saabumisel selle isiku kaudu, kuidas küsimus on lahendatud. Kaebaja nimetab, et ta pöördus 20.02.2012 linnavalitsuse poole ja uuris DP menetluse seisu ning siis sai teatavaks, et linnavalitsus on DP vastu võtnud ja et on läbi viidud ka avalik väljapanek. Kaebaja tutvus DP-ga märtsikuu alguses ja saatis 08.03.2012 Saue Linnavalitsusele, Saue Linnavolikogule ja Harju Maavalitsusele oma vastuväited DP-le.

Kaebaja ei nõustunud DP lahendusega ning esitas ettepanekud lahenduse korrigeerimiseks. T.R. heidab vastustajale ette, et DP –d ei ole temaga kooskõlastatud. Kooskõlastuste saamise ajal, 2011. a novembri keskpaigast kuni detsembri lõpuni viibis ta väljaspool Eestit, mistõttu ta ei saanud teavet tavaposti kohta. Kohus palus eeltoodud asjaolusid korduvalt täpsustada ning kohus leiab, et DP-d kehtestavat otsust ei saa tühistada pelgalt põhjusest, et seda ei ole kaebaja kooskõlastanud, mis juba tõendavat tema menetlusse mittekaasamist. 10.01.14.a. on kaebaja kohtuistungil selgitanud (II kd tlk 14 protokoll), et kuna piirinaabriga tuleb DP kooskõlastada, siis ta ootas „rahulikult“, et teda otsitakse ülesse.

Kaebaja on samas kinnitanud, et kõik kirjad tuli saata temale Xxxxxxxx 10 aadressil. Kohus ei nõustunud kaebaja selgitustega, millest tulenevalt oleks talle justkui post väljastatud mitte ettenähtud korras ja kohus palus seda väidet korduvalt täpsustada. Nagu nähtub, on kaebajale post saadetud tema soovitud aadressil ja kaebaja ei ole kuidagi tõendanud, et temale ei ole postiasutuse poolt tähtkirja saatmisel jäetud postkasti väljastusteadet, mille alusel oleks kaebajal olnud postiasutusega tagasiside, et talle on püütud kiri edastada.

Samas nähtus, et kaebajale pidi olema äratuntav, et kui T.T. oli talle eelnevalt teatanud DP menetluse jätkuvast kulgemisest, ei saanud kaebajal jääda tähelepanuta, et seotult DP-ga on vajalik uurida, mis peale T.T.lt saadud teavet on edasi toimetatud. Asjaolu, et kaebaja justkui ei aimanud, mis võiks talle saabunud saadetise sisuks olla ei tähenda, et kaebajal puudus võimalus uurida, kuidas DP menetlus edasi kulges. Postiasutuse vastu kirja või ka väljastusteate mittesaatmises kaebaja pretensioone ja päringuid ise ei ole teinud, mistõttu on kaebaja poolt ainetu ette heita vastustajale, et post on saadetud valesti.

Kohtule ei nähtu, et kaebajat oleks soovitud menetlusest eemale jätta, kuna see ei oleks võimalik, kui välja on saadetud tähitud kiri ja avalikustatud DP toimumine ajalehtede ning valla kodulehe vahendusel. Post oli saadetud õigel aadressil ja T.T.lt saadud informatsioon oli piisav, et mõista, et omavalitsus on soovinud kaebajaga suhelda.

Kaebaja oli EV-ist ära sõitnud 28.12.11.a. ja kaebaja väitis, et ta saabus tagasi 30.12.11.a., seega viibis ta EV-ist ära lühiajaliselt ning tal oli huvi olemasolul võimalus helistada ka T.T.le, kui ta eeldas, et T.T. on asjaolusid teadev isik nagu kaebaja märkis (tlk 181 II kd9, et ta ootas, et T.T. teda informeerib. Kaebaja kohalikke ajalehti samuti ei uurinud, kuid see ei tähenda, et tal puudus võimalus saada teavet DP menetluse kohta. Kuigi kaebaja esindaja leidis, et kui DP-d menetleti hulk aastaid, et siis ei saa ühte tähtkirja pidada piisavaks teavitamiseks, ei saa kohus selle väitega nõustuda, sest vastustajal ei ole planeerimismenetluses kohustust saata teateid mitmeid kordi, piisab ka ühekordsest teavitusest, kui see on saadetud rahvastikuregistrijärgsel aadressil, nagu see antud juhul toimus.

Veel märkis kaebaja esindaja, et isegi kui post on saadetud õigesti, siis väljastatud teade ei olnud piisava informatsiooniga ja 21.12.12 kiri ei andnud vajalikku teavet. Kuigi kaebaja esindaja möönis kohtuistungil ( II kd tlk 181 pöördel), et seda kirja saab käsitleda vaid kaasamisena, kuid ei saa käsitleda, kui DP avalikust väljapanekust teatamisena, nähtub kohtule, et kaebaja selgitused on pigem otsitud, sest menetlusse kaasamata jätmisest ei saaks sellisel juhul kõnelda. Veel märkis kaebaja, et kirja andmetest nähtub, et avalik väljapanek toimus 1 päev teavituses märgitust varem.

Kuivõrd kohtuistungil selgus, et kaebaja siiski tunnustab kirja kui kaasamise teadet ja ta sai aru, et temalt soovitakse ka DP –le kooskõlastust, ei ole kaebajal nimetada mõjuvat põhjust, miks oleks pidanud kaebaja jätma tähelepanuta saabunud teate ja T.T. seletused, et DP menetletakse ja soovitakse tema kooskõlastust. Mingil juhul ei ole põhjendatud kaebaja hiline pöördumine omavalitsuse poole antud olukorda arvestades ja jätta teatamata mingi muu kontaktaadress, millele oleks omavalitsusorgan õigustatud posti saatma. Omavalitsusorgan saab posti saata rahvastikuregistrijärgsele aadressile ja seda ta on teinud ning ei saa saata seda kuhugile mujale, sj e-postiga, kui kaebaja seda pole taotlenud ja selleks luba andnud.

Kuna kaebuse esitaja etteheited puudutavad planeerimismenetluses kaebaja kaasamise küsimusi ja koostöö tegemist kaebajaga, siis nähtub kohtule, et kaebaja kaasamise osas tehtud etteheited ei vii kohut järelduseni, et kaebaja jäi ära kuulamata ja nähtub, et ta sai oma seisukohad esitada, millega kokkuvõttes ka arvestati. Kohus nõustub kaebajaga selles, et tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, vastavalt HMS §- le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud menetlusja vorminõuete erilist tähtsust planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum.

Kaebuses on esitatud seega esmalt etteheiteid planeerimismenetluses kaebajate kaasamise ja temaga koostöö tegemise kohta ning asja sisulise lahendi osas haldusorgani poolt kaalutlusotsuse tegemisel kaebajate huvide arvestamise piisavuse üle.

32. Kohus leiab, et antud asjas ei ole haldusorgan jätnud välja selgitamata kolmanda isiku DP taotluse menetlemiseks olulisi asjaolusid (HMS § 6); ta on andnud menetlusosalisele võimaluse esitada asja kohta arvamust ja vastuväiteid (HMS § 40 lg 1, 2); DP andmist on piisavalt põhjendatud (HMS § 56 lg 1, 2); haldusakti põhjendamise miinimumnõudeks on selle andmise faktilise ja õigusliku aluse märkimine.

33. Planeeritava maa-ala kinnisasja omaniku DP taotlusega ja dokumentidega ei ole kaebaja siiski soovinud ise tutvuda ja vastavad võimalused olid olemas. Kaebaja on püstitanud kooskõlastamise küsimused nii, et ta leiab, et DP-d ei saanud tema kooskõlastuseta kehtestada. Ka menetlusosaliste ütluste ärakuulamisest jääb kohus seisukohale , et kaebaja on saanud teada juba T.T. kaudu, et taotleti planeeringut, mis näeb ette ehitamise kõrvalkinnistule. Et tühjana seisvale kõrvalkinnistule ehitamise võimalus puudub, sellist õigustatud ootust kaebajal olla ei saanud.

Menetlusse on isikud kaasatud ka siis, sj naaberkinnistute omanikud on saanud teate DP algatamisest ning kui neile võimaldatakse osalemine menetluses ja nad saavad esitada arvamusi, ettepanekuid või kui nad saavad vastused oma küsimustele. Erinevate lahendusvariantide uurimisel kolmanda isiku soovidega arvestamine ei tähenda aga ilmtingimata, et kaebajat oli oma õiguste realiseerimisel piiratud. Kohtule nähtub, et 21.12.12 kiri (II kd tlk 98) sisaldas kaebaja jaoks piisavalt teavet, et mõista, mida omavalitsus kavatseb seotult Tule tn 40 kinnistu DP-ga kavandada ja et kaebajal on võimalik avaldada oma seisukohad. Lisatud oli DP põhijoonis. Kaebaja huvitatuse korral oli võimalik tutvuda ajalehe teadete kaudu ja nagu nähtub, oli avaldatud ka DP avalikustamise andmed (nt II kd tlk 99 pöördel) ja teate tekst on tüüpiline, mis sellistel juhtudel avaldatakse. Teadete avaldamine on käesolevalt tõendatud. Igal juhul oli võimalik saada teavet avaliku väljapaneku aja ja koha kohta. Kuigi erinevatel põhjustel oli DP menetlus veninud, on siiski tehtud koostööd, mis nähtub kohtule esitatud kirjavahetusest, seletuskirjadest ning kaebaja poolt vastuväidete esitamisest, nendele haldusorgani poolt vastamisest, nn kompromissiläbirääkimistest.

34. Kohus ei nõustu seisukohaga, justkui oleks DP kehtestava otsuse eelduseks kaebajalt DP-le kooskõlastuse või temalt selle kehtestamiseks nõusoleku saamine. Kaebaja heidab ette koostöö puudumist huvitatud isikutega. Asja materjalidest nähtub, et valminud DP eskiis saadeti tähitud kirjaga T.R.ile kooskõlastamiseks 21.12.2011 rahvastikuregistri järgsele aadressile Xxxxxxxx 10. Tähitud kirja välja ei võetud. 27.12.2012 sai vastustaja teada, et Xxxxxxxx 10 kirja kaebaja vastu ei võtnud ja vastustaja uut kirja ei saatnud, kuna puudusid andmed, kuhu seda saata.

Vastustaja leiab, et isegi juhul, kui tegemist oleks rikkumisega, on see formaalne rikkumine, mis aga ei saanud mõjutada vastustaja otsust. Kohus kordab, et toimikusse esitatud materjalidega on leidnud kinnitust, et DP avalikustamise informatsioon oli linnavalitsuses olemas ning ettenähtud korras avaldati teade ka kohalikus ajalehes, viimane saadetakse koju kõigile isikutele tasuta postiga. 04.01.2012 võttis linnavalitsus DP vastu ning korraldas avaliku väljapaneku. Avaliku väljapaneku teated avaldati 13.01.2012 Saue Sõnas ning Harju Elus.

Avalikustamine toimus 23. jaanuarist kuni 6. veebruarini 2012. Avalikustamise käigus vastuväiteid ei esitatud. Seega puudus vajadus ja takistus DP-d mitte edasi menetleda ja seda mitte vastu võtta. Kuigi kaebaja helistas alles 20.02.2012.a. linnaarhitektile ning esitas esmakordselt vastuväited DP-le, ei tekkinud olukorda, mil tuleks lugeda, et kaebaja jäeti omavalitsuse poolt kaebaja õigusi rikkuvalt menetlusest eemale ning et esines olukord, mil jäid vastuväited või ettepanekud arvestamata. Kohus leiab, et ka peale DP avalikku väljapanekut on omavalitsusel võimalik teha lahenduses korrektiive, kui see tuleb DP-le kasuks, kuid vastustajal ei olnud kohustust hilinenud ettepanekutega igal juhul arvestada.

Linnaarhitekti ettepanekul kohtusid T.T., kaebaja ja projekteerija Tiina Kaljundi linnavalitsuses 05.03.2012 ning vastustaja ja kolmas isik T.T. leiavad, et saavutati kokkulepe kõigis pretensioonides, milleks oli kaebaja poolt nimetatud Tule tn 40 elamu nihutamine 4 m kaugemale, Tule tn 40 krundi juurde ei rajata avalikku teed (avaliku teemaa minimaalne laius võib olla 8 m), Tule tn 40 planeeritud elamule rajatakse juurdepääs vaid oma elamuni läbi enda krundi ning juurdepääsutee laiuseks jäi 3 m. Märgitud nõudpidamist kaebaja kokkuvõttes ei eita.

Peale nõupidamist saabus kaebajalt kiri, milles ta märkis, et on nõus lahendusega, kui talle makstakse 12 000 eurot heki rajamise eest oma kinnistu lõunapiirile ja asjaolu, kuidas keegi mõistab heki rajamiseks minevat rahavajadust, ei ole kaebuse lahendamisel määrava tähendusega ning kaebaja ei kinnita ja ei nõustu sellega, et temast oleks tulnud niimoodi aru saada, nagu seda märgivad teised menetlusosalised. Kuivõrd aga kaebaja protest saabus, siis nähtub, et vastustaja arvas Tule tn 40 DP kehtestamise 22.03.2012 volikogu istungi päevakorrast välja, mis samuti ei ole keelatud ja kolmandad isikud ei olnud esitanud vastustaja vastu proteste, et menetlus selle tulemusel venib.

Vastustaja märgib, et vaatamata sellele, et linnavalitsusel ei õnnestunud edastada DP eskiisi kaebajale ja saada ettepanekuid avalikustamise käigus, arvestas linnavalitsus kaebaja poolt esitatud vastuväiteid, mis esitati peale DP avalikustamist. DP-d tutvustati kohapeal, kuulati ära esitatud vastuväited ning arvestati mõistlikke ettepanekuid. Kohus nõustub selle seisukohaga. Veel nähtub asja materjalidest, et linnaarhitekt kutsus 23.03.2012 kõik osapooled kokku uuele nõupidamisele 27.03.2012, millele kaebaja ei ilmunud, viidates oma e-kirjas liiga lühikesele etteteatamise ajale.

Vastustaja toob esile, et nõupidamisel lepiti kokku, et Xxxxxxxx tn 10 krundi naaberkrundile tuleb vaid krundile juurdepääs. Kaebaja poolt nõutud heki rajamise hinda –

12 000 eurot – pidasid Tule 40 krundiomanikud liiga kõrgeks ja vastustaja jäi seisukohale, et heki rajamisega seotud küsimused siiski ei puuduta enam planeeringuvaidlust ja ta sellesse ei sekkunud. Ka märgitud osas ei näe kohus kaebaja õiguste rikkumist ka siis, kui jäädakse heki rajamise küsimuses erinevatele seisukohtadele. 02.05.2012 arutati küsimust vastavalt kaebaja palvele volikogu planeerimis-, ehitusja keskkonnakomisjoni istungil, mil Komisjon leidis, et volikogu andis piisava aja naaberkinnistu omanikule ja arendajale lahenduse leidmiseks; planeerija arvestas Tule 40 mõistlikke pretensioone ning planeeringut muudeti. Komisjon otsustas, et DP tuleb esitada kehtestamiseks volikogule. 21.06.2012 istungil kehtestas Saue Linnavolikogu Tule 40 DP otsusega nr 151. Selliselt DP kehtestamisega tunnistas volikogu, et linnavalitsus ning volikogu on menetlenud DP-d nõuetekohaselt. Arutelusse kaasati naaberkinnistute omanikud ning arvestati Xxxxxxxx tn 10 kinnistu omaniku nõudeid ulatuses, milles see oli põhjendatud. Seega leiab vastustaja õigesti ka seda, et kaebaja sai veel ka hiljem siiski esitada oma seisukohad ja ehkki ta ei teinud seda õigel ajal, oli võimalik planeeringulahendust täpsustada, mis ei ole keelatud. Vastustaja leidis ka kohtuistungil, et kaebuse esitaja vaidleb DP-le vastu sisuliselt siiski põhjusel, et talle ei makstud rajatava heki jaoks soovitud rahasummat, ent kohtul tuleb nõustuda, et kui see ei ole olnud kaebaja sooviks, siis käitus kaebaja vastustaja suhtes siiski viimast eksitavalt ja ta oleks pidanud kokkuvõttes lõpuks ka aru saama, missugusena asub arhitekt koostama DP lõplikku lahendust. Saue Linnavalitsus kutsus osapooled kokku veel ka 17.11.2012 ja arutelus osalesid Saue Linnavolikogu aseesimees Tõnu Urva, Saue Linnavalitsuse abilinnapea Mati Uuesoo, linnaarhitekt Urmas Elmik, linnasekretär Jekaterina Tikerpuu, Tule 40 kruntide omanike (J.P., M.K., T.B., I.J., T.T.) esindajana T.T. ning Xxxxxxxx 10 omanik T.R., esindaja Mirjam-Mari Marastu. Vastakatele seisukohale jäädi küsimuses, kas arutelu käigus jõuti kokkuleppele, et pooled on nõus heki rajamisega kruntide piirile ja kaaluvad kohtumenetluse lõpetamist kompromissiga. Kompromissi siiski asjas ei sõlmitud.

Kohus kokkuvõtvalt selgitab, et koostöö tegemine ja nõusoleku küsimine (kooskõlastamine) on eraldiseisvad menetluslikud toimingud. Kehtivas õiguses (samuti ka varasemas planeerimisseaduse redaktsioonis) ei ole ette nähtud, et detailplaneeringu kehtestamiseks oleks vajalik naaberkinnistu omaniku nõusolek. Asjaolu, et kaebaja arvas, et kui nt T.T.e märkis ära planeeringu osas selle naabriga kooskõlastamise vajaduse, tähendab tegelikkuses, et planeeritava maa-ala kinnistute omanikega tuleb asuda koostööle, et saada kinnitust koostöö toimumisest ja tagasisidet, kas pakutud lahendus on vastuvõetav või kuidas pakutud lahendust parandada.

Kohtule ei nähtu, et kaebajale saanuks tekkida õiguspärast ootust, et planeeringu kehtestamine ilma naabrite nõusolekuta pole võimalik ja et seda saanuks kaebaja järeldada T.T.e lubadustest või telefonikõnest. Seadusest niisugust õigust kaebajale ei tulene ning ka planeeringudokumentidest ei nähtu, et selline nõue on vältimatu tingimus DP kehtestamiseks. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, millest saaks kaebaja järeldada, et DP tuleb temaga kooskõlastada nii, et nõustumise mittesaamisel DP-d kehtestada ei saaks, ei esine. Kohus siinkohal nimetab, et nt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-62-02 tuleneb, et piirinaabritega tuleb teha koostööd, kuid nende kooskõlastuse puudumine ei ole takistuseks detailplaneeringu kehtestamisel.

Kooskõlastada tuli planeeringulahendusi erinevate ametiasutustega, kuid selles osas kaebaja puudusi ei ole nimetanud. Kohus siinkohal rõhutab, et kohalikul omavalitsusel on planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustus seda küsimust kaaluda koos muude asjas oluliste asjaoludega ja antud juhul on kaebajatele õigesti ka selgitatud, miks naabri nõusoleku puudumise korral ei pea jääma planeering kehtestamata. Kohus ei nõustu seega kaebajaga, et DP kehtestamise eelduseks on kaebaja nõusoleku saamine ja selle mittesaamine tähendab kaasamise puudujääki või et rikutud on õigusnorme ja see toob kaasa DP otsuse tühistamise.

Koostöö tegemine ja nõusoleku küsimine (kooskõlastamine) on eraldiseisvad menetluslikud toimingud ja ka antud juhul on nõusolekut kaebajalt küsitud. Naabri nõusolekuta on DP kehtestamine võimalik, kui ülekaalukamad omaniku huvid seda tingivad ja naaber peab taluma ehitiste rajamist, mis on lubatud planeeringuga, sobib ümbrusse ning on ka muidu õiguspärane. Kohus on seisukohal, et kui naaberkinnisasja omanikud on oma seisukohad andnud ja nad planeeringulahendusega ei nõustu, ka siis ei takista see planeeringu kehtestamist. Kuna kohtuistungil kuuldu põhjal võis kaebajast aru saada, et ta jäi ootama, millal T.T.e toob talle dokumendid kooskõlastamiseks ja et ta seda ei teinud, et siis juba ongi toimunud rikkumine, jääb kohus siinkohal seisukohale, et ükski ametnik ei olnud kaebajale sellist lubadust andnud ja et T.T.e temale koju /kätte dokumente ka ei toonud, ei saa sellest asjaolust järeldada veel kaebaja õiguste rikkumist.

Isegi siis, kui naaberkinnistu omanik ei põhjenda kooskõlastamata jätmist või põhjendused on selgelt asjasse mittepuutuvad, on kaalutlusotsust tehes võimalik DP-d kehtestava otsuse andmine naaberkinnistu omaniku nõusolekuta. Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. Õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-79-09.

Kui kaebaja vastuväiteid siiski ka analüüsiti, siis see toob kaasa olukorra, et neid ei jäetud hindamata, st et ka naabri mittenõustumisel saab omavalitsus teha otsuse sest omavalitsus teeb ise otsuse, kui nõusolek puudub. Omavalitsusel on igal juhul võimalik algatatud menetluses kaaluda edasiselt parima lahenduse kasuks või senisest loobuda, et esitada teistsuguseid nõudeid.

Kokkuvõttes nähtub, et isegi kui lugeda, et antud juhul kaebaja ei andnud sisuliselt nõusolekut planeeringu kehtestamiseks, ei ole tegemist tema kaasamata jätmisega ning kooskõlastuse puudumisega, mis takistaks planeeringu kehtestamise. Rikutud ei ole ka nn hea halduse põhimõtet, kui kaebaja sooviks oleks väita selle põhimõtte rikkumist. Kaebajale oli tagatud planeeringumaterjalidega tutvumine, kaebajale oli saadetud ka piisavalt teavet ettenähtud kohta posti teel tema õigel ajal menetlusse astumiseks ning vastupidiselt ei oleks väljastatud vastavat informatsiooni ja küsitud kaebaja seisukohti.

Oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks on menetlusosalise ära kuulamata jätmine ja alati tuleb kontrollida, kui et kui rikkumine toimus, siis kui tõsiste tagajärgedeni rikkumine võis viia. Menetlusosalisi ei ole antud juhtumil jäetud ära kuulamata ja ka kaebaja sai esitada oma seisukohad; haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks toimetama isikule dokumente koju kätte või esitama isikule ilmtingimata veel lisadokumente, nt haldusakti projekti/eelnõud, vaid peab andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Riigikohus on märkinud, et ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Antud juhul nähtus, et kaebajale oli teada, et naaberkinnistule koostatakse DP-d, ta saaks arvamusi esitada ja teda ei oleks kohtu arvates kuidagi saanud takistada arvamuse andmisel asjaolu, et ta viibis ajutiselt ja lühiajaliselt välismaal või et ta ei saanud T.T.elt käest-kätte dokumente.

Kaebajal oli võimalik prognoosida, et kui ta on ka EV-ist eemal, siis võib menetlus samal ajal kulgeda edasi ning ta saab asjaoludega tutvuda, kui ta pöördub viivituseta haldusorgani poole ning tutvub dokumentidega EV-i saabumisel, sj esitab oma seisukohad või juhib tähelepanu, mille täpsustamist võiks veel hädavajalikuna nõuda. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga ning kaebaja ei ole kordagi märkinud, et temale ei ole võimaldatud asja materjalidega tutvumist haldusorganis ja et selles osas tehti takistusi.

Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1- 82-03). Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne.

Kogu eelnev arutluskäik ja kohtu uuring kinnitab, et kaebaja oli menetlusse kaasatud ja temale anti võimalused esitada suuliselt ja kirjalikult oma seisukohad. Teoreetiliselt oli ka siis, kui kaebaja ei läinud haldusaktidega koheselt tutvuma, võimalik, et lõppkokkuvõttes on lahendus selline, mis kaebuse esitaja huvi ei riku ning millisel juhul ei ole tal ilmselt ka huvi seda vaidlustada. Vastused ja lahendus, mis kaebajatele esitati ja mis teda ei rahuldanud, ei tähenda, et isik jäeti ära kuulamata. Haldusorgan on antud juhul täitnud kohustuse menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-82-03).

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei võtnud vastuväiteid ja ettepanekuid DP-le arvesse. Kohus ei nõustu kaebajaga, et justnimelt Saue Linnavolikogu planeerimis-, ehitusja keskkonnakomisjoni 02.05.2012 koosoleku protokollist nähtuv arutluskäik viitab, et volikogul ei olnud soovi ega huvi DP menetlemisel üleskerkinud küsimusi lahendada. Kohus nõustub kaebajaga, et PlanS § 3 lg 1 kohaselt on planeeringute koostamine avalik. Kuna vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja elab Xxxxxxxx kinnistul asuvas elamus, sellele aadressil on ta rahvastikuregistrisse kantud, siis oli vastustaja kaebajaga, kui piirinaabriga arvestanud.

Ta oli sinna saatnud ka teate ja põhijoonise planeeringumenetluse kohta, st et vastustaja tegevused kinnitavad, et ta tundis kaebaja ära kui nn huvitatud isiku, keda võib planeeritu puudutada. Kuigi kaebaja on rõhutatult nimetanud, et kinnistut soetades oskas kaebaja arvestada, et see asub ühe avaliku tee ääres, kuid ei saanud ette näha, et ka teise külje äärde planeeritakse avalik tee, mis on 5 m kaugusel eramu terrassist, ei olnud see ainus põhjus, miks tulnuks teda planeeringust informeerida. Tegemist oli piirinaabriga ja ka sellest tulenevalt oli vastustaja kaebaja huvitatusega arvestanud.

Seega on põhimõtteliselt õigus kaebajal väita, et PlanS § 16 lg 4 p 2 ja p 3 kohaselt tuli kaebaja kui puudutatud isik kaasata DP koostamisse. Vastab ka tõele, et PlanS § 18 lg 5 p 2 kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähtkirjaga hiljemalt 2 nädalat enne avaliku väljapaneku algust DP väljapaneku aja ja koha puudutatud isikule ja antud juhul kaebajale teave ka saadeti ehkki kaebaja väidab, et ta seda teadet kätte ei saanud. Vaatamata sellele ei saa väita, et kaebajale teadet ei saadetud. Kaebuse esitaja kinnitas kohtus, et tal muud aadressi ei olnud ja selle aadressil ta võttis posti vastu.

Antud juhul ei saanud vastustaja arvestada, et ta võiks posti saata kuhugile mujale ja et ta saaks saata posti kaebajale nt e-postiga, kuivõrd niisugust teavet ja luba suhelda temaga e-postiga mingil konkreetsel aadressil, kaebaja ei olnud vastustajale teatanud. Asjaolu, et kunagi varem muus haldusmenetluses oli kaebaja oma e-posti aadressi avaldanud, ei vii kohut järelduseni, et vastustajal oli kohustus või õigus omal algatusel hakata saatma dokumente e-posti aadressile, kui tal tuli post saata registrisse kantud elukoha aadressile. Kaebaja jäi jätkuvalt seisukohale, et elukoha aadressil sai ja saab ta posti kätte ning vastustaja muud väited on asjakohatud.

Seega täitis vastustaja kohustuse ja saatis posti kaebaja kodusele aadressile ega pidanud selleks hakkama uurima, kas seda tuleks veel saata muule aadressile, kui post oli väljastatud ettenähtud korras. Kuigi nähtub, et vastustaja oli 21.12.2011 saadetud teates kaebajale andnud 2-nädalasele tähtaja teate kättesaamisest arvates, oli vastustaja eksinud kuupäevade lugemisel ja määramisel ja ta tõepoolest võttis juba 04.01.2012 vastu otsuse Saue linna Tule 40 kinnistu DP vastuvõtmise ja avalikustamise kohta, kuid see ei saanud mõjutada kaebajal oma õiguste realiseerimist.

Kaebuse esitaja ei väida, et talle jäi selle tõttu vastamiseks aega liialt väheseks.

Seega kaebaja pretensioon selle kohta, et juhul kui kaebaja oleks saanud teate kätte selle väljastamisele järgneval esimesel päeval, s.o 22.12.2011, siis oleks 2-nädalane tähtaeg saabunud alles 05.01.2012, s.o päev hiljem pärast Saue linna Tule 40 kinnistu DP vastuvõtmise ja avalikustamise kohta otsuse tegemist, ei viita veel lõpptulemuse õigusvastasusele, mis tingiks haldusakti tühistamise. Kaebaja ei pöördunud nii või teisiti posti saamiseks ühegi asutuse poole ning ei teatanud, et ta on huvitatud menetlusest. Asjaolu, et vastustaja antud tähtaeg jäi jõulueelsesse ja aastavahetuse perioodi, mil kaebaja viibis koos perega kodust ära, ei selgita aga midagi, kuivõrd haldusmenetlused ei peatu jõulude ja muude perekondlike sündmustega seotult ja sellega saab iga isik arvestada. Asjaolu, et nelja aasta jooksul saadeti kaebajale vaid üks tähitud kiri, mis kaebajani ei jõudnud, ei ole eelneva valguses aga korrektne, sest kui DP –d ei menetletud pikka aega, siis ei tähenda see, et uuesti aktiivsele menetlemisel saanuks vastustaja jätta kaebajale teade postiga saatmata.

35. Kaebaja on nimetanud otsuse sisulise ja materiaalõiguslike aluste käsitlusel, et PlanS § 16 lg 8 kohaselt võib iga isik esitada planeeringu koostamise ajal ettepanekuid ja vastuväiteid. Nagu nähtus, oli kaebajal see võimalus tagatud. Kaebaja leiab, et otsuses nr 151 ei ole märgitud tehtud ettepanekute osas midagi, kuid et PlanS § 16 lg 1 p 5 kohaselt koostatakse planeering koostöös planeeritava maa-ala elanikega ning kinnisasjade ja naaberkinnisasjade omanikega, ei ole kaebuse esitajaga koostööd tehtud. Kaebaja viitab siinkohal ka Saue linna planeerimisja ehitusmäärusele ja nimetab, et selle pde 2.1.2 ja 13.4 kohaselt tuli kaebaja huve samuti arvesse võtta. Kuid ka see väide seondub pigem menetluslike küsimustega, milles vastustaja siiski kokkuvõttes ei jätnud kaebajat menetlusest eemale. Seega ei nähtu, et otsuses oleks vigaselt märgitud tegelikud andmed.

36.Kohus nõustub kaebaja väitega, et kuna vastustaja oli teadlik Xxxxxxxx 10 kinnistu DP-st ja selle alusel määratud ehitusalast, siis on arusaamatu vastustaja väide, et kaebaja on ise valinud ebasobiva ehitusala, kuid nagu nähtub, sel arvamusel ei ole asjas määravat tähendust. Vastustaja on arvestanud, et Xxxxxxxx 10 kinnistul paikneb krundi piiri lähedal asuv eramu. Kohtule ei olnud teada, missugusest ajast ja mis põhjusel on kaebaja eluhoone avatud terrass suunaga DP ala poole, kui varasemalt olid esitatud andmed (EÕK ajaks), et terrass peaks asuma kaebaja kinnistul nö kinnistu suuremasse ossa jäävale poolele. Kohtule ei ole teada, mis põhjusel kaebaja sai ehitada terrassi teise kohta. Selline vastustaja avaldatud väide ei muuda aga otsuse sisu ega õiguspärasust.

37.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks, st et vaidlustatud haldusakt peab rikkuma isiku subjektiivseid õigusi. Kuivõrd haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi (põhiõigusi ja - vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi), siis piirab haldusakt isiku subjektiivseid õigusi, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Kohtumenetluses on kohus ka rõhutanud, et tuleb välja selgitada, milliste kaebajate õiguste kasutamist haldusakti andmine välistab, raskendab, seab nende õiguste kasutamiseks täiendavaid tingimusi.

38. Kaebaja nimetab, et vaidlustatud otsus on tervikuna õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi; rikutud on nii menetlusnorme kui ka materiaalõigusnorme või kui haldusakt lähtub nt valedest kaalutlustest või on motiveerimata.

Menetlusnormide osas jäi kohus eelnevalt seisukohale, et neid kokkuvõttes ei rikutud ja kaebaja võimalused olid kasutatud nii nagu ta seda vajalikuks pidas. Seega tuleb uurida lisaks, kas kaebaja poolt nimetatud materiaalõiguse norme rikutakse ja kas kaebaja omandi kasutamiseks on seatud teise DP-ga need piirangud, mida kaebaja oskab nimetada. Kaebaja oli märkinud, et kinnistut soetades oskas ta arvestada, et see asub ühe avaliku tee ääres, kuid ei saanud ette näha, et ka teise külje äärde planeeritakse avalik tee, mis on 5 m kaugusel eramu terrassist.

Kohus juba nõustus kaebajaga, et PlanS § 16 lg 8 kohaselt võib iga isik esitada planeeringu koostamise ajal ettepanekuid ja vastuväiteid, kuid ei nõustu seisukohaga, et otsuses nr 151 ei ole märgitud tehtud ettepanekute osas midagi. Otsuses on märgitud, et kaebaja (piirinaabri) kooskõlastust ei saadud ja märgitud, et kirjale kaebaja ei reageerinud. Avaliku väljapaneku ajal kirjalikke märkusi ja ettepanekuid ei laekunud. See vastab tegelikele asjaoludele. Kohus nõustub ka seisukohaga, et PlanS § 16 lg 1 p 5 kohaselt koostatakse planeering koostöös planeeritava maa-ala elanikega ning kinnisasjade ja naaberkinnisasjade omanikega, kuid ei nõustu etteheitega, et kaebuse esitajaga koostööd ei ole tehtud.

Kaebaja märgib, et tema poolt esitatud vastuväidetest ja ettepanekutest tulenevalt ei viidud DP põhijoonisesse sisse ühtegi muudatust, kaebaja vastuväiteid ja ettepanekuid ei ole üldse arvesse võetud ega ka nendega arvestamata jätmist põhjendatud. Ka see väide ei ole kooskõlas esitatud andmetega, kuna muudatused tehti nii, et täpsustati ära, et kaebaja kinnistu taga Tulika 40 ei saa asuma nn avalikku teed. Vastustaja eksimust ei esine ka selles, justkui poleks vastustaja olnud teadlik Xxxxxxxx 10 kinnistu DP-st ja selle alusel määratud ehitusalast.

Vastustaja oli sellest teadlik, kuid kohus möönab, et on arusaamatu vastustaja väide, et kaebaja on ise valinud ebasobiva ehitusala. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et DP lahendus on kokkuvõttes tehtud tema kinnistu privaatsuse arvelt, see halvendab põhjendamatult kinnistu kasutustingimusi – tekitatakse olukord, mil kinnistut hakkab ümbritsema kahelt poolt avalik tee, kinnistu lõunaküljel asuvad aga kaebaja elamu rõdud ja terrassid. 5 m kaugusel elamu akendest ja aia taga käivitatakse autosid, tekitatakse heitgaase, sõiduja muud müra.

Xxxxxxxx kinnistu kõrg/kaitsehaljastusega osasse planeeritud Tule kinnistu positsioon 2 juurdepääsutee rajamine loob olukorra, mil kaebaja kinnistu privaatsus kaob. Veel nimetas kaebaja, et võttes arvesse DP ala laiust (ca 90 m), on Tule kinnistul piisavat ruumi, et lahendada ühe krundi juurdepääs viisil, mis ei kahjusta olemasolevat naaberkinnistute olukorda (privaatsust, väärtust jne). Nagu nähtus, esitas kaebaja oma pretensioonid alles 20.02.13, selle tõttu selgitati talle kogu planeerimisprotsessi pöördumise ajast arvates, miks niisugune lahendus oli tehtud, mis kajastus põhijooniselt.

Hiljem, kui T.T. ja kaebaja ning projekteerija T.Kaljundi kohtusid linnavalitsuses 05.03.12 ja saavutati kokkuleppeid, siis otsustati teha muudatuste osas kompromiss, mille tulemusel kõrvalmaja asukohta nihutati ja elamutevaheline kaugus on nüüd 17 m; seega saavutati kaebaja eluhoone suhtes suurem privaatsus, kui seni. Kaebajale selgitati, et tema poolt nimetatud nn „avaliku tee“ nimetamisel on kaebaja ilmselt ise eksinud, kuna tegemist ei ole avaliku teega, vaid juurdepääsuga teise omaniku krundile, mille laiust vähendati 3 meetrini. Seega ei vasta tõele, et kaebaja eluhoone jääb avalike teede vahele.

Kuna kaebaja leidis, et sissesõidukoht teise omaniku krundile on asukoha osas vale, siis selgitati, et juurdepääs tuleb planeerida omanikule oma krundi kaudu ja mitte üle teiste kruntide. Seega ei ole kaebaja tõepoolest saavutanud seda, et ühele krundile, mis asub vahetult tema kinnistu taga, oleks rajatud sisseõit mujalt planeeringualalt. Vastustaja on seda ka kaebajaga arutanud ja talle kättesaadavates dokumentides ja planeerimisdokumentides põhjendanud. Vastustaja on arvestanud, et kuigi omanike erahuvid jäävad selles osas vastasseisu, kuid vastustaja ei ole soovinud keskkonna säilitamise huvides ja kaalutlustel rajada teid planeeringualas sinna, kus see siiski toob kaasa suurema roheala kaotamise, kui seda valitud lahendus.

Selle tõttu ongi vastustaja kaebajale selgitanud, et autoga juurdepääs ning trasside rajamine tuleb ja saab lahendada antud juhul oma krundi kaudu ja teistmoodi lahendus üle mitme krundi ei oleks mõistlik. Ehkki kaebaja nimetas, et planeeringuala keskel ei ole teistsugust haljastust, kui tema kinnistu piiril, ei saa kohus lugeda ebamõistlikuks lahendust, mis arvestab, et kruntide keskel tuleks rohelist ala/haljastust hävitada tunduvalt enam, kui DP-s leitud lahendus. Kohtule ei nähtu, et haljasala suurema säilitamise võimalusel oleks rikutud planeerimise põhimõtteid ning et kaebaja kinnistu suhtes saabuvad selle kasutamiseks piirangud.

Kaebaja kinnistu osas säilin selle kasutus ning heki rajamisega on võimalik leevendada privaatsuse küsimust, kui kaebaja tõepoolest ei soovinud, et naaberkiinistult on võimalik naabritel üksteist näha. Nagu nähtub, on hoonete vahemaad piisavalt kauged, et tagada privaatsus. Liikluskoormuse osas avalikul kasutataval teelõigul oli ka kaebaja seletustest kohaselt arvestatav, et avalikku teed kasutatakse edasi vältimatult ka siis, kui vaidlusalust DP-d ei kehtestata. Kuivõrd aga kaebaja kinnistu taga on kavandatud sõidukite liikumine ühele perele, siis liiklus selles mõttes ei ole välditav, ent kuidagi ei ole aimatav, et tegemist oleks niisuguse liikluskoormusega, mis rikub kaebaja privaatsust, elukeskkonda.

Liikluskoormus oleks arvestatav, kui teise isiku juurdepääsu kasutaksid paljud sõidukid või kõrvalised isikud, kes võiksid kuritarvitada nt parkimisvõimalusi otsides, teise isiku kinnistut. Sellist olukorda ilmselt ei saabuks, see oleks vähetõenäoline, kuna juba kruntide omanikud seda ei lubaks ja tegemist oleks erateega. Kui kaebaja väitis, et sinna võidaks luua avalikuks kasutamiseks (paljudele isikutele kasutamiseks mõeldud tee), siis oleks ilmselgelt tekkinud küsimusi, miks selline lahend kehtestati. Antud juhul liikluskoormuse olulisest kasvust kõnelda ei saaks, samuti ei kaasneks selliselt olulist õhusaastet, vibratsiooni vms nähtusid, mis võiksid kõnelda, et kaebaja senine heaolu oluliselt muutub.

Kaebaja ei ole siiski ka esitanud tõendeid, mis võiksid kinnitada, et liikluskoormus kõrgeneb, st kõrgeneb ka müra ja saaste, mis õigusnormidega on keelatud või ületab neid norme. Olulise keskkonnamõjutustega tegevust antud juhul ei kavandata, mis võiksid viidata, et keskkonnaseisund kahjustuks. Eeltoodu tõttu ei pea kohus tõenäoliseks, et kaebaja privaatsus või elukeskkond halveneb ja et see saaks kaasa tuua mingeid kahjulikke mõjutusi. Tegemist on toheasustusalaga, mil tänavatel liiguvad inimesed ja teise isiku krundil ei saa nad liikuda.

Seega ei oska kohus aimata, miks kaebaja liikluskoormuse kasvule on viidanud või eeldab ulatuslikku liigset müra või heitgaaside mõjutusi. Kaebaja parkimiskohad sellest kuidagi ei muutu. Kohtule ei nähtu seetõttu, mis võiks rikkuda veel kaebaja subjektiivseid õigusi, ent kaebaja poolt nimetatud asjaolud ei viita mõjutustele, mida võiks pidada kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumiseks. Sellest aspektist lähtudes ei pea kohus ka omal algatusel püüdma leida argumente kaebaja huvides, mida võiks kaebaja silmas pidada talle saabuvate negatiivsete tagajärgede alla ja mis võiks viidata ka vara väärtuse langusele.

Kui vastustaja teistele isikutele kahjulikke mõjutusi ei näinud, ei oleks saanud ta neid ka haldusaktis esile tuua või eraldiseisvalt tõrjuda. Otsus vastab miinimumnõuetele ja annab teada, missugune planeering on kehtestatud ja miks see kehtestati. Kaebajale ei ole haldusaktiga pandud kohustusi, seega ei ole otsuse tühistamine kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks kuidagi vajalik. Kohus leiab, et kuna langetatud otsusega kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, siis ei muutuks midagi ka siis, kui kaebaja sooviks on tema taotluse alusel asja uuesti lahendamine.

Vastustaja on tõendanud, miks antud juhul valitud lahend on kõige kohasem ja arvestab siiski kokkuvõttes tasakaalustatult eraomanike huvisid ja looduskeskkonda. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kui isegi lugeda, et vastustaja oleks veelgi ulatuslikumalt pidanud otsust motiveerima või siis menetlust uuendama, mida muuhulgas kaebaja kordagi ei ole DP menetlus ise ka taotlenud, tuleks asjas langetada samasugune otsus, sest nagu nähtus, ei oleks kuidagi mõistlik rajada tee sinna, kus see looduskeskkonnaliselt ei sobi ja tooks kaasa muutusi paljude inimeste kruntide kasutamiseks.

Väljatoodud kaalutluste alusel ei esine kaebajal põhjusi, mis võiksid kohut veenda vastupidises. Käesolevalt ei ole siiski tegemist sedavõrd motiveerimata haldusaktiga, mis ei vastaks selle miinimumnõuetele. Tegemist ei ole ka olukorraga, mil oleks raskendatud kaitseõiguse realiseerimine. Vastustaja oli antud juhul küll teatud mõttes nn sundolukorras, kuid ta ei ole jätnud diskretsiooni teostamata ja otsust põhjendamata.

39. Kuigi kolmas isik on teatanud, et kaebaja on nüüdseks realiseerinud oma kinnistu, mis selgelt viitab võimatusele kaebaja õigusi rikkuda, märgib kohus, et kaebaja ja tema esindaja on seda asjaolu kohtu ees hoidnud saladuses ja kohtule ei saanud olla kuidagi selline asjaolu aimatav ja et müügi korral omanikuvahetusest kohut ei informeerita. HKMS § 30 lg 1kohaselt aga praegusel juhul ei ole kaebaja eriõigusjärglane avaldanud soovi astuda menetlusse õiguseelneja asemel (HKMS § 30 lg 2) ega taotlenud enda kaasamist menetlusse kolmanda isikuna (HKMS § 30 lg 3), samuti ei ole kaebaja kaotanud huvi asja vastu (HKMS § 30 lg 4). Kinnistusraamatu andmetel on alates 25. jaanuarist 2013 Lõhe kinnistu omanikuna kantud registrisse OÜ Sokkel Invest. Kuivõrd kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 15), siis ei mõjuta vaidlusega seotud eseme võõrandamine pärast kaebuse esitamist asja menetlust ega anna iseseisvat alust jätta kaebus rahuldamata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 30 lg 1). Seega jääb kohus seisukohale, et asja tuli menetleda otsuseni samade menetlusosalistega.

40. Kuna kaebaja kaebus jääb rahuldamata, siis ei mõisteta tema kasuks välja vastustajalt menetluskulusid (HKMS § 108 lg 1). Teised menetlusosalised menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik