3-14-50411/27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50411 Haldusasi M Ce F-I R taotlus peatada esialgse õiguskaitse korras Veterinaarja Toiduameti Raplamaa veterinaarkeskuse 14.01.2014 otsuse nr 1 ja 19.02.2014 otsuse nr 16.2- 1.10/700-3 täitmine Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja – M C F-I R, lepinguline esindaja adv Indrek Kukk Vaiet lahendav organ – Veterinaarja Toiduamet, volitatud esindaja Jaanus Tehver Puudutatud isik – Märjamaa vald Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 7. aprilli 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Monika C F-I R määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Monika C F-I R määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 7. aprilli 2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7, § 280 lg 2 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veterinaarja Toiduameti (VTA) Raplamaa veterinaarkeskus tegi 14.01.2014 otsuse nr 1 „Loomade äravõtmise otsus, ettekirjutus loomade võõrandamiseks ja hoiatus asendustäitmise rakendamiseks“, millega võeti loomakaitseseaduse (LoKS) § 64 lg-te 1-3 alusel Monika C F- IR ära hobused ja ponid (hobuslased) ning anti need Märjamaa Vallavalitsusele. Monika C F- oomade pidamine kooskõlas õigusaktidega kehtestatud nõuetele. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 16.01.2014. VTA tegi 19.02.2014 otsuse nr 16.2-1.10/700-3 „Hobuslaste identifitseerimise, registreerimise ja võõrandamise ettekirjutuse tähtaegade pikendamine. Hoiatus asendustäitmise rakendamiseks“, millega tehti uus ettekirjutus hobuslaste võõrandamiseks hiljemalt 28.02.2014.

3-14-50411 2(6)

2. M C F-I R esitas 27.02.2014 VTA-le vaide, milles taotles VTA 14.01.2014 otsuse ja 19.02.2014 otsuse kehtetuks tunnistamist ning ära võetud loomade tagastamist. Samuti taotles vaide esitaja HMS § 81 alusel 14.01.2014 otsuse ja 19.02.2014 otsuse täitmise peatamist. Vaidlustatavad otsused ei ole seaduslikud ega põhjendatud. Otsustest ei nähtu, milliseid õigusnorme on vaide esitaja väidetavalt rikkunud, samuti puudub haldusaktides faktiline alus. Vaide esitaja leiab, et loomade võõrandamine ei ole proportsionaalne õiguslik meede loomade identifitseerimise kohustuse väidetava täitmata jätmise eest. Rikutud on ärakuulamisõigust ning rakendamata on jäetud uurimisprintsiip. Haldusorgan ei ole välja selgitanud, kas äravõetud hobused kuuluvad vaide esitajale või vaide esitajale kuuluvale mittetulundusühingule Mty b @ c von Renteln.

3. VTA edastas 19.03.2014 M C F-I R esindajale e-kirja, milles teavitas VTA poolt hobuste võõrandamisele asumisest.

4. M C F-I R esitas 01.04.2014 Tallinna Halduskohtule esi-algse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada esialgse õiguskaitse korras VTA 14.01.2014 otsuse nr 1 ja 19.02.2014 otsuse nr 16.2-1.10/700-3 täitmine selliselt, et taotluse esitajalt 14.01.2014 otsuse nr 1 alusel ära võetud hobuslasi ei võõrandataks.

5. VTA teatas vastuseks Tallinna Halduskohtu nõudele, et M C F-I R vaie on VTA menetluses ning vaide lahendamise tähtaega on pikendatud kuni 09.04.2014. VTA ei alusta loomade võõrandamise menetlust enne 08.04.2014 ning olenevalt loomade omandiõigusliku kuuluvuse ning loomade võõrandamise alternatiivide selgumisest võib võõrandamine toimumata jääda (s.t. ilmneb, et loomad on võimalik tagastada nende tegelikule omanikule, kes on võimeline täitma loomapidamise nõudeid) või edasi lükkuda. Loomade võõrandamise menetluse ettevalmistamiseks on VTA korraldanud äravõetud hobuste väärtuse hindamise.

6. Märjamaa vald teatas vastuseks Tallinna Halduskohtu nõudele, et taotleb hobuslate hooldamisele tehtud kulutuste hüvitamist loomade omaniku poolt. Märjamaa valla arvestuste kohaselt on ühe hobuslase kulu päevas 6,85 eurot, mille sisse on arvestatud ühekordsed kulud (transport, kiipimine, ravimid ja kapjade ning hammaste hooldus). Märjamaa vald nõustub ühe hobuslase päevakuluga 5.50 eurot, kui ühekordsed kulutused hüvitatakse täiendavalt.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.04.2014 määrusega M C F-I R taotluse tingimuslikult. Halduskohus peatas VTA 14.01.2014 otsuse nr 1 ja 19.02.2014 otsuse nr 16.2-1.10/700-

3 täitmise kuni 14.04.2014 (resolutsioon p 1). Alates 15.04.2014 peatas halduskohus VTA 14.01.2014 otsuse nr 1 ja 19.02.2014 otsuse nr 16.2-1.10/700-3 täitmise tingimusel, et Monika C F-I R tasub Märjamaa valla arveldusarvele hobuslaste pidamisega seotud kulud (resolutsioon p 2). Hiljemalt 15.04.2014 tuleb tasuda 2014. a aprilli eest hobuslaste pidamisega seotud kulud summas 82,5 eurot päevas (resolutsioon p 2.1). Alates 1. maist 2014 tuleb tasuda iga kuu esimeseks kuupäevaks jooksva kuu eest ette hobuslaste pidamisega seotud kulud summas 82,5 eurot päevas (resolut-sioon p 2.2). Kui M C F-I R ei ole tasunud määruse resolutsiooni punktis 2 nimetatud kuupäevaks ja arvele hobuslaste pidamisega seotud kulusid, kaotab esialgne õiguskaitse kehtivuse ning VTA 14.01.2014 otsuse nr 1 ja 19.02.2014 otsuse nr 16.2-1.10/700-3 täitmine on lubatud (resolutsioon p 3). Ühtlasi jättis halduskohus õiguskaitse ko-haldamise ajaks VTA-le ja Märjamaa vallale õiguse teha hobuslaste enampakkumist ettevalmistavaid toiminguid, v.a võõrandamislepingute sõlmimine ja hobuslaste omandi üle andmine (resolutsioon p 4). Halduskohtu põhjendused: Monika C F-I R eesmärgiks on saavutada olukord, kus hobuslased antaks temale tagasi ning neid ei võõrandataks LoKS §-s 64 sätestatud korras. Hobuslaste võõrandamisel heausksetele omanikele on kaebuse eesmärgi saavutamine raske või võimatu. Lisaks eksisteerib võimalus, et hobuslaste omanikud on kolmandad isikud (tl 15). Seega on M C F-I R esialgse õiguskaitse vajadus. Ajavahemikus 17.01.2014 kuni 31.03.2014 on äravõetud loomade pidamise kulud

3-14-50411 3(6) kokku ulatunud 7598,90 euroni ning loomade väärtus on 23.03.2014 antud hinnangu alusel (tl 41-42) 5600 eurot. Seega ületavad juba täna loomade pidamise kulud nende võõrandamisest saadavat eeldatavat tulu. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine on võimalik, kuid seda tuleb teha tingimuslikult, et kaitsta kohaliku omavalitsusüksuse huve, kelle kohustuseks on loomade pidamine korraldada ja selle eest tasuda. Tingimuse seadmine esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on kooskõlas LoKS §-ga 64 ning selle sätte eesmärgiga, mis on välja toodud loomakaitseseaduse ja põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas: „/…/ mõistlikuks ei saa pidada, et kohaliku omavalitsuse üksusele on pandud loomade pidamise kohustus pikaajaliseks kujuneda võiva kohtuvaidluse jooksul ning et alles kohtulahendi jõustumisest arvates saab kohaliku omavalitsuse üksus õiguse loomad võõrandada. /…./ Paremaks lahenduseks on, kui äravõetud loomadega saab asendustäitmise käigus talitada majanduslikult mõistlikul moel.“ VTA 03.04.2014 kirjast (tl 36-38) nähtub, et ühe hobuslase pidamise keskmine kulu oli ajavahemikus 17.01.2014 kuni 31.03.2014 6,85 eurot päevas (kokku 15x6,85=102,75 eurot). Märjamaa valla lisas 07.04.2014 kirjas, et nimetatud kulu sisaldab endas ka ühekordseid kulusid hobuslastele. Kohtul ei ole alust arvata, et avaldatud summa oleks ebamõistlikult suur. Kui M C F-I Rt ära võetud hobuslased asuksid tema enda valduses, siis peaks ka tema nende pidamisel tegema kulutusi, et tagada loomadele loomakaitseseadusega ettenähtud pidamistingimused, sh söök, joogivesi ning tervisekontroll. Kuna ilmade soojenemisel on hobuslasi võimalik pidada ja sööta muuhulgas koplites, samuti ei ole vajalik teha oluliselt ühekordseid kulutusi, on õiglane, kui taotleja tasub iga päev hobuslaste pidamise eest Märjamaa vallale 5,50 eurot looma kohta, st kokku 5,50 x 15 = 82,5 eurot päevas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. M C F-I R palub oma määruskaebuses peatada esialgse õiguskaitse korras VTA 14.01.2014 otsuse nr 1 ja 19.02.2014 otsuse nr 16.2-1.10/700-3 täitmine ning mitte kohaldada hobuslaste hooldamiskulude hüvitamise kohustust menetluse kestel kaebaja suhtes. Määruskaebuse esitaja on VTA-le esitatud vaides palunud tühistada VTA otsused nr 1 ja 16.2.-1.10/700-3, mille kohaselt on määruskaebuse esitajalt ära võetud hobused ja ponid ning otsustatud nende võõrandamine. Vastavaid võõrandamise toiminguid on asutud juba teostama. VTA ei ole lahendanud vaides esitatud taotlust peatada otsuste täitmine vaidemenetluse ajaks. Kui nimetatud otsused jäävad kehtima, pole vaide lahendamine enam asjakohane, sest hobused võõrandatakse enne vaideotsuse tegemist. Hobuste võõrandamine on pöördumatu kahju, mida ei ole võimalik pärast positiivse vaideotsuse saamist enam heastada. HMS § 5 lg

2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Haldusorgani poolt vaidlusaluste otsuste kehtima jätmine vaidemenetluse ajaks rikub eeltoodud põhimõtet ja tekitaks määruskaebuse esitajale pöördumatu kahju. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu määruses seatud tingimustega, mis näevad ette kaebaja kohustuse tasuda hooldustasu 82,5 eurot päevas. Koormis on ebamõistlikult koormav. Määruskaebuse esitaja ei ole senini üheselt aru saanud, miks tema valduses olnud loomad ära võeti. Loomadel olid vajalikud tingimused elamiseks, elektrikarjusega piiratud koppel, talveks ette varutud hein, jooksev vesi, nõuetele vastav tall. Kõik väidetavad etteheited loomapidamistingimuste puudulikkuse osas on ainetud. Määruskaebuse esitaja poolt loomade pidamiseks loodud tingimused on paremad kui Eestis keskmiselt. Määruskaebuse esitaja on VTA-le edastanud hobuslaste omandit tõendavad dokumendid, millest nähtub, et ükski temalt ära võetud hobuslane ei olnud tema omandis, vaid need kuuluvad kolmandatele isikutele. Dokumen-

3-14-50411 4(6) tide alusel on võimalik loomi identifitseerida. Põhjendamatu on jätta kolmandate isikute loomade eest hoolitsemise kulud määruskaebuse esitaja kanda.

9. Veterinaarja Toiduamet palub oma vastuses M C F-I R määruskaebust mitte menetleda või jätta see rahuldamata. Määruskaebusest ei selgu, millises ulatuses kohtumäärust vaidlustatakse ning millist lahendit määruskaebuse esitaja taotleb. Määruskaebus ei sisalda väidet, et vaidlustatav kohtumäärus on õigusvastane. Ainuüksi asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei nõustu kohtumäärusega ning peab seda ebamõistlikult koormavaks, ei saa olla kohtumääruse tühistamise alus. Kui loomi poleks ära võetud, peaks määruskaebuse esitaja ise loomade eest hoolitsema ning seda kohustust ei saa pidada ebamõistlikult koormavaks. Olukorras, kus kohalik omavalitsus peab loomapidaja asemel ise loomade eest hoolt kandma, on põhjendatud loomapidajale panna kohustus vastavad kulud hüvitada. LoKS § 3 lg 2 paneb looma heaolu eest hoolitsemise kohustuse loomapidajale, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt ei pruugi olla looma omanik. Määruskaebuse esitaja kui loomapidaja ei saa vaielda loomapidamisega seotud kulude kandmise kohustusele vastu väitega, et tema ei ole loomade omanik. Määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et kõik loomapidamisnõuded olid antud juhul täidetud ning loomade äravõtmine oli põhjendamatu, on esialgse õiguskaitse kohaldamise vaidluses asjakohatud.

10. Märjamaa vald palub oma vastuses M C F-I R määruskaebus rahuldamata jätta. Hobuslaste hooldamisele tehtud kulutuste hüvitamine päevakuluga 5.50 eurot ühe hobuslase eest on mõistlik, kui ühekordsed kulutused (transport, kiipimine, ravimid ja kapjade ning hammaste hooldus) hüvitatakse täiendavalt. Märjamaa vald ei nõustu määruskaebuse väidetega, et hobuslaste pidamiseks ja hooldamiseks vajalikud tingimused olid täidetud. Märjamaa Vallavalitsuse töötajad on pikka aega pidanud määruskaebuse esitajale kuuluvate loomade pidamisega seotud kaebusi lahendama. Loomad hulguvad kohalike elanike territooriumil, tallavad köögiviljapeenraid, on järelevalveta, neil pole joogivett. Vallavalitsuse töötajad on käinud korduvalt järelevalveta loomi söötmas, jootmas ja võõrastelt territooriumitelt püüdmas. Enne loomade äravõtmist käisid Märjamaa Vallavalitsuse töötajad loomi jootmas, täites loomade jooginõud ja organiseerides loomadele heina etteveo. Aedikus oli 03.01.2014 ainult 6 looma, ülejäänud 9 looma oli võõrastel territooriumitel laiali. Aedikul puudus elektrikarjus. Samuti oli eelnevalt vallavalitsusele teatatud, et üks loom on surnud. Korjus oli 03.01.2014 likvideeritud. Kui vallavalitsuse ametnikud 16.01.2014 hommikul hakkasid vastavalt VTA otsusele loomi paigutama eelnevalt kokkulepitud tallidesse, asusid 6 looma Sooniste mõisa ümbruses aedikus ja 9 looma kilomeetri kaugusel lahtiselt põllul. Kõikidel loomadel puudus joogivesi, väljas oli külma -11 kraadi, aedikus olevatel loomadel oli kättesaadav rullides külmunud hein.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus ei nõustu VTA seisukohaga, nagu ei selguks määruskaebusest, millises ulatuses kaebuse esemeks olevat kohtumäärust vaidlustatakse ning millist lahendit taotletakse. Määruskaebuses on selgelt väljendatud nõue, mille kohaselt palub määruskaebuse esitaja peatada esialgse õiguskaitse korras VTA 14.01.2014 otsuse nr 1 ja 19.02.2014 otsuse nr 16.2- 1.10/700-3 täitmine ning mitte kohaldada hobuslaste hooldamiskulude hüvitamise kohustust menetluse kestel määruskaebuse esitaja suhtes. Halduskohus rahuldas määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse tingimuslikult ning määruskaebusest on välja loetav, et määruskaebuse esitaja soovib vaidlustada esialgse õiguskaitse kohaldamise tingimust, millega teda kohustati tasuma hobuslaste hooldamiskulud summas 82,5 eurot päevas. Määruskaebuses on

3-14-50411 5(6) esitatud nii faktiline alus kui ka õiguslikud põhjendused. Määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks puudub seetõttu alus ning ringkonnakohus lahendab määruskaebuse sisuliselt.

12. HKMS § 249 lg 1 järgi võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Halduskohus võib esialgse õiguskaitse abinõuna määrusega muu hulgas peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne. Esialgse õiguskaitse määrus võib olla tingimuslik (HKMS § 251 lg 3). Käesolevas menetlusetapis lahendab ringkonnakohus üksnes määruskaebuse, mis puudutab esialgse õiguskaitse tingimuslikku kohaldamist. Sarnaselt halduskohtuga möönab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse vajadust, kuivõrd loomade võõrandamine heausksetele kolmandatele isikutele on ilmselt käsitatav pöördumatu tagajärjena, mille tagasitäitmine võib tsiviilõiguslikult olla kas võimatu või vähemalt oluliselt raskendatud.

13. Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu määrus on seaduslik ning HKMS § 203 lgle 2 ning § 201 lg-le 4 tuginedes ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu määruse põhjendusi korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse esitaja on väitnud, et kuivõrd tema pole hobuslaste omanik, on põhjendamatu jätta kolmandate isikute loomade eest hoolitsemise kulud määruskaebuse esitaja kanda. LoKS § 3 lg 1 kohaselt loetakse loomapidajaks isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendivõi muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga.

Seega ei ole seadusega sisustatud loomapidaja mõiste mitte omandiõiguse alusel, vaid lähtuvalt sellest, kelle valduses loomad tegelikult asuvad ja kes loomade hoolitsemise ja järelevaatamisega reaalselt tegeleb. Määruskaebuse esitaja on määratlenud ise ennast määruskaebuses loomapidajana, leides, et teda tuleks kohelda teiste loomapidajatega võrdselt ning tema poolt loomade pidamiseks loodud tingimused on märkimisväärselt paremad kui Eestis keskmiselt. Kohtutoimikus puuduvad tõendid, mille pinnalt saaks teha järelduse, et määruskaebuse esitaja ei ole loomapidaja.

Seetõttu ei ole halduskohus eksinud, kui on määranud loomade hooldamisest tekkiva kulude hüvitamise kohustuse määruskaebuse esitajale kui loomapidajale, kelle eest Märjamaa vald käesoleval hetkel loomade pidamisega kaasnevaid kulusid kannab. LoKS § 64 lg 1 kohaselt on järelevalveametniku ettekirjutuse korduva täitmata jätmise, mittenõuetekohase täitmise või LoKS nõuete olulise rikkumise korral järelevalveametnikul õigus loom omanikult ära võtta, kui looma jätmine omaniku juurde ohustab looma tervist või elu. LoKS § 64 lg 2 sätestab, et loomaomanikult äravõetud looma annab järelevalveametnik üle kohaliku omavalitsuse üksusele, kes rakendab looma pidamiseks asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

Loomade pidamine on küll määruskaebuse esitaja õigus, kuid eeldusel, et ta täidab LoKS kehtestatud loomapidamisnõudeid. Kui loomapidaja ei täida loomapidamisnõudeid, mille tõttu satub loomade tervislik seisund ohtu, võib loomapidajalt LoKS § 64 lg 1 kohaselt loomad ära võtta ning anda hooldamiseks kohaliku omavalitsuse üksusele. Tegemist on (äri)riskiga, mille loomapidajad endale loomapidamise valdkonnas tegutsema asudes vabatahtlikult võtavad. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et juba praegu on Märjamaa vallal hobuslaste ülalpidamiseks kulunud rohkem raha, kui oleks võimalik teenida nende võõrandamise eest.

Ebaõiglane oleks jätta eraisiku poolt loomapidamisnõuete rikkumisest tekkinud tagajärjed (sh loomade hooldamiskulud) vaidevõi kohtumenetluse ajaks avaliku võimu hüvitada.

3-14-50411 6(6) Halduskohtu poolt tingimuslikult kohaldatud esialgse õiguskaitse meede ei riiva määruskaebuse esitaja õigusi ebaproportsionaalselt. Kui määruskaebuse esitajalt ära võetud hobuslased asuksid tema enda valduses, siis peaks ka tema nende pidamisel tegema kulutusi, et tagada loomadele loomakaitseseadusega ettenähtud pidamistingimused, sh söök, joogivesi ning tervisekontroll. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kohaldanud esialgset õiguskaitset viisil, mis võtab arvesse määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse vajadust ning kaitseb samas ka kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi ja huve.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask