2-13-28475/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

05. mai 2014 Tartu Tsiviilasja number 2-13-28475 Tsiviilasi R.K. hagi A.K. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

540 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 30. detsembri 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.K. apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): R.K. (isikukood XXXX) Vastustaja (kostja): A.K.(isikukood XXXX) Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 30. detsembri 2013 otsus osaliselt väljamõistatud elatise suuruse osas.

3. Teha asjas uus otsus, millega välja mõista A.K. lt R.K. kasuks elatis alates 01. septembris 2012 kuni 30. detsembrini 2013 summas 1852 eurot (üks tuhat kaheksasada viiskümmend kaks eurot). Elatis tasuda R.K. arvelduskontole nr 221024963591 AS-s Swedbank. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud maakohtus 57,9% ulatuses A.K.

kanda ja 42,1% ulatuses R.K. kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta A.K. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. R.K. (hageja) esitas A.K. (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista elatise hageja kasuks 200 eurot kuus alates 1. septembrist 2012. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja 30. detsembril 1992 sündinud poeg, kes õpib Luua Metsanduskoolis päevases õppevormis. Hageja ema toetab teda 170 euroga kuus ja maksab korteriüüri Võrus. Kostja väidab, et ta on töötu ega saa hagejat igakuiselt piisava rahasummaga toetada. Samas on kostja mitme garaaži, treipingi, kahe auto ja paadi omanik.

2. Kostja A.K.tunnistas hagi osaliselt. Vastuväidete kohaselt on kostja töötu, mistõttu ta on tasunud elatist hageja ülalpidamiseks 50-100 eurot kuus. Hageja saab toetust ka koolist ja emalt, kes elab ja töötab Soomes. Kostjal on teine alaealine poeg A.K.. Kostja suudab elatist maksta igakuiselt 50 eurot. MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. detsembri 2013 otsusega hagi osaliselt ja mõistis A.K. lt välja elatise R.K. kasuks alates 01. septembrist 2012 kuni 30. detsembrini 2013 summas 948,77 eurot. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt peavad lapse ülalpidamiskulutuste kandmisel osalema mõlemad vanemad. Hageja õpib ja õppis täisealiseks saamisel kutseõppeasutuses, tal puudub vara, hageja saab koolist eritoetust. Kostja poolt esitatud tõendi kohaselt on kostja 28.10.2013 töötuna arvele võetud ja töötutoetust ega töötukindlustushüvitist ei saa. Kostjal on kolm sõiduautot (Mitsubishi Galant 1988. a, Mitsubishi 1994. a ja BMW 318 1995. a) ning ta omab korteriomandit Tartu linnas. Kostjal on veel 17-aastase poja A.K.i, kes õpib 11. klassis, ülalpidamiskohustus. Kostja on esitanud korteri kommunaalteenuste ja elektriarved, enda ja abikaasa pangakonto väljavõtted. Kostja seletuste kohaselt jääb neil perele 300 eurot kuus kolme liikme peale, tema abikaasa keskmine palk on

402 eurot kuus. Hageja õpib kutseõppeasutuses, mis tingib vajalikke väljaminekuid toidule, rõivastele, jalanõudele, hügieenitarvetele, transpordile kooli ja tagasi (kaks korda kuus sõit kompenseeritakse), sidele, õppevahenditele, eluasemekulutustele ühiselamus jne. Hageja on esitanud tõendid ühiselamu kohatasu ja kommunaalkulude kohta, Võrus asuva korteri kommunaalteenuste ja elektriarved. Hagiavalduse kohaselt toetab ema hagejat 170 euroga kuus ja tasub korteriüüri Võrus, hageja emal on korteriomand Võru linnas ja sõiduauto VW Vento 1996. a. Kohtupraktika kohaselt loetakse elatise tasumist alla kohustatud määra lapse ülalpidamiskohustuse rikkumiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja ei ole töövõimeline. Maakohus leidis, et kostja osaks tuleb lugeda täisealise poja Risto ülalpidamisel

100 eurot kuus, mis on väiksem PKS § 101 lg 1 kehtestatud elatise alammäärast, sest kostja omab ülalpidamiskohustust veel ühe alaealise lapse suhtes ja kostja ei ole tema muid kohustusi ning varalist seisundit arvestades võimeline andma täisealisele pojale Ristole ülalpidamist hageja poolt taotletud ulatuses, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Poolte vahel ei ole vaidlust ja hageja õigeksvõtuga on tõendatud, et kostja on vaidlusalusel perioodil hagejat toetanud 527+121= 648 euroga. Tõendamata on kostja väited, et ta on peresiseselt poega veel rohkem toetanud. Hageja on hagi kohtule esitanud 06. juunil 2013. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks hageja taotlusel alates 01. septembrist 2012 kuni hageja 21-aastaseks saamiseni 30. detsembril 2013 elatise (15x100+ 96,77)-648 = 948,77 eurot. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. R.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 30. detsembri 2013 otsuse tühistamist elatise suuruse osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista A.K. lt välja alates 01. septembrist 2012 kuni 30. detsembrini 2013 elatis miinimummääras, s.o 160 eurot kuus, ja menetluskulude vastustaja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud ebaõigesti suurema osa ülalpidamiskohustusest R.K. ema J.K. kanda. Maakohus on jätnud arvestamata J.K. raske olukorra. J.K. on alates 16. jaanuarist 2012 töötu, kuid on sellest hoolimata leidnud vahendid R.K. toetamiseks. J.K. ülalpidamisel on lisaks teine laps (sünd. XXXX). Jääb arusaamatuks, miks J.K. lapsed võivad jääda halvemasse majanduslikku seisu kui A.K. teine laps.

5. A.K.vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Tartu Maakohtu

30. detsembri 2013 otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohus kaalunud mõlema poole majanduslikku olukorda ja teinud õige ja põhjendatud otsuse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 30. detsembri 2013 otsuse osaliselt väljamõistetud elatise suuruse osas ning teeb asjas uue otsuse, millega mõistab A.K. lt välja elatise R.K. kasuks alates 01. septembrist 2012 kuni

30. detsembrini 2013 summas 1852 eurot.

7. Hageja on sündinud 30.12.1992 ning hagi maakohtule on esitatud 06.06.2013. Seega on elatise nõude esitanud mitte alaealine laps, vaid täisealiseks saanud laps. PKS § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhivõi keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, et hageja ei oleks PKS § 97 p-i 2 alusel ülalpidamist saama õigustatud isikuks ning seetõttu ringkonnakohus seda asjaolu ei kontrolli.

8. PKS-s on sätestatud elatise miinimummäär alaealise lapse ülalpidamiseks, täisealiseks saanud lapse kohta selline seaduse säte puudub. Seega tuleb elatise suuruse määramisel lähtuda hageja vajadustest ja tema tavalisest elulaadist. PKS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 järgi arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi PKS § 101 sätestab minimaalse elatise suuruse alaealisele lapsele, võib ka täisealise lapse puhul ülalpidamise ulatuse määramisel PKS § 99 alusel lähtuda PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määrast. Viidatud paragrahvi lõikest 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2012. aastal oli miinimumelatis alaealisele lapsele 145 eurot kuus ning 2013. aastal oli miinimumelatis alaealisele lapsele 160 eurot kuus. Siinkohal on asjakohane tugineda ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukohale (näit tsiviilasi nr 3-2-1-118-12, p 16; tsiviilasi nr 3-2-1-160-12, p 17), et kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) leidnud, et „Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.“ Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium korduvalt leidnud (näit tsiviilasi nr 3-2-1-118-12, p 16; tsiviilasi nr 3-2-1-160, p 17), et tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.

Ringkonnakohus leiab, et elatis summas 145 eurot kuus 2012. aastal ja 160 eurot kuus 2013. aastal täisealiseks saanud lapsele, kes jätkab õpinguid kutseõppeasutuses, arvestab PKS § 99 lg-tes 1 ja 2 sätestatut ning tagab piisavad materiaalsed vahendid hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja arenguks ning ei ole ülemäära suur, arvestades ka hagejal seoses kutseõppeasutuses õppimisega teatud lisakulutuste vajadust (kulutused sõidule jms).

9. Maakohtus on kostja, tuginedes asjaolule, et ta on töötu ja tema ülalpidamisel on alaealine laps, leidnud, et ta ei ole ta võimeline maksma täisealisele hagejale elatist alaealisele lapsele seaduses sätestatud alammääras. PKS § 98 lg 1 sätestab küll, et kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, kuid arvestada tuleb ka PKS § 102 lg-t 1, mille järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja on esitanud kohtule Eesti Töötukassa 13.11.2013 teatise (tl 33), mille kohaselt on kostja töötuna arvele võetud alates 28.10.2013 ja ta ei saa hetkel töötutoetust ega töötuskindlustushüvitis. Kostjal on kolm sõiduautot (Mitsubishi Galant 1988. a, Mitsubishi 1994. a ja BMW 318 1995.

a) ning ta omab korteriomandit Tartu linnas. Kostjal on veel ülalpidamiskohustus 17-aastase poja A.K.i suhtes, kes õpib 11. klassis (tl 34). Riigikohus on korduvalt oma lahendites (näit otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12) asunud seisukohale, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike.

See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut. Lähtudes Riigikohtu eelviidatud seisukohast ei ole õige vähendada kostja ülalpidamiskohustust ainuüksi seetõttu, et ta ei tööta juba pikemat aega. Samuti ei saa sel alusel väita, et kostja ülalpidamisel olev alaealine laps osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja juhul, kui kostja peaks hagejale maksma elatist 145 eurot kuus (september-detsember 2012) ja 160 eurot kuus (jaanuar-detsember 2013).

Kostja ei ole töövõimetu, vaid ta on töövõimeline ja seetõttu ka võimeline saama sissetulekut, mis rahuldaks nii tema enda kui laste vajadused. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kostja poolt maakohtule esitatud tõendid (sh korteri kommunaalteenuste ja elektriarved, enda ja abikaasa pangakonto väljavõtted) ning tema väide, et nende kolmeliikmelise pere ülalpidamiseks kuus jääb 300 eurot. Nagu ringkonnakohus juba märkis, ei vähendata töövõimelise vanema lapse ülalpidamise kohustust üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et õigustatud on hageja nõue välja mõista kostjalt elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Arvestades Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära vaidlusalusel perioodil 01. september 2012 kuni 30. detsember 2013 tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks elatis summas 1852 eurot (4x145=580+(12x160=1920)=2500-648=1852). Siinkohal arvestab ringkonnakohus kostja poolt vaidlusalusel perioodil tasutud summat

648 eurot (tl 29).

10. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulud maakohtus tuleb jätta arvestades hagi osalist rahuldamist TsMS § 163 lg 1 alusel 42,1% ulatuses hageja kanda ja 57,9% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson