3-13-1216/34 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-1216

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 18.02.2011. a otsuse

nr 6-10/6395-1 läbi vaatamata ja pädevale riigiasutusele

edastamata jätmise, kätteandmisega viivitamise ning

Riigikogu

2011.

a

valimistel

osalemist

mittevõimaldanud Eesti Vabariigi toimingute ja

keeldude õigusvastaseks tunnistamiseks ja sellega

põhjustatud 3000 euro suuruse kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.06.2013. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. juuni 2013. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Romeo Kalda esitas 15.02.2011 Viru Vanglale taotluse (tl 34p),

milles teatas, et soovib osaleda Riigikogu valimistel ja palus seda talle võimaldada.

Viru Vangla 18.02.2011. a otsusega nr 6-10/6395-1 (tl 34) jäeti taotlus Riigikogu valimiste

seaduse § 4 lg-le 3 tuginedes läbi vaatamata.

2. 05.06.2013 jõudis Tartu Halduskohtusse R. Kalda kaebus, kus ta palus tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla 18.02.2011. a otsus nr 6-10/6395-1, 10-päevane viivitus selle

kätteandmisel ja toimingud 15.02.2011. a taotluse pädevale riigiasutusele lahendamiseks

edastamata jätmisel, Eesti Vabariigi toimingud ja keelud, millega ei võimaldatud tal

õigustloova aktiga osaleda 2011. a Riigikogu valimistel ning mõista Eesti riigilt välja

3000 euro suurune kompensatsioon. Ühtlasi palus kaebaja tunnistada Riigikogu valimiste

seaduse (RKVS9 § 4 lg 3 ja 22 lg 3 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, tuvastada, et

nimetatud sätted on koostoimes põhiseaduse §-ga 58 vastuolus Euroopa inimõiguste ja

vabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikliga 3, seda täpsustavate Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti

artikliga 25 ja Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni poolt vastu võetud valimiste hea tava

koodeksis sätestatuga ning tuvastada, kas Viru Vangla käitus tema taotluse

rahuldamata/läbivaatamata jätmisel kooskõlas PS §-dega 14 ja 123.

3. Tartu Halduskohtu 26.06.2013. a määrusega tagastati esitatud kaebus HKMS § 121 lg 2

p-des 1 ja 2 toodud alustel.

Halduskohus märkis nimetatud määruses, et HKMS § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab

halduskohus kaebuse saamisel välja selgitama selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks

sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks. Sama

seadustiku § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub

asjas ilmselgelt kaebeõigus või kui kaebusega ei ole võimalik selle eesmärki saavutada.

Kaebuse väidetest nähtuvalt pole R. Kalda rahul sellega, et ta ei saanud osaleda 2011. a

toimunud Riigikogu valimistel ja sellega, et Viru Vangla jättis tema vastava taotluse läbi

vaatamata ja edastamata ning ei andnud vastavat otsust ka koheselt kätte. Põhjendatud huvina

märkis kaebaja soovi esitada kahjunõue Viru Vanglale ja vältida tulevikus analoogsetes

asjades õigusrikkumiste kordumist. Ühtlasi soovis kaebaja saada riigilt valimistel osalemist

mittevõimaldanud toimingute ja keeldudega põhjustatud mittevaralise kahju eest 3000 euro

suurust hüvitist.

HKMS § 45 lg 2 võimaldab tuvastamisnõudega kaebust esitada üksnes juhul, kui õiguse

kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tuvastamisnõude rahuldamine ei muuda vaidlustatud

haldusakti kehtetuks ega toimingut olematuks ja seetõttu ei saa selle abil reeglina oma õigusi

taastada või muul moel tõhusalt kaitsta. R. Kalda kaebuse väidetest ja kohtu poolt välja

nõutud dokumentidest lähtuvalt on käesolevas asjas Viru Vanglat puudutavas osas tegemist

toimingu tegemise nõude läbivaatamisest keeldumisega, mille kohta on vormistatud ka

kirjalik dokument. Niisuguses olukorras saab isik oma õigusi üldjuhul kõige tõhusamalt

kaitsta kohustamisnõude abil. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 5 kehtestatu võimaldab

kinnipeetaval vangla haldusakti või toimingu vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda

üksnes siis, kui ta on eelnevalt esitanud vaide vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või

tähtaegselt läbivaatamata jäetud. Viru Vanglast kohtu järelepärimise peale saadud vastuse

kohaselt pole R. Kalda 2011. a toimunud Riigikogu valimistel osalemist mittevõimaldava

tegevuse osas vanglale ühtegi vaiet esitanud.

Ka kaebuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-4-26-12 punktides 31-33 on põhjalikult

käsitletud R. Kalda õigusi 2011. a toimunud ja 2015. a toimuvatel Riigikogu valimisel

osalemisel ning leitud, et need saab kõige tõhusamalt tagada valijate nimekirja kandmata

jätmise vaidlustamisega. Seejuures on selgelt märgitud, et see toiming ei kuulu vangla

pädevusse ning vastav taotlus tuleb esitada valla- või linnasekretärile, RKVS § 22 lg 2 ning

§ 25 lg-te 1 ja 2 alusel on võimalik avaldust valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks esitada

kõige varem 30 päeva enne valimiste toimumist ning koos vastava keeldumise

vaidlustamisega saab taotleda ka nimetatud seaduse § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 põhiseadusevastaseks

tunnistamist.

Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused

sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle

tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase

tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti

kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise

nõude abil. Varalise kahju hüvitamist käsitleb sama seaduse § 8 lg 1, mis näeb ette, et varalise

kahju rahas hüvitamisega tuleb luua olukord, milles kannatanu oleks, kui tema õigusi ei oleks

rikutud. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt on rahalist

hüvitist võimalik saada ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, kodu või

eraelu puutumatuse, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral. R. Kalda pole küll selgitanud, milles tema tulevikus esitatav kahjunõue täpselt seisneb,

kuid kaebusega kaasnevad asjaolud ja kaebaja väited ei luba eeldada, et Viru Vangla tegevus

tema pädevusse nagunii mittekuuluva taotluse läbi vaatamata ja valijate nimekirjade

muudatustega tegelevale ametiisikule edastamata jätmisel ning vastava otsustuse

kätteandmisega viivitamisel sai üldse tekitada niisugust kahju, mille hüvitamist on võimalik

nõuda RVastS-i alusel. Seega oleks hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu ega saa HKMS

§ 45 lg 2 kolmanda lause kohaselt anda õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Lisaks Viru Vangla tegevusest lähtuvale tuvastamisnõudele on R. Kalda vaidlustanud ka Eesti

Vabariigi toimingud ja keelud, mis ei võimaldanud tal 2011. a toimunud Riigikogu valimistel

osaleda. Kuigi nõude juurde pole esitatud täpseid põhjendusi, saab õigustloova aktiga

põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue viidata üksnes RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3

kohaldamise tõttu tekkinud kahjule. Seejuures on aga jäänud tähelepanuta asjaolu, et eelnevalt

juba käsitletud avaliku võimu esindaja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on

kohaldatavad ka RVastS §-s 14 sätestatud õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude

puhul. Nimetatud seaduse § 9 lg-s 1 toodud mittevaralise kahju hüvitamise aluste loetelu on

ammendav ega sisalda põhiseaduse §-st 57 tuleneva valimisõiguse rikkumisega tekkinud

kahju rahas hüvitamise võimalust. Samuti on ka ebatõenäoline, et Riigikogu valimisel

hääletamise õiguse puudumine saab üldse põhjustada kinnipeetavale või mistahes muule

isikule rahas mõõdetava kahju. Seega ei ole kaebajal ilmselgelt võimalik rahalist hüvitist

saavutada. Riigi vastu esitatud tuvastamisnõude eraldiseisvana käsitlemise välistab HKMS §

45 lg-S 2 kehtestatu, mis võimaldab niisugust nõuet üksnes tõhusamate õiguskaitsevahendite

puudumisel. Eelnevalt juba osundatu kohaselt olid tõhusamad õiguskaitsevahendid R. Kaldal

lähtuvalt RKVS § 22 lg-st 2 ning § 25 lg-test 1 ja 2 aga olemas. Eeltoodu kohaselt puudus

halduskohtu hinnangul R. Kaldal hüvitamisnõude osas ilmselgelt kaebeõigus ning esitatud

tuvastamisnõuetega pole tal võimalik oma õiguste vajalikku kaitset saavutada, mistõttu

tagastas halduskohus esitatud kaebuse täies ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. R. Kalda esitas 11.07.2013 määruskaebuse (tl 44-48), milles palus tühistada Tartu

Halduskohtu 26.06.2013. a määrus ja teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse ja

saata asi tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Määruskaebuse kohaselt on halduskohus tagastanud kaebuse ebaõigesti ja alusetult leidnud, et

kaebaja saaks oma õigusi tõhusalt kaitsta kohustamisnõude abil. Vangla 18.02.2011. a otsuse

vaidemenetluses vaidlustamine ei ole tõhus õiguskaitsevahend, kuna RKVS §-d 4 lg 3 ja 22 lg

3 keelavad kaebajal imperatiivselt hääletamisest osa võtta.

Vangla rikkus ka HMS § 15 lg 4 ja PS § 14 nõudeid, kui ei edastanud kaebaja taotlust

pädevale asutusele lahendamiseks. Sellega rikuti iseseisvalt kaebaja õigust heale haldusele ja

tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks. Samuti viivitati kaebajale vastuse andmisega.

Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et 2015. a valimistel osalemiseks peab

kaebaja kohtusse pöörduma uuesti siis, kui talle 2015. a uus keeldumine tehakse. Kaebaja

põhjendatud huvi oligi käesoleva kaebuse esitamisel ka see, et ta saaks osaleda 2015. a

toimuvatel Riigikogu valimistel ja selleks on vaja seaduses sätestatud piirangute kehtetuks

tunnistamist.

Samuti on ebaõige halduskohtu seisukoht, et Riigikogu valimiste seaduse kehtetuks

tunnistamisel ei ole kaebajal õigust kahju hüvitamisele. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus

nõuda talle ükskõik kelle poolt tekitatud kahju hüvitamist ja ka Riigikohus on ütelnud, et

isikul on õigus kahju hüvitamist nõuda, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt, so rikutud on

isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või välislepingust tulenevat õigust.

5. Viru Vangla palus oma vastuses määruskaebusele (tl 70-71) jätta määruskaebus

rahuldamata. Vastustaja leidis, et halduskohus on õigesti jätnud kaebaja kaebuse menetlusse

võtmata ning tagastanud, märkides, et ka Riigikogu valimiste seaduse vastavate sätete

Põhiseaduse vastaseks tunnistamise osas on halduskohus õigesti leidnud, et käesoleva

kaebuse asjaolusid arvestades ei ole alust ka seda taotlust läbi vaadata. Kaebaja on sisuliselt

esitanud kaebuse abstraktse normikontrolli teostamiseks, milleks aga puudub kaebajal õigus

ja halduskohtul pädevus. Isik saab kaebuse õigustloova akti PS-le vastavuse kontrollimiseks

esitada ainult siis, kui puuduvad muud tõhusad õiguskaitsevahendid, kusjuures kaebus tuleb

ka sellisel juhul esitada otse Riigikohtule. Riigikohus on juba lahendi nr 3-4-1-26-12 p-s 31

andnud kaebajale selged ja üheselt mõistetavad juhised, kuidas tal on võimalik korralise

kaebemenetluse käigus oma õigusi kaitsta, mistõttu käesolevas asjas tuli kaebaja vastav

taotlus HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada.

Õige on ka halduskohtu seisukoht, et tuvastusnõue ei ole käesoleval juhul kohane

õiguskaitsevahend. Käsitledes kaebuse punkte 4-6 tuvastamiskaebusena, ei ole nendega

võimalik saavutada kaebaja tegelikku eesmärki - võimalust edaspidi osaleda Riigikogu

valimistel ja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamist. Vastustaja nõustub

halduskohtu põhjendustega, et käesoleval juhul on kahju hüvitamise nõude esitamine

ilmselgelt perspektiivitu ning HKMS § 45 lg 2 kohaselt ei ole tuvastamiskaebus sellisel juhul

lubatav. Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise kaebuse läbivaatamisel ei ole

Riigikogu valimiste seaduse sätted asjakohased ning tuvastamisnõude kaudu ei ole võimalik

kontrollida nende vastavust Põhiseadusele. Seega ei aita kaebaja tuvastamiskaebuste

läbivaatamine kuidagi kaitsta tema õigusi.

Kuigi halduskohus jättis vastustaja hinnangul õigesti kaebuse läbi vaatamata, märkis Viru

Vangla ka seda, et vangla toimingud kaebaja 15.02.2011. a pöördumise läbivaatamisel ei

olnud iseenesest ka õigusvastased. R. Kalda esitas 15.02.2011 Viru Vanglale adresseerituna

kinnipeetava isiku taotluse, mis oli sõnastatud järgnevalt: „Soovin osaleda Riigikogu

valimistel märtsi esimesel pühapäeval. Palun võimaldada minule valimistel osalemine, et

saaksin anda oma hääle.“ Vastustaja on seisukohal, et meelevaldne on kaebaja praegune

seisukoht, nagu oleks vangla pidanud mainitud taotlust käsitlema teisiti kui vanglale esitatud

pöördumisena, millele vangla pidi vastama 30 päeva jooksul. Vastus kinnipeetava taotlusele

allkirjastati 18.02.2011, mis oli reedene päev. Vastus toimetati kinnipeetavale kätte

28.02.2011, mis oli vastuse allkirjastamise päevale ülejärgmise nädala esmaspäev. Seega võib

küll diskuteerida, kas viie tööpäevane ajavahemik, mis jäi vastuse allkirjastamise ning

kinnipeetavale kättetoimetamise vahele, oli ülemäärane või mitte, kuid kindlasti ei ületatud

vastuse kättetoimetamisega 30-päevast tähtaega. Seega puudub vastustaja tegevuses ka

sisuline õigusvastasus, mille tuvastamist saaks kaebaja nõuda.

Ka 18.02.2011. a otsuse 6-10/6395-1 seisukohad on õiged, kuna kehtiv õigus välistas vastuse

koostamise hetkel kinnipidamislikku karistust kandva kinnipeetava osalemise Riigikogu

valimistel. Haldusorgan ei saa oma tegevuses mittejärgida kehtivat õigust, samuti ei saa

haldusorgan jätta õigustloovat akti kohaldamata selle võimaliku vastuolu tõttu PS-ga.

Sisuliselt põhjendamatu on ka kaebaja seiskoht, nagu oleks vastustaja pidanud kaebaja

15.02.2011. a taotluse edastama mõnele teisele riigiasutusele. Tulenevalt RKVS § 45-st on

kinnipidamisasutusel vajalik sooritada toiminguid, et kinnipidamisasutuses viibivad isikud

kelle valimisõigust ei ole piiratud, saaksid seda realiseerida arvestades kinnipidamisasutuse

omapära. Nii ei ole välistatud võimalus, et vanglas viibiv isik, kellel on õigus osaleda

valimistel, annab vanglale teada, et ta soovib osaleda valimistel ja seda isegi juhul, kui

kinnipidamisasutus niikuinii võimaldaks tal valimistest osa võtta. Kaebaja 15.02.2011. a

taotlus vanglale vastab sellistele tunnustele. Kaebaja ei ole ka ise välja toonud, milline oleks

pidanud olema see „pädev riigiasutus“, kellele oleks vastustaja pidanud kaebaja vanglale

adresseeritud 15.02.2011. a taotluse edastama. Taotluse sisust ei nähtunud kinnipeetava soovi

vaidlustada tema valimisnimekirja kandmata jätmist, et käesoleval juhul oleks võimalik

hüpoteetiliselt rääkida vastustaja võimalikust kohustusest edastada kaebaja taotlus pädevale

valla- või linnasekretärile kohase menetluse läbiviimiseks. Seega, menetledes ise kaebaja

15.02.2011. a taotlust, käitus vangla õiguspäraselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on õige Viru Vangla tegevusega seonduvate tuvastamisnõuete

tagastamine halduskohtu poolt HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ehk võimatuse tõttu saavutada

nende nõuetega kaebuse eesmärki.

Halduskohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et tema põhjendatud huviks seoses Viru

Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuetega on soov esitada kahjunõue Viru

Vanglale ja vältida tulevikus analoogsetes asjades õigusrikkumiste kordumist. Kaebuse

eesmärk üldisemalt on saavutada võimalus osaleda 2015. a Riigikogu valimistel. Selle

eesmärgi saavutamiseks on aga vajalik Riigikogu valimise seaduses vanglakaristust kandvate

isikute suhtes sätestatud piirangute kehtetuks tunnistamine.

Toimiku materjalidest nähtub, et 18.02.2011. a kirjaga tegi Viru Vangla kaebuse esitajale

teatavaks, et tema taotlus võimaldada osalemist 2011. a valimistel jäetakse läbi vaatamata.

Taotluse läbi vaatamata jätmist R. Kalda VangS § 11 lg 5 sätestatud korras ei vaidlustanud. R.

Kalda esitas 27.09.2012 kaebuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve teostamiseks

seoses sellega, et vangla jättis 18.02.2011. a kirjaga nr 6-10/6395-1 läbi vaatamata R. Kalda

taotluse võimaldada tal osaleda Riigikogu valimistel 2011. a märtsikuu esimesel pühapäeval.

Riigikohtule esitatud kaebuses palus R. Kalda kontrollida, kas RKVS § 4 lõige 3 ja § 22

lõige 3 koostoimes PS §-ga 58 on kooskõlas EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3 ning seda

täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud

valimiste hea tava koodeksis sätestatuga (tl 13-19).

8. Riigikohus tagastas R. Kalda taotluse läbivaatamatult, sest individuaalkaebus Riigikohtule

põhiseaduslikkuse järelevalve teostamiseks ei ole lubatav, kuid käsitles selles määruses siiski

ka vanglakaristust kandvate isikute hääletamisõiguse tagamise võimalusi.

Nii märkis Riigikohus 22.01.2012. a määruse nr 3-4-1-26-12 p-s 28, et kolleegiumi

hinnangul ei saa Viru Vangla haldusaktide või toimingute vaidlustamise võimalust pidada

praegusel juhul R. Kalda hääletamisõiguse tagamiseks tõhusaks vahendiks. Selles menetluses

ei oleks halduskohus saanud Riigikogu valimise seaduse sätteid põhiseadusvastaseks

tunnistada ega kohaldamata jätta. Valijate nimekirja koostamine pole Riigikogu valimise

seaduse kohaselt Viru Vangla pädevuses. Seetõttu poleks halduskohus saanud kohustada Viru

Vanglat R. Kaldat valijate nimekirja kandma. Sama määruse p-s 31 selgitab Riigikohus, et

hääletamisõiguse tagamise tõhusaks õiguskaitsevahendiks tuleb kolleegiumi hinnangul pidada

võimalust vaidlustada isiku valijate nimekirja kandmata jätmist. R. Kaldal oleks olnud

võimalik 2011. a Riigikogu valimiste ajal ja on võimalus esitada ka enne 2015. a Riigikogu

valimisi RKVS § 25 lg 2 alusel avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või

linnasekretärile. RKVS § 25 lg 1 p-i 1 järgi tehakse valijate nimekirjas muudatusi, kui valijate

nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel Riigikogu

valimise seaduse kohaselt on õigus hääletamisest osa võtta. Kuigi RKVS § 22 lg 3 järgi ei

kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud

kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani

vanglakaristust, oleks R. Kalda võinud valla-või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata

jätmise peale esitada RKVS § 22 lg 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos

taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega.

Seega andis Riigikohus selged ja konkreetsed juhised, kuidas R. Kalda saaks oma õigusi

eesmärgipäraselt ja tulemuslikult kaitsta ning Viru Vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamist ei ole eesmärgipäraseks kohtule esitatavaks nõudeks pidanud ka Riigikohus.

9. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei oleks vangla 18.02.2011. a kirja vaidlustamine vaidega

olnud tõhus õiguskaitsevahend (tl 45). Ringkonnakohus on seisukohal, et olenemata sellest,

kas vangla 18.02.2011. a kirja vaidlustamine vaidega ning vaide rahuldamata jätmise korral

halduskohtusse pöördumine andnuks tõhusa õiguskaitse, ei ole samas küsimuses

tuvastamisnõudega kohtusse pöördumisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki – võimalust

osaleda 2015. a Riigikogu valimistel.

Halduskohus märgib vaidlustatud määruses õigesti, et toimingu tegemisest keeldumise korral

saab isik oma õigusi kõige tõhusamalt kaitsta kohustamisnõude abil. Nagu eelnevalt märgitud,

andis Riigikohus kohtuasjas nr 3-4-1-26-12 selged ja üheselt mõistetavad juhised, millised

õiguskaitsevahendid võiksid olla tõhusad vanglakaristust kandva isiku hääletamisõiguse

tagamiseks. Ka halduskohus viitas vaidlusaluses määruses Riigikohtu eelpooltoodud

seisukohale ning selgitas seda kaebuse esitajale.

10. Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtu seisukohaga, et kaebusega kaasnevad

asjaolud ja kaebaja väited ei luba eeldada, et ilmselt sai Viru Vangla tegevus tema pädevusse

mittekuuluva taotluse läbi vaatamata ja valijate nimekirjade muudatustega tegelevale

ametiisikule edastamata jätmisel ning vastava otsustuse kätteandmisega viivitamisel tekitada

kaebajale niisugust kahju, mille hüvitamist on võimalik nõuda riigivastutuse seaduse alusel.

Hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu ega saa HKMS § 45 lg 2 kolmanda lause

kohaselt anda õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Samuti ei anna ringkonnakohtu

hinnangul õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebaja väidetav preventiivne huvi.

Riigikohus on andnud R. Kaldale selged juhised, kuidas ta saab hääletamisõiguse tagamist

taotleda. Seega peaks olema välistatud võimalus, et R. Kalda pöördub selles küsimuses uuesti

Viru Vangla poole ning väidetavad vanglapoolsed õiguserikkumised võiksid korduda.

11. Seoses kaebaja taotlusega tunnistada õigusvastaseks Eesti Vabariigi toimingud ja keelud,

millega ei võimaldatud tal õigustloova aktiga osaleda 2011. a Riigikogu valimistel ja mõista

Eesti Vabariigilt välja 3000 euro suurune kompensatsioon märgib ringkonnakohus, et nõude

tagastamine halduskohtu poolt HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel on põhjendatud.

Kuigi kaebaja ei ole kaebuses selgitanud, milliseid Eesti Vabariigi toiminguid ja keelde ta

konkreetselt silmas peab, saab kaebusest välja lugeda, et väidetav kahju on tekkinud RKVS

§ 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamise tõttu.

Õige on halduskohtu seisukoht, et avaliku võimu esindaja poolt tekitatud kahju hüvitamise

üldised alused on kohaldatavad ka RVastS §-s 14 sätestatud õigustloova aktiga tekitatud kahju

hüvitamise nõude puhul.

RVastS § 7 sätestab vastutuse alused. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt hüvitatakse käesoleva paragrahvi lõigete 1–21 alusel otsene

varaline kahju ja saamata jäänud tulu.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et PS §-st 57 tuleneva valimisõiguse

rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist seadus ette ei näe ning varalise kahju

tekkimise võimalus on ebatõenäoline. Ringkonnakohus rõhutab ka seda, et R. Kaldale oli

tagatud tõhus võimalus oma PS §-ga 57 sätestatud põhiõiguse kaitsmiseks (st ka võimaliku

kahju tekkimise vältimiseks) RKVS §-s 25 sätestatud õiguskaitsevahendit kasutades.

Õige on ka halduskohtu seisukoht, et riigi vastu esitatud tuvastamisnõude eraldiseisvana

käsitlemise välistab HKMS § 45 lg-s 2 sätestatu, mis võimaldab niisugust nõuet üksnes

tõhusamate õiguskaitsevahendite puudumisel. Nagu eelnevalt juba märgitud, olid tõhusamad

õiguskaitsevahendid R. Kaldal lähtuvalt RKVS § 22 lg 2 ning § 25 lg 1 ja 2 olemas.

Lähtudes eeltoodust nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et R. Kaldal puudub

hüvitamisnõude osas ilmselgelt kaebeõigus.

12. Seoses taotlusega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks märgib

ringkonnakohus, et kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui

vaidlustatud õigusakt oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seoses kaebuse tagastamisega

ei pidanud halduskohus kontrollima RKVS § 4 lg 3 ja 22 lg 3 kooskõla põhiseadusega ega

võtma seisukohta muude kaebaja viidatud rahvusvaheliste õigusaktide asjassepuutuvuse

kohta. Kohtul ei ole võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelvalvet menetluses, kus kaebus

kuulub tagastamisele.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/