2-12-23837/29 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2014.a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-23837

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Indrek Jõesaar vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7 075,86 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. juuni 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Indrek Jõesaare apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

29. aprill 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Indrek

Jõesaar

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Marko Paabumets

Vastustaja (kostja): Swedbank Liising AS (registrikood:

10434248), esindaja Indrek Kumm

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. juuni 2013.a otsus osas,

millega kohus rahuldas osaliselt Swedbank Liising AS-i

hagi ja mõistis hageja kasuks Indrek Jõesaarelt välja

võlgnevuse summas 7075,86 eurot (sh põhivõlg 6094,94

eurot, tasumata intress 507,92 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 473 eurot) ja lisanduva viivise alates

18.06.2013.a kuni põhinõude täitmiseni (kohtuotsuse

resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta aegumise

tõttu täielikult rahuldamata Swedbank Liising AS-i hagi

Indrek Jõesaare vastu.

3. Rahuldada Indrek Jõesaare apellatsioonkaebus.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Swedbank Liising AS-i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS esitas 15. juunil 2012 Tartu Maakohtule hagi Indrek Jõesaare vastu

võlgnevuse summas 7 899,84 euro ja viivise protsendina põhinõudest (6 818,31 eurot) alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (7 %

aastas) väljamõistmiseks.

Swedbank Liising AS (hageja) ja I. Jõesaar (kostja) sõlmisid 06.08.2007 järelmaksuga

müügilepingu nr 0172565L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 530, 3.0. Kostja rikkus

lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele

kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Kostja on jätnud tasumata hageja esitatud arved

(debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus) kokku summas 2 774,12 eurot. Viivise

võlgnevus on 47,50 eurot (viivise määr 7 % aastas, lepingu p 5.1). Hageja teavitas 27.07.2009

kostjat võlgnevuse olemasolust. Kostja ei tasunud võlgnevust ja hageja ütles lepingu

erakorraliselt üles 15.09.2009 vastavalt lepingu p-le 7.1.2. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise

tõttu kohustus kostja lepingu p 7.5 kohaselt andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara

valduse. Hageja ei ole sõiduki valdust tagasi saanud. Hageja lepingust tulenev nõue kostja

vastu on 7 899,84 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 5 078,27 eurot,

debitoorsest võlgnevusest summas 2 774,12 eurot ja viivismaksete võlgnevusest summas 47,50

eurot.

Kostja 02.06.2008 avaldus ei ole käsitletav müügilepingust taganemise avaldusena. Kostja

esitas avalduses hagejale üksnes taotluse VÕS § 365 lg-s 2 sätestatud nõusoleku saamiseks ja

on alternatiivselt palunud hagejal müügilepingust taganeda. Hageja ei ole andnud kostjale

nõusolekut hageja nimel müügilepingust taganemiseks. Samuti ei ole hageja ise

müügilepingust taganenud. Müügilepingust taganemise fakti ei ole tuvastatud Tartu Maakohtu

23.11.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137, sest otsuses ei ole analüüsitud vaidlusaluse

avalduse sisu. Kuna kostja ei taganenud müügilepingust, ei saanud ta taganeda

krediidilepingust (VÕS § 414 lg 3) ja seega on lepingud kehtivad.

Kostjal ei olnud õigust keelduda osamaksete tasumisest, sest liisingulepingu p 3.6 kohaselt ei

vabasta liisingueseme kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus liisinguvõtjat

osamaksete ja intressi tasumise kohustusest. Kuivõrd liisingueseme valib välja liisinguvõtja,

kannab ka tema seda riski, et liisingueseme omandamine ei ole võimalik, ning liisingueseme

liisinguvõtja valdusest väljumine, sh selle varasema varguse tõttu, ei ole liisingulepingu

ülesütlemise (ega taganemise) aluseks (RKTKo 3-2-1-12-12).

Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on jätnud tasumata perioodilised liisingu osamaksed alates

14.02.2009. Tulenevalt TsÜS §-st 154 (korduvate kohustuste täitmise aegumistähtaeg) alanuks

kõigi arvete aegumistähtaeg 01.01.2010. Kuivõrd hagi on esitatud 15.06.2012, ei oleks nõue

esitatud arvete osas aegunud. Kogu nõue, sh lepinguline jääkmaksumus (tasumata osamaksed)

muutus sissenõutavaks alles liisingulepingu ülesütlemisega hageja poolt 15.09.2009, seega ei

ole ka jääkmaksumuse hüvitamise nõue aegunud. Hageja selgitas, et ei pidanud võimalikuks

etteruttavalt lepingu ülesütlemist, kuna oli ebaselge, kes hüvitab hagejale liisingueseme

soetamiseks tehtud kulutused. Lepingu ülesütlemine oli hageja õigus, mitte aga kohustus.

Hageja ei soovinud kasutada õiguskaitsevahendeid õiguslikult ebaselges olukorras.

2. Kostja I. Jõesaar vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja on jätnud hagis käsitlemata

mitmeid faktilisi asjaolusid, mis viitavad nõude põhjendamatusele. 30.01.2008 võeti Lõuna

Politseiprefektuuri kriminaalosakonna Tartu talituse poolt kostjalt ära müügilepingu esemeks

olnud sõiduauto BMW 530D. 17.04.2008 pöördus kostja Lõuna Politseiprefektuuri, et talle

tagastataks sõiduauto. Tartu Maakohtu 12.05.2008 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-6320

arestiti sõiduauto välisriigile väljaandmise tagamiseks. 02.06.2008 esitas kostja avalduse

müügilepingust taganemiseks müüja poolt lepingu rikkumise tagajärjel ja krediidimaksete

tagasimaksetest keeldumiseks. 26.05.2009 esitas kostja hagi auto müüja Garitex OÜ vastu

kahju hüvitamise nõudes summas 107 782,65 krooni. Tartu Maakohus rahuldas 23.11.2009

otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137 I. Jõesaare hagi Gariteks OÜ vastu ja mõistis tema kasuks

välja 107 782,65 krooni. Otsusega on tuvastatud lepingust taganemine ja krediidi

tagasimaksmisest keeldumine 02.06.2008 avaldusega. Lisaks on tuvastatud müüja poolt

müügilepingu rikkumine, mis on ka krediidilepingu tagasimaksetest keeldumise aluseks VÕS §

414 lg 3 järgi.

Kostja leidis, et hagi on aegunud. 02.06.2008 avaldusest sai hageja teada, et kostja ei kavatse

enam krediidi tagasimakseid teostada. 02.06.2008 muutus hageja nõue liisingulepingujärgsete

kohustuste täitmiseks sissenõutavaks. Hagi on aga esitatud 15.06.2012 ehk pärast 3-aastast

aegumistähtaega. 20.11.2012 täiendavas vastuses (tl 97-103) märkis kostja, et maksegraafiku

kohaselt kohustus kostja tasuma 15.06.2008 osamakse suurusega 176,10 eurot. Kuivõrd kostja

nimetatud makset tähtaegselt ei sooritanud, muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks

16.06.2008. TsÜS § 154 alusel hakkas aegumistähtaeg kulgema 01.01.2009, mistõttu oli hagi

esitamise ajaks hageja nõue aegunud.

Müügilepingust taganemiseks nõusoleku mitteandmine hageja poolt oli vastuolus hea usu

põhimõttega. Müügilepingu olulise rikkumise korral on liisinguandja reeglina kohustatud

taganemiseks vajaliku nõusoleku andma, seda eelkõige juhul, kui liisingueseme puudused

takistavad mh selle eesmärgipärast kasutamist. Selline taganemisõiguse teostamiseks vajaliku

nõusoleku andmise kohustus tuleneb hea usu põhimõttest (RKTKo 3-2-1-29-06).

Liisingulepingu üldtingimuste p 3.6 on tühine VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna tüüptingimusega

kaldutakse kõrvale seaduse põhimõttest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 17. juuni 2013 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus kohaldas

aegumist hageja nõudele liisingulepingu järgi 2008.a tasumisele kuulunud osamaksete osas, s.o

kokku summas 1 249,53 eurot ja nõude tasumisega viivitamise eest viivise osas ning jättis hagi

selles osas rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7 075,86 eurot, millest 6

094,94 eurot on põhivõlg (sõiduauto jääkmaksumus summas 5 078,27 eurot ja tasumata

osamaksed summas 1016,67), 507,92 eurot tasumata intress ja 17.06.2013 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 473 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt välja lisanduva

viivise vastavalt TsMS §-le 367.

Poolte vahel sõlmitud leping vastab VÕS §-s 361 ettenähtud liisingulepingule ja VÕS § 414

tähenduses

tarbijakrediidilepinguga

seotud

müügilepingu

tunnustele,

seega

tuleb

pooltevahelisele võlasuhtele kohaldada tarbijakrediidilepingule seaduses ettenähtud erisusi.

Kuna VÕS § 365 lg 2 järgi oli kostjal õigus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja

nõusolekul ja hageja ei ole kostjale sellist nõusolekut andnud, on kostja poolt müügilepingust

taganemine tühine TsÜS § 87 alusel. Seetõttu ei kaasnenud avalduse esitamisega

müügilepingust taganemise tagajärgi, mh tagasitäitmist vastavalt VÕS §-le 189 ja

liisingulepingu ülesütlemise õigust ilma ette teatamata vastavalt VÕS §-ile 366. Kostja ei

saanud liisinglepingut ühepoolselt üles öelda ja tema 02.06.2008 avaldust krediidi

tagasimaksmisest keeldumiseks ei saa lugeda liisinglepingu ülesütlemiseks. Hageja käitumine

kostjale müügilepingust taganemiseks nõusolekut mitteandes on vastuolus hea usu

põhimõttega, kuid see ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist, sest kostja ei ole esitanud

hageja vastu hagi müügilepingust taganemiseks nõusoleku saamiseks TsÜS § 68 lg 5 alusel.

Liisinguleping jätkus ka pärast 02.06.2008 kostja avaldust ja hagejal oli õigus nõuda lepingu

täitmist ja lepingus kokkulepitud liisingumaksete tasumist. Poolte vahel puudub vaidlus hageja

nõude suuruse üle.

Hageja nõue on osaliselt aegunud. Enne lepingu ülesütlemist on kostja kohustuse puhul

tegemist korduvate kohustustega. Aegumistähtaeg algas vastavalt TsÜS §-le 154 selle

kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud

liisingumakseid alates 15.06.2008, algas aegumistähtaeg 01.01.2009 ja lõppes 3 aasta

möödumisel ehk 31.12.2011. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 13.06.2012 ehk pärast nõude

aegumistähtaja möödumist. Seega olid 2008.a tasumata maksed summas 1249,53 eurot ja

vastav viivis TsÜS § 144 alusel hagi esitamise ajaks aegunud.

2009.a enne lepingu ülesütlemist kostja poolt tasumisele kuulunud maksete aegumistähtaeg

lõppes 31.12.2012. Lepingu ülesütlemisega 15.09.2009 sissenõutavaks muutunud nõuded

TsMS § 367 lg 1 alusel oleksid aegunud 15.09.2012. Hageja esitas hagiavalduse kohtule

13.06.2012, seega viimatinimetatud nõuded ei ole aegunud.

Hageja nõue aegumata ulatuses on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Liisingulepingu eseme

vargus ei vabasta kostjat liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisest hageja ees. VÕS

§ 364 kohaselt on kostjale üle läinud liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko.

Kuna hageja ei valinud kostjale liisitud sõiduautot, ei vastuta hageja liisingueseme

lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hagejal ei olnud kohustust kontrollida, kas müüja oli

liisinguesemeks oleva sõiduauto omanik või mitte.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. I. Jõesaar esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab osaliselt Tartu Maakohtu 17. juuni

2013 otsuse. Apellant vaidlustab otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 7 075,86 eurot. Apellant palub kohaldada nõudele aegumist ja jätta hagi

rahuldamata ning kõik menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) oli apellandil õigus liisinguleping üles öelda. Hageja nõue liisingujärgsete kohustuste

täitmiseks muutus sissenõutavaks kostja poolt liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel

02.06.2008. Pärast ülesütlemist ei tasunud kostja liisingulepingust tulenevaid perioodilisi

osamakseid vastavalt VÕS § 414 lg-le 3, kuna kostja ei saanud enam liisingueset

eesmärgipäraselt kasutada. Liisingulepingu ülesütlemine oli järelduslik, tehtud kaudse

tahteavaldusega (TsÜS § 68 lg 3, RKTKo 3-2-1-29-06 p 20). Ülesütlemise kehtivust ei ole

hageja vaidlustanud. VÕS § 366 sätestab liisingulepingu erakorralise ülesütlemise aluse nii

liisinguandja kui ka liisinguvõtja jaoks mh juhuks, kui liisinguvõtja kaotab võimaluse

liisingueset kasutada;

2) oleks hageja pidanud andma kostjale vajaliku nõusoleku müügilepingust taganemiseks, sest

Tartu Maakohtu 23.11.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137 on tuvastatud müügilepingu

rikkumine Gariteks OÜ poolt. Kostja on võtnud kasutusele kõik seadusest tulenevad abinõud

oma õiguste kaitseks. Kostja on õiguspäraselt keeldunud VÕS § 414 lg 3 alusel oma kohustuse

täitmisest, esitanud avalduse VÕS § 365 lg 2 alusel müügilepingust taganemiseks vajaliku

nõusoleku saamiseks ja esitanud hagi müüja Gariteks OÜ vastu kahju hüvitamise nõudes.

Kohus on möönnud, et hageja ei ole ilmselgelt tegutsenud hea usu põhimõttele vastavalt, kuid

siiski asunud põhjendamatult seisukohale, et nimetatud asjaolu ei mõjuta vaidluse lahendamist;

3) arvestades VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut, oleks hageja pidanud ütlema pooltevahelise

krediidilepingu üles hiljemalt 16.09.2008, s.o 3 kuu ja kahe nädala möödumisel hageja

02.06.2008 müügilepingust taganemise avaldusest. Hageja ütles lepingu üles alates 15.09.2009,

s.o ligi aasta hiljem pärast ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist.

Ülesütlemisega viivitamisel on hageja teadlikult ja eesmärgipäraselt suurendanud oma nõuet

kostja vastu. Hageja on pank, kes võiks kanda kõrgemat vastutust tehingu headele kommetele

vastavuse eest. Vaieldamatult on taunitav olukord, kus lepingu eesmärgi saavutamine ei ole

võimalik ja isik peab tasuma makseid eseme eest, mida tal ei ole võimalik eesmärgipäraselt

kasutada ja lepingu lõppedes omandada. Seega on asjakohatu kohtu seisukoht, et lepingu

ülesütlemine on hageja õigus, mitte aga kohustus;

4) on hageja nõue aegunud täies ulatuses. Hageja sai või pidi saama teada sellest, et kostja ei

kavatse enam lepingut täita, hiljemalt 03.06.2008, kui avaldus jõudis hagejani. Hageja ei

esitanud tähtaegselt VÕS §-s 367 sätestatud tagasitäitmisnõudeid. Hagi esitamise viimaseks

tähtajaks oli 03.06.2011. Hageja esitas kohtule hagi aegumistähtaega ületades 15.06.2012 ja

tema nõue on aegunud. Kui lähtuda mõistlikust ülesütlemistähtajast 16.09.2008, on hagi

esitatud aegumistähtaega ületades, mistõttu on hageja nõue liisingulepingujärgsete kohustuste

täitmiseks aegunud ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Apellant palub ringkonnakohtul

lähtud mõistlikust ülesütlemistähtajast, kui ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole 02.06.2008

avaldusega liisingulepingut üles öelnud või puudub alus VÕS § 366 kohaldamiseks.

5. Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja leiab, et puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks, ja jääb kõigi

maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kõik apellandi õiguslikud etteheited põhinevad

olukorral, kus liisinguvõtja või liisinguandja taganeb liisingueseme omandamiseks sõlmitud

müügilepingust. Praegusel juhul puudub aga vaidlus selle osas, et müügilepingust ei ole ei

apellant ega vastustaja taganenud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus

leiab,

et

Tartu

Maakohtu

17. juuni

2013.a

otsus

tuleb

materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus

peab võimalikuks teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega jätta

Swedbank Liising AS-i hagi aegumise tõttu täielikult rahuldamata. Indrek Jõesaare

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, milles kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

7 075,86 eurot koos lisanduva viivisega. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsuse

põhjendatust ega seaduslikkust 2008.a tasumisele kuulunud osamaksete ja nendega seotud

viivise nõuetele aegumise kohaldamise osas.

7. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et hageja nõue oli hagi esitamise ajaks

(15. juuni 2012.a) täies ulatuses aegunud. See puudutab nii võimalikke enne lepingu

ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid kui ka liisinguandja VÕS § 367 lg-st 1

tulenevat nõuet liisinguandja poolt kantud kulutuste hüvitamiseks.

TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

8. Ringkonnakohtu arvates on maakohus käsitlenud ebaõigesti liisinguvõtjale kuuluvaid

õiguskaitsevahendeid olukorras, kus liisinguese on jäädavalt väljunud liisinguvõtja valdusest.

Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et liisinguvõtjal puudus sellisel juhul õigus

liisinguleping üles öelda.

Vaidlust ei ole asjaolude üle, et kostjalt (liisinguvõtjalt) võeti liisinguese politsei poolt ära

30. jaanuaril 2008.a ning liisinguvõtja teatas liisinguandjale sama aasta juuni algul, et sõiduk

on temalt ära võetud seosese kriminaalasjaga ning liisinguvõtja ei soovi sellega seoses enam

tasuda lepingujärgseid osamakseid.

9. Niisuguses olukorras tekkis nii liisinguandjal kui ka liisinguvõtjal VÕS § 366 alusel õigus

liisinguleping erakorraliselt üles öelda. Kui liisinguvõtja kaotab jäädavalt võimaluse

liisingueset kasutada, langeb ära liisingusuhte alus ja liisingulepingu pooltelt ei saa hea usu

põhimõttest tulenevalt enam eeldada lepingusuhte jätkamist kuni selle korralise lõppemiseni

liisinguperioodi lõpus. Riigikohus asus oma otsuses nr 3-2-1-12-12 (p 11) seisukohale, et

liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumisega on võrdsustatav asja kaotsiminek,

st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole

tõenäoline, mh selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale.

Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12

(p 14) ei oleks liisinguvõtjal liisingueseme kaotsimineku korral olnud õigust liisingulepingut

üles öelda VÕS § 362 alusel (s.o põhjendusel, et liisinguandja ei ole taganud liisinguvõtjale

lepingutingimustele vastava liisingueseme üleandmist). Küll

aga oli liisinguvõtjal

liisingueseme kaotsimineku korral õigus liisinguleping üles öelda VÕS § 366 alusel ning

maakohtu otsuse põhjendused on selles osas ebaõiged.

10. Ringkonnakohtu arvates asus maakohus ka ebaõigesti seisukohale, et kostja poolt VÕS

§ 366 alusel liisingulepingu ülesütlemine eeldas liisinguandjalt müügilepingu ülesütlemiseks

nõusoleku saamist. Ühtlasi on maakohus kohati ebapiisavalt eristanud müügilepingut ja

liisingulepingut ning kummagi lepingu täitmise ja/või ülesütlemise võimalikke tagajärgi. See

on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise.

Õige on apellandi seisukoht, et VÕS § 366 alusel on õigus liisinguleping üles öelda nii

liisinguandjal kui liisinguvõtjal. VÕS §-st 366 ei tulene, et liisingueseme hävimise või

kaotsimineku korral oleks kummalgi poolel õigus teostada ülesütlemisõigust üksnes juhul, kui

sellele eelnevalt öeldakse üles ka müüjaga sõlmitud müügileping. Tegemist on liisingulepingu

ülesütlemisega olukorras, kus liisingueseme jätkuv kasutamine on muutunud objektiivselt

võimatuks ja müügilepingust tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamine ei anna ilmselt enam

soovitud tulemusi ega aita kaasa õigustatud isiku huvide teostamisele. Järelikult ei sõltu

liisinguvõtja poolt VÕS § 366 alusel liisingulepingu ülesütlemise õigus ka sellest, kas

liisinguandja andis liisinguvõtjale VÕS § 365 lg 2 kohase nõusoleku müüjaga sõlmitud

müügilepingust taganemiseks.

11. Ringkonnakohus ei nõustu hageja (liisinguandja) poolt menetluses avaldatud seisukohaga,

et liisinguvõtjal on VÕS § 414 lg 3 järgi õigus tarbijakrediidilepingust taganeda üksnes siis, kui

ühtlasi on taganetud müügilepingust või kui on nõutud liisingueseme asendamist.

VÕS § 414 lg 3 annab krediidisaajale õiguse keelduda oma lepingujärgsete maksekohustuste

täitmisest täpsustusena VÕS §-le 111 (kohustuse täitmisest keeldumise õigus vastastikuse

lepingu puhul), s.o eeldades, et lepingusuhe jääb ka edaspidi kehtima.

VÕS § 414 lg 3 kuni 01. juulini 2011.a kehtinud redaktsioon sätestas tarbija õiguse keelduda

krediidi tagasimaksmisest, kui krediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevad vastuväited

annavad talle müüja suhtes õiguse keelduda oma müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest.

Kui tarbija vastuväide põhines üleantud asja lepingutingimustele mittevastavusel ja ta nõuab

lepingu või seaduse alusel asja parandamist või asendamist, võis ta keelduda krediidi

tagasimaksmisest alles siis, kui parandamine või asendamine on ebaõnnestunud.

Ringkonnakohus leiab, et ei VÕS § 414 lg 3 varasem ega ka käesoleval ajal kehtiv redaktsioon

ei piira tarbijast liisinguvõtja õigust öelda liisinguleping VÕS § 366 alusel üles, kui liisinguese

on jäädavalt hävinud või kaotsi läinud (sh tagastatud tegelikule omanikule) ning puuduvad

väljavaated valduse taastamiseks. VÕS § 414 lõikest 3 ei tulenenud tarbijale kohustust nõuda

esmalt liisingueseme asendamist, s.o sisuliselt müügilepingu täitmise jätkamist. VÕS § 101 lg

2 järgi oli kostjal (liisinguvõtjal) õigus valida, missugust õiguskaitsevahendit kasutada. VÕS §

414 lg 3 teise lause kohaselt olnuks seega tarbija (krediidisaaja) õigus krediidi

tagasimaksmisest keeldumine piiratud vaid juhul, kui ta oli otsustanud nõuda liisingueseme

asendamist. Käesoleval juhul kostja liisingueseme asendamise nõuet ei esitanud.

12. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, kas liisinguvõtja 02.06.2008.a

avaldus on käsitatav liisinguvõtja poolse liisingulepingu ülesütlemisena VÕS § 366 alusel.

Kostja 02.06.2008.a hagejale adresseeritud avaldus (t lk 66-68) kannab pealkirja „Avaldus

müügilepingust taganemiseks müüja poolt lepingu rikkumise tagajärjel ja krediidi

tagasimaksetest keeldumiseks.“ Selle avaldusega teavitas kostja hagejat, et politsei on temalt

liisingueseme seoses kriminaalmenetlusega ära võtnud ning liisingueseme müüja Garitex OÜ

on sellest järelduvalt rikkunud müügilepingut. Kostja palus liisinguandjal taganeda müüjaga

sõlmitud müügilepingust ning see üles öelda või anda ostjale (liisinguvõtjale) sellekohane

nõusolek müügilepingust taganemiseks. Lisaks avaldas I. Jõesaar sõnaselgelt, et keeldub

edaspidi järelmaksuga müügilepingu (liisingulepingu) nr 017256L täitmisest, kuna sõiduki

omandamine ei ole kujunenud olukorras enam võimalik. Asja materjalidest nähtuvalt edastas

kostja oma esindaja vahendusel liisinguandjale ka tema väiteid kinnitavad dokumendid –

Lõuna Politseiprefektuuri 20.05.2008.a kirja ja Tartu Maakohtu 12.05.2008.a määruse

kriminaalasjas nr 1-08-6320, mis võimaldasid liisinguandjal saada tekkinud olukorrast

ülevaate.

13. Avalduses ei ole otsesel viisil (TsÜS § 68 lg 2) väljendatud kostja kui liisinguvõtja tahet

lõpetada pooltevaheline võlasuhe. Samas on õige apellandi seisukoht, et lepingu ülesütlemine

võib toimuda ka kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68 lg 3) ning järelduslikult. Pooltevahelisest

liisingulepingust ei nähtu poolte kokkulepet, mille kohaselt tulnuks seadusest tuleneva

liisingulepingu ülesütlemise aluse olemasolu korral teha ülesütlemisavaldus mingis kindlas

vormis.

Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et oma 02.06.2008.a avalduses on kostja

(liisinguvõtja) piisavalt selgelt avaldanud oma tahet, mille kohaselt ta ei soovi enam olla seotud

liisingulepingust tulenevate kohustustega. Liisinguvõtja teavitab selles avalduses liisinguandjat

asjaoludest, mis ilmselgelt ei võimalda saavutada liisingulepingu eesmärki (omandada

liisinguese, tasudes liisinguandjale kokkulepitud liisingu osamaksed). Samuti teatab

liisinguvõtja sõnaselgelt, et keeldub edaspidi liisingu osamaksete tegemisest. Arvestades

asjaolusid on liisinguvõtja ringkonnakohtu arvates sellega ühtlasi avaldanud kaudselt oma tahet

öelda liisinguleping üles VÕS § 366 alusel. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda

asjaolu, et kostja ei kasutanud oma avalduses juriidiliselt täpset terminoloogiat ega taganenud

liisingulepingust otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus nõustub

apellandi seisukohaga, et apellant kui füüsilisest isikust tarbija püüdis teha oma huvide kaitseks

kõik võimaliku ega jätnud põhjendamatult täitmata hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid

kohustusi. Tarbijat ei ole põhjendatud asetada halvemasse olukorda seetõttu, et ta ei osanud

oma liisinguandjale esitatud avalduses viidata taganemisõiguse aluseks olevale asjakohasele

VÕS-i normile.

14. Hageja ei vaidlustanud kostja 2. juuni 2008.a avalduse kättesaamist 3. juunil 2008.a.

Ringkonnakohtu arvates saabusid seega liisinguleping ülesütlemise õiguslikud tagajärjed

samuti alates 3. juunist 2008.a. Muuhulgas muutus sellest kuupäevast alates sissenõutavaks

hageja nõue liisingulepingujärgsete kohustuste täitmiseks. Hagi on esitatud juunis 2012.a ehk

4 aastat pärast kostja poolse avalduse esitamist. Seega oli hagi esitamise ajaks hageja nõue

tervikuna aegunud ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates oleks hageja nõue aegunud ka juhul, kui käsitada hageja poolt

27.07.2009.a edastatud teatist lepingu ülesütlemise kohta kohustuse täitmiseks täiendava

tähtaja määramisena. TsÜS § 162 kohaselt peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on

kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle

on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. 27.07.2009.a andis liisinguandja liisinguvõtjale

võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 14 päeva ning 15.09.2009.a teavitas liisinguandja

liisinguvõtjat lepingu ülesütlemisest, andes võlgnevuse tasumiseks omakorda tähtaja 14 päeva.

Seega sai hageja nõude aegumine peatuda 2 × 14 päevaks (TsÜS § 168 lg 1) ja hagi esitamise

ajaks oli hageja nõue tervikuna aegunud.

15. Kuna liisinguleping oli lõppenud liisinguvõtja poolse ülesütlemise tulemusena 3. juunil

2008.a, siis ei mõjutanud õiguslikku olukorda enam liisinguandja poolne liisingulepingu

ülesütlemine 2009. a septembris.

Kuna liisinguleping tuli ülesütlemise tagajärjel lugeda lõppenuks alates 3. juunist 2008.a, siis ei

olnud sealtpeale enam alust arvestada hageja nõudeid kostja poolt osamaksete ja intressi

tasumiseks korduvate kohustustena, mis oleks mõjutanud TsÜS § 154 kohaselt hageja nõude

eri osade sissenõutavaks muutumise aega. Ülesütlemise tulemusena tekkisid liisinguandjal

VÕS §-s 367 sätestatud nõuded.

16. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et kuigi ka

liisinguandjal tekkis õigus öelda liisinguleping üles VÕS § 366 alusel, ei välistanud see

iseenesest lepingu ülesütlemist muudel mõjuvatel põhjustel, mh liisinguvõtja poolse

makseviivituse tõttu, millele käesoleval juhul on soovinud tugineda liisinguandja.

Õiguskaitsevahendite valiku, sh ka lepingu ülesütlemise aluse valiku üle otsustamise õigus on

selleks õigustatud isikul. TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg 1 kohaselt tuleb seejuures siiski hea usu

põhimõtte kohaselt arvestada ka teise poole huvidega.

Apellant oli seisukohal, et hageja (liisinguandja) poolt lepingu ülesütlemist alates 15.09.2009.a,

millele eelnevalt saatis liisinguandja liisinguvõtjale teatise lepingu ülesütlemise kohta

31.07.2009.a, tuleb pidada lubamatuks, kuna ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest

teadasaamisest oli möödunud ligikaudu aasta.

VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

17. Hageja on menetluses esile toonud, et kostja jättis tasumata perioodilised liisingu

osamaksed alates tähtajast 14.02.2009.a (ja hilisemad) ning sellele viitab ka hageja poolt

kostjale 27.07.2009.a edastatud teatis. Arvestades VÕS §-s 416 sätestatud imperatiivsete

reeglitega, mis tulenesid ka pooltevahelise lepingu punktist 7.1.2, ei tekkinuks seega

liisinguandjal lepingu ülesütlemise õigust enne 2009. aasta kevadet. Asja materjalidest

nähtuvalt on hageja oma tegevuses ka lähtunud sellest, et tarbijakrediidilepinguna käsitatavat

liisingulepingut ei ole liisinguandjal võimalik üles öelda koheselt makseviivituse tekkimisel.

Samas on hageja kohtusse pöördudes siiski tuginenud oma nõude alusena ka 2008. aastal

tasumisele kuulunud osamaksetele. Hagiavalduse lisadena esitas hageja kostja poolt tasumata

arved alates perioodist mai-juuni 2008.a (t lk 19 jj). Sellest järelduvalt oli liisinguandja siiski

seisukohal, et võlgnevus on tekkinud juba alates 2008. aasta juunist.

Ringkonnakohtu arvates ei vastaks kostja huvidele seisukoht, et 2009.a juuli või vastavalt

septembrikuu seisuga (lähtudes alternatiivselt kas ülesütlemise hoiatuse või tegeliku

ülesütlemisavalduse edastamise ajast) oli hageja kui liisinguandja VÕS § 196 lg 3 järgi

kaotanud õiguse leping üles öelda. Sellisel juhul tulnuks pooltel siiski jätkata lepingu täitmist.

Käesoleval juhul ei oma hageja õigus öelda leping üles 2009.a juulis või septembris siiski

enam tähendust, kuna leping oli kostja poolt juba 2008.a juunis üles öeldud.

18. Iseenesest on õige, et liisinguandjal ei tekkinud kohustust öelda liisinguleping üles kohe

esimesel võimalusel. Arvestada tuli muuhulgas ka läbirääkimiste toimumist ja hageja püüdeid

lahendada asi kokkuleppel ja/või koostöös liisingueseme müüjaga. Õiged on ka liisinguandja

seisukohad, mille kohaselt liisingueseme hävimise või kaotsimineku riisiko lasus VÕS § 364

kohaselt liisinguvõtjal. Samuti pidi pooltevahelise lepingu punkti 3.6 kohaselt liisinguvõtja

täitma liisinguandja nõuded ka juhul, kui liisingueseme edasine kasutamine osutub võimatuks.

Lepingu p 3.6 on kooskõlas VÕS §-ga 364. Nimetatud sätted aga ei piiranud liisinguvõtja

õigust öelda liisinguleping üles VÕS § 366 alusel.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul ütles liisinguvõtja (kostja) liisingulepingu üles oma 02. juuni

2008.a avaldusega ja hagi on esitatud 15. juunil 2012.a, siis tuleb hagi jätta rahuldamata

aegumise tõttu.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja poolt müügilepingust taganemata jätmine või kostjale

selleks vajaliku nõusoleku mitteandmine ei ole käesoleval juhul kaasa toonud kostja õiguste

rikkumist. Asja materjalidest nähtub, et sõltumata liisinguandja seisukohast müügilepingust

taganemise osas on Tartu Maakohtu 23.11.2009.a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137

liisinguvõtja nõue sõiduki müüja Gariteks OÜ vastu täies ulatuses rahuldatud sõltumata sellest,

et liisinguandja ei olnud andnud müügilepingust taganemiseks oma nõusolekut.

19. TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta Swedbank Liising AS-i kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/