1-13-6271/27 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.november 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-6271

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Ivi Kesküla Kriminaalasi N.K süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 20.september 2013.a. Apellatsiooni esitaja N.K kaitsja adv. Kristina Suvalova Süüdistatav

N.K

(ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Kristina Suvalova Silja Seeder

RESOLUTSIOON Harju

Maakohtu otsus 20.septembrist 2013.a. N.K suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Välja mõista N.K-lt riigieelarve

tuludesse 120 eurot määratud kaitsjale makstud

2

tasu katteks.

KrMS § 188 alusel, alaealisel N.K vajalike

vahendite puudumisel, menetluskulud sisse nõuda

tema emalt Natalja Barõšnikovalt (elukoht: Koorti 4- 129, Tallinn)

Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas 10220034796011

või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber

2800049748 ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes

advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 20.septembri 2013 otsusega süüdi tunnistada N i k i t a MJASOEDOV (N.K) KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistuseks mõista 1 (üks) aasta vangistust.

Õigeks mõista N.K varguse toimepanemises ajavahemikul 15.-24.06.2012 Tallinnas Võru tn korterist (J P sularaha vargus) süütõendite puudumise motiivil.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (4 kuu

vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 8 (kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses oldud aeg (05.- 07.09.2012) 3 päeva ning kandmisele kuulub 7 kuud ja 27 päeva vangistust.

KarS § 74 lg 1 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele kui N.K 2

(kahe)-aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded ning KarS § 75 lg 2 p

3

2, 4, 8 alusel järgmised kohustused: mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume, jätkata hariduse omandamist, osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis.

Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist.

KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

Viru Vangla kolmanda üksuse noorte kriminaalhoolduse juhatajal määrata N.K-le kriminaalhooldaja.

Välja mõista N.K-lt VÕS § 127 lg 1 ja 4, § 137 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel hüvitis õigusvastaselt tekitatud kahju katteks:

- V S (a/a XXXXXXXX) kasuks 2 500 (kaks tuhat viissada) eurot;

- J H (a/a XXXXXXXXXX) kasuks 255,65 eurot (kakssada viiskümmend viis eurot 65 senti); - M Gi (a/a XXXXXXXXXXX) kasuks 2 715 (kaks tuhat seitsesada viisteist) eurot; - O T (a/a XXXXXXXX) kasuks 4 250 (neli tuhat kakssada viiskümmend) eurot; - O V (a/a XXXXXXXXXX) kasuks 1 749,56 eurot (üks tuhat seitsesada nelikümmend üheksa eurot 56 senti); - JS (a/a XXXXXXXXXXXXXX) kasuks 2 105 (kaks tuhat ükssada viis) eurot.

Alaealisel N.K vajalike vahendite puudumisel VÕS § 1053 lg 2 alusel väljamõistetud summad sisse nõuda tema emalt N B (elukoht: XXXXXXXX). J Pr tsiviilhagi summas 210 eurot KrMS § 310 alusel jätta läbi vaatamata. J.P on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras.

Välja mõista N.K-lt menetluskulud riigieelarve tuludesse: määratud

kaitsjale makstud tasust 412,80 eurot (nelisada kaksteist eurot ja 80 senti), ning

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 320 (kolmsada kakskümmend) eurot.

Kolmandiku sundrahast (160 eurot), kolmandiku kaitsjale makstud tasust (206,40 eurot) ning kaitsjale materjalidest koopiate tegemise kulud (0,45 eurot) jätab kohus riigi kanda.

KrMS § 188 alusel, alaealisel N.K vajalike vahendite puudumisel, menetluskulud sisse nõuda tema emalt N B (elukoht: XXXXXXXXXX)

Kohus määras, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult 12 kuu jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. N.K mõisteti süüdi järgmistes varguste episoodides:

4

- 29.04.2011 kella 14.00-17.30, viibides Tallinnas aadressil XXXXXXXX asuva

korteri magamistoas koos D S, kellele käesolevas kriminaalasjas süüdistust ei

esitatud, ühiselt ja kooskõlatatult hõivas võõrast vara selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil. Nimelt läks N. Mjasoedov koos D. Smagamistuppa, võtsid öökapi alt vöökotist V. S kuuluva sularaha 3000 eurot ja väljusid korterist.

Sularahast 500 eurot sai endale D. S ja 2500 eurot raha sai endale N.

Mjasoedov. Sellise tegevusega põhjustati kannatanule V S varaline kahju summas 3000 eurot.

- 02.05.2011, olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse ja tegutsedes koos süüvõimetute isikute P U i, A V i ja E V iga, tegi neile ettepaneku minna

02.05.2011 kella 10.00 paiku Tallinnas aadressil XXXX asuvasse korterisse,

teades, et magamistoas öökapi all olevas vöökotis on sularaha umbes 11 000

eurot, kuivõrd ta oli eelnevalt 29.04.2011 varastanud sealt koos D. Siga 3000 eurot. Ta rääkis P. Uile, A. Vile ja E. Vile, et Gennadi Si korterist on vaja võtta kott, milles on mitu tuhat eurot ning andis neile G. Silt varastatud korterivõtmed. P. U, A. V ja E. V pidid varastama korterist vöökoti koos selles oleva sularahaga

ja andma selle üle N.K-le . Seega kasutas N.Mjasoedov varguse vahendlike toimepanijatena süüvõimetuid alaealisi, kuivõrd oli teadlik A. Vi, P. Ui ja E. Vi vanusest ning sellest, et neid vanusest tulenevalt süüvõimetuid isikuid ei saa vastutusele võtta, valitses ta P. Ui, A. Vi ja E. Vi tahtega. P. U, A. V ja E. V

võtsid N. Mjasoeodovi poolt neile antud korterivõtmed ja N.K

näpunäidete järgi läksid nad 02.05.2011 kell 10:00 Tallinnas XXXX asuvasse korterisse. P. U jäi õue valvama, trepikotta sisenesid A. V ja E. V, A. V jäi koridori

valvama ja korterisse varastatud võtmetega sisenes E. V, kes võttis vanemate toast öökapi alt koti ja väljus korterist. Nad andsid koti N.K-le, kuid N.K

tahtlik tegu jäi lõpule viimata tema enda tahtest sõltumatutel

asjaoludel, kuivõrd sularaha 11000 eurot, mida ta teadis olevat varastatud

vöökotis, oli kannatanu poolt ära võetud. Nimelt kannatanu Vladimir Si, avastades 29.04.2011 varguse, oli vöökotist 11000 eurot ära võtnud.

- 13.05.2011 kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kellaajal, viibides külas oma tuttaval A V il Tallinnas XXXXXX asuvas korteris ja teades, et magamistoas ehtekarbis on A. Vi emale J H le kuuluv kuldkäekett, hõivas võõra vallasasja selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis ehtekarbist kuldkäeketi maksumusega 255,65 eurot ja peitis selle endale kapuutsi sisse ning väljus

korterist, põhjustades kannatanule J. Hle varalise kahju summas 255,65 eurot.

Varastatud keti palus N. Mjasoedov 13.05.2011 kella 19:00 paiku müüa täisealisel N M il pandimajja, saades käeketi eest 180 eurot.

- 26.03.2012 palus süüvõimetul isikul V A l võtta klassikaaslase W G i

korterivõtmed, teha võtmetest duplikaat. Ajavahemikul 26.03.2012 kuni

09.04.2012 tungis ta selle võtmega Tallinnas Loitsu 2-21 korterisse ning

varastas M G ile kuuluvaid kuldehteid kogusummas 2715 eurot: laia abielusõrmuse (ca 10g kaaluv, abikaasa pärand, väärtusega 200 eurot); meeste pitsat-sõrmuse oonüksi ja briljandiga (895 eurot); kuldkõrvarõngad lehekujulised tsirkooniga (100 eurot); kuldkõrvarõngad 8-kujulised, kivita, valge ja kollane kuld

(300 eurot); naiste kuldsõrmuse lillega (60 eurot); naiste kuldsõrmuse pitsatkujuline, ees on kirjas „Sexy“ (60 eurot); õhukese kuldketi 45 cm pikk (300 eurot);

5

südamekujulise kuldripatsi kolme briljandiga (300 eurot); kuldsõrmuse smaragdi

ja briljandiga (500 eurot). Vargusega tekitas ta kannatanule varalise kahju summas 2 715 eurot.

- 03.05.2012 Tallinnas Lasnamäe Gümnaasiumis võttis oma klassikaaslase A T a isiklike asjade hulgast korteri Paasiku 4-189 võtmed ja 18.05.2012 ajavahemikul

kell 09.30-15.00 tungis varastatud võtmega ukse avamise teel korterisse, kust

varastas O T ale kuuluvaid asju: sülearvuti Macbook valget värvi (500 eurot);

sülearvuti HP laadijaga, kotis (300 eurot); kummuti peal seisnud karbist 50- eurosed kupüürid 6 tk ehk sularaha 300 eurot; kummuti sahtlis olnud punasest rahakotist sularaha 200 eurot erinevate kupüüridega ja sõiduauto Kia Sportage

kesklukuvõtme ja trepikoja lisamagnetvõtme maksumuseta; teisel kummutil

seisnud väiksest kohvrist kuldehted: kaelakett „bismark“ (200 eurot);

kuldkõrvarõngad ja sõrmuse väikeste briljantidega (2000 eurot); õhukese kuldsõrmuse väikeste briljantide ja mustade kividega (200 eurot); Thomas Sabo

disaineri ehted (300 eurot). Vargusega tekitas ta O. T varalise kahju summas

4000 eurot, millele lisandub autoluku vahetuse maksumus 250 eurot, seega tekitades ta varalise kahju kokku summas 4 250 eurot.

- 29.05.2012 ajavahemikul kell 08.00-11.00 Tallinnas Lasnamäe Vene Gümnaasiumis süüvõimetu isiku V A abil varastas A V u kotist korteri Punane 67-92 võtmed ja samal päeval kuni kella 17.40 tungis sisse varastatud võtmetega ukse avamise teel korterisse, kust varastas O V ule kuuluvaid asju: iPad 2 WiFi

3g 16Gb valget värvi imei 012799008689203 seeria nr.DNGG99Z1DKNV (450 eurot); sülearvutikoti musta värvi (15 eurot), milles oli sülearvuti HP G62-B19S0

PS40 W7 seeria nr.4CZ0401QNO koos laadijaga (574,56 eurot) ja jahutusalus

hõbedat värvi (30 eurot); mängukonsooli PSP mudel 300G musta värvi (230 eurot); Xbox 360S mängukonsooli 4Gb seeria nr.060477414009 musta värvi

(299 eurot); digifotoaparaadi Canon (100 eurot); GPS navigatsiooniseadme PRISTIGEO (50 eurot); hõbedat värvi metallist kaelaketi (1 euro), tekitades O V ule varalise kahju summas 1 749,56 eurot.

- 13.07.2012 ajavahemikul kell 15.30 - 18.00 osutas tahtlikku vaimset ja ainelist

kaasabi teise isiku poolt võõra vallasasja äravõtmisel selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, andis üle R S ja Aleksei Gile korteri XXXXX võtmed ja näitas korteri asukoha eesmärgil, et nad tungiksid sinna korterisse ja varastaksid sealt võõrast vara. Samal päeval R. S ja A. G tungisid varastatud võtmete abil

korterisse ja varastasid J P le kuuluva sülearvuti ASUS (549 eurot) ja

fotokaamera Canon D350 (500 eurot). Nimetatud asjad on kannatanule hiljem tagastatud.

- 26.07.2012.a ajavahemikul kell 14.00 - 20.00 Tallinnas Koorti tänava

mänguplatsi piirkonnas koos kohtueelses menetluses tuvastamata Markinimelise isikuga varastas L S i kotist korteri XXXXX varuvõtmete komplekti ja koos süüvõimetute isikutega V A ja Dl M tungis korterisse, kust varastas J S kuuluvaid asju: esikukapi pealt: punase sülearvuti Samsung valge klaviatuuriga (200 eurot); suurest toast ehete karbist kuldehted: sõrmuse plaatinast väikeste

briljantidega (639 eurot); kuldsõrmuse tsirkoonidega (95 eurot); kuldsõrmuse tsirkooniga (5-6 kivi, millest 2-3 kivi oli puudu; 76 eurot); õhukese kuldsõrmuse

(32 eurot); kullast abielusõrmuse triibuga keskel (95 eurot); eritellimusel

6

valmistatud abielusõrmuse siksak-kujulise mustriga sõrmuse ümber (160 eurot);

kuldkõrvarõngad ruudukujulised (70 eurot); suure toa kapis sahtlist varastas ta fotoaparaadid: digifotoaparaat Samsung (159 eurot); digifotoaparaat Olympus

sinist värvi (70 eurot); digifotoaparaat Olympus halli värvi (100 eurot);

digifotoaparaat Samsung läikivat musta värvi (100 eurot); puutetundlik telefon

Samsung valget värvi, rikkis (20 eurot); - magamistoa kummutist varastati:

käekell Guess kuldset värvi, klaasil pragu (110 eurot); päikeseprillid (4 eurot);

päikeseprillid Vogue (20 eurot); ravikivi rohelist värvi maksumuseta.

Kannatanule tekitati vargusega kahju summas 1950 eurot, millele lisandub võtmete maksumus 10 eurot ja luku vahetu 145 eurot. Seega tekitas ta Julia Sle kokku varalise kahju summas 2105 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse tühistamist N.K

süüdimõistmise osas ja uue otsusega tema õigeksmõistmist ning

kannatanute tsiviilhagide läbivaatamata jätmist. Alternatiivse taotlusena palub kaitsja maakohtu otsus tühistada tsiviilhagide rahuldamise osas ning jätta need rahuldamata ja mõista süüdistatavale ka kergem karistus ja vähendada katseaja pikkust minimaalseni. Samuti taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist.

Apellant leiab, et N.K

poolt talle inkrimineeritud kuritegude

toimepanemine ei ole piisaval määral tõendatud, isiku süüdimõistmisel on rikutud süütuse presumptsioon. Kohtu suhtumine süüdistatavasse on eelarvamuslik, kohus ei võtnud arvesse tõendites esinevaid vastuolusid ning hindas tõendeid ühekülgselt. Samuti ei ole kannatanute tsiviilhagide rahuldamine põhjendatud.

Juhul, kui N.K süüdimõistmine KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi jääb kas

osaliselt või täies ulatuses jõusse kuulub mõistetud karistus vähendamisele ning puuduvad ka alused 2-aastase katseaja määramiseks.

Kaitsja väited süüdistatava süü tõendamatuse osas on järgmised.

29.04.2011.a episood (vargus V. Si korterist)

Kohus leidis, et N.K süü V. Si sularaha varguses on täielikku tõendamist leidnud. Kohus viitas, et nii D. Si ning N.K ütlustest tuleneb, et: “ “.

Apellant leiab, et nimetatu ei anna alust mõista N.K süüdi selles varguse episoodis.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistab D. Si ütlusi ning jätab tähelepanuta N.K

ütlusi, kusjuures D. Si ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega. Analüüsides süüdistatava ja tunnistajate ütlusi ning nendes esinevaid vastuolusid, leiab

7

kaitsja, et A.Vi ja S V ütlusi ei tohi süüdistuse aluseks võtta, kuna nemad jutustavad teiste sõnadelt, ise ei näinud midagi.

Maakohtu seisukohtadega tunnistajate ütlustes esinevate vastuolude osas kaitsja ei

nõustu ning leiab, et isikute ütlused toimunu kohta on vastuolulised ning need

vastuolud, nimelt kes, millal ja kus käis, kelle käes oli raha õuesse jõudmisel, puudutavad tõendamiseseme asjaolusid, seega ei saa usaldusväärselt tuvastada raha äravõtmise asjaolusid, mistõttu lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb N.K nimetatud episoodis õigeks mõista.

02.05.2011 episood (V. Si korteris käimine)

Ka selles episoodis leiab apellant, et puuduvad küllaldased tõendid N.K süüdimõistmiseks. Kaitsja jääb seisukohale, et nimetatud episoodis ülekuulatud A. Vi,

S. Vi, P. Ui ja E. Vi ütlustes esinevad erinevused annavad aluse seada nimetatud isikute ütlusi kahtluse alla.

Nimelt annavad need isikud erinevaid ütlusi G. Si korterisse käimise põhjuse kohta,

nimelt osad väidavad, et N.K soovis neid kontrollida ja pärast raha võtmist tagastada see Gena Sile. Samuti ei ole selge, kelle käest said nemad korterivõtmeid. Nimelt P U i seletuskirjast (Ik t.l. 29-30) nähtub, et võtmeid kooliaknast viskas neile V A

. N.K eitab ise oma seost nimetatud episoodiga. Seega kuna isikute ütlused on vastuolulised ja kriminaalmenetlus on eelmainitud isikute suhtes lõpetatud ja esinevad kahtlused isiku süüdiolekus tuleb ka selles episoodis N.K õigeks mõista.

13.05.2011.a varguse episood (kannatanu J. H)

Apellant on seisukohal, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et varguse

pani toime N.K . Kohus luges tõendatuks N.K poolt käeketi

varguse toimepanemist peamiselt S. Vi ütluste pinnal, kusjuures nimetatud tunnistaja ütlused on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega ning apellant leiab, et S. V andis ütlusi

N.K vastu et vabaneda vastutusest. Nimelt, A V (2k t.l. 52) ütleb, et

N.K ja S. V olid toas, kus asus varastatud käevõru, tema otsis poisse läbi,

kuid ei leidnud midagi. Sergei Vi (2k t.l. 58) olevat näinud, kuidas N.K pani kaelaketi oma kapuutsi sisse. S.V väidab, et temal endal kapuutsi ei olnud. Pärast nägi,

kuidas N.K kaevas ketti maa sisse. A.V ja P.U midagi ei näinud, kuna olid eemal. P U (2k t.l. 62) annab ütlusi selle kohta, et S.V rääkis, et Nikita toppis keti tema kapuutsi sisse, N.K ei olnud kampsunil kapuutsi. N.K oli läbi otsitud

A. Vi poolt ning midagi ei olnud leitud, samuti ei olnud tema kampsunil kapuutsi.

Kapuuts oli S. Vil, kuid viimane annab tõele mittevastavaid ütlusi, et kapuuts oli N.K . N.K ütlusi selle kohta, et temal ei olnud kapuutsi kinnitab ka P. U.

Kohtuotsuses on märgitud seoses eeltooduga: „

8

“.

Apellant leiab vastupidiselt eeltoodule, et omavad tähtsust käeketi varguse toimepanemise asjaolud, kuna S. Vi räägitu ei ole teiste tõenditega kinnitatud, samuti on vastuolus tunnistaja P. Ui ütlustega, seega puudub nimetatud olukorras alus S. Vi ütluste eelistamiseks ning keti varguse toimepanemist N.K poolt tõendatuks lugemiseks.

Samuti juhib apellant kohtu tähelepanu sellele, et kannatanu J H (2k t.l. 42) annab ütlusi, et on varastatud meeste kuldkäevõru laiusega 1 cm, graveeringuga. Tunnistaja N M i (2k t.l. 77) ütluste kohaselt aga palus Nikita-nimeline poiss anda pandimajja mingi keti, mis oli 2-3mm paksune, mingeid pealiskirju ei märganud. Mingit paberit pandimajas ei antud. Seega isegi, kui lugeda N. Mi ütlusi tõeseks, tuleneb nendest, et tunnistajale antud kett, ei saanud olla J. Hlt varastatud ketiks, kuna oli oluliselt peenem ja seal ei olnud graveeringut. Samas Premium Finants OÜ lepingust (2k t.l. 88) nähtub, et N M on pandimajja viidud keti välja ostnud. Seega tema ütlused keti pantimise kohta ei ole

usaldusväärsed, kuna see kett on välja ostetud ning ei ole eluliselt usutav, et keegi

hakkab välja ostma varastatud asja. Samas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et Nikita-nimeline poiss, kelle kohta andis ütlusi N. M oli just süüdistatav N.K, kuna N. M ei nimeta süüdlase perekonnanime ning talle ei esitatud äratundmiseks N.K fotot. Seoses eeltoodud kaitsja väidetega leidis kohus, et: „ “.

Vaatamata sellele, et kohus püüab anda selgitusi N. Mi ütluste kohta, ei muuda see isiku ütluste sisu ning isik rääkis ülekuulamisel seda, mida ta mäletab ning tema ütlused

ei kinnita seda, et talle antud kett oli just J. Hlt varastatud kett. Samuti ei ole kohus usaldusväärselt põhjendanud, miks tuleb lugeda tuvastatuks, et just N.K andis N. Mile vaidlusaluse keti.

Seega asjas ei ole kogutud tõendeid N.K poolt vaidlusaluse varguse

toimepanemise kohta ning süütuse presumptsioonist lähtuvalt tuleb isik ka selles episoodis õigeks mõista.

26.03.2012.a episood (kannatanu M. G)

Nimetatud episoodis mõistis kohus N.K süüdi ainult V. A ütluste kohaselt, millest tuleneb vaid see, et V. A olevat teinud N.K jaoks Wi Gi korteri võtmete

koopiaid ning mõne aja pärast olevat näinud N.K raha. Kusjuures ei sea kohus V. A ütlusi üldse kahtluse alla. Kannatanu M G i ütlustest (2k t.l. 102) tuleneb, et kuldesemete vargus on avastatud alles 09.04.2012.a. Samuti nähtub ütlustest, et poeg

9

kaotab tihti võtmeid. W G (2k t.l. 112) annab ütlusi selle kohta, et ei saa kinnitada, et N.K varastas temalt korterivõtmeid ega ole sellest kuulnud. Kaitsja jääb seisukohale, et V. A ütlused ei ole eluliselt usutavad, kuna ei ole seletatav milleks teha duplikaate, kui oli võimalik lihtsalt võtta võtmeid, samuti tuleneb kannatanu ja tema poja ütlustest, et poiss kaotas oma võtmeid enne vargust. Samas räägib V.A väidetavalt N.K-lt kuuldu, kuid N.Kse eitab vaidlusaluse varguse toimepanemist. Kaitsja leiab, et eeltoodud tõendi alusel on lubamatu isiku süüdimõistmine.

03.05.2012.a episood (kannatanu O. T)

Kohus leidis, et kannatanu korteri võtmete vargus N.K poolt on tõendatud V.

A ütlustega (IV kd, lk 60-71), kellele süüdistatav oli väidetavalt ise võtmete vargust tunnistanud ning kes selgitas N.K nõudmisel välja A. T elukohta. Siinjuures

märgib apellant, et N.K ei kinnitata V. A viidatud ütlusi, seega tekib sõna sõna vastu olukord. Kusjuures sõiduki võtme, kus oli kirjutatud KIA, nägi tunnistaja E. N hoopis V. A käes. Samas ei ole usaldusväärseid tõendeid, et arvuti, mida olevat näinud

N.K oli varastatud O. T korterist. Seega puuduvad tõendid, et kõnealune

vargus on toime pandud N.K poolt. N.K eitab varguse toimepanemist. Süütuse presumptsioonist lähtuvalt tuleb isik ka selles episoodis õigeks mõista.

29.05.2012.a episood (kannatanu O. V)

Ka selles episoodis mõistis kohus N.K süüdi peamiselt V. A ütluste alusel,

mida kohus ei seadnud kahtluse alla. Nende ütluste kohaselt varastas V. A N.

N.Ki õhutusel kannatanu O. Vu korteri võtmed, andis need süüdistatavale üle ning uuris välja A. Vu aadressi. Lisaks sellele tugines kohus isiku süüdimõistmisel kahtlustatava R. Si, kelle sõnul andis temale Punase tänava korteri võtmed ning aadressi N.K, samuti V. Meteljovi ja A. Li ütlustel, mille kohta 2012.a mai lõpus pakkus süüdistatav tunnistajatele müügiks

navigatsiooniseadet ja pakkus musta värvi arvutit HP, s.o analoogseid asju, mis varastati O. Vu korterist. Kannatanu O V u (3k t.l. 113) ütlustest nähtub, et korterisse

püüdis siseneda pärast varguse toimepanemist omanike võtmetega 18-20-aastane

noormees. Vargusest ei tea kannatanu midagi. Kuna N.K-le on esitatud süüdistus korterist varguses ei ole nimetatud tõendid piisavad tema süüdimõistmiseks. Ei ole tõendatud, et asjad, mida väidetavalt nägid N.K tunnistajad, pärinesid O. Vu korterist. Seega palub apellant ka selles episoodis mõista N.K õigeks.

13.07.2012.a episood (kannatanu J. P) Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et on tõendatud süüdistatava poolt A. Provalski võtmete vargus. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust selles, et just N.K varastas 2012.a juunis rannas olles V. A kaasabil A. Provalski võtmed. Nimetatud kohtu järeldus

on tehtud jälle ainult V. A ütluste alusel, mis ei ole kinnitatud teiste asjas kogutud

tõenditega, ka süüdistatav ei kinnita V. A ütlusi. Seega esinevad kõrvaldamata kahtlused, et N.K on vaidlusalaste võtmete varguse toime pannud, mida tuleb

10

tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtu vastus kaitsja etteheidetele, et A. Gi ja R. Si ütlused on omavahel vastuolus ning esimesel ülekuulamisel kumbki N.K ei

maininud, ei ole eluliselt usutav ning põhineb vaid oletustel. Asjas on tõendamist leidnud, et nimetatud varguse panid toime R S ja Aleksei G. Ei ole tõendatud, et A. G ja

R. S andsid ütlusi just N.K kohta. Apellant jääb seisukohale, et nende

isikute ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas ei ole eluliselt usutav, et kaks täiskasvanut kriminaalkorras korduvalt karistatud isikut nõustuvad alaealise võõra poissi ettepanekuga vargust toime panna. Ei ole mõistetav, miks isik peaks kellelegi võõrale

andma võtmeid korterist, kui olevat seal juba käinud, samas ei ole võõrastelt täiskasvanutelt kuidagi tagatud raha nn teenuse eest saamine. Seega võivad nimetatud isikute ütlused olla antud kergema karistuse saamise eesmärgil. Muud N.K

süüd tõendavad tõendid puuduvad. Seega palub apellant selles episoodis N.K samuti õigeks mõista.

26.07.2012.a episood (kannatanu J. S)

Nimetatud episoodis loetleb ja tsiteerib apellant tunnistajate ütlusi ning tuleb järeldusele,

et poiste ütlused selle kohta, kes käis varastamas Leo korterist, kes sisenes sinna, kellel oli kott, mis esemed olid võetud on vastuolulised. Aleksei Li ja V M i ütlustest ei saa teha usaldusväärseid järeldusi selle kohta, et isegi kui

N.K pakkus neile midagi osta, et need olid esemed kannatanu kotrerist. Samuti pakkus arvuti ja fotoaparaate A. Lile osta P. U, kes rääkis, et see on varastatud

Liikuri tänavalt, et Pavel ise koos sõbraga käisid korteris varastamas, Nikita oli aga trepikojas. T A (4k t.l. 42) nägi Nikitat koos teiste poistega trepikojas, kuid nad küsisid, kas J on kodus. JA (4k t.l. 50) soovis osta Nikitalt valget arvuti, kuid hiljem mõtles ümber (tunnistaja ei

täpsusta, millal see oli, seega ei saa kindlalt väita, et isegi, kui N.K pakkus midagi osta, oli see just kõnealusest korterist varastatud arvuti). Samas uurija Artjom M i 21.01.2013 ettekandest (4k t.l. 100) tuleneb, et N.K jalatsite tallamustrid ei sobinud sündmuskohalt Liikuri 38-7 avastatud tallaosadega.

Nimetatud ettekannet keeldus kohus avaldamast, leides, et seda ei saa käsitleda tõendina. Apellant leiab, et kohtu nimetatud lähenemine ei põhine seadusel ning kaitsja on jätkuval seisukohal, et nimetatud ettekanne on käsitletav tõendina „muu dokumendi

all“ KrMS § 63 lg 1 alusel või vähemalt kuulus avaldamisele sama paragrahvi lg 2

alusel. Seega palub apellant võtta nimetatud tõend arvesse otsuse langetamisel. Kokkuvõttes leiab apellant, et usaludväärsed tõendid selle kohta, et N.K

pani toime vaidlusaluse varguse, puuduvad ning ka selles episoodis palub apellant mõista N.K õigeks.

Kannatanute tsiviilhagide rahuldamine ei ole põhjendatud

Kannatanud ei ole oma nõudeid tõendanud. Hagides nimetatud asjade väärtus põhineb ainult kannatanute paljasõnalistel ütlustel. Kohus peab tsiviilhagi rahuldamisel lähtuma

tõenditest, mida hageja on esitanud oma nõude suuruse põhjendamiseks. Kui kannatanu ei ole esitanud dokumente, mis kinnitavad varastatud esemete väärtust, siis

11

tagajärg saab olla vaid üks, nimelt hagi rahuldamata jätmine, kuna ka kriminaalmenetluses hagi läbivaatamisel peab kohus kohaldama tsiviilõiguslikud sätted. Juhul, kui varastatud esemete soetamist tõendavad dokumendid ei ole säilinud, siis on

hagejal võimalik esitada analoogsete asjade väärtust tõendavad dokumendid, kuid keegi kannatanutest ei ole seda teinud. Kohtuotsuses viidatud lahendid ei ole asjakohased, kuna käsitlevad teisi olukordi, kus ei ole võimalik esitada tõendeid. Samas on arusaamatu ja seadusel mittepõhinev kohtu väide selle kohta, et juhul, kui

süüdistatav ei ole tsiviilhagidega nõus peab ta taotlema asja lahendamist üldmenetluses. Apellant jääb seisukohale, et kannatanu O. T ei ole tõendanud, et

sõidukis lukkude vahetamine summas 250 eurot on seotud süüdistatavale inkrimineeritud vargusega. Seega vaid kannatanu O. V on osaliselt tõendanud oma hagi

vastavate kviitungite esitamisega, ülejäänud tsiviilhagid on täies ulatuses tõendamata ning nende rahuldamiseks puudub seaduslik alus.

Katseaja pikkuse osas puudub kohtu põhjendus

Kohtuotsusest ei nähtu, mis asjaolud tingivad 18-kuulisest pikema katseaja määramist N.K-le. Seega leiab apellant, et juhul, kui N.K süüdimõistmine

jääb kasvõi osaliselt jõusse tuleb vähendada talle mõistetud karistus ning katseajaks määrata 18 kuud.

Samas palub apellant jätta apellatsioonmenetlusega seotud menetluskulud riigile

kanda, kuna N.K on alaealine, temal puudub sissetulek, mistõttu lasub

kõikide kulude tasumise kohustus tema emal, kuid perekonna majanduslik olukord ei ole hea, perekonnas on kaks alaealist last ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb

ka tsiviilhagide hüvitamise kohustus, seega ei ole menetluskulude kandmine süüdistatava emal jõukohane.

Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 1.novembrist 2013.a. määrati kriminaalasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ja anti apellatsioonimenetluse osalistele tähtaeg kirjalike seisukohtade esitamiseks kuni 11.11.2013.a.

Oma kirjalikud seisukohad esitas tähtaegselt prokurör, kes leidis, et apellatsioon on

põhjendamatu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Prokurör ei nõustu

13.07.2012.a. episoodis (kannatanu J.P) apellandi seisukohaga, et kahtlustatavad A.G

ja R.S esimesel ülekuulamisel ei maininud N.K. A.Gile ja R.Sile esitati esialgu kahtlustus varguse toimepanemises nende kahe poolt (V kd tl 33, V kd tl 44).

Alles teine A.Gile ja R.Sile esitatud kahtlustus hõlmas varguse toimepanemist koos N.K-ga (V kd tl 75, V kd tl 64). Prokurör nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kohus võtab arvesse, et mõlemad süüdistatavad on korduvalt karistatud isikud,

seega on neil kogemused kriminaalasjade menetlemisel. Taolised isikud on valmis rääkima vaid sellest, mis uurijale on juba niigi teada ning ei ole valmis oma kaasosalisi

reetma. Prokurör nõustub täielikult maakohtu motiivide ja järeldustega, samuti jääb

prokuröri seisukohtade juurde, mis avaldati maakohtu istungil. Ka ei nähtu kaitsja

12

apellatsioonist uusi asjaolusid, mida kaitsja ei oleks avaldanud kohtuvaidluste käigus või millega kohus ei oleks otsuse tegemisel arvestanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest

tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Mingeid uusi

väiteid ega seisukohti võrreldes maakohtus esitatud kaitseväidetega, apellatsioonis ei

esitata. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka

kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süü

osas. Seejuures osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid

nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku

uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.

Riigikohtu otsuses 3-1-1-33-08 p.-s 8 selgitab Riigikohus järgmist: KrMS § 61 lg-d 1 ja 2

sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid

nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab

uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või

puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse

kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just

süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue,

et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1- 47-04 - RT III 2004, 17, 208).

Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite

eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine

kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on

13

tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1- 127-06, 3-1-1-4-07).

Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite

analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed,

objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale

jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja

mõte. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud

tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased

kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et

nendes episoodides, millistes N.K mõisteti süüdi on kinnitust leidnud

süüdistuse versioon toimunust. Asjassepuutumatute menetlusosaliste seisukohtade ümberlükkamine kohtuotsuses ei ole kohtule etteheidetav (3-1-1-44-13 p.20). Maakohus

on otsuses põhjendanud, miks peab süüdistatava poolt kohtuliku uurimise käigus

esitatud kaitseversioone paljasõnalisteks. Samamoodi põhjendatuks peab kohtukolleegium ka maakohtu otsust süüdistatavale mõistetud karistuse ja kannatanute

poolt esitatud tsiviilhagide rahuldamise osas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende

kordamist vajalikuks. Apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhjendatud seisukohti.

Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium veelkord seda, et kõiki neid vastuolusid, milliseid

on apellant apellatsioonis loetlenud, on maakohus oma otsuses samuti tunnistanud,

kuid põhjendatult on maakohus seejuures leidnud, et tegemist ei ole selliste

vastuoludega, mis peaks kaasa tooma vastupidisele järeldusele jõudmise e.

süüdistatava õigeksmõistmise. Käesoleval juhul on üheselt selge, et süüdistatav on

varguseid erilise põhjalikkusega planeerinud, ta varastas just oma tuttavatelt, kelle

puhul oli tal kindel teadmine, et on mida varastada. Kahel korral varastas ta kannatanute juures külas olles, kusjuures kannatanute kodudes ei viibinud ta üksi vaid

teatud sõpruskonnaga ning tegeleti asjadega (arvutimängud), mis nõudis osalejatelt tähelepanu suunamist just sellele tegevusele ning hajutas temale suunatud tähelepanu.

Sellisel juhul ei saa nõuda, et korteris viibijad kõik teda jälgivad ning hiljem saavad

absoluutselt kokkulangevaid ütlusi anda. Õige on maakohtu seisukoht, et just

absoluutselt kokkulangevad ütlused tekitaks antud juhul kahtluse, et ütlusi on n.ö.

kohandatud süüdistatava vastu. Salajane vargus kuriteona eeldab juba eos seda, et

varastatakse just salaja ilma pealtnägijateta. Juuresviibijad ei saa kõik üheaegselt

suunata oma pilku just ühe isiku tegevusele, seda enam, et nad tegelevad muude

asjadega. Põhjendatult on maakohus viidanud ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-08-10

väljendatud seisukohale, mis puudutab kurjategija käitumismustrit e. sarnastes

olukordades sarnasel viisil käitumist ja kuriteo toimepanemise asjaolude silmnähtaval

kokkulangemisel süüküsimuse otsustamisel sellele faktorile tuginemist. Sarnane käitumismuster süvendab kohtu veendumust, et vargused on toime pannud üks ja sama

isik. Käesoleval juhul on N.K-le inkrimineeritud varguse episoodid, millistes ta süüdi mõisteti oma tehioludelt sarnased ja kohtukolleegiumi arvates on sellistel juhtude nagu on tuvastatud vaidlustatud kohtuotsusega absoluutselt välistatud

juhuslikkuse tegur e. et täiesti juhuslikult on süüdistatavale inkrimineeritud vargused

14

pandud toime tema sõpruskonda kuuluvate isikute perekonna elukohtades ja enamus neist ka selliselt, et eelnevalt on varastatud korteri võti. Sellisel juhul on oluline, et võtme varastanud isik teab esmalt seda, kus asub võti ja millisel aadressil asub korter, mille ust see võti avab. Veel on tuvastatav asjaolu, et vargused toimusid korteritest, kus oli n.ö. mida varastada. Varas ei lootnud juhuslikkusele, vaid teadis täpselt, millise lapse vanematel on vara. Süüdistatav kasutas mitme varguse puhul teisi ja just süüvõimetuid

isikuid, kes varguseplaane teostasid. Veenvana ei mõju väide, et kõik need isikud

annavad tahtlikult süüdistatava vastu ütlusi ja seda veel eesmärgiga vabaneda ise

kriminaalvastutusest olukorras, kus seadus juba ei võimalda neid vastutusele võtta. Läbinähtav lavastatus esineb ka süüdistatava käitumises, millega ta püüab endalt juba

ennetavalt vargusekahtlust eemaldada. Näiteks J H korterist kuldkäeketi varguse episoodis. Tegemist oli tema tuttava A V i koduga, kuhu tuldi arvutimänge mängima ja

kust selle tegevuse käigus varastas N.K A.Vi ema kuldketi ning lasi ennast

A.Vil enne lahkumist demonstratiivselt läbi otsida. Miks ta seda tegi, see on kohtukolleegiumi arvates läbinähtav ja pigem süvendab kohtu veendumust selles, et ta ka tegelikult varastas selle keti nagu tuvastaski maakohus. Nimelt, esiteks teadis A.V ju N.K varasematest vargustest, sest ta osales ise mõni aeg enne keti vargust N.K organiseeritud varguses V.Si korterist. Teiseks, oli ju N.K just

see isik, kes enne, kui varastas keti, püüdis A.Vit veenda, et viimane ema keti pandimajja viiks ja rolleri ostaks.

M.Gi episoodis süüdistatava süüd vaidlustades leiab kaitsja, et V. A ütlused ei ole eluliselt usutavad, kuna ei ole seletatav milleks teha duplikaate, kui oli võimalik lihtsalt

võtta võtmeid, samuti tuleneb kannatanu ja tema poja ütlustest, et poiss kaotas oma võtmeid ka varem. Nimelt väitis tunnistaja V.A, et N.K juhatusel võttis tema

W.Gi jope taskust kooli garderoobis võtmed, lasi teha duplikaadi ja andis need

N.K-le. Elulise usutavuse aspektist ei ole kohtukolleegiumi arvates alust välistada sellist situatsiooni nagu seda arvab apellant. Esmakordselt viitas sellisele

tegurile nagu seda on elulise usutavuse aspekt tõendite hindamisel Riigikohus oma

otsuses 3-1-1-74-05 ja selgitas, et

Kohtukolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et tunnistaja poolt räägitu on

eluliselt usutav ja arvestades seda, kuidas süüdistatav valmistas ette vargusi, ka

veenev. Miks oli vaja duplikaati ja ei piisanud sellest, et varastada lihtsalt W.Gi

jopetaskust võti ? Kohtukolleegiumi arvates on see seletatav sellega, et duplikaadi

olemasolu annab võimaluse, seda muidugi, kui veel võimalus on, panna originaalvõti

tagasi sinna, kust see varastati. Sellega välistab varas võimaluse, et pojal võtme

kadumise avastamisel vanemad ukseluku välja vahetavad ja siis ei ole varastatud

võtmega ka N.K midagi teha. Alati ei õnnestu küll võtme tagasipanek samasse kohta, kuid N.K ettenägelikkust arvestades ei ole kohtukolleegiumi arvates tegemist eluliselt mitteusutava situatsiooniga.

Tsiviilhagid.

15

Apellatsioonis taotletakse süüdistatava süüdimõistva kohtuotsuse muutmata jätmise korral siiski jätte kannatanute tsiviilhagid rahuldamata ja seda seetõttu, et kannatanud ei ole esitanud tõendeid tõendamaks nendelt varastatud esemete soetamisväärtust e. siis sisuliselt ostutšekke. Apellant peab muul juhul e. selliste tõendite puudumisel tsiviilhagi

rahuldamist põhjendamatuks. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

Kohtukolleegium peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et olukorras, kus

kannatanute poolt varastatud esemete väärtuse kohta antud hinnang ei ole n.ö.

ülepaisutatud, on põhjendatud varastatud esemete väärtuse otsustamine kannatanu ütluste alusel. Vastasel juhul peaks kohus tunnistama olukorda, kus varga poolt tehtud valiku alusel satub isik kuriteoohvriks, ta varastatakse paljaks, varas rikastub alusetult e.

kuriteo toimepanemise arvelt ja kuriteoohver jääbki varatuks, kui ta ole säilitanud

soetatud vara kohta ostutšekke. Tavaelus enamus inimesi sellist raamatupidamist

elukestvalt ei pea. Maksimaalne, mida inimesed üldjuhul teevad on see, et säilitavad

tšekid garantiitähtaja jooksul. Õige on ka see, et kogu vara kohta ei pruugi ka ostutšekke üldse isikul olla – päranduseks saadud esemed, kingitused, käest-kätte ostetud jms. Ja veel enam, sellise praktika juurutamine, kus kuriteo läbi kannatanutele

selline kohustus pannakse e. tšekkide säilitamise kohustus, ei ole kaugel aeg, kus kurjategijad võõrasse korterisse saabudes ei otsi sealt ainult vara, vaid ka vara kohta

olemasolevaid ostutšekke, need kaasa võtavad ja hävitavad. Sellisel juhul ei oleks

kaitsja seisukohaga nõustudes üldse võimalik enam kannatanutele kahju hüvitamine. Kohtukolleegium rõhutab, et isik ei satu kuriteoohvriks ja seetõttu kriminaalmenetlusse

tsiviilhagejaks ning tsiviilõigussuhtesse mitte enda vabal valikul. Selle üle, kellelt ja

mida varastada, otsustab varas. Igaüks, kes on otsustanud omastada võõrast vara peab teadma ja teab ka seda, et tal tuleb kahju kinni maksta, kui ta süü tuvastatakse. Kui süüdistatav nõustub lühimenetluse kohaldamisega kriminaalmenetluses, siis talle ka selgitatakse, et kohus teeb oma otsustuse ja mitte ainult süü, vaid ka tsiviilhagi osas, kriminaaltoimiku materjalide põhjal ning kohtumenetluses tõendite lisamine on välistatud

ja seda ka kannatanute poolt. Ehk siis, kohtumenetluses ei saa sellisel juhul nõuda

kannatanult mingite tõendite lisamist ja ka kohus ei saa seda omal algatusel teha.

Kannatanu poolt tšekkide esitamine hagi tõendamiseks lühimenetluses toimuvas

kohtumenetluses on kriminaalmenetluse normide e. lühimenetluse normide oluline

rikkumine ja seda on tunnistanud ka Riigikohus (3-1-1-105- 10 p.7.5.6; 3-1-1-79-10 p.10.2). Eeltoodu aga tähendab seda, et kui süüdistatav tahab end aktiivselt kaitsta ja

vaielda tsiviilhagide üle, tuleb tal väljendada lühimenetlusest loobumist või teeb seda kohus, kui peab kriminaaltoimiku materjale ebapiisavaks selles osas. Apellant leiab ka, et kuna kannatanu O. T ei ole tõendanud, et sõidukis lukkude vahetamine summas 250 eurot on seotud süüdistatavale inkrimineeritud vargusega, siis ei ole tal ka alust hageda seda summat süüdistatavalt. Selles osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kannatanu

O.T on selgitanud, et ta avastas selle, et varguse käigus on korterist varastatud ka

sõiduauto tagavaravõtmed tunduvalt hiljem. Kui ta selle fakti avastas, lasi ka sõiduki lukud vahetada. Milliseid tõendeid peaks kannatanu esitama, et tõendada asjaolu, et ta

autovõtmete varguse hiljem avastas, seda apellant ei maini, vaid paljasõnaliselt

märgitakse, et kannatanu ei ole tõendanud lukkude vahetamise ja varguse vahelist

seost. Kohtukolleegiumi arvates ei olegi selle asjaolu kohta võimalik esitada mingeid tõendeid peale kannatanu enda ütluste. Muud põhjust, miks kannatanu pidi vahetama

sõiduki lukud ei ole märgitud ka apellatsioonis. Põhjuslik seos varastatud

16

tagavaravõtmete ja lukkude vahel on aga olemas ja seda olenemata ajalisest faktorist, mis nende kahe sündmuse vahel eksisteerib. Seni kuni kannatanu ei teadnud seda, et ta korterist on varguse käigus kadunud ka sõiduauto tagavaravõtmed, seni ei aimanud ta ka ohtu oma varale e. et tema vara puutumatus on ohus. Kui ta selle fakti avastas, siis vahetas auto lukud, et olla kindel, et varas, kelle käes on sõiduki võtmed seda ei

omastaks või ei kasutaks. Eluliselt on selline olukord täiesti usutav ja analoogilises olukorras on olnud kindlasti paljud näiteks ühistranspordis sõites. Inimene sõidab bussis teades, et tal on olemas ka sõiduõigust tõendav dokument ja ei mäleta seda, et jättis

selle näiteks teise kotti, taskusse vms. ning on oma sõiduõiguses kindel, ei karda, et kontrollid bussi tulevad e. on rahulik jne. Sellest hetkest aga, kui talle meenub, et tal jäi

vastav dokument hoopis koju, tekib hirm ja pabin, et kontroll võib siseneda ühissõidukisse ja alles siis ostab ta pileti.

Mõistetud karistus.

Apellatsioonist võib välja lugeda, et kaitsja ei ole rahul maakohtu poolt määratud katseaja pikkusega, pidades seda ebamõistlikult pikaks ja seetõttu taotleb uue otsusega minimaalseima katseaja määramist e. 1 aasta ja 6 kuud. Ka heidab kaitsja maakohtule

ette katseaja pikkuse põhjendamata jätmist kohtuotsuses. Kohtukolleegium leiab, et

maakohtu otsuse tühistamiseks katseaja pikkuse osas puudub alus. Esiteks märgib kohtukolleegium, et maakohtu istungi protokolli kohaselt taotles ka prokurör 2 aastase katseaja määramist süüdistatavale karistuse mõistmisel ja kaitsja rõhutas oma kõnes, et

ta peab prokuröri poolt taotletavat karistust põhjendatuks. Katseaeg ei ole karistus ja seda kinnitab nii karistusseadustik, kus on karistusliigid ammendavalt loetletud aga ka asjaolu, et lühimenetluses ei lühendata katseaja pikkust kolmandiku võrra. Seega ei ole tegemist asjaoluga, millist kohus peaks põhjendama. Kohtukolleegium on seisukohal, et seaduses ettenähtud minimaalseim katseaja pikkus e. 1 aasta ja 6 kuud, ei ole selline

katseaeg, milline üldse käesoleval juhul kõne alla tuleks. Minimaalseim katseaeg on

mõeldav pigem sellistel juhtudel, kui on tegemist ühe, maksimaalselt kahe

kuriteoepisoodiga ning need on süüdistatava käitumist arvestades pigem juhuslikku

laadi. Käesoleval juhul on tegemist alaealisega, kes võib öelda oli spetsialiseerunud

vargustele ning need olid põhjalikult planeeritud, süüdistatav pidi olema vähemalt teadlik, kui mitte lausa uurinud varasemalt kannatanute varalist seisundit, sest kordagi

ei „komistanud“ ta varatute kannatanute otsa. Tema plaanidesse kuulus ka endalt kuriteokahtluse hajutamine – ta tegutses olukordades, kus korteris oli ka teisi alaealisi

ning nad olid keskendunud mängulisele tegevusele, ta kasutas süüvõimetuid isikuid

oma kavatsuste realiseerimiseks jne. Sellise isiku puhul on tema õiguskuuleka

käitumise kindlustamiseks vajalik käitumiskontroll ja kuritegude toimepanemise ajavahemik ise juba näitab, et see ei saa olla minimaalne. Veel märgib kohtukolleegium, et seadus on sätestanud kaebetähtajad ja Riigikohtu loakogu otsuse tegemise tähtajad

selliselt, et harvad ei ole enam juhtumid, kus KarS prg. 74 alusel määratud minimaalseim katseaeg e. käitumiskontroll saab läbi juba kaebetähtaja jooksul, sellest poole kulumine edasikaebemenetlusele on aga kujunenud reegliks. Ehk siis, karistuse

efektiivsuse tagamiseks kohaldab kohus minimaalseimat katseaega sellistes

menetlustes, kus karistuse edasikaebamise õigus on välistatud ja kohtuotsus jõustub

otsuse tegemise ajast lühema aja möödudes, näiteks kokkuleppemenetlus. Ka

17

käesoleval juhul on ettenähtav ca 6 kuu läbimine määratud katseajast alates maakohtu otsuse kuupäevast edasikaebemenetlusele.

Apellatsioonimenetluse kulud.

Süüdistatava kaitsja adv. Kristiina Suvalova taotleb õigusabikulude hüvitamist summas

192 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja 4 tundi 2. 8 pooltundi apellatsiooni

koostamisele. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei iseloomusta apellatsiooni

pikkus sellele kulutatud aega ning arvestades, et sama kaitsja osales ka maakohtu istungil, kus ta esitas täpselt needsamad kaitseväited ning maakohus kõiki neid ka oma otsuses põhjalikult käsitles, siis koosnebki apellatsioon suuresti maakohtu sellekohaste seisukohtade tsiteerimisest ja kaitseargumentide kordamises. Kohtukolleegium peab

põhjendatuks apellatsiooni koostamisele kulunud ajaks 2,5 tundi e. 5 pooltundi, mis

rahaliselt on 120 eurot koos käibemaksuga. Selle summa hüvitamise jätab kohtukolleegium süüdistatava kanda või temal vahendite puudumisel tema ema kanda. Esiteks, kaitsja taotlus jätta kõik menetluskulud riigi kanda ei ole kooskõlas KrMS prg. 180 lg-ga 3, mis räägib võimalusest jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Maakohus

on oma otsusega eelnevatest menetluskuludest juba 1/3 jätnud riigi kanda ning

kohtukolleegium ei pea põhjendatuks käesolevas kaebemenetluses tekitatud kulude osalist riigi kanda jätmist.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 20.septembrist 2013.a. N.K suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Meelika Aava Ivi Kesküla