3-12-210/106 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-210 Haldusasi K.S.e kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12.05.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/27997 tühistamiseks ja Maksuja Tolliameti 27.12.2011 vaideotsuse nr 6-1/560-2 tühistamiseks maksuotsust puudutavas osas Menetlusosalised Kaebaja – K.S., volitatud esindaja Siiri Seero; Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Mare Ülenurm Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta K.S.e kaebus rahuldamata. 2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2012 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu muutmata. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11. juunil 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse (PMTK) korraldusega nr 9-1/339 alustati K.S.e suhtes üksikjuhtumi kontrolli 2009. a tulumaksu tasumise õigsuse osas. K.S. ei esitanud 2009. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, kuigi võõrandas kinnistu asukohaga Xxxxxxxx 193A, Tallinn. K.S.t kohustati ilmuma seletuste andmiseks ja esitama maksuhaldurile 07.02.2000 sõlmitud laenuleping nr 0200 ning muud võimalikud dokumendid, mida ta peab vajalikuks kontrollijale esitada.

Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12.05.2011 maksuotsusega nr 12-5/27997 (köide I, lk 44-46) kohustati K.S.t tasuma tulumaksu 7505,27 eurot ning arvestama ja tasuma tulumaksult intressi alates 02.10.2010 kuni tasumise päevani. Maksuotsuse kohaselt jättis K.S. 2009. a esitamata füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, kuigi sai hoonestatud kinnistu asukohaga Xxxxxxxx 193A Tallinn, 2009. a võõrandamisest maksustatavat tulu 559 200 krooni. Maksustatava tulu arvestamisel lahutas maksuhaldur hoonestatud kinnistu müügihinnast 1 600 000 krooni võõrandamisega seotud kulud, milleks olid kinnisvara soetamismaksumus 960 000 krooni, maakleritasu 50 000 krooni ja notari tasu 3 799,60 eurot ning arvestas ka maksuvaba tuluga summas 27 000 krooni.

2(8) Kuna maksuotsust ei õnnestunud K.S.ele kätte toimetada, avaldati maksuotsuse resolutiivosa perioodilises väljaandes Ametlikud Teadaanded 07.06.2011.

PMTK 26.10.2011 võlateatega nr 8-8/35551 paluti K.S.el tasuda maksuvõlalt (tasumata füüsilise isiku tulumaksult summas 7505,27 eurot, intressilt 205,06 eurot ja maamaksult 112,27) 26.10.2011 seisuga arvutatud arvestuslikku intressi summas 1 770,26 eurot.

2. K.S. esitas võlateatele ja maksuotsusele vaide (köide I, lk 11-15), milles leidis, et ei ole maksuotsuse toodud perioodil maksustatavat tulu saanud. Kinnisasja soetamismaksumus koosneb vara omandamise kuludest summas 960 000 krooni suuruses summas ning vara parendamise ja täiendamise (kapitaalremondi maksumus) kuludest 799 424 krooni suuruses summas. Vara soetamismaksumus on kokku 1 759 424 krooni, mida tõendab ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2002 otsus. Seega sai K.S. tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 37 lg 1 tähenduses kinnisasja omanikuna vara müügist dokumentaalselt tõendatud kulude alusel kahju (vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe) 159 424 krooni. Kuna avaldaja esindaja müüs kinnisasja täitemenetluses arestitud kinnisasja kohtutäituri kontrolli all ning tegemist ei olnud vabatahtliku müügiga, vaid tahtevastaselt toimuva sundmüügiga, puudub alus tehingu maksustamiseks.

3. Maksuja Tolliamet (MTA) jättis 27.12.2011 vaideotsusega nr 6-1/560-2 vaide rahuldamata.

MTA märkis vaideotsuse põhjendavas osas, et maksuotsusele esitatud vastuväited tuleb jätta sisuliselt läbi vaatamata, kuna sellele on vaie esitatud hilinenult, arvestades asjaolu, et maksukorralduse seaduse (edaspidi: MKS) § 55 loeti maksuotsus K.S.ele kättetoimetatuks 10 päeva pärast selle resolutiivosa avaldamist perioodilises väljaandes Ametlikud Teadaanded, so 17.06.2011. Võlateade jäeti kehtetuks tunnistamata, kuna sellega ei määrata tasumisele kuuluvaid maksusummasid, vaid juhiti üksnes tähelepanu võlgnevusele.

4. K.S. esitas 01.02.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 12.05.2011 maksuotsuse nr 12- 5/27997 ja 27.12.2011 vaideotsuse nr 6-1/560-2 tühistamiseks. 08.06.2012 kaebuse täienduses palus kaebaja vaadata maksuotsuse tühistamisnõude asemel kohustamisnõudega asi uuesti läbi. 26.09.2012 määrusega võttis kohus kaebuse muudatuse vastu ja luges nõudeks „MTA 27.11.2011 vaideotsuse 6-1/560-2 tühistamise ja MTA kohustamiseks vaide uuesti läbivaatamiseks“.

Tallinna Halduskohus jättis 14.12.2012 otsusega kaebuse rahuldamata, kuna kaebaja esitas maksuotsusele vaide pärast vaidlustamistähtaja lõppemist ning vaide tähtaja ennistamiseks puudub alus. K.S. esitas apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 08.05.2013 otsusega, kuna maksuotsuse teatavakstegemine väljaande Ametlikud Teadaanded oli õigusvastane.

Riigikohtu halduskolleegium tühistas 03.12.2013 otsusega nr 3-3-1-63-13 Tallinna Halduskohtu 14.12.2012 ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2013 otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, kuna kaebaja 08.06.2012 taotlust tuleb tõlgendada kaebuse täiendamisena alternatiivse nõudega. Kaebaja ei ole maksuotsuse tühistamise nõudest taganenud.

5. Asi jagati uueks menetlemiseks kohtunik Kadri Roosile, kes jättis kaebuse nõuete täpsustamiseks käiguta. K.S. teatas 20.12.2013, et soovib üksnes MTA 12.05.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/27997 ja MTA 27.12.2011 vaideotsuse nr 6-1/560-2 tühistamist. 07.03.2014 täpsustas kaebaja, et soovib viidatud vaideotsuse tühistamist üksnes maksuotsust puudutavas osas, mitte aga osas, millega jäeti rahuldamata vaie võlateate kehtetuks tunnistamiseks.

6. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt:

3(8) 1. Kaebaja jääb oma vaides maksuotsuse õigusvastasuse kohta esitatud väidete juurde. Vaidemenetluse käigus esitatud dokumentidega ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/1082-02 on tuvastatud, et kaebaja on tasunud OÜ-le LTM Ehitus Xxxxxxxx 193A kinnistu kapitaalremondiks töövõtulepingu nr 604 alusel ettemaksuna 799 424 krooni. Kuna TuMS § 38 lg 1 alusel tuli vara soetamismaksumusele 960 000 krooni liita tõendatud vara parendamiseks tehtud kulutused 799 424 krooni, on tegelik vara soetamismaksumus kokku 1 759 424 krooni. Kinnistu müügihind oli 1600 000 krooni, millest 1 400 000 krooni kanti notari deposiitkonto vahendusel üle sundmüügi algatanud hüpoteegipidajale. Kuna TuMS § 37 lg 1 järgi on kahju vara müügist 159 424 krooni, ei saanud kaebaja kinnisasja sundmüügist maksustatavat tulu, vaid olulises ulatuses kahju. 2. Maksuhaldur on rikkunud hea halduse tava, kuna ei ole sundvõõrandatud kinnisvara soetamise ja võõrandamise dokumentide nõudmisel ning nende esitamisel selgitanud kaebajale TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 sisu. Juhul, kui kaebajal oleks võimaldatud esitada maksumenetluse käigus tõendid, mis kinnitavad vara parendamiseks tehtud kulutusi, siis oleks maksuotsus jäänud tegemata. 3. TuMS § 15 lg 4 p 3 kohaselt ei maksustata tulumaksuga sundvõõranditasu ja hüvitisi sundvõõrandamisel. Ka täitemenetluses teeb täitetoiminguid avaliku võimu esindaja (kohtutäitur) täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, rakendades võimu, piirates sundmüügi kaudu omaniku õiguste ja vabaduste kasutamist. Kuna kaebaja kinnistu müüdi hüpoteegipidaja täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetluses, oli hüpoteegipidaja nõue rahuldamisest ülejäänud raha sisuliselt sundvõõrandamise hüvitis, mida ei saa maksustada tulumaksuga. Maksuhaldur peab hindama tehingu tegelikku sisu, mitte üksnes vormi. 4. Xxxxxxxx 193A kinnistu oli kaebaja elukoht. Kuigi kaebaja läks ajutiselt elamu renoveerimistööde tegemise ajaks mujale elama, ei saa sellest järeldada tema tahet oma elukohta muuta. Vastupidiselt kinnitab see just tema tahet luua omale alaline elukoht. Kaebajal on õigus määratleda omanikuna oma tahte kohaselt alaline elukoht, sõltumata ajutiselt mujale elama asumisest kuni renoveerimistööde lõpetamiseni. Isikul võib olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 kohaselt elukoht mitmes kohas. Rahvastikuregistrisse kantud aadressi muutmine on formaalne toiming. Vastustaja arvestas maksustamisel vaid rahvastikuregistri kannet, jättes seostamata selle muude asjaolude ja tõenditega. Kaebaja ei elanud oma emaga koos. Kaebaja ja tema ema ei moodusta enam perekonda, vaid on iseseisvad leibkonnad. 5. Esimene dokument, millest kaebaja sai teada väidetavast maksuvõlast, oli 26.10.2011 võlateade. Pärast võlateate saamist esitas kaebaja vaide nii võlateatele kui maksuotsusele koos tõenditega. Vaideotsuses on vastustaja toetunud ainsa argumendina maksuotsuse lubamatule kättetoimetamisele MKS § 55 sätestatud korras, jättes sellele väärale argumendile tuginedes täielikult analüüsimata vaides toodud sisulised põhjendused maksuotsuse ebaseaduslikkuse kohta.

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 1. Maksuotsus on õiguspärane. Vara soetamismaksumuse hulka on võimalik arvata renoveerimise kulutused, kuid vaid juhul, kui need on TuMS § 38 lg 1 kohaselt dokumentaalselt tõendatud. Maksuhalduril puudub võimalus arvestada selliste dokumentidega juhul, kui kaebaja ei esita neid enne maksuotsuse tegemist. Kaebaja viidatud renoveerimiskulusid ei ole kandnud kaebaja, vaid M. S. Ka nähtub lepingu p-st 2.1, et aadressina on kirjas Xxxxxxxx 125, Tallinn, kuigi müüdud kinnistu aadress oli Xxxxxxxx 193A, Tallinn. Kaebaja esitatud dokumendid ei tõenda, kas ja millise summa ulatuses üldse Xxxxxxxx 193A kinnistu remondi eest tasuti. Orderitel nr 47, 48 ja 67 on viidatud tasumise alusena lepingule nr 605, kuid kaebaja on esitanud lepingu nr 604. Ei ole usutav, et juhul kui tõepoolest oleks parendustöid vaidlusalusel ehitusel tehtud 800 000 krooni ulatuses, so peaaegu soetamismaksumusega sama suuruses summas, et tegemist oleks olnud võõrandamise hetkel elamiskõlbmatu ehitisega. Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2002 otsus tsiviilasjas nr 2-2/1082/02 ei ole asjassepuutuv, kuna selles olid käesoleva asjaga võrreldes erinevad menetlusosalised. Samuti ei hinnatud seal käesoleva vaidluse lahendamiseks olevaid asjaolusid.

4(8) 2. Maksuotsuses kirjeldatud tehingu näol ei ole tegemist kinnisasja sundvõõrandamisega kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 2 lg-te 1 ja 2 mõistes, vaid tavapärase müügitehinguga, mistõttu ei kuulu TuMS § 15 lg 4 p 3 kohaldamisele. Kaebaja on kaebuses lisaks sundvõõrandamise väitele kasutanud kaebuse p-s 5 sama tehingu suhtes ise sundmüügi väidet. Sundmüük ja sundvõõrandamine on sisult erinevad terminid. Kuna kaebaja poolt maksumenetluses esitatud Harju Maakohtu 27.07.2006 määrusest tsiviilasjas nr 2-06-16150 nähtub, et täiteasi nr 025/2006/1379 peatati ning kohtutäitur peatas 03.08.2006 otsusega täitemenetluse ning tsiviilasi lõpetati pea aasta hiljem seoses OÜ Ovekor kustutamisega äriregistrist, kui on toimunud müügitehing, eksib kaebaja ka sundmüügi väites. 3. Xxxxxxxx 193A kinnistu ei olnud kaebaja elukoht enne eluruumi võõrandamist, mistõttu ei kuulu TuMS § 15 lg 5 p 1 tulenev maksuvabastus kohaldamisele. Vastustaja ei vaidlusta isiku õigust oma elukohta määrata, kuid maksumaksja alalise või peamise elukoha tõlgendamine ei ole huvitatud isiku suvaküsimus, kui see on seotud tema tulude väljatoomise ja maksustamisega. Olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks elanud enne võõrandamist Xxxxxxxx 193A. Ka nähtub müügilepingu p-st 3.1.1.4, et nimetatud elamu on elamiskõlbmatu ja vajab kapitaalremonti. Ka on 24.04.2009 kinnistu müügilepingus märgitud kaebaja elukohana xxxxxxx, Tallinn. Seega ei ole vastustaja lähtunud formaalselt vaid rahvastikuregistri andmetest. 4. PMTK alustas kaebaja suhtes üksikjuhtumi kontrolli 26.01.2011 korraldusega nr 9-1/339 (köide I, lk 83), mille kaebaja sai kätte 03.02.2011, kuid maksuhalduri juurde teabe andmiseks kohale ei ilmunud. Lisaks pöördus maksuhaldur kaebaja poole ka teatega dokumentide saamiseks. Mõned dokumendid, so kinnistu ostuja müügilepingud, kohtumäärused ja täitemenetluse dokumendid tõi maksuhaldurile 01.02.2011 kaebaja ema Siiri Seero (endine nimi M. S.). Seega on kaebaja olnud menetlusse kaasatud ja talle on antud võimalus olla ära kuulatud. Kontrollakti püüti kaebajale kätte toimetada kahe kuu jooksul. Maksuhalduril puudus kontrolli läbiviimisel kohustus selgitada maksukohustuslasele seaduse sätteid. Sellist taotlust kaebaja ei esitanud. Ka puudus selleks reaalne võimalus, kuna kaebaja ei teinud maksuhalduriga kontrollimenetluse raames aktiivselt koostööd. Lisaks on kaebaja väited selgitamisvajaduse kohta ebaveenvad, kuna nii kaebaja kui tema volitatud esindaja on väidetavalt juriidilise haridusega. Kaebajal oli võimalik tutvuda TuMS-ga Riigi Teataja vahendusel. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas rikub vaideotsus tema õigusi maksuotsusest sõltumatult.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12.05.2011 maksuotsus nr 12.2-3/27997 on õiguspärane põhjusel, et Xxxxxxxx 193A kinnistu müügitehingust saadav kasu kuulub maksustamisele tulumaksuga. TuMS § 12 lg 3 kohaselt tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest (§ 15). TuMS § 15 lg 1 esimese lause kohaselt kuulub tulumaksuga maksustamisele ükskõik, millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist saadud kasu.

Kaebaja leiab, et maksuotsus on õigusvastane järgmistel põhjustel: - müügi tulemusel saadut tuleb käsitleda sundvõõrandamistasuna, mida ei maksustata tulumaksuga (p-d 9 ja 10); - kinnistu oli kaebaja elukoht enne võõrandamist ja seetõttu ei maksustata müügist saadut tulumaksuga (p 11); - kaebaja on teinud vara parendamiseks kulutusi, mis tuleb kinnistu müügihinnast maha arvestada (p-d 12-13).

5(8) 9. TuMS § 15 lg 4 p 3 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata sundvõõranditasu ja hüvitisi sundvõõrandamisel, samuti riigile või kohaliku omavalitsuse üksusele kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lõikes 1 sätestatud eesmärgil kinnisasja sundvõõrandamismenetluseta võõrandamisel saadud kasu juhul, kui võõrandamistehingule eelnevalt olid täidetud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lõikes 4 sätestatud nõuded. Kinnisasja sundvõõrandamise alused ja kord on sätestatud kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (edaspidi KASVS). KASVS § 2 lg 1 kohaselt on kinnisasjade sundvõõrandamine kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest. KASVS § 2 lg 2 kohaselt otsustab kinnisasja sundvõõrandamise Vabariigi Valitsus. Seaduses sätestatud juhtudel võivad sundvõõrandamise otsustada teised riigiasutused või kohalik omavalitsusüksus. KASVS § 41 lg 1 kohaselt kinnistab kinnistusosakond sundvõõrandatava kinnisasja sundvõõrandisaaja omandisse viimase avalduse alusel.

Kinnistu võõrandamisel 2009. aastal ei olnud tegemist sundvõõrandamisega KASVS ja seega ka TuMS § 15 lg 4 p 3 mõttes. Tallinna notar Lia Martensi notaribüroos 24.04.2009 sõlmitud kinnistu müügilepingu kohaselt müüs kaebaja Xxxxxxxx 193A kinnistu Soome Vabariigi kodanik T. S. le. Samas lepingus leppisid kaebaja ja hüpoteegipidaja AS Overkor kokku lepingu eset koormava hüpoteegi lõpetamises ning müüja kohustuses täita võlakohustus hüpoteegipidaja ees, kandes summa 1 410 000 krooni hüpoteegipidaja pangakontole. Lisaks on pooled sõlminud asjaõiguslepingud ja esitanud kinnistamisavaldused. Seega ei läinud omand üle sundvõõrandamismenetluses KASVS kohaselt.

10. Kaebaja seisukoht, et täitemenetluses müüdud vara võõrandamist tuleb käsitleda analoogselt sundvõõrandamisega, ei tugine seadusel. TuMS § 15 lg 4 p 3 regulatsiooni all ei saa mõista sundvõõrandamisena olukorda, kus isik on tulenevalt negatiivsest majanduslikust olukorras või mõne muu põhjuse tõttu pidanud vajalikuks ise vabatahtlikult ja omal algatusel müüa endale kuuluvat kinnistut. Sundvõõrandamine toimub avaliku võimu haldusakti alusel või selle võimu poolt omanikule pandud kohustuse täitmisel avalikes huvides. Selle regulatsiooni eesmärk on oluliselt erinev kohtutäituri läbiviidavast täitemenetlusest. Käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnistu müük olnud eelkõige avalikes huvides, vaid kaebaja enda poolt võetud kohustuse täitmise tagamiseks ning seega kaebaja ja tema võlausaldaja huvides. TuMS § 15 lg 4 p 3 ei kuulu kohaldamisele ka juhul, kui isik müüs kinnistu vastumeelselt või ei olnud täitemenetluse läbiviimisega nõus.

11. TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tuleneb, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana. TuMS § 15 lg 5 p 1 mõistes võib olla isikul olla küll mitu alalist või peamist elukohta, kuid sellest sättest tuleneva maksuvabastuse kohaldamise põhiliseks eelduseks on asjaolu, et isik kasutas nimetatud kinnisasja reaalselt oma elukohana enne selle võõrandamist. Juhul, kui maksumaksjal on küll soov eluruumi oma peamise elukohana kasutada, kuid esinevad seda takistavad asjaolud ning tegelikkuses ei ole olnud isikul võimalik eluruumi kuni võõrandamiseni oma elukohana kasutada, ei kuulu TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tulenev maksuvabastus kohaldamisele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-09-2707; Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-09-509 ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3- 3-1-2-09).

Käesoleval juhul ei saa kaebaja enda väidetest ja ka vaidemenetluses esitatud dokumentidest ning muudest asjaoludest teha järeldust, et kaebaja elas reaalselt Xxxxxxxx 193A kinnistul ning määratles seda ka oma peamise ja püsiva elukohana enne kinnistu müüki. 24.04.2009 sõlmitud kinnistu müügilepingu p-s 3.1.1.4 nähtub, et elamu on elamiskõlbmatu ja vajab kapitaalremonti. Puudub alus kahelda asjaolus, et kinnistu müügilepingus kajastatud andmed kinnistul asuva elamu seisukorra kohta vastavad tõele. Eeldusel, et Xxxxxxxx 193A elamu renoveerimistööd toimusid tõepoolest aastal 2000. a vastavalt teostatud tööde aktile, kinnistut rüüstati 2003. aastal ning aastal 2009. a oli

6(8) elamu elamiskõlbmatu, ei ole kaebaja väited nagu ta oleks kolinud Xxxxxxxx 193A elamust üksnes ajutiselt välja, usutavad. Kohus peab võimalikuks, et kaebajal oli kavatsus asuda pikema aja jooksul Xxxxxxxx 193A elamusse elama, aga kui tal selleks reaalne võimalus puudus, ei saa nimetatud kohta käsitleda kaebaja elukohana. Ka kaebaja on kaebuses (kd i tl 5 p 6) selgitanud, et asus elama mujale.

Ühtlasi nähtub rahvastikuregistri andmetest, et kaebaja on ise määratlenud alates 05.11.2003 oma elukohana xxxxxxxx, Tallinn. Sama aadress nähtub ka 26.05.2003 sõlmitud notariaalsest kinkelepingust (kd II tl 9), Harju Maakohtu 27.07.2006 kohtumäärusest (kd II tl 140) ja 24.04.2009 notaribüroos sõlmitud müügilepingust (kd II tl 135). Enne 05.11.2003 oli aga kaebaja elukohaks rahvastikuregistri järgi xxxxxxxxx, Tallinn. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et kaebaja oleks reaalselt asunud Xxxxxxxx 193A kinnistule elama. Seega kinnitavad rahvastikuregistris kajastatud andmed koosmõjus kõikide teiste tõenditega, et ka kaebaja ise ei määratlenud enne Xxxxxxxx 193A kinnistu müüki sellel asuvat elamut enda alalise elukohana ega elanud seal ka alaliselt ja reaalselt, mistõttu puudub alus TuMS § 15 lg 5 p 1 tuleneva maksuvabastuse kohaldamiseks.

12. TuMS § 37 lg 1 kohaselt on kasu või kahju vara müügist müüdud vara soetusmaksumuse ja müügihinna vahe. TuMS § 38 lg 1 kohaselt on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Kaebaja väitel ei ole ta kinnistu müügist saanud tulu, vaid hoopiski olulises ulatuses kahju ning vastustaja on vaidlusalust maksuotsust tehes ning ka vaideotsuse tegemisel jätnud õigusvastaselt hindamata TuMS § 38 lg 1 kohaselt vara soetamismaksumuse arvestamise korral Xxxxxxxx 193A kinnistu parendamiseks tehtud kulud.

Nähtuvalt TuMS § 38 lg 1 sõnastusest saab soetamismaksumuse arvestamise puhul võtta arvesse üksnes maksumaksja, mitte aga mõne teise isiku poolt võõrandatud vara parendamiseks tehtud kulutusi (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-51-12 p 13 teine lõige). Seejuures on soetusmaksumuse tõendamiskohustus pandud maksumaksjale. Nimelt sätestab MKS § 150 lg 1, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Vaidemenetluse käigus esitatud tõenditest ei nähtu, et Xxxxxxxx 193A elamu renoveerimisega seonduvad kulud on kandnud kaebaja.

13. Xxxxxxxx 193A elamus ehitustööde teostamiseks sõlmitud 06.04.2000 leping nr 604 (köide II, lk 152) on sõlmitud OÜ LTM EHITUS ja M. S. vahel. Nimetatud lepingus puuduvad viited sellele, et M. S. tegutseb lepingu sõlmimisel K.S.e nimel esindajana. Ka puuduvad igasugused tõendid, et kaebaja oleks kandnud ise või hüvitanud renoveerimistöödega seoses tekkinud võimalikud kulud M. S.. Tööde eest on tasunud M. S. 2000. aastal (kd II tl 153 pöördel – tl 155). Volikiri (köide II, lk 149), milles K.S. volitab M. S. valitsema, kasutama ja käsutama tema omal äranägemisel kinnistut asukohaga Tallinnas Xxxxxxxx 193A ning sõlmima nimetatud kinnistu valitsemise, kasutamise ja käsutamisega seoses kõiki seadusega lubatud tehinguid..// on sõlmitud 27.03.2001, st peale renoveerimistööde lepingu nr 604 sõlmimist ja tööde eest tasumist. Asjaolu, et kinnistul oli tööde tellijaks M. S., mitte kaebaja, tuleneb üheselt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2002 otsuses tuvastatud asjaoludest (kd I tl 16 jj). Samast otsusest tuleneb, et ehitusteenuse eest tasus M.i S., aga mitte kaebaja (kd I tl 17). Seega, kuna TuMS § 38 lg 1 kohaldamise eeldus, mille kohaselt peab maksukohustuslane olema kandnud ise vara parendamiseks tehtud kulud, ei ole täidetud, puudub võimalus 2000. a Xxxxxxxx 193A kinnistu ehitustööde kulusid arvestada soetusmaksumuse hulka isegi, kui need olid reaalselt kantud mõne kolmanda isiku poolt.

14. Kaebaja väitel pidanuks vastustaja selgitama kaebajale TuMS § 37 lg 1 ja TuMS § 38 lg 1 sisu ning renoveerimist tõendavate dokumentide esitamise vajadust.

7(8) Kohus nõustub vastustaja põhjendustega selles osas, et maksuhaldur ei ole rikkunud halduse hea tava, kui jättis kontrollimenetluse käigus kaebajale selgitamata TuMS § 37 lg 1 ja 38 lg 1 sisu, ega korda neid HKMS § 165 lg 2 alusel. Selgitamiskohustuse võimalik rikkumine ei mõjutaks ka maksuotsuse sisulist õiguspärasust, sest kaebaja ei ole ka vaidevõi kohtumenetluses esitanud dokumente, mis tõendaksid kaebaja poolt kinnistu parendamist.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 14.12.2006 otsuses nr 3-05-452, et haldusorgani selgitamiskohustuse ulatus sõltub menetlusosalise eeldatavast võimest ise või lepingulise esindaja abil olulisi asjaolusid esile tuua ja tõendada. Kohtule esitatud menetlusabi taotluse (kd I tl 23) on kaebaja juriidilise kõrgharidusega. Ka kaebaja volitatud esindaja, Siiri Seero (endise nimega M. S.), kes on maksuotsuse kohaselt esindanud kaebajat ka maksumenetluses, on juriidiliste teadmistega, kuna on varem töötanud pankrotihaldurina (vt Riigikohtu 24.04.2003 otsus nr 3-2-1-38-03). Asjast ei nähtu seda, et kaebajal oleksid vajalikud dokumendid jäänud esitamata teadmatuse või õigusliku kogenematuse tõttu. Kui eeldada kaebaja väidete õigsust, et ta sai maksumenetluse tulemusest teada alles 26.10.2011 võlateate kättesaamisega, siis on kaebajal ja tema esindajal olnud piisavalt õiguslikke teadmisi, et esitada 10.11.2011 vaie koos asjakohaste tõenditega, viidates ise MKS § 37 regulatsioonile (kd II tl 144 jj). Seega ei ole maksuhalduri väidetav selgitamiskohustuse rikkumine takistanud kaebajal oma õigusi kaitsmast.

Kohus leiab kokkuvõttes, et maksuotsus on õiguspärane ning seega puudub alus maksuotsuse tühistamiseks.

15. MKS § 151 lg 2 kohaselt on maksukohustuslasel või muul menetlusosalisel, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. MKS § 151 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib vaideotsuse tühistamist halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata, või sõltumata käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõude esitamisest, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Kohus leidis, et maksuotsus on õiguspärane, mistõttu ei kuulu vaideotsus koos maksuotsusega tühistamisele. Kuna kohus vaatas maksuotsuse sisuliselt läbi ning leidis, et see on õiguspärane, puudub alus vaideotsuse tühistamiseks MKS § 151 lg 3 p 2 alusel, kuna vaideotsus, sh vaide tagastamine ei saa enam iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda.

16. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

17. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 4 kohaselt kehtib esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kuni kohtuotsuse jõustumiseni või muud menetlust lõpetava määruse jõustumiseni. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.02.2012 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vaidlusaluse maksuotsuse täitmise. Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2012 määrusega muudeti esialgse õiguskaitse abinõu viisil, et maksuhalduril on lubatud 12.05.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/27997 täitmiseks teha täitetoiminguid Roosikrantsi 21-1 eluruumi ning selle enampakkumisega võõrandamisel laekuvate rahaliste vahendite suhtes.

HKMS § 249 lg 4 kohaselt kehtib esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keel kuni kohtuotsuse jõustumiseni. HKMS § 253 lg 3 kohaselt tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Kohus on käesoleva otsusega jõudnud järeldusele, et kaebus on perspektiivitu. Samas on ringkonnakohus 12.06.2013 haldusasjas nr 3-13-1061 leidnud, et HKMS § 253 lg 3 rakendamisel tuleb silmas pidada, et reeglina on kohtuotsuse, millega kaebus

8(8) jäeti rahuldamata, tegemise ning selle kohtuotsuse jõustumise vahel oluline ajavahe. Esialgse õiguskaitse tühistamise määrus jõustub aga HKMS § 252 lg 3 alusel üldjuhul teatavakstegemisest, kui määruse teinud kohus ei määra teisiti. Kohtud peaksid HKMS § 253 lg 3 kohaldamisel vältima olukorda, kus iga kohtuaste peab hakkama esialgse õiguskaitse küsimust uuesti lahendama. See on saavutatav, kui esialgse õiguskaitse tühistamise määruse jõustumine seada sõltuvusse selle kohtulahendi jõustumisest, millega kaebus jäeti rahuldamata. Esialgse õiguskaitse tühistamine enne menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist peab olema sisuliselt põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu muutmata. Tulenevalt HKMS § 249 lg-st 4 kehtib Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2012 määrusest tulenev esialgse õiguskaitse abinõu kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos