3-14-111/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 29.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-111 Haldusasi Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 124 200 eurot seoses kaebaja kahju hüvitamise taotluste tagastamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrus ja 27.02.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksei Maksimovi 26.03.2014 esitatud määruskaebus ja 02.03.2014 esitatud määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksei Maksimov Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Aleksei Maksimovi 26.03.2014 esitatud määruskaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrus Aleksei Maksimovi 02.03.2014 esitatud määruskaebuse tagastamise osas (resolutsiooni p 1). 2. Anda Aleksei Maksimovile menetlusabi ning vabastada ta riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määruse peale 02.03.2014 määruskaebuse esitamisel. 3. Jätta muutmata Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrus riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta isiku esindamiseks halduskohtumenetluses (resolutsiooni p 2). 4. Jätta rahuldamata Aleksei Maksimovi 07.04.2014 esitatud riigi õigusabi taotlus. 5. Jätta rahuldamata Aleksei Maksimovi 02.03.2014 esitatud määruskaebus ja muutmata Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrus.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi kaebus (tl 2-11p), milles ta nõudis Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 124 200 eurot seoses tema 242 taotluse

2 tagastamisega vangla direktori 31.01.2014. a vastusega nr 1-13/111-2. Kaebaja leidis, et Tartu Vangla on rikkunud tema õigust esitada vanglale kaebusi ja pöördumisi vene keeles. Ühtlasi on vangla rikkunud nõudeid registreerida kaebaja pöördumised ning jätnud vastamata tema 242-le taotlusele.

Kaebaja esitas ka taotluse (tl 23-23p) riigi õigusabi saamiseks, märkides taotletavateks riigi õigusabi liikideks isiku esindamise kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus ning isiku esindamise haldusmenetluses.

2. Tartu Vangla 12.02.2014. a vastuses (tl 17) kohtunõudele leiti, et A. Maksimovi poolt 27.01.2014–30.01.2014 esitatud 242 venekeelset kahju hüvitamise taotlust on kinnipeetavale tagasi antud, kuna ta oskab eesti keelt ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 49¹ ei tulene vanglale kohustust igal juhul võõrkeelseid dokumente menetleda ja kanda nende tõlkimisega seotud kulud. Vangla selgitas 31.01.2014. a vastuses (tl 18) dokumentide tõlkimise protsessi. Vastustaja oli seisukohal, et kuna 242 kahju hüvitamise taotluse osas on A. Maksimovil kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, siis ei ole hüvitamisnõude menetlusse võtmine lubatav. Vastustaja teatas, et A. Maksimov on esitanud 07.02.2014 neli võõrkeelset ja raskesti loetavat kahjunõuet (registreeritud numbriga 1-13-161-1), kuid nende pöördumiste osas ei ole veel otsustatud menetlusse võtmise küsimust ja taotluste osas ei ole menetlus lõppenud.

3. Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrusega (tl 24-26) tagastati A. Maksimovi kaebus (resolutsiooni p 1) ja edastati Tartu Maakohtule A. Maksimovi taotluse koopia riigi õigusabi võimaldamiseks isiku esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus ja isiku esindamiseks haldusmenetluses (resolutsiooni p 2).

Kohus asus seisukohale, et A. Maksimovi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kuulub tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebajal on kahju hüvitamise nõudes läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus (vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8). Kohus märkis, et kohustusliku kohtueelse menetluse mitteläbimist kaebaja poolt kaebuses kirjeldatud asjaoludega seonduvalt kinnitas vangla 12.02.2014. a vastuses ning samuti ei ole kaebaja kaebuses tõendanud kahjunõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kohus märkis, et kaebajal on HKMS § 43 lg 2 kohaselt võimalik seadusega sätestatud korras pöörduda halduskohtusse pärast kohtueelse menetluse läbimist.

Riigi õigusabi taotlusega seoses märkis halduskohus, et juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 10 lg-test 3, 5 ja 7 edastab kohus taotluse riigi õigusabi võimaldamiseks isiku esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus ning isiku esindamiseks haldusmenetluses läbivaatamiseks Tartu Maakohtule, kuna nimetatud riigi õigusabi liigi osas ei ole halduskohus pädev riigi õigusabi taotlust lahendama. Kohus märkis, et taotluses märgitud probleemi kirjeldusest nähtuvalt on A. Maksimovi sooviks saada riigi õigusabi ka halduskohtumenetluses. Kaebaja on taotluse riigi õigusabi saamiseks esitanud omakäeliselt eesti keeles. Kohus leidis, et seoses kaebuse tagastamisega käesolevas haldusasjas puudub kohtul vajadus võtta seisukoht kaebaja taotluses osas riigi õigusabi võimaldamiseks halduskohtumenetluses.

4. A. Maksimov esitas 02.03.2014 määruskaebuse (tl 37-39p) Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määruse peale. Kaebaja märkis, et kuna ta ei saanud kohtueelset menetlust läbida, oli ta sunnitud pöörduma halduskohtusse. Vangla, tagastades tema taotlused, rikkus VSkE § 49¹ lg 4 sätteid, mistõttu kaebajal ei olnud muud võimalust, kui esitada kahju hüvitamise nõue kohe kohtusse. Kaebaja märkis, et ta ei saa läbida kohtueelset menetlust, kuna

3 242 taotlust asuvad halduskohtus. Kaebaja leidis, et tema kaebus tuleb läbi vaadata esitatud kujul. Kaebaja leidis, et lähtudes sellest, et vangla annab eitava vastuse, ei ole tal mõtet formaalselt oodata 2 kuud. Kaebaja palus kohtul anda talle kaitsja riigi arvel.

A. Maksimov esitas ka taotluse (tl 40-40p) riigi õigusabi saamiseks, märkides taotletavateks riigi õigusabi liikideks isiku esindamise tsiviilasja kohtueelses menetluses, isiku esindamise haldusmenetluses, isiku muu õigusnõustamise või muu esindamise ja isiku esindamise halduskohtumenetluses.

5. Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a määrusega (tl 47-49) jäeti A. Maksimovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrusele käiguta ning anti määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks aega kuni 17.03.2014 (resolutsiooni p 1). A. Maksimovi taotlus riigi õigusabi võimaldamiseks isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus, isiku esindamiseks haldusmenetluses ja isiku muuks õigusnõustamiseks või muuks esindamiseks edastati Tartu Maakohtule (resolutsiooni p 2).

Kohus märkis, et A. Maksimovi poolt esitatud dokument ei vasta määruskaebusele kehtestatud nõuetele. A. Maksimov ei ole märkinud määruskaebuses andmeid riigilõivu tasumise kohta (HKMS § 205 lg 1 p 5). Riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg-st 6 juhinduvalt tuleb A. Maksimovil tasuda määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 15 eurot ning esitada kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument. Kohus märkis, et kui määruskaebuse esitaja leiab, et tal puuduvad vahendid määruskaebuse esitamisel seadusega sätestatud riigilõivu tasumiseks, on võimalik esitada kohtule menetlusabi andmise taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lisaks märkis kohus, et A. Maksimovi määruskaebuses puudub selgelt väljendatud taotlus (HKMS § 205 lg 1 p 3). Kohtule oli äratuntav, et kaebaja soovib vabaneda Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrusest. Kohus selgitas, et sellisel juhul on kohaseks nõudeks kohtumääruse tühistamise nõude, kuid A. Maksimovi määruskaebuses selline nõue puudub. Kohus hoiatas, et kui määruskaebuse esitaja ei ole määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud, siis keeldub kohus määrusega määruskaebust menetlusse võtmast.

Kohus selgitas, et kaebaja taotluse osas riigi õigusabi võimaldamiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses võtab kohus seisukoha eraldi määrusega pärast käesoleva kohtumääruse täitmist A. Maksimovi poolt.

6. Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrusega (tl 58-60) tagastati A. Maksimovi määruskaebus (resolutsiooni p 1) ja jäeti rahuldamata riigi õigusabi taotlus (resolutsiooni p 2).

Kohus märkis, et E-Riigikassa andmetel ei ole A. Maksimov kohtu määratud tähtajaks nõutud summas riigilõivu tasunud ega riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitanud. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja taotlenud määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamist ega ole esitanud taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel. Eeltoodut arvestades asus kohus seisukohale, et A. Maksimovi 02.03.2014 esitatud määruskaebus kuulub tagastamisele juhinduvalt HKMS § 206 lg 1 lausest 3, § 187 lg-st 2 ja lg 3 p-st 3.

Kohus jättis rahuldamata A. Maksimovi riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, kuna asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

4 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. A. Maksimov esitas 26.03.2014 määruskaebuse (tl 65-68), milles palub ringkonnakohtul kaebus läbi vaadata ja tühistada Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrus. Kaebaja märgib, et tal ei ole vahendeid riigilõivu tasumiseks. Kohus nõuab 15 euro riigilõivu tasumist, kuigi kaebaja on kohtule korduvalt esitanud K-RAHA, millest nähtub, et tal ei ole arveldusarvel vahendeid riigilõivu tasumiseks. Veel märgib A. Maksimov, et kohus on formaalselt vastanud, et ta ei ole läbinud kohtueelset menetlust ega tasunud riigilõivu. Käesoleval juhul on võimalik VangS § 1¹ lg 5 alusel kohtusse kaebus esitada, kuna vangla taotlust vastu ei võtnud, vaid tagastas, vastates sellele formaalselt.

8. 07.04.2014 esitatud kirjas palub A. Maksimov anda talle juhul, kui kohus tema 242 taotlust menetlusse ei võta, õigusabi riigi arvel, kuna talle ei ole seadused kättesaadavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et A. Maksimovi 26.03.2014 esitatud määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määruse resolutsiooni punkt 1 tühistada, resolutsiooni punkt 2 jääb muutmata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata A. Maksimovi 02.03.2014 esitatud määruskaebuse ja muutmata Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määruse.

10. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha A. Maksimovi 26.03.2014 esitatud määruskaebuse ja 07.04.2014 esitatud riigi õigusabi taotluse osas (I) ning seejärel 02.03.2014 esitatud määruskaebuse osas (II).

I

11. 20.03.2014. a määrusest nähtuvalt tagastas halduskohus 02.03.2014 esitatud määruskaebuse, kuna A. Maksimov ei tasunud määruskaebuselt Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrusele, millega tagastati tema kaebus, kohtu poolt määratud tähtajaks nõutud summas riigilõivu ega esitanud ka taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

12. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Seega uurimispõhimõttest tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi võttes lähtepunktiks nende esitaja tegeliku tahte.

13. Käesoleva haldusasja toimikust nähtub, et A. Maksimovi poolt kohtule 02.03.2014 esitatud määruskaebusele on lisatud taotlus (tl 40-40p) riigi õigusabi saamiseks, milles taotleja on märkinud lahtris 5 „Andmed riigilõivu tasumise kohta“ selgitusena „vabastada“. Ühtlasi märgib kaebaja 26.03.2014 esitatud määruskaebuses, et 20.03.2014. a määrusest nähtuvalt on kohtul andmed tema maksejõuetuse kohta, mida ta veelkord kinnitab, märkides, et ta ei ole võimeline riigilõivu tasuma, mistõttu palub järjekordselt kohtul ta riigilõivu tasumisest vabastada. HKMS §-st 110 tulenevalt on menetlusabiks nii advokaadi õigusabi eest tasumisest kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine. Kuigi kaebaja ei ole 02.03.2014 esitatud määruskaebuses selgesõnaliselt taotlenud enda riigilõivu tasumisest vabastamist, leiab ringkonnakohus eelnevast tulenevalt, et määruskaebuse esitaja poolt esitatud riigi õigusabi taotlust tuleb taotleja selgitustest nähtuvast eesmärgist lähtudes tõlgendada ka taotlusena menetlusabi saamiseks riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus on põhjendamatult jätnud eelnimetatud osas kaebaja tegeliku tahte tähelepanuta.

5

14. Menetlusosalisele menetlusabi andmised tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 näeb ette füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud, mis on sätestatud imperatiivselt ning seega on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

15. Halduskohus on õigesti märkinud, et RLS § 57¹ lg 6 järgi tuleb kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Haldusasja toimikus olevast kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest (tl 46-46p) nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul (02.11.2013-01.03.2014) kokku 49,34 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades olid väljaminekud, mida saab sissetulekutest maha arvata, kokku 34,54 eurot, mis teeb A. Maksimovi kahekordseks keskmiseks ühe kuu sissetulekuks ((49,34-34,54)/4×2) 7,40 eurot. Seega ületab menetluskuluna riigilõiv menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavat kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mistõttu oli A. Maksimov määruskaebuselt riigilõivu tasumisel maksejõuetu. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud, ka puudub alus pidada määruskaebust ilmselgelt perspektiivituks. Eeltoodust tulenevalt vabastab ringkonnakohus A. Maksimovi HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel 27.02.2014. a määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

16. Lisaks märgib ringkonnakohus, et halduskohtu 11.03.2014. a määruse kohaselt puudus A. Maksimovi 02.03.2014 esitatud määruskaebuses selgelt väljendatud taotlus (HKMS § 205 lg 1 p 3). Samas tõdes halduskohus, et määruskaebusest on äratuntav, et kaebaja soovib vabaneda Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrusest. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuses märgitust järelduvalt määruskaebuse esitaja tahe, et Tartu Ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määruse. Halduskohus on kaebaja taotlusest sisuliselt aru saanud ning kaebaja taotlus on ka ringkonnakohtu arvates menetlemiseks piisavalt arusaadav.

17. 07.04.2014 esitatud kirjas palus A. Maksimov anda talle juhul, kui kohus tema 242 taotlust menetlusse ei võta, õigusabi riigi arvel, kuna talle ei ole seadused kättesaadavad. Ringkonnakohtu hinnangul pidas A. Maksimov taotlust esitades ilmselt silmas riigi õigusabi vajadust seonduvalt tema kahju hüvitamise nõude tagastamise või menetlusse võtmise küsimuse lahendamisega. Kuigi ringkonnakohus on tuvastanud A. Maksimovi maksejõuetuse, tuleb kaebaja taotlus RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata jätta, kuna halduskohtu poolt tehtud kaebuse tagastamise määruse peale esitatud A. Maksimovi määruskaebus on ringkonnakohtule arusaadav ning riigi õigusabi andmine ei mõjuta määruskaebuse lahendamist. Kuna kaebaja on seega ise võimeline oma õigusi määruskaebuse esitamisel kaitsma, jääb 07.04.2014 kirjas esitatud taotlus rahuldamata.

18. Halduskohus jättis 20.03.2014. a määrusega rahuldamata ka A. Maksimovi riigi õigusabi taotluse isiku esindamiseks halduskohtumenetluses RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel leides, et asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

6 Ringkonnakohtu hinnangul järeldub kaebaja 26.03.2014 esitatud määruskaebuses ja 07.04.2014 esitatud kirjas märgitust, et A. Maksimov vaidlustab halduskohtu 20.03.2014. a määrust ka riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas. Eeltooduga seoses selgitab ringkonnakohus, et RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Seega on riigil kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses ette nähtud tingimuste esinemise korral. Käesoleva määruse alajaotuses II esitatud põhjendusi arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga A. Maksimovi riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas, kuna taotleja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene.

19. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus A. Maksimovi 07.04.2014 esitatud taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata, rahuldab osaliselt 26.03.2014 esitatud määruskaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määruse kaebaja 02.03.2014 esitatud määruskaebuse tagastamise osas (resolutsiooni p 1), kuid jätab muutmata kohtumääruse riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas isiku esindamiseks halduskohtumenetluses (resolutsiooni p 2).

II

20. HKMS § 210 lg 3 kohaselt kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule.

21. Kuna ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määruse kaebaja 02.03.2014 esitatud määruskaebuse tagastamise osas ning vabastab A. Maksimovi määruskaebuselt riigilõivu tasumisest, siis tuleb menetlusse võtta kaebaja 02.03.2014 määruskaebus Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määruse peale. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et ei ole mõistlik saata asja tagasi halduskohtusse kaebaja 02.03.2014 esitatud määruskaebuse menetlemiseks, vaid ringkonnakohtul on võimalik ise kontrollida 02.03.2014 esitatud määruskaebusega vaidlustatud halduskohtu 27.02.2014. a määruse seaduslikkust.

22. 27.02.2014. a määrusest nähtuvalt tagastas halduskohus A. Maksimovi kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebajal on kahju hüvitamise nõudes läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. VangS § 1¹ lg 8 näeb vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtule kaebuse esitamise osas ette kohustusliku kohtueelse menetluse. HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt peab halduskohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ning menetluse läbimata jätmisel ei ole kohtul õigust asja lahendada ja kaebus tuleb määrusega tagastada juhinduvalt HKMS § 121 lg 1 p-st 4. Seega kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohus on HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaldamisel õigesti veendunud, et A. Maksimov ei ole kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest menetlusest.

23. Vaidlust ei ole selle üle, et 31.01.2014. a kirjaga jättis Tartu Vangla A. Maksimovi 242 venekeelset kahju hüvitamise taotlust menetlusse võtmata ning tagastas need A. Maksimovile Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 491 lg 5 alusel põhjusel, et kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal oma õigusi kaitsta. Kaebusest nähtuvalt ei pöördunud A. Maksimov eelviidatud 242 kahju hüvitamise taotlusega pärast nende tagastamist halduskohtusse, vaid esitas halduskohtule iseseisva kahju hüvitamise nõude summas 124 200 eurot seoses kaebaja poolt esitatud 242 avalduse registreerimata ja vastamata jätmisega. Kaebuses halduskohtule selgitab A. Maksimov, et Tartu Vangla rikkus tema õigust esitada vanglale kaebusi ja pöördumisi vene keeles ning kahjunõuete tagastamisega jäeti kaebaja ilma põhiseaduslikust õigusest oma õigusi kaitsta.

7

24. Õige on halduskohtu seisukoht, et eelviidatud kahju hüvitamise nõudega ei ole A. Maksimov Tartu Vangla poole pöördunud. Tartu Vangla 12.02.2014. a vastusest Tartu Halduskohtu kohtunõudele (tl 17) selgub, et A. Maksimov ei ole esitanud vanglale kahju hüvitamise nõuet, millega ta 02.02.2014 halduskohtusse pöördus. Seega on A. Maksimovil antud nõudes kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Eeltoodut kinnitab ka kaebaja ise 02.03.2014 esitatud määruskaebuses, väites, et kuna ta ei saanud kohtueelset menetlust läbida, oli ta sunnitud pöörduma kohe kohtusse. Tartu Vangla vastusest ilmneb, et A. Maksimov esitas küll vanglale neli kahjunõuet (reg. nr. 1-13-161-1), kuid need on esitatud 07.02.2014, seega pärast kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumist ning nende osas ei ole ka menetlus vanglas lõppenud. Alusetu on kaebaja väide, et ta ei saanud läbida kohtueelset menetlust, kuna 242 taotlust asuvad halduskohtus. Kuna käesoleval juhul ei olnuks kaebaja kohtueelses menetluses esitatava nõude sisuks eelviidatud 242 kahju hüvitamise taotluse lahendamine, vaid nende tagastamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine, ei saanud 242 taotluse asukoht kaebajal kohtueelse menetluse läbimist takistada. Seega on halduskohus kaebuse õigesti HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastanud.

25. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus A. Maksimovi 02.03.2014 esitatud määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määruse muutmata. Kuivõrd kaebaja ei ole kaebuse esitamisel halduskohtusse riigilõivu tasunud, siis puudub ringkonnakohtul alus kaebajale riigilõivu tagastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel