3-12-2024/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29. aprill 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-2024

Haldusasi

Vjatšeslav Belõi kaebus Tartu Vangla poolt venekeelse

vaide tagastamise õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.02.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vjatšeslav Belõi

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale tema poolt 25.04.2013. a kirja lisana ringkonnakohtule esitatud

Tartu Vangla 24.04.2013. a vastus nr 2-3/1150.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2013. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik Vjatšeslav Belõi esitas 08.08.2012 vanglale venekeelse

avalduse (tl 10), milles palus võimaldada talle 08.09.2012 kell 14.00–15.00 lühiajaline

kokkusaamine oma lähedastega. Vangla 17.08.2012. a vastuses nr 6-23/893-1 (tl 9) selgitati

V. Belõile, et Tartu Vangla asjaajamiskeel on eesti keel ning tagastas teiste seas kaebaja

08.08.2012. a venekeelse taotluse selle eesti keelde tõlkimise korraldamiseks. Vastuses

märgiti, et vangla on V. Belõile võimaldanud osalemist eesti keele kursustel, kuid viimane on

neist ise loobunud.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 24.09.2012 V. Belõi kaebus, milles kaebaja väljendas oma

rahulolematust seoses avalduse tagastamisega ning leidis, et vangla viitis tahtlikult aega ja

takistas tema kokkusaamist lähisugulastega, kellega oli viimati kokkusaamine 2010. aastal.

Puuduste kõrvaldamise avalduses (tl 8) märkis kaebaja, et Tartu Vangla on kaebajale tõesti

eesti keele kursusi võimaldanud, kuid kursuste võimaldamine lõpetati seoses sellega, et

kaebaja ei mõistnud keelekursustel midagi. Vangla 17.08.2012. a kirjas näidatud põhjus

kursustel mitteosalemise kohta ei vasta tõele. Kaebaja leidis, et Tartu Vangla diskrimineerib

teda. Tema taotluse vastuvõtmisel ei mainitud midagi võõrkeele probleemi kohta. Lühiajalise

kokkusaamise mittevõimaldamisega rikuti vangistusseaduse (VangS) § 23, kus on kirjas, et

kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte

perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete

sidemete katkemist, ning et vangla soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.

16.12.2012 saatis kaebaja kohtule kirja (tl 48), kus teatas, et soovib antud asjas Tartu Vangla

toimingu, mis seisnes venekeelse taotluse tagastamises, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja

hinnangul ei antud talle vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg-le 2 võimalust

puuduste kõrvaldamiseks, vaid taotlus tagastati. Sellega rikuti kaebaja õigusi. Tartu Vangla

väide, et nad on võimaldanud tal osaleda eesti keele kursustel, tänu millele on tal võimalik

esitada taotlusi eesti keeles, on demagoogia. Isegi kõige andekam õpilane ei ole 10-tunnise

kursuse jooksul võimeline õppima selgeks kõike vajalikku, et esitada Tartu Vanglale korrektne

ja arusaadav kirjalik taotlus. Kaebuse eesmärgiks on muuta Tartu Vangla suhtumist ja vältida

samasuguste situatsioonide kordumist (preventiivne eesmärk).

1. Tartu Halduskohtu 19.02.2013. a otsusega kaebus rahuldati ning tunnistati õigusvastaseks

Tartu Vangla 17.08.2012. a toiming, mis seisnes kaebaja 08.08.2012. a lühiajalise

kokkusaamise avalduse tagastamises kirjaga nr 6-23/893-1.

Otsuse kohaselt on tuvastatud, et vastustaja ei käsitlenud kaebaja 08.08.2012. a avaldust

VangS §-st 24 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 32 lg-st 1 lähtuva lühiajalise

kokkusaamise taotlusena ega järginud selle menetlemise sätteid (VSkE § 32 lg 2, § 35 lg 2)

põhjusel, et avaldus oli vormistatud vene keeles. Kaebaja taotlus küll registreeriti, kuid seda ei

menetletud, kuigi oleks pidanud (HMS § 35 lg 1 p 1). Tulenevalt HMS § 15 lg-test 1 ja 2 pidi

vastustaja puudustega avalduse vastu võtma ning andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks,

kuid vastustaja seda ei teinud, vaid tagastas 17.08.2012. a kirjaga kaebajale tema võõrkeelsed

pöördumised tõlkimise korraldamiseks. Taotluse tagastamisega rikkus vastustaja kaebaja

õigust avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. On tõenäoline, et kaebaja oleks oma

väga tähtsa õiguse realiseerimiseks (kokkusaamine sugulastega) abinõud tarvitusele võtnud.

Kohus märkis ka, et vastustaja sai kaebaja taotlusest aru (tl 10, vt märge taotlusel). Vastustaja

jättis järgimata haldusmenetluse põhimõtted, eelkõige HMS § 5 lg 2. Kohus märkis, et kuna

vaide- ja kahju hüvitamise menetluses on ette nähtud eraldi kord juhuks, kui vaie või kahju

hüvitamise taotlus esitatakse võõrkeelsena (VSkE § 491) ning samuti on kinnipeetava

ümberpaigutamise menetluses ette nähtud kord võõrkeelse dokumendi menetlemiseks

(justiitsministri 25.03.2008. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“ § 21), siis juhul, kui kinnipeetav on

esitanud võõrkeelse taotluse, peaks analoogselt eeltoodud juhtumitega taotluse menetlemisele

olema kohaldatavad samad reeglid – kui kinnipeetaval on raha, siis peab vangla organiseerima

tõlkimise kinnipeetava kulul ja kui raha ei ole, siis vangla kulul. HMS, sh § 20 lg 1, ei sätesta,

et võõrkeelse taotluse saab tagastada. HMS § 15 lg 3 kohaselt võib haldusorgan jätta taotluse

läbi vaatamata, kuid ta ei ole kohustatud seda tegema. Seega ei ole välistatud, et kui vastustaja

oleks andnud kaebajale aega puuduste kõrvaldamiseks ja kui kaebaja ei oleks puuduseid

kõrvaldanud ja oleks selgitanud raskusi eesti keeles avalduse esitamisel, oleks vastustaja tema

taotluse menetlusse võtnud. Halduskohus viitas VangS §-le 41 ning leidis, et taotluse

tagastamine oli ebaproportsionaalne, arvestades kaebaja õigusi, mis on talle garanteeritud

põhiseaduse (PS) §-ga 26 ja VangS §-ga 24. Vastustaja 17.08.2012. a kirja ei saa käsitleda

HMS § 43 lg 4 p-des 2 või 4 nimetatud otsustustena. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga,

et isegi puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel oleks kaebajale tema taotlus tagastatud,

sest ta ei oleks puudusi kõrvaldanud. Vastustaja ei saa oletada, kas kaebaja oleks puudused

kõrvaldanud ja taotluse tõlkinud või mitte.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

2. Tartu Vangla 21.03.2013. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada

ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine ja menetlusnormide rikkumine viinud ebaõige

otsuse tegemiseni. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohus rikkus oluliselt menetlusnormi (HKMS § 41 lg 1), asudes hindama vastustaja

tegevuse õiguspärasust seoses sellega, kas vastustaja tegevus oli kooskõlas HMS § 5 lg-ga 2,

§ 35 lg-ga 2 või kas see oli käsitletav HMS 43 lg 4 p 2 ja p 4 alusel menetluse lõpetamisena,

sest kaebaja taotles venekeelse taotluse tagastamise õigusvastasuse tuvastamist HMS § 15 lg 2

rikkumise ja tema diskrimineerimise tõttu.

b) Kohus rikkus HKMS § 61 lg-t 1, sest ei hinnanud vastustaja esitatud tõendeid kaebaja eesti

keele oskuse ning teiste kinnipeetavate võimaliku abi osas eestikeelse taotluse esitamiseks ega

võtnud nende osas seisukohta. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud, et kaebaja

ei olnud kinnipeetav, kelle puhul olnuks põhjendatud erandi tegemine.

c) Vastustaja ei nõustu, et analoogia korras tulnuks kaebaja taotlus saata vangla kulul

tõlkimisse. HMS § 21 lg 2 kohaselt katab tõlgi kaasamise kulud tõlgi kaasamist taotlenud

menetlusosaline ning VSkE-s ei ole tehtud erisust kinnipeetavate vanglale esitatud taotluste

(v.a vaided ning hüvitustaotlused) puhul tõlkimise menetluskulude kandmise kohta.

Halduskohtu järeldus analoogia kohaldamise kohta on ebaõige, kuna normid, millest lähtuda,

olid olemas. Pealegi on halduskohus jätnud tähelepanuta VSkE § 491 lg 5, mille kohaselt jätab

vangla kinnipeetava võõrkeelse vaide tõlkimisse edastamata ka siis, kui kinnipeetav on

maksejõuetu, aga vangla on veendunud, et kinnipeetav valdab eesti keelt määral, mis

võimaldab tal oma õigusi eesti keeles kaitsta. Kaebajale pakuti võimalust eesti keelt õppida,

kuid ta keeldus sellest, pidades eesti keele õppimist enda jaoks liiga raskeks. Seega jättis

kaebaja ise ennast ilma võimalusest õppida eesti keelt ja saada selle eest tasu, et vajadusel,

ikkagi piisava oskuse puudumisel, tõlketeenuse eest tasuda.

c) Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmata

jätmine rikkus tema õigusi. Kaebajale oli teada, et alates 01.07.2012 peab ta vanglale esitama

eestikeelse taotluse või taotluse koos eestikeelse tõlkega ning teada olid ka tingimused,

millisel juhul vangla venekeelse taotluse tagastab ning vastustaja sellist tegevust ei ole

kaebaja vaidlustanud. Ka 08.08.2012. a taotluse tagastamisel anti kaebajale teada eestikeelse

taotluse või eestikeelse tõlke esitamise vajadusest. Kaebaja õigusi ei saanud rikkuda pelgalt

asjaolu, et talle ei määratud nõuetekohase taotuse esitamiseks tähtaega, kuna see ei mõjutanud

tema nõuetekohase taotluse esitamise õigust, ta võis seda teha igal ajal.

d) Vastustaja ei ole rikkunud VangS §-s 41 sätestatut. Otsusest ei selgu, kuidas sai vastustaja

nõue esitada taotlus kas eesti keeles või eestikeelse tõlkega konkreetsel juhul olla

ebamõistlikult piirav, kui kaebaja on Eesti kodanik, õppinud koolis eesti keelt ja keeldunud

tasustatud riigikeele õppest vanglas ainult seetõttu, et ei taha eesti keele omandamisel

pingutada. Väär on halduskohtu seisukoht, et vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu ei saanud

kaebaja realiseerida PS §-s 26 ja VangS §-s 24 garanteeritud õigust. Kuna haldusmenetluse

keel on eesti keel ja haldusorganil on õigus nõuda, et temale esitatud dokumendid oleksid

eesti keeles või eestikeelse tõlkega, siis isegi juhul, kui selline piirang võis takistada kaebajal

oma teiste õiguste kasutamist, oli selleks olemas seaduslik alus (HMS § 3 lg 1).

e) Tartu Halduskohtu menetluses olnud haldusasjas nr 3-12-1527 toimus vaidlus vastustaja

poolt kinnipeetavale vene keeles esitatud vaide tagastamise ja tõlkimise kohustuse selgitamise

õiguspärasuse üle. Nimetatud asjas 25.10.2012 tehtud otsuses leidis halduskohus, et vastustaja

tegevus oli õiguspärane ning halduskohus ei pidanud venekeelse vaide tagastamist tõlkimise

korraldamiseks ilma selleks tähtaega määramata isiku õigusi rikkuvaks.

3. V. Belõi palub oma 14.04.2013. a vastuses halduskohtu otsuse jõusse jätta. Vastuse

põhjendused:

a) Kuna kaebaja isikuarvel puudusid piisavad vahendid, pidi vastustaja vastavalt VSkE

§-le 491 ja justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ §-le 21 saatma tema

avalduse tõlkimisse omal kulul.

b) Kaebaja pole kunagi keeldunud eesti keelt õppimast, vaid A1 tasemel keeleõpe ilma

algteadmisteta oli tema jaoks liiga keeruline. Seetõttu palus kaebaja end kursuselt kõrvaldada

ja talle algtasemel õpet võimaldada. Väär on vangla väide, et kursuse eest saab tasu. A1

kursuseid ei tasustata. Tasustatakse A2 ja B1 kursuseid, kuid sinna ei ole vastustaja kaebajat

suunanud.

c) Kontaktisik ei öelnud kaebaja taotluse vastuvõtmisel midagi selle kohta, et taotlus on

esitatud vene keeles, vaid tõi 9 päeva pärast taotluse tagasi, öeldes, et selle peab esitama eesti

keeles. Kontaktisik ei arvestanud, et kaebaja viibis VangS § 69 alusel üksikkambris ega

saanud teistelt kinnipeetavatelt abi paluda, samuti ei aidanud kaebajat kontaktisik.

d) Kaebaja palub ringkonnakohtul asja otsustamisel lähtuda andmete kogumist ja HMS

§ 15 lg-st 2, VSkE §-st 491, PS §-st 26, VangS §-dest 41 ja 24.

25.04.2013 esitas V. Belõi avalduse, milles palus asja materjalide juurde võtta Tartu Vangla

24.04.2013. a vastuse nr 2-3/1150 „Selgitustaotlusele vastamine“. Kaebaja soovib sellega

tõendada, et Tartu Vanglas on eesti keele A1 kategooria kursused tasuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus tagastab kõigepealt kaebajale tema poolt ringkonnakohtule saadetud

Tartu Vangla 24.04.2013. a vastuse nr 2-3/1150 „Selgitustaotlusele vastamine“, sest nimetatud

vastus ei oma käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamisel sisulist tähtsust.

3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid

ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt ega rikkunud muid kohtumenetluse

norme selliselt, et see saaks kaasa tuua vaidlusaluse kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid

käesolevas otsuses korrata (HKMS § 201 lg 4).

5. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et halduskohus rikkus oluliselt

menetlusnormi (ületas nõude piire) sellega, et hindas vastustaja tegevuse õiguspärasust nii

kaebaja poolt viidatud HMS § 15 alusel kui ka seoses HMS § 5 lg-ga 2, § 35 lg-ga 2 ja § 43

lg 4 p-dega 2 ja 4. HKMS § 41 lg 1 järgi tuleneb kaebuse nõue sama seadustiku §-st 37 ja

kaebuse nõueteks võivad seega olla tühistamis-, kohustamis-, keelamis-, hüvitamis- ja

heastamisnõue. Antud asjas esitas kaebaja vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude

ja seda nõuet on halduskohus ka vaidlustatud otsusest nähtuvalt menetlenud. Asjaolu, et

halduskohus hindas vangla toimingu õiguspärasust lisaks kaebaja poolt viidatud HMS § 15

lg-le 2 ka muude HMS-i §-de alusel ei ole kaebuse nõude piiride ületamine, sest HKMS § 158

lg 1 kohaselt otsustab lõppastmes siiski kohus, millist õigusakti ja millises ulatuses tuleb

otsuse tegemisel kohaldada, so kohus ei ole otsuse tegemisel seotud üksnes kaebaja poolt

viidatud õigusaktidega ja nende sätetega ega ka kaebaja õigusliku põhjendusega, vaid peab

kõikide asjakohaste normide alusel andma hinnangu sellele, kas vaidlustatud toiming oli

õiguspärane või mitte.

6. Vastustaja heidab halduskohtule ka ette, et viimane ei hinnanud vangla poolt esitatud

tõendeid kaebaja võimaliku eesti keele oskuse ning teiste kinnipeetavate võimaliku abi kohta

taotluse esitamiseks ega põhjendanud, miks ta ei nõustunud vastustaja väitega, et kaebaja ei

olnud kinnipeetav, kelle puhul olnuks põhjendatud erandi tegemine avalduse eesti keeles

esitamise nõudest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see etteheide halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, sest

kaebusest ja selle täiendustest nähtuvalt vaidlustas kaebaja vangla 17.08.2012. a toimingut,

millega kaebajale selgitati, et Tartu Vangla asjaajamiskeel on eesti keel ning tagastati teiste

seas ka kaebaja 08.08.2012. a vene keelne taotlus lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks

2012. a septembris selle eesti keelde tõlkimise korraldamiseks. Kuna kaebaja oli juba vanglale

vene keelse taotluse esitanud, siis tuli halduskohtul otsustada selle tagastamise õiguspärasuse

üle ja asjaolu, kas teised kinnipeetavad oleks pidanud või oleks saanud teda eesti keelse

taotluse esitamisel abistada, ei omanud sellega seonduvalt erilist tähendust. Sama käib

iseenesest ka kaebaja võimaliku eesti keele oskuse kohta, kuid sellega seonduvalt võib veel

lisada, et kaebaja on kogu menetluse väitel selgitanud, et olenemata selle õppimisest

põhikoolis ja osalemisest riigikeele kursustel vanglas, ei oska ta eesti keelt sel määral, et

vanglale ise eesti keeles avaldusi esitada. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole ka vangla

millegagi tõendanud, et kaebaja tegelikult reaalselt oskab eesti keelt vähemalt sel määral, et

vanglale ise eesti keeles avaldust kirjutada. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta,

et V. Belõi oleks varasemalt vanglaga ise eesti keeles suhelnud. Asjaolu, et varasemalt on

tema eest eesti keeles avaldusi ja kaebusi kirjutanud teised kinnipeetavad, ei tõenda kaebajal

reaalse eesti keele oskuse olemasolu, samuti nagu seda ei tõenda ka tema väljavõte

õpilasraamatust, millest nähtub, et kaebaja küll õppis 2003. aastani põhikoolis eesti keelt aga

tema hinded selle aine eest olid ühed ja kolmed ning tema kodune suhtluskeel oli vene keel

(tl 62p).

Mis puudutab kaebaja suhtes põhjendatud erandi tegemise võimalust, siis ei ole vastustaja

esitanud kohtule ühtegi haldusakti, millest nähtuks vastuses kaebusele nimetatud erandite

kohaldamise alus ja põhjendused. Vastuses on Tartu Vangla märkinud, et alates 01.07.2012

muutus vanglas töökorraldus ja selle järgi pidid kõik kinnipeetavad esitama vanglale

pöördumised eesti keeles või eesti keelse tõlkega ning erand sellest nõudest tehti üksnes juhul,

kui üheaegselt esinesid järgmised asjaolud: kinnipeetaval puudus reaalne keeleoskus,

rahalised vahendid tõlketeenuse eest tasumiseks, vangla ei ole kinnipeetavale võimaldanud

eesti keele õpet, pöördumine on esitatud isiku oluliste õiguste ja vabaduste kaitseks (tl 60p).

Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugi sellisel viisil rakendatav kohustus ja selliselt sõnastatud

erandi tegemise võimalus olla nende eesmärgi (eesti keele kaitse, kaasaaitamine

kinnipeetavate taasühiskonnastamisele) suhtes proportsionaalsed, sest kõigi erandi tegemise

aluste koos esinemise nõudmisel võivad menetlemata jääda ka selliste isikute taotlused, kes

küll on saanud vanglas mingil määral eesti keele õpet, kuid reaalne eesti keele oskus puudub

neil ikkagi.

7. Iseenesest ei ole vale ka halduskohtu seisukoht, et analoogia korras tulnuks kaebaja

taotlus saata vangla kulul tõlkimisse. VSkE § 491 sätestab regulatsiooni üksnes

kinnipeetavate poolt vanglale esitatud võõrkeelsete vaiete ning hüvitustaotlustega toimimise

kohta ning see ei puuduta muid kinnipeetavate poolt vanglale esitatud avaldusi ja taotlusi.

Tavaliste võõrkeelsete taotluste ja avalduste esitamist ning nende tõlkimist ei reguleeri ka

muud vangistusega seonduvad õigusaktid. HMS § 21 lg 2 kohaselt katab tõlgi kaasamise

kulud tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kuid ainuüksi sellest sättest lähtumisel

kinnipeetava poolt vanglale esitatud võõrkeelse taotluse puhul tekib olukord, kus menetlemata

võib jääda ka sellise isiku tavapärane taotlus, mille tõlkimiseks tal raha ei ole. Seda, et tal ei

olnud oma taotluste eesti keelde tõlkimiseks raha, on kaebaja ise menetluse vältel kinnitanud

ja seda väidet ei ole ka vastustaja ümber lükanud. Samuti märkis kaebaja vastuses

apellatsioonkaebusele, et ta viibis 2012. a augustis üksinda kambris, mistõttu ei olnud tal ka

kedagi, kes aitaks tal taotlused eesti keeles esitada (tl 109p).

Kuna VSkE § 491 ei reguleeri selliste võõrkeelsete taotlustega tegelemist, nagu esitas kaebaja

2012. a augustis, siis on halduskohus põhjendatult hinnanud vaidlustatud toimingu

õiguspärasust HMS-i sätete alusel, mis reguleerivad haldusmenetluse läbiviimist

haldusorganile esitatud taotluse alusel.

8. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asunud põhjendatult seisukohale, et

kaebajale enne avalduse tagastamist mõistliku aja jooksul puuduste kõrvaldamiseks tähtaja

andmata jätmine rikkus kaebaja õigusi. Kaebaja esitas 08.08.2012 vanglale taotluse

lühiajaliseks kokkusaamiseks sugulastega 08.09.202. Vangla tagastas 17.08.2012. a kirjaga

kaebajale tema võõrkeelsed pöördumised, sh eelnimetatud taotluse, tõlkimise korraldamiseks.

Kaebaja sai 17.08.2012. a kirja kätte 21.08.2012. a allkirja vastu.

Tartu Vangla kodukorra p 13.1.1 kohaselt registreeritakse järgneva kuu kokkusaamisi alates

20. kuupäevast. Kuna kaebaja sai oma avalduse tagastamisest teada pärast 20.08.2012, siis on

tõenäoline, et 08.08.2012. a esitatud avalduses märgitud kuupäeval ei oleks ta lühiajalist

kokkusaamist enam saanud isegi siis, kui ta oleks esitanud vanglale 08.08.2012. a avalduse

pärast 21.08.2012 eesti keelde tõlgituna.

9. Asjakohane ei ole ka vastustaja väide, et otsusest ei selgu, kuidas sai vastustaja nõue

esitada taotlus kas eesti keeles või eestikeelse tõlkega konkreetsel juhul olla ebamõistlikult

piirav, kui kaebaja on Eesti kodanik, õppinud koolis eesti keelt ja keeldunud riigikeele õppest

vanglas.

Nagu juba varem märgitud, ei kindlusta põhikoolis eesti keele õppimine alati veel seda, et

vene rahvusest kinnipeetav oskab eesti keelt tasemel, et ise vanglale eestikeelseid taotlusi ja

avaldusi esitada. Seda ei kindlusta alati ka Eesti kodanikuks olemine, sest asja materjalidest ei

nähtu, et 1988. a sündinud kaebaja oleks kodakondsuse saamiseks pidanud tegema

eraldiseisva eesti keele eksami. Ka see, et kaebaja on ise loobunud riigikeele õppest vanglas,

ei tohiks kaasa tuua tagajärge, et kõik tema poolt vene keeles vanglale esitatud taotlused

tagastatakse automaatselt põhjusel, et need on esitatud venekeelsetena.

Antud juhul ei muuda vangla toimingut õiguspäraseks ka viide HMS-le ja väide, et kuna

haldusmenetluse keel on eesti keel ja haldusorganil on õigus nõuda, et temale esitatud

dokumendid oleksid eesti keeles või eestikeelse tõlkega, siis isegi juhul, kui selline piirang

võis takistada kaebajal oma teiste õiguste kasutamist, oli selleks olemas seaduslik alus.

Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et kaebaja venekeelset avaldust ei tagastatud talle

sel põhjusel kohe ning samuti on vanglaametnik tegelikult kaebaja 08.08.2012. a taotluse

sisust ka venekeelsena aru saanud, sest 08.08.2012. a taotlusele on eesti keeles tehtud märge

selle kohta, et kinnipeetav taotleb selles kokkusaamist oma sugulastega. Kui taotluse sisu oli

haldusorganile ka ilma tõlketa arusaadav, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul

proportsionaalne see siiski tagastada üksnes põhjusel, et avaldus ei ole esitatud eesti keeles.

10. Vastustaja viide haldusasjas nr 3-12-1527 tehtud lahendile ei ole samuti käesoleva

vaidluse kontekstis asjakohane, sest seal käis vaidlus venekeelse vaide tagastamise

õiguspärasuse üle, millist küsimust reguleerib eraldi VSkE § 491, mis käesoleval juhul aga

kohaldamisele ei kuulunud, kuna kaebaja 08.08.2012. a taotlus ei olnud vaie.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohus rahuldas

V. Belõi tuvastamiskaebuse põhjendatult ning kuna ka muud apellatsioonkaebuses esile

toodud asjaolud ja toimiku materjalidest nähtuv ei anna ringkonnakohtule samuti alust

asumaks halduskohtu seisukohast erinevale seisukohale, jääb Tartu Vangla apellatsioonkaebus

tervikuna rahuldamata.

Tiina Pappel Agu Timmi Maili Lokk