3-11-496/234 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-11-496

Haldusasi

Nikolai Reismani, Roman Drozdovi, Ruslan Ak-

hmetzyanovi, Zuhra Bagautdinova, Sumbilja Bagautdi-

nova, Marko Laikaski, Karl-Johannes Kärneri, Riho

Rute, Gulnara Kotjahhova, Neeme Jaansoni, Tiina Tii-

dus-Liinati, Astra Kase, Jaak Lippi, Nikolai Malinovski,

Aleksandra Lille, Kaljo Kase ja AS Vestman Varahaldus

kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011

käskkirja nr 165 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – Nikolai Reisman (ka Neeme Jaansoni, Karl-

Johannes Kärneri, Aleksandra Lille, Jaak Lippi, Ni-

kolai Malinovski, Tiina Tiidus-Liinati ja Marko Lai-

kaski eriõigusjärglane), Roman Drozdov, Ruslan

Akhmetzyanov, Zuhra Bagautdinova, Sumbilja Ba-

gautdinova, Riho Rute, Gulnara Kotjahhova, Astra

Kask ja Kaljo Kask, volitatud esindaja v.adv Piret

Blankin

Kaebaja – Metsamaahalduse AS (AS Vestman Varahal-

dus üldõigusjärglane), volitatud esindaja v.adv Tarvo

Lindma

Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja

v.adv Martin Triipan, nõustaja Rein Raudsep

Kolmas isik – Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, volitatud

esindajad v.adv Küllike Namm ja v.adv Kristiina

Lee, seaduslik esindaja Robert Karpelin

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Nikolai Reismani, Roman Drozdovi, Ruslan Ak-

hmetzyanovi, Zuhra Bagautdinova, Sumbilja Bagautdi-

nova, Marko Laikaski, Karl-Johannes Kärneri, Riho

Rute, Gulnara Kotjahhova, Neeme Jaansoni, Tiina Tii-

dus-Liinati, Astra Kase, Jaak Lippi, Nikolai Malinovski,

Aleksandra Lille, Kaljo Kase ja AS Vestman Varahaldus

ning Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

9. aprill 2014

RESOLUTSIOON

3-11-496

2(43)

1. Jätta Nikolai Reismani, Roman Drozdovi, Ruslan Akhmetzyanovi, Zuhra Bagautdi-

nova, Sumbilja Bagautdinova, Riho Rute, Gulnara Kotjahhova, Astra Kase ja Kaljo Kase

apellatsioonkaebused rahuldamata.

2. Jätta Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta Tallinna Halduskohtu 21. detsembri 2012. aasta otsus haldusasjas nr 3-11-496

muutmata.

5. Roman Drozdovi, Ruslan Akhmetzyanovi, Zuhra Bagautdinova, Sumbilja Bagautdi-

nova, Riho Rute, Gulnara Kotjahhova, Astra Kase, Kaljo Kase ja Keskkonnaministee-

riumi menetluskulud jätta nende endi kanda.

6. Jätta Kiviõli Keemiatööstuse OÜ menetluskulu osaliselt, summas 90 eurot tema enda

kanda.

7. Mõista Kiviõli Keemiatööstuse OÜ menetluskulud ülejäänud osas, summas 8820 eu-

rot välja:

7.1. Nikolai Reismanilt, Roman Drozdovilt, Ruslan Akhmetzyanovilt, Zuhra Ba-

gautdinovalt, Sumbilja Bagautdinovalt, Riho Rutelt, Gulnara Kotjahhovalt, Astra

Kaselt ja Kaljo Kaselt igaühelt 882 eurot;

7.2. Metsamaahalduse AS-lt 882 eurot.

8. Mõista Keskkonnaministeeriumilt Nikolai Reismani kasuks välja 100 eurot apellat-

sioonimenetluses kantud kulude katteks ning menetluskulu summas 10 138 eurot jätta

Nikolai Reismani enda kanda.

9. Mõista Keskkonnaministeeriumilt Metsamaahalduse AS kasuks välja menetluskulu

60 eurot ning menetluskulu summas 2080 eurot jätta Metsamaahalduse AS enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.05.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas-

tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi-

kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-11-496

3(43)

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (edaspidi KKT) esitas 13.01.2004 Keskkonnaministeeriumile

maavara kaevandamise loa taotluse põlevkivi kaevandamiseks Eesti Põlevkivimaardla Põhja-

Kiviõli uuringuväljal Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Taotletava mäeeraldise nimetus on

Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjäär ning mäeeraldise ja selle teenindusmaa pindala 739,20 ha.

Menetluse käigus Põhja-Kiviõli II mäeeraldise pindala korrigeeriti ning selle lõplikuks suuru-

seks on 743,21 ha (toimik endise numbriga 3-11-494, tl 14-22).

KKT 13.01.2004 taotluse menetlemisel viidi läbi keskkonnamõjude hindamine (KMH), mille

käigus koostas OÜ Järva Paas Inseneribüroo Steiger (edaspidi Steiger) 2004 KMH aruande „Ki-

viõli Keemiatööstuse OÜ poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kavandatava põlevkivi kaevanda-

misega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne" Töö nr 04/0012 (edaspidi KMH Aruanne

(I kd, tl 76-109, V kd lisade köide)). KMH Aruanne on heaks kiidetud Keskkonnaministeeriumi

04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3-/10198-3 (III kd, tl 225-227).

31.03.2004 teavitati mäeeraldise piirkonda jäävate kinnistute omanikke (AS Vestman Varahal-

dus asemel endist omanikku S. Käärti) kirjaga KMH programmi avalikustamisest, 30.07.2004

kirjaga KMH Aruande avalikustamisest, 16.08.2004 ja 19.08.2004 kirjadega KMH Aruande

avalikust arutelust. Teated avaldati ka Ametlikes Teadaannetes. KMH Aruanne kinnitati

04.03.2005. Eesti Maavarade Komisjon (EMK) nõustus 31.08.2005 protokollilise otsusega kae-

vandamisloa väljaandmisega KKT-le.

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 väljastati KKT-le kaevan-

damisluba (I kd, tl 110-115). Teade ilmus Ametlikes Teadaannetes 28.11.2008. Tallinna Ring-

konnakohtu 09.04.2010 otsusega nr 3-08-2593 tühistati Keskkonnaministeeriumi kantsleri

21.11.2008 käskkiri nr 1701 seoses HMS §-des 48 ja 49 sätestatud nõuete rikkumise ning sel-

lega kaasnenud kaebajate ja teiste isikute ärakuulamisõiguse mittevõimaldamisega.

29.10.2010 avaldas Keskkonnaministeerium väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, et KKT

13.01.2004 maavara kaevandamise loa taotluse kohta on valminud õigusakti eelnõu, samuti tea-

tati kaevandamise loa taotluse ja selle kohta tehtud õigusakti eelnõu ning taotlusele lisatud ja

menetluse käigus kogutud oluliste dokumentide väljapaneku aeg ja koht, ettepanekute ja vastu-

väidete esitamise tähtaeg ja avaliku istungi aeg ja toimumise koht (I kd, tl 180).

30.11.2010 esitasid N. Reisman, K. Tihvan, R. Drozdov, R. Akhmetzyanov, Z. Bagautdinova,

S. Bagautdinova, M. Laikask, K.-J. Kärner, R. Rute, G. Kotjahhova, K. Tihvan, N. Jaanson, M.

Liinat, A. Kask, J. Lipp, N. Malinovski, A. Lill, K. Kask, Vladimir Kendi, Velta Kendi ja AS

Vestman Varahaldus Keskkonnaministeeriumile vastuväited ja ettepanekud kaevandamisloa

eelnõule.

2. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirjaga nr 165 (edaspidi käskkiri nr

165; I kd, tl 208-238) anti KKT-le maavara kaevandamise luba KMIN-105 põlevkivi kaevan-

damiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, mille teenindusmaa pindala on 743,21 ha, sh mäeeraldis

743,21 ha (edaspidi Kaevandamisluba; I kd, tl 239-244).

3. 28.02.2011 esitasid Nikolai Reisman, Roman Drozdov, Ruslan Akhmetzyanov, Zuhra

Bagautdinova, Sumbilja Bagautdinova, Marko Laikask, Karl-Johannes Kärner, Riho

Rute, Gulnara Kotjahhova, Neeme Jaanson, Mart Liinat, Astra Kask, Jaak Lipp, Nikolai

3-11-496

4(43)

Malinovski, Aleksandra Lill ja Kaljo Kask (edaspidi 16 kaebajat) kaebused käskkirja nr

165 tühistamiseks (I kd, tl 1-41). Kaebuste põhjendused on järgmised.

1) Käskkirjaga nr 165 lubatakse KKT-l kaebajatele kuuluvatel või nende kasutuses olevatel

kinnistutel kaevandada, millega rikutakse kaebajate omandiõigust, samuti õigust elu ja tervise

kaitsele ning privaatsusele. N. Reismani omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvad 19

kinnistut (Pärna (75101:002:0080); Tennu (75101:002:0160); Rohtmaa I (75101:002:0131);

Lepikpõllu (75101:002:0002); Nurga (75101:002:0075); Nurga (75101:002:0076); Oru

(75101:002:0018); Võsavillemi (75101:002:0006); Sonda (75101:002:0092); Saueaugu

(75101:002:0011); Toomekivi (75101:002:0102); Lepiku (75101:002:0351); Lilleste

(75101:002:0130); Toominga (75101:002:0053); Vainu (75101:002:0070); Haavikuemanda

(75101:002:0007); Kriimsilma (75101:002:0008); Kukulinnu (75101:002:0073); Mesikäpa

(75101:002:0005)). J. Lippi omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Vihma kinnistu

(75101:002:0095). N. Malinovski omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Soosilla kin-

nistu (75101:002:0097). K.-J. Kärneri omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Laia-

männi kinnistu (75101:002:0090). R. Rute omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv

Toome kinnistu (75101:002:0101) ja kasutusvalduses Vannase kinnistu (75101:002:0089). A.

Lille omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Turba kinnistu (75101:002:0088). M. Lii-

nati omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Mesila kinnistu (75101:002:0038). N. Jaan-

soni omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Kendi kinnistu (75101:002:0360). M. Laikaski

kasuks on seatud hoonestusõigus Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvale ning Eesti Vabariigi omandis ole-

vale Kase kinnistule (75101:002:0048). G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Ahmetzjanov ja Z. Bagautdi-

nova elavad Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel paikneval ning M. Liinati omandis oleval Mesila kinnistul

(75101:002:0038) asuvas talus, kasutades Mesila kinnistul olevaid majapidamishooneid ja kinnistu maad

perekonna tarbeks põllumajandussaaduste tootmisel (muu hulgas tegelevad viidatud isikud Mesila kin-

nistul mesilaskasvatusega). R. Drozdov elab Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel paikneval ning N. Jaansoni

omandis oleval Kendi kinnistul (75101:002:0360) asuvas talus kokkuleppel maaomanikuga. Kinnistu

maad kasutab R. Drozdov koos samal kinnistul elavate vanavanematega perekonna tarbeks põllumajan-

dussaaduste tootmisel, samuti tegeletakse viidatud kinnistul mesilaskasvatusega. K. Kask ja A. Kask ela-

vad Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuval ning Eesti Vabariigi omandis oleval Kase kinnistul

(75101:002:0048).

2) Vastustaja jättis Kaevandamisloa menetlemisel õigusvastaselt algatamata KMH. KMH

Aruande heakskiitmisest oli möödunud enam kui 5 aastat ning keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 11 lg 6 (kuni 26.11.2010 kehtinud redaktsioon)

kohaselt tulnuks läbi viia uus KMH. Üllatuslik ja vastuoluline on käskkirja nr 165 p-s 3.6.3

esitatud seisukoht, et KeHJS § 11 lg 6 ei ole enne 26.11.2010 kehtinud ega ka hetkel kehtivas

redaktsioonis Kaevandamisloa menetluses kohaldatav (vt HMS § 5 lg 5). Juhul, kui kohus asub

seisukohale, et Kaevandamisloa menetluses tuleb KMH läbiviimise küsimuses lähtuda KeHJS

§ 11 lg 6 ja lg 71 alates 26.11.2010 jõustunud redaktsioonist, siis taotlevad kaebajad jätta kohtul

need sätted kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, sest seaduse-

muudatusel puudub legitiimne eesmärk. Ka sisuliselt esineb vajadus uue KMH läbiviimiseks,

sest olemasolev KMH Aruanne ei kajasta kaevandamise mõju Põhja-Kiviõli II mäeeraldise

alale jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele ja selle lähinaabrusele (vt KeHJS § 22 lg-d 7 ja

8). Kaevandamisloas on tuginetud KMH läbiviimata jätmise õigustusena mh Steigeri arvamu-

sele, et kaevandamine ei mõjuta negatiivselt metsa- ega põllumaa kinnistuid (vt käskkirja nr

165 p 3.6.4). Kaebajate hinnangul ei ole Steigeri arvamus usaldusväärne. Kaebusele lisatud

Hendrikson & Ko arvamuses (edaspidi Hendrikson Arvamus) on keskkonnaeksperdid leidnud,

et KKT-le kaevandamisloa väljastamine eeldab uue KMH läbiviimist. Uue KMH läbiviimata

3-11-496

5(43)

jätmine on käsitletav menetlusnormide olulise rikkumisena, mistõttu on Kaevandamisluba for-

maalselt õigusvastane (vt Riigikohtu 28.02.2007 lahend nr 3-3-1-86-06, p 24).

3) Kaevandamisluba on materiaalselt õigusvastane, sest ei sätesta kaebajate õiguste kaitseks

vajalikke kaevandamise mõju vähendavaid meetmeid (maapõueseaduse (MaaPS) § 35 lg 2 p

8). Kaevandamisloas puuduvad nõuded hoonestamata kinnistute kaitseks. Samuti ei saa pidada

hoonestatud kinnistute seisukohalt piisavaks Kaevandamisloa eritingimuste punktides 7-8

(käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.7-4.2.8.8) sätestatud nõudeid. Kaevandamisloa menetluses ei ole

kohaselt hinnatud, kas need nõuded üldse saavad piisavalt tagada Põhja-Kiviõli II mäeeraldise

elanike vara, elu ja tervise kaitse. Kaevandamisloa eritingimustes ei ole nende kinnistute osas,

mille omanik soovib jätkata senist põllumajanduslikku maakasutust, ette nähtud täiendavaid

meetmeid kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks, samuti puuduvad asjakohased kesk-

konnaseire nõuded.

4) Vastustaja oli kohustatud ette nägema Kaevandamisloas kaitsetsooni kinnistutele, mille

suhtes puudub KKT-l kaevandamiseks vajalik maakasutusõigus. Ebaõige on käskkirja nr 165

punktis 3.6.7 esitatud põhjendus, et vajalikud kaitsemeetmed saab igal konkreetsel juhul mää-

ratleda kaevandamise projektis. Asjakohased kaitsemeetmed tuleb sätestada kaevandamisloas.

Ilma kaevandamisloas sätestatud tingimusteta puudub kaebajatel võimalus nõuda vastustajalt

loatingimuste täitmise kontrollimist ning vajadusel riikliku sunni kohaldamist. Kaevandamise

projekti koostamise käigus ei ole võimalik tagada puudutatud isikute huvide arvestamist ja õi-

guste kaitset (vt Hendrikson Arvamus, lk 5). Kaevandamisloas saaks määratleda nõuded üldi-

selt (nt puhvertsoonid ja täiendavad meetmed kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks;

sarnased üldised nõuded kaitsmaks inimeste tervist, vara ja keskkonda Põhja-Kiviõli II mäee-

raldisest väljaspool (Kaevandamisloa eritingimuste p-d 1, 3/käskkirja nr 165 punktid 4.2.8.1,

4.2.8.3). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, millega õigustada vastustaja poolt Kaevanda-

misloa väljastamist tingimustel, mille puhul on Põhja-Kiviõli II mäeeraldise piiresse jäävate

kinnistute omanike ja kasutajate õigused olulisel määral vähem kaitstud, kui nende isikute õi-

gused, kelle omandis või kasutuses olevad kinnistud asuvad väljaspool mäeeraldist selle naab-

ruses.

5) Vastustaja on Kaevandamisloa andmisel rikkunud HMS § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõi-

gust ning HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet. Vastustaja ei ole Kaevandamisloa eritingi-

muste seadmisel tuginenud asjakohasele KMH-le ning on jätnud nõuetekohaselt põhjendatud

huvid kaalumata ja oluliste asjaoludega arvestamata. KKT-le Kaevandamisloa väljastamine on

vastuolus riiklike huvidega (vt MaaPS § 34 lg 1 p 14). Riiklike huvidega on vastuolus olukord,

kus kaevandamisloa taotleja rikub järjepidevalt kehtestatud keskkonnanõudeid, esitab rii-

giorganitele valeandmeid ning raiskab maavara, tekitades vastava tegevusega olulist keskkon-

nakahju. Kaevandamisloa andmine olukorras, kus KKT-l puudub Põhja-Kiviõli II mäeeraldise

territooriumil asuvate kaebajate kinnistute osas maakasutusõigus, toob kaevandamine kaasa

maavara ebasäästliku ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise, mis on vastuolus MaaPS §

62 lg-dega 1 ja 3. KKT on korduvalt esitanud eksitavaid andmeid, et Kaevandamisloa väljas-

tamine on viivitamatult vajalik, sest olemasolev põlevkivivaru on ammendumas. Lisaks on

Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel siiani kaevandamata suures mahus põlevkivivarusid; peaaegu täie-

likult on kaevandamata 28.02.2010 saadud 24 ha suurune karjäärilaiendus ning hoidlates on

olemas 1,5 miljonit tonni kolmanda järgu põlevkivi, mida saaks vastavat tehnoloogiat kasuta-

des ümber töödelda ja õlitootmises kasutada. KKT ei ole täitnud MaaPS § 48 lg-st 1 tulenevat

korrastamiskohustust, kui on jätnud rekultiveerimistöödega alustamata (vt Põhja-Kiviõli põ-

levkivikarjääri 2010 ja 2009 rikutud ja korrastatud maa aruanded). KKT esitab mahakantava

põlevkivi deklareerimisel valeandmeid; ladestab tegutseva karjääri alal jäätmeid; rikub vee- ja

3-11-496

6(43)

mullakaitsenõudeid; rikub keskkonnakompleksloa nõudeid ning KKT tehases leiab aset kesk-

konnaloata tegevus.

4. 16 kaebaja 21.12.2011 täiendavates seisukohtades selgitatakse, et antud juhul ei ole vaja

uuesti otsustada KMH algatamist, vaid vajalik on läbi viia täiendav KMH ja uue KMH aruande

koostamine, kuna pärast eelnevat hindamist on asjaolud oluliselt muutunud. Kaebajad ei ole

saanud esitada KMH Aruande osas sisulisi argumente, kuna nad ei olnud selle avalikustamise

ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute omanikud/kasutajad. Hilisemalt, kui isikud said

menetluses osaleda, oli osalemine neist mittesõltuvatel põhjustel formaalne. KMH Aruanne on

puudulik ja aegunud. KMH Aruandest ei nähtu, et oleks arvestatud Euroopa Ühenduste Nõu-

kogu direktiiviga 85/337/EMÜ (muudetud ja täiendatud Euroopa Ühenduste Nõukogu direktii-

viga 97/11/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/35/EÜ; edaspidi Direktiiv

85/337/EMÜ), eelkõige art 5 lg-ga 1. KMH Aruande koostanud töörühma juhtinud A. Toomikul

puudus piisav kvalifikatsioon. KMH Aruande koostamisel ei ole arvestatud Ida-Viru maakon-

naplaneeringu teemaplaneeringuga „Ida-Virumaa põlevkivikaevandamisalade ruumiline pla-

neering“, Sonda valla üldplaneeringuga, aga ka erinevate Ida-Viru maakonna arengukavadega.

KMH Aruande koostaja käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise

tööprojekti ega eelprojekti (vt KMH Aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud selle koostajatele

teada tehnoloogiline lahendus. KMH Aruandes on määratlemata kaevandamisega tekkiv mõju-

piirkond naabermaadele ning analüüsimata olukorrad põlevkivi pealmaakaevandamise korral,

pärast rekultiveerimist jne, kui ainult põlevkivi maavarana välja võetakse ning sihtotstarbeliselt

kasutatakse. Detailsemat analüüsi oleks vajanud mulla struktuuri ajaline muutus Põhja-Kiviõli

II põlevkivikarjääris ja selle lähialadel ning veega seonduv. Pole analüüsitud kaevanduspiirkon-

nas esinevat tektoonilist riket ja võimalikku radooniohtu. KMH Aruandest ei nähtu, et oleks

käsitletud asjakohaseid Eesti Geoloogiakeskuse töid, mis olid valminud enne 2004. KMH

Aruanne ei vasta hilisemalt kehtestatud õigusaktide nõuetele (sh 2005 jõustunud KeHJS nõue-

tele ja selle § 20 lg-le 1). Kaevandamisloas on eiratud maa lubatud sihtotstarvet, milleks on

kinnistusraamatu kohaselt maatulundusmaa. Vastustaja on jätnud uue KMH aruande vaja-

likkuse üle otsustamisel arvestamata, et Sonda valla kehtivale üldplaneeringule ega ka mitte

2005 teemaplaneeringule ei ole läbi viidud keskkonnamõjude strateegilist ja kumulatiivset hin-

damist (vt KeHJS § 40 lg 4). Kavandatav tegevus võib omada ka piiriülest keskkonnamõju.

Vastustaja on oluliselt rikkunud HMS § 4 lg 2 ja § 6, samuti KeHJS § 30 ning välislepinguid

(Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vaheline kokkulepe, Läänemere piirkonna mere-

keskkonna kaitse konventsiooni art 3 ning Århusi konventsiooni art 6 lg 2 p e), lg 4 ning lg 8).

Käskkirja nr 165 p-s 4.2.8 sätestatud eritingimused on ebaselged ega leevenda Põhja-Kiviõli II

põlevkivikarjääris kaevandamisest tulenevaid negatiivseid keskkonnamõjusid. A. Kasel, K. Ka-

sel, G. Kotjahhoval, R. Akhmetzyanovil, S. Bagautdinoval ja Z. Bagautdinoval on käskkirja nr

165 ja Kaevandamisloa vaidlustamise õigus, sest nad elavad Kaevandamisloa mõjupiirkonda

kuuluval kinnistul.

5. 16 kaebaja 10.02.2012 seisukohtades lisatakse, et käesolevas asjas läbi viidud haldusme-

netlus on olnud vormiliselt ja sisuliselt puudulik, erapoolik ja pealiskaudne. Kaevandamisluba

on antud ebaselgele alale. Erinevates dokumentides on mäeeraldise pindala erinev: 739,20 ha,

743,21 ha. Erinev on ka kinnistute pindalade kogusumma: 534,5 ha ja 901,33 ha. Isegi kui KKT

esitatud varasemad mäeeraldise koordinaadid olid vigased ja andsid teistsuguse mäeeraldise

territooriumi, on nende andmete alusel ilmselt kuni 21.11.2008 toimunud kogu menetlus, sh

sellele territooriumile koostatud KMH Aruanne. Sellises olukorras pidi KKT esitama täpsusta-

tud taotluse, kuid haldusmenetluse toimikust ega käskkirjast nr 165 ei nähtu, kas ja kuidas on

seda tehtud (v.a 2008 taotlus, mis ei ole menetluses kasutatav). KMH Aruande heakskiitmise

otsus on HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühine (pädevuse puudumine), kui KMH Aruande punktides

6.2.2 ja 16.1.2 toodud andmed on õiged ja/või vastustaja nõustus toodud andmetega. Isegi juhul,

3-11-496

7(43)

kui vastustaja 04.03.2005 otsus KMH Aruande heakskiitmise kohta ei olnud tühine pädevuse

puudumise tõttu, on tegemist õigusvastase otsusega, sest KMH Aruanne ei vastanud keskkon-

namõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele (KeHAS). KMH Aruande koostajad ei

saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist lahendust teadmata hinnata ka sellega kaasnevat kesk-

konnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli määratlemata ehk puudus kohane KMH objekt.

KMH Aruandes ei ole määratletud kavandatava tegevusega kaasneva otsese ja kaudse keskkon-

namõju ulatust.

6. 28.02.2011 esitas AS Vestman Varahaldus (edaspidi Vestman) kaebuse käskkirja nr 165

tühistamiseks (toimik endise numbriga 3-11-494, tl 3-13). Vestmani põhjendused on järgmised.

1) Vastustaja tegevus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest vastustaja on korduvalt

muutnud õigusakte ja maavara kaevandamise loa taotluse regulatsiooni. Käskkiri nr 165 on for-

maalselt õigusvastane, sest vastustaja rikkus KeHJS § 11 lg-st 6 (redaktsioon kehtivusega kuni

26.11.2010) tulenevat kohustust viia läbi uus KMH. Ka Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ring-

konnakohus leidsid haldusasjas nr 3-08-2593 tehtud otsustes, et rohkem kui nelja aasta möödu-

mine KMH Aruande heakskiitmisest tingib automaatselt uue KMH läbiviimise vajalikkuse ja

kohustuse. KMH Aruandes ei ole hinnatud asjaolu, et kaevandamine Põhja-Kiviõli II mäeeral-

disel ei ole täiel määral võimalik (puudub maaomanike nõusolek), mis tingib KMH uue läbivii-

mise. Kaevandamisloas peavad sisalduma mäeeraldisele jäävate kinnisasja omanike huvide ja

õiguste kaitseks eritingimused (keskkonnanõuded), mille aluseks saab eelkõige olla KMH. Uue

KMH läbiviimata jätmine on käsitletav menetlusnormi olulise rikkumisena (HMS § 58), mis

mõjutas asja otsustamist (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 24).

2) Tagatud ei ole kaebaja õiguste ja huvide kaitse ka võimaliku koostatava kaevandamise pro-

jekti alusel, mistõttu käskkirja nr 165 p-s 3.6.7 viimases lõigus välja toodu on sisutühi. Kaevan-

damise projektis sisalduvad tingimused tulenevad kaevandamisloast ning täiendavate tingi-

muste lisamine ei ole võimalik (vt MaaPS § 25 lg 1, § 35 lg 2, kaevandamisseaduse § 9 lg 2).

Vastustaja on ka ise käskkirja nr 165 p-s 3.3.5 välja toonud, et Kaevandamisluba on aluseks

kaevandamise projekti koostamisele. Isegi, kui kaevandamise projektile lisatakse mäeeraldisel

asuva kinnisasja omaniku huvide kaitseks täiendavaid tingimusi, siis vastavas osas puudub jä-

relevalve ning see on siduv eelkõige kaevandamisloa omanikule ning mäeeraldisel asuvate kin-

nistute omanikul puudub võimalus nõuda täiendavate tingimuste täitmist, aga ka nende lisamist

kaevandamise projekti.

3) KMH Aruanne ei ole koostatud lähtudes KKT esialgsest taotlusest, mida on menetluse kes-

tel oluliselt muudetud – mäeeraldise pindala on suurenenud 4,01 ha võrra ning mäeeraldisel

paiknevate kinnistute kogupindala on suurenenud suurusjärgus 400 ha. Vastustaja on võima-

likke muutusi KMH aluseks olevates dokumentides soovinud kõrvaldada Steigeri 22.12.2010

selgitusega nr 3-154 (IV kd, tl 221 pöörel – 222; edaspidi Steigeri täiendav selgitus). Nimetatud

selgituses ei ole välja toodud, milline võib olla muutuse võimalik mõju mäeeraldisel asuvatele

kinnisasjadele. Vastustaja oleks pidanud käsitama KKT „parandatud taotlust“ (ilmselt esitatud

pärast 05.11.2008) kui uut maavara kaevandamise loa taotlust. Puudub õigusnorm, mis võimal-

daks juba esitatud taotlust hiljem muuta, sh teha olulisi muudatusi (muuta kaevandatava ala

pindala). Arvatavasti soovib loa taotleja luua olukorda, mis vastaks MaaPS § 75 lg-le 2, et osa-

liselt kohalduks enne 01.04.2005 kehtinud MaaPS, kuivõrd alates 01.04.2005 kehtima hakanud

MaaPS välistab kaevandamisloa väljastamise, kui eraõigusliku isiku omandis oleva kinnistu

omanikega puudub kinnistu kasutamiseks kokkulepe. Avalikult on teavitatud taotlusest mäee-

raldisele pindalaga 739,20 ha, mitte 743,21 ha. See on vastuolus MaaPS § 29 lg-ga 2 ning avatud

menetluse sätete mõttega. Sisuliselt puuduvad kaevandamisloa väljastamiseks vajalikud koos-

kõlastused mäeeraldisele pindalaga 743,21 ha, kooskõlastused on antud mäeeraldisele pinda-

laga 739,20 ha.

3-11-496

8(43)

4) Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel rikkunud HMS § 4 lg-s 2 sätestatud nõudeid ning

HMS §-st 6 tulenevat uurimiskohustust. Maavara kaevandamine selliselt, et kaevandatava ala

sisse jäävad nn „saared“, kus maaomanike nõusoleku puudumise tõttu kaevandamist ei toimu,

on ilmselgelt vastuolus maavara kasutamise ja kaevandamise majandusliku otstarbekuse nõu-

dega (MaaPS § 1 lg 1). Tähelepanuta ei saa jätta KKT-le kuuluvat märkimisväärset põlevkivi-

varu (1,5 miljonit tonni 3. sordi põlevkivi). Asjakohaseks ei saa pidada käskkirja nr 165 p-s

3.6.6.5 toodud seisukohta, et briketeerimistehnoloogiat ei ole võimalik kasutada põlevkivi bri-

keteerimiseks (vt Eesti Patendiamet (registreerimisnumbriga 05370) taotlus nr P20050001).

7. Vestmani 10.02.2012 täiendavates seisukohtades leitakse, et KKT parandatud taotlus ei

vasta nõuetele (puudub allkiri ja kuupäev) ning seda ei oleks üldsegi saanud menetleda. Hal-

dusmenetluse toimikus sisalduvatest dokumentidest selgub, et menetluse käigus on muutunud

ka mäeeraldise siseselt maavara varuplokkide piirid (vt 09.12.2010 toimunud avaliku istungi

protokoll, lk 4). Seda asjaolu ei ole hinnatud KMH kontekstis. Kaevandamisloa väljaandmisel

on oluliselt rikutud menetlusnorme, kuna EMK 31.08.2005 protokolliline otsus ei ole usaldus-

väärne ja objektiivne.

8. Keskkonnaministeerium vaidleb 16 kaebaja kaebustele täies ulatuses vastu ning leiab, et

need on põhjendamata ega kuulu rahuldamisele. Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgmi-

selt.

1) A. Kase, K. Kase, S. Bagautdinova, G. Kotjahhova ja R. Ahmetzjanovi kaebused tuleb jätta

läbi vaatamata või kaebuste sisulisel läbivaatamisel jätta kaebused rahuldamata kaebeõiguse

puudumise tõttu.

2) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud kohaldamisele. Käskkirja nr 165 kontekstis on viide KeHJS

§ 11 lg-le 6 asjakohatu (vt Käskkirja nr 165 p 3.6.3). Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna

Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-08-2593 tehtud otsustes nõustunud KeHJS § 11 lg 6 mit-

tekohaldumisega. Kaebajate väited KeHJS § 11 lg-te 6 ja 71 vastuolu kohta PS-ga on alusetud

ja meelevaldsed.

3) Uue KMH järgi puudus sisuline vajadus (vt käskkirja nr 165 p-d 3.6.3, 3.6.4 ja 3.7.2). Kae-

bajad ei esitanud ühtegi sisulist vastuväidet varasema KMH läbi viinud Steigeri täiendavale

selgitusele (käskkirja nr 165 p 3.6.4). Täiendav selgitus tõendab, et olulisest negatiivsest kesk-

konnamõjust metsa- ja põllumaa kinnistutele rääkida ei saa. Kaebajate väited Steiger mitteob-

jektiivsusest on paljasõnalised ja spekulatiivsed. Hendrikson Arvamuses toodud järeldused on

väga üldsõnalised ja selgusetuks jäävad nende järelduste kujunemise käik ning alused. Lisaks

on Hendrikson Arvamus koostatud 2009, s.o aasta enne kaevandamisloa taotluse ja kaevanda-

mise projekti koostamist. Ühtlasi on Hendrikson Arvamuses toodud seisukohti piisavalt kae-

vandamisloas ja hilisemalt kaevandamise projektis arvesse võetud.

4) Vastustaja on kaebajate etteheiteid seoses kaevandamisloa eritingimustega põhjalikult kä-

sitlenud käskkirja nr 165 p-s 3.6.7. Eritingimustes, mis jagunevad 25-ks erinevaks tingimuseks

ja nõudeks, on sätestatud piisavad meetmed mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks. Kokku

25-st eritingimusest ei puuduta mäeeraldisele jäävaid kinnistuid vaid üks (käskkirja nr 165 p

4.2.8.1), mistõttu ei saa nõustuda kaebajate väitega, et mäeeraldise piiresse jäävad kinnistud

oleksid kaevandamisloaga oluliselt vähem kaitstud kui sellest väljapoole jäävad kinnistud. Vas-

tavad kaitsemeetmed on igal konkreetsel juhul täpsemalt paika pandud kaevandamise projektis.

5) Kaevandamisloa eritingimusi on võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühistatud kaevanda-

misloa eritingimustega oluliselt täiendatud ja seda just mäeeraldisele jäävate kinnistute osas.

Käskkirja nr 165 on lisatud nt punktid 4.2.8.2, 4.2.8.9, 4.2.8.22, 4.2.8.23. Ka pinnase võimaliku

liigkuivuse ning varisemisega seotud probleemid on kaevandamisloa eritingimustega viidud

3-11-496

9(43)

praktikas miinimumini. Veevarustuse kaitseks on ulatuslikud ja äärmiselt põhjalikud eritingi-

mused sätestatud käskkirja nr 165 punktides 4.2.8.9-4.2.8.17. Kaebajad pole välja toonud ühtegi

täiendavat meedet, mida vastustaja oleks võinud ja saanud veevarustuse kaitseks veel kehtes-

tada. Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloogi ja keskkonnaeksperdi V. Peterselli 2009 koostatud

hinnangu kohaselt ei ole mäeeraldisele jäävate metsamaade jaoks liigkuivus probleemiks. AS

Maves eksperthinnangus (töö nr 10127) „Eksperthinnang Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri

veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajan-

dusele“ (II kd, tl 210-216; edaspidi AS Maves eksperthinnang) leitakse, et põlevkivi kaevanda-

misest tulenev mõningane kuivendav mõju põllumajandust ja metsakasvatust oluliselt ei mõjuta

või mõjutab pigem positiivselt. Võimalik varisemine ei ohusta kaebajate kaevandamistööde lä-

hedusse jäävaid kinnistuid. Kaevandaja peab kaevandamisel valima sellise tehnoloogia ja vari-

semise vastased meetmed, mis välistavad varisemise. Vastav tehnoloogia ning varisemise vas-

tased meetmed (nt barjäärtervikud) nähakse konkreetsemalt ette kaevandamise projektis. Kae-

vandamistööde ja kinnistu vahele jäetava puhvertsooni laius määratakse iga kinnistu põhiselt

eraldi, kuna see sõltub looduslikes tingimustes esinevate kattekihtide omadustest ja materjali

varikaldenurgast ja see arvutatakse igal konkreetsel juhul matemaatilistele valemitele tuginedes.

Kaebajate tegelemine mesilaskasvatusega pole tõendatud. Kaebustes pole välja toodud ühtegi

konkreetset soovitust, milliseid kaitsemeetmeid oleks tulnud ja oleks üldse saanud kaevanda-

misloas mesilaskasvatuse kaitseks ette näha. Kaebustes toodud väited kaevandamise projekti

kontrollitavuse ja kaevandamise projektiga tutvumise võimatuse kohta on asjakohatud. Vastus-

taja on esitanud kaebajatele kaevandamise projekti muudatuse.

6) Kaevandamisloas ja selle eritingimustes pole võimalik kõiki kaitsemeetmeid viimaste de-

tailideni lahti kirjutada, sest mäeeraldisel asub suurem hulk erinevatele omanikele kuuluvaid,

erinevate kasutusotstarvetega, erineva suuruse ja kooslusega kinnistuid. See poleks ka kinnis-

tute omanike huvides, sest kinnistutega seotud asjaolud võivad kaevandamisloa kehtivuse pe-

rioodil muutuda. Kui kõik kaitsemeetmed tuleks sätestada kaevandamisloas, siis tähendaks see,

et kaevandamise projektil puuduks üldse mistahes mõte. Võrreldes kaevandamisloaga on kae-

vandamise projekt oluliselt täpsem tehniline dokument, milles on võimalik nõuded täpsemalt

välja kirjutada ning mille järgi kaevandamine mäeeraldisel reaalselt toimuma hakkab. Käskkirja

nr 165 punktis 4.2.8.23 on sätestatud kaevandaja kohustus esitada kaevandamise projekt enne

kaevandamise alustamist ka vastustajale. Lisaks teostab kaevandaja tegevuse üle järelevalvet

kaevandamisseaduse (KaevS) kohaselt Tehnilise Järelevalve Amet. Kaebajate õiguste kaitse on

tagatud erinevate kaevandamisele kohalduvate õigusaktide alusel. Vastustaja ei pea reguleerima

kaevandamisloas küsimusi, mis on reguleeritud vahetult seadusega.

7) Käskkirja nr 165 p-des 3.6.5 ja 3.6.6 on vastustaja toonud sisulise vastuse kaebaja väidetele

kaevandamisloa vastuolust MaaPS §-ga 34 (eelkõige lg 1 p-ga 14). Ükski kaebajate toodud

põhjendustest ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks.

Kaebuses toodud põhjendusi ei saa arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p 14 kontekstis (vt käsk-

kirja nr 165 p 3.6.5). Kaebajate viited KKT väidetavalt olemas olnud põlevkivivarule on asja-

tundmatud ja valed. Vastustaja on nendega mittenõustumist põhjalikult põhjendanud käskkirja

nr 165 p-s 3.6.6.5. Ka juhul, kui KKT-l oleks loa väljastamise hetkel olnud küllaldaselt põlev-

kivivaru, ei oleks see MaaPS § 34 alusel välistanud talle kaevandamisloa andmist. Põlevkivi ei

ole käesoleval ajal võimalik briketeerida. KKT töö seiskamisest tulenevad avalikku huvi kah-

justavad tagajärjed võivad olla olulised ja ettearvamatud. Kaebajate väited, et KKT on rikkunud

korrastamiskohustust (MaaPS § 48 lg 1), esitanud mahakantava põlevkivi deklareerimisel va-

leandmeid, ladestanud tegutseva karjääri alal jäätmeid, rikkunud veekaitse- ja mullakaitsenõu-

deid ning rikkunud keskkonnakompleksloa nõudeid, ei oma käesoleva vaidluse kontekstis min-

3-11-496

10(43)

gisugust õiguslikku tähendust, sest ükski nendest asjaoludest pole MaaPS alusel kaevandamis-

loa andmisest keeldumise aluseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2011 määruse nr 3-11-

496 p 20).

9. Keskkonnaministeerium esitas 12.01.2012 vastuse 16 kaebaja 21.12.2011 täiendavatele

seisukohtadele. Vastustaja märgib järgmist.

1) Kaebajad ei oma puutumust valdava osaga väidetavatest KMH menetluse läbiviimise ja kae-

vandamisloa andmise menetluse puudustest (näiteks seoses rahvusvaheliste kokkulepete ja kae-

vandamise tehnilise läbiviimise protsessiga (võimalikud tektoonilised rikked)). Samas pole

alust arvata, et käesoleval juhul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega seonduv Eesti Va-

bariigi poolne rahvusvaheliste kohustuste rikkumine, arvestades KMH Aruande punktides 6.2.2

ja 6.1.2 märgitut.

2) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud kohaldamisele. Asjakohatud on kaebajate viited KeHAS-le

seoses KMH-ga seotud tähtaegadega. Uue KMH aruande nõudmise kohustust ei tulene KeHJS

§-st 2, HMS §-st 6 ega §-st 4. Käskkirjas nr 165 on väga põhjalikult arvestatud kavandatava

tegevuse keskkonnamõjuga seotud aspekte, mitte kitsalt piirdutud KMH-st saadud teabega (nt

Steigeri ekspertide täiendav selgitus). KMH Aruanne ei ole puudulik ega aegunud. KMH

Aruandes on arvestatud kinnistute omanike huve üldiselt, suur osa kaebajatest olid teadlikud

KMH toimumisest ning neil oli võimalus osaleda KMH menetluses. Enne Käskkirja nr 165

andmist viidi veelkordselt haldusmenetluse raames läbi avatud menetluse protseduurid, mille

raames oli kaebajatele tagatud kõik menetluslikud õigused oma seisukohtade esitamiseks.

Käskkirjast nr 165 nähtub, et esitatud seisukohti ei ole ignoreeritud, vaid nende suhtes on vas-

tustaja kujundanud arvamuse. Võrreldes varasema kaevandamisloaga, sätestati menetluse tule-

musena uues kaevandamisloas ka täiendavaid keskkonnanõudeid.

3) Kaebajad on pidanud KMH Aruannet vastuolus olevaks direktiivi 85/337/EMÜ artikkel 5

lg-ga 1, kuid pole välja toonud, milline informatsioon täpselt KMH Aruandest puudub ja kuidas

see mõjutas asja otsustamist. Direktiivi 85/337/EMÜ art 5 lg 1 on üle võetud KeHAS § 13 lg-

ga 2, mistõttu saab direktiivis toodud teabe esitamise kohustus tuleneda vaid antud sättest. KMH

Aruanne on täielikult kooskõlas KeHAS § 20 lg-ga 1 ning ka direktiivi 85/337/EMÜ art 5 lg-

ga 1. KMH Aruande koostanud töörühma juhil A. Toomikul oli olemas keskkonnamõju hinda-

mise litsents. KMH Aruandes on piisavalt põhjalikult uuritud kaevandamise mõju ümberkaud-

setele aladele (vt nt KMH Aruande peatükk 6), mõju pinna- ja põhjaveele (vt KMH Aruande

punktid 6.1.1 ja 6.1.2), võimalikku pinnasereostuse ohtu (vt KMH Aruande punkt 6.5) ning

mullaga seonduvaid küsimusi (vt KMH Aruande punkt 4.2.1 ja AS Maves ekspertarvamus).

Jääb selgusetuks, mis osas ja mistõttu hindavad kaebajad KMH Aruannet erinevate planeerin-

gute ja arengukavadega vastuolus olevaks ning mis õiguslikul alusel tingib see KMH Aruande

või käskkirja nr 165 vastuolu õigusaktidega.

4) Kaevandamisloa alusel toimub vaid pealmaakaevandamine, mitte allmaakaevandamine,

mille raames võiks tektooniliste rikete põhjalikum analüüs teatud olukordades asjakohane olla.

Võimalikud tektoonilised rikked ei saa kuidagi riivata kaebajate subjektiivseid õigusi. Mis tahes

KMH menetlust reguleerivate normide muudatused menetluse ajal või selle järgselt ei saanud

olla asjakohased ega kaasa tuua menetluse või KMH Aruande õigusvastasust (HMS § 5 lg 5).

Ka tingituna faktilisest olustikust pole uue KMH algatamine vajalik, sest Steigeri täiendava

selgituse ja muude kättesaadavate andmete kontekstis pole piirkonnas toimunud olulisi muuda-

tusi. Kaebajate vastuväited seoses neid potentsiaalselt puudutava radooniohuga on alusetud.

Radooniohu puudumist kinnitab ka KKT 09.01.2012 seisukoha lisas 3 toodud Valter Peterselli

ekspertarvamus „Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“. Uljaste

järvega seotud võimalike muutuste kontekstis on käskkirja nr 165 punktis 4.2.8.13 ette nähtud

3-11-496

11(43)

spetsiifilised kaitsemeetmed. Kaebajad pole põhjendanud, kuidas väidetavad muutused faktili-

ses olustikus mõjutavad konkreetselt neid. Vastustajale teadaolevalt toimub kaevandamistege-

vus hetkel kinnistute piires, mille sihtotstarve on mäetööstusmaa. Kaebajate omandis oleva maa

sihtotstarve ei oma tähendust, kuna kaevandamist seal praegu ei toimu.

5) Kaebajad pole tõendanud olulisi muutusi faktilises olustikus ega ka põhjendatud kahtlust

nende olemasolu suhtes ning isegi juhul, kui faktilised asjaolud oleksid pärast KMH Aruande

heakskiitmist teatud ulatuses muutunud, puudub seaduslik alus läbi viia uus KMH. Kaebajate

kaebeõigus saab laieneda veega seonduvalt eelkõige nende omandis/kasutuses olevate kinnis-

tute piisava veevarustuse ja selle õigusaktidega ettenähtud kvaliteedi tagamisele. Selleks on

käskkirja nr 165 p-des 4.2.8.9 - 4.2.8.12 ette nähtud konkreetsed nõuded. Seevastu vastava piir-

konna üldise veerežiimi (sh jõgede ja järvede veevarustusega seonduvad küsimused) osas puu-

dub kaebajatel eriline puutumus ja seetõttu ka kaebeõigus, kuigi ka selles osas on vastustaja

hinnangul läbi viidud kohane analüüs ja võetud kasutusele kaitsemeetmed looduskeskkonna

kaitseks. Põhjalikud veeseire nõuded on kehtestatud põhjaveele (vt käskkirja nr 165 p-d

4.2.8.10-4.2.8.12), Uljaste järve veetasemele (vt käskkirja nr 165 p 4.2.8.13) ja Erra jõkke suu-

buvale veele (vt käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.14 ja 4.2.8.15). Kaebajate täiendavates seisukohtades

toodud üldsõnaline väide, et teatud eritingimused jäävad konkreetsete isikute jaoks arusaama-

tuks, ei saa iseenesest olla haldusakti tühistamise aluseks.

10. Keskkonnaministeerium vaidleb Vestmani kaebusele täies ulatuses vastu ning leiab, et

see on põhjendamata ega kuulu rahuldamisele (toimik endise nr-ga 3-11-494, tl 169-172). Vas-

tustaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

1) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulu kohaldamisele. Uue KMH järgi puudus ka sisuline vajadus (vt

käskkirja nr 165 p-d 3.6.3, 3.6.4 ja 3.7.2). Mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäee-

raldise ruumikuju on olnud kogu menetluse kestel sama ega ole muutunud (vt käskkirja nr 165

p 3.6.2). Parandatud koordinaatide alusel saadud mäeeraldise pindala on 743,21 ha. Muudatus

on puhtalt tehniline ning sellel puudub mäeeraldisel asuvatele kinnistutele vähimgi mõju. Isegi

kui mäeeraldise pindala muutmine oleks endaga kaasa toonud mäeeraldise piiride muutumise

looduses, puuduks sellel kaebaja kasuks kasutusvaldusega koormatud kinnistule mis tahes

mõju. Kaebaja kinnistu asub keset Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ning seega ei ole kaebaja

jaoks vahet, kas kaevandamine toimub 739,20 ha või 743,21 ha suurusel maa-alal. Alates

01.04.2005 kehtiv MaaPS ei välista kaevandamisloa väljastamist olukorras, kus eraõigusliku

isiku omandis oleva kinnistu omanikega puudub kokkulepe kinnistu kasutamiseks. Kehtiva

MaaPS järgi peaksid nimetatud küsimused omavahel lahendama kaevandaja ja mäeeraldisele

jääva(te) kinnistu(te) omanik(ud), kaevandamisloa väljastamine sellest ei sõltu. MaaPS § 34 lg

1 p-s 1 nimetatud olukorraga tegemist ei ole, kuna põlevkivi, mille kaevandamise õigus KKT-

le vaidlustatud kaevandamisloaga anti, kuulub riigile.

2) Vastustaja ei ole rikkunud kaevandamisloa väljastamisel kaalutlusõigust. Kaebaja viited

KKT-l väidetavalt olemas olnud põlevkivivarule on asjatundmatud ja valed (vt käskkirja nr 165

p 3.6.6.5). Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ala on juba aastaid olnud uurituna maavarade re-

gistris arvel aktiivse tarbevaruga põlevkivimaardlana. Kaebaja ei ole sõnagagi viidanud, milli-

sed on need eritingimused, mida vastustaja oleks pidanud kaevandamisloas mäeeraldisele jää-

vate kinnistute kaitseks kehtestama. Kaebaja huvid ja õigused on kaevandamisloa eritingimus-

tega piisavalt kaitstud. Täpsemaid ja konkreetsemaid eritingimusi poleks kaevandamisloas keh-

testada saanud. Käskkirja nr 165 p-s 4.2.8.23 on sätestatud kaevandaja kohustus esitada kae-

vandamise projekt enne kaevandamise alustamist ka vastustajale. Lisaks teostab vastavasisulist

järelevalvet kaevandaja tegevuse üle vastavalt KaevS-s sätestatule Tehnilise Järelevalve Amet.

11. Keskkonnaministeerium esitas 22.02.2012 seisukohad, milles märgib järgmist.

3-11-496

12(43)

1) M. Liinatil puudub kaebeõigus, kuna ta ei ole alates 08.09.2011 enam Mesila kinnistu (ka-

tastritunnus: 75101:002:0038) omanik, vaid Mesila kinnistu omanik on Tiina Tiidus-Liinat. S.

Bagautdinoval, Z. Bagautdinoval, G. Kotjahhoval ja R. Akhmetzyanovil ei saa olla käesolevas

haldusasjas kaebeõigust, sest 09.12.2011 M. Liinatiga sõlmitud tasuta kasutamise leping ei oma

õiguslikku jõudu.

2) Haldusmenetluse toimik kajastab adekvaatselt ja piisava detailsusega käskkirja nr 165 and-

misele eelnenud pikka ja põhjalikku menetlust. Ükski kaebajate 10.02.2012 seisukohtades välja

toodud etteheidetest ei mõjuta kaebajate õigusi. Korrigeeritud maavara kaevandamisloa puhul

on tegemist vaid vastustajale elektrooniliselt edastatud tööversiooniga, mida pole eraldiseisva

dokumendina menetletud. Menetleti algset 2004 loa taotlust ja mainitud tööversioonis parandati

sisuliselt vaid arvutuslik viga kaevandamisala pindalaga seonduvalt. Vastustaja veebilehel on

üleval KMH Aruande elektrooniline versioon, mis on vastustajale teadaolevalt identne ka köi-

detud KMH Aruande originaaliga (nn allkirjadega versioon).

3) Mäeeraldise pindala on 743,21 ha, nagu on üheselt välja toodud käskkirjas nr 165 (vt p

3.6.2). Korrigeeritud taotluse kontekstis on kaebajad viidanud ka pindalale 901,33 ha. Selline

arvutus tugineb kõigi mäeeraldise piiresse kasvõi osaliselt jäävate kinnistute pindalade liitmi-

sele, mis pole aga käesoleval juhul asjakohane, kuna kõik kinnistud ei jää terviklikult mäeeral-

dise piiresse. Kaebajad on viidanud ka pindalale 733,6 ha, mis tuleneb KMH Aruandele lisatud

joonisest 4.3, kuhu on kantud ekslik pindala suurus. See ei oma käesoleval juhul tähtsust, ar-

vestades, et seletuskirja tekstis ja muudel joonistel on teine pindala. Mäeeraldise pindala numb-

rilise suuruse parandamine ja kohatine ekslik varieerumine joonistel ei ole sisuliselt kuidagi

mõjutanud käskkirja nr 165 andmist. Vastustaja kinnitab, et haldusmenetluse toimikule lisatud

KMH Aruanne on sama dokument, mis Villu Reiljani 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3

heaks kiideti. KMH Aruande heakskiitmine ei ole haldusaktina tühine. Kuna järelevalve teos-

taja üle tuli otsustada juba menetluse algetapis, siis lähtuti ettevaatusprintsiibist, kuna mis tahes

mõju naabermaakondadele või merele selles etapis veel välistada ei saanud.

4) EMK 31.08.2005 protokollilise otsuse tegemise ajal oli KMH Aruanne juba keskkonnami-

nistri poolt heaks kiidetud (04.03.2005). Seega ei saanud EMK otsus ka teoreetiliselt mõjutada

KMH Aruannet ning puuduvad ka mistahes asjaolud, mis viitaksid E. Niitlaane mitteobjektiiv-

susele EMK 31.08.2005 protokollilise otsuse allkirjastamisel. EMK otsus on ka nõuandva tä-

hendusega ning pole andmeid, et E. Niitlaane arvamus oleks olnud otsuse kujunemisel otsustava

tähendusega.

12. KKT palub jätta 16 kaebaja kaebused rahuldamata. KKT põhjendab oma seisukohti järg-

miselt.

1) KMH Aruanne on õiguspärane ja kehtiv ning uue KMH läbiviimine ei ole vajalik. Kuni

26.11.2010 kehtinud KeHJS § 11 lg 6 ei kohaldu juhtumitele, kus KMH läbiviimine on impe-

ratiivne, s.o KeHJS § 11 lg-s 3 sätestatud juhtudel. KKT ei nõustu kaebustes toodud seisukoh-

tadega, et uue KMH läbiviimine on vajalik, sest uues kaevandamisloas puuduvad mistahes tin-

gimused kaebajate kinnistute kaitseks ning KMH läbiviimisel ei ole hinnatud osalise kaevanda-

mistegevuse keskkonnamõju, mh mõju karjäärialale jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele

(vt KMH Aruande p-d 6, 8 ja käskkirja nr 165 p 3.4.9). Kuigi Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris

KMH koostamisel lähtuti olukorrast, kus eeldati kogu mäeeraldise hõivamist, viitab KMH

Aruanne asjaolule, et kui mäeeraldisele jäävad elamud alles, tuleb kaevandamise projektis leida

neile lahendus. Seda ka kaevandamise projektis tehti (müratõke, teede niisutamine jne). KMH

Aruandele lisatud joonistel on näidatud erinevate kaevandamisega kaasnevate mõjude raadiu-

sed. Lisaks on vastustaja Kaevandamisloa p-s 9 kehtestanud 25 kohustuslikku tingimust, taga-

3-11-496

13(43)

maks kaevandamisega mittenõustunud mäeeraldisel asuvate kinnisasjade omanike huvide kait-

set (samad eritingimused sisalduvad käskkirja nr 165 p-des 4.2.8.1-4.2.8.25). Steigeri koostatud

Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise projektist (töö nr 11/0655) tulenevad lisaks

Kaevandamisloas (p-des 9-25) toodud meetmetele täiendavad meetmed võimalike kahjulike

mõjude minimaliseerimiseks ja täiendavad vastavate abinõude kirjeldused (sh tolmu ja müra

leviku leevendusmeetmed). Samuti tuleneb kaevandamise projektist meetmete kirjeldus, mida

rakendatakse karjääriga piirnevate maaüksuste stabiilsuse tagamiseks (barjäärtervikud).

2) On väga tõenäoline, et tegelikkuses elavad kaebajad (A. Kask, K. Kask, R. Drozdov, G.

Kotjahhova, S. Bagautdinova, Z. Bagautdinova, R. Ahmetzjanov) mujal ning kinnistute kasu-

tamine kaebajate (J. Lipp, K.-J. Kärner, A. Lill, N. Malinovski, N. Reisman, R. Rute) poolt pole

tõendatud. M. Liinat ja N. Jaanson omandasid mäeeraldisel asuvad kinnistud sooviga saada

kasu kinnistu võõrandamisest KKT-le, mitte sooviga kasutada kinnistut suvituspaigana (on eba-

tõenäoline, et isik ostaks kaevandusalaga piirneva kinnistu suvituskohaks). Isegi kui lähtuda

kaebajate väidetest, et nad kasutavad kinnistuid metsa-, põllu-, aiamaadena või mesinduseks,

on metsa- ja põllumaadele avalduva mõju osas piisavad uuringud (nt AS Maves) läbiviidud,

millest nähtub, et kaevandamisega ei kaasne negatiivset mõju maaharimisele, metsakasvatami-

sele, pigem vastupidi.

3) Kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr 3-08-2593 viis vastustaja läbi kaevanda-

misloa eelnõu avaliku väljapaneku ning avaliku arutelu. Kõik avaliku väljapaneku ja avaliku

arutelu käigus esitatud ettepanekud ja seisukohad analüüsiti põhjalikult läbi ning kajastati koos

ministeeriumipoolsete seisukohtadega Kaevandamisloas (vt punkt 3). Samuti täiendas vastus-

taja oluliselt Kaevandamisloa eritingimusi. Sõnasõnalt jäi samaks üksnes 5 eritingimust kokku

25-st (käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.4, 4.2.8.5, 4.2.8.16, 4.2.8.17, 4.2.8.21), täiesti uutena lisati 8

eritingimust (käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.2, 4.2.8.8, 4.2.8.9, 4.2.8.20, 4.2.8.22-4.2.8.25) ning roh-

kemal või vähemal määral täpsustati 12 eritingimust. Kaebajate esitatud Hendrikson Arvamus

on tehtud enne Kaevandamisloa väljastamist, arvamusele alla kirjutanud Heiki Kallel puudub

geoloogia-alane pädevus ning arvamuse punkti 1 kohaselt on arvamus antud esitamiseks Tal-

linna Halduskohtule haldusasjas nr 3-08-2593. Puuduvad viited, et OÜ Hendrikson & Ko peaks

enda poolt peaaegu 2 aastat tagasi koostatud arvamust pädevaks ka käesolevas kohtuvaidluses,

arvestades mh oluliselt täiendatud Kaevandamisluba, täiendavalt selgitatud asjaolusid, esitatud

tõendeid. Käesoleval juhul on läbiviidud menetlus olnud pikk ja põhjalik, kõiki kaebajate vas-

tuväiteid kaevandamisele on käskkirjas nr 165 käsitletud, vajadusel erialaspetsialistide abi ka-

sutades (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-06).

4) Kaevandamisloa väljastamine KKT-le ei too kaasa kahju avalikele huvidele. Mitte mille-

gagi ei ole tõendatud kaebajate seisukoht, et mäeeraldisel kaevandamine KKT poolt on vas-

tuolus riiklike huvidega. Käesoleval juhul esineb ülekaalukas avalik huvi kaevandamistegevu-

seks Kaevandamisloa alusel võrreldes kaebustes esitatud paljasõnaliste väidetega, ilmselgelt

aegunud tõenditega, arvestades asjaolu, et kaebajatest vaid ühe isiku (N. Reisman) kinnisasi on

kaevandamise ala läheduses kuni 2012 II kvartalini. N. Reismani kinnistu piiri eraldab kaevea-

last vähemalt 5 m laiune ala, millel asub vähemalt 1 m kõrgune muldvall ja see vall ei asu mitte

kaebaja maal, vaid asub riigile kuuluval maal või isiku maal, kes on lubanud kaevandamist.

Lisaks on kõik kaebajad nendele kuuluvad, nende väidetavas kasutuses olevad kinnistud oman-

danud, neid kasutama asunud teadmises, et kinnistud asuvad mäeeraldisel.

13. KKT palub jätta Vestmani kaebus rahuldamata. Puudub alus käskkirja nr 165 tühistamiseks,

tegemist on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärase haldusaktiga. Kaevandamisloa menet-

lemisel ei olnud kohustust viia läbi uus KMH. Alusetud on kaebaja oletuslikud väited KKT

kasuks tehtud seadusemuudatuse kohta. Kaevandamisluba ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi.

3-11-496

14(43)

Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuksid kaevandamise väidetavad nega-

tiivsed tagajärjed kinnistule. Kinnistute kaitseks võetud meetmed on piisavad, tagamaks kaebaja

õiguste ja huvide kaitse. Võrreldes eelmise kaevandamisloaga on kehtiv Kaevandamisluba põh-

jalikum. Kaevandamise projektist Töö nr 11/0655 (edaspidi Kaevandamise projekt) tulenevad

täiendavad meetmed võimalike kahjulike mõjude minimaliseerimiseks ja täiendavad vastavate

abinõude kirjeldused (sh tolmu ja müra leviku leevendusmeetmed). Samuti tuleneb kaevanda-

mise projektist meetmete kirjeldus, mida rakendatakse karjääriga piirnevate maaüksuste stabiil-

suse tagamiseks (barjäärtervikud). Haldusakti andmisel ei esine diskretsioonivigu. KKT poolt

esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemisel läbi viidud KMH tulemusena koostatud KMH

Aruanne on Keskkonnaministeeriumi poolt heaks kiidetud juba 04.03.2005. Kaevandamisloa

eritingimusi on võrreldes varasema kaevandamisloa eritingimustega oluliselt täiendatud.

14. KKT märgib oma 09.01.2012 seisukohas järgmist.

1) Kehtiv KeHJS ega kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS ei sätesta/sätestanud KMH uuenda-

mist. Käesoleval juhul ei esine mitte ühtegi HMS § 44 lg-s 1 loetletud imperatiivset tingimust

haldusmenetluse uuendamiseks. Kaevandamisloa menetluses on vastustaja kasutanud kaalutlu-

sõigust. Käskkirjaga nr 165 välja antud Kaevandamisluba on oluliselt põhjalikum võrreldes

21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 väljastatud kaevandamisloaga, arvestades puudusi, millele

osundati kohtumenetluses haldusasjas nr 3-08-2593. KKT-l oli õiguspärane ootus, et kaevan-

damisloa menetluses läbiviidud KMH jääb kehtima. Seadus ei näe ette võimalust KMH uuen-

damiseks ning ükski puudutatud isik ei esitanud KMH menetluse ajal sellele vastuväiteid ega

vaidlustanud seda. Olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et kesk-

konnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem (vt Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-86-06).

2) Ebaõige ja eksitav on kaebajate seisukoht, et nad ei ole saanud esitada KMH Aruande osas

oma sisulisi argumente. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-

08-2593 on tuvastatud, et KKT poolt esitatud 13.01.2004 kaevandamisloa taotluse menetlusest

(st ka KMH-st) olid teadlikud N. Reisman, N. Malinovski ja K.-J. Kärner. Samuti pidid olema

teadlikud R. Rute, N. Reismani, M. Liinati (eelmine omanik kaebuse esitaja Z. Bagautdinova),

N. Jaansoni (eelmine omanik kaebuse esitaja R. Drozdovi vanaisa V. Kend) ja AS-i Vestman

Varahaldus kinnistute endised omanikud. Ka 2009 lõpus/2010 alguses toimunud halduskohtu-

menetluses kohtuasjas nr 3-08-2593 ei tõstatanud kaebajad, kes olid vastava kohtumenetluse

poolteks, KMH-sse puutuvalt probleeme, milliele on osundatud 21.12.2011 menetlusdokumen-

dis. Vastupidi, viidatud kohtumenetluses kaebajad möönsid, et nad olid kaasatud keskkonna-

mõju hindamise menetlusse.

3) Üldjuhul tuleb kaebuse esitamisel tugineda siseriiklikule õigusele ning direktiividele tugi-

nemine on lubatud vaid juhul, kui direktiivi ei ole siseriiklikusse õigusesse tähtaegselt üle võe-

tud või on üle võetud puudustega (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-36-10, p 21). Kaebajad ei ole

märkinud, milline direktiiv on nende arvates tähtaegselt ühtlustamata või millises osas on sise-

riiklik õigus EL õigusega vastuolus. Kui kaebajad vastavaid asjaolusid välja ei too, on direktii-

vile tuginemine lubamatu. Direktiivi 85/337/EMÜ artiklist 5 ei tulene kohustust nõuda arenda-

jalt direktiivi lisas III sätestatud täpsustatud teavet, vaid see on siseriikliku pädeva organi disk-

retsioon. Seega ei saa käesoleval juhul rääkida vastuolust direktiiviga.

4) A. Toomik omas (ja omab ka hetkel) KMH tegevuslitsentsi (KeHAS § 13 lg 1 (kuni 03.04.05

kehtinud redaktsioon)). Asjaolu, et kaebajad loetlevad erinevaid planeerimisdokumente, millele

ei ole tehtud viiteid KMH Aruandes, ei tähenda, et KMH Aruanne oleks puudulik. Samas on

kaebajad jätnud põhjendamata, mis on seetõttu KMH Aruandes mittenõuetekohane, samuti,

millist nõuet on sellega eiratud. KMH Aruandest nähtub, et käsitletud on nii kavandatavaid kui

3-11-496

15(43)

ka alternatiivseid tehnoloogilisi lahendusi (vt nt KMH Aruande 5. ptk). Olukorras, kus KMH

Aruande koostaja asus seisukohale, et kavandatava tegevusega ei kaasne piiriülest keskkonna-

mõju, ei olnud ega saanudki olla vajadust seda KMH Aruandes käsitleda ning ka vastustajal

puudus alus teistsugusele seisukohale asuda. Võimalikke reostusohte, tootmisjääke ning kesk-

konnaavariisid käsitleb KMH Aruande p 5.6. KMH Aruande p-s 4.2.3 on analüüsitud pinna- ja

põhjavee seisundit veekomplekside ning –kihtide kaupa, samuti elanikkonna veevarustust.

KMH Aruande p-s 4.2.4 on toodud Uljaste järve seisund. KMH Aruande p 6.1. käsitleb kae-

vandamise mõju pinna- ja põhjavee tasemele (sh piirkonna kaevudele ja Uljaste järvele) ning

kvaliteedile. Põhjalikult on analüüsitud kaevandamise mõjusid pinnaveerežiimile.

5) Kaebajad on esitanud üksnes loetelu õigusaktidest. Puudub sisuline analüüs, millised konk-

reetsed normid on muutunud, millistega oleks pidanud vastustaja arvestama ning millised aval-

davad mõju kehtivale KMH Aruandele. Pelgalt asjaolu, et õigusakte on tunnistatud kehtetuks,

asendatud või muudetud, ei tähenda, et toimunud on sellised sisulised muudatused, mis seaksid

kõnealuse KMH Aruande kehtivuse kahtluse alla (vt HMS § 5 lg 5). Võrreldes KeHAS § 13

(kuni 03.04.05 kehtinud redaktsioon) ning KeHJS § 20 omavahel, on ilmne, et valdavas osas

keskkonnamõju hindamise aruandele sätestatud nõuded kattuvad. Lisaks kehtis KMH Aruande

koostamise ajal keskkonnaministri 31.01.2001 määrus nr 4 „Keskkonnamõju hindamise aruan-

dele esitatavad täpsustatud nõuded“ (kehtetu alates 03.04.2005), mis sätestas samuti kohustuse

kirjeldada kavandatavat tegevust ja selle alternatiive (§ 5); kavandatava tegevuse ja selle alter-

natiividega kaasnevat keskkonnamõju (§ 6) ning samuti kohustust võrrelda alternatiive (§ 7).

Vastava õigusaktiga on KMH Aruande koostamisel arvestatud.

6) Kaebajad ei ole viidanud ühelegi tõendile ega uuringule, millest nähtuks, et Põhja-Kiviõli II

mäeeraldisel teostatavad kaevandamistööd avaldaksid mõju sealse elanikkonna, sh kaebajate,

tervisele. KMH Aruande p 6.7 käsitleb kaevandamise mõju elanikkonnale. Tervisehäirete väl-

timise garantiiks on kehtestatud keskkonnanormatiivid (nt müra, tolmu jms suhtes). Mitte ükski

kaebajate poolt 21.12.2011 menetlusdokumendis esile toodud asjaolu ei anna alust käskkirja nr

165 või KMH Aruande kehtetuks tunnistamiseks HMS § 66 lg 2 p 2 alusel.

7) Kaeveala asub mäeeraldise plaani (koostatud Steigeri poolt) kohaselt Eesti Vabariigile kuu-

luvatel kinnistutel (Raju kinnistu (registriosa nr 4681108) ja 141,92 ha suurune Rahe kinnistu

(75101:002:0109), juurdepääsuks vajalik transporditee Rahe kinnistule asub Eesti Vabariigile

kuuluval Pihlaka kinnistul (75101:002:0081)), mille sihtotstarve on 100% mäetööstusmaa. Kae-

bajate kinnistute maa sihtotstarve ei oma käesoleval juhul tähtsust. Arvestades, et Sonda valla

üldplaneeringu ega teemaplaneeringu puhul ei ole tegemist riikliku arengukava ega program-

miga, puudus alus rakendada vastavate planeerimisdokumentide suhtes KeHAS järgset kesk-

konnamõju strateegilist hindamist. Kaebajate väited seoses piiriülese mõjuga keskkonnale on

omased populaarkaebusele. KMH Aruandes ei ole käsitletud piiriülest keskkonnamõju lähtuvalt

kaevandamistegevusest Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, sest vastav keskkonnamõju puudub.

Keskkonnahindamisel on tavapärane praktika, et vastavates aruannetes nimetatud teemat eraldi

ei käsitleta, v.a juhtudel, kui piiriülene mõju esineb.

8) Käesoleval juhul pole kaebajad viidanud mitte ühelegi konkreetsele sättele, mida vastustaja

oleks kõnealuse kaevandamisloa menetluses rikkunud seoses rahvusvaheliste lepingutega. Puu-

tuvalt väitesse, et KKT kaevanduse kaevandusvesi võib avaldada kumulatiivset mõju Soome

lahele, esitab KKT tõendi, millest nähtub, et selles kirjeldatud keemilise koostisega kaevandus-

vesi on põhilise keemilise osa komponentide poolest vaesem kui merevesi. Üllatuslikud on kae-

bajate väited, et neile on muutunud arusaamatuks käskkirja nr 165 eritingimuste p-d 4.2.8.4,

4.2.8.18, 4.2.8.19 ning 4.2.8.20 kasutatud mõiste „tolm“. Üllatuslikult on alates 21.12.2011 kae-

bajatele arusaamatud ka käskkirja nr 165 eritingimuste punkt 4.2.8.6, mis reguleerib vibratsioo-

3-11-496

16(43)

nitaseme mõõtmist ning hindamist, samuti punkt 4.2.8.7 mürataseme mõõtmise kohta. Kaevan-

damistegevuses ei kasutata lõhkamistöid, lõhkelaenguid. Puutuvalt müratasemetesse, siis KMH

Aruande punktid 6.2.1, 6.2.3, 8.3 käsitlevad nii transpordimasinatest tulenevat müra kui ka

tootmisprotsessist (tööstusettevõtete) tulenevat müra, millest ilmselgelt mõlemad müraliigid on

hõlmatud käskkirja nr 165 punktis 4.2.8.7. sätestatud „karjääri tööst lähtuva müratasemega“.

Käskkirja nr 165 eritingimuste punkti 4.2.8.14 osas on tegemist kaevandamisveega, mis moo-

dustub sademete veest, lumesula veest ning põhjaveest ning mille koostis võrreldes loodusli-

kuga on teistsugune. KKT-le jääb ebaselgeks, mis konkreetselt riivab kaebajate õigusi seondu-

valt käskkirja nr 165 eritingimuste punktiga 4.2.8.16, mis käsitleb kaevandamise tagajärjel salv-

või puurkaevude kuivaksjäämisel kaevandaja kohustust tagada elanikele viivitamatu veega va-

rustamine.

9) KKT-l on olemas välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba (vt KMH Aruandes

p 6.8.), milles sisalduvad tingimused (sh keskkonnakaitselised) tagavad, et kaevandustegevu-

sest lähtuvad mõjud jäävad normide piiresse, samuti, et vastavate näitajate osas toimub pidev

seire. Käskkirja nr 165 andmisel on arvestatud/analüüsitud muu hulgas kaebajate seisukohti

(käskkirja nr 165 p 3.6. jj). Täiendavalt esitas käskkirja nr 165 andmisele eelnevalt (s.o

28.12.2010) vastustajale selgituse KMH Aruande koostanud Steiger (viide ja käsitlus käskkirja

nr 165 p-s 3.6.4).

15. Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsusega jäeti N. Reismani, R. Drozdovi, R. Ak-

hmetzyanovi, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Laikaski, K.-J. Kärneri, R. Rute, G. Kot-

jahhova, N. Jaansoni, T. Tiidus-Liinati, A. Kase, J. Lippi, N. Malinovski, A. Lille ja K. Kase

taotlus KeHJS § 11 lg 6 ja § 71 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata (p

1); N. Reismani, R. Drozdovi, R. Akhmetzyanovi, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Lai-

kaski, K.-J. Kärneri, R. Rute, G. Kotjahhova, N. Jaansoni, T. Tiidus-Liinati, A. Kase, J. Lippi,

N. Malinovski, A. Lille, K. Kase ja AS-i Vestman Varahaldus kaebused Keskkonnaministee-

riumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks rahuldamata (p 2); mõisteti kaebaja-

telt N. Reisman, R. Drozdov, R. Akhmetzyanov, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Lai-

kaski, K.-J. Kärner, R. Rute, G. Kotjahhova, N. Jaanson, T. Tiidus-Liinat, A. Kask, J. Lipp, N.

Malinovski, A. Lill ja K. Kask igaühelt kolmanda isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja

menetluskulud 1761,70 eurot (p 3); mõisteti kaebajalt AS-lt Vestman Varahaldus kolmanda

isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1884,04 eurot (p 4) ning jäeti

rahuldamata vastustaja Keskkonnaministeeriumi taotlus kaebajatelt menetluskulude välja-

mõistmiseks (p 5). Halduskohtu põhjendused on järgmised.

1) Kaebajatel on kaebeõigus. A. Kasele ja K. Kasele tuleneb M. Laikaskiga 09.12.2011 sõl-

mitud kinnistu tasuta kasutamise lepingust mäeeraldisel asuva Kase kinnistu tasuta kasutamise

õigus ning seega ka kaebeõigus kinnistu kasutamist ohustava kaevandamisloa vaidlustamiseks.

Mesila kinnistul elavad kaebajad G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanov ja hooaja-

liselt Z. Bagautdinova kinnistu omaniku, esialgu M. Liinati ja hiljem T. Tiidus-Liinati teadmisel

ja kokkuleppel, kasutades kinnistut mesilaste ja loomade, lindude kasvatamiseks. Seega on kae-

vandamisel nende õigustele ja elukeskkonnale vahetu mõju ning sellest tulenev kaebeõigus.

Kaebaja R. Drozdovi vande all antud ütlustega ja 17.06.2010 N. Jaansoniga sõlmitud kinnistu

tasuta kasutamise lepinguga on tõendatud kaebaja R. Drozdovi poolt Kendi kinnistu kasutamine

hooajaliseks elamiseks ja mesilaste ja aiavilja kasvatamiseks. Seega on kaevandamisel kaebaja

R. Drozdovi õigustele ja elukeskkonnale vahetu mõju ning sellest tulenevalt kaebeõigus.

2) Kaebajad on pöördunud kohtusse oma subjektiivsete õiguste kaitseks ning kaitstavaks hu-

viks on kasutatava kinnistu mistahes otstarbel kasutuskõlblikuna säilimine. Kui kaebus kesk-

konnakaitse küsimustes esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja

subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, mis rikub kaebaja

3-11-496

17(43)

õigusi (vt Riigikohtu 19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 28). Õiguste rikkumise motiivil esi-

tatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei

seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Käesolevas haldusasjas jäävad väljapoole kohtuliku

kontrolli ulatust ja kohus ei käsitle 16 kaebaja põhjendusi, mis on esitatud seonduvalt väidetava

piiriülese keskkonnamõjuga. Kohus nõustub vastustajaga, et pole alust arvata, et käesoleval ju-

hul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega seonduv Eesti Vabariigi poolne rahvusvaheliste

kohustuste rikkumine. Samuti jäävad käesolevas haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ula-

tust kaebajate väited, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsio-

naalse kasutamise põhimõttega ja riiklike huvidega, samuti seoses metsise püsielupaikade kait-

sega, kuna kaebajad ei saa kaevandamisluba vaidlustades esitada kaebust avaliku või riikliku

huvi kaitseks. 16 kaebaja kaebustes toodud KKT poolt väidetavalt toime pandud rikkumised ei

ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks. Samuti ei ole

MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks KKT-l väidetavalt

märkimisväärse põlevkivivaru olemasolu 3. sordi põlevkivi näol. Neid asjaolusid ei saa arvesse

võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p 14 kontekstis. Käskkirja nr 165 p-des 3.6.5 ja 3.6.6 on käsitletud 16

kaebaja väiteid seoses nimetatud KKT rikkumistega. Kohtuistungil ütlusi andnud Tallinna Teh-

nikaülikooli emeriitprofessori ER ütluste (V kd, tl 208-212) kohaselt on Põhja-Kiviõli II mäee-

raldisel kaevandamine kooskõlas riiklike huvidega kaevandada ja kasutada põlevkivi säästli-

kult. KKT kaevandamistegevus on kooskõlas säästliku kaevandamise põhimõttega ja Põhja-

Kiviõli karjääris on parim võimalik tehnoloogia.

3) KMH läbiviimisel kuulub kohaldamisele 01.01.2001 jõustunud ja kuni 03.04.2005 kehti-

nud KeHAS. Asjakohatud on kõik kaebuste väited KMH Aruandele esitatavate nõuete muutu-

misest pärast KMH läbiviimist. HMS § 5 lg 5 tulenevalt ei peagi KMH Aruanne vastama pärast

selle koostamist ja heakskiitmist kehtima hakanud õigusaktidele. Kuni 03.04.2005 kehtinud Ke-

HAS ei sätestanud KMH uuendamist. Kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS § 2 lg 3 sätestas küll

KMH täiendava hindamise, kuid ei näinud ette võimalust KMH läbiviimiseks ilma selle algata-

mise otsuseta. KeHJS § 11 lg 71 välistab käesoleval juhul uue või täiendava KMH läbiviimise

ja uue KMH aruande koostamise. Seega ei ole asjakohased ka kaebajate põhjendused vastustaja

poolt HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibi ning HMS §-s 4 sätestatud kaalumise kohustuse

rikkumisest KMH uuendamata jätmisega õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel.

4) KeHJS § 11 lg 6 vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu ega ole asjassepuutuv

norm. KeHJS § 11 lg 6 reguleeris olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei

ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse

raames. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 29.04.2011 kohtumääruses leidnud, et kaebajate väide

menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi

tõlgendamisel, ning ei saa järeldada, et kohtud on tõlgendanud normi viisil, et iga nelja aasta

tagant tuleb samas haldusmenetluses läbi viia KMH. Kohus ei ole tõlgendanud KeHJS § 11 lg

6 viisil, nagu kaebaja kaebuses esile toob. KeHJS § 11 lg 6 reguleerib ka pärast 26.11.2010

olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent

seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Uue KMH läbiviimise ko-

hustust ei tulnud ka varemkehtinud redaktsioonist, mistõttu ei ole selles osas KeHJS § 11 lg 71

näol tegemist sisuliselt uue regulatsiooniga. Kohtul puudub alus kahelda KeHJS muudatuse

seaduseelnõu (750 SE) seletuskirja põhjenduses § 11 lg 71 lisamiseks põhjendusega, et tagada

KeHJS § 11 üheselt mõistetavus. Põhjendamatud on 16 kaebaja taotlused alates 26.11.2010

kehtiva KeHJS § 11 lg 6 ning KeHJS § 11 lg 7¹ põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada

ning kohus kaebajate taotlust ei rahulda. Paljasõnaline ja tõendamata on Vestmani väide, et

keskkonnaministri 06.05.2005 määruse nr 36 § 5 lg 3 tunnistati keskkonnaministri 17.01.2011

määrusega nr 9 kehtetuks KKT huvides. Lähtuda tuleb MaaPS-st, selliselt on kaebaja vastuväi-

tele vastatud ka käskkirja nr 165 p-s 3.7.1.

3-11-496

18(43)

5) Kaebajad ei ole välja toonud, kuidas mäeeraldise pindala numbrilise suuruse muutumine

rikub kaebajate õigusi. Käesoleval juhul ei ole esitatud uut kaevandamisloa taotlust ega esialg-

set taotlust parandatud, vaid kuna taotluse andmed ei läinud hiljem riigi registrites täpsustatud

andmetega enam kokku, on andmeid seetõttu menetluse käigus täpsustatud ja kõrvaldatud selles

esinevad puudused (HMS § 15). Arvestades keskkonnaministri 10.07.2008 käskkirjaga nr 919

kinnitatud varusid, oli ka selge, millised on õiged mäeeraldise piiresse jäävate plokkide maava-

ravarud tonnides. Mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju on ol-

nud kogu menetluse kestel sama ega ole muutunud ning faktiliselt looduses ei ole mäeeraldise

piire suurendatud. Seega ei saa väita, et Kaevandamisluba on antud ebaselgele alale. Ka on

olnud kaevandamisloa taotlusega seonduvate kooskõlastuste, s.h EMK nõusoleku andmise ja

KMH aluseks olev objekt (mäeeraldis) kogu aeg sama. Andmete täpsustamine ei saanud mõju-

tada KMH-d.

6) Keskkonnaministri järelevalve teostamiseks piisab KeHAS § 12 lg-s 3 sätestatud kahtlu-

sest, mistõttu oli keskkonnaminister pädev teostama KMH üle järelevalvet (KeHAS § 18 lg 2 p

4). Kuna KMH üle teostas järelevalvet keskkonnaminister, siis tuli keskkonnaministril teha ka

otsus KMH Aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise kohta. KMH üle järelevalve

teostaja pädevusse kuulub mh KMH läbiviimise nõuetekohasuse kontrollimine (KeHAS § 18

lg 2 p 3). Keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 on KMH Aruanne heaks

kiidetud, järelikult on järelevalve teostaja leidnud, et KMH on nõuetekohaselt läbi viidud ja

vastustaja sai sellega Kaevandamisloa menetluses arvestada. Arvestades, et KMH Aruanne on

heaks kiidetud 04.03.2005, siis on asjakohatud ka 16 kaebaja viited pärast KMH Aruande koos-

tamist ja heakskiitmist valminud dokumentidele ja artiklitele ning võimalikele Uljaste järve sei-

sundi muutustele. Lisaks ei ole kaebustes põhjendatud, et kaebajatel oleks mingi puutumus ca

2,4 km mäeeraldise lääneservast lääne suunas asuva Uljaste järvega ning kuidas võimalikud

muutused Uljaste järves mõjutavad kaebajate subjektiivseid õigusi kinnistute kasutamisel.

7) KeHJS § 11 lg 71 välistab sama tegevusloa taotluse menetluses uue KMH, mistõttu on as-

jakohatu 16 kaebaja uue KMH vajaduse argument, et kaebajad ei saanud esitada KMH Aruande

osas oma sisulisi argumente. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 kohtuotsuses nr 3-08-2593

on leitud järgmist: „Halduskohus luges õigesti kaevandamisloa taotlemise menetlusest teadli-

keks N. Reismani, N. Malinovski ja K.-J. Kärneri. Samuti järeldas halduskohus põhjendatult,

et R. Rute ja K. Tihvani ning N. Reismani, M. Liinati, N. Jaansoni ja AS Vestman Varahaldus

kinnistute endised omanikud pidid olema kätte saanud vastustaja 17.02.2004 kirja keskkonna-

mõju hindamise algatamise kohta ning neid saab lugeda teavitatuks kaevandamisloa taotlemise

menetlusest.“ Asjakohatu on kaebajate arvamus, et A. Toomiku kvalifikatsioon ei olnud piisav.

KMH Aruandest nähtuvalt on selle koostanud töörühma juhtinud A. Toomik, tehnikakandidaat,

kes omas kehtivat litsentsi KMH0023. KMH Aruandes on hinnatud olukorda seoses mäeeral-

disele jäävate kinnistutega, s.h metsa- ja põllumaa kinnistutega, mille omanikud ei nõustu kae-

vandamisega. Steigeri täiendavast selgitusest KMH tulemusele ilmneb, et KMH Aruanne ei vä-

lista vajadusel ja kokkuleppel üksikute kaevandamata alade säilitamist mäetöödest puutumatu-

tena, mis ei oleks vastuolus maavarade säästva kaevandamise põhimõttega. Samuti nähtub vas-

tustaja esitatud keskkonnaeksperdi, juhtivgeoloogi V. Peterselli ning Eesti Geoloogiakeskuse

juhatuse liikme A. Pajupuu arvamusest (II kd, tl 246-247), et pinnasevee taseme alandamine

avaldab üldjuhul põllumajandusele ja metsale positiivset mõju. Kaebajad ei ole Steigeri ebaob-

jektiivsust tõendanud.

8) Kaebajad ei ole kaebustes märkinud, milline direktiivi 85/337/EMÜ art 5 lg 1 konkreetne

teave on esitamata ja kuidas see mõjutas asja otsustamist. Direktiiv 85/337/EMÜ on KeHAS-

sse üle võetud (direktiivi 85/337/EMÜ artikkel 5 lg 1 on üle võetud KeHAS § 13 lg-ga 2) ja

KeHAS on kooskõlas direktiivi 85/337/EMÜ sätetega. KeHJS ega selle § 20 ei kuulu käesole-

vas asjas kohaldamisele ja KeHJS-le tuginemine ei ole asjakohane. KMH Aruandest nähtuvalt

3-11-496

19(43)

on tegevus piisavalt määratletud – tegevuseks on Põhja-Kiviõli II karjääriväljal põlevkivi kae-

vandamine ja viidatud on ka alternatiivsetele tehnoloogilistele võtetele. Kohus ei nõustu kaeba-

jatega, et KMH Aruanne ei vasta KeHAS §-dele 2, 5, 13 lg 2 punktidele 1 ja 2. Kaebusest ei

selgu, millisest õigusnormist tulenevalt pidi KMH Aruandes lisaks käsitletud maakonnaplanee-

ringule käsitlema ka kaebustes märgitud planeeringuid ja arengukavasid. KeHAS § 13 lg-st 2

sellist nõuet tuletada ei saa. 16 kaebaja kaebustes toodud asjaolu, et Sonda vallas ja lähivaldades

ei ole planeerimismenetluses teostatud KSH-d, ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa

andmisest keeldumise aluseks. KMH Aruande saaks sisuliselt kahtluse alla seada vaid KMH

litsentsi omav või tõendatult keskkonnaküsimustes eriteadmisi omav isik. Kaebajate väited

KMH Aruande väidetava puudulikkuse kohta tuleb lugeda kaebajate oletusteks.

9) Steigeri täiendavast selgitusest nähtuvalt ei ole looduslikus keskkonnas ega inimeste sek-

kumisel toimunud selliseid muutusi, mida saaks lugeda oluliseks. Muutused on toimunud kae-

vandatava karjääri territooriumil paiknevate eramaade omanike nimistus ja muutunud on maao-

manike huvid. Olulised keskkonnamõju tegurid jäävad nendesse piiridesse, mis prognoositi

2004 KMH Aruandes. Kaebajad pole oma väidete kinnitamiseks esitanud peale Hendrikson

Arvamuse ühtegi eksperdi arvamust. Hendrikson Arvamus on antud seonduvalt haldusasjas nr

3-08-2593 vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 väljastatud

kaevandamisloaga (I kd tl 110-115). Kaebajad ei ole tõendanud, et OÜ Hendrikson & Ko peaks

seda arvamust pädevaks ka käesolevas kohtuvaidluses, arvestades, et on toimunud uus avatud

menetlus, kogutud täiendavalt tõendeid ning käskkirjaga nr 165 on välja antud uus kaevanda-

misluba, milles on oluliselt eritingimusi täiendatud, võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühista-

tud kaevandamisloaga. Hendrikson Arvamuses toodud järeldused uue KMH vajalikkuse kohta

on väga üldsõnalised ja selgusetuks jääb nende järelduste kujunemise käik ning alused, millele

toetutakse. Samuti ei saa see arvamus tõendada käesolevas haldusasjas vaidlustatud kaevanda-

misloa eritingimuste ebapiisavust, kuna arvamus neid ei käsitle. Radooniohu puudumist Põhja-

Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires kinnitab juhtivgeoloogi, keskkonnaeksperdi Valter Pe-

terselli ekspertarvamus „Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“

(IV kd tl 220), milles ta märgib, et radoonioht Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires on

välistatud. Kaebaja kahtlus EMK 31.08.2005 protokollilise otsuse usaldusväärsuses ja objek-

tiivsuses on alusetu ja tõendamata. Kaebajad ei ole tõendanud, et E. Niitlaan oli EMK-s ebaob-

jektiivne ja tema seisukoht oli EMK otsuse kujunemisel otsustava tähendusega. Kaebajate

omandis oleva maa sihtotstarve ei omanud vaidlustatud käskkirja nr 165 andmisel tähendust,

kuna selle osas polnud omanikega saavutatud kokkulepet kaevandamiseks.

10) Käskkirja nr 165 p-s 3.6.7 on vastustaja asunud seisukohale, et kaevandamisloa eritingi-

mustega on mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks nähtud ette piisavad meetmed. Kaitset-

sooni paiknemine ja laius tuleb jätta kaevandamise projekti reguleerida. Kaevandamisloa eri-

tingimustes on p-s 4.2.8.23 sätestatud, et loa omanik peab esitama kaevandamise projekti vähe-

malt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist Keskkonnaministeeriumile. Kaebajad leiavad,

et kaevandamisloa eritingimustes oleks pidanud sätestama mäeeraldise alale jäävate kinnistute

varisemise vältimiseks kaitsetsoonid. Kaevandamise projekti lisas 1 on esitatud kinnistute

kaupa konkreetsed lähteandmed barjäärtervikute rajamiseks (tabel 5.1; III kd, tl 273-274). Kae-

vandamise projekti lisa 1 p-s 5.2 on märgitud, et tuleb tagada piirnevate kinnistute maapõue

tugi (III kd, tl 270). Selleks tuleb piirnevate kinnistute kaitseks ette näha barjäärtervikud, mille

laius oleneb kattekihtide tüsedusest ja nende püsikaldenurgast. Barjäärtervikud tagavad mäee-

raldisel paiknevate kinnistute ohutuse (I. Valgma 24.03.2011 arvamus; III kd, tl 17 pöördel).

Kaebajad ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et Kaevandamise pro-

jektis ette nähtud barjäärtervikud ei ole mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutuse tagamiseks

piisavad, ehkki kaevandamine kaebajate kinnistute naabruses on Kaevandamisloast tulenevalt

juba üle aasta toimunud. Lisaks on kaebajate õiguste kaitse tagatud erinevate kaevandamisele

3-11-496

20(43)

kohalduvate õigusaktide alusel. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga, otsustades kaevandamis-

loa väljastamisel jätta kaitsetsooni paiknemise ja laiuse Kaevandamise projekti reguleerida ja

võtta selles arvesse igal konkreetsel juhul iga kinnistu eripärasid ja nende igakordsete omanike

vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise otstarbest.

11) 16 kaebajat leiavad, käskkirjas nr 165 pole seatud tingimusi hoonestamata kinnistute kait-

seks ja eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud tingimused on tolmu, müra, vib-

ratsiooni osas ebapiisavad. Vastavalt MaaPS § 35 lg 2 p-le 8 märgitakse kaevandamisloale nõu-

ded kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Puudus vajadus nende kinnistute

kuivamise vastu meetmete määramiseks. Käskkirjas nr 165 on mäeeraldisel asuvate kinnistute

kaitseks seatud 25 eritingimust, millest kõik peale punkti 4.2.8.1 reguleerivad mäeeraldisele

jäävate kinnistute suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid, mis peaksid kaevandamise mõjutusi

vähendama. Kaebajate väited käskkirjaga nr 165 veevarustuse kaitseks ettenähtud eritingimuste

ebapiisavuse osas on paljasõnalised. Kaebajad ei ole tõendanud, et veevarustuse kaitseks seatud

eritingimused ei vähenda kaevandamisest tulenevat kahjulikku mõju. Kaebajad leiavad, et vee-

varustuse kaitseks vajaksid käskkirja punkti 4.2.8.10 tingimused täpsustamist tervisekaitse spet-

sialistidega, et seireprogrammi sisse lülitada ka „antud piirkonnale tüüpilised inimtervisele oht-

likud geokeemilised elemendid“. Kaebajad ei ole tõendanud selliste elementide esinemist

mäeeraldisel. Asjaolust, et kaebajatele on jäänud arusaamatuks eritingimuste punktides 4.2.8.4;

4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20 kasutatud termin „tolm” ja eritingimuste punktid 4.2.8.6; 4.2.8.7;

4.2.8.14; 4.2.8.16 ja 4.2.8.21, ei saa teha järeldust, et vaidlustatud käskkirjas sätestatud kaitse-

meetmed on ebapiisavad.

12) Käskkirjaga nr 165 on täidetud MaaPS § 35 lg 2 punkti 8 nõue ja seatud nõuded maapõue

kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja

keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Vastavalt keskkonna-

seire seadusele toimub keskkonnaseire (sh veeseire) kolmel tasandil, sh riiklikul (§ 3). Lisaks

on KMH Aruande p-s 6.8 märgitud, et kuna mäetööd mõjutavad põhja- ja pinnasevee seisundit,

samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik KKT-l taotleda lisaks Kaevandamisloale ka

välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba. Nimetatud eriload ning nendes sisaldu-

vad tingimused tagavad vastavate näitajate pideva seire ning kaevandustegevusest lähtuvate

mõjude normide piiresse jäämise. Käesoleval juhul on seaduses ettenähtud korras läbi viidud

kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise avatud menetlus ja keskkonnamõju hindamise ava-

tud menetlus. Käskkirjas nr 165 on kõiki kaebajate vastuväiteid kaevandamisele käsitletud, va-

jadusel erialaspetsialistide abi kasutades. Kaebajad ei ole läbiviidud haldusmenetluse osas too-

nud esile selliseid arvestatavaid puudusi, mis võiksid tingida menetluse tulemusena antud käsk-

kirja nr 165 õigusvastasuse. Seega saab eeldada, et käskkiri nr 165 on õiguspärane (vt Riigi-

kohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 24).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

16. Vestman (kelle üldõigusjärglane on Metsamaahalduse AS; edaspidi Metsamaahalduse AS)

palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsus osas, millega jäeti

rahuldamata tema kaebus, ning osas, millega mõisteti temalt välja menetluskulud KKT kasuks.

Apellant palub teha uus otsus, tühistada käskkiri nr 165, mõista välja tema menetluskulud vas-

tustajalt ning vastustaja ja KKT menetluskulud jätta nende endi kanda. Metsamaahalduse AS

põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

1) Vastustaja tegevus Kaevandamisloa menetlemisel on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

Kaevandamisloa menetluses ei saanud vastustaja tugineda KMH Aruandele, mis on heaks kii-

detud ligi 6 aastat varem, ning vastustaja oleks pidanud algatama uue KMH (vt KeHJS § 11 lg

6 (kuni 26.11.2010 kehtinud redaktsioon); HMS § 5 lg 5). KMH Aruandes ei hinnata asjaolu,

3-11-496

21(43)

et tegelikult on võimalik kaevandada mäeeraldisel maavara vaid teatud osal kinnistutel. Kae-

vandamisloas ei sisaldu eritingimusi kaebaja kinnistu osas või põllu- ja metsamaaga kinnistutele

üldisemalt. Ilma mäeeraldisel asuvate kinnistute omanike eelneva nõusolekuta ei ole võimalik

tagada maavaravarude kaitset (MaaPS § 63 lg 1). Uue KMH läbiviimata jätmine on menetlus-

normi oluline rikkumine (HMS § 58). Seda, kas on toimunud muutused, mis võivad kaasa tuua

KMH tähenduses varasemast hinnangust erinevad järeldused, saab kontrollida üksnes KMH

menetluse kaudu. Kuna Steigeri täiendav selgitus ei ole koostatud ja läbi viidud KMH regulee-

rivat menetluskorda järgides, siis on Kaevandamisloa väljaandmisel sellele tuginemine olnud

alusetu.

2) Kaebaja õiguste ja huvide kaitse ei ole tagatud võimaliku koostatava kaevandamise projekti

alusel. Kaevandamise projektis sisalduvad tingimused tulenevad kaevandamisloast ning täien-

davate tingimuste lisamine ei ole võimalik (vt MaaPS § 25 lg 1, § 35 lg 2 p 8, KaevS § 9 lg 2).

Kaevandamisloa järgselt ja alusel koostatava projekti tegemine ei allu sarnasele kontrollile ja

menetlusele nagu kaevandamisluba ja KMH. Samuti on projekt selle koostaja poolt ühepoolselt

igal ajal muudetav ning ei anna mistahes garantiisid kaebajatele.

3) KMH Aruanne on koostatud lähtudes KKT esialgsest taotlusest, mida on menetluse kestel

oluliselt muudetud. Pärast 05.11.2008 esitatud „parandatud“ taotlust oleks vastustaja pidanud

käsitama uue maavara kaevandamise taotlusena. Mäeeraldise pindala on suurenenud 4,01 ha

võrra (algselt 739,20 ha ja pärast 743,21 ha) ning mäeeraldisel paiknevate kinnistute kogupin-

dala (sisuliselt kinnistud, millele eeldatavasti ulatub kaevandamise mõju) on suurenenud suu-

rusjärgus 400 ha (enne 534,51 ha ja hiljem 901,33 ha). Tegemist on oluliste muudatustega.

Kohtuotsuse järeldused üksnes väidetavate nurgapunktide koordinaadivigade ja sellest tingitud

erinevuste kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Maavara kaevandamise taotluse muudatust ei

ole kuulutatud välja väljaandes Ametlikud Teadaanded. Sisuliselt puuduvad kaevandamisloa

väljastamiseks vajalikud kooskõlastused mäeeraldisele pindalaga 743,21 ha. EMK 31.08.2005

protokollilise otsuse usaldusväärsus ja objektiivsus on äärmiselt küsitav, sest selle tegemisel

osales isik, kes oli samaaegselt komisjoni arvamuse objektiks oleva keskkonnamõjude hinda-

mise läbiviijaks. Taotluse paranduses on jäetud täitmata lahter 6.2, mistõttu on tegemist puudu-

sega, mida ei kõrvaldatud enne vaidlustatud käskkirja andmist. Lisaks puudus parandatud taot-

lusel allkiri ja kuupäev ning seetõttu ei oleks olnud võimalik taotlust üldse menetleda. Menet-

luse käigus on muutunud ka mäeeraldise siseselt maavara varuplokkide piirid.

4) Vastustaja on rikkunud kaalutlusõigust (HMS § 4 lg 2) ning uurimispõhimõtet (HMS § 6),

kui jättis olulised asjaolud välja selgitamata ja arvestamata ning MaaPS eesmärgist lähtuvad

põhjendatud huvid kaalumata. Olukorras, kus maavara kasutamisel on põhiliseks eesmärgiks

eelkõige maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik kasutamine, oleks vastustaja

pidanud arvesse võtma, et maavara ei ole võimalik maaomanike vastuseisu tõttu kogu mäeeral-

disel kaevandada ja et maavara kaevandamise võimaldamisel ei saa jätta tähelepanuta KKT-le

juba kuuluvat märkimisväärset põlevkivi varu. Maavara kaevandamine selliselt, et kaevanda-

tava ala sisse jäävad nn „saarekesed“, kus kaevandamist ei toimu, on ilmselgelt vastuolus maa-

vara kasutamise ja kaevandamise majandusliku otstarbekuse nõudega. Vastavate järelduste õig-

sust ja põhjendatust on kinnitanud ka 08.06.2012 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud eri-

teadmisi omav mäeinsener ja professor ER. Nimetatud tunnistaja kinnitas vastuseks kaebaja

esindaja küsimustele, et kui mäeeraldisel on alasid, kus ei saa faktiliselt kaevandada, siis „see

mõjutab säästlikku kaevandamist“ ning „see ei ole kooskõlas säästva kasutamise põhimõttega“

(08.06.2012 istungi tunnistaja ülekuulamise protokoll, lk 8, 2. ja 3. lõik). Kaebaja ei nõustu

halduskohtu seisukohaga, et eeltoodud väited tuleb jätta hindamata. Kuna kohus on tuvastanud,

et vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, siis on kohus õigustatud hindama

vaidlustatud haldusakti vastavust kõigile õigusaktidele.

3-11-496

22(43)

17. 16 kaebajat (kellest hilisemas menetlusstaadiumis kaebajate N. Jaansoni, K.-J. Kärneri, A.

Lille, J. Lippi, N. Malinovski, T. Tiidus-Liinati ja M. Laikaski eriõigusjärglane on N. Reisman;

edaspidi Reisman jt) paluvad apellatsioonkaebuses tunnistada PS-ga vastuolus olevaks ja jätta

kohaldamata KeHJS § 11 lg 71; tühistada Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsus, rahuldada

kaebused ja tühistada Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkiri nr 165; jätta me-

netluskulud vastustaja kanda ja mõista vastustajalt välja kaebajate menetluskulud. Reisman jt

toetavad Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebust ja nõustuvad selles toodud seisukohtadega.

Reisman jt põhjendavad oma seisukohti järgmiselt.

1) Kohus on jätnud põhjendamatult KeHJS § 11 lg 71 põhiseadusevastasuse analüüsimata. Ko-

hus kinnitas, et KeHJS § 11 lg 71 on asjassepuutuv norm, sest selle normi tõttu ei võinud Kesk-

konnaministeerium läbi viia uut KMH-d. Vaatlusalune säte ei oma mõju käesoleva loa menet-

lusele, sest HMS § 5 lg 5 alusel kuuluvad kohaldamisele menetluse alguses kehtivad menetlus-

normid. Seega taotlevad kaebajad KeHJS § 11 lg 71 põhiseadusevastasuse tuvastamist üksnes

juhul, kui ka ringkonnakohus leiab, et vastustaja võis või pidi sellest sättest lähtuma, st tegemist

on asjassepuutuva normiga. KeJHS § 11 lg 71 ei ole eelkõige kooskõlas põhiseaduse §-dega 11

ja 53, sest sellega on absoluutselt, ilma eranditeta välistatud KMH menetluse läbiviimine ühe

loa menetluses.

2) Ekslik ja kaebusel mittepõhinev on kohtu arusaam, et kaebus või põhjendused on esitatud

Soome Vabariigi ja/või Soome Vabariigi valitsusväliste organisatsioonide õiguste kaitseks või

erinevate objektides kaitseks. Kaebajad on tuginenud piiriülese keskkonnamõju argumentidele

menetluslikust aspektist, leides, et oluline ja antud juhul kohustuslik osa menetlusest on läbi

viimata. Vastustaja ei ole käesolevas menetluses piiriülese keskkonnamõju võimalusele tähele-

panu pööranud ega kohustuslikku menetlust alustanud. Vastustaja ega kohus ei ole pädev ot-

sustama kavandatava tegevuse piiriülese mõju üle, sest tegemist ei ole õigusliku, vaid keskkon-

naalase küsimusega. Ka KMH Aruandes ei ole seda küsimust analüüsitud. Kohtu seisukoht ei

põhine asjas kogutud tõenditel. Kohus on jätnud väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebajate

väite, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise

põhimõttega ja riiklike huvidega (MaaPS § 34 lg 1 p 14). MaaPS § 34 lg 1 p 14 kaitseb avalike

huvide kõrval ka kaebajate subjektiivseid õigusi, eelkõige õigust olla haldusorgani poolt kohel-

dud seaduslikult ja mõjutatud üksnes riigi huvidega kooskõlas olevast kaevandamistegevusest.

Kohtu seisukoht, et kaebajate väljatoodud väidetavaid rikkumisi ei saa käsitleda MaaPS § 34 lg

1 p 14 asjaoluna, on põhjendamata. Kohus on tunnistaja ER ütlusi hinnanud ebaõigesti ja vii-

danud tema ütlustele kontekstiväliselt. Tegemist oli KKT taotletud tunnistajaga ja tunnistaja ise

kinnitas oma kaudset seotust Steigeriga oma õpilaste kaudu. Arvestades, et mäeeraldise teenin-

dusmaale jääb kaebajate kinnistuid ühe kolmandiku ulatuses ning nendele lisaks tuleb jätta

nende ümber kaevandamata vajalikud kaitsetsoonid (kokku hoidetervikud), on selge, et hoide-

tervikute maht ja sellega kaasnev raiskamine muudab kaevandamise mittesäästlikuks. Kohus

on jätnud tähelepanuta tunnistaja väited seoses teiste loodusvarade (põhjavesi jm) rikkumisega.

2004 ja 2008 esitatud loataotlustes on tegemist nii mahuliste kui sisuliste erinevustega, mille

tulemusena on ainuvõimalik asuda seisukohale, et KKT oleks pidanud soovitud kujul kaevan-

damisloa saamiseks esitama uue taotluse. Parandatud taotluse allkirjastamata jätmise tõttu ei

saanud vastustaja seda menetleda ega sellest lähtuda kaevandamisloa andmisel ja keskkonna-

tingimuste määramisel. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid, tuvastades asjas tähtsust omavad

asjaolud eelkõige käskkirja nr 165, vastustaja 17.09.2012 vastuse ja vastustaja nõustaja selgi-

tuse alusel (Tallinna Halduskohtu otsuse p 220.2), mis aga ei ole tõendid HKMS § 56 lg 2 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 tähenduses.

3) Kaebajad möönavad, et KeHJS § 11 lg 6 ei ole asjassepuutuv määral, mis võimaldaks alga-

tada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käesolevas asjas, kuid KeHJS § 11 lg-s 6 (redakt-

sioon kehtivusega kuni 26.11.2010) sisaldunud põhimõte KMH aruande aegumisest 4 aasta

3-11-496

23(43)

jooksul oli printsiibina õige ning oleks pidanud analoogia alusel kohalduma ka käesolevas asjas.

Kuni 26.11.2010 puudus vastustajal õiguslik alus uue KMH algatamata jätmiseks. Menetluse

alguses ja KMH Aruande heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS (kehtis kuni 02.04.2005) nägi

ette põhimõtte, et KMH seisukohti saab arvestada vaid teatud tähtaja piires, milleks KeHAS §

19 lg 3 kohaselt on kaks aastat pluss mõistlik aeg. Pärast KMH läbiviimist ja heakskiitmist

jõustus KeHJS, mille § 11 lg 6 sätestas printsiibi, et KMH järeldusi ei saa arvestada, kui sellest

on möödunud üle 4 aasta. Seega oleks vastustaja pidanud alates märtsist 2009 algatama uue

KMH. Seda vastustaja ei teinud, rikkudes HMS § 6 ning KeHAS § 19 lg 3 ja KeHJS § 11 lg 6

põhimõtteid. Kohus on jätnud need rikkumised tähelepanuta.

4) Keskkonnaministril ei olnud õigust KMH Aruannet keskkonnateenistuse asemel heaks kiita,

mistõttu on tegemist tühise otsusega ja seega puudus pädeva haldusorgani poolt heakskiidetud

KMH Aruanne. Kohtu poolt KMH Aruande objekti kaudne tuvastamine on meelevaldne. KMH

Aruandes on objekt (põlevkivi kaevandamine) määratletud liiga üldiselt. Objekti puudulikku-

sele on viidanud ka KMH Aruande koostaja, märkides 5. ptk sissejuhatuses, et Põhja-Kiviõli II

põlevkivikarjääri jaoks nii tööprojekt kui eelprojekt puudub. Kuna kavandatavat tegevust ei ol-

nud piisavalt täpselt määratletud, siis ei olnud võimalik käsitleda ka selle tegevuse alternatiive,

mistõttu ei ole KMH Aruanne kooskõlas KeHAS § 13 lg 2 p-ga 2. KMH Aruandes ei ole hin-

natud olukorda, mis tekib, kui mäeeraldisel asuvaid majapidamisi ei likvideerita. Seda tõendab

ka Hendrikson Arvamus, mille objekt (KHM Aruanne) ei ole pärast eelmist kohtuvaidlust muu-

tunud. Nimetatud arvamus ei pidanudki olema detailsem, ei ole ühtki tõendit, mis Hendrikson

Arvamuse järelduse ümber lükkaks. Kohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme.

Kohus on vääralt käsitlenud kaebajate seisukohti seonduvalt planeeringute, sh teemaplanee-

ringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ osas. Kaebajad on rõhutanud,

et keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemuste puudumise tõttu ei olnud vastustajal and-

meid konkreetse objekti mõju kohta koosmõjus teiste piirkonna saasteallikatega.

5) Kaebajate õiguste kaitse ei ole nende kinnistute kaitset puudutavate tingimuste ettenägemi-

sel Kaevandamisloa asemel Kaevandamise projektis millegagi tagatud. Kaevandamisluba oleks

pidanud reguleerima kinnistute olukorda arvestusega, et Kaevandamisloaga hõlmatud kinnis-

tute valdajad oma nõusolekut kaevandamiseks ei anna. Vastustaja ei või oma tegevusega sek-

kuda puudutatud isikute tsiviilõiguslikesse suhetesse. Kaevandamisloa menetluses oleks olnud

võimalik välja arvutada ja ette näha juba kaevandamisloa menetluse käigus maa-alad, millel ei

kaevandata (kaitsetsoonid, hoidetervikud). Puuduvad mõistlikud põhjused, miks mäeeraldisel

asuvate kinnistute kaitseks hoitavat maa-ala (kaitsetsoonid, hoidetervikud) ei oleks võinud täp-

selt määratleda käskkirjas nr 165 ja Kaevandamisloas. Kohtu arvamus sellest, et kaebajate õi-

gused on tagatud Kaevandamise projekti esitamisel, on arusaamatu ega põhine kehtival õigusel.

Kaebajatel puudub õigusaktidest tulenevalt võimalus Kaevandamise projekti vaidlustada.

6) Kaebajad täiendasid 09.04.2014 kohtuistungil, et KeHJS § 11 lg 71 ei ole kooskõlas ka PS

§-ga 5.

18. Keskkonnaministeerium palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

21.12.2012 otsus osas, millega jäeti rahuldamata Keskkonnaministeeriumi taotlus kaebajatelt

menetluskulude väljamõistmiseks; teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kaebajatelt

Keskkonnaministeeriumi kasuks välja menetluskulu 35 272,93 eurot; muus osas jätta Tallinna

Halduskohtu 21.12.2012 otsus muutmata; mõista kaebajatelt Keskkonnaministeeriumi kasuks

välja Keskkonnaministeeriumi menetluskulud ringkonnakohtu menetluses. Keskkonnaminis-

teerium leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude väljamõistmine vastustaja kasuks põhjen-

datud. Tegemist on olnud äärmiselt mahuka vaidlusega. Vaidlus on seondunud materiaalõigus-

like ja menetluslike küsimustega, millega tegelemine ei ole otseselt Keskkonnaministeeriumi

ametnike igapäevase tegevuse osaks. Kui on esitatud põhjendamatu kaebus ja on ilmselge, et

3-11-496

24(43)

kaebusele vastuväidete esitamiseks ja menetluses osalemiseks kulub haldusorganil sedavõrd

palju ressurssi (sõltumata sellest, kas on tegemist haldusesisese või haldusevälise tööjõuga), on

põhjendamatu jätta kogu haldusorganile tekkinud kulu üksnes riigieelarve vahenditest finant-

seerida.

19. Reisman jt paluvad jätta Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ja me-

netluskulud Keskkonnaministeeriumi kanda. Halduskohus on Keskkonnaministeeriumi põhjen-

dustele kohtuotsuses vastanud. Vaidlus ei ole väljunud haldusorgani põhitegevuse raamidest ja

kohtuasja mahukus ei mõjuta menetluskulude väljamõistmata jätmist käesolevas asjas.

20. Metsamaahalduse AS palub rahuldada Reisman jt apellatsioonkaebus ja jätta Keskkonna-

ministeeriumi apellatsioonkaebus kui alusetu ja põhjendamatu rahuldamata. Metsamaahalduse

AS nõustub kohtu põhjendustega vastustaja menetluskulude välja mõistmata jätmisel.

21. KKT palub 1) jätta Reisman jt ning Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebused rahulda-

mata; 2) rahuldada Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus; 3) jätta muutmata Tallinna

Halduskohtu 21.12.2012 kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata Reisman jt ning Metsamaa-

halduse AS kaebused ning mõisteti kaebajatelt KKT kasuks välja menetluskulud; 4) jätta kõik

KKT menetluskulud kaebajate kanda.

KKT põhjendab oma seisukohti Reisman jt apellatsioonkaebusele järgmiselt.

1) Alates 31.10.2012 ei ole K.-J. Kärner Laiamänni kinnistu omanik. Alates 23.10.2012 ei ole

Tiina Tiidus-Liinat Mesila kinnistu omanik. Alates 05.11.2012 ei ole Aleksandra Lill Turba

kinnistu omanik. Alates 29.10.2012 ei ole Jaak Lipp Vihma kinnistu omanik. Alates 30.11.2012

ei ole Marko Laikask Kase hoonestusõiguse omanik ning alates 06.11.2012 ei ole N. Malinovski

Soosilla kinnistu omanik. Olukorras, kus võõrandajatest kaebajad avaldasid juba oktoobris-no-

vembris 2012 nõusolekut, et nende asemel jätkab kohtuasjas nr 3-11-496 N. Reisman, on põh-

jendamatu, et vandeadvokaat Piret Blankin on esitanud veel 21.01.2013 apellatsioonkaebuse

mh K-J. Kärneri, A. Lille, J. Lippi, N. Malinovski, T. Tiidus-Liinati, M. Laikaski eest ja nimel.

Seoses nimetatud muudatustega omandisuhetes on ebaselge ka kaebajate A. Kaski, K. Kaski,

G. Kotjahhova, R. Drozdov, R. Akhmetzyanov, S. Bagautdinova, Z. Bagautdinova kaebeõigus,

sest 21.12.2011 menetlusdokumendi lisana 22 esitatud kinnistute tasuta kasutamise lepingute

kohaselt on need sõlmitud kinnistute eelmiste omanikega ning seotud nende isikutega, millest

johtuvalt puudub teadmine, kas ja millisel õiguslikul alusel nimetatud isikud vastavaid kinnis-

tuid ka edasi kasutavad. 18.02.2013 menetlusdokumendi lisana on mh esitatud ka Jaak Lippi

23.10.2012 kuupäeva kandev avaldus, milles Jaak Lipp (i.k. 36007042213) volitab täpselt sama

isikukoodiga Tiit Lippi vastavat avaldust allkirjastama. 18.02.2013 menetlusdokumendist tule-

neb, et Jaak Lipp (i.k. 36007042213) on võõrandanud Vihma kinnistu N. Reismanile. Kinnis-

tusraamatu andmest nähtuvalt kuulus Vihma kinnistu kuni 29.10.2012 Jaak Lippile isikukoo-

diga 35610132230, millise isikukoodiga isik ei ole käesolevas kohtumenetluses menetlusosali-

seks olnud.

2) Kaebajad on loobunud osadest väidetest. Apellatsioonkaebuses ei tugineta enam järgmistele

väidetele: KKT väidetavad rikkumised; kaebajate võimatus osaleda läbiviidud KMH menetlu-

ses ning esitada vastavas menetluses seisukohti/vastuväiteid; KMH Aruande koostanud töö-

rühma juhi A. Toomiku pädevus; tektoonilised rikked; 2010 koostatud põhjaveemudeli, veema-

janduskavade ja võimalike muutustega Uljaste järves mittearvestamine; mäeeraldise maa sih-

totstarve. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest enam viiteid seonduvalt Soome Vabariigi,

Soome Vabariigi valitsusväliste organisatsioonide õiguste ja huvide kaitse, Soome lahe ja

Soome lahe idaosa rahvuspargi, Läänemere populatsiooni kaitse ning sellega seonduvalt direk-

tiiviga 85/337/EMÜ, Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelise kokkuleppega, Lää-

3-11-496

25(43)

nemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooniga, Århusi konventsiooniga. Apellat-

sioonkaebuses võtavad kaebajad omaks, et esialgsetes kaebustes esitatud taotlus tunnistada põ-

hiseadusevastaseks KeHJS § 11 lg 6 oli põhjendamatu. Kaebajate esitatud taotlus KeHJS § 11

lg 7¹ põhiseadusevastaseks tunnistamiseks on põhjendamatu, sest tegemist on normiga, mis

käesolevas haldusasjas ei kohaldu ning sellest tulenevalt puudus halduskohtul kohustus analüü-

sida vastava normi põhiseaduspärasust.

3) Kaebajate viidatud KeHJS vastavasisulised sätted ei puutu piiriülese keskkonnamõju osas

asjasse. Olukorras, kus vastavat mõju ei tuvastatud, ei pidanud vastustaja korraldama piiriülese

keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Kaebajate esindaja on 01.03.2012 istungil omaks võt-

nud, et kaebus on esitatud kõigi, s.o nt nii Soome kui Eesti kodanike kaitseks (kohtuistungi

protokoll, lk 7). Seetõttu on arusaamatud kaebajate etteheited halduskohtule seoses haldusakti

vastavuse kontrollimisega õigusnormidele, mis ei seondu kaebajate subjektiivsete õigustega.

4) Kaebajad on 21.12.2011 menetlusdokumendis (p 5.2) omaks võtnud, et kolmanda isiku

poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel põlevkivi kaevandamine (isegi olukorras, kus see toimub

kaebajate kinnistute ja teede jm infrastruktuuri ümber) ei ole vastuolus säästliku kaevandamise

tingimustega. Arvestades „kaevandamise lõpetamise“ tähendust õigusaktides (KaevS § 5 lg 3;

majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.11.2003 määrus nr 244 „Kaevandamise peatamise

ja lõpetamise kord“ § 2 lg 3 p-d 1-3), ei ole võimalik asuda seisukohale, et Põhja-Kiviõli II

mäeeraldise kaevandamisel on tegemist alaliste hoidetervikutega, mille olemasolu võib riivata

säästliku kaevandamise põhimõtet. Kaevandamisloa p 8.4 kohaselt on loa kehtivusaeg 25 aastat,

s.o kuni 27.01.2036.

5) KKT esitas maavara kaevandamise loa taotluse vastustajale 13.01.2004 ning vastavast taot-

lusest on vastustaja lähtunud taotluse menetlemisel ning käskkirja nr 165 andmisel. Kohtuotsu-

ses on põhjalikult ning veenvalt analüüsitud väiteid seonduvalt mäeeraldise pindala numbrilise

suuruse ning kolme koordinaadi korrigeerimisega, mida käsitleb ka käskkirja nr 165 p 3.6.2.

6) Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kuna esines KeHAS § 12 lg-s 3 märgitud

alternatiivne alus, siis oli keskkonnaminister pädev teostama järelevalvet keskkonnamõju hin-

damise üle. Kaebajad ei ole märkinud, milline oleks piisav keskkonnamõju hindamise objekti

määratlemine. Tallinna Halduskohtu otsuses (p 228, lk 82-84) on kohus analüüsinud põhjalikult

KMH Aruannet lähtuvalt etteheidetest selle objekti ning alternatiivide osas, leides, et KMH

Aruandes on tegevus piisavalt määratletud, s.o Põhja-Kiviõli II karjääriväljal põlevkivi kaevan-

damine, samuti käsitleb kohus detailselt KMH Aruande punktide kaupa (Tallinna Halduskohtu

otsuse p-d 228.2, 228.3) tootmisprotsesside alternatiive karjääris ning alternatiivsete tegevuste

keskkonnamõju võrdlust erinevate mõjutegurite kaupa. Tallinna Halduskohtu otsuses (p 225, lk

80) on käsitletud muu hulgas kaevandamise mõju mäeeraldisel asuvatele majapidamistele, vii-

dates vastavatele KMH Aruande punktidele, sh p-le 10.1 (lk 54), mille kohaselt tuleb mäeeral-

disel hajali asuvate majapidamiste säilimine või likvideerimine ja kompenseerimine läbi vaa-

data igal üksikjuhul eraldi, ning kaitsemeetmeid käsitleb põhjalikult Tallinna Halduskohtu ot-

suse p 234 (lk 87-89) viidetega menetluses esitatud tõenditele. Haldusaktis ei oleks olnud või-

malik sätestada meetmeid iga kinnistu kaitseks, sest kinnistu omaniku muutumisel on vajalik

igakordselt haldusakti muutmine kaitsemeetmete osas. Nimetatud olukord ei ole mõistlik ega

otstarbekas ning sellest tulenevalt vastavaid kaitsemeetmeid kaevandamisloas ei sätestatud.

Kaitsemeetmete vajadus lahendatakse konkreetselt Kaevandamise projektis, arvestades konk-

reetset kaevandamise käigus tekkivat kaitsevajadust, lähtudes loas sätestatud kaitsekohustuse

üldpõhimõtetest. Kaebajad ei ole menetluses tõendanud, et nende kinnistute suhtes kasutusele

võetud kaitsemeetmed ei ole piisavad. Sellele asjaolule on viidatud ka Tallinna Halduskohtu

otsuses (p 234.2, lk 87-88). Kohtus 02.03.2012 ülekuulatud Roman Drozdovi ütlustest tuleneb,

et näiteks Kendi kinnistut eraldab kaevandamistööde alast 200 m piirdevall, kaevandamine oli

3-11-496

26(43)

juba 02.03.2012 Kendi kinnistust möödunud ning Roman Drozdov ei toonud esile ühtegi nega-

tiivset mõjutust, milline oleks seeläbi Kendi kinnistule avaldunud. Ebaõige ning eksitav on

väide, et kaevandamistegevuse tõttu on kinnistute omanikud (mitte ükski kinnistu omanik ei

kasuta kinnistut elamiseks) sunnitud kodudest lahkuma.

KKT põhjendab oma seisukohti Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebusele järgmiselt.

7) KMH läbiviimisel kuulus kohaldamisele 01.01.2001 jõustunud ja kuni 03.04.2005 kehtinud

KeHAS. Seega ei ole asjakohased kaebaja viited, milles tuginetakse loamenetluses KeHJS-le.

Samuti on põhjendamatud kaebaja spekulatsioonid seonduvalt MaaPS ning KeHJS muutmisega

KKT huvides ning jääb selgusetuks vastavate väidete seotus käskkirja nr 165 ning kaebaja sub-

jektiivsete huvidega. Keskkonnaministri 06.05.2005 määrusega nr 36 seotud väite osas on sei-

sukoht toodud käskkirja nr 165 p-s 3.7.1.

8) Kaebaja ei ole mingil määral põhjendanud, millises osas on kaevandamisloas sisalduvad

meetmed ebapiisavad. KKT on esitanud AS Maves eksperthinnangu, millest tuleneb, et nega-

tiivset mõju põllu- ja metsamajandusele ei esine. Asjaolu, et enne uue kaevandamisloa väljaand-

mist pöördus vastustaja täiendavalt KMH Aruande koostanu poole ning palus selgitada mõjusid

kaevandamisalaga piirnevatele kinnistutele, kajastades saadud selgitusi käskkirjas, ei ole võrd-

sustatav vastustaja poolse täiendava keskkonnamõju hindamise vajaduse jaatamisega (vt käsk-

kirja nr 165 p 3.7.2).

9) Kaitsemeetmete vajadus lahendatakse konkreetselt kaevandamise projektis, arvestades

konkreetset kaevandamise käigus tekkivat kaitsevajadust, lähtudes loas sätestatud kaitsekohus-

tuse üldpõhimõtetest. Õigusaktidest ei tulene, et kaevandamise projektis ei võiks sätestada de-

tailsemaid või täiendavaid tingimusi, kui need ei ole vastuolus kaevandamisloa tingimustega.

Samuti on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited puutuvalt sellesse, et kaevandamise projektis

sisalduvate tingimuste üle puudub järelevalve (KaevS §-d 25, 26, 30).

10) Arusaamatuks jäävad apellatsioonkaebuses esitatud väited seonduvalt mäeeraldise pinda-

laga, sest kaebaja on omaks võtnud, et mäeeraldise pindala korrigeerimine menetluse käigus ei

riku tema subjektiivseid õigusi, samuti on kaebaja esindaja samal kohtuistungil kinnitanud, et

kaebaja ei vaidlusta asjaolusid, millele tuginevalt on pindala korrigeeritud. Tallinna Haldus-

kohtu otsuse p-s 231 on esitatud põhjendused seoses EMK 31.08.2005 otsuse usaldusväärsu-

sega.

11) Kaebaja esitatud väited, et KKT ei kasuta kolmanda sordi põlevkivi selle kasutamisvõima-

lustest lähtuvalt ning raiskab seeläbi maavara, on ainetud ning asjatundmatud. KKT nõustub

kohtuotsuses märgituga.

22. Keskkonnaministeerium palub jätta Reisman jt ning Metsamaahalduse AS apellatsioon-

kaebused rahuldamata ja mõista neilt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja Keskkonnaminis-

teeriumi menetluskulud ringkonnakohtu menetluses. Keskkonnaministeerium põhjendab oma

seisukohti järgmiselt.

1) Kaebajad ei saa esitada kaebusi avaliku või riikliku huvi kaitseks. Ka sisuliselt puudub vas-

tuolu riiklike huvidega (vt käskkirja nr 165 p 3.6.5). Piiriülese mõjuga seonduvaid küsimusi on

käsitletud KMH Aruande punktides 6.1.2, 6.2.2, mille kohaselt selline mõju puudub. Selguse-

tuks jääb Reisman jt apellatsioonkaebuses toodu, nagu oleks piirülese keskkonnamõju argu-

mentidele toetumine võimalik menetluslikust aspektist. Piiriülese keskkonnamõju aspektist

puudub kaebajatel kaebeõigus täielikult, seda nii materiaalõiguslikust kui menetluslikust aspek-

tist.

2) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud kohaldamisele. Väited KeHJS § 11 lg 71 vastuolust põhisea-

dusega on alusetud ja meelevaldsed. Uue KMH järgi puudus ka sisuline vajadus. Uue KMH

3-11-496

27(43)

aruande nõudmise kohustust ei tulene HMS §-st 6, §-st 4 ega õiguskindluse põhimõttest. Selle-

kohased põhjendused on esitatud ka käskkirja nr 165 p-des 3.6.3, 3.6.4, 3.7.2.

3) Korrigeeritud maavara kaevandamisloa taotluse näol on tegemist vastustajale elektroonili-

selt edastatud tööversiooniga, mida polegi eraldiseisva dokumendina menetletud. Menetleti alg-

set 2004 loa taotlust ja mainitud tööversioonis parandati sisuliselt vaid arvutuslik viga kaevan-

damisala pindalaga seonduvalt. Kui haldusorganil on endal õiged andmed olemas (antud juhul

õige pindala ja katastriüksuste andmed), siis ei ole vajalik uue taotluse esitamine. Kaebajate

väited seoses pindalade ja maavaravaru mahtudega kuuluvad väidete hulka, mis tuginevad kae-

bajatega puutumuses mitteolevatele õigusnormidele ning kohtul puudub vajadus sellest aspek-

tist haldusakti kontrollida. Algusest peale on olnud mõistetav see osa põlevkivimaardlast, mil-

lele mäeeraldist sooviti. Faktiliselt ei ole looduses mäeeraldise piire 4 ha võrra suurendatud,

seda ei väida ka kaebajad. Asjakohatud on kaebajate viited pindala arvutustele. KMH-d ei teos-

tata mitte pindalale, vaid konkreetsele tegevusele ruumis. Tegevuse asukoht oli piisavalt selge

ja ebatäpsus pindalas ei oma sisulist tähtsust. Paljasõnaline on kaebajate väide, et EMK

31.08.2005 protokolliline otsus pole usaldusväärne ja objektiivne. KMH Aruande heakskiit-

mine ei ole tühine. Vastustaja jääb oma seniste seisukohtade juurde ja nõustub ka kohtuotsuses

toodud põhjendustega.

4) Kaevandamisloas on ette nähtud hulgaliselt eritingimusi kaebajate huvide kaitseks. Puudub

alus asuda seisukohale, et kaebajate huvid oleks mingis aspektis ilmselgelt kaitseta. Tegemist

on kaalutlusotsusega, mille kohtulik kontroll on piiratud. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusvigu.

Et tagada parim võimalik kaitse, võttes arvesse kinnistute arvu, eripärasid, kaevandamise prot-

sessi ja kaevandamisperioodi pikkust, ei ole siiski mõistlik kaevandamisloa tasandil liiga konk-

reetseks minna. Seda eriti olukorras, kus pole lõplikult teada, milliste kinnistute omanikud an-

navad loa kaevandamiseks ja millised mitte. See tooks kaasa olukorra, kus asjaolude ja tingi-

muste muutumisel võiksid kaitsemeetmed muutuda ebaefektiivseks. Seega peab kaevandamis-

luba tagama üldised olulised reeglid ning kaevandamise projekt ja muud õigusaktidest tulene-

vad nõuded sätestavad juba täpsemad tingimused. Kui kaevandamisel rikutakse mõnda kaeba-

jaid puudutavat kohustust, on kaebajatel võimalik kasutada seadusest tulenevaid meetmeid, sh

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seega on asjakohatu kaebajate väide, nagu oleks õi-

gusaktidest tulenevad kaitsemeetmed ebapiisavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

23. Esmalt lahendab kohus menetlusosaliste ringi ja kaebeõigusega seonduva (I) ning seejärel

käsitleb kohtuliku kontrolli ulatust keskkonnaasjades (II). Järgnevalt analüüsib kohus, kas Kae-

vandamisloa väljaandmisel on rikutud menetlusnõudeid, kui uus KMH jäeti läbi viimata (III),

kas Keskkonnaministeerium on Kaevandamisloa menetluses rikkunud uurimispõhimõtet ja

kaalutlusõigust (IV), kas Kaevandamisloa taotlust on menetluse kestel muudetud (V) ning kas

Kaevandamisloas on sätestatud piisavad kaitsemeetmed mäeeraldisel asuvate kinnistute kait-

seks (VI). Viimaks käsitleb kohus haldusorgani kui vastustaja menetluskulude väljamõistmist

kaebajalt (VII) ning lahendab apellatsioonkaebused ja jaotab menetluskulud (VIII).

I

24. Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2014 määrusega lubati Neeme Jaansoni, Karl-Johannes

Kärneri, Aleksandra Lille, Jaak Lippi, Nikolai Malinovski, Tiina Tiidus-Liinati ja Marko Lai-

kaski eriõigusjärglasena menetlusse astuda Nikolai Reismanil. Tallinna Ringkonnakohtu

23.04.2014 määrusega lubati AS Vestman Varahaldus üldõigusjärglasena menetlusse astuda

Metsamaahalduse AS-l. Seega jäid kaebajatena menetlusse N. Reisman, R. Drozdov, R. Ak-

hmetzyanov, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, R. Rute, G. Kotjahhova, A. Kask, K. Kask

(edaspidi Reisman jt) ja Metsamaahalduse AS.

3-11-496

28(43)

25. KKT tõstatatud küsimus, kas ka N. Jaanson on esitanud apellatsioonkaebuse ning sellest

lähtuvalt kas N. Reisman on saanud astuda õigusjärglasena esimesena nimetatu asemel menet-

lusse, on saanud lahenduse Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2013 määrusega, millega võeti me-

netlusse N. Reismani, R. Drozdovi, R. Akhmetzyanovi, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M.

Laikaski, K.-J. Kärneri, R. Rute, G. Kotjahhova, N. Jaansoni, T. Tiidus-Liinati, A. Kase, J.

Lippi, N. Malinovski, A. Lille ja K. Kase apellatsioonkaebus. Seda on kohus selgitanud ka koh-

tuistungil ning märkinud, et riigilõiv on tasutud ka N. Jaansoni eest ja kohus eeldas, et N. Jaan-

son jäi ekslikult apellatsioonkaebusest välja (09.04.2014 kohtuistungi protokoll, helisalvestis,

10:08:58-10:09:22).

26. KKT on kahtluse alla seadnud, kas eriõigusjärgluse korras N. Reismani poolt menetlusosa-

liste asendamine on säilitanud kaebeõiguse kaebajatele, kes kasutavad käskkirjaga nr 165 hõl-

matud kinnistuid, s.o Kendi kinnistut (kasutab R. Drozdov), Mesila kinnistut (kasutavad G.

Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanov ja Z. Bagautdinova) ning Kase kinnistut (ka-

sutavad K. Kask ja A. Kask). Asja materjalidest nähtuvalt ei võõrandatud Kase kinnistut N.

Reismanile, mistõttu ei ole K. Kase ja A. Kase kaebeõigust mõjutavaid muutusi toimunud. Seo-

ses Kendi ja Mesila kinnistute kasutamisõigusega märgib kohus, et pelgalt kinnistu omaniku

vahetus ei anna automaatselt alust lugeda kinnistute kasutamisõigus kaebajate R. Drozdovi, G.

Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanovi ja Z. Bagautdinova poolt lõppenuks. On või-

malik, et N. Reisman lubab jätkuvalt Mesila ja Kendi kinnistuid kaebajatel kasutada. Käesoleval

juhul ei ole kinnistute Kendi ja Mesila uus omanik N. Reisman kohtule esitanud andmeid, et

neid eelmise omaniku loal kasutanud isikud enam kinnistuid ei kasuta, mistõttu lähtub kohus

eeldusest, et G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanov ja Z. Bagautdinova kasutavad

jätkuvalt Mesila kinnistut ning R. Drozdov kasutab jätkuvalt Kendi kinnistut ja neil on seega

säilinud kaebeõigus.

27. KKT

märgib,

et

kinnistusraamatu

andmete

kohaselt

kuulus

Vihma

kinnistu

(75101:002:0095) kuni 29.10.2013 Jaak Lippile, kelle isikukood on 35610132230, millise isi-

kukoodiga isik ei ole käesolevas kohtumenetluses menetlusosaline olnud. Kohus selgitab, et

puudub vaidlus, et kaebeõigus on isikul, kellele kuulub Vihma kinnistu (75101:002:0095), sest

tegemist on kinnistuga, mis käskkirja nr 165 kohaselt jääb Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri

mäeeraldisele (käskkirja nr 165 p 1.2, tabel 1; I kd, tl 208). Asja materjalidest nähtuvalt on

Keskkonnaministeeriumile esitanud vastuväited ja ettepanekud kaevandamisloa eelnõule mh

Jaak Lipp isikukoodiga 35610132230, kelle omandis on Vihma kinnistu katastritunnusega

75101:002:0095 (I kd, tl 181). Lisaks on kaebajate esindaja kinnitanud 09.04.2014 toimunud

kohtuistungil, et apellatsioonkaebuse esitanud Jaak Lippi isikukood on 35610132230

(09.04.2014 kohtuistungi protokoll, helisalvestis, 10:10:47). Eeltoodust tulenevalt on piisavalt

tõendatud, et menetlusosaliseks oli kuni 05.02.2014 Jaak Lipp (i.k 35610132230), keda asendab

käesoleval juhul eriõigusjärgluse korras N. Reisman.

II

28. Reisman jt ei nõustu halduskohtuga, et väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust jäävad nende

põhjendused, mis seonduvad piiriülese KMH-ga ja välislepingutega (Tallinna Halduskohtu ot-

suse p 213.4). Reismani jt hinnangul on ekslik ja kaebusel mittepõhinev kohtu arusaam, et kae-

bus või põhjendused on esitatud Soome Vabariigi ja/või Soome Vabariigi valitsusväliste orga-

nisatsioonide õiguste kaitseks või erinevate objektide kaitseks. Reisman jt on tuginenud pii-

riülese keskkonnamõju argumentidele menetluslikust aspektist, leides, et oluline ja antud juhul

kohustuslik osa menetlusest on läbi viimata.

29. Käesoleval juhul ei ole Reisman jt vastu vaielnud asjaolule, et kohtusse on pöördutud sub-

jektiivsete õiguste kaitseks. Ühtlasi on Reisman jt nõustunud 01.03.2012 istungil, et piiriülese

3-11-496

29(43)

keskkonnamõju argument on esitatud nii kaebajate kui ka Soome Vabariigi kaitseks (V kd, tl

70), mistõttu ei ole ekslik halduskohtu sellekohane järeldus. Samuti ei ole Reisman jt esitanud

vastuväidet Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-87-11 asjakohasusele ega näidanud, kuidas piiriülese

keskkonnamõju väidetav hindamata jätmine ning kaebuses viidatud välislepingute väidetav rik-

kumine seondub kaebajate subjektiivsete õiguste kaitsega. Reismani jt väide, et piiriülese kesk-

konnamõju hindamata jätmist on vaidlustatud menetluslikust aspektist, ei seondu kaebaja sub-

jektiivsete õigustega Kaevandamisloa menetluses, mille tulemusel antud haldusakt on käeso-

leva kaebuse esemeks. Kuigi KMH on osa kaevandamisloa menetlusest ning on suunatud loa-

taotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-35-13, p 22), ei

ole kaebajad ära näidanud, kuidas väidetavalt piiriülese keskkonnamõju hindamata jätmine on

mõjutanud Kaevandamisloa andmist või veelgi enam, milliste subjektiivsete õiguste rikkumise

on see kaasa toonud. Samuti ei ole kaebajad välja toonud, et vajalik teave Kaevandamisloa and-

miseks puudus seonduvalt piiriülese keskkonnamõjuga. Seega nõustub ringkonnakohus haldus-

kohtu seisukohaga, et käesolevas asjas jäävad väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust Reismani

jt põhjendused, mis seonduvad väidetava piiriülese keskkonnamõjuga ning mille kohaselt on

rikutud kaebuses nimetatud välislepinguid. Täiendavalt märgib kohus, et nõustub KKT-ga osas,

et kaebajate poolt viidatud KeHJS § 30 lg-d 2 ja 3 ei kuulunud kohaldamisele KMH menetluses,

tuginedes HMS § 5 lg-le 5.

30. Reisman jt leiavad, et kohus on ebaõigesti jätnud väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kae-

bajate väited, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasu-

tamise põhimõttega ja riiklike huvidega (Tallinna Halduskohtu otsuse p 213.5). Kaebajad on

seisukohal, et MaaPS § 34 lg 1 p 14 välistab kaevandamisloa väljastamise ning nimetatud säte

kaitseb ka kaebajate subjektiivseid õigusi, eelkõige õigust olla haldusorgani poolt koheldud sea-

duslikult ja mõjutatud üksnes riigi huvidega kooskõlas olevast kaevandamistegevusest.

31. Riigikohus on selgitanud oma lahendis nr 3-3-1-8-01 järgmist: „Haldusakti tühistamiseks

esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiiv-

seid õigusi – põhiõigusi ja –vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusakti-

dest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud

õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb avalikke huve või ka

üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku sub-

jektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada sätte eesmärki kui ka huvi

kaalukust.“ Arvestades MaaPS § 34 lg 1 p 14 sõnastust, võimaldab grammatiline tõlgendamine

järeldada, et säte kaitseb ainult avalikke (riigi) huve. Lisaks on Riigikogu 21.10.2008 otsusega

kinnitatud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008-2015 ptk 3 p 1 alapunktis 1 märgitud

järgmist: „Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning

väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat

võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt

ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks

võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning jätkusuutlik areng.“ Eelnevast

nähtub selgelt avalik huvi, mitte konkreetse üksikisiku subjektiivne õigus.

32. Isegi kui kaevandamisluba jääks välja andmata põhjusel, et see oleks vastuolus riiklike hu-

videga (MaaPS § 34 lg 1 p 14) ning kaevandamisluba taotleti mh eraisikule kuuluva kinnistu

osas, siis asjaolu, et ka eraisiku kinnistul kaevandamiseks luba ei anta, ei tähenda, et MaaPS §

34 lg 1 p 14 avalike huvide kõrval kaitseks ka haldusvälise isiku subjektiivseid õigusi. Sellisel

juhul on tegemist objektiivset laadi õigusnormiga, millest tuleneb kaitse isiku suhtes üksnes

kõrvaltoimena (vt HKMS kommenteeritud väljaanne, kommentaar §-le 44). Seega on haldus-

kohus õigesti järeldanud, et kaebajate väited, et KKT-le Kaevandamisloa väljastamine on vas-

tuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõttega ja riiklike huvidega, jäävad käesolevas

3-11-496

30(43)

haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust. Samas on halduskohus õigesti asunud seisu-

kohale, et igal juhul ei ole KKT-l väidetava põlevkivi varu olemasolu ega ka kaebajate poolt

väidetud muud KKT rikkumised kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks MaaPS § 34 lg

1 kohaselt.

III

33. Käesoleval juhul on Metsamaahalduse AS leidnud, et vastustaja on teinud olulise menetlus-

vea, kui jättis KeHJS § 11 lg 6 (redaktsioon kehtivusega kuni 26.11.2010) kohaldamata ning

uue KMH läbi viimata. Reisman jt on seisukohal, et kuigi KeHJS § 11 lg 6 ei kohaldu, kohaldub

selle põhimõte siiski koostoimes teiste sätetega. Nimelt nägi KeHAS § 19 lg 3 (kehtivusega

kuni 02.04.2005) ette põhimõtte, et KMH seisukohti saab arvestada vaid teatud tähtaja piires,

milleks on kaks aastat ja lisaks mõistlik aeg tegevusloa väljaandmiseks.

34. Küsimus uue KMH läbiviimisest tõusetus juba haldusasjas nr 3-08-2593, kus nii Tallinna

Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus asusid oma otsustes seisukohale, et uut KMH-d

pole vaja läbi viia. Kuigi ringkonnakohtu otsusega tühistati halduskohtu 04.12.2009 otsus nr 3-

08-2593, nõustus ringkonnakohus otsuses sõnaselgelt uue KMH läbiviimise vajaduse puudu-

mise osas Tallinna Halduskohtuga (Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 otsus nr 3-08-2593, p

18). Ka käesolevas asjas esitatud väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks haldusasjas nr

3-08-2593 märgitust.

35. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et KeHJS § 11 lg 6 (redaktsioon kehtivusega

kuni 26.11.2010) vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu, sest KeHJS § 11 lg 6 ei

reguleerinud enne ega pärast 26.11.2010 olukorda, kus KMH on sama loa haldusmenetluse raa-

mes juba korra läbi viidud. Kõnesoleva sätte asjassepuutumatust on täheldatud ka Tallinna

Ringkonnakohtu 29.04.2011 määruses nr 3-11-496, milles märgitakse, et kaebaja väide menet-

lusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõl-

gendamisel. Eeltoodust tulenevalt on ekslik ka Reismani jt väide, et KeHJS § 11 lg-s 6 (redakt-

sioon kehtivusega kuni 26.11.2010) sisalduv põhimõte ajalisest piirangust KMH Aruandele ko-

haldub koosmõjus teiste sätetega. Sellist ajalist piirangut KMH Aruandele, mis on tehtud sama

haldusmenetluse raames, ei tulene KeHAS § 19 lg-st 3 (kehtivusega kuni 02.04.2005). Viidatud

sätte kohaselt kui arendaja ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa andmise otsuse teatavakstege-

misest arvates tegevust ellu viima, kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tu-

leb järelevalve teostajale esitada keskkonnamõju uue hindamise aruanne. Kohus nõustub vas-

tustajaga, et sätte eesmärgiks on motiveerida arendajat taotletud tegevusluba mõistliku aja jook-

sul realiseerima.

36. Arvestades, et Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 otsusega nr 3-08-2593 tühistati Kesk-

konnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkiri nr 1701 põhjusel, et järgitud ei oldud avatud

menetluse sätteid (HMS §-d 48-49), siis ka haldusmenetluse uuendamise regulatsioon ei nõua

uue KMH läbiviimist haldusmenetluses, kui see on juba varasemalt sooritatud. Vastavalt HMS

§ 44 lg-le 4 ei korrata menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta.

Käesoleval juhul oli selliseks menetlustoiminguks KMH läbiviimine, mis ei olnud seotud kae-

vandamisloa menetluse uuendamise põhjustega. Eeltoodust tulenevalt on ainetud väited KMH

Aruande aegumisest ja menetlusnormi rikkumisest.

37. Reisman jt on taotlenud KeHJS § 11 lg 71 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist,

kui ringkonnakohus leiab, et nimetatud säte on asjassepuutuv. Ringkonnakohus märgib, et

KeHJS § 11 lg-le 71 pole Kaevandamisloa andmisel tuginetud, mistõttu ei ole tegemist asjasse-

puutuva sättega. Nii on ka Keskkonnaministeerium kohtuistungil selgitanud, et uut KMH-d ei

algatatud seetõttu, et andmed on piisavad (09.04.2014 kohtuistungi protokoll, helisalvestis,

3-11-496

31(43)

11:45:01-11:45:07). Riigikohtu praktikast lähtuvalt on säte asjassepuutuv siis, kui selle põhi-

seaduspärasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusvastasuse korral (vt

Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 19). KeHJS § 11 lg 71 reguleerib

KMH algatamist. Arvestades, et KMH oli juba varasemalt kaevandamisloa taotluse menetluses

algatatud ja Aruanne heaks kiidetud, siis ei omanud KeHJS § 11 lg 71 kaevandamisloa andmise

menetluses tähtsust, mistõttu on tegemist asjassepuutumatu normiga. Ülaltoodust lähtuvalt jääb

taotlus tunnistada KeHJS § 11 lg 71 põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata.

38. Reismani jt hinnangul on KMH Aruande heakskiitmine tühine HMS § 63 lg 2 p 3 alusel

ning Kaevandamisloa menetlust ei saanud lõpule viia, arvestades MaaPS § 14 lg 51. HMS § 63

lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. KMH Aruanne

on heaks kiidetud keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 (III kd, tl 225-227).

Riigikohtu praktika kohaselt on haldusakt tühine, kui selles on HMS § 63 lg-s 2 nimetatud puu-

dus ja see puudus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13). Ka juhul,

kui eeldada kaebajate väidete õigsust, et keskkonnaministril puudus pädevus KMH Aruande

heakskiitmiseks, siis ei ole sellise pädevuse puudumine ilmselge. Seda põhjusel, et KeHAS

(kehtivusega kuni 02.04.2005) andis KMH Aruande heakskiitmise õiguse nii keskkonnaminist-

rile (kui esines piiriülene mõju (§ 12 lg 3)) kui ka keskkonnateenistusele (§ 12 lg 1). Sellest

tulenevalt oli kaevandamisloa menetluses KMH Aruanne kehtiv ning vastustajal oli võimalus

sellest Kaevandamisloa menetluses lähtuda.

39. Metsamaahalduse AS ja Reisman jt on vaidlustanud Kaevandamisluba argumendil, et KMH

Aruandes esinesid järgmised sisulised puudused: 1) KMH Aruandes ei hinnata tegelikku olu-

korda, et maavara kaevandamine on võimalik vaid teatud osal mäeeraldisel (sh ei ole hinnatud

mõju mäeeraldisele jäävatele majapidamistele ja metsa- ning põllumaadele, kelle omanikud ei

anna kaevandamiseks nõusolekut); 2) Steigeri täiendavale selgitusele ei saa tugineda, sest see

pole antud KMH menetluses; 3) kavandatav tegevus ei ole KMH Aruandes piisavalt täpselt

määratletud; 4) KMH Aruandest puudub alternatiivsete projektlahenduste (st kaevandamise vii-

sid ja tehnoloogiad) käsitlus. Metsamaahalduse AS hinnangul on vastustaja rikkunud õigus-

kindluse põhimõtet, kui ei viinud läbi uut KMH-d.

40. Kaevandamisloa menetluses ei esine uue KMH läbiviimiseks ka sisulist vajadust. Heakskii-

detud KMH Aruandes puuduvad sellised sisulised minetused, mis tingiksid täiendava informat-

siooni kogumise vajaduse uues KMH menetluses. Juba haldusasjas nr 3-08-2593 on kohtud

asunud seisukohale, et KMH Aruandes hinnati olukorda seoses mäeeraldisele jäävate kinnistu-

tega, mille omanikud ei nõustu kaevandamisega (vt Tallinna Halduskohtu 04.12.2009 otsus nr

3-08-2593, p 22.1, lk 33; Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 otsus, p 18). KMH Aruandes on

läbivalt arvestatud ka mäeeraldisel asuvate majapidamistega, nagu ka halduskohus on märki-

nud. Ringkonnakohus ei saa nõustuda Reismani jt väitega, et KMH Aruandes oleks pelgalt si-

tuatsiooni kirjeldatud ega oleks antud kinnistutele hinnangut. Nii on KMH Aruande p-s 4.2.3

analüüsitud elanikkonna veevarustust (lk 18); p-s 6.1.2 on selgitatud mõju põhjaveele ja koha-

likule veevarustusele, sh on viidatud, et mäeeraldisel ja vahetus naabruses asuvad Vana-Sonda,

Ilmaste, Satsu ja Vana-Varinurme külade majapidamiste 16 salv- ja puurkaevu ning vahetult

mäeeraldisel asuvad majapidamised koos kaevudega kuuluvad tõenäoliselt likvideerimisele (lk

27, 29); p-s 6.2.2 on märgitud lõhkamisel tekkivate maavõngete mõju elamutele (lk 32); p-s 6.4

on käsitletud loodusressursside otstarbekat kasutamist ning asutud seisukohale, et siiski võib

vaadeldaval mäeeraldisel tekkida olukord, kus kaevandaja ei saa kokkuleppele maaomanikuga

ning karjääriväljale võivad tekkida nn. „kaevandamata saarekesed“ (lk 36); p-s 6.6.1 on selgi-

tatud, et mäeeraldise territooriumil asub 16 majapidamist, mis on erinevas olukorras ning mäe-

tööde projektis on vaja ette näha, millised majapidamised kuuluvad likvideerimisele ja millised

jäetakse tervikust „saarele“ (lk 38); p-s 6.7 on käsitletud kaevandamise mõju elanikkonnale ja

märgitud järgmist: „Mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad

3-11-496

32(43)

mäeeraldise territooriumil (v.t joonised 6.2 ja 6.3). Neil tuleb kas lahkuda oma elukohast, või

taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse

piiri peal. Kui karjääri alale jääb majapidamisi, tuleb projekti koostamisel arvestada, et kaevan-

damisest lähtuvad mõjud viidaks ka nende suhtes normatiivide piiresse. Praegusel hetkel on

karjääri alal hooned 16 kinnistul. Alaliselt on asustatud 5 majapidamist. Kui mitme kin-

nistuomanikuga arendaja kinnisasja ostu-müügi suhtes kokkuleppele jõuab ei ole teada. /…/

Kaevise säästlikuma kasutamise, s.o kadude vähendamise eesmärgil, tuleks majapidamised

mäeeraldisel likvideerida ja kompenseerida. Majapidamiste alla jäävad tervikud peaksid

kaitsma mitte ainult elumaja, vaid ka abihooneid, aiamaad ja nende rajatisi.“ (lk 40-43); p-s 7.1

on analüüsitud alternatiivseid tegevusi karjääris, sh majapidamiste likvideerimist mäeeraldisel

mäetööde eel ning majapidamiste säilitamist (lk 41-42); p-s 10.1 on antud koondhinnang, kus

muu hulgas selgitatakse, et mäeeraldise territooriumil on hajali asuvad majapidamised, mille

säilimine või likvideerimine ja kompenseerimine tuleb läbi vaadata igal üksikjuhul eraldi (lk

54).

41. Meelevaldne on Reismani jt väide, justkui saaks ekspertide poolt soovitatust, et majapida-

mised tuleks likvideerida, järeldada, et ekspertide hinnangul on mõjud nii märkimisväärsed, et

nad ei pidanud tõenäoliseks saavutada nende kinnistute keskkonnatingimuste vastavust riikli-

kele saastenormidele. Eksperdid on selgelt märkinud, et mäetööde mõju on vahetu nendele ela-

nikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil ning neil tuleb kas lahkuda oma

elukohast, või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide

maksimaalse piiri peal (KMH Aruanne, p 6.7, lk 40). KMH Aruandes on soovitatud mäeeraldi-

sel asuvate majapidamiste likvideerimist ja kompenseerimist eesmärgiga kasutada kaevist

säästlikumalt, s.o vähendada kadusid (KMH Aruanne, p 7.1, lk 43). Järelikult ei ole eksperdid

asunud seisukohale, et mõjud on ülemäärased.

42. Käskkirjas nr 165 on selgitatud, et kavandatavast tegevusest tulenevat keskkonnamõju hin-

natakse kõikide mäeeraldisele jäävate kinnisasjade suhtes tervikuna, vastasel juhul võib tekkida

n+1 erinevat reaalset olukorda, mille keskkonnamõju on vaja hinnata; siiski on loa eritingimus-

tes nähtud ette ka tingimusi mäeeraldise alal asuvate kinnistute kaitseks (p 3.6.4). Lisaks on

vastustaja enne käskkirja nr 165 andmist küsinud Steigerilt täiendavat selgitust KMH tulemus-

tele. Seda on käsitletud ka käskkirja nr 165 p-s 3.6.4, kus on märgitud järgmist: „Selgituses

märgitakse: „KMH aruanne ei välista vajadusel ja kokkuleppel üksikute objektide alal kaevan-

damata alade säilitamist mäetöödest puutumatutena, mis ei oleks vastuolus maavarade säästva

kaevandamise põhimõttele. Juhul, kui tekib vajadus mõne karjäärisisese objekti kaitsmiseks

mäetööde mõjudest, siis tuleb lähtuda samadest kriteeriumidest, mis on toodud KMH aruandes.

Vajadusel tuleb kasutada KMH aruandes toodud leevendusmeetmeid või täiendavaid üldtuntud

meetmeid (müratõkke sein, müratõkkevall). /…/ Taotletava Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri

mäeeraldise alal ja ümbruses on põhiliselt metsaalad, kohati tegeletakse põllunduse ja aiandu-

sega. /…/ Sadevete hulgast piisab täielikult, kui aladel on piisava paksusega niiskust akumulee-

rivat pinnast. Taotletaval mäeeraldisel ja selle vahetus ümbruses on Kvaternaarisetete keskmine

paksus 1,0 m, millest kasvukiht moodustab keskmiselt 0,26 m. Nimetatud väärtused tagavad

piisava pinnase niiskusesisalduse kuivemaks perioodiks.“ Steiger on oma täiendavas selgituses

märkinud, et kuna ei ole toimunud olulisi looduslikke keskkonnamuutusi taotletaval Põhja-Ki-

viõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel ja lähiümbruses ja ei ole muudetud ka kavandatavat te-

gevust planeeritavas karjääris, siis kokkuvõtteks olulised keskkonnamõju tegurid jäävad nen-

desse piiridesse, mis prognoositi 2004 KMH Aruandes (IV kd, tl 222 pöördel). Eeltoodust tule-

nevalt on KMH Aruandes arvestatud nii asjaoluga, et mäeeraldisel asub majapidamisi, mille

omanikud ei pruugi anda nõusolekut kaevandamiseks, kui ka analüüsitud kaevandamise mõju

mäeeraldisel asuvatele põllu- ja metsamaadele.

3-11-496

33(43)

43. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajate väide Steigeri ebaobjektiivsusest on

paljasõnaline. Ühtlasi on ekslik Metsamaahalduse AS seisukoht, et Steigeri täiendavat selgitust

ei saanud vastustaja arvestada, sest see ei olnud antud KMH menetluses. KeHJS § 2 lg 1 koha-

selt on KMH eesmärgiks: 1) teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste

alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on

võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat aren-

gut; 2) anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete

võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või mi-

nimeerimise võimaluste kohta ning 3) võimaldada KMH tulemusi arvestada tegevusloa andmise

menetluses. Steigeri täiendavast selgitusest nähtuvalt on eksperdid esitanud oma seisukoha seo-

ses Sonda Vallavalitsuses 09.12.2010 toimunud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri maavara kae-

vandamise loa avalikul istungil esitatud väitega KMH Aruande aegumise kohta, arvestades

praeguseid keskkonnatingimusi (IV kd, tl 221 pöördel). Seega on tegemist kahe erinevat ees-

märki kandva dokumendiga, mistõttu ei tulegi neid esitada ühes ja samas menetluses (KMH

menetluses). Steigeri täiendav selgitus on antud avatud haldusmenetluses, millele kohalduvad

mh haldusmenetluse üldpõhimõtted, sh uurimispõhimõte. Haldusorganil on õigus selgitada

välja asjas olulise tähendusega asjaolusid (HMS § 6), mida käesoleval juhul ekspertidelt selgi-

tuse küsimisega on vastustaja ka teinud. Seega oli asjakohane tugineda Kaevandusloa väljaand-

misel ka Steigeri täiendavale selgitusele.

44. Halduskohus on õigesti järeldanud, et Hendrikson Arvamus ei saa tõendada käesolevas hal-

dusasjas vaidlustatud kaevandamisloa eritingimuste ebapiisavust, sest Hendrikson Arvamus

neid ei käsitle. Seejuures ei ole halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ega rikkunud tõendite

hindamisel menetlusnorme. Ekslik on Reismani jt väide, et Hendrikson Arvamuse objekt on

jäänud samaks. Nõustudes halduskohtu märgituga, ei korda ringkonnakohus halduskohtu põh-

jendusi. Ringkonnakohus ei saa nõustuda Reismani jt seisukohaga, et puuduvad tõendid, mis

lükkaksid ümber Hendrikson Arvamuse järelduse, et KMH Aruandes ei ole hinnatud olukorda,

mis tekib, kui mäeeraldisel asuvaid majapidamisi ei likvideerita. Juba ainuüksi KMH Aruandest

nähtub vastav käsitlus erinevates aruande punktides (vt otsuse p 41). Täiendavalt on selgitatud

metsa- ja põllumaa kinnistutel põhjavee muutusi Steigeri täiendavas selgituses, aga ka KKT

poolt kohtule esitatud AS Maves eksperthinnangus. Viidatud eksperthinnangus selgitatakse

järgmist: „Kuivadel aastatel võib liigniisketel muldadel saagikus olla kõrgem võrreldes pa-

rasniiskete ja kuivade muldadega. Sademevaestel aastatel (20-40% aastatest) võib esineda saa-

gikuse vähenemine kuivadel õhukestel paepealsetel ja rähkmuldadel. Vaadeldaval alal tervi-

kuna on tõenäoline põllumajandusmaa keskmiste kasutusomaduste jäämine samaks või mõnin-

gane paranemine tulenevalt põlevkivi kaevandamise kuivendavast toimest. /…/ Aastatel 2011-

2012 kaevandatava Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kuivenduse mõju metsa praeguseid kas-

vutingimusi ei halvenda, tõenäoline on metsamaa kasutusomaduste mõningane paranemine joh-

tuvalt karjääri kuivendavast toimest liigniisketel aladel. /…/ Metsakuivendus on mõjutanud

kõigi liigniiskete metsakasvukohatüüpide metsakasvatuslikke omadusi ja suurendanud meie

peamiste metsapuuliikide puistute tootlikkust soodel ja soostunud mineraalmaadel.“ (II kd, tl

215-216). Arvestades, et käesoleva vaidluse esemeks on Kaevandamisluba ning Kaevandamis-

loa menetluse osaks on KMH menetlus, siis Kaevandamisloa vaidlustamisel omab tähtsust, et

KMH menetluses on kogutud piisavalt olulist teavet, mis on vajalik Kaevandamisloa andmi-

seks. See tähendab, et isegi juhul kui oletada, et KMH Aruandes ei olnud piisavalt analüüsitud

muutusi mäeeraldisele jäävate metsa- ja põllumaa kinnistute põhjaveele, siis on Keskkonnami-

nisteerium kogunud lisateavet vastavate ekspertide käest täiendavaid arvamusi ja eksperthin-

nanguid küsides. Asja materjalidest ei nähtu, et Kaevandamisloa andmisel oleks olnud mäee-

raldisele jäävatele kinnistutele, kelle omanikud nõusolekut ei anna, kaasnevast võimalikust

keskkonnamõjust info puudulik.

3-11-496

34(43)

45. Paljasõnaline on Reismani jt väide, et põlevkivi kaevandamine on KMH objektina KMH

Aruandes liiga üldine. KMH Aruande kohaselt on KMH objektiks Põhja-Kiviõli II mäeeraldis

Sonda valla territooriumil Ida-Virumaal (KMH Aruanne, lk 6). Sellest tulenevalt saab kohus

Reismani jt väitest aru viisil, et kaebajate hinnangul on KMH Aruandes kavandatav tegevus

(põlevkivi kaevandamine) liiga üldiselt määratletud ning sellest lähtuvalt ei olnud võimalik

välja selgitada tegevusega kaasnevaid keskkonnamõjusid piisavalt täpselt. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et KMH Aruandest nähtuvalt on tegevus piisavalt määratletud. Lisaks

on asjaolu, et KMH Aruanne on koostatud vastavuses KeHJS ja Eesti parima praktikaga, kin-

nitatud ka kaebajate esitatud Hendrikson Arvamuses (II kd, tl 3). Kuigi KMH Aruande koosta-

mise ajal kehtis KeHAS, saab Hendrikson Arvamusest järeldada, et kui aruanne vastab kehti-

vale regulatsioonile, siis peab see ka vastama aruande koostamise ajal kehtinud õigusaktidele.

Sellist lähenemist toetab ka Riigikohtu lahend 3-3-1-86-06, mille punktis 15 on märgitud, et

varasemat regulatsiooni (KeHAS § 5 ja § 6 lg 1) tuleb sisustada sarnaselt kehtiva KeHJS §-dele

4 ja 5, et tagada keskkonna võimalikult ulatuslik kaitse. Meelevaldne on kaebajate järeldus, et

kavandatava tegevuse puudulikkusele on viidanud ka KMH Aruande koostaja ise, märkides

KMH Aruande 5. ptk sissejuhatuses, et KMH hetkeks puudub Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri

jaoks nii tööprojekt kui ka eelprojekt. KMH Aruande 5. peatükis on analüüsitud tootmisprot-

sesse kavandatavas karjääris ning võimalikke alternatiive. Kohtul puudub alus seada kahtluse

alla vastava valdkonna ekspertide koostatud analüüsi. Kaebajad, kes ei ole tõendanud vastava

valdkonna ekspertteadmiste olemasolu, ei ole esitanud väidetava puudulikkuse osas ühtegi

tõendit, mistõttu on tegemist põhjendamata väitega.

46. Reismani jt hinnangul pole KMH Aruandes kirjeldatud alternatiivseid projektlahendusi

(kaevandamise viise ja tehnoloogiaid). Kohus nõustub vastustajaga, et KMH Aruandes on al-

ternatiivide käsitlus ja võrdlus toodud peatükkides 5-7. Seoses Reismani jt näitega, et KMH

Aruandes oleks võinud ühe alternatiivina käsitleda ka kinnistute, mille omanikud nõusolekut ei

anna, alt kaevandamist puurimise teel, on vastustaja õigesti viidanud, et olukorras, kus katend

on õhuke, ei ole reaalne kasutada allmaakaevandamist, sest maapind vajuks sisse. Seda on kin-

nitanud ka ER 08.06.2012 kohtuistungil (V kd, tl 209). Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti

järeldanud, et KMH Aruanne vastab KeHAS §-dele 2, 5, § 13 lg 2 p-dele 1 ja 2. Seega on

ainetud kaebajate väited uue KMH läbiviimise vajadusest.

47. Sellist vajadust ei tulene ka Metsamaahalduse AS viidatud õiguskindluse põhimõttest. Hal-

duskohus on õigesti märkinud, et kaebaja väited õigusaktide muutmisest lähtuvalt KKT huvi-

dest, on paljasõnalised ja tõendamata. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnor-

mide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise

suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Samas on Riigikohus selgitanud, et õiguspärase ootuse

põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist; seadusandja võib õigussuhteid vastavalt

muutunud oludele ümber kujundada ning otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milli-

seid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Seoses keskkon-

naministri 06.05.2005 määruse nr 36 muutmisega (§ 5 lg 3 tunnistati kehtetuks) on halduskohus

piisavalt selgitanud, et olenemata määruse nr 36 muutmisest, tuleb kaevandamisloa andmisel

lähtuda MaaPS-st. Halduskohus ei ole nimetatud asjaolusid kohtuotsuses ebaõigesti käsitlenud

ega jõudnud ebaõigele järeldusele.

IV

48. Metsamaahalduse AS hinnangul oleks Keskkonnaministeerium pidanud arvesse võtma, et

maavara ei ole võimalik maaomanike vastuseisu tõttu kogu mäeeraldisel kaevandada ja maa-

vara kaevandamise võimaldamisel ei saa jätta tähelepanuta KKT-le juba kuuluvat märkimis-

väärset põlevkivi varu. Metsamaahalduse AS lisab, et maavara kaevandamine selliselt, et kae-

vandatava ala sisse jäävad nn „saarekesed“, kus kaevandamist ei toimu, on ilmselgelt vastuolus

3-11-496

35(43)

maavara kasutamise ja kaevandamise majandusliku otstarbekuse nõudega. Ka Reisman jt leia-

vad, et Kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõt-

tega. Ühtlasi on Metsamaahalduse AS hinnangul jäetud arvestamata asjaoluga, et KKT-l on

juba olemas põlevkivivaru.

49. Eelnevalt on kohus analüüsinud küsimust, kas KMH Aruandes arvestati asjaoluga, et kae-

vandamine ei pruugi olla võimalik kogu mäeeraldisel ning jõudis järeldusele, et seda on KMH

Aruandes ja ka Kaevandamisloa menetluses arvestatud (vt otsuse p-d 41-43). Puudub vajadus

eelöeldut korrata. Vastustaja on arvestanud asjaoluga, et kaevandamine ei pruugi olla võimalik

kogu mäeeraldisel. Maavara kasutamise ja kaevandamise majanduslik otstarve ei seondu kae-

baja subjektiivsete õiguste rikkumisega (vt otsuse p-d 32-33). Täiendavalt märgib kohus, et

käskkirjas nr 165 on piisavalt põhjendatud kooskõla maavara säästliku kasutamise põhimõttega

(p 3.6.5). Keskkonnaregistri andmetel on Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ala olnud arvel ak-

tiivse tarbevaruga põlevkivimaardlana. Põhja-Kiviõli uuringuvälja aktiivne tarbevaru on kajas-

tatud ka Sonda valla üldplaneeringus (lk 16). Ekslik on Metsamaahalduse AS väide, et tema

seisukohta säästliku kaevandamise rikkumisest kinnitab ER. Halduskohtu istungil ütlusi andnud

ER on küll vastuseks kaebaja esindaja küsimusele „kui on mäeeraldis ja on alasid, kus ei saa

faktiliselt kaevandada, kas see mõjutab säästlikku kaevandamist“ märkinud, et jah, see mõjutab

säästlikku kaevandamist. Sellest ei saa aga järeldada, et Kaevandamisluba on vastuolus maavara

säästliku kaevandamisega, kuivõrd loa andmisel ei ole teada, kui paljud kinnistute omanikud

annavad nõusoleku kaevandamiseks ja millises ulatuses hoidetervikutest ei ole maavara võima-

lik kaevandada. Nimelt on tunnistaja ER samal kohtuistungil ütlusi andes selgitanud vastuseks

kohtu küsimusele „Kui maal on omanikud, kes ei anna luba, kas see ei ole kooskõlas säästva

kaevandamisega?“ järgmist: „Maa-alust kaevandamist ei saa keelata. Osaliselt on võimalik ter-

vikutest põlevkivi välja puurida. See ei ole kooskõlas säästva kasutamise põhimõttega. Kui

mäetöösturil on varu, millel ei ole piiranguid, on kadu 5-8%. Kui hoidetervikuid on 50%, siis

on kadu 50%. Kui leitakse meetod, et on võimalik osa kätte saada, nt pool hoidetervikust välja

puurida, siis saab kätte 75%, mis on säästlikum.“ (V kd, tl 209). Ühtlasi on ER vastanud KKT

esindaja küsimusele „Kas kaevandamistegevus on kooskõlas säästliku kaevandamise põhimõt-

tega, mida Kiviõli Keemiatööstus teeb?“ järgmist: „On kõige väiksema põlevkivi varu kadu ja

on säästlik, välja arvatud hoidetervikud“ (V kd, tl 208)

50. Reismani jt hinnangul on halduskohus hinnanud ebaõigesti tunnistaja ER ütlusi ja viidanud

tema ütlustele kontekstiväliselt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, asja materjalidest ei nähtu,

et halduskohus oleks tõendeid valesti hinnanud.

51. Seoses KKT-l väidetavalt olemas oleva põlevkivivaruga on kohus eelnevalt selgitanud, et

see ei puuduta kaebaja subjektiivseid õigusi ning tegemist ei ole asjaoluga, mis kuuluks MaaPS

§ 34 lg-s 1 loetletud kaevandamisloa andmisest keeldumise aluste hulka. Seega ei pidanudki

sellega Kaevandamisloa menetluses arvestama. Samas on käskkirjas nr 165 ka seda asjaolu kä-

sitletud (p 3.6.6).

52. Reisman jt leiavad, et keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemuste puudumise tõttu ei

olnud vastustajal andmeid konkreetse objekti mõju kohta koosmõjus teiste piirkonna saasteal-

likatega, mistõttu oleks vastustaja pidanud selle kohta ise andmeid koguma, ning selle tegemata

jätmisega rikuti uurimispõhimõtet. Reisman jt heidavad vastustajale ette ka piiriülese mõju hin-

damata jätmist, millega rikuti uurimispõhimõtet.

53. Vastustaja on õigesti täheldanud, et kaebajad ei ole täpsustanud, mida konkreetselt oleks

vastustaja pidanud täiendavalt kaevandmisloa menetluses välja selgitama. Lisaks pole kaebajad

näidanud, kuidas nimetatud väidetav puudus on mõjutanud KMH Aruande tulemusi ja Kaevan-

3-11-496

36(43)

damisluba. Samuti on halduskohus õigesti märkinud, et ka juhul, kui keskkonnamõju strateegi-

list hindamist ei ole planeerimismenetluses läbi viidud, ei ole nimetatud asjaolu kaevandamisloa

väljastamisest keeldumise aluseks. Isegi kui esineks vastuolu planeeringuga, ei oleks see MaaPS

§ 34 kohaselt kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks ning ka kaevandamist välistav pla-

neering ei muudaks kaevandamisluba õigusvastaseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-35-13, p 19).

Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks ning juhul, kui kaevanda-

mine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõr-

valdada (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-35-13, p 19). Puudub vaidlus, et vastustaja on kaevandamis-

loa menetluses keskkonnamõju hinnanud ning eelnevalt on kohus asunud seisukohale, et uue

KMH läbiviimiseks puudus vajadus. „Kehtiva õiguse kohaselt (vt KeHJS § 11, PlanS § 1, § 9

lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide

keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses,

ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses“ (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-101-

09, p 15). Riigikohus on selgitanud, et varasemat regulatsiooni (KeHAS § 5 ja § 6 lg 1) tuleb

sisustada sarnaselt kehtiva KeHJS §-dele 4 ja 5, et tagada keskkonna võimalikult ulatuslik kaitse

(3-3-1-86-06). Eeltoodu tähendab, et olenemata sellest, kas planeerimismenetlustes on varase-

malt läbi viidud keskkonnamõju strateegiline hindamine või mitte, on kaevandamisloa menet-

luses keskkonnamõju hinnatud. KMH Aruande vastavust õigusaktidele on kinnitatud mh ka

Hendrikson Arvamuses. Piiriülese keskkonnamõju menetluse osas on kohus eelnevalt selgita-

nud, et see ei puuduta kaebajate subjektiivseid õigusi, mistõttu jääb see väide kohtuliku kontrolli

ulatusest välja (vt otsuse p 30).

54. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja ei ole kaevan-

damisloa menetluses rikkunud uurimispõhimõtet ega kaalutlusõigust.

V

55. Metsamaahalduse AS hinnangul on KMH Aruanne koostatud lähtudes KKT esialgsest taot-

lusest, mida on menetluse kestel oluliselt muudetud, mistõttu oleks vastustaja pidanud muude-

tud (ilmselt pärast 05.11.2008) taotlust käsitama uue kaevandamisloa taotlusena. Reismani jt

hinnangul on Kaevandamisloa mäeeraldise teenindusmaa muutumise asjaolud ebaselged ja

tõendamata ning käskkiri nr 165 kontrollimatu. Vastustaja on põhjendamatult lähtunud muudest

andmetest kui KKT esitatud allkirjastatud andmed 2004 esitatud kaevandamisloa taotluses.

56. Käskkirja nr 165 p 1.1 kohaselt esitas KKT Keskkonnaministeeriumile maavara kaevanda-

mise loa taotluse põlevkivi kaevandamiseks Eesti põlevkivimaardla Põhja-Kiviõli uuringuväljal

(saabunud 13.01.2004, reg. nr 13-4-6/04/386) (üleriigilise tähtsusega maardla, keskkonnare-

gistri maardlate nimistu registrikaart nr 0030) 739,20 ha suurusel alal; mäeeraldise pindala on

korrigeeritud menetluse käigus ning selle lõplik suurus on 743,21 ha. Seega nähtub käskkirjast

nr 165 selgelt, et Kaevandamisluba on välja antud esialgselt esitatud taotluse alusel. Lisaks on

nii esialgsel taotlusel kui ka väidetavalt parandatud taotlusel märgitud sama maardla nimetus

(Eesti põlevkivimaardla) ja maardla (maardlaosa) registrikaardi number (0030). Ka ei ole kae-

bajad väitnud, et muutunud oleksid mäeeraldisele jäänud kinnistud või tegelik olukord looduses

(nt mäeeraldise piirid).

57. Käskkirja nr 165 p-s 3.6.2 on selgitatud järgmist: „Nii kuni 01.05.2005 kehtinud MaaPS (§

25 lg 1) kui ka praegu kehtiva MaaPS (§ 2 p 11, § 27 lg 1 p 2 ja § 28 lg 4) järgi antakse kaevan-

damisluba mäeeraldise suhtes. See tähendab, et nii kaevandamisloa taotluses kui ka selle me-

netluses lähtutakse eeskätt sellest, millist mäeeraldist loa taotleja kaevandada soovib, ning see-

tõttu on taotluses esitatud viide vastava maa-ala pindalale vaid informatiivse tähendusega.“

MaaPS (redaktsioon kehtivusega kuni 04.04.2004) § 6 lg 1 kohaselt on MaaPS järgi maardla

geoloogiliste töödega uuritud ja piiritletud ning riiklikus registris arvele võetud maavara lasund.

3-11-496

37(43)

Riiklikku registrisse kantakse geoloogiliste uurimistööde ja maavarade kaevandamise tulemu-

sed maardlate kaupa (MaaPS (redaktsioon kehtivusega kuni 04.04.2004) § 7 lg 2). MaaPS (re-

daktsioon kehtivusega kuni 23.11.2008) § 2 p 5 kohaselt on maardla üldgeoloogilise uurimistöö

või geoloogilise uuringuga piiritletud ja uuritud ning keskkonnaregistris arvele võetud maavara

lasund või lasundi osa, kusjuures maardlana võetakse arvele kogu lasund või lasundi osa, mis

sisaldab maavara koos vahekihtidega. Maavarade arvestust peetakse keskkonnaregistris maard-

late kaupa maavaravarudena keskkonnaregistri seaduses sätestatud korras (MaaPS (redaktsioon

kehtivusega kuni 23.11.2008) § 5 lg 1). Seega olid nii kaevandamisloa taotluse esitamise hetkel

kui ka käskkirja nr 165 andmise ajal riigil olemas maardlate andmed, sh pindala ja koordinaadid.

Hea halduse põhimõttega on kooskõlas, kui haldusorgan palub taotlejal kõrvaldada või kõrval-

dab ise taotleja nõusolekul tehnilist laadi ebatäpsused. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole

määrav, kas mäeeraldise pindala korrigeeritud andmed esitas KKT või kõrvaldas need ebatäp-

sused registris olevate andmete alusel vastustaja ise. Seetõttu ei oma ka tähtsust asjaolu, et hal-

dusmenetluse toimikus oleval väidetavalt parandatud taotlusel puuduvad kuupäev ja allkiri.

Andmete täpsustamine ei saanud mõjutada taotlust sisuliselt, vastupidist ei ole tõendanud ka

kaebajad. Seetõttu ei olnud tegemist ka taotluse piiride ületamisega, nagu väidavad Reisman jt.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kohtuistungil vastustaja nõustaja R. Raudsepa antud sel-

gituses, et maavara kaevandamiseks loa andmise taotluste esitamisel on tavapärane, et esineb

ebatäpsusi maardla pindala osas, kuivõrd taotlejad kasutavad erinevaid arvutusmeetodeid

(09.04.2014 kohtuistungi protokoll, helisalvestis, kell 11:45:24-11:45:57).

58. Käskkirja nr 165 p-s 3.6.2 on piisavalt selgitatud mäeeraldise pindala arvuliste andmete eri-

nevust võrreldes esialgses taotluses ja tegelikkuses eksisteerivate andmetega enne 21.11.2008

käskkirja nr 1701 väljaandmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et KKT ei ole uut

kaevandamisloa taotlust esitanud ega esialgset taotlust parandanud, mäeeraldise ja selle teenin-

dusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju on olnud kogu menetluse kestel sama ega ole muu-

tunud ning faktiliselt ei ole looduses mäeeraldise piire suurendatud. Halduskohus on õigesti

märkinud, et andmete täpsustamine ei saanud mõjutada KMH tulemusi. Ringkonnakohus nõus-

tub vastustajaga, et paljasõnalised on Metsamaahalduse AS väited EMK 31.08.2005 protokol-

lilise otsuse ebausaldusväärsusest ja ebaobjektiivsusest. Ringkonnakohus nõustub selles osa

halduskohtu märgituga ega pea vajalikuks seda üle korrata.

59. Reismani jt hinnangul on halduskohus vääralt hinnanud tõendeid, tuvastades asjas tähtsust

omavad asjaolud eelkõige käskkirja nr 165, vastustaja 17.09.2012 vastuse ja vastustaja nõustaja

selgituse alusel (Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsuse p 220.2), mis aga ei ole tõendid

HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Keskkonnaministri 10.07.2008 käskkirjast nr

919 ei saa teha järeldusi kaevandamisloaga hõlmatud mäeeraldise kohta, sest käskkirjaga nr 165

välja antud kaevandamisluba käsitles vaid osa Põhja-Kiviõli uuringuvälja jääkvarualast.

60. HKMS § 63 kohaselt on põhistamine faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu

hinnangul on väide usutav. Sama sätte teise lause kohaselt võib menetlusosaline kasutada põ-

histamiseks nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis. Käesole-

val juhul on Keskkonnaministeerium põhistanud oma väiteid, esitades nii tõendeid kui ka as-

jaomast teavet. Arvestades, et keskkonnaregistri vastutav töötleja on Keskkonnaministeerium

(keskkonnaregistri seadus § 4 lg 1), siis valdab ta ka teavet registri andmetest, sh mäeeraldise

pindalast. Sellest tulenevalt ei ole kohus rikkunud menetlusnorme, kui lähtus mäeeraldise pin-

dala küsimuse lahendamisel nii käskkirjast nr 165, keskkonnaministri 10.07.2008 käskkirjast nr

919, Keskkonnaministeeriumi nõustaja M. Saarsalu selgitustest kui ka vastustaja 17.09.2012

vastusest. Käesolevas asjas ei ole esitatud vastupidist tõendavaid dokumente või tõendeid, mis-

tõttu on halduskohus õigesti järeldanud, et uut taotlust esitatud ei ole ega ka mitte esialgset

taotlust parandatud.

3-11-496

38(43)

VI

61. Reisman jt leiavad, et Kaevandamisloas oleks tulnud iga kinnistu kaitseks näha ette kaitset-

soonid, mida kaebajate hinnangul kinnitavad ka tunnistaja ER ütlused. Kaebajate hinnangul on

kohus ebaõigesti jätnud kohaldamata MaaPS § 35 lg 2 p 8. Kaebajad nõudsid kaevandamisloa

menetluses 50 m kaitsetsooni sätestamist mäeeraldisele jäävatele kinnistutele, millel kaevanda-

miseks kinnistute omanikud nõusolekut ei ole andnud.

62. Ekslik on kaebajate seisukoht, et tunnistaja ER ütlused kinnitavad, et Kaevandamisloas

oleks tulnud ette näha kaitsetsoonid iga kinnistu kaitseks. Nimelt on ER 08.06.2012 kohtuistun-

gil vastanud vastustaja esindaja M. Triipani küsimusele, kas hoidetervikut on võimalik määrata

loa andmise hetkel või määratakse kohapealset olukorda arvestades, järgmist: „Loa taotlemise

käigus on võimalik määrata, teadaolevalt kivimi füüsikalis-mehaaniliste omaduste alusel lähtu-

des, kui kaugele võib minna kaevandamise mõju maa peal, ei tohi minna naaberkrundile. Seda

on võimalik ette arvutada.“ Samas on ER selgitanud vastuseks M. Triipani küsimusele, mida

arvate ettepanekust, et Keskkonnaministeerium oleks pidanud ette nägema ohutsooni 50 m iga

„saarekese“ ümber, järgmist: „Sellist soovitust pean ebaproportsionaalseks. Ei pea mõistlikuks,

ohud, mida mäetööstur väljamisel põhjustab naaberkruntidele on tühised ja 50 m varu maha

jätta on liiga suur kahju majandusele.“ (V kd, tl 211). Eeltoodust nähtub, et ka tunnistaja ER on

pidanud ebaproportsionaalseks 50 m kaitsetsoonide sätestamist Kaevandamisloas iga mäeeral-

disele jääva kinnistu kaitseks, mille omanik kaevandamiseks nõusolekut ei anna.

63. Asjaolu, et Kaevandamisloas ei ole sätestatud konkreetseid barjäärtervikuid iga kinnistu

osas eraldi, ei anna alust järeldada, et sellega on vastustaja sekkunud kinnistu omanike ja kae-

vandaja vahelistesse tsiviilõiguslikesse suhetesse. Küsimus sellest, millisele kokkuleppele jõua-

vad kinnistu omanik ja KKT kinnistu müügihinnas, ei ole Kaevandamisloa reguleerimisese.

Veelgi vähem seondub nimetatud kokkulepe mäeeraldisel asuvatele kinnistutele määratud hoi-

detervikutega, sest tervikute eesmärk on tagada maapõue tugi (vt Põhja-Kiviõli II põlevkivikar-

jääri kaevandamise projekti muudatus, töö nr 11/0655, III kd, tl 270).

64. Kaevandamise projekt on kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb mh

seletuskirjast, milles sisaldub kirjeldus inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate

meetmete ja kaevandamise puhul kaevandatud alade rekultiveerimise ning mäendustingimuste

ja kasutatava tehnoloogia kohta (KaevS § 7 lg 1). Seega ei ole õigusaktidega välistatud ka kae-

vandamise projektis kaitsemeetmete sätestamine. Seejuures on vastustaja kohaselt märkinud, et

kaevandamise projekt kaotaks oma mõtte, kui see oleks oma sisult samasugune Kaevandamis-

loaga.

65. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et iga kinnistu kaitseks on konkreetselt väljaarvuta-

tud barjäärtervikud sätestatud Kaevandamise projektis (III kd, tl 273-274). Ka TTÜ Mäeinsti-

tuudi (I. Valgma) arvamuses on leitud, et kui mäeeraldisel asuvate kinnistute piiri äärde jäetakse

Steigeri poolt koostatud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri Kaevandamise projektis ettenähtud

barjäärtervikud, on mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutus tagatud (III kd, tl 17 pöördel).

Samuti ei ole kaebajad väitnud ega esitanud tõendeid, et barjäärtervikud oleksid ebapiisavad ja

nende kinnistud oleksid varisenud, arvestades, et kaevandamine on kaebajate kinnistute naab-

ruses toimunud juba ligi kahe aasta jooksul. 01.04.2014 kohtule esitatud menetlusdokumendis

selgitab KKT, et kaevandamistöid on teostatud alates maist 2011. Majapidamistega kinnistutest

on käesolevaks ajaks kaevandamistöödega möödutud Kendi kinnistust ning sügisest 2013 toi-

muvad kaevandamistööd ja nende ettevalmistustööd Mesila kinnistuga külgnevatel aladel, mis

on kaebajate väitel asustatud kinnistud. KKT väitel puuduvad tõendid mistahes negatiivsest

mõjust vastavatele kinnistutele. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustaja ja KKT-ga, et

3-11-496

39(43)

kaebajate kinnistute kaitseks barjäärtervikute sätestamine Kaevandamise projektis on piisav,

tagamaks kaebajate kinnistute kaitse.

66. Veenvad on vastustaja selgitused takistuste ja raskuste esinemisest, miks ei sätestatud kait-

setsoone kinnistute kaitseks Kaevandamisloas. Selliste raskustena on vastustaja välja toonud, et

barjäärtervikud arvutatakse geoloogilise uuringu andmete alusel, mis aga ei kajasta kunagi ab-

soluutse täpsusega konkreetset geoloogilist olukorda konkreetse kinnistu juures. Kui vastustaja

oleks õiguslikult siduvas haldusaktis näinud ette konkreetse barjäärterviku, oleks see võinud

olla kas liiga väike või liiga suur, kui arvestada konkreetset olukorda, mis nähtub kaevandamise

käigus. See tekitaks vajaduse näha ette täiendavaid reservatsioone. Samuti on käskkirja nr 165

p-s 3.6.7 asjakohaselt selgitatud, et paindlikumat arvestamist iga mäeeraldisele jääva kinnisasja

omaniku huvide ja kinnisasja eripäradega võimaldab vastavalt KaevS §-s 7 sätestatud kaevan-

damise projekt. „Kui on teada kinnistud, mille omanik(ud) ei luba neile kuuluvat kinnistut ka-

sutada kaevandamiseks, siis saab igal konkreetsel juhul määrata vajaliku kaitsetsooni laiuse ja

konkreetsete kaitsemeetmete eritingimused (nt vallide paiknemine jms) kaevandamise projek-

tis.“ (käskkiri nr 165, p 3.6.7; I kd, tl 230).

67. Täiendavalt on vastustaja märkinud, et kinnistute kaitse varisemise vastu (aga ka muudes

aspektides, nt välisõhu osas) on tagatud ka muude nõuetega, mis kaevandamisele kehtivad. Ko-

hus nõustub vastustajaga, et kui eriseadustes on sätestatud kaevandajale konkreetsed kohustu-

sed, siis puudub vajadus neid dubleerida Kaevandamisloas. Näiteks on kaevandaja kohustuseks

tagada naaberkinnistu maapõue tugi (asjaõigusseadus § 146 lg 1), vältida kahju tekitamist

(KaevS § 4 lg 2 p 5, MaaPS § 24 lg 1) ja muud kohustused, mis tulenevad KaevS-st, MaaPS-st

ja nende alamaktidest (nt majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määrus nr 172

„Kaevandamise ja kaeveõõne teisese kasutamise ohutusnõuded“). Kaevandajale on kehtestatud

kõrgendatud vastutus, mis nähtub sellest, et kaevandamisloa omanik peab hüvitama maavara-

varu kaevandamisega tekitatud kahju, sõltumata oma süüst (MaaPS § 56 lg 1).

68. Kaebajad on ka seisukohal, et kaevandamise projektis sätestatud kaitsemeetmete järgimise

üle puudub järelevalve, sest kaebajad ei saa Kaevandamise projekti vaidlustada. Käskkirjast nr

165 nähtuvalt on KKT-l kohustus esitada Keskkonnaministeeriumile kaevandamise projekt vä-

hemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist (p 4.2.8.23). Ühtlasi teostab KaevS-s ja selle

alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet Tehnilise

Järelevalve Amet (KaevS § 25). Tehnilise Järelevalve Ametil on riikliku järelevalve käigus õi-

gus kontrollida kaevandamise või kaeveõõne teisese kasutamise projekti vastavust nõuetele

(KaevS § 30 lg 1). Asjaolu, et kaevandamise projekt ei ole kohtus vaidlustatav kaebajate poolt,

ei tähenda, et sellega on välistatud ka kaebajate õiguste kaitse. Olukorras, kus kaevandaja ei

järgi kaevandamise projekti, on huvitatud isikul õigus pöörduda riiklikku järelevalvet teostava

haldusorgani poole. Juhul kui kaevandamisega ja kaevandamise projektist kõrvale kaldumisega

kaasneb kinnistu omaniku õiguste rikkumine, siis on oma omandiõiguse kaitseks õigusaktides

ette nähtud vastavad õiguskaitsevahendid. Eeltoodu tähendab, et täiendavate kaitsemeetmete

sätestamine Kaevandamisloa asemel Kaevandamise projektis ei aseta kinnistu omanikke halve-

masse olukorda, vaid annab võimaluse arvestada konkreetsete kinnistutega seonduvaid asjaolu-

sid.

69. Lisaks on vaidlustatud haldusaktis analüüsitud kaevandamisloa väljastamist ilma mäeeral-

disele jäävate kinnisasja omanike nõusolekuta (käskkirja nr 165 p 3.1). Kinnistu omanikelt nõu-

soleku saamise nõude välja jätmine käskkirjast nr 165 ei mõjuta mäeeraldisele jäävate kinnistute

omanike õigusi ega huve. Kaevandamisluba ei anna absoluutset õigust kaevandamiseks, vaid

kätkeb endas seisukohta kaevandamise lubatavuse kohta.

3-11-496

40(43)

70. Ülaltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja ei ole teinud

kaalutlusvigu, kui otsustas Kaevandamisloa väljastamisel jätta kaitsetsooni paiknemise ja laiuse

Kaevandamise projekti reguleerida ja võtta selles arvesse igal konkreetsel juhul iga kinnistu

eripärasid ning nende igakordsete omanike vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise otstarbest.

Halduskohus on õigesti järeldanud, et käskkirjaga nr 165 on täidetud MaaPS § 35 lg 2 p 8 nõue.

VII

71. Keskkonnaministeerium on vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsuse osas, mil-

lega jäeti rahuldamata Keskkonnaministeeriumi taotlus mõista kaebajatelt välja Keskkonnami-

nisteeriumi menetluskulud. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et Riigikohtu praktika ei

välista vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud va-

jalike ja põhjendatud kulude väljamõistmist kaebajalt ka olukorras, kus vaidlus on põhitegevu-

sega seotud (vt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-62-08, 3-3-1-16-07, nr 3-3-1-49-04). Viidatud la-

hendites on Riigikohus selgitanud, et kaebajalt vastustaja kasuks kohtukulude väljamõistmine

on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks,

kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikat-

sioon, kaebaja majanduslik olukord jne. Keskkonnaministeeriumi hinnangul on asjas esitatud

suur hulk kaebusi erinevate füüsiliste ja juriidilise isikute poolt; vaidlus on seondunud mate-

riaalõiguslike ja menetluslike küsimustega, millega tegelemine ei ole otseselt Keskkonnaminis-

teeriumi ametnike igapäevase tegevuse osaks; samuti on kaebajate poolt menetlusõiguste kasu-

tamine põhjustanud Keskkonnaministeeriumile täiendavaid kulusid. Keskkonnaministeerium

lisab, et kui Keskkonnaministeerium oleks sellises mahukas vaidluses kasutanud üksnes koos-

seisulisi vastava kvalifikatsiooniga juriste, ei oleks saanud need juristid tegeleda samal ajal

muude Keskkonnaministeeriumi tööülesannetega. Keskkonnaministeeriumi hinnangul venis

haldusasja lahendamine halduskohtus, sest kaebajad esitasid menetluse käigus korduvalt mahu-

kaid uute asjaoludega protsessidokumente. Kaebajad on esitanud oma kaebuse põhjendamiseks

väga suurel hulgal erinevaid väiteid, millest osad ilmselgelt ei ole seotud kaebajate õiguste kait-

sega. Keskkonnaministeerium märgib, et kui on esitatud põhjendamatu kaebus ja on ilmselge,

et kaebusele vastuväidete esitamiseks ja menetluses osalemiseks kulub haldusorganil sedavõrd

palju ressurssi, on põhjendamatu jätta kogu haldusorganile tekkinud kulu üksnes riigieelarve

vahenditest finantseerida.

72. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlus puudutab valdkonda, mis ei välju Kesk-

konnaministeeriumi igapäevase põhitegevuse raamidest. Kaevandamislubade väljastamine ja

taotluste menetlus kuulub Keskkonnaministeeriumi põhitegevuse hulka (MaaPS § 28 lg 4).

Kuigi halduskohus ei analüüsinud, kas esineb erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kaebajatelt

Keskkonnaministeeriumi kasuks menetluskulude välja mõistmist, siiski ei muuda see haldus-

kohtu lõppjäreldust. Asjaolu, et tegemist on mahuka vaidlusega ja Keskkonnaministeeriumi

koosseisuliste juristide töökoormus suur, ei õigusta iseenesest Keskkonnaministeeriumi menet-

luskulude väljamõistmist kaebajalt. Vabariigi Valitsuse 10.12.2009 määrusega nr 186 vastu

võetud „Keskkonnaministeeriumi põhimääruse“ § 23 lg 2 p 19 kohaselt õigusosakonna põhiüle-

sanne on mh korraldada ministeeriumi õigushuvide esindamist ja riigi esindamist kohtutes.

Vaidlust ei ole selles, et Keskkonnaministeeriumi koosseisus on juriste, kes oleks saanud koh-

tumenetluses Keskkonnaministeeriumit esindada. Järelikult on asjakohatud Keskkonnaminis-

teeriumi väited seonduvalt Keskkonnaministeeriumi koosseisuliste juristide tööülesannete täit-

mise võimatusega. Kaebajad on küll esitanud mahukaid menetlusdokumente ning halduskohus

on jätnud mitmed väited kohtuliku kontrolli ulatusest välja, sest need ei seondu kaebajate sub-

jektiivsete õiguste rikkumisega, siiski ei ole kohtumenetluses tuvastatud kaebajate pahataht-

likkust või oma menetlusõiguste kuritarvitamist, mis võiks olla üheks erandlikuks asjaoluks

3-11-496

41(43)

kaebajatelt menetluskulude välja mõistmise kaalumisel. Seega ei esine käesolevas asjas selli-

seid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kaebajatelt Keskkonnaministeeriumi kasuks menet-

luskulude väljamõistmist.

73. Ülaltoodust tulenevalt jäävad Reismani jt, Metsamaahalduse AS ja Keskkonnaministee-

riumi apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsus muut-

mata.

VIII

74. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning § 109

lg 6 näeb ette, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Kaebajad on pa-

lunud mõsta vastustajalt välja apellatsioonimenetluse kulud, mis taotluste ja kuludokumentide

järgi koosnevad apellatsioonkaebustelt tasutud riigilõivust kokku 255 eurot (15x17), kaebaja N.

Reismani kantud esindaja tasust 10 218,00 eurot ning kaebaja Metsamaahalduse AS kantud

esindaja tasust summas 2125 eurot. Menetluskulude kandmine ja nende seos käesoleva asjaga

on dokumentaalselt tõendatud. Kuna kaebajate apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jää-

vad kaebajate apellatsioonkaebustega seonduvad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kae-

bajate endi kanda.

75. Kaebaja N. Reismani menetluskulude taotlusest nähtub, et apellatsioonimenetluses on õigu-

sabi osutatud 70 tunni ulatuses ning sellest 4 tundi on kulunud Keskkonnaministeeriumi apel-

latsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele; õigusabi osutaja ühe tunni tasu

on 146 eurot (10 218,00 :70) ning seega on N. Reisman vastustaja apellatsioonkaebusega seon-

duvalt kandnud menetluskulu kokku 584 eurot, mis HKMS § 108 lg 1 alusel peaks Keskkonna-

ministeeriumilt N. Reismani kasuks välja mõistma. Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkae-

bus on lühike ja selles esitatud probleemi kohta on kohtupraktikas seisukohad välja kujunenud.

Seda ja HKMS § 109 lg-s 6 sätestatut arvestades, mõistab ringkonnakohus Keskkonnaministee-

riumilt kaebaja N. Reismani kasuks välja menetluskulu summas 100 eurot (koos käibemak-

suga).

76. Kaebaja Metsamaahalduse AS menetluskulude nimekirja järgi on esindaja apellatsiooni-

menetluses osutanud õigusabi kokku 14 tundi ja 10 minutit, millest 1 tund ja 10 minutit on

kulunud apellatsioonkaebuste analüüsile ja vastuse koostamisele ja sellega kantud kulu on

145,83 eurot. Menetluskulude nimekirjas ja õigusabiteenuse eest esitatud arvetes pole apellat-

sioonkaebusi konkretiseeritud. Ringkonnakohus hindab Keskkonnaministeeriumi apellatsioon-

kaebuse analüüsiga ja sellele vastamisega seotud esindaja kulu suuruseks 60 eurot (koos käibe-

maksuga) ning mõistab selle vastustajalt Metsamaahalduse AS kasuks välja.

77. Vastustaja on taotlenud mõista kaebajatelt välja ringkonnakohtu menetluses kantud menet-

luskulud summas 5677,80 eurot, s.h apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot ja kulud

õigusabile 5 662,80 eurot. Kuna Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jäävad vastustaja enda apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Eelnevalt on kohus asunud seisukohale, et vastustaja menetluskulude välja-

mõistmine kaebajatelt põhjendatud ei ole (vt otsuse p 72), mistõttu jäävad vastustaja menetlus-

kulud, mis seonduvad kaebajate apellatsioonkaebustega, tema enda kanda.

78. Kolmas isik KKT on taotlenud jätta tema poolt kantud menetluskulu summas 8910 eurot

kaebajate kanda. Taotluse kohaselt seisneb taotletav menetluskulu kulutustes advokaadi abile.

Menetluskulu kantust tõendavad dokumendid on kohtule esitatud. Arvelt nr 2013124 nähtuvalt

hõlmab esindajakulu järgmisi tegevusi: kaebuse esitajate ja Keskkonnaministeeriumi apellat-

sioonkaebustega tutvumine (4 h), kohtuotsuse analüüs (2 h), vastuse koostamine apellatsioon-

kaebustele (14,5 h) Tallinna Ringkonnakohtule haldusasjas nr 3-11-496, kokku 20,5 h. Arve nr

3-11-496

42(43)

2014190 kohaselt seisnes esindajakulu järgmises: menetlusdokumendi koostamine (0,5 h), sel-

lele eelnev suhtlemine 28.03.2014 ning 31.03.2014 OÜ-ga Inseneribüroo Steiger (1 h), nõupi-

damine kliendiga (0,5 h) – kokku 2 h, 09.04.2014 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuistungiks et-

tevalmistamine, sh ringkonnakohtumenetluses esitatud menetlusdokumentidega tutvumine –

kokku 8 h, 09.04.2014 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuistungil osalemine – kokku 1,5 h.

79. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Sama sätte teise lause kohaselt kui vastaspool ei pea kulusid

hüvitama, siis jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. KKT vastaspooleks on käesolevas

vaidluses Reisman jt ning Metsamaahalduse AS, kelle menetluskulude taotlused vastustaja

apellatsioonkaebusega seonduvalt ringkonnakohus osaliselt rahuldab. Riigikohus on otsuses nr

3-3-1-44-09 asunud seisukohale, et asjaolu, et vastaspool ei pea menetluskulusid hüvitama tei-

sele poolele tema kulude põhjendamatuse tõttu, ei takista kolmanda isiku kulude väljamõistmist

(p 30). Ka käesoleval juhul oleks Reisman jt ning Metsamaahalduse AS pidanud põhimõtteliselt

hüvitama Keskkonnaministeeriumi kui vastustaja menetluskulud. Seega ei ole õige jätta KKT

menetluskulusid tema enda kanda. Arvestades, et KKT toetas Keskkonnaministeeriumi apellat-

sioonkaebust, mis jäi rahuldamata, tuleb KKT menetluskuludest maha arvata hinnanguliselt 0,5

h, mis arvest nr 2013124 nähtuvalt võis kuluda Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebusega

tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele. Seega on arve nr 2013124 kohaselt kaebajatelt väl-

jamõistetav menetluskulu summas 6390 eurot (6480-90). Eeltoodu alusel kuulub kaebajatelt

Reismanilt jt ning Metsamaahalduse AS-lt kolmanda isiku KKT kasuks väljamõistmisele me-

netluskulu kokku summas 2430+6390 = 8820 eurot, s.h Metsamaahalduse AS-lt 882 eurot, N.

Reismanilt 882 eurot, R. Drozdovilt 882 eurot, R. Akhmetzyanovilt 882 eurot, Z. Bagautdino-

valt 882 eurot, S. Bagautdinovalt 882 eurot, R. Rutelt 882 eurot, G. Kotjahhovalt 882 eurot, A.

Kaselt 882 eurot ja K. Kaselt 882 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.12.2014 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Metsamaahalduse AS, Nikolai Reismani, Roman Drozdovi ja Riho Rute

kassatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-496

osas, millega mõisteti Metsamaahalduse AS-lt, Nikolai Reismanilt, Roman Drozdovilt ja

Riho Rutelt välja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ menetluskulud, ning Tallinna Haldus-

kohtu 21. detsembri 2012. a otsus osas, millega mõisteti AS-lt Vestman Varahaldus, Ni-

kolai Reismanilt, Roman Drozdovilt, Marko Laikaselt, Karl-Johannes Kärnerilt, Riho

Rutelt, Neeme Jaansonilt, Tiina Tiidus-Liinatilt, Jaak Lipult, Nikolai Malinovskilt ja

Aleksandra Lillelt välja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ menetluskulud.

3-11-496

43(43)

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks Ni-

kolai Reismanilt välja menetluskulud 3400 eurot ning Roman Drozdovilt, Riho Rutelt ja

Metsamaahalduse AS-lt igaühelt 600 eurot. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ülejäänud hal-

dus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

4. Ülejäänud osas jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

30. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-496 muutmata.

5. Mõista Metsamaahalduse AS-lt, Nikolai Reismanilt, Roman Drozdovilt ja Riho Ru-

telt igaühelt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulud

400 eurot. Ülejäänud kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

6. Tagastada kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjon.