3-13-1585/35 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1585 Haldusasi KA kaebus Pärnu Linnavalitsuse 3. aprilli 2013. a otsuse nr 3-5/369 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – KA, esindaja LA Vastustaja – Pärnu linn Kolmas isik – MK, esindaja v.adv Kaarel Kais Menetluse alus ringkonnakohtus KA apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta KA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1585 muutmata. 2. Mõista KAlt (isikukood XXXXXXXXXXXX) MKi (isikukood XXXXXXXXXXXX) kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kokku (kaheksasada kakskümmend kaheksa) eurot. 3. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. juunil 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1585 2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MK esitas 20.02.2013 Pärnu Linnavalitsusele taotluse projekteerimistingimuste saamiseks Pärnus XXXXXX XX XX kinnistul asuva kõrvalhoone rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks. Pärnu Linnavalitsus edastas 2013. a märtsis otsuse eelnõu tutvumiseks ja seisukohtade esitamiseks Kajaka tn 11-4 kinnisasja omanikule KAle, kes teatas 15.03.2013, et ei nõustu projekteerimistingimuste väljastamisega.

2. Pärnu Linnavalitsus väljastas 03.04.2013 otsusega nr 3-5/369 MKile projekteerimistingimused Pärnus XXXXXX XX XX asuva elamu kõrvalhoone rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks. Tegemist on ühekorruselise viilkatusega hoonega. Projekteerimistingimuste kohaselt on kõrvalhoone maksimaalne lubatud kõrgus (harjajoon) 3,5 m maapinnast (p 1.2.8) ning kavandatava kõrvalhoone laienduse XXXXXX XX XX poolne otsasein tuleb näha ette tulemüürina (p 1.2.18). Projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat (p 3). Projekteerimistingimuste lisaks on XXXXXX XX XX asendiskeem (lisa 1) ja skeem, millel on ära näidatud kavandatava kõrvalhoone tekitatav vari 21. märtsil ja 21. septembril ajavahemikus kella 9-18 (lisa 2).

3. Pärnu Linnavalitsus jättis 27.06.2013 korraldusega nr 317 rahuldamata KA 03.05.2013 vaide 03.04.2013 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Vaide läbivaatamise käigus toimus 05.06.2013 paikvaatlus ja vaide arutelu XXXXXX XX XX-X kinnistul, mille kohta on vormistatud Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 05.06.2013 protokoll nr 2-37/5.

4. KA esitas 25.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 03.04.2013 otsuse nr 3-5/369 tühistamiseks. Projekteerimistingimuste väljastamise otsus ei ole piisavalt kaalutletud ning arvestatud ei ole naaberkinnistu omanike huvidega. Üheselt arusaadav ei ole rajatava hoone tegelik kõrgus koos tulemüüriga. Kuna XXXXXX XX XX kinnistu paikneb Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala kaitsevööndis ja miljööväärtuslikul alal, tuleb ehitamiseks koostada detailplaneering. Väikesemõõdulise kõrvalhoone (ehitusalune pind 20 m2) rekonstrueerimine 57 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga ja oluliselt kõrgemaks kõrvalhooneks, mis ulatub peaaegu kinnistute piirini ja varjab kaebaja kinnistule langeva valguse, ei ole ümbrusse sobiv. Rajatav hoone mõjutab negatiivselt kaebaja vaadet ja päikesevalgust, vähendades tema kinnistu väärtust. Uue hoone seina ei tohi lubada ehitada olemasoleva hoone akendele liiga lähedale. Pärnu Linnavalitsuse poolt 2010. a oktoobris XXXXXX XX XX kinnistule väljastatud projekteerimistingimused ei oma õiguslikku tähendust, kuna neid ei ole realiseeritud. Samuti ei oma tähtsust XXXXXX XX XX kinnistu täisehitusprotsent.

5. Pärnu linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. XXXXXX XX XX kinnistul paikneva üksikelamu kõrvalhoone laiendamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine kohustuslik, olenemata selle paiknemisest muinsuskaitseala kaitsevööndis või miljööväärtuslikul alal. Projekteerimistingimuste väljastamise otsuse lisaks on standardi EVS 894:2008 alusel koostatud skeem, millel on näidatud kavandatava kõrvalhoone tekitatav vari 21. märtsil ja 21. septembril. Skeemilt nähtuvalt ei tekita kavandatav

3-13-1585 3(9) kõrvalhoone varje XXXXXX XX XX-X hoone akendega fassaadile. Laiendatava hoone maksimaalseks kõrguseks maapinnast saab projekteerimistingimuste p 1.2.8 kohaselt olla 3,5 meetrit + arvestuslikult 30 cm katusepinnast kõrgem tulemüür. Seega on hoone kõrguseks kõrgeimas punktis (katusehari) kuni 3,8 m maapinnast, mis ei kahjusta miljööd. XXXXXX XX XX kinnistu projekteerimistingimuste väljastamisel on arvestatud XXXXXX XX XX kinnistu täisehituse ja sellel paiknevate hoonetega. Reaalset päikesevalguse vähenemist XXXXXX XX XX-X osas ei toimu.

6. Kolmas isik MK palus jätta kaebus rahuldamata. XXXXXX XX XX kõrvalhoone rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks väljastas Pärnu Linnavalitsus esimesed projekteerimistingimused juba 2010. a oktoobris ning neile andis omapoolsete märkusteta nõusoleku ka XXXXXX XX XX-X omanik KA. Kuna algne projekt ei realiseerunud, taotles kolmas isik uued projekteerimistingimused, võttes arvesse kaebaja seisukohti ehitada hoone madalama kõrgusega ja eemale XXXXXX XX XX krundipiirist. XXXXXX XX XX kinnistu suurus on 672 m2 ning hoonestada on võimalik sellest maksimaalselt 201 m2. Pärast kavandatava kõrvalhoone laiendamist oleks kinnistu summaarne hoonestusalune pind 150 m2, mistõttu on põhjendamatu väide, et ehitusalune pind on ülemäära suur. Tulemüür paikneks kaebajale kuuluva elamu akendega fassaadi suhtes risti, mistõttu ei tekitaks see märkimisväärset täiendavat mõju tema vaatele. Kavandatud tulemüür tagab ka tuleohutuse. Sobivaim asukoht küttepuude hoidlaks kavandatud kõrvalhoonele on maksimaalselt XXXXXX XX XX-X elamu akendeta fassaadi vastas, kus see mõjutab naaberkinnistut tervikuna kõige vähem. Kõrvalhoone vari langeb põhiliselt naaberhoone akendeta fassaadile ega varjuta kuidagi tagaaia osa. Kõrvalhoone kõrgus ja katusekalle on minimaalsed. Heakorrastatud ja korralikult hooldatud ehitistega naaberkinnistu ei vähenda kaebaja kinnistu väärtust, vaid pigem tõstab seda.

7. Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2014 otsusega KA kaebuse rahuldamata. XXXXXX XX XX kinnistul puudub kehtiv detailplaneering. Planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 2 p 2 kohaselt ei ole detailplaneeringu koostamine antud juhul ka kohustuslik ning see ei sõltu muinsuskaitseala kaitsevööndi ega miljööväärtusliku ala määratlusest. Ehitusseaduse (EhS) §

19 lg 1 p 2 kohaselt on ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused. Tiheasustusalale ehitamisel juhtub, et ühe kinnisasja kasutamine võib piirata naabri võimalusi oma maatüki kasutamisel. Kehtivate õigusaktidega ei ole üheselt reguleeritud, kui kõrge hoone ja kui kaugele naaberkinnisasjal asuva hoone akendest võib naaberkinnistu omanik oma hoone ehitada ning millises ulatuses peab pärast uue hoone ehitamist säilima vaade senise hoone akendest. Aken on oluline piisava valgustuse tagamiseks ning aknast avanev vaade on üks eluruumi väärtust mõjutavaid faktoreid. Samas ei saa linnas asuva eluruumi omanik eeldada, et külgneval krundil kunagi midagi ei ehitata ning tema aknast avanev vaade mingil moel ei muutu. Kui isik valib elukohaks tiheda hoonestusega piirkonna, siis peab ta põhimõtteliselt leppima väiksema loomuliku valguse hulgaga ja sellisele elukeskkonnale vastava vaatega. Ehitiste vahekauguse ja muude naabri kinnisasja kasutamist oluliselt mõjutavate tingimuste kindlaksmääramisel peab arvestama naaberkinnisasja omaniku põhjendatud huvidega.

Käesoleval juhul on vastustaja viinud läbi haldusmenetluse, millesse on huvitatud isikud olnud igakülgselt kaasatud. Vaidlustatud otsuse lisana on koostatud kavandatava kõrvalhoone päikesevalguse varju graafik eri aastaaegadel. Skeemi kohaselt tekitab kavandatav kõrvalhoone osaliselt varje naaberkinnistu hoone akendega fassaadile ning nimetatud kahe hoone vahelisele alale, kusjuures ülejäänud kinnistut kõrvalhoone vari ei mõjuta. Kaebaja esindaja osales ka vaidemenetluse käigus 05.06.2013 läbiviidud paikvaatlusel, mille tulemused on fikseeritud menetlusosaliste allkirjastatud protokollis. Kaebaja ei ole kohtumenetluses suutnud esitada

3-13-1585 4(9) ühtegi sisulist argumenti ega tõendit, miks ta leiab, et kavandatava kõrvalhoone vari vähendab tema kinnistu väärtust, ega selgitada, millistel juhtudel on võimaliku varju tekkimisel üldse tegemist kinnistu ebapiisava valgustusega ning mil moel on võimalik piirata tema aknasse paistvat valgust ja aknast avanevat vaadet olukorras, kus kõrvalhoone laius ei muutu ning vari langeb varjugraafiku järgi XXXXXX XX XX kinnistul asuvatest hoonetest üksnes XXXXXX XX XX-X elamu akendeta fassaadile. Isegi kui varjugraafiku koostamisel ei ole arvestatud kõrvalhoone kõrgust koos 30 cm tulemüüriga, ei saaks see oluliselt muuta varjugraafiku kujunemist asendiplaanil märgitud hoonete suhtes. XXXXXX XX XX-X hoone asub krundi servas, eemal nii elamust kui ka kolmanda isiku poolt kavandatavast kõrvalhoonest.

Kuigi asendiskeemile ei ole märgitud projekteerimistingimustes kirjeldatud tulemüüri asukohta, ei saanud see mõjutada asja otsustamist, sest projekteerimistingimuste p-s 1.2.18 on tulemüüri asukoht täpselt piiritletud (kõrvalhoone XXXXXX XX XX poolne otsasein). Käesolevas menetluses on ennatlik anda hinnangut kas, kuidas ja millises ulatuses vastavad projekteerimistingimused tuleohutusnõuetele, sest neid hinnatakse ehitusprojekti koostamise ja kooskõlastamise käigus. EhS § 19 lg 4 p 1 sätestab, et ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused määratakse valla või linna ehitusmääruses. Pärnu linna ehitusmääruse § 31 lg 7 p 11 järgi määratakse projekteerimistingimustega haljastuse ja heakorrastuse nõuded sõltuvalt kavandatavast ehitustegevusest. Seega ei ole haljastusele esitatavad nõuded projekteerimistingimuste kohustuslik osa. Käesoleval juhul ei pidanud vastustaja vajalikuks reguleerida projekteerimistingimustega XXXXXX XX XX haljastust seoses kõrvalhoone ehitamisega. Arvestades, et kinnistute piiril kasvanud sirelid on maha võetud ja muu haljastus kaebaja õigusi kahjustada ei saa, ei ole põhjendatud kaebaja nõue lahendada projekteerimistingimustega ka haljastusnõuded, vaid see (s.o sirelipõõsa väljajuurimise küsimus) tuleb lahendada naabrite kokkuleppel, arvestades piirkonnale iseloomulikke haljastustavasid.

Projekteeritava kõrvalhoone mõõtmete tõttu ümbrusse mittesobivuse osas ei selgu kaebusest, milliseid õigusakte on projekteerimistingimustega määratud linnaehituslike ja/või arhitektuursete nõuete puhul väidetavalt eiratud. Vastustaja selgituste kohaselt on Pärnu elamupiirkondades hoovides paiknevad kõrvalhooned tavapärased ning vaidlusaluses piirkonnas asuvad kõrvalhooned on enamuses XXXXXX XX XX kõrvalhoonest kõrgemad. Vaidlust ei ole selles, et XXXXXX XX XX kõrvalhoone on väga vana ja amortiseerunud ning vajab põhjalikku renoveerimist. Projekteerimistingimustest ja eelprojektist ei nähtu, et kavandatud arhitektuurne lahendus oleks ümbruskonda sobimatu. Väited MKile 2010. a-l väljastatud projekteerimistingimustest või kolmanda isiku asjaajamisest ehitusprojekti koostamisel ja kooskõlastuste saamisel ei ole asjassepuutuvad. Tuvastatud ei ole selliseid vormiega menetlusnõuete rikkumist, mis võisid mõjutada asja otsustamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. KA palub apellatsioonkaebuses (ja 02.05.2014 täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja tõlgendanud ekslikult planeerimisseadust. Kuna XXXXXX XX XX asub Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala kaitsevööndis ja miljööväärtuslikul alal, on igasugune ehitamine ilma detailplaneeringuta välistatud (vt PlanS § 9 lg 10 ja Pärnu linna ehitusmääruse § 14 lg 7). Vastustaja on PlanS § 9 lg-t 10 tõlgendanud ebaõigesti. Detailplaneeringu koostamine on vajalik ka seetõttu, et naaberkinnistu omanike õigusi puudutavad tingimused tuleb lahendada kohases menetluses. Planeerimismenetluses on isikute kaasamisel ja ärakuulamisel suurem roll,

3-13-1585 5(9) võrreldes tavapärase haldusmenetlusega (vt PlanS § 9 lg 2). Käesoleval juhul toimub väikesemõõdulise kõrvalhoone (ehitusalune pind 20 m2) rekonstrueerimine 57 m2 ehitusaluse pinnaga kõrvalhooneks, mis ulatub peaaegu kinnistute piirini, varjab valguse, ei ole ümbrusse sobiv ja riivab kaebaja õigusi. Otsusele lisatud varjugraafik on tehtud rajatava hoone, mitte aga selle tulemüüri kohta. Tulemüüri kõrgus on vähemalt 3,8 m ja see jääb just XXXXXX XX XX kinnistu poole, varjates oluliselt valgust. Skeemil ei ole hoonete asetus õige, sest XXXXXX XX XX-X asub XXXXXX XX XX-X hoonele oluliselt lähemal ning mõjutab kaebaja vaadet ja päikesevalgust negatiivselt juba praegu. Rekonstrueeritav hoone ei paikne kinnistu piiriga paralleelselt, vaid on piiri suhtes viltu, mistõttu ei ole skeemil näidatud vari õige. Jääb arusaamatuks, mille alusel kohus järeldas, et kuigi varjugraafiku koostamisel ei ole arvestatud kõrvalhoone kõrgust koos tulemüüriga, ei mõjutaks see oluliselt tulemust, sest hoone kõrgeim osa (katusehari) paikneb XXXXXX XX XX-X hoonest oluliselt kaugemal kui tulemüür, mis rajatakse kõrvalhoone XXXXXX XX XX-X poolse otsaseina juurde (koos sellega). Halduskohus ei ole piisavalt arvestanud Riigikohtu 14.05.2002 otsuses nr 3-3-1-25-02 (p-d 20- 21), 26.11.2002 otsuses nr 3-3-1-64-02 (p 16) ja 13.06.2003 otsuses nr 3-3-1-42-03 toodud nõuetega. Praegusel juhul asub kinnistu miljööväärtuslikul alal ja seega tuleb hoone renoveerimisel arvestada ka sellega, milline see mõnele naabrile võib paista. Konkreetselt kaebaja aknast oleks vaade 3,81 m kõrgusele tulemüürile. Nii valguse ligipääsu kui ka vaate olulise halvenemise argumendid taanduvad omandiõiguse kaitsele, sest nende tõttu väheneb kaebaja kinnistu väärtus. Kuna kolmas isik töötab Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna arhitektina, on tegemist planeerimisja ehitusvaldkonnas eriteadmisi omava isikuga, kes on ka varem osalenud menetluses isiklikult, mistõttu ei ole tema kulutused õigusabile põhjendatud ega vajalikud.

9. Pärnu linn vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta kaebaja kanda. Detailplaneeringu koostamise kohustus on määratud PlanS § 3 lg-ga 2 ning halduskohus on õigesti leidnud, et detailplaneeringu koostamise kohustuslikkus ei ole seotud muinsuskaitseala kaitsevööndi ega miljööväärtusliku ala määratlusega. PlanS § 9 lg 10 ei viita detailplaneeringu koostamise kohustuslikkusele üksikelamu kõrvalhoone püstitamise või laiendamise korral, vaid annab kohalikule omavalitsusele õiguse lubada PlanS § 9 lg 10 p-des 1-5 sätestatud tegevusi ilma detailplaneeringut koostamata, reguleerides juhtumeid, kus muidu oleks detailplaneeringu koostamine PlanS § 3 lg 2 järgi nõutav. Kuna antud juhul puudus detailplaneeringu koostamise kohustus, siis on ehitise püstitamise aluseks EhS § 19 lg 1 p 2 kohaselt projekteerimistingimused.

Halduskohus on õigesti leidnud, et linnas asuva eluruumi omanik ei saa eeldada, et külgnevale krundile midagi ei ehitata ja tema aknast avanev vaade mingil moel ei muutu. Päevavalguse hulka ruumides mõjutavad paljud tegurid (nt akna suurus ja asukoht, siseruumide proportsioonid, ilmastik, ümbritsevate hoonete värvitoon jpm) ning väga suur osakaal on just ruumide enda omadustel ja ilmastikul. Projekteerimistingimuste väljastamise otsuse lisaks on Eesti standardi EVS 894:2008 „Loomulik valgustus eluja bürooruumides“ alusel koostatud päikesevarjugraafik, millelt nähtub, et laiendatava kõrvalhoone vari ei ulatu apellandi elamuni. XXXXXX XX XX kavandatava kõrvalhoone maksimaalseks kõrguseks saab projekteerimistingimuste p 1.2.8 järgi olla 3,5 meetrit ja katuseharjast 30 cm üle ulatuva tulemüüri kõrgus seega kuni 3,8 meetrit. Viidatud vahe saab päikesevalguse varju pikkust mõjutada mitte rohkem kui 8,6%, kuid isegi seda arvestades ei ulatuks päikesevari XXXXXX XX XX kinnistul hooneni 4 ega saaks järelikult varjutada nimetatud hoone akendele langevat päikesevalgust. Sellega nõustus 05.06.2013 toimunud paikvaatluse käigus apellandi esindaja isegi.

3-13-1585 6(9) Alusetu on apellandi väide, et laiendatav hoone kahjustab vaateid tema kinnisasjale. Vaidlusalune ehitis asub apellandi elamust vaadatuna naaberkinnistu n-ö õue peal ega saa kuidagi varjutada XXXXXX XX ääres paiknevat elamut. Pärnu elamupiirkondades on elamute hoovides paiknevad kõrvalhooned tavapärased ja need kujundavad ka piirkonna miljööd. XXXXXX XX XX kinnistule ehitatava kõrvalhoone harjajoone kõrgus 3,5 meetrit ei kahjusta samuti miljööd, enamik teisi kõrvalhooneid piirkonnas on sellest kõrgemad. Olemasolev kõrvalhoone on väga vana ja amortiseerunud ning vajab põhjalikku renoveerimist. Linnades pole võimalik hooneid ehitada või laiendada selliselt, et vaated üldse ei muutuks. Samas saab amortiseerunud kõrvalhoone korrastamisel vaade üksnes paraneda, mis ei vähenda kuidagi apellandi kinnistu väärtust.

10. Kolmas isik MK vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kolmas isik jätta kaebaja kanda. Kaebaja ei ole põhistanud oma väidet, et XXXXXX XX XX kinnistu üldse asub muinsuskaitseala vööndis ja miljööväärtuslikul alal. See ei oma siiski ka tähtsust, sest detailplaneeringu koostamise kohustuslikkust reguleerib PlanS § 3 lg 2 ning PlanS § 9 lg 10 annab kohalikule omavalitsusele võimaluse sellest kohustusest teatud tingimustel kõrvale kalduda. Vaidlusalused projekteerimistingimused on antud XXXXXX XX XX kinnistul asuva kõrvalhoone rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks, milleks detailplaneeringu koostamise kohustust ei tulene PlanS § 3 lg 2 p-st 1 ega ka p-st 2. Pärnu linna ehitusmääruse § 14 lg-t 7 (mis vastab PlanS § 9 lg-le 10) tuleb samuti tõlgendada koostoimes ehitusmääruse § 14 lg-ga 5 (mis vastab PlanS § 3 lg-le 2), millest järeldub, et detailplaneeringu koostamise kohustuslikkus ei sõltu sellest, kas XXXXXX XX XX kinnistu asub muinsuskaitseala kaitsevööndis ja miljööväärtuslikul alal või mitte. Detailplaneeringu koostamise kohustus ei saa iseseisvalt tuleneda ka apellandi väitest, et planeerimismenetluses on isikute kaasamisel ja ärakuulamisel tavapärasest suurem roll. Apellant on saanud käesoleval juhul tuua menetluse käigus välja kõik asjaolud ja väited, millele ta saanuks tugineda planeeringumenetluses.

Vastustaja on piisava põhjalikkusega hinnanud kavandatava kõrvalhoone rekonstrueerimise lõpptulemuse mõju apellandi elamule langeva päikesevalguse hulgale. Päikesevarjugraafikust nähtub, et laiendatava kõrvalhoone vari ei ulatu apellandi elamuni ning seda on apellant paikvaatlusel möönnud ka ise. Isegi kui lisada kõrvalhoone kõrgusele sellest 30 cm üle ulatuv tulemüür, ei ulatuks hoone poolt tekitatav päikesevari XXXXXX XX XX kinnistul asuva hooneni 4. Apellant ei ole suutnud menetluse käigus esitada ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust või tõendit, et tema kinnisasja (XXXXXX XX XX-X korteriomandi) väärtus võiks XXXXXX XX XX kinnistul asuva kõrvalhoone renoveerimise tulemusel väheneda. Apellandi viidatud kohtupraktika on praeguse vaidluse asjaolusid arvestades asjassepuutumatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Kõigile apellandi poolt kohtumenetluses välja toodud põhiväidetele on seejuures vastatud juba vaidlusaluses haldusaktis (tl 18-20) ja selle peale esitatud vaide kohta tehtud vaideotsuses (tl 33-36; sama tl 90-93).

12. Ringkonnakohus märgib esmalt vastuseks kolmanda isiku seisukohale, et kaebaja pole põhistanud oma väidet, et XXXXXX XX XX kinnistu üldse asub muinsuskaitseala

3-13-1585 7(9) kaitsevööndis ja miljööväärtuslikul alal, et kuivõrd nimetatud asjaolu on vaidlusaluste projekteerimistingimuste p-s 1.1.8 üheselt välja toodud, siis ei olnudki kaebajal vajalik hakata selle kohta täiendavaid põhjendusi ega tõendeid esitama.

Vaatamata sellele, et puudub alus kahelda XXXXXX XX XX paiknemises muinsuskaitseala kaitsevööndis ja miljööväärtuslikul alal, ei ole kavandatavaks kõrvalhoone laiendamiseks eelnevalt detailplaneeringu koostamine nõutav ning ehitusprojekti koostamise aluseks saavad olla ka projekteerimistingimused (EhS § 19 lg 1 p 2). Detailplaneeringu koostamise kohustus on sätestatud PlanS § 3 lg-s 2, mille punktidest 1 ja 2 tulenevalt ei ole detailplaneeringu koostamine kohustuslik ka linna piires asuva üksikelamu kõrvalhoone püstitamiseks või laiendamiseks ning sellise kõrvalhoone püstitamiseks või laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks ei pea olema detailplaneering (vt PlanS § 9 lg 9).

Apellant on seostanud oma väite detailplaneeringu koostamise kohustuslikkusest PlanS § 9 lgga 10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et PlanS § 9 lg-st 10 ei tulene PlanS § 3 lg 2 kõrval ühtegi täiendavat detailplaneeringu koostamise kohustuslikkuse juhtumit, sest nimetatud säte annab kohalikule omavalitsusele üksnes erandina võimaluse kalduda teatud olukorras PlanS § 3 lg-s 2 sätestatud tingimustest kõrvale. PlanS § 9 lg 10 sissejuhatavat lauset („Kohalik omavalitsus võib lubada, välja arvatud riikliku kaitse alla võetud maa-alal või selle kaitsevööndis, samuti kultuurimälestise kaitsevööndis, loodusobjekti kaitsevööndis või miljööväärtuslikul hoonestusalal, ilma detailplaneeringut koostamata: /.../“) ei ole võimalik sisustada viisil, et sellest tuleneb üldine detailplaneeringu koostamise kohustus muu hulgas muinsuskaitseala kaitsevööndis ja miljööväärtuslikult alal. Sellele, et PlanS § 9 lg 10 kui erinormi kohaldamisel tuleb lähtekohaks võtta nimelt PlanS § 3 lg-s 2 sätestatud üldnorm, viitavad üheselt ka PlanS § 9 lg-d 9 ja 11.

Pärnu linna ehitusmääruses on detailplaneeringu koostamise kohustus sätestatud § 14 lg-s 5 ja erandid sellest § 14 lg-s 7. Nimetatud sätted vastavad sisu poolest PlanS § 3 lg-le 2 ja § 9 lg-le

10 ning neid tuleb süstemaatiliselt tõlgendada sarnaselt eeltoodule. EhS § 19 lg 4 p 4 kohaselt määrab kohalik omavalitsus valla või linna ehitusmääruses muu hulgas miljööväärtuslike hoonestusalade planeerimise ja ehitamise põhimõtted ja nõuded. Pärnu linna ehitusmääruses on vastavad nõuded sätestatud §-s 30, kuid ka sellest ei tulene piirangut, et miljööväärtuslikul alal poleks ehitusprojekti koostamine võimalik projekteerimistingimuste alusel, vaid selleks on tingimata nõutav detailplaneeringu koostamine. Seega, kuivõrd antud juhul ei olnud detailplaneeringu koostamine PlanS § 3 lg 2 ja Pärnu linna ehitusmääruse § 14 lg 5 järgi kohustuslik, ei ole PlanS § 9 lg 10 ja Pärnu linna ehitusmääruse § 14 lg 7 üldse asjassepuutuvad sätted, vaid vastustaja lähtus õigesti PlanS § 9 lg-st 9 ja EhS § 19 lg 1 p-st 2 (samasisulised on ka Pärnu linna ehitusmääruse § 14 lg 4 ja § 31 lg 1).

13. Detailplaneeringu koostamise kohustust ei ole võimalik tuletada ka apellandi väitest, et planeerimismenetluses on isikute kaasamisel ja ärakuulamisel suurem roll kui projekteerimistingimuste väljastamise menetluses. Vaidlust ei ole selles, et apellant on käesolevas asjas olnud projekteerimistingimuste väljastamise menetlusse kaasatud ning ta on saanud menetluse käigus korduvalt esitada omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid (sh 05.06.2013 toimunud paikvaatlusel), mida haldusorgan on asja otsustamisel ka hinnanud.

Planeerimismenetlus on ressursimahukas avatud menetlus, mis tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 46 lg 1 esimese lause kohaselt läbi viia üksnes seaduses sätestatud juhtudel (s.o PlanS § 3 lg 2). Ehkki HMS § 46 lg 1 teine lause ja PlanS § 9 lg 11 annavad kohalikule omavalitsusele võimaluse viia detailplaneeringu koostamise menetlus kui avatud menetlus läbi ka seaduses sätestamata juhtudel, tuleb seejuures arvestada, et vastava menetluse läbiviimine peaks olema

3-13-1585 8(9) vajalik asja lahendamiseks (s.o esineb põhjendatud vajadus) ega tohi oluliselt kahjustada menetlusosaliste huve (vt ka Riigikohtu 30.09.2008 otsus nr 3-3-1-52-08, p 11). Antud asjas pole esitatud ühtegi sisulist põhjendust, miks pidanuks vastustaja ilma seadusest tuleneva nõudeta detailplaneeringu koostamise menetluse siiski läbi viima.

14. Apellandi väited tema kinnistu väärtuse vähenemisest seoses XXXXXX XX XX kinnistul laiendatava kõrvalhoone tõttu muutuva vaatega on pelgalt hüpoteetilised. Kaebaja omandiõiguse võimalik riive on väheintensiivne juba ainuüksi põhjusel, et tegemist on olemasoleva kõrvalhoone laiendamisega ning kavandatav ehitis ei ole praegusest oluliselt kõrgem (3,1 m asemel koos tulemüüriga maksimaalselt 3,8 m) ega nihku ka apellandi hoonele oluliselt lähemale. XXXXXX XX XX kinnistul asuva amortiseerunud kõrvalhoone rekonstrueerimise mittelubamine riivaks tunduvalt ulatuslikumalt kolmanda isiku omandiõigust.

Päikesevarju skeemi (tl 22, tl 137) osas ei oma apellandi viidatud XXXXXX XX XX-X ja XXXXXX XX XX-X hoonete asetuse ebaõigsus asja lahendamisel tähtsust, sest antud juhul tuleb hinnata XXXXXX XX XX kõrvalhoonest lähtuvaid võimalikke kahjulikke mõjutusi XXXXXX XX XX-X ehitisele. Nimetatud hoonete asetus on muudel toimikus sisalduvatel asendiskeemidel (tl 15, tl 21, tl 59-60) kujutatut arvesse võttes varjugraafikul toodud korrektselt. Kolmanda isiku kavandatava kõrvalhoone kinnistutevahelise piiri suhtes väikese nurga all paiknemine (mis on reaalselt tuvastatav üksnes ülejäänud skeemidest suuremas mõõtkavas esitatud eskiisi põhiplaanilt – tl 60) ei mõjuta kuidagi kõrvalhoone paiknemist apellandi elamu suhtes.

Vaatamata sellele, et projekteerimistingimustele lisatud päikesevalguse varjude liikumise graafik lähtub 3,5 m kõrgusest hoonest, arvestamata harjajoonest 30 cm kõrgemale ulatuvat otsaseina (tulemüüri), tuleb nõustuda vastustaja ja kolmanda isikuga, et isegi 3,8 meetri kõrguse hoone puhul ei saaks päikesevalguse vari skeemi järgi ulatuda XXXXXX XX XX-X hooneni, sest kõrguste erinevus on sedavõrd väike (8,6%) ning kavandatava kõrvalhoone poolt tekitatava varju suund on apellandi elamust üldjuhul eemalduv.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb KA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.01.2014 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas on KA tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 37) ja apellatsioonkaebuse esitamisel on tema esindaja LA tasunud samuti riigilõivu 15 eurot (tl 119). Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kohtumenetluses andmeid esitatud. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning muutmata jääb halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, siis peab menetluskulud kandma kaebaja.

Vastustaja Pärnu linn ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

Kolmas isik MK esimese astme kohtus menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. Apellatsiooniastmes on kolmas isik taotlenud õigusabikulude väljamõistmist summas 828 eurot. Nimetatud summas esindajakulude kandmine seoses käesoleva haldusasja menetlemisega Tallinna Ringkonnakohtus on advokaadibüroo arve ja selle spetsifikatsiooni ning maksekorraldustega nõuetekohaselt tõendatud. Menetluskulud hõlmavad 48 euro ulatuses

3-13-1585 9(9) riigilõivu toimikust koopiate tegemise eest ja 780 euro ulatuses tasu õigusabi eest (kokku 5 töötunni eest). Ringkonnakohus leiab, et kolmanda isiku esindaja märgitud ajakulu on põhjendatud ja koopiate tegemise kulu vajalik (nt Riigikohtu 23.05.2013 otsus nr 3-3-1-19-13, p 25), mistõttu tuleb taotletud menetluskulud mõista apellandilt kolmanda isiku kasuks välja tervikuna.

Apellandiga ei saa nõustuda, et kuna MK töötab Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna arhitektina ning järelikult on tegemist planeerimisja ehitusvaldkonnas eriteadmisi omava isikuga, kes on ka varasemas menetluses osalenud isiklikult, siis ei ole tema kulutused õigusabile põhjendatud ega vajalikud. HKMS § 31 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline (sh kolmas isik) halduskohtumenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu ning isiklik osavõtt ei võta menetlusosaliselt õigust omada esindajat. HKMS § 109 lg 6 alusel saab kohus ebavajalike ja põhjendamatute menetluskuludena jätta välja mõistmata üksnes haldusorgani poolt kasutatud välise õigusteenuse ostmise kulud ning sedagi vaid tingimusel, et kohtuasjas vaieldavad küsimused ei välju haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (nt Riigikohtu 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p 29). Isiku kvalifikatsioonist olenemata võib esineda rida põhjuseid, miks ta peab vajalikuks kasutada esindaja abi (nt isikul pole aega isiklikult menetluses osaleda või see oleks tema jaoks emotsionaalselt kurnav; isik ei ole kursis kohtumenetluse üksikasjadega; kohus asub isiku elukohast eemal jne) ning seadusandja ei ole pidanud võimalikuks menetlusosalise sellekohast valikut kuidagi piirata. Asjas ei ole esitatud ka mingeid väiteid ega andmeid selle kohta, et kolmanda isiku menetluskulude apellandilt väljamõistmine võiks mingil põhjusel olla tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman