2-12-24675/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. mai 2014.a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-24675

Tsiviilasi

A.M. hagi J.M. vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7 988,90 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. aprilli 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.M. u apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22. aprill 2014.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): J.M. (isikukood: XXXXX), vandeadvokaat

Cardo Soosaar

Vastustaja

(hageja):

A.M.

(isikukood:

XXXXX),

vandeadvokaadi abi Tõnu Mets

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. aprilli 2013.a otsus

osaliselt, s.o osas, milles kohus mõistis A.M. u kasuks

ühisvarast välja 79 889 eurot ühisvara huvides kasutatud

lahusvara hüvitamiseks (kohtuotsuse resolutsiooni p 2).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata

A.M. u nõue ühisvara huvides kasutatud lahusvara eest

hüvitise saamiseks.

2. Rahuldada J.M. u apellatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.M. esitas 22. juunil 2012 Tartu Maakohtule hagi J.M. vastu abielu lahutamiseks ja

ühisvara jagamiseks. Tartu Maakohtu 7. detsembri 2012 osaotsusega rahuldas kohus hagi

abielu lahutamise nõudes. Poolte ühisvarasse kuuluvad XXXXX, XXXXX, XXXXX ja

XXXXX kinnistud ja nendel lasuvad kohustused 21.06.2012 seisuga kokku 17 271,35 eurot

ning sõiduauto Opel. Hageja palub ühisvara jagada selliselt, et müüa ühisvara avalikul

enampakkumisel ja müügist saadu arvel mõista hageja kasuks ühisvara huvides kasutatud

lahusvara hüvitisena abikaasade ühisvara arvelt välja 79 889 eurot, hüvitada ühisvaral lasuvad

kohustused ning sellest ülejääv rahasumma jagada poolte vahel võrdsetes osades.

Kuna abikaasade ühine 07.08.2009 Eurest Fund Group OÜ-ga sõlmitud laenulepingust

tulenev solidaarne kohustus täideti hageja lahusvara (pärimise teel omandatud XXXXX ja

XXXXX kinnistu müügi) arvel, siis on hagejal õigus nõuda 79 889 euro välja mõistmist

jagamisele kuuluva ühisvara väärtusest. Eurest Fund Group OÜ-st võetud laenuga

refinantseeriti varasemad laenud, st tasuti võlg Streitberg OÜ-le (157 000 krooni) ja

Kredinaator OÜ-le (360 000 krooni). Järelejäänud laenu 133 000 krooni kanti hageja kontole

ja kasutati jooksvate kulude katteks. Laen oli võetud ühisvarasse kuuluva kinnistu XXXXX

vajaduste rahuldamiseks, sh maade järelmaksude tasumiseks ja ikaldusest tulenevate riskide

maandamiseks. Laenu võtmine oli vajalik, sest talu ei andnud kasumit. Kuna laen oli võetud

abielu ajal ja abikaasade ühiste vajaduste rahuldamiseks, tekkis sellest abikaasade

solidaarkohustus. Kostja ei teinud midagi selleks, et hoida ära või vähendada laenukohustust.

Kui hageja ei oleks kohustusi oma lahusvara arvel täinud, kuuluks ühisvarana jagamisele vaid

kohustused.

2. J.M. tunnistas ühisvara jagamise nõuet hageja pakutud viisil, kuid vaidles vastu lahusvara

arvelt ühisvara huvides tehtud kulutuste hüvitise nõudele. Kostja leidis, et hageja ei ole

kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides, mistõttu tal puudub alus nõuda kostjalt hüvitist.

Hageja ei ole tõendanud, et on võtnud laenu ühise majapidamise korraldamise või laste

huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, seega ei ole tekkinud

solidaarkohustust PKS § 18 lg 1 alusel. Kostja sai Eurest Fund Group OÜ-lt laenu võtmisest

teada alles 12.05.2011 notari juures. Laenu võtmise ajaks (07.08.2009) oli poolte kooselu juba

lõppenud, mistõttu ei saanud hageja kasutada võetud laenu perekonna vajadustest lähtuvalt.

Arvestades OÜ-le Creditest ja OÜ-le Finantsmarket tehtud makseid, võis hagejal olla veel

laene. Eurest Fund Group OÜ-lt võetud laen ületab ka abikaasade elutingimuste kohase

mõistliku määra. Kokkulepitud intress 30% aastas ning kogu laenulepingu alusel tagastatud

summa on ebamõistlikult suured.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus 17. aprilli 2013 otsusega rahuldas hagi. Maakohus mõistis A. M. kasuks

välja 79 889 eurot ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamiseks. Maakohus määras

jagada ühisvara, müües vara avalikul enampakkumisel ja jaotada saadud tulem, millest 1) täita

ühisvaral lasuvad kohustused, 2) tasuda A. M. 79 889 eurot, 3) jagada järelejääv raha A. M.

ja J. M. vahel võrdselt. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda.

Maakohus leidis, et kuna ühisvara omandati enne uue PKS jõustumist (01.07.2010), tuleb

nimetatud asjaolu osas lähtudes PKS § 210 lg-st 2 kohaldada enne 01.07.2010 kehtinud

perekonnaseadust (edaspidi „vana PKS“), samas on nõue vara jagamiseks esitatud

22.06.2012, mistõttu tuleb lähtudes PKS § 210 lg 1 kohaldada uue PKS-i ühisvara jagamist

puudutavaid sätteid. Pooled ei vaidle ei asjade kuulumise üle ühisvara hulka ega ka ühisvara

jagamise viisi osas, samuti vara väärtuse üle. Poolte ühisvara jagamise viis vastab kõige

paremini põhimõttele, et omandi kaotuse eest on õiglane hüvitis, mis on kõige täpsemini

vastav omandi kaotamise ajal selle omandi tegelikule väärtusele ning avalikul

enampakkumisel see väärtus ka ilmneb. Vara jagamise käigus on otstarbekas täita varal

lasuvad kohustused.

Kohus pidas põhjendatuks mõista ühisvara müügist saadavast tulemist A. M. välja 79 889

eurot ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamiseks. Kohus luges tõendatuks, et hageja

võttis laenu Eurest Fund Group OÜ-st summas 41 542,57 eurot ja tasus nimetatud laenu koos

kõrvalnõuetega summas 79 889 eurot pärast pärandina saadud kinnistute müümist (s.o oma

lahuvarast). Hageja lahusvaraks olnud XXXX ja XXXXX kinnistu omandas hageja

12.05.2011 sõlmitud notariaalse lepinguga. Sama lepinguga müüs hageja kinnistud ja müügist

saadud rahast tasuti hageja korraldusel 47 933 eurot OÜ-le Eurest Fund Group selgitusega

„A.M. u laenulepingu lõpetamine“; 16 000 eurot OÜ-le Finantsmarket selgitusega „A.M. u

laenuteenused“ ja 15 956 eurot OÜ-le Creditest selgitusega „A.M. u laenuteenused“, kokku

79 889 eurot. Hageja väide nimetatud maksete tasumise kohta 07.08.2009 lepingust tuleneva

laenukohustuse katteks on usutav. Kehtiv õigus ei keela kohustuse täitmist kolmandale isikule

vastavalt võlausaldaja juhistele. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks 12.05.2011 lepingu p

7.1.7-7.1.8 märgitud summad tasunud mingi muu kohustuse katteks.

Kuna laen võeti enne 01.07.2010, tuleb kohustuse võtmisel juhinduda vana PKS sätetest.

Kohustuse võtmise ajal kehtinud seaduse järgi kuulus perekonna huvides võetud kohustus

ühisvara hulka (PKS § 20 lg 2). On tõendatud, et ei hagejal ega kostjal ei olnud muid

lisasissetulekuid perekonna ja talupidamise vajaduste rahuldamiseks kui enda pension, PRIA

toetused, talupidamise saaduste müügist saadud sissetulek (hageja enda sularaha sissemaksed)

ja laenud. Hageja on usutavalt põhistanud ja tõendanud asjaolu, et võttis 07.08.2009 laenu

Eurest Fund Group OÜ-st varem OÜ-st Kredinaator ja OÜ-st Streitberg võetud laenude

refinantseerimiseks.

Maakohus luges tõendatuks Eurest Fund Group OÜ-st, OÜ-st Kredinaator ja OÜ-st Streitberg

võetud laenude kulutamise talupidamiseks ja perekonna huvides. Hageja on tasunud

kinnistute järelmakse, kandnud talupidamise kahjumit (FIE tegevusest tulenevad õigused ja

kohustused abikaasadele) ja kostja ei ole vastu vaielnud, et XXXXX kinnistul asuvas elamus

tehti ulatuslikke ehitustöid (hageja teatel tehti järgmised tööd: renoveeriti saun, ehitati

vannituba, samuti ehitati välja uus elektri- ja veevarustussüsteem). Kuna nimetatud tööd

parandavad perekonna elamistingimusi ja tõstavad kinnistu väärtust, on need tööd teostatud

perekonna huvides. Kummalgi abikaasal ei olnud muud sissetulekut kui pension ja talu

pidamisest saadav tulu, kuid kuna viimane oli sisuliselt kahjumlik, siis on usutav, et laenuraha

kulutati mh ehitustöödeks. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks kasutanud laenuks saadud

raha mingil muul otstarbel ega seda, et ta ise panustas ehitustööde või talupidamise

finantserimisse.

Kohus möönis, et hageja oleks võinud laene paremini hallata, vältimaks viiviste ja muude

sanktsioonide tõttu tagasimakse suurenemist. Samas on kostja ise solidaarvõlgnikuna laenude

tagasimaksmise eest samavõrra vastutav. Kostja ei ole tõendanud, et ta tasus või püüdis

tasuda nt varasemad laene (millest teadmist ta ei ole eitanud) või tegi toiminguid, et

lisakohustusi vältida. Kuna hageja täitis solidaarkohustuse oma lahuvara arvel, on õigustatud

tema nõue saada ühisvara arvel hüvitist lähtudes PKS § 34 lg-st 2.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. J. M.esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 17. aprilli 2013

otsus osas, milles kohus mõistis A.M. u kasuks ühisvarast välja 79 889 eurot ühisvara huvides

kasutatud lahusvara hüvitamiseks (kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 ja punkti 3 alapunkt 2).

Apellant taotleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel maakohtu otsuse tühistamist vaidlustatud

osas ja tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse

tegemist, millega jätta A. M. nõue hüvitise saamiseks täielikult rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole hageja tõendanud, et ta kasutas oma lahusvara ühisvara huvides. Maakohus on

õigesti leidnud, et hageja oli võtnud laenu Eurest Fund Group OÜ-st summas 41 542,57 eurot

ja tasunud nimetatud laenu koos kõrvalnõuetega summas 79 889 eurot pärast pärandina

saadud kinnistute müümist oma lahusvarast. Kostja tasutud 79 889 euro suurusest

võlgnevusest oli 41 542,57 eurot laenujääk ning 38 346,43 eurot kõrvalnõuded (4 154,26

eurot intress, 576,40 eurot viivised intressidega viivitamise eest, 10 385,64 eurot jooksev

viivis laenu tasumisega viivitamise eest ja 23 230,13 eurot leppetrahv). Laenulepingu järgne

võlgnevus suurenes 25 307,26 euro võrra, kuna hageja viivitas Eurest Fund Group OÜ-le

võlgnevuse tasumisega ning seda ei saa lugeda lahusvara kasutamiseks ühisvara huvides.

Isegi siis, kui hageja oleks kasutanud Eurest Fund Group OÜ-lt võetud laenusummat

perekonna huvides, oleks selle eest hüvitise määramisel põhjendatud üksnes laenujäägi ja

intressi arvestamine, kuna kostja ei vastuta hagejapoolse laenulepingu mittetäitmise tõttu

tekkinud viiviste ja leppetrahvide eest. Lisaks on hageja maksnud laenuandjale ebamõistlikult

kõrget leppetrahvi ning intressidega viivitamise eest alusetult viivist;

2) ei ole hageja tõendanud laenu kasutamist talupidamiseks ja perekonna huvides. Füüsilisest

isikust ettevõtjana pidi hageja dokumenteerima kõik oma majandustehingud ning säilitama

raamatupidamise dokumente. Kui hageja väited oleksid tõesed, oleks tal olnud füüsilisest

isikust ettevõtjana võimalik neid tõendada. Hageja esitatud pangakonto väljavõttest ei nähtu,

et hageja oleks kasutanud laenuks võetud summasid perekonna huvides. Suurema osa võetud

laenudest võttis hageja pangakontolt sularahas välja. Selle kohta, kuidas hageja pangakontolt

väljavõetud raha kasutas, tõendeid ei ole. Samuti oli laenusumma ühise majapidamise

korraldamiseks või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ebamõistlikult suur;

3) on üllatav kohtu märkus, et kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks kasutanud laenuks

saadud raha muul otstarbel. Kohus ei juhtinud kostja tähelepanu kordagi sellele, et kostja peab

tõendama, et hageja kasutas laenu muul eesmärgil kui ühisvara huvides. Kuna hageja ei

esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta kasutas OÜ-lt Kredinaator, Streitberg OÜ-lt ja OÜ-lt

Eurest Fund laenatud raha ühisvara huvides, oleks kohus pidanud jätma hageja hüvitise nõude

rahuldamata. Hageja pidi tõendama, et ta kasutas seda raha ühisvara huvides;

4) on üllatav kohtu seisukoht, et kostja oli hageja võetud laenude eest samavõrra vastutav,

kuna kostja ei ole esitanud tõendeid, et tema tasus või püüdis tasuda varasemaid laene või

teinud toiminguid, et lisakohustusi vältida. Kostjal ei olnudki võimalik hageja võetud laene

varem tasuda ega teha toiminguid, et vältida lisakohustusi. Kostja sai teada 07.08.2009 Eurest

Fund Group OÜ-lt laenu võtmisest alles 12.05.2011 notari juures, kui hageja nimetatud

laenulepingu järgse võlgnevuse tasus. Samuti ei teadnud kostja, et hageja oli võtnud laenu

OÜ-lt Kredinaator ja Streitberg OÜ-lt. Laenude tagamiseks seati hüpoteek hageja isale Endel

M. kuulunud XXXX ja XXXX kinnistule, mitte abikaasade ühisvarasse kuulunud

kinnistutele. Kui laenud oleks võetud perekonna huvides ja mõlema abikaasa teadmisel, oleks

poolte ühisvarasse kuulunud kinnisasjadest laenude tagamiseks piisanud. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja oli nimetatud laenudest varem teadlik;

5) kuna poolte kooselu oli laenu võtmise ajaks lõppenud, ei ole tõenäoline, et hageja võttis

laenu ja kandis sellest kulutusi perekonna vajadustest lähtuvalt. Hageja on hagi p-s 1.1.2

märkinud, et viimastel kooselu aastatel (~2008-2010) ühendas abikaasasid sisuliselt vaid

ühine aadress.

5. A. M. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Maakohtu 17. aprilli 2013 otsus muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) on A. M. tõendanud oma lahusvara kasutamist perekonna huvides. A. M. on selgitanud, et

enamus OÜ-lt Eurest Fund Group saadud laenust läks vanade OÜ Kredinaatori ning

Streitberg OÜ laenude refinantseerimiseks. Kõikide laenude kohta on hageja esitanud

laenulepingud ja enda pangakonto väljavõtte, millest nähtub laenuraha laekumine, raha

kasutamine ja osaline sularahas väljavõtmine. Väljavõetud sularaha kasutati mh talupidamises

osalenud isikutele maksmiseks. Täpsem ülevaade on 26.03.2013 seisukoha p-des 1.3-1.4 (kd

II tl 4-5). 2009. a tuludeklaratsioonist (kd II tl 43-45) nähtub kahjum ja täiendavate

finantsallikate vajadus;

2) on apellant esitanud apellatsioonkaebuses uusi väiteid, justkui ei oleks põllu- või ehitustöid

tehtud, kuigi nende tegemist apellant möönis maakohtus. Maakohus tuvastas õigesti, et J. M.

ei ole vastu vaielnud talupidamistööde ja ehitustööde tegemisele ega ole ka väitnud, et ta ei

olnud laenudest teadlik. Abikaasa ei peagi ühise kohustuse tekkimiseks laenust alati teadlik

olema (Riigikohtu seisukoht 3-2-1-82-05). 28.03.2013 istungil on apellandi esindaja väitnud,

et kostja ei eita töötegemist, vaid küsimus on selles, kas maksti laenurahadega. Samuti on

esindaja väitnud, et XXXX talus on kindlasti töid tehtud ja ka põllumajandustöid on tehtud

2009. aastani ja võimalik, et sama ajani tehti ka metsandustöid. Sisuliselt on J. M. võtnud

omaks tööde tegemise;

3) oli J. M. laenuraha kasutamisest teadlik, sest esitas ise tõendid osade pangalaenude

tasumise kohta. Samuti tõendab laenuprobleemidest teadlikkust A. XXXX juristi Terje Miku

saadetud kiri enne kohtumenetlust (maakohus jättis tõendi asja juurde võtmata ja taotluse

T. Miku ärakuulamiseks rahuldamata);

4) ei ole J. M. näidanud üles valmidust laenulepingutest tulenevaid kohustusi ise täita.

Selliselt jäädi ka nt menetluse käigus maakohtus ühisvaras olevate kinnistute tagasimaksete

osas viivitusse. Laenu tagasimaksmisega ei oleks viivitusse jäädud, kui A. M. ei oleks

tekkinud ja kohtumenetluse käigus tõendatud terviseprobleeme, mis ei lubanud tal enam täiel

määral põllu- ja metsatöid teha. PKS § 18 lg 1 alusel tuleb ka kõrvalkulud lugeda poolte

ühiskohustuseks. J. M. ei ole näidanud üles soovi väidetavalt liigselt või alusetult tasutud

laenu kõrvalkulude tagasinõudmiseks laenuandjalt, st ta on sellist olukorda aktsepteerinud;

5) kuna laenud võeti perekonna peamise elatusallika põllumajanduse finantseerimiseks ja

põllumajandustegevusest saadud tulu arvelt on mh soetatud enamus ühisvarasse kuuluvas

kinnisvarast, on ilmselge, et lahusvara arvelt tasutud laenud tuleb lugeda PKS § 34 lg 1

mõttes ühisvara huvides tehtud kulutusteks, milliste arvelt tuleb A. M. mõista välja hüvitis.

Oleks äärmiselt ebaõiglane lugeda võetud kohustused A. XXXXX lahusvarasse kuuluvaks;

6) on paljasõnaline ja tõendamata apellatsioonkaebuse p-s 3.10 toodud väide, justkui oleks

poolte kooselu laenu võtmise ajal lõppenud. Pooled on menetluse käigus abielu lahutades

mõlemad konkretiseerinud, et lahus ollakse 2010.a detsembrist, s.o pärast laenulepingute

sõlmimist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas menetlusõiguse normi

rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis poolte

ühisvarast A. M. kasuks välja 79 889 eurot ühisvara huvides kasutatud lahusvara

hüvitamiseks (kohtuotsuse resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega jätab rahuldamata A. M. nõude ühisvara huvides kasutatud lahusvara eest

hüvitise saamiseks. J.M. u apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

7. Hageja nõude aluseks on enne 1. juulit 2010.a kehtinud PKS § 20 lg 2 ja alates 1. juulist

2010.a kehtiva PKS § 34 lg 2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega

kohaldatava õiguse valikul, kuigi enne ja pärast 1. juulit 2010.a kehtivate asjaomaste normide

reguleerimisala on mõnevõrra erinev. Kui käesolevas asjas oleks tõendatud hageja poolt

07.08.2009.a laenu võtmine perekonna huvides, siis alates 01. juulist 2010.a (s.o uue PKS

jõustumisest) ei oleks tal enam võimalik nõuda osade võrdsusest kõrvalekaldumist varasema

PKS § 19 lg 2 alusel. Seega saab pidada põhjendatuks hageja nõude esitamist alates 01. juulist

2010.a kehtiva PKS § 34 lg 2 alusel.

Hageja nõude rahuldamise eelduseks on seega, et tõendatud oleks varalise kohustuse võtmine

perekonna huvides. Riigikohus on oma enne 1. juulit 2010.a kehtinud PKS kohaldamist

käsitletavates lahendites korduvalt rõhutanud, et PKS § 20 lg 2 järgi perekonna huvides

võetud kohustuse tuvastamisel on oluline kindlaks teha, et kohustus oleks võetud faktiliselt

perekonna huvides (vt Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-113-07 p 11, 3-2-1-98-09

p 14; 3-2-1-82-05 p-d 14-17). Kas kohustus on võetud perekonna huvides, on fakti küsimus,

mis tuleb otsustada asja igakordsel lahendamisel. Perekonna huvides võetud kohustuse

kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, st kas kohustus on faktiliselt

perekonna huvides.

8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuses toodud põhjendustega, mille kohaselt on

tõendatud, et hageja poolt Eurest Group OÜ-st, OÜ-st Kredinaator ja OÜ-st Streitberg võetud

laenud võeti perekonna huvides. Ringkonnakohtu arvates on maakohus andnud ebaõige

hinnangu asjas esitatud tõenditele ja osaliselt jaotanud ebaõigesti ka tõendamiskoormise.

Samuti on maakohus osaliselt kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme.

Vaidlust ei ole asjaolu üle, et suurem osa hageja poolt OÜ-lt Eurest Fund Group saadud

laenust kulus varem OÜ-delt Kredinaator ja Streitberg võetud laenude refinantseerimiseks.

Seega tuli hagejal tõendada eeskätt seda, et OÜ-delt Kredinaator ja Streitberg laenude võtmise

tegelik eesmärk oli perekonna vajaduste rahuldamine.

Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt leidis maakohus, et tõendatuks tuleb lugeda laenude

kulutamine talupidamiseks ja perekonna huvides. Seejuures ei ole kohus pööranud tähelepanu

sellele, missuguses ulatuses tehti kulutusi talupidamisele ja missuguses ulatuses perekonna

vajaduste katteks.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt talupidamiseks tehtud kulutused ei ole

automaatselt samastatavad perekonna huvides tehtud kulutuste või võetud kohustustega

kehtinud PKS § 20 lg 2 mõttes. Talu pidamine on käsitatav eelkõige majandustegevusena.

Äriseadustiku § 4 lg 4 kohaselt loetakse talupidajaks ettevõtjat, kellel vähemalt üks tegevusala

kuulub põllumajandussaaduste tootmise alla ja kes selleks otstarbeks kasutab omaniku,

kasutusvaldaja või rentnikuna talu.

Ringkonnakohtu arvates ei tulenenud kuni 1. juulini 2010.a kehtinud PKS § 20 lg-st 2

koostoimes ka ülejäänud perekonnaseaduse sätetega, et ettevõtjast abikaasa majandustegevuse

raames võetud kohustused oleks tulnud eelduslikult lugeda perekonna huvides võetud

kohustuste hulka. Muuhulgas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 (p 17) märkinud, et

perekonna huvides võetud kohustuse olemasolu ei tõenda iseenesest ka asjaolu, et laenu

võtmise ajal olid abikaasadel ühised majanduslikud suhted.

10. Ettevõtlustegevusega seotud kohustused ei kuulunud seega automaatselt perekonna

huvides võetud kohustuste hulka ka sel juhul, kui ettevõtlusest saadavat tulu kasutati

muuhulgas

perekonna

vajaduste

rahuldamiseks.

Samuti

ei

ole

alust

lugeda

põllumajandustegevuse finantseerimiseks võetud kohustusi kehtinud PKS § 20 lg 2 alusel

abikaasade ühiseks kohustuseks ainuüksi põhjendusel, et talupidamine oli perekonna peamine

elatusallikas ning põllumajandustegevusest saadud tulu arvel on soetatud enamus ühisvara

moodustanud kinnisvarast. PKS § 20 lg 2 mõte ja eesmärk ei seisnenud selles, et laiendada

majandustegevusega seotud riske ka sellele abikaasale, kes ei osalenud vahetult

majandustegevusega seotud otsuste vastuvõtmises.

Apellant on põhjendatult viidanud asjaolule, et hageja ja Eurest Fund Group OÜ vahelist

laenulepingut on alust seostada eeskätt hageja majandustegevusega. Lepingu tekstis (t I kd lk

64-69) märgitu kohaselt sõlmis hageja A. M. laenulepingu FIE-na. Laenukohustuse seosele

hageja majandustegevusega viidatakse ka Eurest Fund Group OÜ 03.05.2011.a selgituses (t I

kd lk 167-168), kus märgitakse, et kasutatud laenuteenus seondub hageja kui ettevõtja

majandus- või kutsetegevusega. Ka hageja ise on esitanud seisukohti, mille kohaselt laenud

võeti eeskätt põllumajandustegevuse finantseerimiseks ning rahalisi vahendeid vajati

muuhulgas talupidamisest tekkinud kahjumi katmiseks. Laenuraha kasutamisele esmajoones

majandustegevuse huvides viitab hageja 26. märtsi 2013.a menetlusdokumendis esiletoodu,

mille kohaselt kaeti laenude abil talupidamisega seotud võlgnevusi, tasuti talutöödel osalenud

isikutele, teostati laudahoone ümberehitust ja elektritöid jm. Seega puudub alus lähtuda

eeldusest, et kohustus oleks võetud otseselt perekonna vajadusi silmas pidades.

11. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, missuguste tõendite põhjal asus kohus

seisukohale, et osaühingutest Eurest Group, Kredinaator ja Streitberg võetud laenud kulutati

perekonna huvides. Ringkonnakohtu arvates ei ole niisuguseid tõendeid asjas esitatud. Õige

on apellandi poolt märgitu, et hageja pangakontode väljavõtetelt ei nähtu laenuraha

kasutamise viis ega otstarve. Suur osa rahast on pangakontolt välja võetud sularahas ja selle

kasutamise kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Puuduvad alused lugeda tõendatuks

sularaha kasutamine perekonna vajadusteks ning asjaolud viitavad pigem sellele, et raha võidi

kasutada majandustegevusega otseselt või kaudselt seotud otstarbel.

Maakohus on küll iseenesest õigesti asunud seisukohale, et võetud kohustuste hindamisel

tuleks arvestada ka seda, kas kohustus jäi abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra

piiridesse, kuid niisugust hinnangut kohustuste suurusele maakohus sisuliselt andnud ei ole.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kui

suured olid vaidlusaluse perioodil perekonna tavapärastele elutingimustele vastavad

keskmised kulutused ja seega ei ole ka põhistatud, et perekonna tavapäraste vajaduste katmine

(arvestamata majandustegevuses vajalikke kulutusi) ei olnud võimalik ilma kolmandatelt

isikutelt laenu võtmata. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et kui isikute sissetulekuks

vaidlusalusel perioodil oli üksnes pension, PRIA toetused ja talupidamisest saadav mõningane

tulu, siis saab sellega lugeda põhistatuks igapäevakulutuste katteks laenu võtmise vajaduse.

Eluliselt usutavaks ei saa pidada väiteid, et kui 2008. aastal tehti ainuüksi kartulikasvatusega

seotud inimtööjõule kulutusi ca 35 000 krooni ulatuses (kartulipanek, kartulivõtt ja

sorteerimine vastavalt hageja 26.03.2013.a seisukohtadele), siis selle kartulisaagi

realiseerimine mingit tulu ei andnud.

12. Samuti puuduks alus lugeda ühe abikaasa poolt võetud kohustust kehtinud PKS § 20 lg 2

järgi tervikuna abikaasade ühiseks kohustuseks olukorras, kus üksnes osa laenuna saadud

rahast on faktiliselt kasutatud perekonna vajaduste rahuldamiseks.

Maakohus leidis, et piisavalt tõendatuks sai lugeda XXXXX kinnistul ulatuslike ehitustööde

toimumise: sauna renoveerimine, vannitoa ehitus, uue elektrisüsteemi väljaehitamine (sh uute

maa-aluste kaablite paigaldamine) ja veevarustussüsteemi rajamine (sh pumbajaama ja

veetrasside ehitus), millised tööd parandasid perekonna elamistingimusi ja suurendasid

kinnistu väärtust. Kuigi hageja ei esitanud ehitustöödeks tehtud kulutuste kohta konkreetseid

tõendeid, asus maakohus seisukohale, et hageja poolt nimetatud töödeks laenuraha kulutamine

on usutav, kuna abikaasadel puudus muu arvestatav sissetulek.

13. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda hageja väited kinnistul ehitustööde teostamise kohta

asuda seisukohale, et kohustused osaühingutelt Eurest Group, Kredinaator ja Streitberg

võetud laenude näol tuli täies ulatuses lugeda perekonna huvides võetud kohustusteks PKS

§ 20 lg 2 järgi. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et hageja poolt laenuraha

kulutamise kohta ei ole esitatud tõendeid. Kuna tõendatud ei ole perekonna elutingimuste

parandamiseks tehtud kulutuste suurus, puudub alus lugeda hageja poolt võetud

laenukohustusi perekonna huvides võetud kohustuseks ka osaliselt.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et olukorras, kus abikaasadel oli ka muid sissetulekuid peale

laenuks saadud rahasummade, ei võimaldaks ainuüksi kulutuste tõendamine asuda

seisukohale, et kulutused tehti just nimelt kolmandatelt isikutelt saadud laenuraha arvel. Nii

nähtub hageja pangakonto väljavõttelt (t II kd lk 10-25), et ainuüksi laenude võtmise perioodil

2008.a detsembris on hagejale laekunud ka PRIA toetusi summas 138 714,81 eurot, mis

langeb samasse suurusjärku erinevatelt osaühingutelt saadud laenusummadega.

14. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas ja kui suures ulatuses oli apellant J.M. teadlik

laenude võtmisest ja raha kasutamisest. Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et vastavalt

Riigikohtu praktikale ei sõltunud abikaasadel ühise kohustuse tekkimine sellest, kas abikaasa

oli teise abikaasa poolt võetud kohustusest teadlik, vaid määrav on kohustuse võtmise tegelik

eesmärk ja otstarve. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et laenude võtmise tegelik ja

peamine eesmärk oli perekonna tavapäraste ja elutingimuste kohaste vajaduste rahuldamine

ning et nendel eesmärkidel võetud laenusid ka tegelikkuses kasutati. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et just laenuraha arvel suurendati ühisvara või selle väärtust.

Kuna ühise kohustuse tekkimine enne 1. juulit 2010.a kehtinud PKS § 20 lg 2 alusel ei ole

tõendatud, puudub alus rahuldada hageja nõuet ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtuse

hüvitamiseks ka alates 1. juulist 2010.a kehtiva PKS § 34 lg 2 alusel.

15. Kuna kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei tekkinud A.M. poolt 07.08.2009.a Eurest Fund

Group OÜ-lt võetud laenulepingust abikaasade ühist kohustust, on asjakohatud ka hageja

väited selle kohta, et J. M. ei näidanud üles valmidust laenulepingutest tulenevaid kohustusi

ise täita. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus on põhjendamatult heitnud

apellandile (kostjale) ette, et ta ei tõendanud hageja poolt laenuraha kasutamist muul otstarbel

kui seda väitis hageja. Tõendamiskoormis tõendamaks, et laenu võtmise tegelik ja faktiline

eesmärki oli perekonna vajaduste rahuldamine, lasus hagejal.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hinnata poolte väiteid selle kohta, millal lõppesid poolte

vahel abielulised suhted enne 1. juulit 2010.a kehtinud PKS § 15 lg 1 mõttes, kuna ühise

kohustuse olemasolu ei ole asjas tõendamist leidnud.

16. Ringkonnakohtu istungil selgitasid pooled, et maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 1

loetletud ühisvara on müüdud ja müügist saadud raha deponeeritud. Maakohtu otsuse

resolutsiooni p 2 tühistamise tõttu tuleb kohtuotsuse resolutsiooni p 3 kohaldada selliselt, et

ühisvara müügist saadud tulemi arvel kuuluvad esmalt täitmisele ühisvaral lasuvad

kohustused (p 3.1) ja seejärel jagada järelejääv summa A.M. u ja J.M. u vahel võrdselt (p 3.3).

17. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud on TsMS § 164 lg 1 alusel põhjendatud jätta

sarnaselt maakohtu otsuses märgitud jaotusega kummagi poole enda kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/