2-13-5113/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Mare Merimaa, liikmed Fred Fisker ja

Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.05.2014, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-5113

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

B.I hagi W.B vastu ühisvara jagamiseks

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.09.2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

B.I apellatsioonkaebus

Hageja B.I (IK XXX, elukoht XXX), lepinguline

esindaja advokaat Virge Murak

Kostja W.B (IK XXX, elukoht XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

23.04.2014, avalik kohtuistung

Menetluse liik

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Harju Maakohtu 30.09.2013 otsus abikaasade ühisvara jagamise nõudes ja

õiglase hüvitise väljamõistmiseks 20 822,99 eurot täies ulatuses ja saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

2. Harju Maakohtu 30.09.2013 otsus osas, milles Tallinna XXX korteriomand on loetud

W.B lahusvaraks, jätta muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse

avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks

või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hagi asjaolud ja menetluse käik

B.I esitas 18.01.2013 Harju Maakohtusse hagi W.B vastu abielu lahutamiseks, ühise tegutsemise

lepingu olemasolu tuvastamiseks ja ühisvara jagamiseks. 23.01.2013 määrusega eraldas kohus

ühisvara jagamise nõude eraldi menetlusse.

Hageja palus jagada poolte ühisvara ning jätta vara W.B-le ja mõista hagejale hüvitis omandi

kaotuse eest 19 273,46 eurot.

Poolte kooselu algas 1999. aastal, mil hageja müüs talle lahusvarana kuulunud korteri ning ostis

poolte uueks ühiseks eluasemeks vallasasjana Harjumaal Saku vallas Kiisa alevikus asuva

kinnistu VVV. Hageja tasus ostetava kinnistu eest müüjale 180 000 krooni ja 20 000 krooni

notaritasudeks ning maakleritasudeks. Kuna B.I-l erastamisväärtpabereid ei olnud, kinkis hageja

vallasasjana ostetud elamu kostjale, kes selle erastas. Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu,

mille kohaselt kostja võlgneb elamu ostmisel tasutud summa, s.o 200 000 krooni. Pooled leppisid

kokku, et laenulepingu tagatiseks on 50% VVV olevast elamust. 2001.a sai maa erastamise

tulemusena kinnisasja omanikuks W.B. 2002.a ostis W.B endale Tallinnas asuva korteri XXX.

Poolte kooselu sujus rahuldavalt ning 2007.a pooled abiellusid. Abielu kestel tehti poolte

elukohas mitmeid suuri parendus- ja remonttöid. abielu kestel asutati F OÜ, mille juhatuse

liikmeks oli W.B. 2012 augustis poolte abieluline kooselu lõppes ning B.I kolis poolte ühisest

kodust välja.

Abielu ajal soetati ka hulgaliselt vallasvara, millest olulisim on mootorsõiduk Honda CR-V.

Sõiduki eest tasus kõik maksed hageja ning abieluvara jagamisel soovis hageja, et sõiduk jääks

tema omandiks.

Abielu ajal VVV kinnistul tehti parendused: aknad Fenestra 2181,94 eurot, B.I hüvitise suuruseks

1090; katus Ruukki 2651,18 eurot, hageja hüvitise suuruseks 1325,59 eurot; katus Ruukki

paigaldus 7087,04, hageja hüvitise suuruseks 3543,52 eurot; õhksoojuspump Fuijtsu Noccria

1501,92 eurot, hageja hüvitise suuruseks 750,96 eurot; kinnistu haljastus kokku 276,35 eurot,

hageja hüvitis 138,18 eurot. B.I hüvitis parenduste eest kokku 6848,25.

Korter XXX korter omandati küll enne abielu, kuid korteri omandamiseks võetud laenu tasuti

abielu ajal. Kuivõrd pool laenust tasuti abielu kestel, siis B.I-le tuleb hüvitada veerand korteri

väärtusest - 7057,50 eurot.

Sõiduki Honda CR-V liisinguperiood lõpeb 15.04.2015. Kuivõrd hageja soovis sõiduki jätta enda

kasutusse, soostus ta hüvitama kostjale kasutuseelise kaotamise ning vähendas oma nõuet XXX

korteriomandi hüvitise osas ning nõudis hüvitist 6303,40 eurot, s.o Honda CR-V väärtus 8000

eurot – tasumata liisingumaksed 6491,80 eurot = 1508,20 eurot, W.B hüvitis 754,10 eurot.

Korteri XXX hüvitis 7057,50 – 754,10 = 6303,40 eurot.

Kostja hakkas teadlikult ja tahtlikult vähendama poolte ühisvara, likvideerides toimivat

äriühingut. Kostja on F OÜ teenuseid reklaaminud veel likvideerimismenetluse ajal 04.06.2013.

Hageja leidis, et tegemist oli toimiva äriühinguga. Hageja, vaadates äriühingu

raamatupidamislikud dokumendid üle, tuvastas, et poole äriühingu väärtus on 5549,53 eurot,

mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama rahaliselt. Hüvitis koosneb: pool F OÜ kontol olnud

rahalistest vahenditest 543,50 eurot, bilansi oleva osakapitali puudujääk 706,50 eurot, pool

osanikele tagastatud laenust 976,26 eurot, pool välja makstud dividendidest 1163,32 eurot, pool

äriühingule kuulunud sülearvutist 229,50 eurot, pool äriühingule kuulunud telefonist 74,50 eurot,

pool äriühingu vanast sülearvutist 159,07 eurot, pool F OÜ põhivarast 1385,32 eurot, pool

likvideerimistasust 150 eurot, pool äriühingu põhjendamatutest kulutustest 161,57 eurot

(likvideerimise ajal tasutud teenused).

Kostja vastuväited

Pooled omandasid 2010. aastal sõiduauto Honda CR-V, mis on omandatud poolte ühiste

vahendite arvel ning on hageja käsutuses. Kostja ei vaidlustanud, et sõiduauto jääb hagejale, kuid

soovis selle arvel rahalist hüvitist.

08.02.2011 asutas W.B Eesti Töötukassa toetusel äriühingu F OÜ, osa suurus 2500 eurot. Eesti

Töötukassa andis kostjale vahendite omandamiseks 4471,13 eurot. Nimetatud vahendid on kostja

kohustatud säilitama kuni 31.12.2018, vastasel juhul tuleb tagastada saadud toetus. Äriplaan

ebaõnnestus, kulud ületasid suuresti tulusid. Äriühing on 23.01.2013 likvideerimisel koos temal

lasuvate kohustustega. Seega ei ole tegemist varaga, millel oleks positiivne väärtus.

Kostja ei tunnistanud hageja nõuet hüvitada abielu kestel temale lahusvara olulise suurenemise

eest. W.B ostis korteri 03.02.2000 hinnaga 125 000 krooni. Tegemist on kostja lahusvaraga,

millesse hageja ei ole mingil moel panustanud. W.B tasus pangalaenu oma lahusvara arvel ka

pärast poolte abiellumist. W.B oli korteri välja üürinud ning selle arvel tasus ta kõik korteriga

seotud kulutused.

Hageja nõue, et temale hüvitataks VVV asuval kinnistul elamu parenduste tegemise eest 6848,25

eurot, tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p-st 4 lähtuvalt. Harju Maakohtu menetluses on

B.I hagi W.B vastu tuvastamaks, et poolte vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping

kaasomandi soetamiseks Tallinnas, VVV (tsiviilasi nr 2-13-5108). Seltsingusse panustas B.I

rahaliselt vara omandamisel, remonttöödega, samuti tööga elamu hooldamisel ja kinnistu

haljastamisel. Seega on tegemist asjaga, mis on kohtumenetluses samade poolte vahel, sama

eseme kohta, samadel alustel.

Kostja on kõik kulutused ja parendused temale lahusvarana kuuluvale kinnistule ja sellel asuvale

elamule teinud iseseisvalt ja oma kulul. Abikaasade ühiseid vahendeid ei ole selleks pooled

kasutanud.

Kostja otsustus, et OÜ F tuleb likvideerida, ei olnud teadlik ja tahtlik ühisvara vähendamine.

Nagu hageja on ise avaldanud, põhines äriühingu majandustegevus ainuüksi kostja isiklikul tööl.

Kuna W.B asus oktoobris 2011 S OÜ-s täiskohaga palgatööle, siis puudus tal võimalus jätkata

otsest töist tegevust oma äriühingus. Kostjale jääb arusaamatuks hageja poolt hagis esitatud nõude

kujunemine. Abikaasade ühisvaraks on äriühingu osa, mitte aga viimasele kuuluv vara, õigused

või kohustused. B.I ei ole esitanud W.B vastu kahjunõuet ja ta ei ole esitanud

likvideerimismenetluse käigus nõudeid äriühingu vastu.

Hageja ei ole suurendanud oma töö või rahaliste vahendite arvel kostja lahusvara. Hageja esitas

müügipakkumise katusele, mida tegelikult ei teostatud. Tegelikult tellis kostja katuse materjali

Toode AS-ilt ja tasus selle eest kahes osas enne hagejaga abiellumist. Katuse paigutas kostja koos

töökaaslaste ja sõpradega. Muude tööde teostamise, sh õhksoojuspumba ja akende ja nende

vahetuse eest tasus kostja enda rahaliste vahenditega, mille oli ta säästnud juba enne abiellumist.

Esimese astme kohtu otsus

30.09.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja jagas poolte ühisvara: sõiduk

Honda CR-V jäi hagejale ning temalt mõisteti välja 754,10 eurot . Kohus jättis rahuldamata B.I

nõude korteriomandi XXX eest hüvitise 6303,40 euro saamiseks ja VVV parenduste eest hüvitise

6848,25 euro ja F OÜ osa kaotuse eest hüvitise 4000 euro saamiseks. Kohus jagas kostja

ainuomandisse F OÜ ja mõistis temalt välja õiglase hüvitisena 50% äriühingu väärtusest, s.o 0

eurot. Kohus luges W.B lahusvaraks korteriomandi asukohaga XXX Tallinnas ning poolte

jagada jäi vallasvara kokkuleppeliselt. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Tuvastamist leidis, et hageja ja kostja abielu sõlmiti 10.08.2007 ja see lõppes 23.05.2013, kui

jõustus Harju Maakohtu 22.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-13-2769. Eeltoodust lähtuvalt leidis

kohus, et poolte ühisvara koosseis tuleb PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja

seisuga, lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest

ning kohaldades ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust.

Hagi kohaselt tuleb kohtul jagada alljärgnev vara: abielu ajal VVV tehtud parendused, loodud

äriühing F OÜ; abielu ajal W.B vara suurenemine ühisvara arvel. Korter XXX omandati küll enne

abielu, kuid korteri omandamiseks võetud laenu tasuti abielu ajal. Kostja leidis, et pooled on

abielu kestel soetanud järgmise ühisvara: 2010. aastal omandatud sõiduauto Honda CR-V, mis on

omandatud poolte ühiste vahendite arvel ning on hageja käsutuses. Kostja ei vaidlustanud, et

sõiduauto jääb hagejale, kuid soovis selle arvel rahalist hüvitist, F OÜ, mille osa suurus on 2500

eurot.

Kohus leidis, et eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille kohaselt loetakse

üldjuhul eseme väärtuseks selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind

(turuhind). Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ühisvara väärtus tuleb määrata

kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (RK 3-2-1-141-09). Seega on

põhjendatud arvestada auto Honda CR-V poolte poolt nimetatud hinda 8000 eurot. Auto väärtuse

osas maksmata liisingumaksete osas vaidlus puudus. Hageja märkis haginõude täpsustuses, et

kuna sõiduk jääb hageja kasutusse, on kostjale hüvitatav summa 754,10 eurot. Eelmärgitud

hüvitise arvestusega on kostja olnud nõus 03.09.2013 toimunud kohtuistungil.

Kohus nõustus kostja seisukohaga, et äriühing F OÜ on likvideerimisel koos temal lasuvate

kohustustega. Seega ei ole tegemist varaga, millel oleks positiivne väärtus. Kuna nimetatud

äriühingu väärtuse osas ei ole ekspertiisi teostatud, siis tuleb lähtuda likvideerija poolt antud

andmetest, et äriühingul jääks rahalisi vahendeid 1086,49 eurot. Kuna likvideeritav äriühing peab

oma kohustused täitma võlausaldajate ees, siis kohus ei saa arvestada asjaoluga, et äriühingul

oleks mingi väärtus, mida saaks arvestada ühisvara jagamisel. Ühisvara jagamisel asja jätmine

kohtuotsusega ühele abikaasale intensiivselt riivab PS § 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse

põhimõtet, kuna üks abikaasa kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale ning seetõttu

tuleb omandist ilmajäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest.

Kuna äriregistri andmetel on äriühingu F OÜ ainuosanik kostja, kes on kohustatud äriühingu

likvideerima, leidis kohus, et on põhjendatud äriühing jätta kostjale null väärtusega, sest hageja

esitatud äriühingu konto väljavõte ei määra likvideeritava äriühingu väärtust.

Hageja väitis, et abielu ajal on toimunud kostja vara suurenemine ühisvara arvel järgnevalt:

korter XXX omandati küll enne abielu, kuid korteri omandamiseks võetud laenu tasuti abielu ajal.

Hageja leidis, et kuivõrd pool laenust tasuti abielu kestel, siis B.I-le tuleb hüvitada veerand korteri

väärtusest, s.o 7057,50 eurot. Kostja leidis, et korteriomand on kostja lahusvara. Toimiku

materjalidest nähtuvalt osteti nimetatud korter 08.02.2002. Seega ajal, kui kostja ei olnud abielus.

Korter kanti kinnistusraamatusse W.B nimele 11.04.2002, seega enne abielu. Sellest tulenevalt

kohus leidis, et korteriomand on kostja lahusvara, mitte ühisvara. Hageja ei ole esitanud tõendeid,

et eelmärgitud korteriomand on poolte ühisvara.

Kohus leidis, et VVV akende parendused toimusid 2008. aastal, parenduste maksumus oli 34 140

krooni. Parendused akendele tellis ja maksis kostja. Kohus leidis, et eelmärgitud parendused tehti

enne poolte abiellumist W.B rahaliste vahenditega ja seepärast need ei kuulu ühisvara koosseisu.

W.B tasus katuse parenduste eest. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et kuna katuse parendused

on tehtud W.B rahaliste vahenditega, ei kuulu need ühisvara koosseisu.

Hagis märgitud õhksoojuspump Fuijtsu Nocria -1501,92 eurot, millest hageja arvates tema

hüvitise suurus on 750,96 eurot. Kostja väitis, et õhksoojuspumba maksumuse kohta on

vormistatud 25.10.2007 arve - saateleht W.B nimele, mille kostja on tasunud 28.10.2007. Kohus

leidis, et tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus õhksoojuspumba osas õiglase hüvitise saamiseks.

Kohus pidas usutavaks kostja väidet, et kostja tegi eeltoodud parendused enda rahaliste

vahenditega, mida oli säästnud enne abiellumist, seda kinnitab ka kostja konto väljavõte, et

kostjal oli kontol raha enne abiellumist 108 302,69 krooni, millest kostja sai tasuda VVV

parenduste eest.

Kohus leidis, et hageja taotlus kinnistu haljastamise eest hüvitise saamiseks tuleb jätta

rahuldamata, kuna hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit tema poolt tehtud kulutuste kohta.

Apellatsioonkaebus

Hageja palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega rahuldada nõude XXX hüvitise

osas 6303,40 eurot; VVV tehtud parenduste osas 6848,25 eurot; F OÜ omandi kaotuse osas

5549,53 euro saamiseks ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellant nõustub, et liisinguese sõiduauto Honda CR-V jääb ka edaspidiselt tema kasutada, kuid

ei nõustu tasuma kostjale hüvitist. Sõiduauto omandi saab B.I alles 15.07.2015, mistõttu ei tohiks

sõiduautot lugeda ühisvara koosseisu, kuivõrd oluline osa omandamiseks tehtavatest

liisingumaksetest tasutakse pärast abieluliste suhete lõppemist ning abielu lahutamist, seega ei

kuulu sõiduauto ühisvara koosseisu.

B.I vähendas hüvitise osa võrra oma nõuet. Hagiavalduse täpsustuses selgitas hageja, et soovib

säilitada sõiduauto kasutamise võimalust ning nõustub ainuisikuliselt kandma kohustust

liisinguandja ees. Seega B.I vähendas oma nõuet XXX asuva korteriomandi osas ning nõudis

varasema esitatud hüvitise 7057,50 euro asemel 6303,40 eurot.

Maakohus nõustus kostja paljasõnalise ja tõendamata väitega, et äriühingu osa ei ole midagi väärt.

Kostja hakkas toimivat ja teenust osutavat äriühingut likvideerima neli päeva pärast hagiavalduse

esitamist ning poolte abielu ajal. Hageja ei andnud õigust äriühingu likvideerimiseks ega ole

nõustunud ka edaspidi likvideerimismenetluse algatamisega. Kohtu lahend on otseses vastuolus

PKS § 34 lg-ga 3, mis sätestab, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või

tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise

hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

B.I tegi äriühingule raamatupidamist ning oli täielikult kursis äriühingu majandusliku olukorraga.

26.06.2012 oli äriühingu kontol ainuüksi rahalisi vahendeid 6765,93 eurot. Eeltoodule lisandus

veel kassas olev raha ja muu äriühingu põhivara, s.o seadmed, nõuded ostjate vastu jms. Pärast

raamatupidamisdokumentide analüüsi menetluse käigus täpsustas apellant nõuet äriühingu

väärtuse osas ning nõudis hüvitist kostjalt 5549,53 eurot. Kohus B.I seisukohta ega esitatud

tõendeid ei arvestanud ning ei andnud tõenditele sisulist hinnangut. Maakohtu ja kostja poolt

viidatud äriühingu kohustus 4471,13 eurot on tõendamata väide ja tegemist ei ole sissenõutava

kohustusega. Vastavalt Töötukassa poolt antud toetuse tingimustele on W.B-l kohustus säilitada

äriühingu vara 2018.a või tagastada saadud toetus. W.B-l on olemas siiani Töötukassa toetuse eest

soetatud seadmed ning nendega ta osutab puhastusteenust uue äriühingu D OÜ (registrikood

XXXXXXX) nimel.

Maakohus tuvastas, et korteriomand kuulub W.B-le ning arvestades asjaolu, et korteriomandi

omandamise ajal ei olnud pooled abielus, siis ei saa tugineda abikaasa õigustele ja kohustustele

ning hüvitise saamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on vastuolus kehtivate

õigusnormidega. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab

ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse

ühisvara hulka. Kostja omandas korteri XXX laenuga. Samas toimus laenumaksete tasumine

abielu ajal ehk alates 2007.a tasus kostja laenumakseid ühisvara arvel.

Maakohus jättis rahuldamata nõude abielu ajal kostja varale tehtud parenduste osas. B.I esitas

kohtule tõendid, millest nähtuvalt sai hinnata parenduste rahalist väärtust. Maakohus on vääralt

osundanud, et pooled abiellusid 2008.a, seega on parendused tehtud enne abielu. Samuti on kohus

vääralt nõustunud kostja väitega, et kõik parendused on tasutud lahusvara arvel.

Poolte abielu registreeriti 10.08.2007. Abielu ajal osteti uued aknad, mis tasuti kahe osamaksega

29.06. ja 11.08.2008 ja õhksoojuspump, mille eest tasuti 28.10.2007. Katus pandi abielu ajal,

apellandil on alles vaid pakkumused ehitustööde maksumuse kohta. Seega tõsteti oluliselt vara

väärtust ühisvara arvel.

Kostja on viidanud paljasõnaliselt, et lahusvara arvel omandati korter XXX ja tehti kõik VVV

parendused. Eluliselt ei ole usutav, et kostja sai seda kõike teha lahusvara arvel, eriti olukorras,

kus vaidlus puudus laenu võtmise ja laenumaksete abielu ajal tasumise kohta. Kostja oli abielu

ajal töötu 17 kuud järjest ning uus töösuhe sai alguse abielu jooksul loodud äriühingus F OÜ-s.

Maakohtu otsus on oluliselt vastuolus seadusega ja tsiviilasjas esitatud tõenditega.

Vastustaja seisukoht

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi põhjendused

TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus ei ole

vaidlustatud osas, milles kohus tuvastas, et korteriomand XXX on W.B lahusvara.

Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ning uurinud toimikus olevaid

tõendeid, leiab, et maakohtu otsus vaidlustatud osas kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide

olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus tuvastas, et poolte abielu

registreeriti 10.08.2007 ning abielu lahutati Harju Maakohtu 22.04.2013 kohtuotsusega, otsus

jõustus 23.05.2013. Tulenevalt PKS § 66 p-st 2 on maakohus põhjendatult lugenud abielu

lõppemise ajaks 23.05.2013 ning selle kuupäeva seisuga tuleb kindlaks määrata ka ühisvara

kooseis. Ühisvara kooseisu osas tekkis poolte vahel vaidlus.

Hageja taotles kostjalt õiglase hüvitise väljamõistmist kostjale kuuluva lahusvara, milleks on

Saku vallas Kiisa alevikus VVV asuv kinnisasi, eramu parendustööde eest 6848, 25 eurot,

Tallinnas XXX korteriomandi laenumaksete hüvitamist 6303, 40 eurot, F OÜ osa väärtuse

hüvitamist summas 5549,53 eurot ning vallasvara eest 2121,81 eurot (I kd lk 136-139).

Maakohus jättis hageja nõude F OÜ osa väärtuse hüvitamiseks 4000 euro osas rahuldamata.

Samas toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks oma nõuet F OÜ osa kaotuse

kompenseerimise eest muutnud. Seega 1549,53 euro nõudes on otsus jäänud tegemata. Otsuse

kohaselt on äriühing likvideerimisel 23.01.2013 ning likvideerija on seisukohal, et äriühingul

võiks jääda pärast kohustuste täitmist järele 1000 eurot. Kohus on tuginenud likvideerija

andmetele, kuid toimik ei sisalda mingeid andmeid äriühingu vara müügist saadud raha ja

kohustuste täitmise kohta. Harju Maakohtu 29.05.2013 määrusega kohustati kostjat esitama F OÜ

igakuise bilansi, igakuised pea- ja päevaraamatu väljavõtted, kontoväljavõtte ning võimalikke

palga tõstmist või uute vahendite äriühingule ostmist tõendavad dokumendid alates 01.07.2012.

Toimiku materjalide kohaselt on kostja väitnud, et on esitanud kõik nõutud dokumendid, kuid

toimikust ei ilmne, millised tõendid on kostja kohtumääruse täitmiseks esitanud. Ka ei ilmne

03.09.2013 kohtuistungi protokollist, mille põhjal on kostja väitnud, et äriühingu likvideerimisel

võiks alles jääda 1086.49 eurot (I kd. 159). Eelnimetatud väite on maakohus jätnud hoopis

tähelepanuta, lugedes äriühingu väärtuseks (peaks olema äriühingu osa väärtuseks) 0 eurot. F OÜ

konto väljavõttest 01.06.2012 kuni 26.06.2012 ilmneb, et kostjale on ostetud sülearvuti summas

318.14 eurot (I kd lk, 94). Hageja on väitnud, et F OÜ oli abielu lõppemisel olemas nii seadmed

kui ka muu vara. Mis sellest varast, sh sülearvutist on saanud, toimikust ei ilmne, ning seda ei ole

ka maakohus pooltega arutanud. Seega maakohus on jätnud eelnimetatud nõude osas asjas

tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja tõendid hindamata. Toimiku materjalide kohaselt on

hageja teinud analüüsi äriühingu raamatupidamisdokumentide põhjal, millest tulenevalt esitas ka

rahalise nõude. Toimiku materjalid ei sisaldada hageja väidetavat analüüsi. Sellele tulnuks

maakohtul pöörata hageja tähelepanu.

Jättes sõiduki Honda CR-V hageja ainuomandisse ning mõistes hagejalt kostja kasuks 754,10

eurot, on maakohus jätnud tähelepanuta, et kostja ei ole esitanud hagi abikaasade ühisvara

jagamiseks ning sõiduk ei ole ka poolte ühisvara, kuivõrd tegemist on liisinguesemega. Seega ei

saa liisingueset jätta hageja ainuomandisse. Hageja nõuet sõiduki Honda CR-V osas tuli kohtul

täpsustada.

Saku vallas Kiisa alevikus VVV asuva kinnisasja osas tehtud parendustööde kuludest luges

hageja tema osaks 6848, 25 eurot. Kostja leidis, et abikaasade ühisvara arvelt ei ole kulutusi

tehtud. Vaidlus puudub selles, et eelnimetatud kinnisasja omanikuks on kostja. Hageja väidetel on

kokku tehtud kulutusi summale 20546,68 eurot, sh on vahetatud aknad summas 2181,94 eurot,

paigaldatud katus Ruuki maksumusega 2651,18 eurot ning selle paigaldus oli 7087,04 eurot,

osteti õhksoojuspump Fuijtsu Noccria summas 1501,92 eurot, tehti haljastust summas 276,35

eurot.

Maakohus luges, et vaidlusalusel aadressil on eramus vahetatud aknad enne abielu sõlmimist ning

kõik kulutused on makstud kostja poolt. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht akende osas on

ekslik. Esitatud tõendite kohaselt tasus kostja abielu ajal AS-le Fenestra 34 140 krooni (I kd lk.

104-105).Õhksoojuspumba Fuijtsu Noccria eest on kostja maksnud samuti abielu ajal 28.10.2007

23 500 krooni.

Maakohus leidis, et kuivõrd kulutused on tehtud kostja poolt, siis ei ole hageja õigustatud nõudma

hüvitist. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud tõendid hindamata, millest tulenevalt on ka

järeldus ebaõige. Toimiku materjalide kohaselt abielu kestel on makstud akende eest summas 34

140 krooni ja õhksoojuspumba Fuijtsu Nocria eest 23 500 krooni, seega kokku 57 640 krooni, s.o

3683.87 eurot. PKS § 34 lg 1 kohaselt kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab

ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse

ühisvara hulka. Hageja on oma nõudes tuginenud PKS § 34 lg-le 1. Seega tulnuks kohtul tõendid

hinnata TsMS 232 lg 1 nõuete kohaselt ning põhjendada, miks kohus hageja väidetega ei nõustu.

Tallinnas XXX korteriomandi laenumaksete osas hüvitise saamiseks tulnuks maakohtul täita

selgitamiskohustust juba eelmenetluses ja juhtida hageja tähelepanu TsMS § 230 lg-le 1, et laenu

maksmise kohta abielu kestel abikaasade ühisvarast tulnuks esitada tõendid ning kostja

tähelepanu sellele, et üüri suurust ja selle saamist tulnuks temal tõendada. Toimikus puuduvad

tõendid sellest, millises ulatuses on laenu makstud abielu kestel ja millise summa on kostja

saanud üürituluna.

Maakohtu otsusega on poolte vallasvara jagamine jäetud jagamisele kokkuleppeliselt.

Eelnimetatud otsuse resolutsioon ei vasta TsMS-i nõuetele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt peab kohus

võtma seisukoha kõigi nõuete kohta. Üheks nõudeks oli vallasvara jagamine, seega tuli kohtul ka

esitatud nõude osas teha vastav otsus. Juhul kui hageja soovis loobuda oma nõudest, siis tuli

kohtul TsMS § 429 lg 1 kohaselt menetlus lõpetada menetlusõigusnorme järgides. Käesoleval

juhul on maakohus jätnud esitatud nõude osas sisuliselt lahendi tegemata.

Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud

menetlusõigusnorme, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ja millest

tulenevalt tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Menetluskulude jaotus tuleb otsustada maakohtul tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Gaida Kivinurm Fred Fisker Mare Merimaa