3-10-642/55 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

13.05.2014, Tartu

Haldusasja number

3-10-642

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamise nõudes kohtu äranägemise järgi eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamise eest perioodil

16.09.2008–22.09.2008 (seoses Tartu Vangla direktori

08.08.2008. a käskkirjaga nr 1-4/1091 ja 28.08.2008. a

käskkirjaga nr 1-4/1155)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.05.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Kolesnikov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 27.05.2013. a

otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta Juri Kolesnikovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta J. Kolesnikovi menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 12.06.2014 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktori 08.08.2008. a käskkirjaga nr 1-4/1091 (haldusasi nr 3-09-874, I kd,

tl 5-5p) kohaldati kinnipeetav J. Kolesnikovi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis

seisnesid kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramises ning eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamises. Käskkirja põhjenduste kohaselt osutus vangla

meditsiiniosakonnas 08.08.2008. a kell 10.45 tehtud kiirtest narkojoobe tuvastamiseks

positiivseks bensodiasepiinidele ja J. Kolesnikovil olid kliinilised joobetunnused.

11.08.2008. a alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist kriminaalmenetlust

kriminaalasjas nr 08922900024, selgitamaks, kas J. Kolesnikov on toime pannud

karistusseadustiku (KarS) §-s 331 kirjeldatud teo. 27.08.2008. a kell 16.42 J. Kolesnikovile

tehtud kiirtest osutus samuti positiivseks bensodiasepiinidele. Tartu Vangla korrapidaja

27.08.2008. a otsusega nr 7-61/36 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna

isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist. Samal päeval kell 21.04 tehti

J. Kolesnikovile veelkord kiirtest narkootiliste või psühhotroopsete ainete tuvastamiseks, mis

ka andis positiivse tulemuse bensodiasepiinidele.

2. Tartu Vangla direktori 28.08.2008. a käskkirjaga nr 1-4/1155 (haldusasi nr 3-09-874, I kd,

tl 8) kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna isiklike riiete kandmise ja

esemete kasutamise keelamist ning jätkati 08.08.2008. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist, s.o vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist

ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist 08.08.2008. a käskkirjas väljatoodud

põhjustel.

28.08.2008. a alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialist kriminaalmenetlust

kriminaalasjas nr 08922900026, selgitamaks, kas J. Kolesnikov on toime pannud KarS §s 331

kirjeldatud teo.

3. Tartu Vangla direktori 29.08.2008. a käskkirjaga nr 1-4/1162 (haldusasi nr 3-09-874, I kd, tl

9) lõpetati J. Kolesnikovi suhtes isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamine,

kuid jätkati kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamist.

Tartu Vangla direktori 22.09.2008. a käskkirjaga nr 1-4/1281 (haldusasi nr 3-09-874, I kd,

tl 10) lõpetati J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.

4. J. Kolesnikov esitas 23.04.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-09-874, I kd,

tl 1-4) Tartu Vangla direktori 08.08.2008. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.08.2008. a käskkirja

nr 1-4/1155 õigusvastasuse tuvastamiseks.

5. Riigikohtu 02.06.2010. a otsusega nr 3-3-1-33-10 (haldusasi nr 3-09-874, I kd, tl 183-190)

rahuldati J. Koleskinovi kassatsioonkaebus osaliselt, tühistati Tartu Ringkonnakohtu

13.01.2010. a otsus ja Tartu Halduskohtu 16.09.2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-874 ning

saadeti asi Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Tartu Halduskohtu 27.09.2011. a otsusega (haldusasi nr 3-09-874, II kd, tl 62-67p)

rahuldati J. Kolesnikovi kaebus osaliselt ja tuvastati, et Tartu Vangla direktori 08.08.2008. a

käskkiri nr 1-4/1091 ja 28.08.2008. a käskkiri nr 1-4/1155 olid alates 16.09.2008. a kuni

täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseni õigusvastased.

7. Tartu Ringkonnakohtu 16.11.2010. a otsusega (haldusasi nr 3-09-874, II kd, tl 133-135)

jäeti Tartu Halduskohtu 27.09.2011. a otsus muutmata ning J. Kolesnikovi ja Tartu Vangla

apellatsioonkaebused rahuldamata.

8. Riigikohtu 21.01.2013. a määrusega nr 3-7-1-3-566 (haldusasi nr 3-09-874, II kd, tl 146)

tagastati J. Kolesnikovi kassatsioonkaebus.

9. 12.03.2010 saabus Tartu Halduskohtusse J. Kolesnikovi kaebus (tl 2-3p) Tartu Vangla

vastu kahju hüvitamise nõudes summas 6391,16 eurot (100 000 krooni) 2008. a augustis ja

septembris eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise eest (seoses Tartu Vangla direktori

08.08.2008. a käskkirjaga nr 1-4/1091 ja 28.08.2008. a käskkirjaga nr 14/1155). Haldusasi

registreeriti numbriga 3-10-642.

10. Tartu Halduskohtu 30.05.2011. a määrusega haldusasjas nr 3-10-642 (tl 82-82p) võeti

J. Kolesnikovi kaebus menetlusse ja peatati haldusasja menetlus kuni haldusasjas nr 3-09-874

tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

11. 22.11.2011 saabus Tartu Halduskohtusse J. Kolesnikovi kaebuse täiendus (tl 102), milles

ta täpsustas, et vangla peab talle hüvitama kahju 6400 euro suuruses summas, mis oli tekitatud

sellega, et tal ei võimaldatud 45 ööpäeva kasutada spordisaali ega tegeleda kehakultuuriga,

mis oli vajalik astma, hüpertoonia, haige sääre, puusa, selja ja muude haiguste tõttu. Samuti

ei võimaldatud tal käia kirikus ega kursustel. Kaebajalt võeti ära võimalus suhelda teiste

inimestega ning kui teda ei hoitud üksinda, paigutati tema juurde narkomaanid, kellega tal

pole midagi ühist ning see oli alandav ja solvav. Eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal

ei saanud kaebaja keeta vett ja valmistada teed, mis oli tema terviseseisundist tulenevalt

vajalik. Samuti oli temalt ära võetud võimalus valmistada ja soojendada toitu ning hoida

toiduaineid külmkapis, mistõttu ta oli sunnitud sööma riknenud toiduaineid. Kõik see avaldas

kahjulikku mõju maole, maksale, astmale, hüpertooniale jne. Stressi, närvide ja igapäevaste

üleelamiste tõttu, mis olid tingitud ametnike õigusvastasest omavolist, pigistus kaebaja

lõualuu nii kinni, et hammastelt tulid killud välja ja lõualuu nihkus paigast, mis on väga

valulik. See mõjus tema psüühikale, ta oli stressis ja šokis ning oli sunnitud pöörduma

psühhiaatri poole. Kaebaja märgib, et tal oli kõike toimunut väga raske taluda nii füüsiliselt

kui moraalselt.

12. Tartu Halduskohtu 29.01.2013. a määrusega (tl 107-107p) uuendati menetlus

J. Kolesnikovi kaebuses, kuna kohtuotsus haldusasjas nr 3-09-874 jõustus 21.01.2013.

13. J. Kolesnikov 08.04.2013 kirjas (tl 125) teatas, et loobub kahju hüvitise nõudest perioodi

08.08.2008–15.09.2008 eest ning täpsustas, et soovib kahju hüvitist maksimaalses suuruses

kohtu äranägemise järgi perioodi 16.09.2008–22.09.2008 eest.

14. Tartu Vangla esitas 11.04.2013. a vastuse (tl 129-129p), milles palub jätta J. Kolesnikovi

kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotluses avaldanud, milline riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 loetletud tagajärgedest

temale saabus. Seega ei ole vastustajal olnud võimalust kohtueelses menetluses kontrollida,

kas kaebajale on mittevaralist kahju tekkinud ega hinnata selle tekkimise tõenäosust. Kohtule

08.04.2013 esitatud avaldusest nähtub, et kaebaja soovib kahju hüvitamist perioodil

16.09.200822.09.2008 õigusvastaselt lukustatud kambris hoidmise eest. Õigusvastane toiming

on ainult üks eeldustest, mis on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõudmisel, kuid ainult

sellest ei piisa hüvitise väljamõistmiseks. Kahju hüvitamiseks on vajalik teada ka kahju, mis

tekkis ning selle tekkimise põhjendus, et oleks võimalik hinnata kahjuliku tagajärje saabumise

võimalikkust ning selle vahetut seost õigusvastase teoga. Arvestades, et haldusasjas nr 3-09-

874 tuvastatu kohaselt ning ka kaebaja enda avaldusest nähtuvalt peab ta enda lukustatud

kambris hoidmist perioodil 08.08.2008–15.09.2008 õiguspäraseks, ei ole usutav ega loogiline,

et 16.09.2008–22.09.2008 õigusvastaselt lukustatud kambris olemine võib iseenesest olla

kahju põhjustaja. Kaebaja märkis vanglale esitatud kahjunõudes, et ta taotleb moraalse kahju

hüvitamist. Moraalse kahju all peetakse silmas ennekõike mittevaralise õigushüve

rikkumisega kaasnevaid psühholoogilisi mõjusid, füüsilist või hingelist valu või kannatusi.

Kaebaja hüvitamisnõude aluseks on haldusasjas nr 3-09-874 tuvastatud kaebaja suhtes

kohaldatud meetme formaalne õigusvastasus, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebajale on

mittevaraline kahju tekkinud ega anna see alust kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks.

15. Tartu Halduskohus 27.05.2013. a otsusega (tl 140-142p) rahuldas kaebuse ja mõistis Tartu

Vanglalt J. Kolesnikovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 38,34 eurot. Otsuse

põhjendused:

a) Haldusasjas nr 3-09-874 on tuvastatud, et Tartu Vangla 08.08.2008. a käskkirja nr 14/1091

ja 28.08.2008. a käskkirja nr 14/1155 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

alates 16.09.2008 ei olnud vajalik ega põhjendatud. Vastustaja ei kontrollinud, mõistlikke

jõupingutusi kasutades, kaebaja väiteid, et tema narkojoove oli tingitud arstide poolt määratud

ravimite manustamisest. Tuvastatud on vastustaja süü tegevusetuse näol, kuivõrd ta ei täitnud

oma kohustust ega kaalunud, kas meetme kohaldamine oli jätkuvalt põhjendatud. Kohus ei

nõustunud vastustaja seisukohaga, et kui perioodil 08.08.200815.09.2008 oli meetme

kohaldamine õiguspärane, siis ei ole perioodil 16.09.200822.09.2008 õigusvastase eraldatud

lukustatud kambris hoidmisega kahju põhjustamine usutav ega loogiline.

b) Kohus leidis, et vabaduse piiramine rangema režiimiga ei ole väärikuse alandamine. Kohus

luges asjas tuvastatuks, et kaebaja suhtes oli kuue ööpäeva vältel seadusevastaselt kohaldatud

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, mis tähendas, et ta viibis rangemas režiimis, kui

tavaliselt. Kaebaja liikumine ja suhtlemine oli intensiivselt piiratud. Kaebaja ei saanud

spordisaalis tegeleda kehakultuuriga, kuigi see oli vajalik tema haiguste tõttu. Ta ei saanud

keeta vett ja valmistada teed, mis oli näidustatud tema terviseseisundi tõttu. Kaebajalt oli

võetud ära võimalus valmistada ja soojendada toitu, mis oli samuti oluline tema mitmete

haiguste tõttu. Ta ei saanud hoida toiduaineid külmkapis ja see asjaolu avaldas samuti

kahjulikku mõju tema maole, maksale, astmale, hüpertooniale jne. Kohus luges tõendatuks, et

üleelamiste tõttu oli kaebaja närvipinges. Kohus leidis, et kaebajale on tekitatud mittevaraline

kahju seoses vabaduse võtmisega rangema kinnipidamisrežiimi näol.

c) Kohus leidis, et alusetud on kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta seoses

üksinda kambris viibimisega. Vastustajal ei olnud kohustust hoida kaebajat kambris koos teise

kinnipeetavaga. Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel kinnipeetava

vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomuomadusi arvestades. Vangla võimalusi arvestades

ei ole välistatud kinnipeetavate kambrisse paigutamine ühekaupa (VangS § 11).

d) Kohus leidis, et piisavaks hüvitiseks ei ole kohtuotsusega vangla tegevuse õigusvastasuse

kindlakstegemine ja seega tuleb välja mõista rahaline hüvitis. Hüvitise suuruse määramisel

võttis kohus arvesse RVastS § 13 lg-s 1 sätestatut. Kohtupraktika (Riigikohtu 15.03.2010. a

otsus nr 3-3-1-93-09 ja 13.12.2010. a otsus nr 3-3-1-84-10) kohaselt on iga õigusvastaselt

kartseris viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõistetud 100 krooni ehk 6,39 eurot. Kohus

leidis, et õigusvastase eraldatud lukustatud kambris hoidmise eest tuleb välja mõista sama

suur summa. Asjas ei ole alust välja mõista suuremat summat. Samuti ei pidanud kohus

õigustatuks summa vähendamist, arvestades kaebaja tervislikku seisundit ning tema liikumise

ja suhtlemise intensiivset piiramist. Kohus luges põhjendatuks mõista vastustajalt välja

mittevaralise kahju hüvitisena 38,34 eurot kuue ööpäeva eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

16. Tartu Vangla esitas 26.06.2013 apellatsioonkaebuse (tl 152-153), milles palub tühistada

Tartu Halduskohtu 27.05.2013. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta J. Kolesnikovi

kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Vangla ei nõustu halduskohtu käsitlusega RVastS § 9 lg 1 osas. Vangla väitel ei saa

välistada, et kinnipeetava eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine võib teatud juhtudel

olla RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmise intensiivsusega täiendav vabaduspiirang või

vähemalt olulise tähtsusega osa niisuguse vabaduspiirangu tuvastamisel, kuid käesoleval juhul

tuleb silmas pidada, et asjaolud, millele tuginedes halduskohus niisugusele järeldusele jõudis,

ei ole selles kontekstis veenvad.

b) Vangla mõnedes avatud eluosakondadest on olnud pliite, millel on kinnipeetavatel võimalik

süüa valmistada. Selline nõue ei tulene aga ühestki õigusaktist ning ei kuulu vältimatult

kinnipidamistingimuste hulka. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus endale sellist

võimalust nõuda ka siis, kui tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldata. Vangla

toitlustab kõiki kinnipeetavaid piisavas mahus. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-20-08 ps 24

selgitanud, et kõigi kinnipeetavate subjektiivsed õigused peavad olema kaitstud võrdses

mahus, kuid seadusest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti

ühesugused kinnipidamistingimused.

c) Kuivõrd kinnipeetavatele võimaldatakse spordisaali kasutamist korra nädalas, sai

J. Kolesnikov õigusvastaselt ilma jääda maksimaalselt ühest kasutuskorrast. Arvestades

kaebaja tervisliku seisundi kirjeldust, on äärmiselt küsitav, kas koos teiste kinnipeetavatega

pallimängudes osalemise võimaluse puudumine sai talle kahju tekitada. Hädapäraselt vajaliku

kehalise aktiivsuse saab kinnipeetav tagada endale igapäevastel jalutuskäikudel ja sooritades

harjutusi kambris.

d) Kohatu on halduskohtu hinnang, et seoses krooniliste haigustega oli J. Kolesnikovil raskem

eraldatud lukustatud kambris viibimist taluda. Niisuguseid subjektiivseid asjaolusid saaks

arvesse võtta juhul, kui hinnataks väärikuse alandamist. Halduskohtu otsusest ilmneb, et

J. Kolesnikovi väärikust ei ole alandatud ning võetud on üksnes tema vabadus RVastS § 9 lg 1

mõttes. Vabaduspiirangud on objektiivselt hinnatavad ega sõltu isiku enda tunnetatud

ebamugavusest.

e) Välja mõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur ning halduskohtu lähenemine ei ole

õigustatud. Kartserisse ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise eesmärgid on

diametraalselt erinevad. Kartserisse paigutamine on distsiplinaarkaristus, kuid eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine on täiendav julgeolekuabinõu (VangS § 69 lg 1). Samuti

erineb nende puhul märgatavalt rakendatav faktiline režiim. Vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 1

piirab kartseris kaasasolevaid esemeid väga ulatuslikult, samas kui eraldatud lukustatud

kambris on piiratud üksnes kinnipeetava kambriväline tegevus. Halduskohus ei ole arvestanud

eeltoodud erinevusi.

17. 25.07.2013 saabus ringkonnakohtusse J Kolesnikovi vastus (tl 163), milles ta palub Tartu

Vangla apellatsioonkaebust mitte rahuldada.

18. 05.05.2014 saabus ringkonnakohtusse J. Kolesnikovi täiendus vastusele, milles ta

märgib, et lisaks taotlusele jätta vangla apellatsioonkaebus rahuldamata, ei nõustu ta

halduskohtu otsusega selle kohta, et ta õigusvastaselt veetis nädala kinnises kambris.

J. Kolesnikov palub tunnistada õigusvastaseks vangla tegevus 1,5 kuu osas, mitte ainult

nädala osas, nagu otsustas halduskohus. Samuti palub J. Kolesnikov võtta arvesse tema

ajakulu, alandamine ja solvamine, mistõttu hindab ta kahju suuruseks 1000 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu

27.05.2013. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab J.

Kolesnikovi kaebuse rahuldamata.

20. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.

Kuna apellatsioonkaebuse esitas ringkonnakohtule vaid Tartu Vangla, jätab ringkonnakohus

tähelepanuta kaebaja 05.05.2014 apellatsioonkaebusele esitatud täiendava vastuse, milles

kaebaja taotleb vangla tegevuse 1,5 kuu osas õigusvastaseks tunnistamist ning vanglalt 1000

euro suuruse kahju väljamõistmist.

21. Järgnevalt teeb ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastmes vaieldavad küsimused (I);

tuvastab, kas lukustatud kambris viibimine võis põhjustada kaebajale tervisekahju (II); võtab

seejärel seisukoha selles, kas 7 päeva jooksul lukustatud kambris viibimist saab käsitleda

kaebaja vabaduse sellise piiranguna, mis annaks aluse kaebajale mittevaralise kahju

väljamõistmiseks (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (IV).

I

22. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et J. Kolesnikov viibis julgeolekukaalutlustel

16.09.200822.09.2008 (7 päeva) eraldatud lukustatud kambris, kus tema kambriväline

liikumisvabadus oli piiratud. Tartu Halduskohus tuvastas 27.09.2011. a otsusega haldusasjas

nr. 3-09-874 kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmise õigusvastasuse. Käesolevas

haldusasjas on vaidlus selle üle, kas kambris viibimine võis põhjustada kaebajale mittevaralist

kahju.

23. Kaebusest halduskohtule ilmneb, et kaebajal ei tekkinud väidetav mittevaraline kahju

kambri tingimustest, vaid asjaolust, et eraldatud lukustatud kambris viibides ei olnud kaebajal

võimalik külastada spordisaali ega tegeleda kehakultuuriga, käia kirikus või kursustel,

valmistada teed ja soojendada toitu. Ka oli kaebaja enda väitel sunnitud külmkapi kasutamise

võimaluse puudumise tõttu sööma riknenud toiduaineid, mis avaldas kahjulikku mõju kaebaja

maole, maksale, tekitas astmat, hüpertooniat jne. Stressi tõttu nihkus väidetavalt paigast

kaebaja lõualuu, hammastelt tulid välja killud ning kaebaja oli sunnitud pöörduma psühhiaatri

poole. Ühtlasi kurtis kaebaja selle üle, et ta pidi kambris viibima kas üksinda või koos

narkomaanidega, mis oli tema jaoks alandav ja solvav.

24. Halduskohus nõustus kaebaja väidetega mittevaralise kahju tekkimise kohta, leides, et

lukustatud kambris viibimisega kaasnes kaebaja vabadusõiguse täiendav piirang, mille tõttu ei

saanud kaebaja tegeleda spordisaalis kehakultuuriga, kuigi see oli vajalik tema haiguste tõttu,

ei saanud keeta vett ja valmistada teed, valmistada ja soojendada toitu, hoida toiduaineid

külmkapis ning see avaldas kahjulikku mõju kaebaja maole, maksale, astmale, hüpertooniale

jne. Ka oli kaebaja halduskohtu hinnangul üleelamiste tõttu närvipinges. Halduskohtu otsusest

võib järeldada, et kohtu hinnangul oli kaebaja hoidmine eraldatud lukustatud kambris

käsitletav kaebaja vabadusõiguse täiendava piiramisena. Ka tuvastas halduskohus kambris

viibimise tõttu kaebaja tervise kahjustamise. Kaebaja väärikuse alandamist halduskohus ei

tuvastanud.

25. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, mis puudutas mittevaralise kahju tekkimist

üksinda kambris viibimise tõttu; kaebaja väite mittevaralise kahju kohta seonduvalt

narkomaanidega koos kambris viibimisest jättis halduskohus otsuses käsitlemata. Kuna

kaebaja halduskohtu otsust mittevaralise kahju rahuldamata jätmise kohta üksi või

narkomaanidega koos eraldatud lukustatud kambris viibimise alusel ei apelleerinud,

ringkonnakohus eeltoodud kaebaja väiteid kahju tekkimise kohta halduskohtu otsuse

õiguspärasuse kontrollimisel ei käsitle.

26. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ühtlasi tuleb hüvitise

suuruse määramisel arvestada RVastS §-s 13 sätestatud vastutust piiravaid asjaolusid. Seega

kontrollib ringkonnakohus, kas 7 päeva jooksul eraldatud lukustatud kambris hoidmine võis

kahjustada kaebaja tervist või on käsitletav kaebaja vabaduse sellise piiranguna, mis võiks

kaasa tuua mittevaralise kahju väljamõistmise.

II

27. Kaebaja väidetava tervisekahju eest kahjuhüvitise väljamõistmisel on lisaks halduskohtu

poolt juba tuvastatud vangla õigusvastasele tegevusele RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt oluline

tuvastada ka kaebajal tervisekahju tekkimine ning põhjuslik seos kaebaja eraldatud lukustatud

kambris hoidmise ja tervisekahju vahel.

28. Ringkonnakohus loeb haldusasjas 3-09-874 esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtte ning

Tartu Vangla anamneesi ja meditsiiniliste õiendite (I kd, tl 120-131, 60) alusel tuvastatuks, et

kaebaja kannatas nii enne kui ka pärast vaidlusalust lukustatud kambris veedetud perioodi

astmahoogude all, teda vaevas periooditi ka kõrgenenud vererõhk (hüpertooniatõbi) ning tal

esinesid psühhiaatrilised probleemid (diagnoosiks kohanemishäire). Tartu Vangla

23.09.2009. a selgitustaotlusest kaebajale nähtub, et perioodil 01.08-01.10.2008 sai kaebaja

järgmisi ravimeid: 31.07-15.08.2008 Ranitidini 1 tablett korraga 2 korda päevas;

31.0715.08.2008 ja 26.08-26.09.2008 Carsili 1 tablett korraga 3 korda päevas;

30.0715.08.2008 Levozini 5 mg 1 tablett õhtul ning alates 09.08.2008 pidevat ravi Betaloc

Zokiga (I kd, tl 132). Kõigi eelviidatud rohtude, v.a Betaloc Zok, manustamist kaebajale on

seega alustatud veel enne lukustatud kambrisse paigutamist. Eeltoodu kinnitab, et

16.09.200822.09.2008 lukustatud kambris viibimine iseenesest kaebaja tervislikku seisundit

määral, mis tinginuks kambris viibimise ajal või selle järgselt täiendava ravi vajaduse, ei

mõjutanud. Betaloc Zoki tablette hakkas kaebaja enda kinnitusel saama kõrgendatud vererõhu

vastu (I kd, tl 119, tõlge tl 134). Kuivõrd kõrge vererõhk vaevas kaebajat ka juba enne

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, puudub alus tuvastada otsest seost eraldatud

lukustatud kambris viibimise ning tablettide manustamise vahel. Kuna psühhiaatrilised

probleemid olid kaebajal ka juba enne eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning

kaebaja ei vaidlusta kambri füüsilisi tingimusi, ei ole veenev kaebaja väide selle kohta, nagu

tekitanuks kambris viibimine talle sellise stressi, mille tulemusena nihkus paigast kaebaja

lõualuu ning tulid hammastest välja killud.

29. Kaebaja väitel oli ta eraldatud lukustatud kambris viibides sunnitud sööma riknenud toitu,

kuna tal puudus külmkapi kasutamise võimalus ning riknenud toidu söömine kahjustas

kaebaja magu ja maksa, tekitas astmat ja kõrgendas vererõhku. Nagu ringkonnakohus märkis,

ei kinnita kaebaja väidet Tartu Vangla selgitustaotlus kaebajale ravimite manustamise kohta,

kuna sellest ei nähtu vaidlusalusel perioodil kaebajale täiendavate ravimite manustamine

riknenud toidu söömisest põhjustatud terviseprobleemide tõttu. Ühtlasi ei ole kaebaja väite

alusel võimalik tuvastada põhjuslikku seost eraldatud lukustatud kambris viibimise ning

kaebaja väidetavate terviseprobleemide vahel, kuna terviseprobleemide vahetuks põhjustajaks

oli kaebaja väidete kohaselt kaebaja ise, kes otsustas süüa riknenud toitu. Ringkonnakohus

peab vajalikuks märkida, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna

üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava

toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Arsti ettekirjutusel

kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine (VangS § 47 lgd 1 ja 3). Seadusest ei tulene,

et eeltoodud sätteid eraldatud lukustatud kambris viibiva kinnipeetava suhtes ei kohaldata. Ka

ei ilmne kaebusest kaebaja etteheiteid vanglale seonduvalt ebapiisavas mahus või nõuetele

mittevastava toitlustamisega. Ringkonnakohus nõustub vanglaga selles, et söögi valmistamine

ja soojendamine ning tee keetmine ei ole õigused, mida vangla peaks õigusaktidest tulenevalt

kõigile kinnipeetavatele vanglas tingimusteta tagama. Seega puudub kaebajal subjektiivne

õigus nõuda vanglalt söögi valmistamise ja soojendamise ning tee keetmise võimaluse

puudumisega tekitatud kahju hüvitamist.

30. Riigikohus on leidnud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi

hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste

rikkumise intensiivsus (RKHK 10.10.2013. a otsus asjas nr. 3-3-1-38-13, p 21). Vangla väitel

jäi kaebaja vaidluse all oleva perioodi (16.09.200822.09.2008 (7 päeva)) jooksul

õigusvastaselt ilma maksimaalselt ühest spordisaali kasutamise võimalusest. Ringkonnakohus

leiab, et kehakultuuriga tegelemise võimaluse ühest korrast ilmajäämist ei saa pidada isiku

õiguse intensiivseks rikkumiseks. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibis eraldatud

lukustatud kambris püsivate joobenähtude tõttu (unine olek, aeglane ja segane kõne, aeglased

refleksid, tugevad tasakaaluhäired) (vt haldusasi nr. 3-09-874, I kd, tl 58), nõustub

ringkonnakohus vangla kahtlusega kaebaja võimes spordisaali tervise huvides kasutada.

Eeltoodust tulenevalt ei saa eeldada ka kaebaja tervise kahjustumist spordisaali kasutamise

õigusest ilmajäämise tõttu.

III

31. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et eraldatud lukustatud kambris viibimisega tekitati

kaebajale mittevaraline kahju seoses vabaduse võtmisega rangema kinnipidamisrežiimi näol,

mille puhul on õigustatud kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine samas määras nagu

õigusvastaselt kartseris viibimise puhul.

32. Ringkonnakohus leiab, et RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud vabaduse võtmine mittevaralise

kahju alusena on tuletatav Põhiseaduse (PS) §-st 20 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni

(EIÕK) artiklist 5 tulenevast õigusest isikuvabadusele. Samas kaitseb PS § 20 isiku füüsilist

(kehalist/ ruumilist) vabadust ja turvalisust ega hõlma vaimset, majanduslikku, keskkonnaga

seotud, sotsiaalset või muud liiki vabadust. Kui isik on juba seaduslikult ja PS §-ga 20

kooskõlas ilma vabaduseta (nt talle mõistetud vabaduskaotuslikku karistust kandmas ehk

vangistuses) ning tema suhtes rakendatakse lisapiiranguid (režiimipiiranguid) vastavalt

sisekorraeeskirjadele, siis sel puhul PS § 20 ja EIÕK art 5 garantiisid üldjuhul enam ei

rakendata. Küsimusele, kas inimeselt on võetud vabadus kooskõlas PS §-ga 20 või mitte,

tuleb vastata üksikjuhtumite kaupa, lähtudes sh konkreetse isiku konkreetsest seisundist ning

arvestades vabaduse võtmise liiki, kestust, mõju ja viisi (vt Eesti Vabariigi Põhiseaduse

kommenteeritud väljaanne 2008, lk-d 205, 206).

33. Ringkonnakohus on seisukohal, et julgeolekuabinõude kohaldamine toob reeglina kaasa

kinnipeetava õiguste piiramise, mistõttu on selle puhul tegemist erandliku julgeoleku

tagamise meetmega (vt RKHK 20.04.2011. a otsus asjas nr. 3-3-1-94-10, p 14). Käesoleval

juhul ei ole võimalik tuvastada kaebaja vabadusõiguse piiramist seonduvalt eraldatud

lukustatud kambri seisukorraga ehk puudub alus väiteks, et kaebajat peeti lukustatud kambris

tingimustes, mis olid tema senise kambri tingimustest rangemad. Siinkohal peab

ringkonnakohus vajalikuks viidata Tartu Vangla esindaja poolt Tartu Halduskohtu 25.04.2013.

a istungil selgitatule, mille kohaselt ei ole lukustatud kambri ja tavalise kambri vahel mingit

vahet. Vahe on vaid liikumise vabaduse küsimuses. Nimelt on lukustatud kambris viibival

kinnipeetaval õigus liikuda koridoris vaid üks tund päevas. Pesemise võimalused ja kambri

tingimused on aga samad, mis avatud osakondades (tl 139p). Samas on kaebaja ning

halduskohus esile toonud kaebaja täiendavad liikumis- ja tegevuspiirangud, mille tõttu ei

olnud kaebajal võimalik kasutada neid õigusi ja võimalusi, mis tal olid avatud osakonnas

viibides (külmkapi kasutamine, tee keetmine, toidu soojendamine, sportimine, liikumine

vangla territooriumil).

34. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on ekslikult käsitanud kaebaja poolt külmkapi

kasutamise, tee keetmise ja toidu soojendamise võimalusest ilmajäämist vabadusõiguse

täiendava piiranguna. Ringkonnakohus nõustub vanglaga selles, et VangS ei anna

kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda, et vangla tagaks neile toidu soojendamise, tee

keetmise ja külmkapi kasutamise võimaluse. Vabadusõiguse piiranguna saab kaebaja puhul

käsitada vaid õiguse puudumist liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja

kodukorras sätestatud kohtades ning ajal (VangS § 8 lg 1), sealhulgas kasutada VangS §-s 55

sätestatud õigust kambriväliselt kehakultuuriga tegelemiseks. Vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 8 lg-st 1 tuleneb, et väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav

liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba

aega peab olema vähemalt neli tundi. Vangla selgitusest ilmneb, et eraldatud lukustatud

kambris viibides oli kaebajal võimalik kambriväliselt liikuda üks tund päevas. Eeltoodust

tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et julgeolekuabinõu kohaldamine tõi

kaasa kaebaja vabadusõiguse osalise piirangu, mis seisnes selles, et kaebajal ei olnud

võimalik kambriväliselt varasemaga samas mahus liikuda.

35. Piirangu mõju hindamisel tuleb ringkonnakohtu arvates arvesse võtta nii

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju kui ka ajavahemikku, mille jooksul kaebajat

konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt RKHK 20.09.2010. a otsus asjas nr. 3-3-1-3-10, p 9).

Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud

juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse

vastu (RKHK 15.03.2010. a otsus asjas nr. 3-3-1-93-09, p 13). Ringkonnakohus leiab, et

kambrivälise liikumisõiguse piiramist ei saa pidada isiku jaoks väheoluliseks õiguseks. Küll

aga ei saa sellise liikumispiirangu mõju kaebaja mittevaralistele õigustele seitsme päeva

jooksul pidada sama intensiivseks kui õigusvastase kartseris viibimise puhul, kuna kartseris

viibib isik oluliselt karmimates kinnipidamistingimustes kui kambris (vrdl kambri ja kartseri

tingimusi VSkE §-s 7). Seetõttu ei ole halduskohtu poolt eraldatud lukustatud kambris

viibimise õigusvastase mõju võrdsustamine kartseris viibimise õigusvastase mõjuga isiku

õigustele põhjendatud. Arvestades ka kaebaja vabadusõiguse õigusvastase piirangu perioodi

lühidust (7 päeva), leiab ringkonnakohus, et vaidlusalusel juhul on kaebajale kohaseks

mittevaralise kahju hüvitiseks eraldatud lukustatud kambris viibimise õigusvastaseks

tunnistamine ning puudub alus kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmiseks.

IV

36. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse ning

tühistab Tartu Halduskohtu 27.05.2013. a otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse,

millega jätab Juri Kolesnikovi kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema

astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks

saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest halduskohtus

vabastatud (tl 81). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud

hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel