3-14-307/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Legislator summary
AI generatedTiit Nüssik esitas 8. jaanuaril 2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis seisukohale, mille kohaselt peab kinnipeetaval olema kambris isiklikku ruumi 4 m2.
Legislator headnote
AI generated3-14-307/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: Tiit Nüssik esitas 8. jaanuaril 2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis seisukohale, mille kohaselt peab kinnipeetaval olema kambris isiklikku ruumi 4 m2.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
M Ä Ä R U S
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene
Määruse tegemise aeg ja koht
30. aprill 2014, Tartu
Haldusasja number
3-14-307
Haldusasi
Tiit Nüssiku kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju
hüvitamiseks summas 10 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2014. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiit Nüssiku määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Tiit Nüssik
Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2014. a määrus
muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates
otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tiit Nüssik esitas 8. jaanuaril 2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis
hüvitist, kuna kambri põrandapindala ei vasta Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kinnistunud
seisukohale, mille kohaselt peab kinnipeetaval olema kambris isiklikku ruumi 4 m2.
Tartu Vangla jättis 11. märtsil 2014 T. Nüssiku kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2. T. Nüssik esitas 16. märtsil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle
tekitatud kahju summas 10 000 eurot ning tuvastada avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav
asjaolu. Kaebuse kohaselt peaks kambri pindala Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoha järgi
olema vähemalt 4 m2, kuid Tartu Vanglas on see alla 2,5 m2.
Koos kaebusega esitas T. Nüssik taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3. Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2014. a määrusega rahuldati kaebaja menetlusabi taotlus
osaliselt ning kohustati kaebajat tasuma riigilõivu 30 eurot. Määruse kohaselt:
3.1. Riigilõivu seaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse
esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15
euro ja mitte üle 750 euro. Käesoleval juhul tuleb riigilõivu tasuda 300 eurot.
3.2. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb juhinduda halduskohtumenetluse seadustiku
(HKMS) § 110 lg 1 p-st 1 ja § 112 lg 1 p-st 1. Kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid tuleb
arvestada 16. novembrist 2013 kuni 15. märtsini 2014. Kaebaja vanglasisesest isikukonto
väljavõttest nähtuvalt on tal sissetulekuid olnud 270 euro ulatuses, millest on võimalik maha
arvata kinnipidamised nõuete ja vabanemisfondi summas 189 eurot. Seega on T. Nüssiku
kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 40,50 eurot [(270-189):4x2]. Arvestades kaebaja
sissetulekuid ja võttes arvesse, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 40,50
eurot, leidis kohus, et on põhjendatud rahuldada menetlusabi taotlus osaliselt, mistõttu tuleb
kaebajal riigilõivu tasuda 30 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. T. Nüssik esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2014. a määruse
tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja võimeline tasuma riigilõivu
nõutud tähtajaks 30 euro ulatuses. Kaebaja arvutuste kohaselt on tema ühe kuu keskmine
sissetulek 20 eurot. Kaebajal puudub töökoht, sissetulekud on ebaregulaarsed ning tulevad
valdavalt lähedastelt, kellelt tal aga ei ole õigust nõuda, et need tema eest riigilõivu tasuksid.
Kaebaja leiab, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvesse võtta ka kulutusi, mis on tehtud
hügieenitarvete soetamiseks, kuna vangla ei võimalda hügieenitarbeid kinnipeetavatele, kelle
kolme kuu keskmine summa ületab 9,15 eurot. Maha tuleks arvata kulutused ka täiendava toidu
ostmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 19. märtsi 2014. a määruses esitatud seisukohtadega
ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohus mainib, et
kuigi kaebaja taotles riigilõivu tasumisest täielikku vabastamist, on kohtutel kohustus
kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt (Riigikohtu
tsiviilkolleegiumi 13. novembri 2006. a määrus nr 3-2-1-106-06, p 14). Käesoleval juhul ei ole
asust järeldada, et kaebaja osaline vabastamine riigilõivu tasumisest oleks põhjendamatu.
Vastuseks määruskaebuses esitatud seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgnevat.
7. Kaebaja arvutused tema väidetava ühe kuu keskmise sissetuleku osas ei ole asjakohased, kuna
hindamaks kaebaja vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, tuleb lähtuda HKMS
§ 112 lg 1 p 1 regulatsioonist ja seal antud valemist kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu
sissetuleku arvutamisel. Seega ei saa menetlusabi taotluse lahendamisel võtta aluseks kaebaja
ühe kuu keskmist sissetulekut.
8. Kaebaja on seisukohal, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvesse võtta ka
väljaminekuid, mis on tehtud soetamaks tarvilikke hügieenivahendeid ja täiendavat toitu.
Nimetatud kulutuste mahaarvamiseks puudub HKMS § 112 p 1 kohaselt õiguslik alus.
Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et Riigikohtu halduskolleegium sedastas 12. märtsi
2012. a määruses nr 3-7-1-3-61-12, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule enam arvesse
võtta asjaolu, et taotlejale peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks,
kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Järelikult ei ole asjakohased ka
määruskaebuses esitatud väited, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleks kaebaja
sissetulekust maha arvata ka kulutused kaebaja täiendavate vajaduste rahuldamiseks, näiteks
söögi ja isiklike hügieenivahendite ostmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna kinnipeetavate
toitlustamise ja ka muude vajaduste rahuldamise tagab suuremas osas vangla, ei ole nimetatud
kulutuste mahaarvamine põhjendatud.
9. Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka ühekordseid laekumisi
kinnipeetava kontole viimase lähedastelt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2012. a
määrus nr 3-7-1-3-61-12, p 9).
10. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu
Halduskohtu 19. märtsi 2014. a määrus muutmata.
Madis Ernits
Tiina Pappel
Einar Vene