2-13-35731/74 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Mare Merimaa Määruse tegemise aeg ja koht 13.05.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-35731 Tsiviilasi JH avaldus laste hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 28.02.2014 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik JH määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja JH (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Helen Hääl Puudutatud isik I ET (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi Puudutatud isik II ET (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi Puudutatud isik III HT (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi Puudutatud isik IV KT (isikukood XXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Marje Mängel Eestkosteasutus Harku Vallavalitsus Eestkosteasutus Tallinna linn, Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 28.02.2014 määrus jätta muutmata. 2. Määruskaebus jätta rahuldamata. 3. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta JH kanda. 4. Määruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.

Selgitused

2 Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik 1. JH esitas 31.07.2013 kohtule avalduse laste ET, HT ja ET suhtes hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks avaldajale. Avaldaja palus vastavalt täpsustatud taotlusele anda laste ühine hooldusõigus üle avaldajale, s.t taastada laste ema ja isa ühine hooldusõigus, ning anda avaldajale üle otsustusõigus ühekordseks toiminguks – õigus muuta laste perekonnanimed tagasi sünnijärgseks perekonnanimeks „H“.

2. Avalduse kohaselt kinnitas Harju Maakohus 30.03.2009 laste ema ning avaldaja kokkuleppe, mille alusel määrati suhtlemiskord lastega, kes pärast vanemate lahkuminekut jäid elama emaga. Tegelikkuses on avaldaja osalenud laste elus tunduvalt rohkem kui kokkuleppega oli määratud. 01.07.2010 jõustunud uue perekonnaseaduse (PKS) § 214 lõike 3 kohaselt loetakse vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus laste elukohaks määranud. Kuna kohus määras kokkuleppe alusel laste elukohaks ema elukoha, sai ema laste ainuhooldusõiguse, kuigi tegelikkuses osales avaldaja nende elus samaväärselt kui ema. Laste ema hakkas oma ainuhooldusõigust kuritarvitama, vahetades laste koole avaldaja teadmiseta ning nõusolekuta. Ema lasi ära muuta ka nende isikunimed. Tallinna Perekonnaseisuameti 21.06.2013 otsustega (nr 49-OT4-2013/336, nr 49-OT4-2013/337, nr 49-OT4- 2013/338), mille Tallinna Perekonnaseisuamet tegi nimeseaduse (NS) § 16 lõike 6 alusel, anti lastele uueks perekonnanimeks „T“. Varasemalt kandsid lapsed isa perekonnanime „H“. Isikunimede muudatusest sai avaldaja teada 02.07.2013. Avaldaja osaleb aktiivselt laste elus, veedab nendega palju aega ning kasvatab neid. Isa hooldusõigus vastaks laste huvidele. Lastel on vaja, et neid kasvataksid mõlemad vanemad. Avaldaja soovib osaleda laste elus ja kasvatamisel ning hooldusõiguse teostamisel. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-7-05, et varasema PKS § 50 lõigetes 1–4 sätestatud vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada, samuti kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve olid vana perekonnaseaduse kohaselt lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht oli vanemate lahuselu tõttu ühe vanema juures. Eeltoodud lahendit arvestades saab väita, et vaatamata sellele, et lapsed elasid oma ema juures, kehtisid emaga võrdsed õigused ja kohustused ka avaldaja jaoks. 30.03.2009 kokkulepe ei vähendanud isa õigusi ja kohustusi laste ees. Sellest tulenevalt on avaldajale arusaamatu, miks uue PKS-i jõustumisega isa õigused ja kohustused laste ees justkui lõppesid ning avaldaja hinnangul on taoline PKS-i rakendussäte vastuolus põhiseadusega. Hetkelises olukorras puudub igasugune õiguskindlus. Avaldaja ei oleks kuidagi pidanud ette nägema, et aasta pärast jääb ta ilma hooldusõiguslikest kohustustest laste ees.

3. Lastele määratud esindaja arvas, et laste huvidele vastab ühise hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale, sest nii saaksid mõlemad vanemad laste eest hoolitseda, lapsi kasvatada ja osaleda laste jaoks oluliste otsuste langetamisel. Hooldusõiguse üleandmine avaldajale osaliselt, s.t et vanematele jääks ühine hooldusõigus ja säiliks laste ema otsustusõigus laste elukoha määramisel, vastab laste tegelikele huvidele.

3 Esindaja on arvamusel, et avaldus on põhjendatud täpsustusi arvestades ja kooskõlas laste huvidega ning kohus võib selle rahuldada.

4. Laste ema palus jätta avalduse täies ulatuses rahuldamata PKS § 138 lõikes 1 sätestatud hooldusõiguse üleandmist võimaldavate tingimuste puudumise tõttu. 30.03.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-08-87798 kinnitas Harju Maakohus kompromissi, mille kohaselt lapsed elavad koos emaga. Samuti lepiti kokku isa ja laste suhtlemise kord. Kohtumäärusest nähtuvad avaldaja sügavad alkoholiprobleemid ning sellest tulenevad piirangud/nõuded isa ja laste suhtlemisel. Seega täna kehtib jõustunud kohtulahend emale hooldusõiguse kuulumise kohta. Avaldaja ei ole esile toonud, veel vähem tõendanud, ühtegi 30.03.2009 määruse tegemise aluseks olnud asjaolu olulist muutumist. Sellest tulenevalt puuduvad alused hooldusõiguse üleandmiseks. Samas on kohtulahendi tegemisest möödunud ajavahemik üheselt kinnitanud, et avaldaja ei ole sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Avaldaja ei ole täitnud kohustust lapsi ülal pidada, temalt lastele välja mõistetud elatise võlgnevus on 3000 eurot ja 8340 eurot ning selle laekumine on ebaregulaarne ja väga vähene. Samas viibis avaldaja 2014. aasta alguses suusareisil välismaal. Vanemate ühine hooldusõigus ei ole teostatav avaldaja alkoholilembuse, ebausaldatavuse ja sõnamurdlikkuse tõttu. Isa annab lastele alusetuid lubadusi ja lootusi, mida ta ei täida. Tallinna Perekonnaseisuameti laste nõusoleku küsimise 26.09.2013 protokolli kohaselt on perekonnanime muutmisel arvestatud laste soove.

Esimese astme kohtu määrus 5. Harju Maakohus rahuldas 28.02.2014 määrusega avalduse osaliselt, lõpetas ET, ET ja HT suhtes KT ainuhooldusõiguse, andis otsustusõiguse laste viibimiskoha osas üle KTle ja ülejäänud osas määras laste hooldusõiguse kuuluvaks ühiselt JHle ja KTle, jättis rahuldamata avalduse anda avaldajale ainuotsustusõigus laste perekonnanimede tagasi muutmiseks ja rahuldamata avalduse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks PKS § 214 lõige 3 ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi kulud, mille jättis riigi kanda.

6. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. 30.03.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-87798 kinnitas Harju Maakohus vanemate vahel kompromissi, mille kohaselt lapsed elavad koos emaga, samuti määrati kindlaks laste suhtlemise kord isaga. 01.07.2010 jõustunud PKS § 214 lõike 3 alusel sai ainuhooldusõiguse alates 01.07.2010 endale laste ema. Laste vanemad ei ole PKS § 214 lõike 4 alusel kolme aasta jooksul alates PKS-i jõustumisest esitanud perekonnaseisuametnikule isiklikult ühist avaldust hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt.

7. Vaieldamatult on laste huvideks õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule (lastekaitseseaduse (LaKS) § 8). Kuid samuti tuleb arvestada LaKS §-s 9 sätestatud laste ainumääratletuse õiguse koosseisu kuuluvat õigust vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt. Samuti on tulenevalt LaKS § 24 laste arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond. Kohus menetleb asja tulenevalt PKS § 123 lõikest 1 eelkõige lapse huvidest, vajadustest ja heaolust lähtuvalt, kuid seejuures arvesse võttes ka vanemate õigusi. Käesoleva asja menetlemisel on kogutud küllaldasel määral asjas tähtsust omavaid tõendeid. On selgitatud välja kõik vajalikud asjaolud asja

4 lahendamiseks ning kuulatud ära laste vanemad ja lapsed. On välja selgitatud lastele määratud esindaja ja eestkosteasutuste seisukohad.

8. Käesolevas asjas kuulub kohaldamisele PKS § 138 lõige 1, mille kohaselt, kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. PKS § 138 lõige 1 ei sätesta tingimusi, milliste olemasolul võib teine vanem vastava taotluse esitada. Ainuhooldusõigus ei saanud kuuluda laste emale 30.03.2009 kohtumääruse alusel, kuna nimetatud kohtulahendiga ei lõpetatud ühist hooldusõigust ega antud ainuhooldusõigust üle täielikult laste emale, vaid üksnes kinnitati kompromiss, mille sisuks oli laste elukoha määramine ja suhtluskord. 30.03.2009 ei kehtinud Eesti õigusruumis hooldusõiguse instituut ja puudus võimalus ühist hooldusõigust lõpetada ja ainuhooldusõigust ühele vanemale määrata. Seega ei olnud võimalik, et 30.03.2009 kohtulahendiga võis määrata ainuhooldusõiguse laste emale. Kuna 30.09.2009 kohtumäärusega anti ühele vanemale uue PKS-i mõttes otsustusõigus ainult laste viibimiskoha, sealhulgas elukoha, määramise üle, siis muus osas oleks vanematel PKS § 214 lõike 1 alusel olnud laste suhtes ühine hooldusõigus, kuid tulenevalt PKS § 214 lõikest 3 loetakse alates seaduse jõustumisest vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. Ainuhooldusõigus ei kuulu laste emale kohtulahendi alusel, vaid seaduse muudatuse alusel, mistõttu ei ole kohane kohaldada PKS § 138 lõike 1 kolmandat lauset. Käesoleval ajal on seaduse muudatuse tõttu laste emale saanud kuuluvaks laste ainuhooldusõigus, mis hõlmab lisaks kohtulahendiga kindlaksmääratud elukohale muuhulgas ka otsustusõigust laste viibimiskohta määrata, laste haridusküsimusi otsustada, terviseküsimusi otsustada, varahooldusõigust teostada, lapsi esindada, lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda ning otsustada lastega seotud muid asju.

9. Menetluses esitatud ja kogutud tõenditega on leidnud tõendamist järgmised asjaolud: 1) alaealiste laste vanemad elavad lahus; 2) lapsed elavad käesoleval ajal koos emaga; 3) lapsed suhtlevad oma isaga ja viibivad temaga koos sageli; 4) ET tahab elada ema juures, isa ja vanaema juures ei taha ta käia, isa on teda käega löönud ja isa on lapse juuresolekul tarvitanud alkoholi; ETle meeldib nimi „T“; 5) HT tahab elada ema juures ja talle meeldib vahel isa juures käia, isa on lapsega vägivaldselt käitunud, isa on lapse juuresolekul tarvitanud alkoholi ning pärast alkoholi tarvitamist autot juhtinud; HTle meeldib, et ta perekonnanimi on „T“; 6) vanemad on üksmeelel selles, et lapsed elavad ka edaspidi koos emaga; 7) vanemate omavahelised suhted on komplitseeritud, emotsionaalsed ja kantud viimastel aastatel kogetud tunnetest; 8) avaldajal on laste ees elatisevõlg.

10. On igati positiivne, et lastel on mõlemad vanemad, kellel on soov ja võimalused täita laste suhtes PKS-ist tulenevaid kohustusi. Laste huvides on tulenevalt vanemate omavahelistest suhetest ühe kindla elukoha olemasolu, millega on nõustunud mõlemad vanemad. Laste vanematel on alati võimalik omavahel kokku leppida lastega suhtlemise korras ja laste muus elukorralduses. Laste ja isa vaheline suhtlemiskord on kinnitatud 30.03.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-08-87798 ja käesolevas kohtumenetluses ei ole suhtlemiskorda sisuliselt arutatud. Andes hinnangut uuritud tõenditele, tuleb nõustuda määratud esindaja argumenteeritud seisukohtadega, aga samuti eestkosteasutuste põhjalike ja motiveeritud seisukohtadega, mis kinnitavad vanemate

5 ärakuulamisel saadud teavet. Puuduvad andmed selle kinnituseks, et oleks põhjendatud keelata avaldajal laste kasvatuses osaleda. Küll on leidnud kinnitust, et avaldaja võib alkoholi tarvitanuna käituda oma lastele ohtlikult nendega koos olles, eriti liikluses. Nimetatud asjaolu on tõendatud karistusregistri väljavõttega, mille kohaselt on avaldajat karistatud mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt ning alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Avaldaja puutumus alkoholiga on kajastatud 30.03.2009 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-08-87798 ning on tulnud esile käesolevas menetluses kohtule esitatud laste vanemate kirjavahetuses ja laste ET ja HT vahetul ärakuulamisel. Puudub alus kahelda laste ärakuulamisel saadud teabes. Samuti on ainetu avaldaja seisukoht, et ta ei saanud lastele elatist maksta sellepärast, et laste ema pangakonto oli arestitud. Laste elulised vajadused ei vähene vanema pangakontoga seonduva tõttu ja elatise võlgnevuse tekkimine on lubamatu hooletus oma laste vastu. Laste ema on püüdnud kindlustada lastele igati hea ja kiiduväärse kodu ning on siiralt pühendunud laste arengu suunamisele ainult positiivses suunas. Lapsed on oma emaga hingeliselt seotud ja soovivad ema lähedust. Käesolevas kohtumenetluses on leidnud kinnitust, et mõlemal vanemal on käesoleval ajal vaimne ja majanduslik valmisolek lapsi kasvatada ning kindlustada lastele kohased elamistingimused. Vanemad on üksmeelel selles, et lapsed jäävad ka edaspidi elama koos emaga. Olulised on aktiivsed ja usalduslikud suhted laste ja isa vahel, mis ei peaks sõltuma laste alalise viibimiskoha aadressist, vaid need peaksid tekkima ja süvenema koosveedetud kvaliteetaja vältel.

11. Avaldaja taotlus saada otsustusõigus ühekordseks toiminguks – õigus muuta laste perekonnanimed tagasi sünnijärgseks perekonnanimeks „H“ – ei ole põhjendatud. Laste emal oli hooldusõigusliku vanemana PKS § 214 lõikest 3 ja NS § 16 lõikest 1 tulenev õigus laste perekonnanimede muutmiseks. Kohtule esitatud sünnitõendi kohaselt on lapse E sünnijärgne nimi E H (I kd lk 15), lapse H sünnijärgne nimi on H H (I kd lk 16) ja lapse E sünnijärgne nimi on E H (I kd lk 17). Laste ema algatusel on Tallinna Perekonnaseisuameti 21.06.2013 uue nime andmise otsusega nr 49-OT4-2013/336 antud H uus perekonnanimi „T“, Tallinna Perekonnaseisuameti 03.10.2013 uue nime andmise otsusega nr 49-OT4-2013/592 on antud E uus perekonnanimi „T“ ja Tallinna Perekonnaseisuameti 03.10.2013 uue nime andmise otsusega nr 49-OT4-2013/593 on antud E uus perekonnanimi „T“. Lapsed H ja E on ka kohtus ärakuulamisel avaldanud, et neile meeldib perekonnanimi „T“. Samuti saavad lapsed ise oma nime üle otsustada täisealisena. Avaldaja väited, et poisslapsed peaks kandma isa perekonnanime ja seda nime edasi kandma ning et laste identiteet peaks olema just isa perekonnanime järgi, ei ole veenvad. PKS-is ja NS-is vastavaid põhimõtteid ei leidu. Põhjendatud ei ole anda laste nimede osas avaldajale otsustusõigust ühekordseks toiminguks, mis tooks kaasa taaskord laste perekonnanime muutmise. Taoline ei ole kindlasti laste huvides ja põhjustab neile asjatuid psüühilisi pingeid, mida alaealised lapsed ei peaks taluma. PKS § 214 lõige 3 ei ole vastuolus PS § 27 lõigetega 3 ja 4. Perekonnaõiguse asjad ei kuulu Euroopa Liidu seadusandlike organite kompetentsi, seega puuduvad kõnealuses valdkonnas Euroopa Liidu õigusaktid. PS § 27 lõiked 3 ja 4 ning kehtiva PKS § 214 lõike 3 vahel ei ole vastuolu. Puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, kuna avaldaja poolt tõstatatud küsimus on PKS-is selgelt ja üheselt reguleeritud. PKS § 214 lõike 4 kohaselt, kui vanema hooldusõigus loetakse lõike 3 kohaselt kuuluvaks ühele vanemale, siis võivad lapse vanemad kolme aasta jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest esitada perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt. Samuti on lapse vanemal, kellel ei ole lapse hooldusõigust PKS § 138 lõike 1 kohaselt õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Seega ei takista PKS § 214 lõige

6 3 laste vanemaid teostada oma PS § 27 lõikest 3 tulenevaid õigusi ja kohustusi laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel, samuti ei vähene vanemate ja laste kaitse. Võimalik põhiõiguste riive ei ole piisavalt intensiivne, on sisult sobiv ja mõõdukas. PKS, sealhulgas § 145 lõige 4, sätestab ka hooldusõiguseta vanema otsustusõiguse ning seda juhuks, kui laps viibib tema juures teise vanema nõusolekul. Seega on vanemale tagatud PS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatud õigused ja kohustused ka juhuks, kui tema otsustusõigust on piiratud. Kuivõrd avaldaja poolt tõstatatud küsimus on PKS-is selgelt reguleeritud, on PKS § 214 lõikes 3 sätestatud piirang kooskõlas PS-iga ning vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust.

12. Põhjendatud ei ole laste viibimiskoha otsustusõiguse piiramine riigisiseselt. Käesoleva hagita menetluse raames ei ole tuvastatud asjaolu, et laste ema kavatseks koos lastega elama asuda väljapoole Eestit, mistõttu on otsustuse tegemine, mille kaudu oleks piiratud laste ema ja tema alaealiste laste vaba liikumine, ennatlik. Ajutise iseloomuga väljasõitude, mis on laste huvides, korraldamisel ja kooskõlastamisel, suudavad laste vanemad säilitada koosmeele.

13. Õigemaks ja laste huvidele vastavaks tuleb pidada olukorda, kus vanemad kasvatavad lapsi ühiselt. Arvestada tuleb perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistada võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ning aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada ning laste huvid on kõige paremini tagatud siis, kui lapsi kasvatavad ja hooldavad mõlemad vanemad.

14. Käesolevas asjas on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (TsMS § 172 lõige 1), välja arvatud riigi õigusabi kulud (TsMS § 172 lõige 3). Puudutatud isikutele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud tuleb jätta riigi kanda.

Määruskaebus 15. Avaldaja palub 17.03.2014 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata nõue otsustusõigus saamiseks laste perekonnanimede ühekordseks muutmiseks nende sünnijärgseks perekonnanimeks „H“ ja jäeti rahuldamata nõue tunnistada PS-iga vastuolus olevaks PKS § 214 lõige 3, ning teha uue määruse, millega nimetatud nõuded rahuldada.

16. Lähtudes laste huvidest tuleb koos ühise hooldusõiguse „taastamisega“ kõrvaldada ka kõikvõimalikud laste huvidega vastuolus olevad negatiivsed tagajärjed, mis seaduse muudatuse ning ühise hooldusõiguse lõppemisega kaasnesid. Laste asjatud psüühilised pinged on tekkinud just uuest nimest tingituna. Lapsed ei tea, millist nime nad kasutama peaksid ning on segaduses. Kogu oma senise elu on lapsed kandnud perekonnanime „H“. Uus nimi on neil olnud üksnes lühikest aega ja nad ei ole sellega harjunud. Maakohus ei arvestanud, et lapsed saabusid ärakuulamisele koos emaga. On ilmne, et laste poolt kohtule kinnitatu ei pruugi kajastada nende endi vaba tahet, vaid üksnes seda, mida neil on ema käskinud rääkida. Isale on lapsed korduvalt väljendanud soovi oma nime tagasi vahetada. Eesti kultuuriruumis on tavaks, et lapsed kannavad isa perekonnanime, perekonnanimede edasikandjaks on eelkõige just poisslapsed. Maakohus on möönnud, et laste ema poolt nime vahetus ei olnud kantud laste huvidest. Laste nimede muutmiseks puudus mõjuv põhjus. Sisuliselt on laste ema hooldusõigust kuritarvitanud.

7 17. Olukord, kus isik võib jääda ainuüksi uue seaduse jõustumisega kaasneva formaalse aluse tõttu laste hooldusõigusest ilma, on vastuolus PS § 27 lõigetega 3 ja 4. Avaldajalt on põhjendamatult ja sisulise analüüsita võetud põhiõigus, samuti on pärsitud vanema PS-ist tulenevate kohustuste täitmine. Lapse hooldusõigus ja elukoht ei ole samastatavad. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-7-05 selgitanud, et vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht oli vanemate lahuselu tõttu ühe vanema juures. Lahendis nr 3-2-1-45-11 leidis Riigikohus, et vanemate ühine hooldusõigus säilib ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Kuna avaldaja ei võinud 30.03.2009 kokkulepet sõlmides ette näha olukorda, kus uue seaduse jõustumisega tema hooldusõigus kaotatakse, on antud säte vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Arvestada tuleb ka perekonnaautoomia põhimõtet, mille kohaselt riigivõim ei sekku ilma vajaduseta perekonnaasjadesse. PKS § 214 lõike 3 puhul ei ole arvestatud ka lapse huvide järgimise põhimõttega. Ühise hooldusõiguse taastamine ei leia aset tagasiulatuvalt, seega ei saa väita, et PKS näeb ette efektiivsed meetmed õiguste taastamiseks. Arusaamatuks jääb maakohtu järeldus, mille kohaselt piirang on vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust.

Vastused määruskaebusele 18. Lastele määratud esindaja on seisukohal, et määruskaebus on põhjendatud. Eestkosteasutus Harku Vallavalitsus on seisukohal, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Eestkosteasutus Tallinna linna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond on seisukohal, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Laste ema vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Menetluse edasine käik 19. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 20. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, vaidlustatud määrus on piisavalt põhjendatud ning selles toodud järeldused on kooskõlas asja materjalidega. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Järgnevalt vastab kolleegium kaebuse väidetele.

21. Maakohus on määruse tegemisel lähtunud laste huvidest. Maakohus on põhjendanud, et laste perekonnanime taaskordne muutmine ei ole laste huvides, sest põhjustaks neile asjatuid psüühilisi pingeid. Toodust tulenevalt ei saa laste perekonnanime muutmise aluseks olla määruskaebuse väited, mille kohaselt laste perekonnanime muutmine 2013. aastal perekonnanimeks „T“ ei olnud põhjendatud. Lapsed H ja E on maakohtu poolt ära kuulatud. Maakohus on märkinud, et nad on avaldanud, et neile meeldib perekonnanimi „T“. See on kooskõlas ka Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 25.03.2014 seisukohas märgitud asjaoluga, et lapsed on selgelt ja mitmekordselt lastekaitse spetsialistile kinnitanud oma soovi kanda perekonnanime „T“ (II kd lk 231). Määruskaebuses on asjakohane seisukoht, et arvestada tuleb perekonnaautonoomia põhimõtet, mille kohaselt ei sekku riigivõim ilma vajaduseta perekonnaasjadesse. Maakohus on õigesti märkinud, et mistahes kohtu otsustus, mis puudutab lastega seonduvaid asjaolusid ja määratlusi, peab rajanema, nagu

8 mistahes muus tsiviilasjas esitatud nõue, tõendite kogumil ja faktilistel asjaoludel. Maakohus on õigesti leidnud, et laste emal oli hooldusõigusliku vanemana PKS-ist (§ 214 lõige 3) ja NS-ist (§ 16 lõige 1) tulenev õigus laste perekonnanime muutmiseks. Asja materjalid ei anna alust väiteks, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt laste perekonnanime muutmine tagasi perekonnanimeks „H“ põhjustaks lastele psüühilisi pingeid, oleks ebaõige. Laste huvides on perekonnanime stabiilsus. Maakohus ei ole asja lahendamisel ületanud diskretsioonipiire ja seega puudub kõrgema astme kohtul õigus alama astme otsustusse sekkuda. Maakohtu põhjendused on arusaavad ning nendeni jõudmine (siseveendumuse tekkimine) selgelt jälgitav.

22. Ringkonnakohus leiab, arvestades Riigikohtu praktikat, et PKS § 214 lõige 3 ei ole vastuolus PS-iga ja nõustub maakohtu põhjendustega. Riigikohus leidis 16.06.2010 määruses nr 3-2-1-64-10 (punktis 36), et asja lahendades tuleb arvestada sellega, et kui kohus on enne 01.07.2010 määranud lapse elukohaks ühe vanema elukoha, loetakse 01.07.2010 jõustava PKS § 214 lõike 3 järgi, et vanema hooldusõigus kuulub alates uue PKS-si jõustumisest sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. Riigikohus märkis, et nimetatud asja puhul kinnitas Tartu Maakohus 27.06.2007 määrusega vanemate kompromissi, millega määrati lapse elukohaks puudutatud isiku elukoht. Riigikohus oli seisukohal, et seega kuulub alates 01.07.2010 lapse ainuhooldusõigus puudutatud isikule ja avaldaja saab taotleda ainuhooldusõiguse üleandmist PKS § 138 alusel.

23. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel jätta kaebuse esitaja kanda.

Ulvi Loonurm Mare Merimaa Imbi Sidok-Toomsalu