2-14-10917/17 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht

6. mai 2014.a, Tartu Tsiviilasja number 2-14-10917 Tsiviilasi Malle Tootsi hagi pärimisõiguse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 17. märtsi 2014.a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Malle Tootsi määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja: Malle Toots (isikukood: XXXXXXXXXXX) RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 17. märtsi 2014 määrus muutmata ja Malle Tootsi määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. ASJAOLUD

1. Malle Toots esitas 11. märtsil 2014 Tartu Maakohtule taotluse, milles palub tuvastada

M. Tootsi pärimisõiguse ulatuse tema emale A.Uile kuulunud kinnistu osast asukohaga X-XX, XXX, Tartu. Kinnistu soetas hageja isa A.U abikaasade abielu ajal 11.03.1939 ning see kuulus nende ühisvarasse. Kinnistu natsionaliseeriti 1940. a. A.U suri, A.U loobus notariaalse avaldusega oma abikaasast järelejäänud pärandusest. Samuti on surnud A.Ui vanemad ning käesoleval ajal on järele jäänud kolm esimese ringi pärijat: A.Ui pojad T.U ja M.U ning hageja.

T.U ja M.U loobusid 2008.a avaldusega pärimisõigusest M. Tootsi kasuks. Seega on hageja ainus A.Ui X-XX, XXX asuva kinnistu osa pärija. MAAKOHTU LAHEND

2. Tartu Maakohtu 17. märtsi 2014 määrusega jättis kohus M. Tootsi hagi menetlusse võtmata. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole M. Tootsi hagiga võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Tartu Maakohtu menetluses on olnud M. Tootsi hagi U.Ui vastu testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-01-22), milles kohus tuvastas, et M. Tootsi omandiõigus vaidlusalusele kinnistule ei tulene pärimisõigusest, vaid õigustatud subjekti staatusest, kelle õigused tulenevad Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadusest (ORAS). Kuigi X-XX, XXX kinnistu oli soetatud hageja vanemate Arseni ja A.Ui abielu ajal, kuuludes mõlemale abikaasale ühiselt, oli see 1957. a, mil suri hageja ema ja hageja isa loobus emast järelejäänud pärandusest, natsionaliseeritud. Seega ei kuulunud kinnistu pärandamise ja pärandist loobumise hetkel hageja vanematele ning seetõttu ei rakendunud vaidlusaluse kinnistu osas ka tavapärane pärimisõiguse menetlus, mille kohaselt oleksid A.Ui loobumise korral asunud pärima teised pärijad, sh hageja. Kuivõrd tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud varaga, tunnistati nii hageja kui tema isa omandireformi õigustatud subjektideks ORAS § 8 tähenduses (hageja X-XX, XXX hoonete ja krundi ¼ mõttelises osas). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele ei kohaldu aga pärimisõiguse regulatsioon ega põhimõtted. Kohus tuvastas U.Uile välja antud testamendijärgse pärimistunnistuse osalise kehtetuse põhjusel, et A.Uile oli omandireformi käigus ekslikult tagastatud terve kinnistu ja sellest tulenevalt oli ekslik ka vaidlusaluse kinnistu tervikuna pärandvaraks arvamine. Kohus selgitas hagejale, et tsiviilasjas nr 2-01-22 tehtud otsus omab mõju Tartu linna, hageja ja U.Ui vahelistele õigussuhetele ning et hageja saab oma õigustatud huvi realiseerida edaspidi tema poolt valitud õiguskaitsevahendeid kasutades.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD

3. Malle Toots esitas määruskaebuse, milles vaidleb maakohtu määrusele vastu ning palub tema taotlus pärimisõiguse ulatuse tuvastamiseks võtta menetlusse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole M. Toots esitanud maakohtule hagiavaldust ja kohtul ei ole võimalik tagastada

M. Tootsile hagiavaldust, mida ta ei ole esitanud. Maakohtule 11.03.2014 esitatud materjale ei ole M. Tootsile tagastatud, vaid tagastatud on koopiad. M. Toots ei ole hagi esitanud ja ei ole õige nimetada teda hagejaks; 2) on maakohtu määruse edasikaebamise tähtaeg liiga lühike, et taotleda riigi õigusabi. Maakohus on jätnud M. Tootsi ilma riigi õiguskaitsest, millele M. Tootsil on põhiseaduslik õigus; 3) soovib M. Toots tema pärimisõiguse ulatuse tuvastamist, mis on tema põhiseaduslik õigus vastavalt PS § 32 lg-le 4; 4) ei ole maakohus võimaldanud M. Tootsil kõrvaldada oma taotluse puudusi; 5) ei ole käesolevas pärimisõiguse tuvastustaotluses asjakohane koguda infot kohtute infosüsteemist. Pärimisõigust saab tõestada vaid pärimisõiguslike dokumentide abil; 6) ei ole määrusele märgitud kohtuniku nime ja määrusele ei ole lisatud digitaalse allkirja kinnituslehte, samuti puudub määrusel pitsat.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 17. märtsi 2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. M. Tootsi määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma määruses korrata. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha määruskaebuses esitatud väidete kohta.

5. Ringkonnakohus selgitab määruskaebuse esitajale, et maakohtul tuli avalduse menetlusse võtmise otsustamisel selgitada välja kohtule taotluse esitanud menetlusosalise nõue ning anda nõudele esmane õiguslik kvalifikatsioon, millest sõltub asja edasise menetluse kulgemine. Menetlusosalisel ei ole üldjuhul võimalik endal valida, kas tema nõuet menetletakse hagivõi hagita menetluses, vaid menetluse liik sõltub asja olemusest. Nõudele õigusliku kvalifikatsiooni andmisel (sh kas nõuet tuleb lahendada hagivõi hagita menetluses) ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Maakohtul tuli kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel. Samuti on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt Riigikohtu 19.03.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-10). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud M. Tootsi taotluse hagiavaldusena ja käsitlenud M. Tootsi hagejana. Vastavalt TsMS § 368 lg-le 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. M. Tootsi esitatud taotlus on kvalifitseeritav tuvastushagina pärimisõiguse olemasolu tuvastamiseks.

6. Samuti on maakohus põhjendatult kogunud infot kohtute infosüsteemist, et mh selgitada välja, kas vaidlusaluse õigussuhte kohta on olemas jõustunud kohtulahend, mis välistaks samas asjas uue kohtusse pöördumise (TsMS § 371 lg p 4). TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Tartu Maakohtu 5. juuni 2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-01-22 on kohus rahuldanud M. Tootsi hagi osaliselt ja tunnistanud kehtetuks U.Ui testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse 26. juulist 1995 pärandvara koosseisu määramise osas. Sama otsusega on kohus jätnud rahuldamata

M. Tootsi taotluse tunnistada tema pärimisõigust kogu A.Uile kuulunud varale. Tartu Ringkonnakohus jättis oma 29. juuni 2007 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja Riigikohus jättis M. Tootsi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Maakohtu otsus jõustus 7. novembril 2007. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tsiviilasjas nr 2-01-22 tuvastatud asjaoludest tulenevalt ei ole käesolevas tsiviilasjas võimalik saavutada M. Tootsi taotletavat eesmärki – tuvastada tema pärimisõiguse ulatus A.Uile kuulunud kinnistu osast asukohaga X- XX, XXX –, sest hageja hüpoteetiline omandiõigus ei saa tuleneda pärimisõigusest. Alternatiivselt puuduks M. Tootsil õigustatud huvi esitada tuvastushagi pärimisõiguse ulatuse kindlakstegemiseks, kuna pärimisõiguse aluste puudumisel ei ole võimalik saavutada eeldatavat eesmärki – tunnustada pärimise teel tekkivat omandiõigust. Maakohus ei pidanud andma M. Tootsile tähtaega hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks, sest käesolevas olukorras ei oleks vormija sisunõuetele vastava hagiavalduse esitamine kõrvaldanud hagi perspektiivi puudumist.

7. Maakohtu määruses märgitud edasikaebamise tähtaeg 15 päeva on seadusest tulenev tähtaeg (TsMS § 661 lg 2). Kui M. Toots vajas täiendavalt aega mh riigi õigusabi taotlemiseks, võis ta esitada kohtule vastava taotluse koos määruse vaidlustamise tähtaja pikendamise avaldusega. Samas ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et M. Toots oleks taotlenud riigi õigusabi pärimisõiguse tuvastamiseks kohtusse pöördumisel või määruskaebuse esitamisel Tartu Maakohtu 17. märtsi 2014 määrusele. Seega ei ole asjakohane M. Tootsi väide tema õiguskaitsest ilmajätmise kohta.

8. Ringkonnakohus leiab, et M. Tootsi etteheited määrusele, mis puudutavad määruse vormistamist, ei ole asjakohased ega anna alust määruse tühistamiseks. Ka asjaolu, et

M. Tootsile ei ole tagastatud avaldusele lisatud dokumentide originaaleksemplare, ei ole maakohtu määruse tühistamise aluseks. Dokumentide tagastamise nõudega tuleb M. Tootsil pöörduda maakohtu poole.

9. Ringkonnakohus juhib M. Tootsi tähelepanu sellele, et määruskaebuselt on tasutud riigilõivu ettenähtust enam. 8. aprilli 2014 määrusega lahendas maakohus M. Tootsi menetlusabi taotluse, vabastas M. Tootsi riigilõivu tasumisest 15 euro ulatuses ning andis tähtaja riigilõivu 10 euro tasumiseks. Maakohus põhjendas õigesti, et kuna Riigikohus tunnistas 27.03.2014 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-2-14 RLS § 57 lg 14 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks, tuli

M. Tootsi määruskaebuselt tasuda riigilõivu 25 eurot. Käesoleval juhul on M. Toots tasunud kokku 60 eurot. Vastavalt TsMS § 190 lg-le 2 kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui talle on antud menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisel kantud kulud (s.o riigilõiv 25 eurot) M. Tootsi kanda. Kuna M. Toots on tasunud riigilõivu 60 eurot, s.o 35 eurot ettenähtust enam, on M. Tootsil õigus esitada TsMS § 150 lg 1 p

1 alusel taotlus enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Taotluses tuleb märkida, millisele pangakontole soovib M. Toots riigilõivu tagastamist.

Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/