2-05-3719/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-05-3719

Tsiviilasi

Spenserline OÜ ja Transoil Service OÜ avaldused Audentos

Financial OÜ pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. novembri 2013.a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

RKO Platvorm OÜ ja TNK Eesti OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (võlausaldajad): RKO Platvorm OÜ

(registrikood: 11626263) ja TNK Eesti OÜ (registrikood:

11105682), esindaja Ahto Kiil

Puudutatud isik (võlausaldaja): Maksu- ja Tolliamet, esindaja

Airi Jansen-Uueda

Võlgnik: Audentos Financial OÜ (pankrotis) (registrikood:

10433450), pankrotihaldur Martin Krupp

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 19. novembri 2013.a määrus

muutmata ja RKO Platvorm OÜ ja TNK Eesti OÜ

määruskaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud

määruskaebuse esitajate kanda.

ASJAOLUD

1. Viru Maakohtu 4. novembri 2005 otsusega kuulutati välja OÜ Audentos Financial pankrot

ning pankrotihalduriks nimetati Martin Krupp. Viru Maakohtu 8. juuli 2010 määrusega kinnitas

kohus OÜ Audentos Financial võlausaldajate 18.05.2010 üldkoosolekul vastu võetud

kompromissotsuse, lõpetas pankrotimenetluse ning määras kompromissi üle järelevalvet

teostama pankrotihaldur Martin Kruppi. Kompromissotsuse kohaselt pidi võlgnik Audentos

Financial OÜ (pankrotis) tasuma pankrotimenetluse tunnustatud võlausaldajate nõuded 100 %

ulatuses kogusummas 29 458 696,28 krooni hiljemalt 100 päeva jooksul pärast kohtu poolt

kompromissi kinnitamist. Samuti pidi võlgnik tasuma pankrotihalduri töötasu 300 000 krooni

koos kõigi maksudega ja toimkonna tasu 50 000 krooni koos kõigi maksudega. Võlgnik võis

teha tehinguid temale kuuluvate ehitiste ja kinnisvaraga ainult pankrotihalduri nõusolekul.

Viru Maakohtu 14. märtsi 2011 määrusega tühistas kohus 8. juuli 2010 määrusega kinnitatud

kompromissotsuse ja taastas OÜ Audentos Financial (pankrotis) pankrotimenetluse.

2. 24. juulil 2013 esitas pankrotihaldur Martin Krupp kohtule taotluse kompromissotsuse

kinnitamiseks (kd II tl 96-97). Taotluse kohaselt toimus 27.06.2013 OÜ Audentos Financial

(pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolek, mille päevakorras oli võlgniku

esitatud kompromissettepaneku kinnitamise otsustamine. OÜ Audentos Financial (pankrotis)

pankrotimenetluses on kokku 6 võlausaldajat nõuete kogusummaga 1 882 753,84 eurot,

koosolekul osales neist kolm. Kompromissettepaneku poolt hääletas kaks kohalviibinud

võlausaldajat kogunõuete summaga 1 451 028,66 eurot ning sellega loeti võlgniku pakutud

kompromiss vastuvõetuks. Pankrotihaldur palub kinnitada OÜ Audentos Financial (pankrotis)

võlausaldajate 27.06.2013 üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsus, lõpetada

pankrotimenetlus, kinnitada kompromissi üle järelvalvet teostama pankrotihaldur Martin Krupp

ning kinnitada halduri lõplikuks töötasuks 20 000 eurot (koos kõikide maksudega).

Võlgniku kompromissettepaneku (kd II tl 93) kohaselt tasub võlgnik 1% kogu nõuete mahust st

18 827,53 eurot 100 päeva jooksul pärast kompromissi kinnitamist kohtu poolt.

Kompromissettepanekule lisatud majandustegevuse jätkamise ja ettevõtte tervendamise kavas

(kd II tl 94) võlgnik selgitab, et on pidanud läbirääkimisi suurimate võlausaldajatega (RKO

Platvorm OÜ ning TNK Eesti OÜ), kes on andnud põhimõttelise nõusoleku hääletada

kompromissi poolt. Pankrotimenetlusega seotud kulutused 20 000 eurot tasutakse kompromissi

kehtivuse ajal rahas. Kompromissi täitmiseks vajalike vahendite saamiseks on saavutatud

kokkulepe äriühinguga RWT Investeeringute OÜ, kes on nõus omandama 50% võlgniku osadest

40 000 euro eest, millest jagub nii kompromissi täitmiseks kui menetluskulude tasumiseks.

Tehingu tingimuseks on aga asjaolu, et Valgas Vabaduse 3 ja Tähe 30 asuvad võlgniku varad

jäävad võlgniku valdusesse ning nendele saab rajada pikaajalise kinnisvaraarenduse äriplaani.

3. Võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ei nõustunud kompromissotsusega

ja palus jätta kompromiss kinnitamata. Võlausaldaja leidis, et kompromissi kinnitamisega

võlausaldajate üldkoosolekul rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Võlausaldajate nõuete

rahuldamine vaid 1% ulatuses ei ole mõistlik ning selline kompromiss on vastuolus

pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga. Pankrotihaldur ei ole välja selgitanud võlgniku vara

tegelikku väärtust ega realiseerinud kõiki pankrotipesa suurendamise võimalusi.

Pankrotivõlgniku kompromissettepanek ei ole motiveeritud ega sisuliselt kontrollitav.

Majandustegevuse jätkamise ja tervendamise kava peab sisaldama andmeid oodatava

majandustegevuse kasumi prognoosi kohta ja näitama, millises ulatuses saaksid võlausaldajate

nõuded rahuldatud võlgniku likvideerimise korral. Sellist informatsiooni ei ole võlgniku esindaja

võlausaldajatele edastanud. Võlausaldajale jääb ebaselgeks, kuidas suudab võlgnik oma tegevuse

taas käivitada ning mis tegevus toimub (kui üldse toimub) praegu kinnistute territooriumil ja kas

selle tagajärjel laekub ka tulu. Ainuüksi 31.05.2013 korraldatud kinnistute enampakkumise

nurjumine ei saa olla aluseks vähendada pankrotivõlgniku vara väärtust 50% võrra.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohtu 19. novembri 2013 määrusega jättis kohus kinnitamata OÜ Audentos Financial

(pankrotis) võlausaldajate 27.06.2013 üldkoosolekul kinnitatud kompromissi.

Maakohtu põhjenduste kohaselt:

1) on võlgniku kompromissettepanek sisuliselt põhjendamata, ettepanekule lisatud ettevõtte

tervendamiskavas puudub igasugune informatsioon majandustegevuse perspektiivi kohta, mis

võimaldaks võlausaldajatel teha teadlikku ning pankrotimenetluse eesmärkidele ja võlausaldajate

ühistele huvidele vastavat otsustust;

2) on formaalsed nõuded kompromissi kinnitamisel küll täidetud, kuid PankrS § 183 lg 2

sisustamisel ei piirdu kohus üksnes formaalsete nõuete järgimise kontrollimisega. Vastavalt

Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05 p 21 saab kohus kontrollida kompromissi ka

sisuliselt, mitte üksnes täita tehnilist rolli. Kohus peab mh hindama, kas kompromissiga ei

kahjustata ebaproportsionaalselt mõnda võlausaldajat, kas võlausaldajate ühiste huvidega on

maksimaalselt arvestatud ning ega mõnda võlausaldajate ei ole nt häälteenamusele tuginedes

põhjendamatult eelistatud. Kuna kompromiss peab nii kehtivuse, kohustuste sisu kui täitmise

osas vastama lepingutele esitatavatele nõuetele, peab seda olema võimalik menetluses ka

kontrollida;

3) ei saa PankrS § 179 lg-s 1 sätestatud nõudeid kompromissettepanekule tõlgendada selliselt, et

võlausaldajate ühiste huvide järgimiseks piisab sümboolse protsendimäära ja tähtaja

nimetamisest, jättes esitamata majandustegevust puudutava sisulise informatsiooni.

Kompromissiettepanek, majandustegevuse jätkamise kava ja tervendamiskava peavad tagama

võlausaldajatele piisava informatsiooni. Need andmed peaksid sisaldama teavet mh olemasoleva

pankrotivara ja selle suurendamise võimaluste kohta, majandustegevuse perspektiivide ning

prognoositava kasumi kohta, samuti selle kohta, millises ulatuses tuleks võlausaldajate nõuded

rahuldada, kui pankrot lõpeks pankrotivõlgniku likvideerimisega. Vastavaid andmeid tuleb

põhjendada;

4) ei ole võlgnik esitanud teavet pankrotivara ja selle suurendamise võimaluste kohta,

majandustegevuse perspektiivide ning prognoositava kasumi kohta. Kohtule jääb arusaamatuks,

kuidas suudab võlgnik oma tegevuse taas käivitada. Kinnitamiseks esitatud

kompromissettepanek sisaldab kohtu hinnangul üksnes seda, mida võlgnik on teinud

kompromissi kinnitamiseks vajalike nõusolekute saamiseks;

5) ei ole nõuete rahuldamine vaid 1% ulatuses mõistlik ning selline kompromiss on vastuolus

pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga. Pankrotihaldur ei ole välja selgitanud võlgniku vara

tegelikku väärtust ega realiseerinud kõiki pankrotipesa suurendamise võimalusi.

Pankrotivõlgniku kompromissettepanek ei ole motiveeritud ega sisuliselt kontrollitav.

Maksuhaldur leiab põhjendatult, et ainuüksi kinnistute enampakkumise nurjumine ei saa olla

aluseks pankrotivõlgniku varaväärtuse vähendamiseks 50% võrra;

6) ei veena kompromiss kohut selles, et kompromiss järgib võlausaldajate ühiseid huve. Kohus

võib jätta kompromissi võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu kinnitamata, kui

kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule asjaolud, mis võimaldavad arvata, et

tema nõue rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt väiksemas osas võrreldes sellega, kui

pankrotivõlgnik likvideeritakse kompromissi kinnitamise ajal ja seda ei saa õigustada ka

võlausaldajate ühiste huvidega ega pankrotivõlgniku ega kolmandate isikute huviga võlgniku

tegevuse jätkamiseks (Riigikohtu otsus 3-2-1-53-05 p 24). Kohus arvestab kompromissi

kinnitamise otsustamisel ka võlgniku eelnevat käitumist, s.o eelmist nn 100 päeva lubadust,

mistõttu tuli varem kinnitatud kompromiss tühistada ning pankrotimenetlus taastada

kompromissi mittetäitmise tõttu.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Võlausaldajad RKO Platvorm OÜ ja TNK Eesti OÜ esitasid määruskaebuse, milles paluvad

tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega kinnitada Audentos Financial OÜ

(pankrotis) võlausaldajate kompromiss.

Määruskaebuse kohaselt:

1) on kohus asunud ekslikult seisukohale, et 27.06.2013 üldkoosolekust võtsid osa võlausaldajad

Transoil Service OÜ (pankrotis) ja Spenserline OÜ. Koosoleku protokollist (lisa 2) on selgesti

näha, et üldkoosolekul viibisid kohal ja hääletasid TNK Eesti OÜ, RKO Platvorm OÜ ning

Maksu- ja Tolliamet. Transoil Service OÜ (pankrotis) ega Spenserline OÜ ei osalenud

koosolekul, järelikult ei saanud nad ka hääletamisest osa võtta. Maakohus ei ole saatnud määrust

nendele võlausaldajatele, kes tegelikult koosolekust osa võtsid, ning määruskaebuse esitajad said

määruse kätte alles 03.02.2014 pankrotihalduri käest. Seega on määruskaebus esitatud

õigeaegselt;

2) on maakohus oluliselt ületanud PankrS § 183 lg-s 1 sätestatud tähtaega kompromissi

kinnitamise otsustamisel;

3) on kohus hinnanud valesti kompromissettepanekus toodud arutelu kompromissi kasulikkuse

kohta. Nimelt on kohus ekslikult arvanud, et enampakkumise nurjumine viiks vara hinna alla

50% võrra. Kompromissettepaneku kohaselt on kompromissi täitmiseks vajalike vahendite

saamiseks saavutatud kokkulepe äriühinguga RWT Investeeringute OÜ, kes on nõustunud

omandama 50% võlgniku osadest 40 000 euro eest, millest piisab kompromissi täitmiseks ja

menetluskulude tasumiseks. See tähendab, et võlgnik on leidnud kompromissi, mille kohaselt ka

pärast enampakkumise nurjumist on ta hinnanud varade väärtuseks 80 000 eurot. Lisaks veel 20

000 eurot menetluskulude katteks;

4) on kohtul õigus jätta kompromiss kinnitamata juhul, kui tegemist on pettusega, kuid sellele

asjaolule ei ole kohus tuginenud. Kohtul ei ole õigust hinnata kompromissis toodud

tervendamiskava majanduslikust aspektist;

5) ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu otsuse p-le 24 kohtuasjas nr 3-2-1-53-05.

Kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja Maksu- ja Tolliamet pole kohtule eelnimetatud

punktis nimetatud asjaolusid esitanud, vaid loonud vastupidise mulje, nagu see oleks võlgniku

kohustus. Maksu- ja Tolliamet ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et võlgniku

likvideerimisega oleks tema nõuet võimalik oluliselt suuremas osas rahuldada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Maksu- ja Tolliamet vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus on küll ekslikult märkinud määruse adressaatideks pankrotiavalduse esitanud

võlausaldajaid ja toimetanud määruse kätte valedele isikutele, kuid määruskaebuse esitajate

kaebeõigus on tagatud, sest määruskaebus on menetlusse võetud;

2) ei ole määruskaebuse esitajad täpsustanud, kuidas riivas nende õigusi asjaolu, et maakohus on

oluliselt ületanud PankrS § 183 lg-s 1 sätestatud tähtaega (üldkoosoleku otsus esitati kohtule

kinnitamiseks 24.07.2013);

3) ei ole kohus hinnanud valesti kompromissettepanekus toodud arutelu kompromissi

kasulikkuse kohta. Kohus hindas objektiivselt ja õigesti menetluse asjaolusid leides, et

kompromissettepaneku kinnitamise eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise

võimaldamine võlausaldajate järelandmiste teel;

4) ei nõustu Maksu- ja Tolliamet PankrS § 183 regulatsiooni kitsa tõlgendamisega selliselt, et

kohtul on õigus jätta kompromiss kinnitamata juhul, kui tegemist on pettusega. Maksu- ja

Tolliamet viitab PankrS § 183 lg-le 2, mille kohaselt kohus ei kinnita kompromissi, kui

kompromissi tegemisel ei ole järgitud käesolevas seaduses sätestatud nõudeid või kui

kompromiss on tehtud pettuse mõjul. Kohus on selgelt põhjendanud, et võlgniku esitatud

kompromissettepanek on sisuliselt põhjendamata, ettepanekule lisatud ettevõtte

tervendamiskavas puudub igasugune informatsioon majandustegevuse perspektiivi kohta, mis

võimaldaks võlausaldajatel teha teadlik ning pankrotimenetluse eesmärkidele ja võlausaldajate

ühistele huvidele vastav otsustus. Kohus nõustus maksuhalduriga, et kuigi formaalsed nõuded

kompromissi kinnitamisel on täidetud, ei piirdu kohus üksnes formaalsete nõuete järgimise

kontrollimisega. Riigikohus on seisukohal, et kohus saab kontrollida kompromissi ka sisuliselt,

mitte üksnes täita tehnilist rolli. Võlausaldajate ühiste huvide järgimiseks ei piisa üksnes

sümboolse protsendimäära ja tähtaja nimetamisest, jättes esitamata majandustegevust puudutava

sisulise informatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

19. novembri 2013 määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebuses on vaidlustatud peamiselt kompromissi

kinnitamist puudutavaid formaalseid asjaolusid, kuid määruskaebuse esitajad ei ole esile toonud

asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et erinevalt maakohtu poolt antud hinnangust on

kompromissi korras nõuete rahuldamine vaid 1 % ulatuses mõistlik ega kahjusta võlausaldajate

huve.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma määruses

korrata. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha määruskaebuses esitatud väidete kohta.

8. Ringkonnakohus möönab, et maakohus on ebaõigesti jätnud vaidlustatud määruses

menetlusosalistena märkimata võlausaldajad RKO Platvorm OÜ ja TNK Eesti OÜ. Kuna RKO

Platvorm OÜ ja TNK Eesti OÜ on asjast huvitatud isikud TsMS § 66 lg 1 p 2 mõttes, tuli nad

TsMS § 249 lg 2 järgi menetlusse kaasata, sest PankrS § 183 lg 4 kohaselt on neil õigus esitada

määruskaebus määrusele, millega kohus otsustab kompromissi kinnitamise või kinnitamata

jätmise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega. Läbi

kaebeõiguse andmise on maakohus ise kõrvaldanud oma eksimuse, mistõttu ei ole see toonud

kaasa RKO Platvorm OÜ ja TNK Eesti OÜ õiguste piiramist kohtumääruse vaidlustamisel.

9. Samuti nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajatega selles, et maakohus on ületanud

PankrS § 183 lg-s 1 sätestatud tähtaega kompromissi kinnitamise otsustamisel. Määruskaebuse

esitajad ei ole aga toonud välja ühtegi negatiivset tagajärge, mis oleks neil tekkinud maakohtu

viivituse tõttu. Seaduses sätestatud tähtaja järgimata jätmine ei ole iseenesest aluseks maakohtu

määruse tühistamiseks, samuti ei ole ringkonnakohtul võimalik maakohtu eksimust kõrvaldada.

10. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajate seisukohaga, et kohtul puudub õigus

hinnata kompromissis toodud tervendamiskava majanduslikust aspektist ning kohtul oleks õigus

jätta kompromiss kinnitamata vaid pettuse korral. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtul on

õigus hinnata kompromissi majanduslikku sisu.

Pankrotimenetluses sõlmitav kompromiss on oma olemuselt sarnane VÕS § 578 järgse

kompromisslepinguga ja sellele kohalduvad ka lepingutele esitatavad üldised nõuded.

Kompromissi vaidlustamine on pärast selle kinnitamist võimalik üksnes kompromissi

tühistamisega PankrS § 190 alusel. Juhul kui kohus ei saaks kompromissi kinnitamisel hinnata

kompromissi võimaliku kehtetuse aluseid, võiks tekkida olukord, kus isikutel, kelle õigusi

kompromissiga rikutakse, puudub võimalus oma õigusi kaitsta, sest võlausaldajate üldkoosoleku

otsust ei saa nad kompromissi kinnitamise osas vaidlustada PankrS § 83 lg 3 tõttu.

11. PankrS § 183 lg 2 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui kompromissi tegemisel ei ole

järgitud käesolevas seaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse mõjul.

Seega ei sätesta PankrS § 183 lg 2 kindlaid piire, millises ulatuses tuleb kohtul hinnata

kompromissi selle kinnitamise otsustamisel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05 tehtud

lahendis (p 23) selgitanud, et kohus ei pea kompromissi kinnitamisel küll analüüsima

kompromissi majanduslikku sisu täies ulatuses omal algatusel, küll aga tuleb kohtul seda teha

juhul, kui sellekohase vastuväite on kohtule esitanud võlausaldaja. Kohtul on sellekohaste

vastuväidete esitamisel ka õigus kontrollida, kas kompromissiga ei kahjustata

ebaproportsionaalselt mõnda võlausaldajat. Käesolevas asjas on võlausaldaja Eesti Vabariik

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitanud kompromissi majanduslikule sisule omapoolsed

vastuväited ja põhjendused, mille kohaselt rikutakse kompromissiga võlausaldajate ühiseid huve

(kd II tl 81-82). Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud määruskaebuse esitajate PankrS § 183

lg 2 tõlgendus, mis võimaldaks kohtul jätta kompromiss kinnitamata üksnes pettuse tõttu.

12. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-05 (p 24) lisaks selgitanud, et kohus kinnitab ka selle

sisule vastuväidete esitamise korral siiski kompromissi, kui pankrotivõlgnik või pankrotihaldur

tõendab kohtule, et just kompromissis ette nähtud ulatuses ja tingimustel võlausaldajate nõuete

rahuldamine on võlausaldajate ühistes huvides. Tõendamiskoormise jagamisel võlgniku ja

halduri ning võlausaldaja vahel saab tugineda Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kompromissettepanekus ei ole esitatud piisavalt

informatsiooni ega tõendeid selle kohta, et võlgnik on kompromissi täitmiseks ja

majandustegevuse jätkamiseks vajalike vahendite saamiseks saavutanud kokkuleppe RWT

Investeeringute OÜ-ga. Samas on selline informatsioon vajalik hindamaks, kas kompromiss

vastab sisult pankrotiseaduse nõuetele ja kas selle sõlmimisega järgitakse võlausaldajate ühiseid

huve. Kuna käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid võlgniku võime kohta kompromissi

täita ja majandustegevust jätkata, tuleb võlgniku väited lugeda paljasõnalisteks. Kompromissi

kinnitamine kui pelgalt formaalne toiming ei aita kaasa eesmärgile saavutada võlgniku tegevuse

jätkamisel kasum, mille arvel oleks võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid.

13. Määruskaebuse esitajate väide, et kohus on hinnanud valesti kompromissettepanekus toodud

arutelu kompromissi kasulikkuse kohta, on ekslik. Maakohus ei ole määruses väljendanud

seisukohta, et kinnistute enampakkumise nurjumine viiks vara hinna alla 50 % võrra, vaid on

nõustunud maksuhalduriga, kelle sõnul ei saa enampakkumise nurjumine olla aluseks vähendada

pankrotivõlgniku vara väärtust 50 % võrra. Sellest saab järeldada, et maakohus ei pidanud

enampakkumise nurjumisel põhjendatuks vähendada vara väärtust 50 % võrra.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu viide Riigikohtu otsuse p-le 24 kohtuasjas nr 3-2-1-53-05

on asjakohane, sest Maksu- ja Tolliamet on oma vastuses leidnud, et pankrotihaldur ei ole välja

selgitanud võlgniku vara tegelikku väärtust ega realiseerinud kõigi pankrotipesa suurendamise

võimalusi.

14. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata

ja Viru Maakohtu 19. novembri 2013. a määrus muutmata.

PankrS § 183 lg 4 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/