1-13-5986/46 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2013, Tartu,

kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-5986 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi A.Z-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5,9 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 3. septembri 2013 otsus

Apellatsiooni esitaja

A.Z Prokurör Marina Zagorets Süüdistatav A.Z , elukoht XXX, EV kodanik, , ik XXX

algharidus, emakeel – vene keel, ei tööta; varasemalt kriminaalkorras karistatud 16 korda Kaitsja Advokaat Irina Gromtsev

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus A.Z-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 3. septembri 2013 otsusega lühimenetluses tunnistati A.Z süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, samuti KarS § 121 järgi ning mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga, misjärel vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel liitkaristust 1/3 võrra kestuseni 1 aasta vangistust.

A.Z tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 5,9 järgi süüdi ajavahemikul 28.06.2012 – 21.02.2013 toimepandud 11 varguse episoodis, millest kaks olid toime pandud avalikult.

KarS § 121 järgi tunnistati A.Z süüdi enda ema kehalises väärkohtlemises, mille ta pani toime 11.03.2013.

Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt.

A.Z-i karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendava asjaoluna võib arvestada süü tunnistamist ja kahetsemist. Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et A.Z on varasemalt 16-l korral kriminaalkorras karistatud, sh ka varavastase kuritegude eest. Eelnevate kohtuotsustega on talle karistuseks mõistetud vangistust.

Karistuse liigi valimisel tuleb arvestada asjaolu, et süüdistataval puudub käesoleval ajal alaline sissetulek, mis kohtu arvates välistab rahalise karistuse kohaldamise, kuivõrd süüdistataval puuduvad piisavad sissetulekud, mis võimaldaks rahalist karistust tasuda. Ka süüdistatava varasem käitumine välistab rahalise karistuse kui kergemaliigilise karistuse kohaldamise. Teda on varem korduvalt karistatud erinevate süütegude eest, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud kuritegude toimepanemist. Võttes lisaks eelnevale arvesse ka kuritegude raskust ning episoodide paljusust, on kohtu hinnangul karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada vangistust.

Võttes arvesse toimepandud varguste paljusust ning raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on üle keskmise. Samas tuleb kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist ja kahetsust, mistõttu on põhjendatud karistus alla keskmise määra. Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks

1 aasta ja 6 kuud vangistust.

Võttes arvesse toimepandud kehalise väärkohtlemise tehiolusid, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Samuti tuleb kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist ja kahetsust, mistõttu on põhjendatud karistus miinimumi lähedases määras. Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 8 kuud vangistust.

2. . Viidates enda Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav A.Z vanaema ning tüdruksõbra halvale tervisele leiab A.Z, et talle mõistetud karistus on liiga karm. Seetõttu palub A.Z jätta talle mõistetud karistuse ärakandmata osa tingimuslikult täitmisele pööramata või asendada see üldkasuliku tööga.

3. Ringkonnakohtu kohtuniku 7. novembri 2013 määrusega määrati kriminaalasi

läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega 18. novembrini 2013. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtusse kirjalikke seisukohti ei laekunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks.

4. Kriminaalkolleegium peab apellandi esitatud taotlusi täielikult põhjendamatuks ning ka realiseerimatuks. Vastuseks A.Zaotlustele peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada vaid järgmist.

5. Esmalt taotleb apellant talle mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist. Ringkonnakohus selgitab selles osas, et vastavalt praktikas omaksvõetud arusaamale (vt RKKKo 3- 1-1-99-06) saavad vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik olla aluseks erandlikud

karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn ). Käesoleval juhul märkimisväärne eripära apellant neid aga ei nimeta ning neid ei suuda tuvastada kriminaalkolleegium ka apellatsioonkaebuse väliselt, mistõttu on juba sel põhjusel taotlus realiseerimatu.

5.1 Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistuselt oodatavate eesmärkide realiseerimine toimub läbi isiksuse, täpsemalt tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-40-04). Nagu see tuleneb ka seaduse sõnastusest, võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada isiku, kui kohus leiab, et selle ärakandmine

. Juba see süüdistatava poolt ei ole otstarbekas regulatsioon näitab, et karistuse sellise individualiseerimise juures tuleb keskenduda ka süüdistatava isikuandmetele, sh tema varasemale elukäigule. Olukorras, kus A.Z on (tagajärjetult) varasemalt juba 16 korral kohtulikult karistatud, kusjuures igal juhul eranditult vangistusega, puudub vähimgi võimalus karistuse individualiseerimiseks taotletud viisil.

5.2 Osundatud asjaoluga haakub ka arusaam, et KarS § 73/74 kohaldamine käesolevat kaasust iseloomustavatel tehioludel eeldaks nn šokivangistuse põhimõtete poole pöördumist. Šokivangistust tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 selgitanud, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus jõuaks veendumusele, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Ning nagu eelnevas punktis märgitud, on A.Z juba enam kui korduvalt kandnud reaalset vabadusekaotust, mistõttu on ka sel argumendil mõistetud karistuse järelejäänud osa tingimuslikult täitmisele pööramata jätmine täielikult välistatud.

6. Täielikult edutuks jääb ka teisena taotletud karistuse individualiseerimise viis, s.o mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga. Esmalt tuleb silmas pidada, et ka üldkasuliku töö kohaldamine eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Nagu eelnevast nähtub, midagi sellist aga teha ei saa. Süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest. Kriminaalkolleegium leiab, et juba need asjaolud näitavad üheselt mõistetavalt, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on A.Z enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning isegi kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise.

Kriminaalkolleegium selgitab veel, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb reegeljuhtumil kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Sellise eelduse aktsepteerimine on A.Z-i senist kriminaalset karjääri silmas pidades samuti üheselt mõistetavalt täielikult välistatud, mistõttu ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus