3-12-2216/97 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. mai 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2216

Haldusasi

AS Veejaam kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-

Rapla regiooni juhataja 21.09.2012 korralduse nr HJR 1-

15/12/682 punktide 1, 2, ja 3 tühistamiseks, Keskkon-

naameti 21.09.2012 vee erikasutusloa nr L.VV/322146

tühistamiseks ja Keskkonnaameti viivituse AS Veejaam

14.10.2009 loataotluse läbivaatamisel ja vee erikasutus-

loa andmise menetluse läbiviimisel alates 5.12.2011 õi-

gusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Veejaam, lepinguline esindaja v.adv

Marko Kaevando

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad

Käthlin Raudla ja Rein Urman

Kolmas isik – AS Raju

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Veejaam apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 31. märtsil 2014. a

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Veejaam apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-2216

osas, millega jäeti rahuldamata AS Veejaam kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla

regiooni juhataja 21.09.2012 korralduse nr HJR 1-15/12/682 punktide 1, 2, ja 3 ning Kesk-

konnaameti 21.09.2012 vee erikasutusloa nr L.VV/322146 tühistamiseks, ning teha selles

osas uus otsus.

3. Tühistada Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni juhataja 21.09.2012 korral-

duse nr HJR 1-15/12/682 punktid 1, 2, ja 3 ning Keskkonnaameti 21.09.2012 vee erikasu-

tusluba nr L.VV/322146.

4. Muuta Tallinna Halduskohtu 12.11.2013 otsuse haldusasjas nr 3-12-2216 põhjendusi

osas, millega jäeti rahuldamata kaebus Keskkonnaameti viivituse AS Veejaam 14.10.2009

loataotluse läbivaatamisel ja vee erikasutusloa andmise menetluse läbiviimisel alates

5.12.2011 õigusvastasuse tuvastamiseks.

3-12-2216

2(13)

5. Mõista Keskkonnaametilt AS Veejaam kasuks menetluskulude katteks 2651,24 eurot

(kaks tuhat kuussada viiskümmend üks eurot ja 24 senti).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11. juunil 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas-

tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi-

kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Raju (endise ärinimega AS Maru) kuulub Harjumaal Kuusalu vallas Nõmmeveski

külas asuv Elektrijaama kinnistu, millel asuvad Nõmmeveski paisu ja endise hüdroelektrijaama

(HEJ) rajatised. Harjumaa keskkonnateenistus väljastas 20.06.2004 AS-le Raju vee erikasutus-

loa nr HR0761 Nõmmeveski paisjärve veetaseme reguleerimiseks (I kd, tl 18-19). Erikasutuse

iseloomustus nägi ette Nõmmeveski paisu remondi perioodiks veetaseme alandamise, remon-

dijärgselt veetaseme tõstmise varasemale väljakujunenud tasemele ning tulvavee läbilaskmi-

seks veetaseme reguleerimist 60 cm ulatuses (loa p 3.8). Luba oli kehtiv kuni 20.06.2009 (loa

p 3.4).

2. AS Raju ja AS Veejaam sõlmisid 05.01.2009 rendilepingu (I kd, tl 20-21), mille kohaselt

andis AS Raju Elektrijaama kinnistu koos rajatistega kaebajale rendile perioodiks 05.01.2009 –

05.01.2015. AS Veejaam esitas 14.10.2009 Keskkonnaametile taotluse vee erikasutusloa saa-

miseks (I kd, tl 22-23), mille kohaselt oli vee erikasutuse eesmärgiks endise Nõmmeveski HEJ

taastamine koos kalapääsu rajamisega lõheliste kalade rändeks. Vee erikasutuse iseloomustu-

sena märgiti taotluses järgmised tegevused: paisjärve puhastamine, silla ja paisregulaatori re-

noveerimine, juurdevoolukanali ja HEJ hoone taastamine. Taotlusele oli lisatud Nõmmeveski

HEJ taastamise ja kalapääsu rajamise eelprojekt koos lisadega (I kd, tl 24-32).

3. Keskkonnaamet tagastas 14.01.2010 kirjaga AS-le Veejaam vee erikasutusloa taotluse ma-

terjalid ning palus esitada täiendavad selgitused ja lisada täiendavad materjalid hiljemalt

20.02.2010 (I kd, tl 33-34). AS Veejaam pidas Keskkonnaameti nõudmisi põhjendamatuks ning

jättis need täitmata. Keskkonnaamet teatas 12.03.2010 kirjaga AS-le Veejaam, et jätab AS Vee-

jaam 14.10.2009 taotluse läbi vaatamata (I kd, tl 35).

3-12-2216

3(13)

4. AS Veejaam esitas 01.04.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti

12.03.2010 otsuse tühistamiseks, Keskkonnaameti kohustamiseks AS Veejaam 14.10.2009 loa-

taotluse läbivaatamiseks ja Keskkonnaameti viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi

nr 3-10-833).

5. Kaebuse menetlemise ajal halduskohtus purunesid 09.04.2010 tõusuvee ja jääsurve tõttu

Nõmmeveski paisu sildregulaatori varjakonstruktsioonide puittalad ja -varjad, mille tõttu vee-

tase paisjärves alanes rohkem kui 1 meetri võrra ning paisutus sisuliselt lakkas eksisteerimast.

Paisu omanik AS Raju informeeris sellest Keskkonnaametit 15.04.2010 e-kirjaga (I kd, tl 36),

selgitades, et kavatseb paisutuse taastada varjade ja tugitalade ajutise remondi teel, aga paisu

sildregulaator tuleb põhjalikult rekonstrueerida ja rajada paisule kaladele läbipääs, mis eeldab

vee-erikasutusloa taotluse menetluse lõpuleviimist.

Keskkonnaamet teatas 11.05.2010 kirjaga, et ei pea võimalikuks Nõmmeveski paisjärve veeta-

seme taastamist ja sildregulaatori rekonstrueerimist, kuna see on vastuolus looduskaitseseaduse

(LKS) § 51 lg-tes 1 ja 11 sätestatuga (I kd, tl 37). Keskkonnaamet leidis, et kuna paisjärve vee-

taseme taastamine tähendab veekogu paisutamist, ei ole lubatud ajutise lahendusena paisjärve

veetaseme taastamine ega muud paisu rekonstrueerimise ja ehitamisega seotud tööd. Samuti

märkis Keskkonnaamet, et veetaseme tõstmine või muu loata tegevus on karistatav.

AS Raju esindaja selgitas 14.05.2010 Keskkonnaametile edastatud kirjas (I kd, tl 38-39), et

seisukohad paisutuse taastamise lubamatuse osas on ekslikud ning sisuliselt nõuab Keskkon-

naamet AS-lt Raju õigusrikkumise toimepanemist. Samuti viitas AS Raju, et kehtiva erikasu-

tusloa puudumine Nõmmeveski paisu veetaseme reguleerimiseks ja paisurajatiste rekonstruee-

rimiseks, mis oleks avarii toimumise 2010. a aprillis välistanud, on tingitud Keskkonnaameti

enda tegevusetusest.

Keskkonnaamet vastas AS-le Raju 15.06.2010 kirjaga (I kd, tl 40-42), leides, et Nõmmeveski

paisu enam ei eksisteeri ning paisutamist ei toimu, mistõttu oleks paisurajatiste taastamine kä-

sitletav uue paisu rajamisena, mis on LKS § 51 lg 1 kohaselt keelatud. Samale seisukohale asus

AS Raju esindaja 06.10.2010 päringule (I kd, tl 43) vastamisel ka Keskkonnainspektsioon (I kd,

tl 44).

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.10.2011 otsusega AS Veejaam poolt haldusasjas nr 3-

10-833 esitatud kaebuse osaliselt (I kd, tl 45-54) ning kohustas Keskkonnaametit kaebaja

14.10.2009 taotluse uuesti läbi vaatama. Kohus tunnistas õigusvastaseks Keskkonnaameti vii-

vituse taotluse menetlemisel, tuvastades, et viivitus algas 05.11.2009. Halduskohus jättis rahul-

damata kaebaja nõude Keskkonnaameti 12.03.2010 otsuse tühistamiseks, kuna tegemist oli me-

netlust lõpetava toiminguga, millega ei otsustatud isiku õiguste ega kohustuste üle. Halduskohtu

otsus jõustus 14.11.2011.

7. AS Veejaam esitas 01.02.2012 Keskkonnaametile pärast viimase suulisi selgitusi teise ek-

semplari 14.10.2009 esitatud loataotluse materjalidest. Keskkonnaamet teatas 09.02.2012 kir-

jaga taotluse menetlusse võtmisest (I kd, tl 55), paludes AS-l Veejaam esitada täiendav teave

kirjas märgitud asjaolude osas. Samas leidis Keskkonnaamet, et kuna olustik Elektrijaama kin-

nistul on paisu sildregulaatori purunemise tõttu muutunud, tuleb AS-l Veejaam viia 14.10.2009

taotlus ja selle lisad vastavusse tegeliku olukorraga. AS Veejaam hinnangul oli selline nõue

põhjendamatu (I kd, tl 56).

8. Keskkonnaamet edastas 08.08.2012 kirjaga (I kd, tl 58) AS-le Veejaam tutvumiseks vee

erikasutusloa andmise otsuse eelnõu ning ka erikasutusloa eelnõu, paludes esitada arvamus eel-

nõude osas 2 nädala jooksul. Eelnõude kohaselt kavatses Keskkonnaamet rahuldada kaebaja

14.10.2009 taotluse osaliselt. Ühtlasi teatas Keskkonnaamet, et pikendab taotluse menetlemise

tähtaega eelnõude avalikustamiseks ja täiendavate menetlustoimingute tegemiseks kuni

08.09.2012.

3-12-2216

4(13)

AS Veejaam esitas 22.08.2012 KA-le oma arvamuse eelnõude kohta, põhjendades, et erikasu-

tusloa andmine kaebajale edastatud eelnõudes sätestatud mahus ja tingimustel oleks ebaseadus-

lik. Samuti selgitas AS Veejaam, et loataotluse menetlemisel tuleb lähtuda loataotluse esitamise

ajal eksisteerinud asjaoludest (I kd, tl 66-69).

Keskkonnaamet saatis 06.09.2012 AS-le Veejaam päringu, milles palus täpsustada, kas AS

Veejaam soovib vee erikasutusloa taotluse menetlemise jätkamist või võtab oma taotluse tagasi

(I kd, tl 70-71). Ühtlasi teatas Keskkonnaamet taotluse menetlemise tähtaja pikendamisest kuni

22.09.2012. Kaebaja vastas päringule 10.09.2012 selgitades, et jääb esitatud taotluse juurde

ning soovib Keskkonnaametilt halduskohtu 12.10.2011 otsuse täitmist (I kd, tl 72).

9. Keskkonnaamet väljastas 21.09.2012 vee erikasutusloa nr L.VV/322146 (I kd, tl 75-76)

koos väljastamise aluseks olnud Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni juhataja

21.09.2012 korraldusega nr HJR 1-15/12/682 (I kd, tl 78-83).

Korralduse resolutsiooni punktiga 1 otsustati väljastada kaebajale vee erikasutusluba Elektri-

jaama kinnistul sõidutee silla ja paisu konstruktsioonide renoveerimiseks 2012. a veetaset tõst-

mata, kaladele läbipääsu rajamiseks nii üles- kui allavoolu ning sellega seotud vee füüsikaliste

omaduste muutmiseks ja tahkete ainete uputamiseks veekogusse viieks aastaks. Korralduse re-

solutsiooni punktiga 2 sätestati, et luba antakse kõrvaltingimusega, mille kohaselt on Keskkon-

naametil õigus vee erikasutusluba muuta, kui looduslikule rändetõkkele on vajalik kalapääsu

rajamine. Korralduse punktiga 3 jäeti rahuldamata taotlus vee erikasutusloa andmiseks endise

Nõmmeveski paisjärve ala setetest puhastamiseks.

Vee erikasutusloa punktide 1.10 ja 3.8 kohaselt on luba väljastatud Nõmmeveski külas Elektri-

jaama kinnistul sõidutee silla ja paisu konstruktsioonide renoveerimiseks 2012. a veetaset tõst-

mata, kaladele läbipääsu rajamiseks nii üles- kui allavoolu ning sellega seotud vee füüsikaliste

omaduste muutmiseks ja tahkete ainete uputamiseks veekogusse. Loa punkti 3.10 kohaselt on

loa andmise faktiline ja õiguslik alus toodud Keskkonnaameti Harju-Järva Rapla regiooni juha-

taja 21.09.2012 korralduses nr HJR 1-15/12/682.

10. AS Veejaam esitas 22.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Harju-

Järva-Rapla regiooni juhataja 21.09.2012 korralduse nr HJR 1-15/12/682 punktide 1, 2, ja 3

tühistamiseks, Keskkonnaameti 21.09.2012 vee erikasutusloa nr L.VV/322146 tühistamiseks ja

Keskkonnaameti viivituse AS Veejaam 14.10.2009 loataotluse läbivaatamisel ja vee erikasu-

tusloa andmise menetluse läbiviimisel alates 05.12.2011 õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebaja ei taotlenud luba veekogu paisutamiseks. Vaidluse põhiküsimuseks on see, kas kaebaja

esitatud loataotluse menetlemisel tuleb lähtuda olukorrast Nõmmeveski paisul loataotluse esi-

tamise hetkel (14.10.2009) või käesoleval ajal. Kui lähtuda tuleb loataotluse esitamise ajal

(seega enne 2010. a aprillis toimunud avariid) eksisteerinud olukorrast, on nii korraldus kui ka

luba ebaseaduslikud, kuna vastustaja on nende andmisel lähtunud praegusest olukorrast Nõm-

meveski paisul.

Korralduse p-s 1.2 on ekslikult väidetud, nagu oleks avariieelne veetase Nõmmeveski paisul

(39,3 abs) eksisteerinud alates 2004. aastast. Kuna veekogu paisutamiseks oli erikasutusluba

nõutav 16.06.1994 jõustunud veeseadusega ja ühtegi luba veetaseme muutmiseks väljastatud

pole, tuleb eeldada, et paisutus eksisteeris tasemel 39,3 abs juba 1995. a. Väidet kinnitab Kesk-

konnainspektsiooni 01.07.2002 ettekirjutus (I kd, tl 84).

Loataotluse menetlemisel oleks tulnud vastustajal lähtuda taotluse esitamise ajal eksisteerinud

veetasemest (39,3 abs). Vastavalt kehtivatele õigusaktidele tuleb selline paisutustase säilitada

ja 2010. a aprillis toimunud avarii eelne olukord tuleb taastada. Keskkonnaministri 27.07.2009

määrus nr 39 sätestab, et enne 22.07.1995 rajatud paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev

veerežiim. Ka LKS § 31 lg 2 p-st 2 lähtudes tuleb Nõmmeveski paisul taastada 2010. a aprillis

3-12-2216

5(13)

toimunud avarii eelne olukord. Tallinna Halduskohtu 13.10.2011 otsusest haldusasjas nr 3-10-

2695 nähtub, et vee erikasutusloa väljastamisel Jägala jõe tõkestamiseks ja paisutamiseks asus

vastustaja seisukohale, et olukorras, kus paisutamine on toimunud ja veetaset on tõstetud erika-

sutuslubade alusel, ei saa sellise veetaseme säilitamist käsitleda veetaseme tõstmisena, st läh-

tuda ei saa olukorrast, kus jõe paisutamist ei toimu. Kaebaja taotluse menetlemisel on vastustaja

aga asunud täiesti vastupidisele seisukohale.

Paisurajatiste purunemine 2010. a aprillis oli tingitud vastustaja tegevusest. AS Raju esitas vas-

tustajale juba 2009. a märtsis paisurajatiste rekonstrueerimise plaani, viidates nimetatud raja-

tiste avariiohtlikule seisundile (I kd, tl 86). Vastustaja keeldus 18.03.2009 kirjaga nõusoleku

andmisest vastavate tööde teostamiseks. Selle tulemusena oli paisu omanik sunnitud temale

kuuluvate rajatiste seisukorra jätkuvat halvenemist tegevusetult pealt vaatama.

Kehtivad õigusaktid vee erikasutusloa taotluse osalist rahuldamist ei võimalda. Taotluse osalise

rahuldamise korral võib taotleja poolt taotletav eesmärk jääda saavutamata ning taotlejale väl-

jastatav erikasutusluba võib olla vastuolus taotleja tahtega. Kaebajale on väljastatud luba tege-

vusteks, mida kaebaja ei ole kavandanud. Kaebaja on vastustajale haldusmenetluses rõhutanud,

et ei soovi loataotluse osalist rahuldamist ega erikasutusloa väljastamist loa eelnõus sätestatud

tegevusteks, kui talle ei väljastata erikasutusluba muudeks 14.10.2009 loataotluses nimetatud

tegevusteks.

Korralduse resolutsiooni punktiga 2 kehtestatud kõrvaltingimus on ebaseaduslik. Kaebaja saab

vastustaja poolt kehtestatud kõrvaltingimusest aru selliselt, et kaebajale võidakse tulevikus

panna kohustus rajada täiendav kalapääs, seda vaatamata asjaolule, et vastustaja seisukoha järgi

Nõmmeveski paisu pärast 2010. a aprillis toimunud avariid enam ei eksisteeri. Korralduses pole

viidatud ühelegi õigusaktile, millest tulenevalt saaks isikule panna kalapääsu rajamise kohustust

olukorras, kus pais kui vooluveekogu tõkestav ja vett paisutav vesiehitis on hävinenud, vesi

saab takistamatult voolata ning paisutamist ei toimu. Kaebaja taotles erikasutusloa väljastamist

kalapääsu rajamiseks, lähtudes sellest, et paisul säilib taotluse esitamise ajal eksisteerinud pai-

sutustase, millisel juhul on kalapääsu rajamine VeeS §-st 401 lg 13 tulenev kohustus. Praegusest

veetasemest lähtudes puudub kaebajal huvi kalapääsu rajamise vastu.

Korralduses on veel mitmeid eksimusi. Varasem erikasutusluba oli väljastatud AS-le Raju,

mitte kaebajale, nagu ekslikult märgitakse korralduse p-s 1.1. Põhjendamatu on tuginemine as-

jaolule, et avarii toimumise ajaks ei olnud kaebajale vee erikasutusluba väljastatud. Tallinna

Halduskohtu 12.10.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-833 on tuvastatud, et vastustaja oli kae-

baja 14.10.2009 taotluse menetlemisega viivituses alates 05.11.2009. Korralduses märgitu ko-

haselt esitas kaebaja 01.02.2012 vastustajale 14.10.2009 loataotluse uuesti, ehkki tegelikult ei

esitanut kaebaja uut taotlust, vaid teise eksemplari 14.10.2009 esitatud loataotluse materjalidest.

Korralduse p-s 1.3 on meelevaldselt väidetud, et Tallinna Halduskohtu 12.10.2011 otsusega

haldusasjas nr 3-10-833 ei tühistatud vastustaja 12.03.2010 kirjas sisalduvat otsust.

Vastustaja on kaebaja taotluse menetlemisega õigusvastaselt viivitanud. Tallinna Halduskohtu

12.10.2011 otsus, millega kohustati vastustajat uuesti läbi vaatama 14.10.2009 vee erikasutus-

loa taotlus, jõustus 14.11.2011. VeeS § 91 lg 1 järgi peab vastustaja otsustama loataotluse me-

netlusse võtmise 21 päeva jooksul arvates taotluse saamisest, seega hiljemalt 05.12.2011, kuid

veel 2012. a jaanuari lõpuks ei olnud vastustaja teinud loataotluse osas toiminguid. Olukorras,

kus halduskohus oli pannud vastustajale kohustuse loataotlus uuesti läbi vaadata, oleks vastus-

taja pidanud paluma kaebajal puuduvad materjalid esitada, mitte ootama, kuni kaebaja ise vas-

tustaja poole järelepärimisega pöördub. Kaebaja taotluse menetlemise tähtaja pikendamine on

toimunud ilma õigusliku aluseta.

11. Keskkonnaamet palus AS Veejaam kaebus rahuldamata jätta.

3-12-2216

6(13)

Paisurajatise osaline purunemine ei olnud tingitud vastustajast. Vastustaja saatis 05.04.2010

kirja HJR 7-2/15956 paisutamiseks väljastatud vee erikasutuslubade omanikele, millega anti

juhised veeavarii vältimiseks. Kaebaja ega kolmas isik ei võtnud kasutusele ühtegi meedet. Kir-

jaga nr HJR 14-6/4313-4 andis vastustaja õiguse teha rekonstrueerimistöid, mis oleks veeavarii

samuti võinud ära hoida. Asjaolu, et kaebaja või kolmas isik ei asunud rekonstrueerimistöid läbi

viima, ei puutu vastustajasse.

Kaebuse punktis 2.2 väidetakse, et korraldus ja luba ei vasta kaebaja poolt esitatud loataotlusele.

Kuna paisutust VeeS § 17 lg 1 mõistes enam ei toimu ning isik ei ole ka taotlenud vee erikasu-

tusluba paisutamiseks, ei ole vajalik rajada kalapääsu ning pole vajalik paisjärve puhastamine,

kuna paisjärve setted olid uhutud allavoolu juba 2010. a aprillis. Taotluse ülejäänud osas rahul-

das vastustaja kaebaja taotluse. Juurdevoolukanali rekonstrueerimine ja elektrijaama hoone ehi-

tamine ei ole tegevused, mis nõuaksid vee erikasutusloa olemasolu. Vee erikasutusluba hüdroe-

nergia tootmiseks ja paisutamiseks kaebaja taotlenud ei ole. Kuna paisutust alates veeavarii toi-

mumisest kinnistul enam ei toimunud, oleks pidanud kaebaja viima oma taotluse ja eelprojekti

vastavusse tegeliku olukorraga ning taotlema uuesti vee erikasutusluba paisutamise tekitami-

seks. Vastustaja ei pannud isikule kalapääsu rajamise kohustust.

Vastustaja ei piira kaebaja ettevõtlusvabadust. Kinnistul ei ole kaebaja ega ka kolmas isik hüd-

roenergiat tootnud. Kaebaja poolt rendilepinguga võetud äririski ei saa üle kanda vastustajale.

Et otsustada hüdroenergia tootmiseks vee erikasutusloa andmine, tuleb esitada vastavasisuline

taotlus, pärast mida saab vee erikasutusloa andja hinnata vee erikasutusloa andmise võimalust

hüdroenergia tootmiseks. Kaebaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud rendilepingust ei tulene, et

kaebaja peab kinnistul saama toota hüdroenergiat.

Kaebaja on kaebuses viidanud, et kehtivate õigusaktide kohaselt tuli loataotluse esitamise ajal

eksisteerinud paisutustase säilitada ning senise paisutustaseme säilitamist ei saa käsitleda pai-

sutamisena. Kaebaja ei esita ühtegi õigusnormi viidet ega argumenti, mis seda väidet toetaksid.

Korraldus ja luba on vastavuses selle andmise hetkel olnud faktilise olukorraga, ükski õigusakt

ega Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-10-833 ei kohusta vastustajat vaatama taotlust

läbi taotluse selle esmakordse esitamise faktilistele asjaoludele tuginedes.

Ekslik on kaebaja väide, et veetase 39,3 abs on eksisteerinud Nõmmeveski paisul juba aasta-

kümneid. Maa-ameti ajalooliste kaartide kaardirakendus näitab selgelt, et 1984. a on Valgejõe

veetasemeks Elektrijaama kinnistul märgitud 38,0 m/abs. Ka Lahemaa Rahvuspargi Administ-

ratsiooni looduskaitse peaspetsialisti 15.07.2004 kiri toob välja, et ajavahemikul 20.06 – 01.07

on Valgejõe silla rekonstrueerimise tulemusel paisutatud Valgejõgi u 1,5 m ulatuses. Seega

enne 20.06.2004 paisutust kinnistul polnud.

Kaebuse punktis 3.1.9 viitab kaebaja keskkonnaministri 27.07.2009 määrusele nr 39, mille § 10

lg 3 kohaselt enne 22.07.1995 rajatud paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim,

kui vee erikasutusloa tingimustega ei ole määratud teisiti. See säte ei kohaldu, kuivõrd olema-

solev veerežiim on Nõmmeveski paisul olnud pidevas muutumises.

2010. a aprillist kuni korralduse ja loa andmiseni on möödunud enam kui 2 aastat. Selle aja

jooksul on paisjärve kaldavööndi setetele kasvanud lopsakas taimestik. Jõgi on omandanud en-

dise paisjärve alal loodusliku ilme. Seega eksisteerib LKS § 31 lg 2 p 2 olukord, kus kaitse-ala

piiranguvööndis on veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine keelatud. Vastustaja ei saa

anda luba loodusjõudude poolt tekitatud olukordade puhul. Kui kaebaja oleks aastal 2009 vaja-

likud rekonstrueerimistööd teinud, siis arvatavasti ei oleks tekkinud ka olukorda, kus loodus-

jõud purustasid paisu varjad.

3-12-2216

7(13)

Kaebaja olukorra võrdlemine Jägala jõe tõkestamisega Jägala Energy OÜ poolt ei ole kohane.

Jägala jõe puhul oli veetase juba tõstetud ning ettevõtte tegevuses ei tekkinud loastamata pe-

rioodi. Lisaks on kaebaja olukorras, kus loodusjõu ja kaebaja enda tegevusetusest tekkis veeava-

rii ning paisutus lakkas olemast.

Korraldusega kehtestatud kõrvaltingimus on seaduslik. Kaebaja taotles vee erikasutusluba ka-

lapääsu rajamiseks. Kuna paisutust ei eksisteeri, pole kalapääsu rajamine asjakohane. Arvesta-

des aga Nõmmeveski silda ning vees olevaid silla tugikonstruktsioone, mis paisutust enam ei

tekita, võib olla vajalik silla alla kärestiku rajamine vähemvõimekamatele tüübispetsiifilistele

kaladele. Kui direktiivi 2000/60/EÜ nõuete täitmiseks otsustatakse riigi poolt rajada loodusliku

astangu kõrvale kalapääs, võib tekkida vajadus muuta kaebajale väljastatud luba selliselt, et

looduslikust astangust üles pääsenud tüübispetsiifilised kalaliigid saaksid liikuda edasi ka Nõm-

meveski paisu varemetest.

Kaebaja tuvastusnõue pole lubatav. Kaebaja on kaebuse punktis 2.3 välja toonud, et tal on ka-

vatsus esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue, kuid ei täpsusta, milles nõue seisneb. Vastustaja

viivituse õigusvastasuse tuvastamist ei tingi ka kaebaja viidatud VeeS § 401 lg 13. Vastustaja

on korralduse osa II „Kaalutlused“ punktis 2.2 väljendanud, et sildregulaatori varjakonstrukt-

sioonide purunemise tõttu alanes 09.04.2010 Nõmmeveski paisjärves veetase ning endisel tase-

mel paisutust (39,3 m abs) enam ei eksisteeri, mistõttu on kalade läbipääs nii üles- kui ka alla-

voolu tagatud.

Tegelikult ei ole vastustaja kaebaja taotluse menetlemisega õigusvastaselt viivitanud. Vastus-

taja tagastas 14.10.2010 taotluse kaebajale seda menetlusse võtmata. Seega pidi isik esitama

taotluse uuesti. Isegi kui haldusmenetluse käigus on aset leidnud viivitus, oli see tingitud kae-

bajast, kes jättis taotluses esinenud puudused kõrvaldamata.

Tõele ei vasta väide, et vastustaja pikendas taotluse menetlust ning teavitas pikendamisest kae-

bajat esmakordselt alles 08.08.2012. Vastustaja pikendas ning teavitas menetluse pikendamisest

esmakordselt kaebajat 03.05.2012 kirjaga HJR 7-6/12/2911-4 ning teistkordselt kaebuse punk-

tis 3.5.4 viidatud kirjaga. Vastustaja pikendas menetlust ka kolmandat korda 06.09.2012 kirjaga

kaebaja 24.08.2012 kirjas nr 27 esitatud vastuväidetega seoses. Kaebaja kirjutas: „AS Veejaam

kinnitab siinkohal, et ta ei soovi loataotluse osalist rahuldamist ega erikasutusloa väljastamist

Loa eelnõus sätestatud tegevusteks, kui temale ei väljastata vee erikasutusluba muudeks

14.10.2009 loataotluses nimetatud tegevuseks.“ Nimetatud lause tekitas vastustajas küsimuse,

kas isik soovib oma taotluse tagasi võtta. Vastustaja on kolmel korral haldusakti andmise otsust

edasi lükanud, et tagada menetluse õiguspärasus. Tegemist oli keeruka menetlusega, mida pi-

kendas ka Jaanus Tuusti ekspertarvamuse koostamine.

12. AS Veejaam esitas 23.05.2014 Tallinna Halduskohtule täiendavad seisukohad (I kd, tl 144-

147).

Ekslik on väide, et paisutus Nõmmeveski paisul eksisteeris alates 2004. aastast. Vastustaja

06.12.2012 esitatud kaart (I kd, tl 118) sellist väidet ei kinnita. Miski ei kinnita, et vastustaja

poolt viidatud number (38,0) kajastab just veetaset Nõmmeveski paisul. Esitatud kaart pärineb

aastast 1984. Kehtiva õiguse kohaselt tuli säilitada enne 22.07.1995 rajatud paisuga veekogudel

olemasolev veerežiim, mistõttu ei oma 1984. a veetase Nõmmeveski paisul mingit tähtsust.

Keskkonnainspektsiooni 01.07.2002 ettekirjutusega tuvastati, et 14.05.2002 on paisutus likvi-

deeritud ja veetase paisjärves alanenud ca 1 m võrra, mistõttu tegi Keskkonnainspektsioon AS-

le Raju ettekirjutuse taastada endine paisutustase hiljemalt 01.08.2002. Vastustaja pole osanud

välja pakkuda ühtegi mõistlikku põhjust, mis selgitaks ettekirjutuse tegemist juhul, kui paisutust

enne 2004. a ei eksisteerinud. Samuti ei ole vastustaja esitanud seletust, et tema poolt AS-le

Raju 20.06.2004 väljastatud erikasutusluba nägi ette remondijärgselt veetaseme tõstmise vara-

3-12-2216

8(13)

semale väljakujunenud tasemele. Kui pärast 2004 teostatud remonditöid tõsteti veetase kõrgu-

sele 39,3 m/abs, siis järelikult eksisteeris paisul selline veetase juba enne erikasutusloa väljas-

tamist 2004 juunis. Kaebaja esitab OÜ Geomap poolt 2000. a mais koostatud maa-ala plaani (I

kd, tl 147-148) tõendamaks, et paisutus eksisteeris Nõmmeveski paisul juba enne 2004 aastat.

Plaanil märgitud veetasemete kõrguste erinevusi võrreldes on ilmne, et paisutus Nõmmeveski

paisul eksisteeris juba 2002. a maikuus.

Praegune faktiline olukord Nõmmeveski paisul on kujunenud vastustaja õigusvastase tegevuse

tulemusena. Vastustaja teatas 11.05.2010 ja 15.06.2010 kirjadega kaebajale, et Nõmmeveski

paisjärve veetaseme taastamine ja sildregulaatori rekonstrueerimine ning sellega seotud tööd ei

ole lubatavad ning et veetaseme tõstmine või muu loata tegevus on karistatav vastavalt karis-

tusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku sätetele. Seega keelas vastustaja 2010. a toimunud

avarii tagajärgede kõrvaldamise. Veetaseme alanemine Nõmmeveski paisul toimunud avarii ta-

gajärjel ei ole õiguslikult aktsepteeritav ning sellele eelnenud veetase tuleb taastada. Seetõttu

tõusetub küsimus VeeS § 401 lg 13 sätestatud kohustuste täitmisest. Kaebajal on põhjendatud

huvi halduskohtu hinnangu saamiseks küsimuses, kas vastustaja on kaebaja loataotluse (mille

kohaselt kavandas kaebaja VeeS § 401 lg 13 sätestatud kohustuse täitmist) menetlemisega õi-

gusvastaselt viivitanud. Tallinna Halduskohtu 12.10.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-833, mil-

lega kohustati vastustajat kaebaja loataotlust uuesti läbi vaatama, jõustus 14.11.2011, mistõttu

oleks tulnud kaebaja loataotluse menetlusse võtmine otsustada 21 päeva jooksul. Vastustaja oli

ilmselgelt viivitanud loataotluse menetlemisega isegi juhul, kui menetluse pikendamisest teatati

esmakordselt 03.05.2012.

13. Tallinna Halduskohus jättis 12.11.2013 otsusega AS Veejaam kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

Pärast vee erikasutusloa kehtivuse lõppu 20.06.2009 puudus paisutusel õiguslik alus, sest vee

erikasutusloa pikendamist ei taotletud. Seetõttu puudus kaebajal keskkonnaministri 26.03.2002

määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ § 17 lg-s 1 ette-

nähtud õiguslik kaitse paisutuse säilitamiseks ja selle paisutuse varasem tekkimisaeg ei oma

tähtsust. Vastustajal tekkis täiendav kaalutlusõigus uue vee erikasutusloa väljastamisel, sest pol-

nud enam kohustust lähtuda keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu

paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 10 lg-s 3 too-

dust, kuna väljaantud vee erikasutusloa kehtivus oli lõppenud. Kui sellises olukorras pais puru-

neb, puudub selle omanikul kohustus senine veetase ilma uue vee erikasutusloata taastada. Ka

Tallinna Halduskohus on 12.10.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-833 selgitanud, et vastustaja

saab vajadusel juhtida AS Veejaam tähelepanu sellele, et taotlus tuleb viia vastavusse tegeliku

olukorraga Elektrijaama kinnistul. Vastustaja juhtis 09.02.2012 kirjas (I kd, tl 55) kaebaja tähe-

lepanu vajadusele viia 14.10.2009 taotlus ja selle lisad vastavusse tegeliku olukorraga. Vastus-

taja on 21.09.2012 korralduses nr HJR 1-15/12/682 õigesti viidanud LKS § 51 lg-le 11 ja seda

asjakohaselt põhjendanud. Kaebaja pole vee-erikasutusloa taotluses paisutuseks luba taotlenud,

lähtudes eksliku seisukoha tõttu valest veetasemest. Samuti ei ole kaebaja taotlust viinud uute

oludega kooskõlla. Seetõttu on vastustaja vaidlustatud haldusaktid seaduslikud ja põhjendatud

paisutamisega seotud küsimustes, mis on kajastatud 21.09.2012 korralduse resolutiivosa punk-

tides 1 ja 3.

Kõrvaltingimuse seadmine oli õigustatud. Vastustaja on selgitanud, et avariijärgselt allesjäänud

paisu betoonlävi ning ümarpuidust põrkepõrandad on teistele tüübispetsiifilistele kalaliikidele

peale lõhe ja meriforelli rändetakistuseks. Rändeteede maksimaalseks avamiseks võidakse tu-

levikus otsustada rajada täiendav kalapääs, mis võib tingida vajaduse väljaantavat luba muuta.

Sellise võimaluse sätestamine loas ei tähenda, et luba saaks muuta ilma kaalutlusõigust teosta-

mata ja kaebaja huve arvestamata.

3-12-2216

9(13)

Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, miks ei olnud viivitus vaidlustatud haldusaktide and-

misel õigusvastane. Õigusvastaseks ei saa lugeda asjaolu, et vastustaja alles 09.02.2012 kirjaga

võttis kaebaja loataotluse menetlusse ja küsis kaebajalt seisukohta selle üksikute punktide osas.

On tõendatud asjaolu, et vastustaja tagastas füüsiliselt kaebajale tema 14.10.2009 taotluse, nii

et vastustajale taotlust enam ei jäänud. Kaebusest ja tunnistajate istungil antud ütlustest nähtus,

et vastustaja on selgitanud suuliselt kaebajale vajadust esitada uuesti loataotlus. Asjaolu, et kae-

baja ise taotlust enne 01.02.2012 ei esitanud, sõltus seega ainult kaebajast endast. Vastustaja on

pikendanud esmakordselt taotluse menetlemist oma 03.05.2013 kirjaga HJR 7-6/12/2911-4

ning teistkordselt oma 08.08.2012 kirjaga. Lisaks tunnistab vastustaja, et ta pikendas menetlust

ka kolmandat korda oma 06.09.2012 kirjaga. Vastustaja on menetlust pikendanud õigeaegselt

ja põhjendatult. Asja õiguspärane lahendamine ja avalikud huvid seoses piiratud keskkonnares-

sursi kasutamisega kaalusid üles haldusmenetluse kiire läbiviimise kohustuse. Menetlus oli kee-

rukas: Nõmmeveski paisrajatis asus Lahemaa rahvuspargis; menetluse kestel tuli arvestada LKS

§ 51 lõikega 1; aastaks 2012 oli faktiline olukord muutunud, kaebaja keeldus ekslikust seisuko-

hast lähtuvalt oma taotluse kooskõlla viimisest muutunud asjaoludega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

14. AS Veejaam esitas 12.12.2013 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

palub tühistada Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni juhataja 21.09.2012 korraldus nr

HJR 1-15/12/682 punktid 1, 2 ja 3, tühistada Keskkonnaameti 21.09.2012 vee erikasutusluba nr

L.VV/322146 ja tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaameti viivitus AS Veejaam 14.10.2009

loataotluse läbivaatamisel ja vee erikasutusloa andmise menetluse läbiviimisel alates

05.12.2011.

Halduskohus ei tuvastanud, kas Valgejõe paisutus Nõmmeveski paisul eksisteeris juba enne

20.06.2004 loa väljastamist või algas paisutamine pärast seda. Halduskohus on vääralt tuvasta-

nud, et pärast AS-le Raju 20.06.2004 antud vee erikasutusloa kehtivuse möödumist 20.06.2009

ei taotletud loa pikendamist. AS Raju esitas 20.06.2009 taotluse erikasutusloa kehtivuse piken-

damiseks, mille vastustaja jättis korraldusega nr HJR 1-15/09/15992 rahuldamata. Asjaolu, et

AS-le Raju ega kaebajale ei tehtud ettekirjutusi paisutuse likvideerimiseks, näitab, et vastustaja

oli kuni 2010. a aprillini samuti seisukohal, et paisutustase tuleb vaatamata kehtiva vee erika-

sutusloa puudumisele säilitada.

Vastustaja pidi kaebaja 14.10.2009 loataotluse menetlemisel lähtuma faktilisest olukorrast

Nõmmeveski paisul loataotluse esitamise hetkel. Asja lahendamisel tuleb lähtuda sellest, et pai-

sutus Nõmmeveski paisul eksisteeris samal tasemel enne AS-le Raju 20.06.2004 loa väljasta-

mist ja luba ei näinud ette veetaseme alandamist paisul pärast loa kehtivuse lõppu. Halduskohus

oleks pidanud arvestama keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu pai-

sutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 10 lg-ga 3 ja § 8

lg-ga 1, samuti VeeS § 8 lg 2 p-ga 5 ja LKS § 31 lg 2 p-ga 2. Viidatud sätete alusel tuleb

Nõmmeveski paisul taastada 2010. a aprillis toimunud avarii eelne olukord.

Paisurajatiste purunemine oli tingitud vastustajast. AS Raju esitas juba 2009. a märtsis vastus-

tajale Elektrijaama kinnistul asuvate hoonete ja rajatiste rekonstrueerimise plaani, viidates ni-

metatud rajatiste avariiohtlikule seisundile, aga vastustaja keeldus nõusoleku andmisest.

Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-10-833 on tuvastatud, et vastustaja oli 14.10.2009 taot-

luse menetlemisega viivituses alates 05.11.2009. Kui vastustaja oleks taotluse läbivaatamisel

järginud 3-kuulist tähtaega, oleks taotlus lahendatud enne avarii toimumist 2010. a aprillis ning

vastustaja lähtunud taotluse esitamise ajal eksisteerinud faktilisest olukorrast.

Vaidlustatud korralduse alusel väljastatud luba ei vasta kaebaja loataotlusele. Kaebaja lähtus

taotluse esitamisel sellest, et taotluse esitamise aegne paisutustase säilib ja taotles sellest tule-

nevalt luba kalapääsu rajamiseks. Vastustaja on aga andnud kaebajale loa kalapääsu rajamiseks,

3-12-2216

10(13)

lähtudes olemasolevast veetasemest, kuigi sellisel juhul kalapääsu rajamise kohustust pole, sest

tegemist pole enam paisuga ega paisutamisega. Loaga on pandud kaebajale ka muid kohustusi

(nt kehtestatud vee kvaliteedi ja seirenõuded). Sellistel tingimustel väljastatud luba rikub kae-

baja õigusi, kuna kaebaja on saanud endale kohustusi seoses tegevustega, mida ta ei ole kavan-

danud ja teostada ei soovi.

Korralduse resolutsiooni p-ga 2 kehtestas vastustaja loale õigusvastase kõrvaltingimuse. Puu-

dub õiguslik alus, millele tuginedes sellist kõrvaltingimust kehtestada saaks. VeeS § 401 lg 13

ei ole õiguslik alus, sest ei eksisteeri paisu ega paisutamist. Kõrvaltingimuse kohaselt võib kae-

bajale tulevikus panna kohustuse rajada täiendav kalapääs, vaatamata vastustaja seisukohale, et

Nõmmeveski paisu pärast 2010. a aprillis toimunud avariid enam ei eksisteeri. Korralduses pole

viidatud ühelegi õigusaktile, millest tulenevalt saaks isikule panna kalapääsu rajamise kohustust

olukorras, kus pais on hävinenud.

Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja pole loataotluse menetlemisega õigusvastaselt viivita-

nud. Vastustajal oli olemas kaebaja loataotlus ka pärast selle füüsilist tagastamist. Kaebaja oli

esitanud taotluse koos lisadega haldusasjas nr 3-10-833. Kuivõrd Keskkonnaamet oli haldusas-

jas nr 3-10-833 vastustajaks, pidid tal olema kõik selle haldusasja materjalid. Riigikohus on

leidnud 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10, et haldusakti edastamine isikule teise

kohtuasja raames on käsitatav isikule haldusakti teatavakstegemisena. Kaebaja ei ole põhjusta-

nud haldusmenetluse viibimist. Kaebaja esitas 14.10.2009 loataotluse vastustajale uuesti

01.02.2012 koheselt pärast seda, kui vastustaja oli 2012. a jaanuari lõpus kaebajale telefoni teel

väitnud, et tal ei ole võimalik loataotlust uuesti läbi vaadata. Vastustaja ei pikendanud loataot-

luse menetlust õiguspäraselt, sest tegi seda esmakordselt 03.05.2012, seega peaaegu 6 kuud

pärast Tallinna Halduskohtu 12.10.2011 otsuse jõustumist, ehkki pidi lahendama taotluse 3 kuu

ja 21 päeva jooksul pärast viidatud kohtuotsuse jõustumist.

15. Keskkonnaamet palub oma vastuses AS Veejaam apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Kaebaja esitas taotluse uue vee erikasutusloa väljastamiseks 14.10.2009, mistõttu puudub tal

VeeS § 17 lg-s 1 ettenähtud õiguslik kaitse paisutuse säilimiseks. Asjaolu, et kolmas isik esitas

20.06.2009 loa pikendamistaotluse ning see jäeti vastustaja poolt rahuldamata, ei oma käesoleva

vaidluse seisukohalt tähtsust. Keskkonnaministri määrus nr 39 § 10 lg 3 ei kohaldu, sest olema-

solev veerežiim on Nõmmeveski paisul olnud pidevas muutumises.

Veetaseme tõstmine pole enam võimalik, sest piirkonnas on taastunud endine looduslik olukord.

Endisel tasemel paisutust (39,3 abs) enam 2010. a aprillist ei eksisteeri. Lisaks on käesolevaks

hetkeks ligi 0,5 km pikkune eelnevalt paisjärve alla jäänud jõesäng omandanud jõele iseloomu-

liku ilme. Paisjärve alla jäänud Valgejõe säng ja veerežiim on muutunud looduslähedaseks. Sa-

muti pole võimalik veetaseme tõstmine LKS tõttu. Muutunud olukorrale vastavalt tuleb raken-

dada LKS § 51 lg 11 tulenevat erisust. Olemasoleva olukorra puhul on tagatud kalaliikide ränne,

mistõttu pole vajalik ka kalapääsu rajamine.

Vastustaja ei ole süüdi 2010. a toimunud paisurajatise purunemises. Vastustaja kooskõlastas

rekonstrueerimise plaanid 22.07.2009 kirjaga nr HJR 14-6/4313-4. Kui kaebaja oleks rekonst-

rueerimise tööd ära teinud, siis tõenäoliselt ei oleks paisu varjad loodusõnnetuses purunenud.

Veeavarii ja loataotluse menetluse pikkus ei ole seotud. Isikul on vee erikasutusloa taotlemise

õigus, kuid taotluse esitamine ei anna õiguspärast ootust loa väljaandmise osas.

Kohus on hinnanud loa vastavust kaebaja loataotlusele (vt otsuse p 9.4). Väljastatud loa vasta-

vust kinnitab ka kaebaja poolt selle rakendamine – ehitusregistri andmetel on Nõmmeveski sild

rekonstrueeritud ja kasutusse võetud alates 23.08.2013.

Kõrvaltingimus on õiguspärane. Kaebaja taotles vee erikasutusluba kalapääsu rajamiseks. Vas-

tustaja aga leidis, et kuna paisutust ei eksisteeri, siis kalapääsu rajamine VeeS § 401 lg 13 alusel

3-12-2216

11(13)

ei ole asjakohane. Küll aga võib direktiivi 2000/60/EÜ nõuete täitmiseks tekkida vajadus muuta

väljastatud luba selliselt, et looduslikust astangust üles pääsenud tüübispetsiifilised kalaliigid

saaksid liikuda edasi Nõmmeveski paisu varemetest.

Vastustaja ei ole õigusvastaselt loamenetlusega viivitanud. Ekslik on väide, nagu oleks kaebaja

taotluse ja selle materjalide tagastamisel need siiski vastustajale kättesaadavad. HMS § 14 lg-st

6 tuleneb, et pärast tagastamist ametlikult taotlust enam haldusorgani kätte ei jää. Seeõttu tuli

taotlus kaebaja poolt esitada uuesti. Viide Riigikohtu 08.10.2012 määruse nr 3-3-1-30-12 p-le

6 on asjakohatu, kuna kaebaja poolt Riigikohtu seisukohana esitletav rõhutus kuulub menetlu-

sosalisele, mitte kohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebaja taotles käesoleval juhul vee erikasutusluba järgmisteks tegevusteks: paisjärve pu-

hastamine, silla ja paisregulaatori renoveerimine, juurdeveokanali ja HEJ-hoone taastamine.

Arvestades VeeS § 8 lg-t 2, vajasid neist tegevustest vee erikasutusluba paisjärve puhastamine

(§ 8 lg 2 p 6), silla ja paisregulaatori renoveerimine (§ 8 lg 2 p 7) ja kalapääsu rajamine (§ 8 lg

2 p-d 7 ja 9). HEJ-hoone ehitamiseks vee erikasutusluba vaja ei läinud. Vastustaja on vaidlus-

tatud korralduses õigesti märkinud, et kaebaja oleks paisutamiseks pidanud VeeS § 8 lg 2 p 5

kohaselt samuti luba taotlema. Ringkonnakohus ei nõustu aga vastustaja seisukohaga, et vasta-

vat taotlust kaebaja 14.10.2009 taotlusest ei sisaldu. Kui taotlust tõlgendada ja arvestada taot-

luses toodud vee erikasutuse eesmärki ja näidatud silla ja paisregulaatori renoveerimise tege-

vust, on ilmne, et kaebaja taotles luba ka paisutamiseks. Arvesse tuleb võtta ka kaebaja poolt

kogu menetluse kestel väljendatud soovi jätkata paisutamist ning kõrvaldada avarii tagajärjed.

Seega pidi vastustajal taotluse lahendamisel olema selge, et kaebaja soovib luba ka paisutami-

seks. Tegelikult on vastustaja seda taotlust ka silla ja paisregulaatori renoveerimiseks loa and-

misel hinnanud, nõudes, et vee taset ei tõstetaks paisu renoveerimisel kõrgemale kui 2012. a

veetase.

17. VeeS § 9 lg 10 kohaselt vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui veevaru ei ole piisav

või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda; suubla või põhjaveekihi sei-

sundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks; taotletav tegevus ei ole

kooskõlas õigusaktidega või loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid.

18. Kaebajale keelduti loa andmisest paisjärve puhastamiseks VeeS § 9 lg 10 p 1 alusel, sest

paisjärve enam ei eksisteeri ning jõe loodusliku voolusängi puhastamine võib kahjustada välja

kujunenud elustikku. Selles osas pole kaebaja eraldi vastuväiteid esitanud. Silla ja paisregulaa-

tori renoveerimisel seati tingimuseks LKS § 51 lg 1 nõuete järgimine, mis näeb ette, et lõhe,

jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul on

keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude

rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Sellise tingimuse seadmisega

jäeti sisuliselt rahuldamata kaebaja taotlus vee erikasutusloa väljastamiseks paisutamiseks.

19. Eelnevast tulenevalt on põhimõtteliselt õige kaebaja seisukoht, et juhul, kui kaebaja taot-

luse lahendamisel arvesse võtta taotluse esitamise ajal esinenud veetaset, poleks LKS § 51 lg 1

takistanud paisuregulaatorite renoveerimist viisil, nagu kaebaja soovis. LKS § 51 lg 1 tingimuse

seadmine on kaebaja meelest ebaõige ning lähtuma oleks pidanud paisjärve veetasemest enne

avariid, st taotluse esitamise ajal. Kaebaja on seisukohal, et tema taotluse lahendamisel omab

olulist tähtsust see, kas haldusakti andmisel võtta aluseks taotluse esitamise või lahendamise

aegne veetase paisjärves. Vastustaja on seisukohal, et HMS § 54 annab aluse lähtuda faktilisest

olukorrast, mis kehtib haldusakti andmise ajal.

20. HMS § 54 näeb ette, et haldusakt on õiguspärane, kui ta antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Seega ei keela HMS § 54 arvesse võtmast asjaolu, et taotlus esitati

3-12-2216

12(13)

ajal, mil paisjärve tase oli avariieelselt kõrge. Vastustajaga tuleb nõustuda, et vee erikasutusloa

kehtivus oli avarii ajaks lõppenud, kuid ringkonnakohtu arvates ei muuda see olukorda erine-

vaks kaebaja poolt viidatud haldusasja nr 3-10-2695 asjaoludest. Sarnaselt selle haldusasjaga

oli ka käesolevas asjas paisutamine toimunud senini vee erikasutusloa alusel. Kuigi vee erika-

sutusluba oli kuni 01.01.2014 kehtinud veeseaduse redaktsiooni kohaselt tähtajaline, mis tähen-

dab, et pärast tähtaja lõppu tuli vee erikasutuseks uuesti taotleda luba ning taotletud tegevuste

võimalikke mõjusid hinnati uue loa andmisel uuesti, oli loa andmisest keeldumine võimalik

üksnes seadusest tulenevatel põhjustel ning üldiselt ei peetud õigeks juba toimunud paisutusi

kergekäeliselt likvideerida. Eeltoodut kinnitab veenvalt ka kaebaja poolt viidatud keskkonna-

ministri 27.07.2009 määruse nr 39 § 10 lg 3, mille kohaselt enne 22.07.1995 rajatud paisuga

veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim, kui vee erikasutusloa tingimustega ei ole mää-

ratud teisiti. Sama määruse § 8 lg 1 nägi ette, et juhul kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa

kehtivuse lõppedes ei ole paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba

või kui vee erikasutusloa andja keeldub uue loa andmisest, peab vee erikasutusloa omaja ole-

masoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele

ja korrastama veekogu paisutusala. Vastupidiseks seisukohaks ei anna alust ka keskkonnami-

nistri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muut-

mise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“

§ 17 lg 1, mille kohaselt juhul, kui olemasoleva vee erikasutusloa kehtivus lõpeb enne uue vee

erikasutusloa andmist, pikendatakse olemasolevat vee erikasutusluba põhjendatud taotluse alu-

sel kuni uue vee erikasutusloa andmiseni – viidatud säte käsitleb küll olemasoleva olukorra

säilitamist kuni uue vee erikasutusloa andmiseni ega püstita nõuet selline luba anda, kuid seadus

ei nõua ka koheselt loa kehtivuse lõppemisel paisutuse likvideerimist. Alates 23.12.2013 keh-

tiva VeeS § 171 lg 4 näeb samuti ette, et juhul, kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud

õigusaktiga nõutavat vee erikasutusluba või kui vee erikasutusloa andja keeldub loa andmisest,

peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima. Seega saab seaduse või seaduse alusel

antud õigusnormide tõlgendamisel teha järelduse, et juhul, kui taotlus vee erikasutusloa saami-

seks esitati ka pärast eelmise loa kehtivuse lõppu, tuleb lähtuda taotluse esitamise ajal toimunud

paisutamisest, mitte avarii tagajärgedest. Eelnevat kinnitab ka alates 23.12.2013 kehtiv VeeS §

17 lg 5 p 5, mille kohaselt peab paisu omanik või valdaja kõrvaldama paisu avarii või avariiohu.

Sama kohustus sisaldus VeeS § 17 varasema redaktsiooni alusel antud määruse nr 39 § 9 lg-s

2. 21. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on vastustaja eksinud, kui leidis, et paisu-

tamiseks luba ei taotleta ning määras vee erikasutusloa andmisel silla ja paisregulaatori reno-

veerimiseks viitega LKS § 51 lg-tele 1 ja 11 veetaseme kõrguseks 2012. a veetaseme. Seadus ei

keela olemasoleva paisu renoveerimisel säilitada varasema paisutamise aegset veetaset, veetaset

ei tohi rekonstrueerimise tulemusena tõsta. Kuna käesoleval juhul on tõendatud, et varasem

paisutamine oli toimunud vee erikasutusloa alusel, paisjärve veetase enne avariid ja loataotluse

esitamise ajal oli kõrgem kui vee erikasutusloas näidatud 2012. a, on vastustaja õigusvastaselt

keeldunud väljastamast vee erikasutusluba paisutamiseks. Kui vastustaja leiab, et vee erikasutus

põhjustab otsest kahju keskkonnale (VeeS § 9 lg 10 p 1), tuleb sellekohased põhjendused esitada

haldusaktis. Praegusel juhul esitatud väited, et jõgi on pika menetluse ajal taganenud oma sängi

ning kujunenud väärtuslikuks noorkalade turgutusalaks, ei ole vee erikasutusloast keeldumiseks

taotletud ulatuses piisavad.

22. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega kohus jät-

tis rahuldamata kaebuse Keskkonnaameti korralduse ja vee erikasutusloa tühistamiseks ning

rahuldab uue otsusega kaebuse.

23. Kaebaja taotles ka vastustaja viivituse loataotluse lahendamisel õigusvastaseks tunnistamist.

HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei

3-12-2216

13(13)

leidu tõhusamaid vahendeid. Praegusel juhul pole tuvastamiskaebuse esitamine kaebaja õiguste

kaitseks vajalik. Kaebaja leidis, et tuvastuskaebuse esitamine on vajalik selleks, et kaitsta end

võimalike sanktsioonide vastu, kui ta ei raja seaduses ettenähtud tähtajaks kalapääsu. Ringkon-

nakohtu hinnangul pole tuvastuskaebus sel motiivil lubatav, sest sõltumata sellest, kas menet-

luse kestus oli õiguspärane või õigusvastane, puudus kaebajal võimalus kalapääsu ehitamiseks

ilma vee erikasutusloata ja taotlus lahendati alles 21.09.2012. Kui eeldada kaebaja soovi esitada

kahjunõue taotluse menetlemisega viivitamise tõttu, puuduks tal samuti kaebeõigus tuvastamis-

kaebuse esitamiseks, sest kaebajale mingi kahju tekkimine seoses taotluse menetlemisega on

asjaolusid arvestades ebausutav. Kaebaja pole väitnud, et tal oleksid sõlmitud mingid lepingud,

mis taotluse lahendamisega viivituses oleku tõttu oleksid toonud kaasa leppetrahvid või muud

kahjud. Ka kohtumenetluse ajal pole kaebaja täpsustanud, milles võimalik kahju võiks seisneda.

Seega muudab ringkonnakohus selle nõude osas halduskohtu otsuse põhjendusi, nõue jääb ra-

huldamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

24. Kaebaja on halduskohtus taotlenud 15 euro riigilõivu ja 2725,31 euro (ilma käibemaksuta)

õigusabikulude hüvitamist. Apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud 15 euro riigilõivu ja

1032,18 euro (ilma käibemaksuta) õigusabikulude hüvitamist. Vastustaja on leidnud, et kulud

on ülemäära suured ja põhjendamatud. Ringkonnakohus leiab, et kulude kantus on tõendatud

ning kulud on asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ning tuleb vastustajalt kaebuse

rahuldatud osast, hinnanguliselt 70%, välja mõista. Vastustajalt tuleb välja mõista 2651,24 eurot

mõlema kohtuastme kuludest. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning tema

võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

Otsus jõustunud Riigikohtu lahendis toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta Keskkonnaameti kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonna-

kohtu 12. mai 2014. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-12-2216 muutmata, muutes

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.