3-11-1432/75 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17.09.2013, Tartu Haldusasja number 3-11-1432 Haldusasi X.X.-i kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 639,12 eurot iga Narva arestikambris viibitud ööpäeva eest Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.03.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 28.08.2013 Menetlusosalised Kaebaja X.X. Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.03.2012. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas X.X.-i kaebuse Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja mõistis Politseija Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju summas 100 eurot ning riigilõivu riigi tuludesse summas 15,97 eurot. Saata tühistatud osas asi halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.10.2013 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebaja viibis Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambris (alates 01.01.2010 Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Narva kamber) kokku kolmel korral:

05.12.2008 - 21.01.2009 – 48 päeva; 12.02.2009 - 16.02.2009 – 5 päeva; 11.02.2010 - 22.02.2010 – 12 päeva. 2. 09.04.2011 esitas kaebaja Politseija Piirivalveameti (PPA) Ida Prefektuurile kahjunõude seoses asjaoluga, et Narva kambris viibimise ajal rikuti tema seadusest tulenevaid õigusi, millega tekitati talle varalist ja mittevaralist kahju. 3. 10.05.2011 jättis PPA Ida Prefektuur kaebaja kahjunõude täies ulatuses rahuldamata (tl 35-37). 4. 09.06.2011 laekus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebaja kaebus (tl 1-8, tõlge tl 13-14) PPA Ida Prefektuuri poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 639,12 eurot iga Narva kambris viibitud ööpäeva eest. Kaebuses väidab kaebaja, et Narva kambrisse saabumisel ei tutvustatud talle arestimaja sisekorraeeskirjast tulenevaid vahistatu õigusi ja kohustusi arusaadavas keeles. Kaebaja kinnitusel puudusid Narva kambris riidenagid ja istmed igale vahistatule. Kaebajale ei antud üleriiklikus levikus olevaid ajalehti ja ajakirju, ei võimaldatud telefonikõnesid ja jalutuskäike, lühiajalisi kokkusaamisi lubati ainult kord kuus 10 minutiks. Arestimajas puudus juuksur, padjad, madratsid ja tekid olid mustad ja kasutuskõlbmatud. Kambris puudus korralik aken ja soe vesi. Kambri tingimused olid antisanitaarsed, WC oli vaheseinaga eraldamata ja vahistatud suitsetasid samas kambris. Telefoni ja pangakonto puudumise tõttu ei saanud kaebaja muretseda vajalikke asju ega teatada sellest inimestele, kes talle pakke tõid. Kaebaja leiab, et PPA Ida Prefektuuri arestimaja Narva kambri kinnipidamistingimused on vastuolus põhiseaduse, arestimaja sisekorraeeskirja ja vangistusseaduse sätetega, ebainimlikud ning seal viibivate isikute inimväärikust alandavad. Kaebaja taotleb talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist iga Narva kambris viibitud ööpäeva eest summas 639,12 eurot. 5. Tartu Halduskohus rahuldas 12.03.2012. a otsusega (tl 78-81) kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 100 eurot. - Halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigusi seoses kambris valitsenud tingimustega. Kambris oli tagatud kunstlik valgus, mis oli eluruumi valgustamiseks piisav. Kambris riidenagide puudumine oli põhjendatud, kuna riidenagid olid teiste kinnipeetute poolt ära lõhutud ning arestimaja ei olnud jõudnud kambritesse uusi panna. Istekohtade mittepiisavuse korral oleks pidanud kaebaja sellest arestimajale teada andma, kuid haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja sellesisulise suulise või kirjaliku avaldusega arestimaja poole pöördunud. Väheusutav on kaebaja väide, et tema voodipesu oli must ja määrdunud. Juhul, kui kaebaja sai voodipesu vahetamise käigus musta või määrdunud voodipesu, oli tal võimalus pöörduda arestimaja poole taotlusega ning vahetada voodipesu enne, kui seda teeb arestimaja. Kaebaja ei ole pöördunud vastustaja poole ka avaldusega võimaldada talle koristamisvahendeid. WC kasutamisel oli kaebajale tagatud minimaalne privaatsus ning tema inimväärikust ei ole sellega alandatud. Samuti ei ole õigusvastane asjaolu, et arestimaja kambris puudus soe vesi, kuna kaebajal oli võimalik teha toimingud, mis väidetavalt jäid tegemata sooja vee puudumise tõttu, väljaspool kambrit. Arvestades kaebaja poolt antud nõusolekut viibida ühes kambris suitsetavate kinnipeetutega, ei ole õigusvastane ka vastustaja tegevus kaebaja hoidmisel ühes kambris koos suitsetajatega. - Kohus ei pea õigusvastaseks ka arestimajas kaupluses sisseostude sooritamise ja juuksuriteenuste osutamise võimaluse puudumist. Nende teenuste osutamine eeldab täiendavaid julgeolekuabinõusid ning nende puudumist kompenseeritakse pakkide saatmisega ning võimalusega duširuumis ametnike valve all teineteisel juukseid lõigata. Halduskohus ei 2

nõustu küll vastustaja väitega, et vastustajal puudub kohustus päevalehtede, raamatute või ajakirjade soetamiseks, kuid ei pea kaebajale kirjanduse väljastamata jätmise toimingut õigusvastaseks. Kaebaja oleks pidanud soovi korral talle kirjanduse väljaandmist taotlema, kuid haldusasja materjalidest nähtuvalt kaebaja seda teinud ei ole. - Seoses vabas õhus mitteviibimise võimaldamisega märgib kohus, et kinnipeetule värskes õhus viibimise tagamine on otseselt vastustaja mõjusfääris. Kahju ärahoidmiseks oleks võinud vastustaja kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda. Siiski oleks jalutuskäigu mittevõimaldamisest tingitud kahjulikku mõju võimalik läbi vaadata ainult siis, kui kaebaja oleks sõnaselgelt avaldanud selleks soovi või oli vastustaja süül mitteteadlik õigusest olla vabas õhus. Arestimajja saabumisel tutvustati kaebajale tema õigusi ja kohustusi, seal hulgas ka seda, et arestimajas puuduvad jalutuskäikude võimaldamiseks tehnilised võimalused ning vabas õhus viibimiseks soovi avaldanud vahistatud etapeeritakse esimesel võimalusel vastavaid tingimusi omavatesse kinnipidamiskohtadesse. Seega oli kaebaja teadlik õigusest viibida vabas õhus, kuid ei avaldanud arestimajas viibimise ajal selleks soovi. - Halduskohtu hinnangul on vastustaja rikkunud kaebaja õigusi eraelu puutumatusele ja lühiajalistele kokkusaamistele. Arestimajas, kus isik viibib ööpäev läbi lukustatud kambris, on lühiajaliste kokkusaamiste oluliselt piiramine 65 päeva ehk 3 kuu jooksul pikaajaline ja intensiivne isiku õiguste rikkumine. Samuti puudus kaebajal võimalus õiguste rikkumise lõpetamiseks ning mittevaralise kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kuna kaebaja on jätnud tõendamata talle varalise kahju tekkimise, on kohtu hinnangul õiglane hüvitis kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest 100 eurot. - Halduskohus mõistis vastustajalt riigituludesse riigilõivu 15,97 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. 02.04.2012 esitas vastustaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 102-104), milles palub Tartu Halduskohtu 12.03.2012. a otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt: - Halduskohus on ebaõigesti formuleerinud kaebuse nõude. Kaebaja on kohtule esitatud nõudes palunud moraalse ja füüsilise kahju hüvitamist, kuid kohus on nõuetena läbi vaadanud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõude. Samuti on halduskohus kohtuotsuses arestimaja tingimuste seadusele vastavuse hindamisel ebaõigesti tuginenud vangistusseaduse sätetele, mis ei laiene arestimajas kinnipeetute piiratumatele õigustele. - Kinnipeetule värskes õhus viibimise mittevõimaldamise õiguspärasuse hindamisel on halduskohus jätnud arvestamata, et käesolevas vaidluses ei viibinud kaebaja arestimaja kambris pikka aega järjest, vaid oli arestimajas kolmel erineval perioodil, millest vaid esimene kinnipidamine kestis ligikaudu poolteist kuud. Selle aja jooksul oli kaebaja teadlik värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest ning juhul, kui ta oleks seda taotlenud, oleks vastustaja paigutanud ta nõuetele vastavasse Jõhvi arestimajja või Viru Vangla eelvangistusosakonda. - Arestimajas telefoni kasutamise võimaluse osas märgib vastustaja, et see võimalus saab olla tagatud üksnes tingimusel, et sellised tehnilised võimalused on olemas. Vastustaja rõhutab, et tehniliste tingimuste all ei ole seadusandja silmas pidanud mitte füüsiliselt aparaadi olemasolu, vaid sideühendust. Seega isegi, kui vastaks tõele, et kaebaja nägi arestimajas telefoniaparaati, nagu ta on väitnud, ei tõenda see tehniliste võimaluste olemasolu telefoni kasutamiseks. - Meelevaldne on halduskohtu järeldus, et on tõendatud, et kaebajale lubati lühiajalist kokkusaamist üks kord kuus kestvusega umbes 10 minutit. Vastustaja on seisukohal, et 3

kinnipeetule ei laiene põhiseaduse §-s 26 sätestatud isiku eraellu sekkumise keeld, ning kuna kaebaja peeti kinni ja paigutati arestimajja kahtlustatuna raskes kuriteos, on tema eraellu sekkutud seaduslikul alusel. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et arestimaja sisekorraeeskiri sätestab kokkusaamise maksimaalse kestvuse, mille tegelikku pikkust võivad mõjutada mitmed erinevad asjaolud, sh kriminaalmenetlusest tingitud isiku suhtes kehtestatud piirangud. Samuti toimub kokkusaamine kinnipeetu või kokkusaaja taotluse alusel ja üksnes arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku loal. Kaebaja ei ole aga väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks arestimajas kokkusaamise taotlusi esitanud ja arestimaja juhtkond oleks need rahuldamata jätnud. - Agressiivsus ja viha, mis kaebaja sõnul temas kinnipidamistingimuste tõttu õiguskaitseorganite vastu tekkisid, olid olemas juba enne tema arestimajja sattumist. Seega olid viha ja agressiivsus isiku arestimajja paigutamise põhjus, mitte selle tagajärg. Vastustaja on sellekohased selgitused esitanud ka kohtuistungil, kuid kohus on jätnud need protokollimata. Samuti ei tutvustatud menetlusosalistele protokolli ning istungi lõpus ei teatatud selle allkirjastamise aega. Seega on kohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, jättes menetlusosalised ilma õigusest protokolliga tutvumiseks ja selles paranduste tegemiseks. - Vastustaja leiab, et arestimajas viibimisega seotud ebamugavused ei anna antud juhul põhjust kaebajale kahju hüvitamiseks. Kaebaja kinnipidamine oli suhteliselt lühiajaline ega saanud seetõttu isiku organismile mõju avaldada. - Halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mõistes vastustajalt välja riigituludesse riigilõivu summas 15,97 eurot. 7. Tartu Ringkonnakohus andis 19.04.2012. a määrusega kaebajale tähtaja apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks. Kaebaja on kinnitanud nimetatud määruse kättesaamist 25.04.2012, kuid ei ole vastust apellatsioonkaebusele kohtule esitanud. 8. 09.05.2012 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus tagastas kaebajale 06.05.2013. a määrusega, kuna kaebaja ei olnud apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, Tartu Halduskohtu 12.03.2012. a otsus kaebuse rahuldatud osas tühistada ning saata asi tühistatud osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 10. Tartu Halduskohus mõistis vaidlustatud otsusega PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju kaebaja lühiajaliste kokkusaamiste õiguse rikkumise tõttu Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambris (edaspidi Narva kambris). Muus osas jäi kaebus sisuliselt rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitas PPA vastuväiteid halduskohtu otsusele tervikuna. 28.08.2013 ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil otsustas PPA esindaja siiski mitte apelleerida halduskohtu otsust osas, millega jäeti kaebus rahuldamata (tl 117). Seega on apellatsiooniastmes vaidluse all vaid küsimus sellest, kas PPA rikkus kaebaja Narva kambris viibimise ajal tema õigust kokkusaamistele. Õige on PPA väide, et kohtuotsuse pealdises on halduskohus formuleerinud kaebuse nõude ebaõigesti varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Kaebusest ei ilmne, et kaebaja oleks taotlenud varalise kahju hüvitamist (tl 1-8, tõlge tl 13-14). Ka ei ole halduskohus varalise kahju hüvitamise nõuet kohtumäärusega menetlusse võtnud. Menetlusse on võetud ainult mittevaralise kahju 4

hüvitamise nõue (tl 16). Ühtlasi ei nähtu toimiku materjalide põhjal ega vaidlusküsimuse olemusest, et lühiajaliste kokkusaamiste õiguse rikkumine võinuks tekitada kaebajale varalist kahju. Seega saab vaidlusküsimuseks olla vaid lühiajaliste kokkusaamiste õiguse väidetava rikkumisega kaebajale tekitatud mittevaraline kahju. 11. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibis Narva kambris kui kuriteos kahtlustatav, olles seega vangistusseaduse (VangS) mõistes vahistatu staatuses. VangS § 4 järgi on vahistatu vangistusseaduse tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. VangS § 94 lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. VangS § 94 lg 4 järgi sätestatakse vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord vangla sisekorraeeskirjades. Kuna kaebaja viibis arestimajas, mitte vanglas, tuleb käesoleval juhul lähtuda arestimaja sisekorraeeskirjadest (ASKE). ASKE (vaidlustatud perioodidel kehtivas redaktsioonis) § 60 lg-de 1 ja 2 järgi on kinnipeetul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord nädalas, kestusega kuni kaks tundi ning üks kord kuus kestusega kuni kolm tundi. 12. Vaidlustatud otsuses tuvastas halduskohus, et vastustaja võimaldas kaebajale õigusvastaselt lühiajalisi kokkusaamisi ainult üks kord kuus kümneks minutiks, millega rikkus põhiseaduse §-i 26 ning arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) § 60 lg-d 1 ja 2. PPA on seisukohal, et kuriteos kahtlustavale ei laiene põhiseaduse §-s 26 sätestatud isiku eraellu sekkumise keeld ning kohus ei ole arvestanud sellega, et arestimaja sisekorraeeskiri sätestab kokkusaamise maksimaalse kestvuse, mille tegelikku pikkust võivad mõjutada mitmed erinevad asjaolud, sh kriminaalmenetlusest tingitud isiku suhtes kehtestatud piirangud. 13. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga põhiseaduse § 26 ning ASKE § 60 lg-te 1 ja 2 tõlgendamise osas vaid osaliselt. Põhiseaduse § 26 sätestab igaühe õiguse perekonnaja eraelu puutumatusele. Riigikohus on leidnud, et vahistamine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Perekonnaelu puutumatusesse sekkumine on seejuures olemuslikult osa vahistatu staatusest. Vahistatu perekonnaelu puutumatus on oluline väärtus, mille suhtes tuleb kriminaalasjades õigusemõistmise huvides rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo (RKPsJK 04.04.2011. a otsus asjas nr. 3-4-1-9-10, p-d 44, 63). Asjas Messina nr. 2 (Messina vs Itaalia nr. 2, 28.09.2000. a otsus, taotlus nr. 25498/95, p 61) leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et igasugune kinnipidamine, ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (inimõiguste konventsioon) artikli 5 valguses õiguspärane kinnipidamine, toob kaasa pereja eraelu piirangud. Euroopa Inimõiguste Kohus on täpsemalt leidnud, et kokkusaamiste arvu, kestust ja järelevalvet reguleerides riivab riik isikute õigust inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatud eraja perekonnaelu puutumatusele (Moiseyev vs Venemaa, 09.10.2008. a otsus, taotlus nr. 62936/100, p 246; Ciorap vs Moldova, 19.06.2007. a otsus, taotlus nr. 12066/02, p 111) (RKPsJK 04.04.2011. a otsus asjas nr. 3-4-1-9-10, p 44). 14. VangS § 94 lg 4 koosmõjus ASKE § 60 lg-tega 1 ja 2 omavad seega kahetist iseloomu. Ühest küljest riivavad nad kaebaja õigust eraja perekonnaelule, kuna lubavad lähedastega vaid lühiajalisi kokkusaamisi. Ringkonnakohus märgib, et vastava riive kooskõla põhiseadusega ei ole käesolevas haldusasjas vaidluse all. Teisest küljest annavad aga viidatud sätted ka vahistatule õiguse taotleda ASKE § 60 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sageduse ja kestusega 5

lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega. VangS § 41 lg 2 (alates 01.06.2008 jõustunud redaktsioonis) sätestab, et vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega on vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramine võimalik vaid julgeoleku kaalutlustel või seadusest tulenevatel alustel. Igal muul juhul saab lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramist käsitleda vahistatu eraja perekonnaelu puutumatuse rikkumisena. 15. Kaebuses halduskohtule selgitab kaebaja, et lühiajalisi kokkusaamisi lubati vaid kord kuus 10 minutit (tl 13 p). Asjaolu, et Narva arestimajas lubati kuus üks kord 10 minutit lähedastega kohtuda, selgitas kaebaja ka halduskohtus toimunud kohtuistungil (tl 74 p). Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kaebaja väide ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks piisav. Kaebaja ei selgita, millal toimus kaebuses märgitud lühiajaline kokkusaamine kestusega 10 minutit. Samuti ei selgu, kas kaebus on esitatud põhjusel, et kaebaja taotles ühes kuus ettenähtud lühiajalist kokkusaamist kestusega 3 tundi ning PPA võimaldas kokkusaamist vaid 10 minutit või on kaebus esitatud ka põhjusel, et kaebaja taotles PPA-lt lisaks lühiajalisi kokkusaamisi kord nädalas kestusega 2 tundi ning PPA neid ei võimaldanud. Nimetatud asjaoludest oleneb, millise ASKE § 60 lõike alusel õiguse rikkumist peab kohus kaebaja erinevatel arestimajas veedetud perioodidel kontrollima ning kui suurt mittevaralist kahju võidi kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitada. Ringkonnakohus märgib, et ASKE § 60 lg-s 1 märgitud lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine võis kaebaja õigusi rikkuda perioodidel 05.12.2008-21.01.2009 ning 11.02.2010-22.02.2010, samas kui ASKE § 60 lg-s 2 märgitud lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine võis kaebaja õigusi rikkuda vaid perioodil 05.12.2008-21.01.2009. Kaebaja ei ole kaebuses ega kohtuistungil eeltoodud asjaolusid kohtule selgitanud. Vastavaid asjaolusid ei ole välja selgitanud ka halduskohus. Kuna ringkonnakohus menetleb apellatsiooniastmes PPA apellatsioonkaebust, puudub ringkonnakohtul võimalus kohustada kaebajat eeltoodud asjaolude selgitamiseks kohtusse ilmuma. 16. Halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud ka Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo 10.05.2010. a vastusele kaebaja taotlusele, mille kaebaja esitas kahju hüvitamiseks seoses oma õiguste väidetava rikkumisega Narva kambris. Vastuses taotlusele märgib Ida Prefektuur järgmist: „Vastavalt Vangistusseaduse § 24 lg 1 on kinnipeetaval õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus, mille kestvus on paika pandud Narva kambri päevakavaga, st 15 minutit“ (tl 35-37). Kaebaja taotlust ega Narva kambri päevakava halduskohus vastustajalt välja ei ole nõudnud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas Narva kambris oli eranditult kõigi lühiajaliste kokkusaamiste aeg piiratud vaid 15 minutiga. Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et nimetatud vastus ei kinnita kaebaja väidet selle kohta, et vaidlusalustel perioodidel võimaldati talle lähedastega vaid üks kokkusaamine kestusega 10 minutit, nagu see ei tõenda ka asjaolu, et kaebaja taotles lähedastega lühiajalisi kokkusaamisi kestusega kaks tundi nädalas ja kolm tundi kuus, mida kaebajale ei võimaldatud. 17. Apellatsioonkaebuses leidis PPA, et halduskohtu järeldus otsuse p-s 15 selle kohta, et kohus on pidanud tõendatuks, et kaebajale lubati lühiajalist kokkusaamist üks kord kuus kestusega umbes 10 minutit, on meelevaldne. PPA leidis, et põhjendamatu on ka luua seoseid kokkusaamiste võimaldamise ja nende kestuse vahel (apellatsioonkaebuse p 11). Tartu Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil selgitas PPA esindaja, et PPA-l puuduvad tõendid, 6

millest nähtuks, et kaebaja on lähedastega kokkusaamisi taotlenud ja neist oleks keeldutud. Ka ei ole fikseeritud kokkusaamiste toimumist. Küll aga kinnitas PPA esindaja, et Narva kambri päevakavas on kokkusaamisteks ette nähtud teatud periood (kd I, tl 117p). 18. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lõikele 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. 19. ASKE § 62 lg 1 järgi toimub kokkusaamine kinnipeetu või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku loal. ASKE § 62 lg 2 kohaselt teatatakse kokkusaamise võimaldamisel taotluse esitajale kokkusaamise aeg ja tehakse vastav kanne arestimaja töö arvestuse raamatusse. ASKE § 64 lg 1 sätestab, et loa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetul on samal kuul üks kokkusaamine juba olnud ja kokkusaamisruumis ei ole vaba kohta või kui arestimaja juht või tema poolt volitatud isik kahtleb kokkusaaja maines. Keeldumine tehakse kinnipeetule ja kokkusaajale teatavaks viie tööpäeva jooksul taotluse esitamisest arvates (lg 2). 20. PPA leiab, et kaebaja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks arestimajas kokkusaamise taotlusi esitanud ja arestimaja juhtkond oleks need rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, kuid märgib, et käesolevas haldusasjas puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaksid ka kaebaja väidet ühe 10-minutilise kokkusaamise toimumise kohta. Ringkonnakohtu poolt välja nõutud Narva arestikambri töö arvestuse raamatu väljavõte (kd I, tl 115-200; kd II tl 1-46) ei kajasta kinnipeetute lühiajalisi kokkusaamisi ühelgi vaidlusalusel perioodil. Ka ei olnud PPA esindajal esitada ringkonnakohtule kaebaja taotlusi lähedastega kokkusaamisteks, nendest keeldumiseks või kokkusaamiste lubamiseks. Arvestades arestikambris viibinud kinnipeetute arvu on ringkonnakohtu arvates vähetõenäoline, et vaidlusalustel perioodidel ükski arestikambris viibinud kinnipeetutest, sh kaebaja lähedastega kokku ei saanud ning vaid nimetatust tulenevalt kokkusaamisi ASKE § 62 lg 2 järgi arestikambri töö arvestuse raamatus ei kajastatud. Samuti tuleb pidada ebausutavaks seda, et kaebaja väide arestikambris toimunud ühe lühiajalise kokkusaamise kohta on ebaõige ning kaebajal kokkusaamised lähedastega täielikult puudusid. Seetõttu peab ringkonnakohus usutavaks, et Ida Prefektuuri Narva arestikambris ei järgitud ASKE § 62 lõikes 2 ettenähtud korda ega kantud kinnipeetute kokkusaamise aegu arestimaja töö arvestuse raamatusse, nagu ei järgitud ka kinnipeetute lühiajaliste kokkusaamiste kirjalike taotluste esitamise ja lahendamise korda (ASKE § 62 lg 1 ning § 64 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et õigusaktidega pandud nõuete järgimata jätmine võib kohtuvaidlustes kaasa tuua asjaolude hindamise PPA kahjuks. Olukorras, kus PPA-l lasub ASKE järgi kohustus nõuda kinnipeetult kokkusaamisteks kirjalike taotluste esitamist ja kanda kokkusaamiste ajad arestimaja töö arvestuse raamatusse ning seda ei järgita, tuleb kohtul HKMS § 59 lg-st 4 tulenevalt hinnata poolte tõendamata väiteid kinnipeetu kasuks ning PPA kahjuks, kuna kinnipeetul on taotluste suulise esitamise ja lahendamise tõendamine kohtus võimatu. 21. Siiski ei pea ringkonnakohus ainuüksi eeltoodule tuginedes võimalikuks apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Kuna halduskohus on jätnud välja selgitamata kahju hüvitise väljamõistmise seisukohalt olulised asjaolud (vt kohtuotsuse p 15), mis võisid 7

mõjutada kahju hüvitamise nõude rahuldamist ja võimaliku kahjuhüvitise suurust ning neid asjaolusid ei ole võimalik kaebajat küsitlemata ja täiendavaid tõendeid kogumata kindlaks teha ning kohtuotsusest ei nähtu, millistel ajaperioodidel tekkinud kahju eest on kahjuhüvitis kaebajale välja mõistetud, tuleb halduskohtu otsus kaebuse rahuldatud osas tühistada ning saata halduskohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. 22. Kuigi ringkonnakohus ei lahenda käesoleva kohtuotsusega HKMS § 109 lg-st 4 tulenevalt menetluskulude jaotust poolte vahel, peab ringkonnakohus seonduvalt PPA apellatsioonkaebusega vajalikuks selgitada, et käesolevas haldusasjas esitas X.X. kaebuse kuni 12.31.2011 (k.a.) kehtinud HKMS alusel. Toimikust nähtub, et Tartu Halduskohus vabastas kaebaja 27.06.2011. a määrusega kaebuselt riigilõivu tasumisest (kd I, tl 16). HKMS § 285 lg-st 1 ning HKMS v.r. § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui kaebaja oli enne 01.01.2012 esitatud kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse (vt RKHK 19.06.2012. a määrust asjas nr. 3-3-1-18-12, p 28). Seega kaebuse võimaliku rahuldamise korral käesoleval juhul HKMS § 104 lg 10 kohaldamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene Maili Lokk Tiina Pappel 8