1-08-5467/7 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-5467 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri Paap ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 13. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasi E.Z-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-de 4,5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16. septembri 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

E.Z-i kaitsja advokaat Owe Ladva Prokurör Kati Miitra Süüdistatav E.Z, ik xxx, venelane, Venemaa kodanik,

algharidusega, eluk. xxxxx, xxxxxxxxxx xx-xx (xxxxxxx,

xxxxxxx xxx xxx-xxx xxxxx xxxxxxxxx), xxxxxxxx xxxxx

xxxxxxxxxx xxxxxxx, varem kohtulikult karistatud 28.06.2005.a. Narva Linnakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p-de

4,5 ja 200 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat 6 kuud, millest

koheselt kandis ära 2 kuud vangistust ja ülejäänud 2 aastat 4

kuud vangistust tingimisi 2.a.6.k. katseajaga, viibib vahi all alates 29.06.2008.a. Kaitsja Advokaat Owe Ladva

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16. septembri 2008. a otsus E.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-de 4,5 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. septembri 2008. a otsusega tunnistati E.Z süüdi KarS § 200 lg 2 pde 4, 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm aastat vangistust; KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-de 4,5 järgi ja mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti süüdistatavale

liitkaristuseks kolm aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, s.o

pikkuseni kaks aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistuses viibitud aeg

karistusaja hulka ja määrati, et karistuse kandmise alguse seisuga (29. juuni 2008. a) kuulub E.Z ärakandmisele vangistus pikkusega üks aasta kümme kuud ja kaksteist päeva. Maakohtu otsusega tunnistati süüdi veel E. J.V, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav E.Z-i kaitsja O. Ladva, kes palub otsuse tühistada mõistetud karistuse osas.

2.1 Apellandi hinnangul on E.Z-ile mõistetud karistus tema isikut ja toimepandud kuritegusid silmas pidades liiga range. Kriminaalasjas sisalduvate tõendite kohaselt on süüdistatavat

iseloomustatud ainult positiivselt, mida tuleks arvestada karistuse mõistmisel. Eelmise karistusega mõistetud katseajal ei pannud E.Z toime ühtegi õigusrikkumist, mis näitab, et katseajal on ja oli süüdistatavale tugev kasvatuslik mõju.

2.2 Karistuse mõistmisel tuleb arvestada veel asjaolu, et E.Z on äsja saanud täisealiseks,

mistõttu ei ole täies ulatuses reaalse vanglakaristuse rakendamine tema suhtes otstarbekas.

Pikaajaline vanglakaristus võib mõjuda hoopis selliselt, et E.Z jätkab tulevikus kuritegude toimepanemist. Kaitsja leiab, et neil argumentidel tuleks mõista süüdistatavale lühemaajaline reaalne vanglakaristus (pikkusega maksimaalselt kuus kuud) ja ülejäänud karistuse osa jätta tingimuslikult kohaldamata.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, seda toetas ka süüdistatav. Prokurör palus jätta maakohutu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4. Apellatsiooni kohaselt ei vaidlustata E.Z-ile mõistetud vabadusekaotusliku karistuse

pikkust kui sellist – küll aga taotletakse mõistetud karistuse osalist täitmisele pööramata jätmist. Selle taotluse osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgnevat.

3

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-99-06 on põhjalikult selgitatud, milliste põhimõtete alusel toimub isikule karistuse mõistmine ja võimalik KarS §§ 73-74 sätete rakendamine.

Osundatud otsusest tulenevalt toimub karistuse mõistmine järgmiste sammudena – esmalt tuleb

mõista isikule karistus, mis vastab tema teosüüle, seejärel lahendada vajadusel (ja kohtupraktikas kinnistunud põhimõtteid silmas pidades) küsimus, kas on võimalik ning otstarbekas isik vabastada

tingimuslikult karistuse kandmisest ja alles kolmanda sammuna tõusetub küsimus, kas on siiski

eelmise tõdemuse valguses vajalik määrata isikule teatud osa mõistetud karistusest reaalsele ärakandmisele. Nagu öeldud, ei ole apellant vaidlustanud E.Z-ile mõistetud karistuse suurust. Sisuliselt ei ole

see ka võimalik, kuna KarS § 200 lg 2 järgi on mõistetud süüdistatavale karistus sanktsiooni

minimaalses määras. Põhimõtteliselt oleks võimalik sellest sanktsioonipiirist tulla allapoole KarS § 61 sätteid silmas pidades, kuid seda ei ole apellant taotlenud ning ei ole ka esitanud ühtegi

argumenti, mis võiks olemuslikult selle sätte alla kuuluda. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel võimalusel täiendavalt peatuda.

5. Seega tuleb selleks, et tulla üleüldse vastu apellandi taotlusele, lahendada esmalt küsimus,

kas E.Z-ile mõistetud karistuse suhtes tuleks kõne alla karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seda võimalust otsustavalt eitada.

Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse

vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on erandlikud

aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest

peab iseloomustama nn – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi märkimisväärne eripära vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04).

Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.

6. Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Tegu, mis on kvalifitseeritud KarS § 200 järgi, seisnes sisuliselt teise isiku põhjendamatus ning süstemaatilises peksmises enam kui veerand tunni vältel, mille käigus võeti kannatanult ära ka talle kuulunud esemeid. Mitmel korral püüdis kannatanu peksjate juurest lahkuda, kuid teda takistati füüsiliselt. Seejuures peksis E.Z veel lamavat kannatanut jalaga näkku sedavõrd intensiivselt, et kannatanu kukkus löökide tagajärjel asfaldile selili (otsuse lk 6). Sellises käitumises ei ole midagi erandlikku ülalmainitu tähenduses.

Ka süüteoepisoodid, mis on kvalifitseeritud KarS § 199 järgi, ei kanna endas mingit eripära.

Mõlemat tegu iseloomustab lihtsalt sihipärane püüd omandada võõrast vara – E.Z püüdis avalikult varastada käekotte neid inimeste käes ära rebides. Seejuures teist (29. juunil 2008. a

toimunud) episoodi iseloomustab eriline küünilisus – kui E.Z käekoti endale rebimine ebaõnnestus, pöördus ta ümber ja järgnes kannatanule, loobudes kannatanu ja tema sõbra jälitamisest alles siis, kui jõuti politseijaoskonna juurde. On ilmselge, et ühtegi neist süütegudest ei iseloomusta mingi märkimisväärne eripära.

7. Ka süüdlase isik ei anna alust tegemaks järeldust mingi märkimisväärse eripära olemasolu kohta. Apellant on seejuures viidanud kahele asjaolule – E.Z-i positiivsed iseloomustused ning tema noorus. Kumbki neist asjaoludest ei saa muuta maakohtu järeldust.

4

Kriminaalkolleegium möönab, et E.Z iseloomustavad dokumentaalsed tõendid võivad olla

küll positiivse sisuga, kuid peab vajalikuks märkida, et neis pabereis sisalduvat peab samal ajal kinnitama ka süüdistatava väline ehk tegelik käitumine; ning need kaks asjaolu ilmselgelt ei ühti.

Maakohtu argumentatsioon kõnealuses küsimuses on enam kui kõnekas, millele õigustatult viitas

ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Maakohus märgib, et E.Z-ile 28.06.2005.a Narva Linnakohtu otsusega määratud katseaeg lõppes küll 27.12.2007.a, kuid vähem kui kuu aja möödudes pani süüdistatav toime uue raske varavastase kuriteo – röövimise, millega seoses viibis vahi ta all kuni 05.03.2008.a. Seejärel, viibides taas vabaduses, pani ta 21. 03.2008. a toime avaliku varguse katse (koti käest rebimise) ning viibis jälle kaks päeva vahi all (kuni 22.03.2008.a). Seejärel pani

süüdistatav 29.06.2008.a toime järjekordse avaliku varguse katse (analoogne käekoti rebimise).

Kohus asus seisukohale, et E.Z-i poolt selline järjepidev võõra vara vastane käitumine iseloomustab teda kui isikut, kes ei ole võimeline seaduskuulekalt elama. Olles korduvalt viibinud vahi all ja kahtlustatavana raskes kuriteos üle kuulatud, ei ole E.Z sellest kummatigi mingeid järeldusi teinud. Kohus tajus sedagi, et E.Z kahetses ainult seda, et toimepandud röövimisest on olemas videosalvestused ja tema tegelik käitumine on tuvastatud. Puhtsüdamlikku kahetsust seejuures E.Z ei avaldanud (otsuse lk 8).

Selliste asjaolude valguses saab kriminaalkolleegiumi hinnangul olla järeldus vaid ühene – ka

süüdistatava isik ei anna alust vaagida mõistetud karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmist.

Süüdistatav on otsustanud järjekindlalt kuritegude toimepanemise kasuks ning üksi asjaolu ei tee toimepandud kuritegusid n.ö inimlikult mõistetavaks, mis oleks karistuse tingimisi kohaldamise üheks esmaseks eelduseks.

Kriminaalkolleegium möönab, et E. Lyuapin sai täiesealiseks vahetult enne süüdistuses kirjeldatud

kuritegude toimepanemist, kuid ka see ei muuda kõnealuse küsimuse lahendamise juures midagi. Esmalt juba seetõttu, et E. Lyuapin oli – nagu seda apellant ka tunnistab – tegude toimepanemise ajal

siiski juba täisealine. Ning isegi juhul, kui E. Lyuapin oleks olnud süütegude toimepanemisel

alaealine, ei räägiks see automaatselt ning eraldivõetult karistuse tingimisi mõistmise kasuks.

Arusaam, et alaealisus peaks automaatselt tingima süüdistatavatele mõistetava karistuse

kergendamise, on ekslik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt selgitanud, et kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse

vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täisvõi alaealine (vt RKKKo 3-1-1-76-07, p 11.4). Käesoleval juhul oli süüdistatav juba täisealine, kui ta otsustas süütegude toimepanemise kasuks, ning nagu kriminaalkolleegium sedastas, puuduvad

täielikult igasugused argumendid selle kasuks, et rääkida märkimisväärsetest eripäradest kohtupraktika tähenduses, mis võimaldaks jätta karistuse tingimuslikult kohaldamata.

8. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks üksnes täiendavalt selgitada, et käesoleval juhul oleks

ka sisuliselt otstarbetu arutleda nn šokivangistuse võimaliku mõistmise üle. Nimelt nähtub kriminaalasja materjalidest üheselt, et E.Z on Narva Linnakohtu 28. juuni 2005. a otsusega

karistatud vangistusega pikkusega kaks aastat kuus kuud, millest määrati kohesele ärakandmisele

kaks kuud. Seega on E. Lyuapinile juba antud võimalus vältida karistuse terviklikku ärakandmist

üksnes lühiajalise vangistuse kohaldamisega. Šokivangistuse mõte on suuresti selles, et tema mõistmisel mõjub katseaja toime konkreetsele isikule oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist

lühivangistuse toimet on raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat (vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 21). Ning selliseks isikuks E.Z vaieldamatult

ka on, mistõttu peab kriminaalkolleegium esitatud apellatsiooni tervikuna realiseerimatuks ning sellest johtuvalt ka põhjendamatuks.

5

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 16. septembri 2008. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Jüri Paap

Julia Katškovskaja