2-13-2873/20 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2014.a Tartu Tsiviilasja number 2-13-2873 Tsiviilasi Lembe Loide hagi Tõnis Rohtma vastu võlgnevuse

6 850,86 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

7 148,05 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tõnis Rohtma apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): Tõnis Rohtma (isikukood: XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja Daisy Rohtma Vastustaja (hageja): Lembe Loide (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Margus Kiir RESOLUTSIOON

1. Jätta Tõnis Rohtma apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014. a otsus muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada Tõnis Rohtmale tema poolt 10. veebruaril 2014.a ringkonnkohtule esitatud 28. detsembri 2013.a kirjalik seisukoht (17-l lehel, sh digitaalallkirja kinnitusleht) ja selle lisad:

koondakt (1-l lehel), maa ostu-müügileping ja asjaõigusleping ning maksekorraldused (5-l lehel), asjaajamisja notariaalsed kulud (3-l lehel), Kuru 24 kindlustusmaksed (1-l lehel), puurkaevu K-43-05 faktiline konstruktsioon (1-l lehel), kinnistule tehtud kulutuste kviitungid (16-l lehel) ja digitaalallkirjade kinnitusleht (2-l lehel). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud maaja ringkonnakohtus Tõnis Rohtma kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 18. jaanuaril 2013 esitas Lembe Loide (hageja, vastustaja) Viru Maakohtule hagi Tõnis Rohtma (kostja, apellant) vastu võlgnevuse 6 850,86 eurot ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on L. Loide 29. detsembril 2010 Jõhvi notar Oksana Bauer-Karle büroos sõlmitud müügilepinguga nr 3584 võõrandanud 1/3 kaasomandist kinnisasjale asukohaga Kuru väikekoht 24 Kuru küla Iisaku vald Ida-Viru maakond. Kinnistu kaasomanikeks olid T. Rohtma (koos abikaasaga), hageja (koos abikaasaga) ja A.M. Lepingu sõlmimisele eelnevalt tasusid kinnistu ostjad I.Š ja S.Š kogu ostuhinna 440 000 krooni (28 121,13 eurot) kostjale vastavalt lepingu p-le 5.1. Tulenevalt lepingu p-st 5.3 kohustus kostja tasuma hagejale tehingu sõlmimise päeval ostuhinnast 60 000 krooni (3 834,70 eurot). Kinnistu müügilepingu sõlmimist korraldas kostja ning hageja oli lepingu sõlmimisel nõus saama müügihinnast 60 000 krooni (3 834,70 eurot), kuigi 1/3 kinnistu mõttelise osa väärtuseks kujunes 146 666,67 krooni (9 373,71 eurot). Vara võõrandati, kuna kostjal oli seoses isikliku elamu ehitusega vajadus rahalisteks vahenditeks. Kostja ei täitnud müügihinna tasumise kohustust ja hageja pöördus nõude sundtäitmiseks kohtutäituri poole. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 22. veebruari 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-6405 sundtäitmise lubamatuks ja asus seisukohale, et lepingu p-s 5.4 sisalduv sundtäitmise kokkulepe on tühine, sest vastava kokkuleppe võisid pooled sõlmida alles pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Käesolevaks ajaks on täitemenetlus lõpetatud. Täitemenetluse tulemusel laekus hagejale kokku 818,54 eurot. Ülejäänud osas on hageja nõue kostja vastu täitmata. 18. jaanuari 2013 seisuga on kostja põhivõlgnevuse 3 834,70 euro tasumisega viivituses

749 päeva, seega viivisevõlgnevus on vastavalt lepingu p-le 5.3 kokku 14 358 eurot, mida hageja vähendab kuni põhivõlgnevuse summani (3 834,70 eurot). Arvestades, et kostjalt on kohtutäituri vahendusel laekunud 818,54 eurot, on hageja viivisenõude suuruseks 3 016,16 eurot (3 834,70-818,54). Kostja võlgnevus hagejale on kokku 3834,70 eurot (põhivõlgnevus) + 3016,16 eurot (viivis) = 6 850, 86 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista lisanduva viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei tunnista haginõuet, sest hageja nõude aluseks oleva notariaalakti p-d 5.3 ja 5.4 on sõlmitud hageja abikaasa Ain Loide poolt kostjale tehtud ähvarduse ja kostja raske majandusliku olukorra ärakasutamise tõttu, millest tulenevalt on nimetatud lepingupunktid algusest peale tühised. Kostja on seisukohal, et lepingu p-d 5.3 ja 5.4 on ka vastuolus heade kommete ja õigluse põhimõttega, sest hageja ei ole täitnud müügi esemeks olnud kinnistu kaasomanikuna oma tsiviilõiguslikke kohustusi 14 aasta jooksul alates pärandi avanemisest, tagamaks kinnistu säilimise. Samas on kostja koos hageja kaasomanikust õega investeerinud kinnistu säilimisse ja parendamisse nii rahas kui ka töös üle 600 000 krooni. Nimetatud asjaolu on hageja tsiviilasjas nr 2-11-6405 omaks võtnud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsusega rahuldas kohus hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 6 850,86 eurot ja viivise põhinõudelt (3 834,70 eurot) alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses ning jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud kinnistu müügilepingu nr 3584 p-de 5.3 ja 5.4 tühisust. Tartu Ringkonnakohus on 22. veebruari 2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-11-6405 märkinud, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust pidada vaidlustatud lepingu osa sõlmituks õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, mistõttu puuduvad lepingu p-de 5.3 ja 5.4 tühistamise materiaalsed eeldused TsÜS § 96 alusel. Hageja väidetav raske majanduslik olukord ei ole iseseisev alus tehingu tühistamiseks. Vastuväide, et kostja ei osalenud kinnistule tehtud parendustes, ei anna iseenesest alust hagi rahuldamata jätmiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. T. Rohtma esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus teinud ebaseadusliku lahendi, kuna on otsuse tegemisel jätnud hindamata kostja poolt 30. detsembril 2013 kell 18.25 esitatud täiendavad seisukohad ja tõendid. L. Loide on toiminud müügilepingusse p-de 5.3 ja 5.4 sisseviimisel pahas usus, tema eesmärgiks on T. Rohtmale veelgi suurema materiaalse kahju tekitamine. L. Loide ei ole kinnistu säilitamisse ega parendamisse 14 aasta jooksul investeerinud ega ole kinnistu korrashoidmise vastu vähimatki huvi üles näidanud. Kuna T. Rohtma on kinnistusse investeerinud ja hoidnud seda ideaalses korras, on müügilepingu p-dest 5.3 ja 5.4 väidetavalt tulenevate õiguste teostamine TsÜS § 138 alusel lubamatu.

5. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt:

1) korraldas kinnistu müügilepingu sõlmimist apellant ning vastustaja oli lepingu sõlmimisel nõus saama müügihinnast 3 834,70 eurot (60 000 krooni), kuigi 1/3 kinnistu mõttelise osa väärtuseks kujunes 146 666,67 krooni (s.o 9 373,71 eurot). Apellandi paljasõnaline väide tema raske majandusliku seisu ärakasutamisest on kummaline, kuna kogu kinnistu müügihind pidi enamjaolt jääma T. Rohtmale. Apellandi enda käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Teised kaasomanikud andsid heauskselt nõusoleku apellandi laenulepingu täitmise tagamiseks kinnistule hüpoteegi seadmiseks, samuti oli kaasomandi müügihind määratud apellandi huve arvestavalt; 2) puudus vastustajal teoreetiliselt igasugune vajadus teist kaasomanikku ähvardada, sest ta võis oma kaasomandi osa üldse mitte müüa ning jääda vara kaasomanikuks. Vastustaja osa müügihind 60 000 krooni määrati kokkuleppel ning tehingu tõestas notar, kontrollides osaliste tahteavaldusi vahetult; 3) ei ole tõendatud ja on asjassepuutumatu apellandi väide kinnistule kulutuste tegemise kohta. Kõik väidetavad investeeringud on tehtud enne käesoleva nõude tekkimist. Vastustaja möönab, et apellant on mitteolulises osas tegelenud asja säilitamisega, kuid ainult seetõttu, et kasutas kaasomanike kokkuleppel kinnistut üle 10 aasta ainuisikuliselt elukohana. Kaasomanike vastu nõude olemasolu korral võib apellant esitada kohtule vastava hagiavalduse; 4) tuleb apellatsioonkaebusele lisatud tõendid apellandile tagastada või jätta tähelepanuta. Vastuseks Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantseleile saadetud päringule on vastustajale teatatud, et väidetavalt edastatud dokumente ei ole laekunud. Apellant ei ole tõendeid tähtaegselt esitanud, mistõttu ei saanud maakohus nende tõenditega arvestada. Apellandi põhjendused kohtuniku ebaseaduslikust tegevusest ja tõend dokumentide väidetavast esitamisest ei anna alust antud menetlusstaadiumis esitatu vastuvõtmiseks.

6. Ringkonnakohus määras asja lahendamise kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks. Apellandi täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) on vastuses apellatsioonkaebusele L. Loide tunnistanud, et ta on ähvarduse tulemusel 60 000 krooni juba saanud, seega on tema nõue põhjendamatu; 2) soovib apellant tõendada enda ähvardamist ja suvilale tehtud kulutusi ning palub kohtul kuulata kohtuistungil tunnistajana üle kinnistu kaasomanik A.M ja kuulata vande all üle T. Rohtma. Notariaalakti koostanud notar ei hoolinud müügilepingusse p-de 5.4 ja 5.3 sisseviimise lubamatusest pärast Ain Loide poolt tehtud ähvardust; 3) ei tulnud kostjale 30. detsembril 2013 kell 18.25 Viru Maakohtule esitatud dokumentide vastuvõtmisest keeldumise kohta Viru Maakohtult automaatset teavitust, mistõttu palub apellant ringkonnakohtul võtta need dokumendid asja materjalide juurde; 4) tõendavad apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid üksnes Kuru 24 asuvale suvilale tehtud kulutusi. Enda elumaja ehitamise kohta peetavat arvestust ja dokumente on T. Rohtma hoidnud alati lahus suvila vastavast dokumentatsioonist. Kuna L. Loide ei ole tsiviilasjas 2-11-6405 vaidlustanud T. Rohtma ja A.Mi poolt kinnistule tehtud kulutusi ~600 000 krooni väärtuses, siis jääb apellant oma seisukohale, et vastustaja on tsiviilasjas 2-11-6405 nende kulutuste tegemise ja suuruse omaks võtnud. Kaasomanike vahel puudus kokkulepe kinnistu kasutamise kohta T. Rohtma poolt ainuisikuliselt, suvilat võis kasutada iga kaasomanik;

5) on absurdne vastustaja seisukoht, et apellandi käitumine peale müügihinna sissenõutavaks muutumist on samastatav TsÜS § 138 rikkumisega. Sellest järeldub, et T. Rohtma oleks pidanud alluma ebaseaduslikule sundtäitmisele peale müügihinna sissenõutavaks muutumist. L. Loidele selle ebaseadusliku täitemenetluse tulemina laekunud 818,54 eurot on saadud õigusliku aluseta ning kuulub apellandile tagastamisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et T. Rohtma apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsusele tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (vt ringkonnakohtu otsuse p 9). Maakohtu otsuse resolutsioon on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

8. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi poolt kirjalikus menetluses esitatud taotluse kohtuistungi korraldamiseks. Kuna apellant ei märkinud apellatsioonkaebuses, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil, luges ringkonnakohus vastavalt TsMS § 633 lg-le 6 apellandi nõustunuks asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning apellant kaotas võimaluse taotleda asja arutamist kohtuistungil. Ringkonnakohus ei pea ka vajalikuks käesolevas tsiviilasjas kohtuistungi määramist (TsMS § 647 lg 2). Samuti tuleb jätta tähelepanuta ja tagastada kõik apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud kirjalikud tõendid kinnistule kulutuste tegemise kohta. Apellant ei ole põhjendanud tõendite esitamata jätmist maakohtule, samuti ei ole tõendid asjakohased (vt käesoleva otsuse p 11). Apellant ei ole tõendanud tõendite esitamist maakohtule 30. detsembril 2013. Ringkonnakohus selgitab, et e-kiri dokumentide saatmise kohta ei tõenda dokumentide jõudmist kohtusse kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. TsMS § 336 lg 2 kohaselt loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi saatjale edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus. Kui kohus ei saa dokumenti välja trükkida või sellest koopiaid teha, teatatakse sellest viivitamata saatjale. Ringkonnakohus võtab tõendina vastu hageja poolt Viru Maakohtule saadetud päringu vastuse, milles maakohtu kantselei juhataja on kinnitanud, et Jõhvi kohtumaja e-posti aadressile ei ole saabunud kostja poolt saadetud faili nimega „kostja tõendid ja taotlused“ (tl 63-64). Käesoleval juhul on apellant ise kinnitanud, et temale ei tulnud 30. detsembril 2013 kell 18.25 Viru Maakohtule esitatud dokumentide vastuvõtmisest keeldumise kohta Viru Maakohtult automaatset teavitust. Lisaks sellele on väidetavalt 30. detsembril 2013 Viru Maakohtule esitatud ja 28. detsembri 2013 kuupäevaga dateeritud dokument ja selle lisad allkirjastatud digitaalselt alles 10. veebruaril 2014. Seega tuleb apellandi poolt ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendid jätta tähelepanuta. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses esitatud väidete kohta.

9. Esmalt juhib ringkonnakohus apellandi tähelepanu sellele, et Tartu Ringkonnakohtu

22. veebruari 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-6405 on kohus juba tuvastanud

29. detsembril 2010 sõlmitud kinnistu müügilepingu p-s 5.4 sisalduva kokkuleppe kohesele sundtäitmisele allumise tühisuse kohta TMS § 2 lg 1 p 18 ja TsÜS § 87 alusel. Järelikult on põhjendamatu apellandi tuginemine lepingu p 5.4 vastuolule hea usu põhimõttega, sest kohus on juba võtnud seisukoha lepingu p 5.4 kehtivuse osas. Ka maakohus on oma otsuses põhjendamatult hinnanud lepingu p 5.4 kehtivaks, kuid nimetatud ebaõige seisukoht ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Käesoleva tsiviilasja lahendamisel arvestab ringkonnakohus üksnes lepingu p 5.3 suhtes esitatud vastuväidetega. Ringkonnakohus märgib, et lepingu p 5.4 tühisus ei too iseenesest kaasa p 5.3 tühisust. Samuti ei välista p 5.3 kehtivust asjaolu, et Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-6405 on kohus tunnistanud lubamatuks nimetatud punkti alusel toimunud sundtäitmise täiteasjas nr 095/2011/495. Sundtäitmise lubamatuse fakt ei tähenda sundtäidetava nõude ebaseaduslikkust, sest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu (TMS § 221 lg 1). Apellandi

8. aprilli 2014 täiendavas seisukohas esitatud sundtäitmise käigus hagejale laekunud 818,54 euro tagastamise nõude jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Tegemist on uue nõudega, millega kostja ei ole kohtusse pöördunud või varasemas menetluses tasaarvestuse vastuväites tuginenud.

10. T. Rohtma vastuväide lepingu p 5.3 kehtivusele põhineb sellel, et p-s 5.3 sisalduv kokkulepe on sõlmitud hageja abikaasa Ain Loide poolt kostjale tehtud ähvarduse ja kostja raske majandusliku olukorra ärakasutamise mõjul. Ringkonnakohus apellandi väidetega ei nõustu ning leiab, et lepingu p 5.3 ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega ega kehtetu ähvarduse tõttu.

10.1. Ringkonnakohus selgitab, et ähvarduse mõjul tehtud tehing ei saa olla tühine, vaid sellist tehingut saab tühistada, mis eeldab vastava tahteavalduse tegemist teisele poolele (TsÜS § 90 lg 1, § 98 lg 1). Tehingu tühistamine toob kaasa tehingu kehtetuse (TsÜS § 90 lg 1 kolmas lause). Tehingu tühistamine eeldab nii materiaalse eelduse (s.o antud juhul ähvarduse olemasolu) kui ka formaalse eelduse (s.o õigeaegne tühistamisavalduse tegemine, TsÜS § 99) täitmist. T. Rohtma ei ole tõendanud ähvarduse olemasolu ega õigeaegset tühistamisavalduse tegemist. TsMS § 652 lg 3 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui 1) asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või 2) asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. T. Rohtma on soovinud ähvarduse tõendamiseks tunnistaja ja enda ärakuulamist alles ringkonnakohtu kirjalikus menetluses esitatud seisukohas. Vastavalt TsMS § 633 lg-le 7 oleks tunnistaja ärakuulamise taotlus pidanud sisalduma hiljemalt apellatsioonkaebuses. Samuti ei ole T. Rohtma põhjendanud, miks ta ei ole taotlenud tunnistaja ja enda ärakuulamist maakohtu menetluses.

10.2. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on

30. oktoobri 2013 otsuses kohtuasja nr 3-2-1-106-13 p-s 20 selgitanud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Ringkonnakohus on seisukohal, et kinnistu ühe kaasomaniku osa ostuhinna suuruse kokkuleppimine ei saa iseenesest olla vastuolus heade kommetega. Kuna L. Loide oli üks kinnistu kaasomanikest, oli tal kinnistu müügi korral õigus saada tasu vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. Arvestades kinnistu müügihinda 440 000 krooni (lepingu p 5.1) ja L. Loidele kuulunud 1/3 kaasomandi osa, oleks L. Loidel olnud õigus saada 1/3 müügihinnast, s.o

146 666,67 krooni, lepingu p 5.3 alusel tekkis L. Loidel õigus aga üksnes 60 000 kroonile. Seega ei saanud tehing olla T. Rohtma suhtes ebasoodne, vaid pani ta paremasse positsiooni võrreldes teiste kaasomanikega.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et T. Rohtmal on lepingu p-st 5.3 tulenev ostuhinna osa tasumise kohustus L. Loide ees ning T. Rohtma poolt väidetavalt tehtud parendused ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Isegi kui T. Rohtma on kandnud kulutusi kaasomandi esemele ning tal on tekkinud nõudeõigus kulutuste hüvitamiseks teiste kaasomanike vastu, ei ole selline vastuväide käesoleva asja menetluses asjakohane. Kinnistu ostuhinna tasumise kohustus ei ole seotud kaasomanikevaheliste võimalike kulutuste hüvitamise nõuetega. Kaasomanike vastu nõude olemasolu korral võib apellant esitada kohtule vastava nõude eraldi menetluses. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta kõik apellandi väited, mis seonduvad kinnistule kulutuste tegemisega. Seetõttu on asjakohatud ka kinnistule kulutuste tegemisega seonduvad tõendid. Ringkonnakohus märgib, et ebaõige on T. Rohtma väide, et L. Loide vastuses apellatsioonkaebusele tunnistanud ähvarduse tulemusel 60 000 krooni kättesaamist. L. Loide on vaielnud apellatsioonkaebusele vastu täies ulatuses. T. Rohtma ei ole ka tõendanud raha üleandmist.

12. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et ükski T. Rohtma esitatud väidetest ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsuse tühistamiseks.

13. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu sellele, et apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu ettenähtust enam. Apellatsioonkaebuse hind on 7 148,05 eurot, millelt RLS § 57 lg 15 ja lisa 1 kohaselt ning arvestades Riigikohtu 10. detsembri 2013 otsust kohtuasjas nr 3-4-1-20-13 tuli tasuda riigilõivu 400 eurot. Kuna apellant on tasunud riigilõivu 475 eurot, s.o 75 eurot ettenähtust enam, on apellandil õigus esitada taotlus TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Taotluses tuleb märkida, millisele pangakontole soovib apellant riigilõivu tagastamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks