2-13-5634/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 18.09.2013 otsus osaliselt tühistada ning suurendada hagejate kasuks väljamõistetud igakuist elatist, ühtlasi jaotada ümber menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Hagejate apellatsioonkaebus rahuldada, kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine (TsMS § 654 lg 22): Hagi rahuldada. Välja mõista A V lt igakuine elatis 210 eurot R V kasuks lapse ülalpidamiseks alates 04.02.2013 kuni R V täisealiseks saamiseni. Välja mõista A V lt igakuine elatis 200 eurot R V kasuks lapse ülalpidamiseks alates 04.02.2013 kuni R V täisealiseks saamiseni. Välja mõista A V lt elatis R V ja R V kasuks tagasiulatuvalt summas 620 eurot. Elatis tasutakse laste seadusliku esindaja Marianna Voronina pangakontole. Tühistada Harju Maakohtu 06.02.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamine. Menetluskulud jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kohtunikud Ülle Jänes, Kaupo Paal, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2014, Tallinn Kohtuasja number 2-13-5634 Kohtuasi

R V ja R V hagi A V vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18.09.2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R V ja R V apellatsioonkaebus A V apellatsioonkaebus Hagejate kaebuse hind Kostja kaebuse hind

495 eurot 2880 eurot Menetlusosalised, nende esindajad Hageja I R V (isikukood XXXXXXX) Hageja II R V (isikukood XXXXXXX) Hagejate seaduslik esindaja Marianna Voronina ja lepinguline esindaja Helen Reinvart Kostja A V (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Reimo Mets Menetluse liik Kirjalik menetlus

Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 04.02.2013 esitasid R V (hageja I) ja R V (hageja II) oma seadusliku esindaja Marianna Voronina kaudu hagi A V (kostja) vastu elatise nõudes, täpsustades 05.02.2013 avalduses hagiavalduse nõudepunkti 3, ning palusid kostjalt välja mõista hageja I kasuks 210 eurot kuus ja hageja II kasuks 200 eurot kuus. Ühtlasi esitasid hagejad tagasiulatuvalt elatise nõude summas 620 eurot perioodi oktoober 21012 kuni jaanuar 2013, mil kostja tasus elatist lastele vähem, kui seda nägi ette seadusest tulenev elatise miinimummäär.

Hagejate seadusliku esindaja ja kostja kooselust sündis XXXXX poeg R V ja XXXXX poeg R V . Laste igapäevase kasvatamise ja hooldamisega on tegelenud laste ema, sest isa on pidevalt töötanud Soome Vabariigis. Vanemate abielu lahutati aprillis 2012 ning ema koos lastega kolis välja senisest ühisest kodust XXXXXXX. Alates maist 2012 tasus kostja hagejatele elatist miinimummääras, kummagi lapse ülalpidamiseks 145 eurot, ja tasus lasteaiamaksu. Kuid alates oktoobrist 2012 tasus kostja elatist kokku 190 eurot, väites, et on maha arvanud kulutused kostja I trenni varustusele, novembris 2012 kostja elatist ei tasunud, detsembris 2012 maksis kokku 190 eurot. 20.12.2012 saatis laste ema kostjale e-kirja, tuletades meelde elatise maksmise kohustust ning selgitas, et laste vajadused on suurenenud ja ületavad 290 eurot piiri, samuti juhtis tähelepanu võlgnevusele. Kostja põhjendas elatise vähemtasumist raha puudumisega.

Hagejate seadusliku esindaja arvestuse kohaselt kulub kostja I ülalpidamisele 350, 04 eurot kuus, kostjale II aga 342, 35 eurot (tl 3-5, I köide). Laste ema tõi igakuiste kulutustena välja eluasemekulud, toidule tehtavad kulutused, sidekulud, kulutused tervishoiule, hügieenitarvetele, transpordile, riietele-jalanõudele, mänguasjadele, huviringidele jne. Transpordikulude osas tõi laste ema välja asjaolu, et hagejad elavad Muugal, kusjuures nende lasteaed asub Merivälja, mille vahel bussiühendus puudub ning mis tingib sõiduki kasutamise vajaduse, kusjuures ema töökoht asub kesklinnas. Hagejate seaduslik esindaja arvestas sõiduki kogukuludest poole hagejate kulutuste hulka, s.o kokku 169, 87 eurot (liisitud on ökonoomne tavakasutajale mõeldud sõiduk Seat Altea XL 2007). Alates 01.03.2013 on lisandunud lasteaiakohustuse täitmise kulud summas

126 eurot (kostja esitas vastava avalduse Tallinna Linnakantselei Finantsteenistusele.

Hagejate ema keskmine netotöötasu kuus on 886, 36 eurot, millele lisandub lastetoetus 38, 36 eurot kuus. Kostja töötab Soome Vabariisis Kuusakoski OY-s töölisena. Arvestades kostja väljaõpet ja pikaajalist töötamist ning lähtudes kollektiivlepingu tunnitasust kogemustega töölistele (millele lisanduvad tasud õhtuse töö ja puhkepäevadel töötamise eest), võib kostja netotöötasu ulatuda kuni 2400 euroni, millele lisandub Soome riigi poolt makstav perehüvitis (lastetoetus) kokku summas 219, 35 eurot. Perehüvitist makstakse Euroopa Liidu Nõukogu määruse alusel eesmärgiga katta lapse vajaduste rahuldamine. Kostja kasutuses on hagejate seadusliku esindajaga kaasomandisse soetatud kinnisvara XXXXXXXXXX ja sõiduauto. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel on ta täitnud elatise tasumise kohustust korrektselt ja igakuiselt. Hagejate väited, et kostja maksab elatist ettenähtust vähem, ei vasta tõele. Kuna kostja kanda on laste lasteaiaarved, maksab ta elatist miinimummäärast vähem. Jaanuaris-veebruaris 2013 on kostja tasunud elatist vähem, sest lapsed veetsid ajavahemiku 21.01.2013-03.02.2013 kostjaga koos (sel ajal ei teinud laste ema lastele kulutusi). Ka sel perioodil, kui lapsed veedavad aega koos isaga vastavalt suhtluskorrale, kannab laste kulutused isa. Nimetatud päevade võrra tuleks elatist vähendada. Ühtlasi oli kostja seisukohal, et hagejate seadusliku esindaja nimetatud kulutused on ülepaisutatud ja ebavajalikud. Nii on ebamõistlikult suured kulutused riietele, jalatsitele, mänguasjadele jm. Eriti toonitab kostja transpordikulutuste absurdsust ning lastega mitteseotust. Tegemist on ema enda mugavuskuluga, mida ei pea laste isa kinni maksma. Kostja oli nõus tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks 160 eurot kuus.

Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja igakuise elatise alammääras (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, elatise summa muutub koos palga alammäära muutumisega) hageja I ja hageja II kasuks nende ülalpidamiseks alates 04.02.2013 kuni hagejate I ja II täisealiseks saamiseni ning pööras selles osas otsuse viivitamatult täitmisele. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise tagasiulatuvalt hageja I ja II kasuks summas 620 eurot. Maakohus tühistas hagi tagamise määruse 06.02.2013 tsiviilasjas nr 2-13-5634. Kohus jättis hageja seadusliku esindaja ja kostja menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja on täitnud ülalpidamiskohustust või mitte. Pooled ei vaidle selle üle, et ajavahemikul mai 2012 kuni september 2012 tasus kostja kahe lapse ülalpidamiseks elatist kokku 290 eurot, s.o elatise alammääras. 2012. aasta oktoobris tasus kostja elatist 190 eurot, novembris ei tasunud üldse ja detsembris ning jaanuaris tasus 190 eurot. 2012. aasta oktoobri kohta põhjendas kostja, et ostis hageja I-le trennivarustuse 100 euro eest ning tasutud summa arvestas igakuisest elatisest maha. Maakohus leidis, et kuna hagejate seaduslik esindaja ei andnud nõusolekut sellises kulutuse tegemiseks, ei saa oktoobri elatise kohustuse täitmist pidada kohaseks. Kostja tasus elatist, kuid mõnel korral mitte summas, mis kataks riikliku elatise alammäära ning ühel korral jättis elatise tasumata. Hagejatel oli vajalik saada elatist kindlal kuupäeval kindlas summas. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et on alus elatise kohtuotsusega väljamõistmiseks.

Kohus märkis, et hagejate seadusliku esindaja kuludest olid ülepaisutatud kummagi lapse kulud transpordile 85 eurot kuus. Kohtupraktikaga kooskõlas oleks aktsepteeritav transpordikulu 0 – 15 eurot lapse kohta. Võib esineda ka erandlikke olukordi, kus transpordikulu tõepoolest ongi tavapärasest suurem, aga mitte käesoleval juhul. Kohtu arvates pidi hagejate seaduslik esindaja laste lasteaeda viimise muul viisil korraldama või tasuma transpordikulu ise, sest praegune kulutus oli priiskav ega ole mõistlik. Seetõttu ei ole alust nõuda sellest poole tasumist kostjalt.

Kohus leidis, et ülejäänud hagejate seadusliku esindaja nimetatud kulutused on mõistlikud. Kohus märkis, et kui laste transpordikuluks arvestada kohtupraktikaga kooskõlas olev summa 15 eurot kummagi lapse kohta, siis väheneb hageja I ühe kuu ülalpidamiskulu 306, 50 euroni ja hageja II ühe kuu ülalpidamiskulu 290 euroni. Kostja kohustus kandma laste kulutustest poole ning pool kuludest mahub riikliku elatise alammäära s.o 160 euro hulka.

Kohus rahuldas hagejate elatis nõude tagasiulatuvalt perioodi oktoober 2012 kuni jaanuar 2013 eest summas 620 eurot. Perekonnaseaduse (PKS) § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täimist ja kohustuse täimata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Eelnimetatud kuudel tasus kostja elatist ettenähtud miinimummäärast (mis kahele lapsele kokku oli 290 eurot, alates jaanuarist 2013 aga 320 eurot) vähem järgmiselt: oktoobris ja detsembris, kummaski kuus tasus kostja 290 euro asemel 190 eurot, novembris jättis tasumata, jaanuaris 2013 tasus kostja 320 euro asemel 190 eurot.

Hagejad esitas taotluse tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks väljamõistetud elatise osas. Kohus leidis, et lapsed vajavad eluks vajalikku iga päev ja seega määras, et otsus tuleb pöörata viivitamatult täitmisele väljamõistetud igakuise elatise tasumises. Kuna kohus tegi asjas lõpplahendi, tuleb otsuse jõustumisel tühistada hagi tagamise määrus.

Hagejate apellatsioonkaebus Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus leidis, et igakuine elatis hageja I ja hageja II kasuks nende ülalpidamiseks alates 04.02.2013 tuleb kostjalt välja mõista alammääras (resolutsiooni punktid 2 ja 3) ning määras kindlaks menetluskulude jaotuse selliselt, et jättis need hagejate seadusliku esindaja ja kostja kanda. Hagejad paluvad ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja I kasuks tema ülalpidamiseks alates 04.02.2013 igakuine elatis summas 210 eurot kuni hageja I täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutumiseni ning mõista kostjalt välja hageja II kasuks tema ülalpidamiseks alates 04.02.2013 igakuine elatis summas 200 eurot kuni hageja II täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutumiseni. Hagejad paluvad jätta kõik hagejate menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Hagejad paluvad võtta asja juurde tõendina Tallinna Linnakantselei Finantsteenistuse 07.10.2013 arved nr 5501920611 ja nr 5501920710.

Hagejad leiavad, et maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, mis on viinud ebaõige lahendini. Maakohus kohaldas vääralt PKS § 99, kui leidis, et hageja seaduslik esindaja peab korraldama laste lasteaeda viimise muul viisil või tasuma transpordikulu ise. Hagejad leiavad, et maakohtu seisukoht, et transpordikulu määramisel ei tule juhinduda mitte hagejate igapäevastest vajadustest, vaid kohtupraktikast, mille kohaselt on transpordikulu suurus 0 - 15 eurot lapse kohta, ei ole kooskõlas PKS § 99 regulatsiooni eesmärgiga.

Olukorras, kus hagejad elavad emaga Maardu linna haldusterritooriumil, käivad lasteaias Tallinna linnas Meriväljal ning hagejate igapäevast lasteaeda viimist ja sealt äratoomist peab vastavalt suhtlemiskorrale korraldama nende ema, moodustavad transpordikulud märkimisväärse osa hagejate kasvatamise kulutustest. Vastuseks maakohtu viitele, et Muugal kui Tallinna linna haldusterritooriumil kehtib tasuta sõidu õigus ühistranspordis ning eelistada tuleks ühistranspordi kasutamist, selgitab hagejate seaduslik esindaja esmalt, et Maardu linna näol ei ole tegemist Tallinna linna haldusterritooriumiga ja laste praeguse kodu ja lasteaia vahel ei käi ühistransporti. Hageja seaduslikul esindajal ei ole võimalik pärast tööpäeva lõppu oma töökoha asukoha tõttu Sõpruse pst 18c ühistranspordiga jõuda Meriväljale lasteaeda enne selle sulgemist. Just eeltoodud asjaolude tõttu on auto kasutamine laste vajadusi silmas pidades möödapääsmatu. Maakohus ei ole motiveerinud, miks antud juhul neid põhjendusi ei tule arvestada. Maakohus leides, et hagejate seaduslik esindaja peab korraldama laste lasteaeda viimise muul viisil, on sekkunud pere elukorraldusse, püüdes suunata laste tavapärast elulaadi. Selline pädevus kohtul puudub.

Maakohus kohaldas vääralt PKS § 100 lg-t 3, jättes arvestamata kostja poolt enne elatise hagi esitamist makstud elatise suuruse. Hagejad on seisukohal, et kohus pidanuks arvestama enne elatise hagi esitamist kehtinud kokkulepet, mille kohaselt kandis kostja kuni oktoobrini 2012 kummalegi lapsele üle igakuise elatise miinimummääras kokku 290 eurot ja tasudes lisaks mõlema lapse lasteaiakulude arved kokku keskmiselt 100 eurot kuus. Selliselt toimides tagas kostja laste senise elulaadi säilimise.

Maakohus ei ole lasteaiakulude suuruse kindlaksmääramisel juhindunud hagejate nõudest. Kohtu väljumine esitatud nõudest ja hagejate poolt esitatud lasteaiakulu suuruse täiendamise taotluse tähelepanuta jätmine maakohtu poolt on oluline menetlusnormi rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Hagejad esitasid 26.03.2013 menetlusdokumendi, kus selgitasid, et kohtumenetluse kestel on kostja esitanud Tallinna Linnakantselei Finantsteenistusele avalduse, millega palus lõpetada hagejate lasteaia arvete esitamise temale ning palus arved esitada hagejate seaduslikule esindajale ning sellest tulenevalt on hagejate kulutused lasteaiakohustuse täitmisele alates 01.03.2013 kokku 126 eurot. Tulenevalt sellest on laste vajaduste rahuldamisele suunatud kulutused muutunud. Arvestades toiduraha päevatasu suurenemist ja asjaolu, et suvekuudel käisid hagejad lasteaias vaid mõnel nädalal kuus, siis esitavad hagejad 07.10.2013 Tallinna Linnakantselei Finantsteenistuse poolt saadetud septembrikuu lasteaia arved nr 5501920611 ja nr 5501920710. Juhindudes TsMS § 652 lg 4 paluvad hagejad ringkonnakohtul vastu võtta arved, mis tõendavad hagejate lasteaiakulude suurust.

Hagejad on seisukohal, et maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hagejate faktilise väitega, et kostja varanduslik seisund on märkimisväärselt parem hagejate seadusliku esindaja seisundist. Elatise nõude puhul kuulub tõendamisesemesse ka vanemate varaline seisund. Antud juhul ei tuvastanud maakohus kostja igakuise sissetuleku suurust, millest vanem saab katta laste ülalpidamisekulusid ega arvestanud ka muud kostja vara, näiteks talle kuuluvaid mootorsõidukeid. Maakohtu otsuses puudub üleüldse põhjendus, kust selguks kuidas maakohus on vanemate varalisi võimalusi hinnanud ning millistele tõenditele tuginedes on kohus leidnud, et kostja ei saa maksta elatist lähtudes laste vajadustest, vaid ainult miinimummääras. Hagejad leiavad, et juhul kui maakohus leidis, et transpordikulu tuleb määrata kindlaks kohtupraktika kohaselt, siis pidanuks ta ka igakuise elatise määramisel juhinduma kehtivast kohtupraktikast, mille kohaselt on keskmine igakuise elatise suurus ühe lapse kohta 200 eurot. Kohus ei saa kulutuste suuruse kindlaks määramisel kasutada erinevaid meetodeid, kus osa kulutustest määratakse vastavalt laste tegelikele vajadustele, osa aga vastavalt kohtupraktikale.

Maakohus tugines menetluskulude jaotamisel vääralt TsMS § 164 lg-le 1, sest tegemist on ülalpidamisasjaga, mitte hagilise abieluega põlvnemisasjaga. Hagi osaliselt rahuldades tuvastas maakohus, et hagejate kohtusse pöördumine oli põhjendatud ja vajalik. Seetõttu on õiglane jätta hagejate menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda (TsMS § 169 lg 1). Hagejad leiavad, et kohtuotsusest ei selgu üheselt, kuidas on kohus menetluskulud poolte vahel jaotanud ning millistest asjaoludest tulenevalt on menetluskulud selliselt jaotatud. Seega ei ole menetluskulude jaotus kontrollitav.

Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osaliselt. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4 ja teha ringkonnakohtul selles osas uus otsus, millega jätta elatisenõue tagasiulatuvas osas rahuldama. Alternatiivselt palub kostja tühistada kogu maakohtu otsuse ja jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule.

Kostja väitel ei ole kohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja on jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendid. Kostja ei nõustu kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 tooduga ja leiab, et see on arvestatud valesti ning ei põhine tõenditel. Kohus ei ole arvestanud kohtule esitatud Danske Bank väljavõtet, millest nähtub, et kostja on maksnud 05.02.2013 maksekorralduse nr 673 alusel täiendavalt 40 eurot. Võlgnevuse arvestuses ei ole kohus selle summa laekumisega arvestanud. Kohus ei arvestanud, et kostja tasus laste emale elatist ning maksis igakuiselt ka lasteaiatasu mõlema lapse eest. Kostja arvestuste kohaselt on ta tasunud perioodil 01.10.2012 kuni 31.01.2012 lasteaia maksude näol kokku 435, 33 eurot, mis tuleb väidetavast elatise võlgnevusest 620 eurost maha arvata, mille tulemusena jääks elatise võlgnevuseks 184, 67 eurot (620 - 435 ,33 = 184, 67 eurot). Kohus on jätnud tõenditena arvestamata, et kostja tegi novembris kulutusi lastele trenniriiete muretsemiseks ning maksis ainuisikuliselt lasteaiatasu summas 435, 33 eurot.

Kohus on jätnud analüüsimata kostja esitatud tõendid, mille kohaselt osales kostja laste ülalpidamiskulutuste kandmisel ka otse, kusjuures voodipesu, tekid, padjad, trenniriided ja tavariideid pidi kostja muretsema uuesti, kuna laste ema võttis kõik laste riided ja voodipesu ühisest kodust välja kolides kaasa, seega oli tegemist hädavajalike kulutuste tegemisega laste huvides. Kostja väitel ei võlgne ta novembri 2012 eest hagejate seaduslikule esindajale midagi, sest kostja veetis hagejatega pool kuud kodus haiguslehel. Samuti oli kostja hagejatega perioodil 22.01-01.02.2013 haiguslehel ning hageja esindaja nõue on põhjendamatu selle perioodi 10 päeva osas. 160 eurot/kuu : 31 = 5,16 eurot/päev. Seega 5,16 x 10 päeva = 51, 61 eurot/lapse kohta. Seega kaks last kokku 103, 22 eurot. Antud summa tuleb maha arvestada elatise võlgnevusest.

Lisaks olid lapsed isa juures jaanuaris ka tsiviilasjas nr 2-12-19117 sõlmitud kompromissi graafiku kohaselt, mille tulemusena ei kaasnenud hagejate esindajale kulutusi, vaid kostja kandis need kulud ise. Seega olid lapsed jaanuaris 2013 pool kalendrikuud kostja juures ja kostja ei oleks pidanud üldse elatist maksma, ometi tegi kostja seda 190 euro ulatuses, kandes selle summa üle 31.01.2013 ja 05.02.2013 täiendavalt 40 eurot.

Arvestades asjaolu, et hagejatel puudub nõudeõigus 2012. aasta novembri eest ja 2013. aasta jaanuari eest, siis on vale ka hagejate võlaarvestus 620 eurot. Kostja on seisukohal, et väidetavast võlaarvestusest 620 eurost, tuleb maha arvestada novembri elatisenõue kogu ulatuses 145 (üks laps) x 2 = 290 eurot ja jaanuari kuu elatis summas 320 eurot, kokku 610 eurot. Lähtudes võlanõudest 620 eurost, lahutades sellest 2012. aasta novembri elatise (290 eurot), 2013. aasta jaanuari elatise (320 eurot) ja sel perioodil tasutud lasteaiamaksud summas 435, 33 eurot, tekib kostajal ettemaks elatise tasumise kohustuses 425, 33 eurot. Seega matemaatiliselt ei ole antud arvestus õige. Antud arvestuse esitas hagejate esindaja viimasel kohtuistungil ja kostjale ei antud võimalust antud arvestuse osas seisukohta kujundada ega aluseks olevaid asjaolusid kontrollida.

Lisaks on kostja seisukohal, et kuna hagejad elasid kuni 2012. aasta septembri lõpuni kostja ja hagejate esindaja ühises kodus XXXXX ja kostja tasus kõik koduga seotud kulutused, siis on kostja täitnud oma elatise maksmise kohustuse eelmise aasta eest - kostja ei ole esitanud hagejate esindaja vastu nõuet kommunaalteenuste eest, mida kõik pereliikmed kasutasid, kuigi poolte kooselu oli lõppenud.

Vastused apellatsioonkaebustele Kostja palub jätta hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hagejate esindaja kanda või poolte endi kanda. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud apellatsioonkaebustega ning toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 muuta hagejate kasuks väljamõistetava elatise suurust, samuti jaotada ümber menetluskulud. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hagejate apellatsioonkaebuse ning jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, vastates ühtlasi kostja kaebuse väidetele. Maakohus leidis õigesti, et esinevad asjaolud, mis tingivad hagi rahuldamise (maakohtu arvates küll osaliselt). Kostja väited elatise maksmise kohustuse nõuetekohasest täitmisest ei ole õiged. Vaidlust ei ole selles, et lapsed elavad koos oma emaga, kellel lasub kohustus katta laste igapäevased vajadused, milleks tuleb eraldada ka laste isal rahalisi vahendeid. Lastega kooselava vanema igakuised püsikulutused ei sõltu sellest, et lapsed külastavad oma isa või viibivad teatud asjaoludel isa juures vahel ka pikemalt. PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Vaid siis, kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Seega tuli ka antud juhul kostjal tasuda laste ülalpidamiseks elatist rahana. Seetõttu ei olnud kohtul põhjust arvestada elatise maksmise kohustuse täitmisena ka trennivarustuse väidetavat ostmist (100 euro väärtuses), sest sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Ka teatud päevade osas lastele vahetult tehtud kulutusi ei olnud võimalik arvata maha elatise tasumise kohustusest. Hagejad pöördusid kohtusse seetõttu, et kostja ei täitnud kokkuleppelist elatise andmise kohustust, vaid vähendas rahas makstavat summat oluliselt. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole täitnud oma laste ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt, mistõttu oli hagi esitamine põhjendatud.

Tagasiulatuva nõude osas leidis maakohus põhjendatult, et kostja on tasunud elatist ettenähtust vähem. Kohus ei hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kostja tasus perioodil oktoober 2012 kuni jaanuar 2013 elatist seadusega kehtestatud alammäärast (PKS § 101 lg 1) vähem 620 eurot. Kostja ei kummutanud hagejate seadusliku esindaja väidet, et vanematel oli eelnevalt omavaheline kokkulepe, mille kohaselt tasus isa lastele elatist kokku 290 eurot kuus ja kandis laste kulutused lasteaiale vastava tasu maksmise näol. Nimetatud asjaolu ei vajanud tõendamist. Laste ema sellekohast väidet kinnitab tegelik faktiline olukord, s.o kostja tasutud elatise suurus (kuni oktoobrini 2012) ja lasteaiatasu maksmine. PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda, kusjuures kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Seetõttu ei ole ka asjakohased kostja väited lasteaiatasu maksmisega seoses tekkinud elatise ettemaksust. Veebruaris 2013 tasutud 40 eurot ei olnud kohtul alust arvestada jaanuari 2013 eest kohustuse täitmisena, sest elatist makstakse PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette (pealegi tasus kostja ka jaanuari 2013 elatise summas 190 eurot alles 31.01.2013). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rahuldanud hagejate nõude tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks põhjendatult.

Kolleegium nõustub hagejate apellatsioonkaebusega, et kohus oleks pidanud arvestama hagejate 26.03.2013 menetlusdokumendis (tl 82-86, I köide) sisalduvat asjaolu, mille kohaselt lisandus laste igakuistele kuludele alates 01.03.2013 kulutused lasteaiatasule summas 126 eurot, sest kostja on sellekohase avaldusega lõpetanud vastava tasu maksmise. Sellele väitele ei vaielnud kostja vastu, mistõttu ei vajanud ka see asjaolu tõendamist. Seetõttu ei ole asjakohane kostja vastuses hagejate kaebusele sisalduv seisukoht, mille järgi ei ole lasteaiatasu arvete lisamine apellatsioonkaebusele TsMS § 652 lg 1 p 2 alusel lubatav. Kuigi arved on esitatud laste emale oktoobris 2013, s.o pärast kaevatava kohtuotsuse tegemist, siis eelnevast nähtuvalt ei soovi hagejad nendega tõendada uut asjaolu, vaid varasemat kohtu ette toodud väidet kulutuste suuruse kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud laste kulutuste määramisel ka transpordikulude osas. Nõustuda tuleb hagejatega, et maakohus kohaldas vääralt PKS § 99, leides et hagejate seaduslik esindaja - ema - peab korraldama laste lasteaeda viimise muul viisil kui ta seda väidetavalt teeb või siis kandma transpordikulud ise. PKS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Hagiavalduse kohaselt elavad lapsed koos emaga Muugal (Maardu haldusterritooriumil), nende lasteaed asub aga Meriväljal, mistõttu on laste transportimiseks hädavajalik kasutada sõiduautot. Maakohtul ei olnud alust pidada vastavaid kulutusi ebamõistlikeks, veel vähem priiskavateks. Kohus oleks pidanud arvestama, et tegemist on eelkooliealiste lastega (kes kohtuotsuse tegemise ajal olid vastavalt viieja kolmeaastane), keda kasvatab nende töölkäiv ema, kes peab neid hommikuti viima Muugal asuvast kodust Meriväljale lasteaeda ja õhtul sama teed tagasi, ning et bussiühendus Muuga ja Merivälja vahel puudub (väikeste lastega ühelt bussilt teisele ümberistumine on busside sõidugraafikute ühildamatuse ja suure ajakulu tõttu äärmiselt ebamugav, seda eelkõige lastele). Ka Riigikohus on mitmetes lahendites rõhutanud, et elatisnõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida vanemad saavad talle võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Antud juhul ei saanud olla vaidlust selles, et laste igapäevaste vajaduste hulka kuulub ka nende viimine lastaeda ja sealt toomine. Kostja ei vaielnud vastu hagejate väitele, et ka varem on alati kasutatud selleks autot. Kolleegiumi hinnangul tuleb transpordile tehtavaid kulutusi hagiavalduses märgitud ulatuses pidada igati mõistlikuks ja põhjendatuks. Seetõttu ei olnud maakohtul ka alust vähendada väljamõistetavat elatist, piirates seda PKS § 101 lg-st 1 tuleneva alammääraga (mis alates 01.01.2014 on 177, 50 eurot). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjalt tuleb poja R kasuks välja mõista elatis 210 eurot kuus, poja R kasuks aga 200 eurot kuus.

Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et kostjal puudub võimalus tasuda lastele elatist eelmärgitud summas. Kostja esitatud OÜ Arabella 03.07.2013 tõend (tl 139, I köide), mille kohaselt töötab kostja alates 01.04.2013 OÜ-s Arabella, saades töötasu vahemikus

453 eurot kuni 717 eurot kuus (aprill - juuni 2013), ei kinnita, et tõendis märgitud summad kajastaksid kostja igakuist sissetulekut tervikuna. Selles osas on ka kostja enda väited vastuolulised. Pealegi ei vaidle kostja ka ise vastu väitele, et ta töötab jätkuvalt Soomes ja lisaks palgale makstakse talle ka muid hüvitisi (pangakonto väljavõtte kohaselt päevaraha). Et laste haiguse ajal nende põetamine oleks vähendanud kostja töötasu, ei ole võimalik kostja esitatud tõenditest järeldada (kaebusele on lisatud töövõimetuslehed).

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hagejate apellatsioonkaebuse ning jätab rahuldamata kostja kaebuse, mille tulemusel rahuldab hagi täielikult, jäävad menetluskulud tervikuna kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Ü. Jänes K. Paal U. Loonurm