3-12-443/62 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-443 Haldusasi Valguskandja OÜ kaebus Keskkonnaministeeriumi 28.01.2012 kirja nr 12-8/720-3 tühistamiseks ja loa taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Valguskandja OÜ Vastustaja – Keskkonnaministeerium Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

23. aprill 2014

RESOLUTSIOON Rahuldada Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.06.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-443 ja teha uus otsus, millega jätta Valguskandja OÜ kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 16. juunil 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-12-443 2(7) tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK OÜ Valguskandja esitas 27.01.2012 Keskkonnaministeeriumile (KKM) taotlused Toolse fosforiidimaardlas (taotlus 1) ja Rakvere fosforiidimaardlas (taotlus 2) üldgeoloogilise uurimistöö loa saamiseks.

Viitega maapõuseaduse (MaaPS) § 20 lg 1 p-le 3 ja § 53 lg-le 1 tagastas KKM taotlused 28.01.2012 kirjaga nr 12-8/720-3 põhjendusega, et uuringuala Toolse fosforiidimaardlas asub riigi omandisse taotletaval maal ja uuringuala Rakvere fosforiidimaardlas on riigi omandis asuval katastriüksusel ning KKM riigivara valitsejana ei anna nõusolekut üldgeoloogilise uurimistöö tegemiseks nimetatud maaüksustel.

Valguskandja OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlustega: a) tühistada KKM 28.01.2012 kiri kui haldusakt, b) tunnistada õigusvastaseks KKM menetlustoiming, millega keelduti riigivara kasutamise nõusoleku andmisest, 3) kohustada KKM-i menetlema kaebaja 27.01.2012 esitatud taotlusi. Kohtumenetluses täpsustatud kaebuse järgi jäid kaebaja nõueteks 28.01.2012 kirja tühistamine ja loataotluste uuesti läbivaatamiseks kohustamine. Taotlus 1 (Toolse fosforiidimaardla) on esitatud üldgeoloogilise uurimistöö läbiviimiseks reformimata maal, mille suhtes ei ole maa riigi omandisse jätmise menetlust veel lõpule viidud. Selle maa osas teostab riigivara valitseja ülesandeid Lääne-Viru maavanem (Vabariigi Valitsuse määruse nr 226 „Maa riigi omandisse jätmise kord“ p 20), mitte KKM. Seega taotluse nr 1 osas tegi MaaPS § 53 lg 1 kohase menetlustoimingu selleks pädevust mitteomav isik. Kaebaja esitas loataotlused 27.01.2012 ja need tagastati 28.01.2012 (laupäeval), mis näitab, et taotlusi sisuliselt ei menetletud, kui menetletigi, siis rakendatud menetluskord on ebaselge. MaaPS § 16 näeb ette, et kui taotluses esinevad olulised puudused, võib loa andja tagastada taotluse seda menetlusse võtmata. Vastustaja seisukohalt oli selliseks taotluse puuduseks MaaPS § 53 lg-s 1 nimetatud kooskõlastuse puudumine. Kuna viidatud kooskõlastuste mitteandmine oli õigusvastane, ei saanud sellele taotluste tagastamisel tugineda. Riigivara kasutamise kooskõlastus ei ole üldgeoloogilise uurimistöö loa taotluse osa, kooskõlastus saadakse menetluse kestel. Vaidlustatud kirjas viidatud MaaPS § 20 lg 1 p 3 on mitte taotluse tagastamise, vaid loa andmisest keeldumise aluseks; keeldumine eeldab haldusmenetluse läbiviimist (vt Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-86-06). Loataotluste tagastamine on õigusvastane ja vastustajal tuleb need kohases menetluses uuesti läbi vaadata.

KKM palus jätta kaebus rahuldamata. Keskkonnaministril oli riigivara valitsejana pädevus otsustada taotlustega hõlmatud maaüksuste osas MaaPS § 53 lg-s 1 nimetatud kooskõlastuse andmine. Kaebajale ei tulene seadusest õigust vastavat maa kasutamise nõusolekut omanikult nõuda ning sellises olukorras ei olnud vastustajal kui kinnisasja omaniku esindajal kohustust anda kaebajale kooskõlastust riigile kuuluva fosforiidi uurimiseks riigile kuuluval kinnisasjal. Taotlus 1 käsitleb Aru-Põhja ja Aru-Kirde paekarjääride maaüksuste kasutamist. Need maaüksused on keskkonnaministri 23.04.2012 käskkirjaga nr 364 jäetud riigi omandisse riigi maareservina. Taotlus 2 käsitleb Põlula metskond nr 21 kinnistu kasutamist. Tegemist on maatulundusmaaga ning kinnisasja valdab, käsutab ja kasutab Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) riigimetsa majandamiseks ja riigile tulu saamiseks. KKM ei pidanud kõnealuste loataotluste esitamise ajal ega pea ka praegu põhjendatuks riigivara kasutamiseks kooskõlastuse andmist. Seega oli taotluste saamise järgselt koheselt teada MaaPS § 20 lg 1 p-st 3 tulenev üldgeoloogi-

3-12-443 3(7) lise uurimistöö loa andmist välistav asjaolu. Viidatud sättest ei tulene vastustajale kaalutlusõigust, kuna riigivara valitseja nõusoleku puudumisel tuleb loa andmisest igal juhul keelduda. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited, et otsuse tegemine sellel alusel eeldaks põhjalikku analüüsi ja kaalutlemist. Faktilised asjaolud olid vastustajale selged ja puudus vajadus seisukoha kujundamisega viivitamiseks. Sisuliselt oli tegemist taotluste olulise puudusega MaaPS §

16 mõttes, mis oli olemas taotluste esitamise hetkel ja mille puhul oli selge, et seda puudust ei ole võimalik kaebajal menetluse käigus kõrvaldada. Kaebuse rahuldamine (tühistamine ja uueks läbivaatamiseks kohustamine) oleks eesmärgipäratu, kuna on ilmne, et menetlus lõpeks loa andmisest keeldumisega MaaPS § 20 lg 1 p 3 alusel. Kui vastustaja ongi menetlusnõudeid rikkunud, ei mõjutanud need asja otsustamist (HMS § 58). Fosforiit on Eestis tunnistatud passiivseks maavaraks. KKM 2010. a majandusaasta aruandes on välja toodud, et fosforiidi uuritud varu on suur, kuid selle kaevandamine võib eeldatavasti tekitada olulisi keskkonnamõjusid. Keskkonnaminister on juba enne kõnealuste loataotluste esitamist väljendanud avalikult KKM seisukohta, et käesoleval ajal ei ole plaanis muuta varasemaid otsuseid seoses fosforiidi passiivseks arvamisega. Seega ei saanud ka kaebajale üllatuslik olla, et KKM riigivara valitsejana ei andnud eraõiguslikke kasutusõigusi riigimaal fosforiidi kaevandamist ettevalmistavateks uuringuteks.

Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2013 otsusega kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 15,97 eurot. Vastustaja kinnitusel ei plaani ta enam kaebaja taotluste kohta ühtegi toimingut teha ega haldusakti anda. Seega on vaidlusaluse kirjaga menetlus kõnealustes taotlustes lõppenud ning kirja näol on tegemist haldusaktiga HMS § 51 tähenduses. Haldusakt on motiveerimata ega vasta HMS § 56 nõuetele ning ka taotluste menetlemise kulg jääb ebaselgeks. Haldusakti saab anda kas taotluste tagastamise (neis esinevate kõrvaldamata puuduste tõttu) või taotluste rahuldamata jätmise kohta, mitte mõlema kohta üheaegselt. Ebaselge menetlus on viinud tulemuseni, et haldusakt on vastuoluline ega seondu loogiliselt ka kohtumenetluses vastustaja esitatud põhjendustega. Haldusaktis viidatud MaaPS § 20 lg 1 p 3 käsitleb loa andmisest keeldumise alust, samas on taotlused tagastatud ja seda juba järgmisel päeval pärast nende esitamist. MaaPS § 16 ütleb, et taotlus võidakse menetlusse võtmata tagastada taotluses esinevate oluliste puuduste tõttu, kuid käesoleval juhul taotlusi käiguta ei jäetud ega väidetavate puuduste kõrvaldamiseks aega ei määratud. Õigusaktidest ei tulene, et riigivara valitseja seisukoht/nõusolek peab olema lisatud juba taotlusele. See, kas taotlus rahuldatakse ja taotletud luba antakse või mitte, selgub alles kohases menetluses. Seadusest ei tulene, et taotluse saab koheselt tagastada/rahuldamata jätta nt põhjusel, et riigivara valitseja ei pruugi vajalikku nõusolekut anda. Vastustaja seisukoha aktsepteerimine võib viia tulemuseni, et puudub vajadus uurimistöö või uuringuloa andmisest keeldumise või rahuldamise menetluse järgi ja etteruttavalt võib jätta menetlemata igasuguse taotluse, kuigi see vormija sisunõuetele vastab. Asjakohane on kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-86-06, milles märgitakse, et haldusakti andmise taotluse rahuldamise võimalusi hinnatakse mitte taotluse menetlusse võtmise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus. Vastustaja seisukohalt oli taotluste tagastamist õigustavaks oluliseks puuduseks MaaPS § 53 lg

1 kohase kooskõlastuse puudumine. Kohtu hinnangul oli kooskõlastuse mitteandmine õigusvastane ning vastustaja ei saanud keelduva haldusakti andmisel sellele tugineda. Kooskõlastus on menetlustoiming, mida tuleb sarnaselt haldusaktiga põhistada, mida käesoleval juhul tehtud pole. Samuti ei nähtu, et taotluste kontrollimise hetkel oleks olnud vormistatud riigivara valitseja (KKM) seisukoht uuringuloale nõusoleku mitteandmise kohta. Äratuntav ei ole, kas 28.01.2012 kiri teeb teatavaks riigivara valitseja mingis menetluses kujundatud seisukoha või siis teavitab loa taotlejat sellest, et tulevane riigivara valitseja taotluse nr 1 osas ei soovi tulevikus niikuinii nõusolekut anda. Taotluste kohese tagastamise tõttu pole kaebaja saanud ka ühtegi riigivara valitseja toimingut, sj kooskõlastuse mitteandmist, vaidlustada. Taotluse 1 osas nõustub kohus kaebajaga, et kuna selle taotluse esemeks olev maa ei olnud veel riigi omandisse

3-12-443 4(7) jäetud, siis MaaPS § 53 lg-s 1 nimetatud kooskõlastuse andjaks sai olla üksnes maavanem. Tulevane riigivara valitseja KKM ei saanud maavanema pädevusse antud toiminguid ise teha. Üldgeoloogilise uurimistöö loa taotluse esitamisele järgnevaid menetlusetappe kirjeldab MaaPS ja keskkonnaministri 20.05.2005 määrus nr 40. Ei nähtu, et vastustaja oleks neist normidest kinni pidanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohus rikkus menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohtuotsuse resolutsioon „Rahuldada Valguskandja OÜ kaebus KKM 28.01.2012 kirjana nr 12-8/720-3 antud haldusakti tühistamise nõudes ja panna KKM-le kohustus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi“ on tühistamise osas ebaselge. Resolutsioonis ei ole selget haldusakti tühistavat korraldust ning selge pole, mille suhtes täpselt on tühistav kohtuotsus tehtud, kaebaja tühistamisnõue on esitatud taotluste tagastamise haldusakti tühistamiseks. Kohtuasja lahendamisel tuleb eristada kahte erinevat küsimust, millest esimene on seotud riigivara valitseja nõusoleku andmisega ja teine küsimus on seotud sellega, kas kaebaja taotluste menetlemine lõpetati õigesti. Neid küsimusi tuleb eristada põhjusel, et kooskõlastuse andmine ja taotluste lahendamine toimub erinevatel õiguslikel alustel. Vaidlusaluses kirjas on KKM märkinud, et ei anna riigivara valitsejana nõusolekut üldgeoloogilise uurimistöö tegemiseks taotlustes nimetatud maaüksustel. Seega saab faktilise asjaoluna lähtuda sellest, et koheselt taotluse esitamise järgselt oli selge, et kooskõlastust MaaPS § 53 lg

1 tähenduses pole ja selle andmisest on ka keeldutud. Kohus leidis, et kooskõlastuse mitteandmine on õigusvastane, kuid ebaselgeks jääb, millest tulenevalt kohus kooskõlastusest või nõusolekust keeldumise õigusvastasust üldse hindama asus. Kooskõlastusest keeldumise õiguspärasuse küsimus ei ole antud asjas asjakohane, liiati veel olukorras, kus kaebaja tuvastusnõudest kohtuistungil loobus. Riigivara valitseja nõusolek nagu mistahes teise maaomaniku nõusolek ei ole käsitletav uurimisloa menetluses tehtava menetlustoiminguna, tegemist on üksnes loa andmise eeldusega. Riigivara kasutamise kooskõlastuse puudumine välistab taotluse rahuldamise. Olukorras, kus KKM on jõudnud menetluse algfaasis järeldusele, et taotluse rahuldamine on ilmselgelt välistatud ja see olukord ei saa menetluse kestel muutuda, ei ole menetluse jätkamine eesmärgipärane ega efektiivne (HMS § 5 lg 2). Kellegi huvides ei saa olla taotluste eesmärgipäratu paljude menetlusetappidega ja ressursimahukas menetlemine ning ei ole põhjust arvata, et kõigi õigusaktidega ettenähtud menetlusetappide läbimise järgselt oleks tulnud kõne alla taotluste rahuldamine. Vaidlustatud kirjas ei tooda välja taotluse kõrvalekaldeid MaaPS § 13 lg-s 1 loetletud formaalset laadi nõuetest, kuid MaaPS § 16 mõttes saab taotluse puuduseks lugeda ka nõusoleku puudumist ja seda ka siis, kui selline dokument ei pea otseselt olema esitatud koos taotlusega, kuid on üheselt selge, et ka menetluse käigus sellist dokumenti ei saada. Kuna sellise nõusoleku mitteandmine oli tuvastatav juba taotluse hindamise etapis, oli apellant sisuliselt kogunud kogu vajaliku informatsiooni, mis näitas, et luba anda ei saa. Apellant tagastas kaebaja taotlused MaaPS § 16 silmas pidades neid menetlusse võtmata, kuna oli ilmselge, et taotluse menetlemine lõpeks MaaPS § 20 lg 1 p 3 alusel loa andmisest keeldumisega. Halduskohus on Riigikohtu seisukohti asjas nr 3-3-1-86-06 valesti mõistnud. Selle lahendi p-s

26 märkis Riigikohus, et kohtul tuleb vaidluse puhul hinnata, kas õigusaktide kohaselt on haldusmenetluses esitatud taotluse rahuldamine üldse põhimõtteliselt võimalik. Käesoleval juhul oligi kohe selge, et taotletud lubasid ei ole võimalik välja anda. Taotluste tagastamise põhjendused on vaidlustatud kirjas piisavad selged – riigivara valitseja nõusolekut pole ning riigivara valitseja on otsustanud seda mitte anda. Seetõttu ei saa taotluste

3-12-443 5(7) tagastamise osas põhjendamiskohustuse rikkumist väita. Kuigi nõusoleku andmisest keeldumine ei ole apellandi arvates vaidlusalune küsimus, märgib ta siiski, et ka riigivara valitseja nõusoleku andmisest keeldumise põhjused on kontrollitavad. Neid pole küll selgitatud pikemalt vaidlusaluses kirjas, kuid kaebusele 26.04.2012 esitatud vastuse punktides 2.4 ja 2.5 on apellant nõusoleku andmisest keeldumise põhjused välja toonud - arvestati riigivara valitsemise eesmärke ning riigi varasemalt kujundatud üldhinnangut, et fosforiidi kaevandamine võib tekitada olulise keskkonnamõju. Apellant on selgel seisukohal, et Eesti fosforiit on passiivne maavara ja ei ole kaevandatav, ega pea vajalikuks ega võimalikuks seda seisukohta (mida keskkonnaminister avaldas 16.01.2012 Riigikogu istungil) muuta. Vaidlust ei ole selle üle, et taotlusega 2 hõlmatud maaüksuste riigivara valitsejaks on KKM ja keskkonnaminister oli pädev otsustama MaaPS § 53 lg 1 kohase kooskõlastuse andmise üle. Taotlusega 1 hõlmatud riigi omandisse taotletud, kuid riigi omandisse veel andmata maa osas ei olnud vastava nõusoleku andmiseks pädeva isiku küsimus 28.01.2012 üheselt küll selge, kuid kuna vara vastas riigi omandisse jätmise eeldustele maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 8 alusel, siis oli selge, et see tuli võtta riigi omandisse riigi maareservina ehk KKM valitsemisele; KKM 23.04.2012 käskkirjaga ongi seda tehtud. Reformimata riigimaa maakasutuse küsimuste otsustamine on keskkonnaministri pädevuses ka planeerimisseaduse alusel. Seega keskkonnaministril riigivara valitsejana oli pädevus otsustada kooskõlastuse andmine mõlema taotlustega hõlmatud maaüksuste osas.

Valguskandja OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja nõustub halduskohtu otsuse seisukohtade ja põhjendustega ning leiab, et kaebuse lahendamise raames tuleb anda hinnang ka riigivara kasutamist puudutava nõusoleku väljastamise õiguspärasusele. Sisuliselt tuleb käsitleda riigivara kasutamiseks kooskõlastuse andmise küsimust ja taotluste tagastamise küsimust ühiselt, mida halduskohus ongi teinud. Halduskohus leidis õigesti, et loa andmise taotlused tuli sisuliselt läbi vaadata ning apellandi seisukoht, et nende menetlemine oleks kahjustanud kaebajat enam kui kohene selge vastus, on väär ja tuleb jätta tähelepanuta. Riigivara kasutamise kooskõlastamine on kaalutlusotsustus. KKM ei ole käesoleval juhul taotluste tagastamist ega ka kooskõlastuse andmisest keeldumist mistahes moel põhjendanud ning vaidlusalusest kirjast ühtegi kaalutlust ei nähtu. Kaebaja jääb ka selle juurde, et taotlusega nr 2 hõlmatud maa osas oli kooskõlastuse andmisest keeldumist pädev otsustama riigimaa ajutine valitseja, kelleks oli maa asukohajärgne Lääne-Viru maavanem.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusaluse 28.01.2012 kirja nr 12-8/720-3 põhjendustest ning viidetest MaaPS § 20 lg 1 p-le

3 ja § 53 lg-le 1 järeldab ringkonnakohus, et sellega lahendas KKM kolm omavahel seotud küsimust – algatas üldgeoloogilise uurimistöö loa andmise menetluse (menetlustoiming), otsustas riigivara valitsejana, et ei anna kooskõlastust riigiomandisse kuuluva kinnisasja kasutamiseks üldgeoloogiliseks uurimistööks ning seeläbi ei nõustu ka uuringuloa andmisega (menetlustoiming) ning keeldus kaebaja taotletud lubade andmisest (haldusakt). MaaRS § 20 lg 1 p 3 sätestab, et loa andmisest keeldutakse, kui puudub riigivara valitseja nõusolek ning § 53 lg 1 ütleb, et riigi kinnisasja kasutamiseks üldgeoloogiliseks uurimistööks on vajalik riigivara valitseja kirjalik kooskõlastus. Kõnealuste taotluste menetlemist reguleerivad MaaPS §-d 14, 15, 16 ja 17 ning menetlustoimingute tähtajad on sätestatud keskkonnaministri 20.05.2005 määruse nr 40 §-ga 4. Viidatud õigusaktide järgi kohaldatakse maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa andmise menetlusele HMS avatud menetluse sätteid, arvestades MaaPS erisusi. Neist normidest nähtub, et loa andja avaldab menetluse algatamise teate väljaandes Ametlikud Teadaandes

3-12-443 6(7) (MaaPS § 15 lg 2), teatab loa taotlemisest kirjalikult kõigile kinnisasja omanikele, kelle kinnisasja piirides luba taotleti (määruse nr 40 § 4 p 3), saadab loa taotluse ja selle kohta tehtava otsuse eelnõu Maavarade Komisjonile ja taotletava uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele arvamuse andmiseks (MaaPS § 14 lg 2) ning küsib loa andmiseks nõusolekut asjaomastelt riigivara valitsejatelt (MaaPS § 18 lg-d 3 ja 31). Viidatud sätete eesmärgiks on seega mitte taotluse esitaja subjektiivsete õiguste kaitse, vaid avalikkusele ja puudutatud isikutele osalemisõiguse tagamine keskkonnaasjades oluliste otsustuste tegemisel.

Ringkonnakohus nõustub, et reeglina hinnatakse taotluse rahuldamise võimalusi pärast õigusaktidega sätestatud kohase menetluse läbimist, kuid leiab, et olukorras, kus menetluse eest vastutavaks ja loa andmise otsustajaks on sama haldusorgan, kes riigivara valitsejana teeb ka MaaRS § 20 lg 1 p 3 ja § 53 lg-s 1 kohased otsustused, ei saa haldusorgani poolt oma tööprotsessi kujundamist eespool kirjeldatud viisil pidada iseenesest õigusvastaseks, kui loa andjal on juba taotluse menetlusse võtmisel olemasoleva teabe põhjal ilmselge, et avatud menetluse tulemustest olenemata ta taotletud luba ei anna.

Kaebaja ja halduskohtu seisukohta, et taotluse 1 esemeks oleva riigi omandisse taotletud, kuid veel reformimata maa osas sai kooskõlastuse/nõusoleku andjaks olla mitte KKM, vaid maavanem, ringkonnakohus ei jaga. Kaebaja viidatud Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määruse nr 226 (kuni 27.07.2012 kehtinud redaktsioon) p-st 20 (mille kohaselt MaaRS § 31 lg-s 2 nimetatud maa valitsejaks (riigimaa ajutine valitseja) enne selle riigi omandisse jätmist, munitsipaalomandisse andmist, tagastamist või erastamist on maa asukoha järgne maavanem) ja p-st 21 (milles loetleti riigimaa ajutise valitseja õigused) ei tulenenud, et MaaRS § 31 lg-s 2 nimetatud jätkuvalt riigi omandis oleva maa puhul oleks MaaPS tähenduses kinnisasja omanikuks riigimaa ajutine valitseja, kellel oleks otsustuspädevus MaaPS-s sätestatud kooskõlastusi/nõusolekuid anda.

Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja poolt loataotluste esitamise ajal toimus taotlusega 1 hõlmatud maa MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi omandisse jätmise menetlus, mis päädis 23.04.2012 KKM poolt maa riigi omandisse jätmise käskkirja andmisega. Vastavalt riigivaraseaduse (RVaraS) § 7 lg-le 1 loetakse riigi omandatav vara selle riigivara valitseja valitsemisele kuuluvaks, kellele see vara seaduse või tehingu alusel tuleb üle anda või kes on õigustatud või kohustatud selle vastu võtma. Ringkonnakohtu hinnangul on normis viidatud varana käsitletav ka maa, mille suhtes on alustatud riigi maa reservina riigi omandisse jätmise menetlus.

Erinevalt apellandist on ringkonnakohus seisukohal, et riigivara valitseja nõusolek on käsitletav uuringuloa menetluses tehtava menetlustoiminguna ning kuna MaaPS § 20 lg 1 p 3 järgi nõusoleku puudumine välistab loa andmise, siis on käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane ka nõusolekust keeldumise õiguspärasuse küsimus. Vaidlusaluses kirjas on uuringuloa andmisega mittenõustumist põhjendatud sellega, et KKM riigivara valitsejana ei soostu riigi kinnisasjade üldgeoloogiliseks uurimistööks kasutusse andmisega. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebajal puudub seadusest tulenev alus nõuda, et riik maa omanikuna peaks tingimata andma kooskõlastuse talle kuuluva maa kasutamiseks selleks, et kaebaja saaks uurida fosforiidi kui riigi omandis oleva maavara omadusi eesmärgiga valmistada ette tulevikus fosforiidi kaevandamist, kuid leiab, et riigivara valitseja peab oma eitavat seisukohta nõuetekohaselt põhjendama.

Vaidlusaluses kirjas pole sellekohaseid põhjendusi esitatud, kuid kohtumenetluses on vastustaja välja toonud need põhjused, miks riigivara valitseja uuringuloa saamiseks vajalikku nõusolekut ei andnud – maa on riigile vajalik reservina säilitamiseks ja tulu teenimiseks (mis RVaraS § 10 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt on vara valitsemise eesmärgid) ning praegu passiivsena arvel oleva fosforiidi kaevandamine (mis on kaebaja loataotluste kaugem eesmärk) võib eeldatavasti tekitada olulisi negatiivseid keskkonnamõjusid. Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud põhjendused asjakohased ja kaalutletud.

Pidades silmas, et haldusorganil lasub kohustus tõendada, et ta lähtus juba haldusakti andmisel selles kajastamata jäetud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendustest, oleks KKM-l haldusakti kontrollitavuse kindlustamiseks olnud otstarbekas

3-12-443 7(7) viidata vaidlusaluses kirjas ka riigi üldhinnangule fosforiidi kaevandamist puudutavalt. Arvestades, et vastustaja on oma seisukohta selles, et fosforiit kui maavara Eestis kaevandatav ei ole, avaldanud avalikkusele juba enne vaidlusaluse kirja kaebajale saatmist (vt KKM 2010 majandusaasta aruanne, Riigikogu 16.01.2012 istungi stenogramm, arupärimine fosforiidiuuringute kohta), siis ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda selles, et MaaPS § 23 lg 1 p 3 ja § 53 lg 1 kohaste nõusoleku/kooskõlastuse mitte andmise põhjused olid samad, mis kohtumenetluses välja toodi. Neil asjaoludel leiab ringkonnakohus, et vaidlusaluses kirjas sisalduv otsustus loa andmisest keeldumise kohta on puuduliku motiveerimise tõttu vormipuudusega, kuid sisuliselt õiguspärane haldusakt, mille tühistamiseks ei ole HMS §-st 58 tulenevalt alust. Tühistamisnõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue loataotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus KKM apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab Valguskandja OÜ kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud (kaebuselt tasutud riigilõiv 15,97 eurot ning apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulud 2282,40 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Menetluskulude hüvitamise taotluse on esitanud ka vastustaja ning taotluse ja kuludokumentide järgi seisnevad KKM menetluskulud õigusabikuludes esimese astme kohtus 3268,56 eurot ja apellatsioonimenetluses 2294,16 eurot. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna käesolev vaidlus puudutab valdkonda, mis ei välju KKM igapäevase põhitegevuse raamest ning esitatud pole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid KKM poolt kasutatud välise õigusabi teenuse eest tasutud summade väljamõistmist kaebajalt, jäävad vastustaja kantud menetluskulud HKMS § 109 lg 6 alusel samuti tema enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt Allkirjastatud digitaalselt Allkirjastatud digitaalselt Silvia Truman Ruth Plaks Oliver Kask