3-14-50242/40 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50242

Haldusasi

x xi kaebus justiitsministri 12.02.2014 käskkirja nr 15 p

1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – x x, volitatud esindaja v.adv Dmitri Teplõhh

Vastustaja – justiitsminister, volitatud esindajad Astrid

Laurendt-Hanioja ja Imbi Markus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.03.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Justiitsministri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 12.05.2014

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.03.2014 kohtuotsus haldusasjas nr 3-14-50242

ja teha asjas uus otsus.

2. Jätta x xi kaebus justiitsministri 12.02.2014 käskkirja nr 15 p 1 tühistamiseks rahul-

damata.

3. Jätta menetluskulude menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 26.05.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

3-14-50242

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni (VF) Peaprokuratuur esitas 27.04.2012 Eesti Vabariigile kirjaliku

taotluse VF kodaniku x xi (kaebaja) väljaandmiseks VF-le. Kaebajat kahtlustatakse VF-s

2008. a veebruarist kuni novembrini toimepandud kelmustes ning ametiseisundi kuritarvitami-

ses, mis on kvalifitseeritud Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi (VFKrK) § 159 lg 4

(kelmus, st võõra vara hõivamine või varalise õiguse saamine pettuse või usalduse kuritarvi-

tamise teel, mis pandi toime isiku poolt tema ametiseisundi kuritarvitamisega, eriti suures ula-

tuses ja organiseeritud grupi poolt) ja § 201 lg 1 (volituste kuritarvitamine, st kommerts- või

muus ettevõttes haldusfunktsioone täitva isiku poolt tema volituste kasutamine vastuolus selle

ettevõtte seaduslike huvidega ning kasu ja eeliste saamise eesmärgil endale või teistele isiku-

tele kahju tekitamise eesmärgil, kui sellega kaasnes olulise kahju põhjustamine kodanike ja

ettevõtete õigustele ja seaduslikele huvidele või seadusega kaitstud ühiskonna ja riigi huvide-

le) järgi.

xxxxxxxx oblasti SAO Uurimiskomitee Uurimisvalitsus kuulutas kaebaja 01.03.2011 tagaotsi-

tavaks, xxxx linna xxxxxxxxx rajoonikohus kohaldas 01.08.2011 kaebaja suhtes tõkendina

vahistamist ning kaebaja kuulutati 29.07.2011 rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.

2. Kaebaja peeti 10.01.2013 Eestis kinni ja võeti Harju Maakohtu 11.01.2013 määruse alu-

sel väljaandmisvahistusse. Harju Maakohus tunnistas 12.03.2013 määrusega kriminaalasjas nr

1-13-257 kaebaja väljaandmise VF-le õiguslikult lubatavaks. Tallinna Ringkonnakohus jättis

20.05.2013 määrusega samas asjas kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata. Maakohtu määrus jõustus samal päeval.

3. Justiitsminister (vastustaja) otsustas 21.06.2013 käskkirjaga nr 68 anda kaebaja VF-le

välja süüdistatuna VF-s 2008. a veebruarist kuni novembrini toime pandud kelmustes ja ame-

tiseisundi kuritarvitamises, mis on kvalifitseeritud VFKrK § 159 lg 4 ja § 201 lg 1 järgi.

Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse vastustaja 21.06.2013 käskkirja nr 68 tühistamiseks.

Tallinna Halduskohus jättis 12.08.2013 otsusega haldusasjas nr 3-13-1456 kaebuse rahulda-

mata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.09.2013 otsusega samas asjas halduskohtu otsuse

ja tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas vastustaja 21.06.2013 käskkirja nr 68.

Ringkonnakohus leidis, et vastustaja ei olnud põhistanud, miks ta ei nõustu kaebaja väitega, et

tema väljaandmist taotletakse tema poliitiliste tõekspidamiste pärast. Vaidlusaluses otsuses

märgiti vaid, et väljaandmistaotlus ei käsitle isiku tegevust Omski linnanõukogus ning välja-

andmistaotluse aluseks ei ole poliitiline ega sõjaväeline kuritegu, mis välistaks isiku välja-

andmise välisriigile. Vastustaja jättis tähelepanuta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 436 lg 1 p 3, mille puhul ei ole vaja, et kuritegu, mille alusel väljaandmist taotletakse, oleks

poliitiline. Poliitilise tagakiusu puhul on pigem tavapärane, et väljaandmist taotlev riik varjab

tegelikku ajendit. Seetõttu ei piisa väljaandmise otsustamisel vaid õigusliku lubatavuse hin-

damisest, vaid väljaandev riik peab enne väljaandmist analüüsima ka õiguspoliitilist teavet.

Vastav teave on täitevvõimul, mitte kohtutel. Halduskohus saab üksnes kontrollida, kas Vaba-

riigi Valitsus või justiitsminister on lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning on oma seisu-

kohti vajalikul määral põhistanud. Poliitilise tagakiusu hindamata jätmisel on vastustaja teinud

3-14-50242

3(10)

olulise kaalumisvea, mis toob kaasa vajaduse vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohtu

otsus jõustus 11.10.2013.

4. Vastustaja otsustas 15.10.2013 käskkirjaga nr 94 anda kaebaja VF-le välja süüdistatuna

VF-s 2008. a veebruarist kuni novembrini toime pandud kelmustes, mis on kvalifitseeritud

VFKrK § 159 lg 4 alusel. Vastustaja keeldus kaebaja väljaandmisest süüdistatuna volituste

kuritarvitamises, mis on kvalifitseeritud VFKrK § 201 lg 1 järgi.

Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse vastustaja 15.10.2013 käskkirja nr 94 osaliseks tühista-

miseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.11.2013 otsusega haldusasjas nr 3-13-2279 kaebu-

se ja tühistas vastustaja 15.10.2013 käskkirja nr 94. Kohus leidis, et vastustaja ei olnud ka

selles asjas vaidlustatud käskkirjas kaebaja poliitilist tagakiusamist puudutavaid väiteid piisa-

va põhjalikkusega käsitlenud. Vastustaja üksnes tõdes, et väljaandmistaotlus ei käsitle kaebaja

tegevust xxxxxxx linnanõukogus, vaid on seotud kaebaja töötamisega xxxxxxxxxxxxxx haru-

kontoris, ning selgitas, et kaebaja kuulumine linnanõukogusse ei muuda temale esitatud süü-

distust poliitiliseks tagakiusamiseks. Vastustaja leidis kaebaja esitatud artiklite osas, et neid ei

saa pidada tõenditeks ning need näitavad avaliku huvi olemasolu teema vastu. Kohus ei pida-

nud vastustaja eeltoodud käsitlust õiguspoliitilise teabe analüüsiks, mida ringkonnakohus oma

30.09.2013 otsuses silmas pidas. Vastustajal tuli haldusakti koostamisel analüüsida õiguspolii-

tilist teavet ja kaebaja väiteid tema väljaandmise kohta poliitiliste tõekspidamiste tõttu ning

jõuda järeldusele, kas on tõenäoline, et väljaandmist taotlev riik varjab tegelikku ajendit või

mitte. Samuti ei olnud vastustaja käsitlenud käskkirjas teisi KrMS § 436 lg-s 1 toodud välja-

andmisest keeldumise aluseid. Lisaks ei olnud vastustaja taganud kaebajale ärakuulamisõi-

gust. Halduskohtu otsus jõustus 03.12.2013.

5. Vastustaja otsustas 12.02.2014 käskkirjaga nr 15 anda kaebaja välja VF-le süüdistatuna

VF-s 2008. a veebruarist kuni novembrini toime pandud kelmustes, mis on kvalifitseeritud

VFKrK § 159 lg 4 järgi (p 1). Sama käskkirjaga keelduti kaebaja väljaandmisest süüdistatuna

volituste kuritarvitamises, mis on kvalifitseeritud VFKrK § 201 lg 1 järgi (p 2), ning selgitati,

et kaebajat ei saa VF-s ilma Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi nõusolekuta kriminaalvastu-

tusele võtta ega karistada muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo eest (p 3).

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 12.02.2014 käskkirja nr 15 p

1 tühistamiseks, esitades järgmised põhjendused.

Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes ilma põhjendusi esitamata võtmata seletused

kaebaja näidatud isikutelt ja kogumata kaebaja näidatud tõendid. Kaebaja näidatud isikud on

samuti saanud Omskis toimunud poliitilise võimuvõitluse tõttu kannatada ning taotletud tõen-

ditest oleks selgunud, et kaebaja ei saanud kahtlustuses nimetatud tegusid toime panna ja tema

suhtes alustati kriminaalmenetlust poliitilisel eesmärgil. Kuna VF kohus tühistas kaebaja val-

landamise pangast, soovis pank kaebajale kätte maksta. Seega on olulised faktilised asjaolud

jäänud tuvastamata ning kaalutlusotsus ei saa õige olla.

Vastustaja ei ole hinnanud õiguspoliitilist teavet. Poliitilise tagakiusu hindamise puhul on te-

gemist riskide hindamise, mitte tõendamismenetlusega. Kaebajal ei ole võimalik tõendada, et

kriminaalmenetlus algatati poliitilistel eesmärkidel. Riskide hindamiseks tuleb kasutada kogu

olemasolevat teavet, sh ajakirjandusartikleid, mis kajastavad tolleaegseid sündmusi. Vastusta-

ja jättis kogumata tõendid, mis võimaldanuks tuvastada, et kaebajale esitatud süüdistus oli

paljasõnaline ja volikogu liikmete suhtes algatati massiliselt kriminaalmenetlusi. Kriminaal-

menetluse eesmärk oli kõrvaldada kaebaja kui poliitiline konkurent.

Kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust, sest tal ei võimaldatud tutvuda teda koormava hal-

dusakti projektiga.

3-14-50242

4(10)

Üldist riski, et VF kasutab kriminaalmenetlust muude eesmärkide saavutamiseks, näitab mh

teiste riikide praktika, kus on keeldutud isikuid poliitilise tagakiusamise riski tõttu välja and-

mast, Eestis enne kohalikke valimisi toimunud sündmused seoses x-x x tagaotsitavaks kuulu-

tamisega, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend asjas xxxxxxxxx xxxxxxxx vs xxxxxxxxxxx,

kus kohus tuvastas kriminaalmenetluse kasutamise muudel eesmärkidel. Seda, et kaebaja suh-

tes alustati kriminaalmenetlust poliitilistel eesmärkidel, näitavad mh menetluse alustamine

kaks ja pool aastat pärast kaebaja lahkumist pangast ja ajal, mil Omskis toimusid valimised.

Poliitilist tagakiusamist näitab selgelt ka esitatud süüdistuse paljasõnalisus. Menetlus on fab-

ritseeritud ja puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid kaebaja poolt teo toimepanemist.

Ei ole võimalik ega eluliselt usutav, et kaebaja suutis üksinda temale süüksarvatavad teod

toime panna. Selleks pidanuks ta viima eksimusse rohkem kui 100 isikut ja aitama neil vor-

mistada vastavaid dokumente. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja panga juhina ja poliitikuna

hakkab isiklikult otsima variisikuid, kellele laene vormistada. Samuti pidi ta suutma eksitada

kõiki krediidikomitee liikmeid, kes otsustasid laenude väljastamise üle. Selline versioon oleks

vastuolus pangasisese töökorraldusega laenude väljastamisel.

Kaebaja ei ole hoidnud eeluurimisest kõrvale. Kaebaja kuulati kriminaalmenetluses üle

02.02.2010, 03.02.2010 ja 05.02.2010. Kaebaja elukoht oli VF õiguskaitseorganitele teada.

See oli registreeritud kaebaja passis. Kaebaja sai 22.12.2010 välispassi ja käis jaanuaris 2011

avalikult reisimas. Kaebaja ei ole saanud kätte väidetavat kutset ilmuda uurija juurde. Samuti

ei olnud ta teadlik tema tagaotsimisest.

Kuna VF ei suuda tagada kaebajale ausat kohtumenetlust, peab Eesti Vabariik kaebaja välja-

andmisest keelduma. Uurimisorganid on jätnud Vene massimeedias kaebajast mulje kui eel-

uurimisest kõrvalehoidjast, kes tuleb põgenemise vältimiseks tingimata vahi alla võtta. Uuri-

misorganid kavatsevad saata asja kiiresti kohtusse, jättes kaebaja ilma õigusest olla ära kuula-

tud ja end kaitsta.

Süüdistuses kajastatud kuriteod on ebaõigesti kvalifitseeritud VFKrK § 159 lg 4 järgi, sisuli-

selt vastavad teod § 201 lg-s 1 toodud teokoosseisule. Kaebajale etteheidetud tegude näol ei

saa olla tegemist kelmuse, vaid usalduse kuritarvitamise või omastamisega, mille aegumis-

tähtaeg on aga möödas. Samuti on rikutud kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtet, sest

menetlus kestab juba 4 aastat (alustati 2009. a), kusjuures kaebaja oli 2 aasta jooksul uurimis-

organitele kättesaadav, kuid nad ei tundnud tema vastu huvi.

7. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

Kõnealuses väljaandmismenetluses ei vii Eesti Vabariik läbi kriminaalmenetlust, ta ei saa ko-

guda tõendeid ega hinnata VF-s kogutud tõendeid, samuti ei saa ta asuda teise riigi kriminaal-

koodeksi kohaselt kvalifitseerima süükspandavaid tegusid. Tegemist oleks lubamatu sekkumi-

sega teise riigi kriminaalmenetlusse. Väljaandmistaotluse saanud riik ei otsusta süüküsimuse

üle. Väljaandmise eelduseks on väljaandmise õiguslik lubatavus ning maakohus on selle eel-

duse tuvastanud.

Vastustaja esitas 02.12.2013 VF Peaprokuratuurile päringu seoses kaebaja väidetega tema

poliitilise tagakiusamise kohta. Saadud vastuse kohaselt on poliitilise tagakiusu väited aluse-

tud ja esitatud eesmärgiga hoiduda kriminaalmenetlusest kõrvale. Eeluurimise käigus tuvasta-

ti, et kaebaja pani 2008. a pangas töötades toime arvukaid majanduskuritegusid, mis ei olnud

seotud tema tegevusega rahvasaadikuna.

Kaebaja kuulumine saadikuna xxxxxx linnanõukogusse ei muuda tema suhtes esitatud süüdis-

tust poliitiliseks tagakiusamiseks. Kaebaja esitatud ajakirjandusartiklid näitavad ajakirjandus-

3-14-50242

5(10)

vabaduse olemasolu ja avalikku huvi kohaliku omavalitsuse tegevuse vastu. Need ei kinnita

poliitilist tagakiusamist. Sellist huvi ei saa kuidagi erandlikuks pidada, eriti mitte valimistepe-

rioodil. Kaebaja väited, nagu oleks tema poliitilised tõekspidamised tema väljaandmise taot-

lemise aluseks, ei ole millegagi tõendatud. Samuti ei ole kaebaja taotlenud Eestilt varjupaika.

Kaebaja seostab poliitilise tagakiusamisega ka kriminaalmenetluse alustamise aega, kuid on

selle kuupäeva valesti märkinud. Kaebaja suhtes alustati kriminaalasi 20.03.2009. Vastustaja

ei ole jätnud kaebaja väiteid tähelepanuta, vaid leidnud, et need ei kinnita ega tõenda poliitilist

tagakiusamist. Vastustajal puuduvad mistahes andmed ja õiguspoliitiline teave väidetava po-

liitilise tagakiusu kohta. Analüüsides kaebaja väiteid ning informatsiooni olukorrast inimõi-

guste ja kohtumenetluse valdkonnas VF-s, samuti arvestades rahvusvaheliste lepingutega võe-

tud kohustusi, ei tuvastanud vastustaja rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd välis-

tavaid asjaolusid ega aluseid väljaandmisest keeldumiseks.

Poliitiline tagakiusamine kuulub olemuselt väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kont-

rolli staadiumisse. Harju Maakohtus toimus väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamiseks

kolm istungit, kuid väidetava poliitilise tagakiusamise teemat ei tõstatatud. Harju Maakohus

tunnistas väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Kaebaja ei maininud hirmu poliitilise tagakiu-

samise ees ka maakohtu määrust kontrollivale ringkonnakohtule.

Ärakuulamisõiguse tagamiseks ei pea esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võima-

luse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Nii kaebaja kui tema esindaja said enne haldusakti

andmist avaldada oma arvamust.

Puuduvad igasugused alused eeldada, et kaebajale ei võimaldataks väljaandmise järgselt õig-

last kohtumenetlust. Kaebaja väited, et kohus laseb end ajakirjandusest kallutada, on paljasõ-

nalised. Kaebaja kõrvalehoidumine VF-s toimuvast kriminaalmenetlusest leidis väljaandmise

õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses kinnitust. Asjaolu, et isik jääb pärast üleandmist

väljaandmist taotlenud riigis vahi alla, ei ole erandlik. See on väljaandmise tavapraktika, kuid

igal konkreetsel juhul kohtu otsustada.

Asjakohatu on viide kriminaalmenetluse venimisele, sest kaebaja on ise tahtliku kõrvalehoi-

dumisega seda menetlust pikendanud.

8. Tallinna Halduskohtu 28.03.2014 otsusega rahuldati xi kaebus, tühistati justiitsministri

12.02.2014 käskkiri nr 15 punkti 1 osas ning mõisteti justiitsministrilt menetluskulude katteks

välja 589,50 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

Võrreldes eelmistes haldusasjades vaidlustatud käskkirjadega, sisaldab praeguses asjas vaid-

lustatud käskkiri rohkem põhjendusi selle kohta, miks vastustaja ei pea kaebaja poliitilist ta-

gakiusu usutavaks. Vastustaja viitab sellele, et VF on Euroopa Nõukogu liige ja on ratifitsee-

rinud nii inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kui ka kõik olulised kriminaalõi-

guslikku koostööd käsitlevad Euroopa Nõukogu konventsioonid ning lähtub eeldusest, et VF

näol on tegemist demokraatliku riigiga, kus austatakse inimõigusi. Vastustaja selgituste koha-

selt ei leidnud Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik viimase kontrollvisiidi ajal VF-s selli-

seid vajakajäämisi, mis annaksid põhjuse radikaalselt muuta arvamust õiglase õigusemõistmi-

se suhtes VF-s. Vastustaja on esitanud VF Peaprokuratuurile järelepärimise, mille peale vii-

mane kinnitas, et kaebaja suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust poliitilise tagakiusamise tõt-

tu. Vastustaja väitis kohtuistungil, et teavet küsiti ka Välisministeeriumilt, kuid kohtutoimikus

ei ole mingeid andmeid selle kohta, millist teavet küsiti ja milline vastus saadi. Vastustaja on

keeldunud põhjalikumalt analüüsimast kaebaja esitatud ajakirjandusartikleid, pidades neid

vaid avaliku huvi väljenduseks kohalikus omavalitsuses toimuva suhtes.

3-14-50242

6(10)

Vaatamata eeltoodule pole vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendused piisavad kõrvaldamaks

eelmistes haldusasjades kohtute poolt tehtud etteheiteid. Olukorras, kus kaebaja väidete koha-

selt seisab tagakiusu taga mh ka VF prokuratuur, ei saa VF Peaprokuratuurile tehtud järelepä-

rimine ja sellele saadud vastus olla piisav kaebaja väidete ümberlükkamiseks. Vastustaja vii-

ted Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku kontrollile VF kinnipidamiskohtade nõuetele vas-

tavuse kohta on asjakohatud. Muid tõendeid ei ole vastustaja kogunud. Vastustaja väide, et

kaebaja ei ole taotlenud Eesti Vabariigilt varjupaika, ei ole asjassepuutuv, sest kaebajal on

Eestis elamiseks olemas elamisluba.

Kaebaja esitatud artiklid võivad tekitada põhjendatud kahtluse selles, et xxxxx linnas võib

demokraatia tagamisega olla probleeme. Ühelt poolt on mõistetav VF õiguskaitseorganite

soov likvideerida korruptsioon võimuorganites, teiselt poolt tekitab kahtlusi olukord, kus ühe

poliitilise leeri suhtes algatatakse massiliselt kriminaalmenetlusi. Vastustaja ei ole neid kaeba-

ja esiletoodud asjaolusid analüüsinud. Kaebaja väidete usutavust suurendavad mh ka Eesti

massimeedias ilmunud erinevad uudislood sündmuste kohta Venemaal, mis ei võimalda tõsi-

kindlalt veenduda, et VF-s sallitakse poliitilisi erimeelsusi. Kohtu arvates paneb see vastusta-

jale suurema kohustuse enne kaebaja väljaandmist veenduda, et tema suhtes läbiviidav krimi-

naalmenetlus ei ole poliitiliselt motiveeritud.

Vastustajal on õigus selles, et Eesti ametivõimudel ei ole pädevust hinnata VF uurimisorganite

poolt kaebajale etteheidetud süütegude kvalifikatsiooni. VFKrK tõlgendamine on ainuüksi VF

ametivõimude pädevuses. Kui prokuratuur on kaebajale etteheidetud süüteod valesti kvalifit-

seerinud, parandab vea kohus. Kaebajale süüksarvatavatele tegudele antud kvalifikatsioon ei

ole ilmselgelt ebaõige, mis võiks anda Eesti võimuorganitele põhjust rahvusvahelisest krimi-

naalmenetlusalasest koostööst keelduda.

Vastustajal on õigus ka selles, et ta ei saa asuda kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetluses

tõendeid koguma või tunnistajaid üle kuulama. Sellisel juhul oleks tegemist lubamatu sekku-

misega teise riigi kriminaalmenetlusse. See ei takista aga vastustajal kogumast teavet hinda-

maks, kas kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlus võib olla poliitiliselt motiveeritud või

mitte.

Antud juhul tekitavad segadust VF ametivõimude poolt edastatud erinevad andmed kaebaja

suhtes kriminaalmenetluse alustamise kohta. Kaebaja tagaotsitavaks kuulutamise määruses on

kirjas, et kriminaalmenetlust alustati 20.03.2009 (II kd tl 129 pöördel). Rahvusvaheliselt taga-

otsitavaks kuulutamise määruse järgi alustati kriminaalmenetlust 03.08.2010 (II kd tl 131). VF

prokuratuuri poolt Justiitsministeeriumile saadetud vastuse kohaselt algatati kaebaja suhtes

kriminaalmenetlused 03.08.2010 ja 15.11.2010 (III kd tl 77). Vahistamise määruse kohaselt

alustati eeluurimismenetlust 03.05.2011 (II kd tl 3). Kohtu hinnangul pidanuks vastuolu neis

andmetes tekitama vastustajas kahtluse, kas, millal ja millises süüdistuses on VF kaebaja suh-

tes kriminaalmenetlust alustanud ning millise menetluse raames tema väljaandmist taotletakse.

Alles pärast seda saab hinnata kriminaalmenetluse läbiviimise aja mõistlikkust ja aegumis-

tähtaegu.

Kuigi haldusorgan ei pea haldusmenetluse seaduse §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse ta-

gamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.01.2004 otsus asjas nr 3-3-1-82-03, p 17), eel-

dab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt

teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esita-

da haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks

tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Antud juhul andis vastustaja 02.12.2013 kirjaga kaeba-

jale võimaluse esitada asja suhtes oma arvamus (III kd tl 19 pöördel) ja kaebaja esitas arva-

3-14-50242

7(10)

muse 12.12.2013. Justiitsministeeriumi 02.12.2013 kirjast nähtub, et kaebajat teavitati sellest,

et VFKrK § 201 lg 1 alusel kvalifitseeritud süütegu on aegunud ja selles süüdistuses ei ole

tema väljaandmine lubatav. Kirjast ei nähtu aga, millisel seisukohal on vastustaja VFKrK §

159 lg 4 alusel kvalifitseeritava süüteo osas ja milliseid menetlustoiminguid (nt järelepärimine

VF Peaprokuratuurile) on vastustaja teinud. Kuna vastustaja ei selgitanud kaebajale kavanda-

tava haldusakti põhiseisukohti, siis ei olnud kaebajal võimalik hinnata, kas tema esitatud sei-

sukohad ja andmed on piisavad asja õigeks otsustamiseks või peab ta esitama täiendavaid

andmeid. Seetõttu ei olnud kaebaja ärakuulamine piisav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Justiitsministri apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahul-

damata jätta, esitades järgmised põhjendused.

Väidetav poliitiline tagakiusamine kuulub olemuselt just väljaandmise õigusliku lubatavuse

kohtuliku kontrolli staadiumisse, mida hindab maakohus (vt Riigikohtu 29.05.2013 lahend nr

3-4-1-10-13 p 37). Selles menetluses ei ole kohtul pädevust hinnata teise riigi kriminaalmenet-

luses esitatud süüdistust või selleks hetkeks kogutud tõendeid. Käesoleval juhul on eelviidatud

etapp läbitud. KrMS § 4511 ja 4521 sätestavad selgelt, et halduskohtumenetluses ei viida uues-

ti läbi väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli. KrMS § 4521 lg 3 kohasteks asjaoludeks,

mida ei olnud võimalik esitada väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise ajal krimi-

naalkohtus, peetakse silmas õigusliku olukorra ja faktiliste asjaolude muutumist pärast välja-

andmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise määruse jõustumist. Käesoleval juhul pole selli-

seid asjaolusid kaebaja poolt esile toodud. Käskkirja põhjendustes on minister tuginenud rah-

vusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivatele instrumentidele ning Euroopa

Nõukogu poolt läbiviidud erinevate hindamiste tulemustele. Need on kriteeriumid, mis anna-

vad täitevvõimule aluse väljaandmise otsustamisele. Väljaandmise menetlus Eesti ja VF vahel

toimub Väljaandmise Euroopa konventsiooni ning Eesti Vabariigi ja VF lepingu õigusabi ja

õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna ja kriminaalasjades kohaselt. Konventsioon ja leping

määravad ära vastastikuseks suhtlemiseks pädevad asutused, kelleks VF-s on VF Peaprokura-

tuur. Seega pidigi minister pöörduma päringuga VF Peaprokuratuuri poole. Puudub igasugune

alus kahelda VF Peaprokuratuuri vastuse usaldusväärsuses.

Kaebaja poolt esitatud artiklid ei anna alust tuvastada poliitilist tagakiusu ning näitavad pigem

meedia huvi kohaliku omavalitsuse tegevuse vastu ja ajakirjandusvabaduse olemasolu. x. xi

väited, nagu oleksid tema poliitilised tõekspidamised tema väljaandmise taotlemise aluseks, ei

ole millegagi tõendatud. Lisaks väidetavale poliitilisele tagakiusule xxxxxxxx väidab x. x po-

liitilist tagakiusu ka VF Peaprokuratuuri poolt. Eriti selline väide eeldaks mingite poliitiliste

veendumuste või meelsuse väljendamist. Sellisel juhul peaks x. x väljendama selliseid poliiti-

lisi vaateid, mida VF-i riigivõim ei salli ning nendest vaadetest lähtuvalt oleks x. x riigivõimu

arvustanud. Sellised tõendid puuduvad. Justiitsministri käskkirjas on analüüsitud, kas x. xi

väidete kohaselt võib olla tegemist poliitiliselt motiveeritud kriminaalasjaga ning leitud, et

puuduvad mistahes andmed ja õiguspoliitiline teave väidetava poliitilise tagakiusamise kohta.

Kriminaalmenetluse alustamise kuupäevades vastuolu ei esine. x. x kinnitas Harju Maakohtus,

et tema suhtes oli algatatud kolm kriminaalmenetlust, ta oli tunnistaja ning menetlus lõpetati.

Harju Maakohtus toimunud menetluses tehtud täiendava järelpärimise vastusena teatati VF-st,

et seal ei ole pooleli muid menetlusi ning samas faktis ei ole menetlust lõpetatud. Maakohus

tuvastas, et kriminaalmenetlus alustati VF-s väljaandmistaotlusele lisatud 01.03.2011 koosta-

tud tagaotsitavaks kuulutamise määruse kohaselt 20.03.2009 ja seda on x. x Harju Maakohtu

3-14-50242

8(10)

22.01.2013 istungi protokolli kohaselt ise kinnitanud. 01.03.2011 ühendati VF-s eelnimetatud

kolm kriminaalmenetlust ja selles asjas ongi esitatud väljaandmistaotlus.

Ärakuulamine on olnud piisav, sest 02.12.2013 andis justiitsminister x. xile võimaluse esitada

arvamus väljaandmismenetluses ning x. x esitas 11.12.2013 oma seisukohad ja 12.12.2013

täiendavad seisukohad.

10. x. xi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse kohtuotsus muutmata jätta. Kaebaja leiab,

et justiitsminister jättis menetluses tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ning õiguspolii-

tilise teabe tagakiusamise kohta hindamata. Justiitsminister üksnes märkis, et x. xi väited po-

liitilisest tagakiusust pole tõendatud. Selline deklaratiivne avaldus ei ole põhjendamine. Kae-

baja esitatud ajaleheartiklites esitatud teave kinnitab kaebaja seisukohta, et väljaandmise taot-

lus kannab poliitilist eesmärki. Kaebaja taotluse tõendite kogumiseks jättis justiitsminister

põhjendamatult rahuldamata. Massilised ja üheaegsed kriminaalmenetluse alustamised voli-

kogu liikmete suhtes näitavad, et kriminaalmenetluse võimalusi kasutatakse poliitilises võitlu-

ses. Justiitsministri seisukoht, et kaebaja väited tagakiusu kohta eeldaksid mingite poliitiliste

veendumuste või meelsuse väljendamist, ei ole põhjendatud. Kriminaalmenetlust kasutati po-

liitilises võitluses kaebaja vastu ning seda ei tohi kasutada poliitiliste oponentide kõrvaldami-

seks. Just see küsimus on jäetud justiitsministri poolt täielikult hindamata. Küsimus ei ole

niivõrd poliitilistes vaadetes, kui selles, et kriminaalmenetlus on tellitud poliitilise võimu

laiendamiseks, hõivamiseks ja konkurentide kõrvaldamiseks.

Ärakuulamisõigust on rikutud, sest kaebajale ei esitatud tutvumiseks haldusakti projekti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab erinevalt halduskohtust, et kaebaja väited ärakuulamisõiguse rik-

kumise kohta pole põhjendatud. Justiitsminister saatis kaebajale 02.12.2013 kirja ettepaneku-

ga esitada oma seisukoht väljaandmise suhtes VF-le VF KRK § 159 lg 4 järgi kvalifitseerita-

vas kuriteos, märkides, et VF KrK § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on süüdistus

aegunud ning selle sätte järgi väljaandmine pole lubatav. Haldusmenetluses ei ole nõutav, et

ärakuulamise korrakohaseks läbiviimiseks esitatakse menetlusosalisele haldusakti projekt

(HMS § 40 lg-d 1 ja 2). Ka kaebaja poolt viidatud kohtupraktikas pole jõutud järeldusele, et

haldusakti projekti esitamine on ainus võimalus teha menetlusosalisele teatavaks, mille kohta

temalt arvamust oodatakse. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajale käesolevas menetluses

piisavalt täpselt teada, millises küsimuses temalt arvamust ja vastuväiteid oodati, sest välja-

andmise menetlus oli juba läbinud õigusliku lubatavuse kontrolli Harju Maakohtus ning kaks

kohtumenetlust käskkirja tühistamiseks halduskohtus. Justiitsministri kavatsus kaebaja välja

anda, kui ta veenvaid põhjendusi selle lubamatuse kohta ei esita, pidi olema kaebajale selge,

ning nagu nähtub ministrile esitatud vastustest ja taotlustest, oligi. Seega on kaebaja väited

ärakuulamisõiguse rikkumisest ilmselgelt otsitud. Asjaolu, et kaebaja ei teadnud, et justiitsmi-

nister kavatseb käskkirjas õiguspoliitilise olukorra hindamisel tugineda VF-s olukorda kont-

rollinud rahvusvaheliste organisatsioonide raportitele (sellise väite esitas kaebaja esindaja

kohtuistungil ringkonnakohtus), ei piiranud kaebaja võimalusi omapoolsete väidete esitami-

seks. Viited raportitele on kohtu poolt kontrollitavad ning kaebaja pole väitnud, et käskkirjas

oleks esitatud valeandmeid.

12. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et justiitsminister oleks pidanud eri-

nevatest kriminaalmenetluse alustamise kuupäevadest järeldama, et väljaandmise taotlus ei ole

selge. Väljaandmise õiguslik lubatavus on Harju Maakohtu poolt kontrollitud ning järgnevas

menetluses ei ole enam esitatud väiteid selle kohta, et poleks selge, millise menetluse raames

väljaandmist taotletakse. Kohtu viide võimalusele tuvastada kriminaalmenetluse läbiviimise

aja mõistlik kestus või aegumistähtajad üksnes pärast selguse saamist kriminaalmenetluse

3-14-50242

9(10)

algatamise aja ja esitatud süüdistuse teada saamist on iseenesest õige, kuid käesolevas asjas

pole enam vaidlust selle üle, millises süüdistuses ja millal kaebaja suhtes kriminaalasi algatati.

Kuritegu, mis on kvalifitseeritud VF KrK § 159 lg 4 järgi, ei ole aegunud ei Eesti ega VF sea-

duste järgi. Mingit alust pole arvata ka, et kriminaalmenetluse mõistlik aeg oleks praeguseks

ületatud. EIÕK art 6 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste

või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtume-

netlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus.

Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata

konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt kohtuasja keerukusest, kae-

baja käitumisest, asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ja selle olulisusest, mis on kae-

baja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-

d 99 ja 111; Kudla vs. Poola, otsus 26. oktoobrist 2000, p 124; V K vs. Venemaa, otsus 29.

maist 2012, p 58). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb menetlus lugeda isiku suhtes

alanuks ka siis, kui isik kuulatakse üle tema suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimi-

seks. Seda sõltumata sellest, kas formaalselt kuulati isik üle kahtlustatavana või tunnistajana.

Arvestades seda, et kaebaja kuulati seoses süüdistuses esitatud suure arvu episoodidega üle

2009. aasta algul ning ta on alates 2011. aasta algusest VF-s tagaotsitav, ei saa kriminaalme-

netluse kestust pidada ebamõistlikult pikaks ning Eesti õiguse üldpõhimõtetega vastuolus ole-

vaks.

13. Ringkonnakohus leiab, et justiitsminister on piisavalt põhjendanud mittenõustumist kae-

baja vastuväidetega väljaandmisele. Vastates kaebaja väidetele, et tegemist on tema poliitiliste

vaadete tõttu algatatud kriminaalasjaga, leidis justiitsminister, et kaebaja väljaandmistaotlus

pole seotud tema tegevusega Omski linnanõukogus, vaid Avatud Aktsiaseltsi Aktsia-

Kommerts Pank „AK BARS“ Omski harukontoris töötamise ajal varavastase kuriteo toimepa-

nemisega. Justiitsminister on analüüsinud kaebaja poolt esitatud ajaleheväljalõikeid ja leid-

nud, et need ei tõenda väidetavat poliitilist tagakiusu, vaid meedia huvi linnanõukogu sisese

võimuvõitluse vastu. Nõustuda tuleb justiitsministri seisukohaga, et kaebaja väited poliitilise

tagakiusu kohta eeldaksid mingite poliitiliste veendumuste või meelsuse väljendamist, seda, et

kaebaja omaks mingeid poliitilisi vaateid, mida VF riigivõim ei salli ning kaebaja oleks riigi-

võimu arvustanud, kuid sellised tõendid puuduvad. Tegelikult polegi kaebaja väitnud, et kri-

minaalmenetlus oleks alustatud sellise tegevuse tõttu. Kaebaja leiab, et kriminaalmenetluse

algatamise läbi üritatakse kõrvaldada poliitilisi oponente ning eeltoodut kinnitab asjaolu, et

kriminaalmenetlusi algatati linnanõukogu mitmete liikmete suhtes üheaegselt. Samas nähtub

ka kaebaja enda poolt koostatud tabelis kajastatud 12 linnanõukogu liikme osas (III kd, tl 42-

44), et üks liige on vallandatud töökohalt, kahe liikme suhtes on kriminaalmenetlused käimas,

mitmete suhtes on avaldatud negatiivseid artikleid ja ühe liikme suhtes on kriminaalmenetlus

lõpetatud. Kriminaalmenetlused on algatatud kolme tabelis viidatud liikme suhtes vastavalt

25.08.2011, 24.01.2012 ja 10.07.2013. Seega ei saa öelda, et Omski linnanõukogu liikmete

suhtes oleks massiliselt ja üheaegselt kriminaalmenetlusi algatatud. Pelgalt kriitika ja kahtlus-

te avaldamine ajakirjanduses ei viita riigipoolsele tagakiusule. Kaebaja on tagakiusu põhjuste

kohta esitanud mitmeid erinevaid väiteid: ühelt poolt rõhutanud, et ta oli linnapea x. x poolda-

ja ning teda kiusatakse taga seetõttu, teisalt märkinud, et tema tööandjaks olev pank soovis

talle kätte maksta selle eest, et ta võitis panka tsiviilasjas töölt vabastamise vaidluses. Panga

kättemaks ei seondu kuidagi poliitilise tagakiusuga ning x. x osas on justiitsminister välja sel-

gitanud, et alates 27.03.2005 Omski linnapeana tegutsenud x. x on alates 04.12.2011 valitud

VF Föderaalassamblee Riigiduumas Omski oblasti poolt rahvasaadikuks (VF Peaprokuratuuri

vastus, III kd, tl 18p). Seega ei ole veenvad ka kaebaja need väited, mis väidavad tagakiusu

seoses x. x pooldamisega. Kaebaja väide, et VF massimeedias on avaldatud artikleid, millest

nähtub, et kaebajat ei kavatseta pärast väljaandmist vahi alt vabastada ning kriminaalasi ka-

3-14-50242

10(10)

vatsetakse kiiresti kohtusse saata, ei kinnita samuti tagakiusu, sest õigusemõistmine toimubki

kohtus.

14. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ka seda, et vastustaja ei nõudnud välja kaebaja taotle-

tud tõendeid – dokumente, mis kinnitaksid kriminaalsüüdistuse alusetust, ega kuulanud üle

Omski linnanõukogu liikmeid, kes väidetavalt samuti said poliitilise tegevuse tõttu kannatada.

Need etteheited pole põhjendatud, seadusest tulenevalt ei saa justiitsminister väljaandmise

menetluse raames asuda uurima kriminaalsüüdistuse kvalifikatsiooni või tõendatust. Haldus-

kohus on siinkohal õigesti märkinud, et sellisel juhul oleks tegemist lubamatu sekkumisega

teise riigi kriminaalmenetlusse.

15. Kaebaja on halduskohtumenetluses taotlenud 589,50 euro riigilõivu ja tõlketeenuste eest

tasutud summade hüvitamist. Halduskohus rahuldas kaebuse ja mõistis need summad välja

vastustajalt. HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab kohtuotsust,

muudab ta vastavalt ka menetluskulude jaotust. Käesoleval juhul tähendab see seda, et kaebaja

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja pole menetlus-

kulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi