2-12-47788/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-47788

Tsiviilasi

A.R. hagi V.V. vastu lepingu osa tühistamiseks ja

alusetult saadu tagastamiseks või alternatiivselt kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

31 112 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013. a vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. aprill 2014.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.R. (isikukood: XXXX), lepinguline

esindaja Maia Ploom

Vastustaja (kostja): V.V. (isikukood: XXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013.a otsuse lõppjäreldused ja

resolutsioon, mille kohaselt tuleb A.R. hagi V.V. u vastu jätta täielikult rahuldamata.

Täiendada

maakohtu

otsuse

põhjendusi

ringkonnakohtu

käesoleva

otsuse

põhjendustega.

2. Jätta A.R. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.R. kanda.

2. Mõista A.R. ilt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõiv summas 550 (viissada viiskümmend) eurot viie võrdse osamaksena

summas à 110 eurot.

Esimene osamakse summas 110 (ükssada kümme) eurot tuleb tasuda käesoleva otsuse

jõustumisest 15 päeva jooksul. Ülejäänud 4 (neli) osamakset tuleb tasuda otsuse

jõustumise kalendrikuule järgneva nelja kuu jooksul igakuuliselt summas 110 (ükssada

kümme) eurot iga kuu 20. kuupäevaks.

3. Riigilõiv tuleb tasuda Tartu Ringkonnakohtu selleks ettenähtud arvelduskontole, s.o

ühele alljärgnevatest Rahandusministeeriumi kontodest:

• Rahandusministeeriumi

konto

nr

EE891010220034796011

SEB

Pangas

viitenumbriga 2900078567 või

• Rahandusministeeriumi

konto

nr

EE932200221023778606

Swedbankis

viitenumbriga 2900078567 või

• Rahandusministeeriumi konto nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti

filiaalis viitenumbriga 2900078567 või

• Rahandusministeeriumi konto nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland

PLC Eesti filiaalis viitenumbriga 2900078567.

Makse selgituseks märkida „riigilõiv tsiviilasjas nr 2-12-47788“.

4. Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi

Tugiteenuste Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.R. esitas 20. novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi V.V. u vastu. Hageja palus kohtul:

1) tuvastada H.-P.T. ja A.R. vahel 08.02.2001 sõlmitud ehitise mõttelise osa ostu-

müügilepingu osaliste tegelik tahe müüa ja osta 2125/9115 mõttelist osa ehitisest;

2) tuvastada 08.02.2001 sõlmitud lepingu p 1 osaline tühisus ehitise 173/9115

mõttelise osa ostu-müügi kohta ja lugeda leping sõlmituks 2125/9115 mõttelise osa ostu-

müügi kohta;

3) tuvastada 09.05.2005 T.K. ja V. V. vahel sõlmitud kinkelepingu p-de 1.1 ja 2.2.

tühisus osas, milles lepingu esemeks on 2765/10000 osa elamust ja millega kingisaaja saab

lepingueseme ainuomanikuks lepingu notariaalse tõestamise hetkest ning kehtestada lepingu

esemeks 620/10000 mõttelist osa elamust ja

4) välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 31 112 eurot või alternatiivselt

kahjuhüvitis 31 112 eurot või alternatiivselt kaasomandi osas teostatud remondiga alusetult

saadud 10 865 eurot.

Hagiavalduse kohaselt oli H.-P. T. ja A.R. vahel 08.02.2001 sõlmitud leping osaliselt

vastuolus lepingupoolte tahtega ja hea usu põhimõttega. Lepingu esemeks oli ehitise

173/9115 mõttelise osa müük (kd I tl 94), lepingupoolte tegelikuks tahteks oli aga osta ja

müüa kaasomandi osa, mis oma suuruselt vastaks korteri nr 6 suurusele, s.o 32,4 m2-le,

2125/9115 osale kaasomandist. Lepingu hind vastas selle osa turuväärtusele. 09.05.2005

kinkelepinguga ei saanud kostja omandada hageja valduses olevat kaasomandi osa, sest ta ei

saanud selle kaasomandiosa valdust. Kostja ei omandanud elamuosa heauskselt. Kostja ei

omandanud vallasasjana 2141/10000 hooneosa, kuid erastas selle osa juurde maa ja müüs

kinnistu, saades sellest alusetult tulu 31 112 eurot. Alternatiivselt tugineb hageja sellele, et

hageja jäi kostja tegevuse tagajärjel ilma oma kaasomandiosast ja tal tekkis seetõttu kahju

31 112 eurot. Alternatiivselt alusetult saadu tagastamisele või kahju hüvitamisele palub hageja

temale hüvitada korteris nr 6 tehtud remonditööde tõttu kostja kaasomandiosa turuväärtuse

suurenemise summas 10 865 eurot.

Hageja sai temale kuuluva kaasomandi osa mittevastavusest ostetud elamuosa suurusele teada

alles 2010. aastal, kui kaasomandi osa V. V. ostnud G.J. hakkas nõudma hagejalt raha tema

ruumide kasutamise eest. Hageja nõuded ei ole aegunud.

2. V. V. hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et kõik hageja

nõuded on aegunud. Hageja sai omandatava mõttelise osa suurusest teada 08.02.2001, kui

sõlmis H.-P. T. ehitise mõttelise osa ostu-müügi lepingu, mille punktis 1 on märgitud

omandatava mõttelise osa suurus. Kostja ei saa vastutada selle eest, et hageja ei süvenenud

või jättis omandatava mõttelise osa suuruse tähelepanuta. Hageja ei ole ise olnud hoolas.

Hageja nõuded 08.02.2001 sõlmitud ehitise mõttelise osa ostu-müügi lepingus poolte tegeliku

tahte ning lepingu p 1 tühisuse tuvastamiseks aegusid 01.07.2005. Hageja sai hiljemalt maa

erastamisel teada, et kostja on elamu kaasomanik. Hageja poolt tellitud ja hagiavaldusele

lisatud AS Arco Vara Kinnisvarabüroo Tartu osakonna töö nr TAR 684/a tõendab, et hageja

teadis 2006. aastal, et kostja on kinnisasja kaasomanik. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal,

et hagi 09.05.2005 T.K. ja V.V. u vahel sõlmitud kinkelepingu p-de 1.1 ja 2.2 tühisuse

tuvastamiseks aegus kõige hiljem 2009. aastal. Samuti on aegunud hageja alusetust

rikastumisest ja kahju tekitamisest tulenevad nõuded.

Hageja ei ole tõendanud notari eksimust ega lepingupoolte tahet müüa suurem mõtteline osa,

kui on märgitud 08.02.2001 sõlmitud lepingu p-s 1. Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi

aegumistähtaeg on kuus kuud ajast, mil isik sai teada eksimusest või pidi teada saama, kuid

mitte pikem kui viis aastat tehingu tegemisest. Hageja on minetanud kõik seaduses sätestatud

võimalused oma õiguste kaitseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 25. märtsi 2013 vaheotsusega V. V. taotluse kohaldada aegumist

A.R. hagile ning jättis hagi rahuldamata.

Maakohus asus seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas oli hagiavalduse esitamise ajaks

(20.11.2012) möödunud 3-aastane aegumistähtaeg ning hageja nõuded aegunud. Maakohus

põhjendas, et lepingu sõlmimise ajal oleks hageja pidanud kontrollima, millises ulatuses ta

kaasomandi osa ostab. Asjaolu, et notar hagejale kinnitas, et kõik on korras, ei vabasta hagejat

hoolsuskohustusest kontrollida, kui suur osa kaasomandist vastab lepingus märgitud

murdosale. Isegi kui notariaalse lepingu sõlmimise ajal ei saanud hageja aru, kui suure osa

kaasomandist ta tegelikult ostis, pidi hageja hiljemalt 2006. aastal, kui toimus maa erastamine,

teada saama, millises osas kuulub kinnisasi hagejale. Kinnistusraamatust nähtub, millistes

osades ja kes on kinnisasja kaasomanikud 2006. a sisse kantud kinnistamisavalduste alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A. R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013

vaheotsuse, mitte kohaldada hageja nõudele aegumist ja saata asi tagasi esimese astme

kohtule jätkuvaks menetlemiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) tuli otsus hagejale üllatuslikult. Maakohus oleks pidanud analüüsima kõiki hageja nõudeid

eraldi ning põhjendama nõuete aegumist. Kohus ei ole analüüsinud, kas (a) poolte tegelikule

tahtele mittevastavas suuruses (3,46 m2) kaasomandiosa ostmine-müümine on vastuolus hea

usu põhimõttega ning kas nõudel on üldse aegumistähtaeg; (b) kui tehing ei olnud hea usu

põhimõttega vastuolus, kas hageja pidi teada saama enda poolt ostetud kaasomandiosa

tegelikust suurusest kaasomandiosa ostmisel ja/või kaasomandiosa juurde maa erastamisel;

(c) kas nõudele kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg; (d) millal algab alternatiivnõude

aegumistähtaeg ja kas see nõue on aegunud;

2) ei saa olla aegunud 08.02.2001 sõlmitud lepingu tehtud müügitehingu osa tühisuse

tuvastamise nõue. 08.02.2001 sõlmitud leping on osaliselt vastuolus hea usu põhimõtte ja

poolte tegeliku tahtega. Osa tehingust oli tühine vastavalt tehingu tegemise ajal kehtinud

TsÜS §-le 66, kuid see ei toonud kaasa tehingu teiste osade kehtetuse. Kui tuvastada

lepingupoolte tegelik tahe, kehtiks poolte vahel sõlmitud tehing lähtuvalt poolte tahtest, mille

kohaselt müüs H.-P-T. hagejale 2125/9115 kaasomandist. Lepingu hind vastas selle osa

turuväärtusele. Hagejale läks üle kaasomandiosa valdus;

3) ei ole kohus põhjendanud oma seisukohta, et hageja pidi teada saama oma õiguste

rikkumisest (soovitust väiksema kaasomandiosa ostmisest) juba 2001.a või hiljemalt 2006.a

maa erastamisel. Hageja sai teada, et talle ei kuulugi kahetoalise korteri suurune kaasomandi

osa alles 2010.a, kui tema vastu kohtule hagi esitati. Kuna kaasomandi osad olid märgitud

erinevate murru nimetajatena, ei olnud tavainimesel võimalik teada saada, kui suur

kaasomandi osa reaalselt kellelegi kaasomanikest kuulub. Notar selgitas, et hageja omandisse

saab 2-toalise korteri suurune kaasomandi osa ja hagejal ei olnud põhjust kahelda notari

väites. Maakohus oleks pidanud notar Ree Milveret küsitlema tehingu vormistamise asjaolude

ja tehinguosalistele tehingu sisu selgitamise kohta. Ekspert Riho Lubi hindamisakti kohaselt

saab ostetava eluruumi suuruseks olla minimaalselt 8 m2. Kaasomandi juurde maa erastamisel

ei avastanud maa erastaja, et nii väike kaasomandiosa ei saa olla inimese eluruum. Ka

hindamisakti esemeks oli kaasomandiosa kui 2-toaline korter suurusega 32,4 m2. Hindaja kui

professionaal ei osanud pöörata tähelepanu kaasomandiosa tegelikule suurusele ja märkis

hinnaks 530 000 krooni. Hagejale 60 754 eurot laenu andnud SEB Pank pani laenu tagatiseks

190/10000 suurusele kinnistuosale (3,46 m2) hüpoteegi 1 235 000 krooni. Alles 2010.a esitas

G. J. hageja vastu nõude, et ta kasutab suuremat kaasomandiosa, kui on tema omand. Varem

ei olnud mitte keegi hageja vastu sellist nõuet esitanud. Keegi ei ole vaidlustanud asjaolusid,

millest lähtuvalt ei saanud hageja varem kui 2010.a teada, et talle ei kuulugi 2-toalisele

korterile vastav kaasomandi osa. Hageja nõude aegumine sai alata ajast, mil temalt hakati

2010.a. kasutustasu nõudma.

5. V. V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013 otsus muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei pidanud maakohus käsitlema kõiki hageja seisukohti, sest maakohus leidis, et hageja

nõuded on aegunud. Hageja eesmärgiks on lõppkokkuvõttes saavutada kostjalt raha

väljamõistmine kas alusetult saadu või kahju hüvitamise alusel. Kõik ülejäänud hageja

nõuded (hagiavalduse resolutsiooni punktid 2-4) on esitatud selleks, et põhistada hageja

rahalisi nõudeid. Hagejal ei ole õiguslikku huvi tuvastushagi esitamiseks ja ta ei ole tasunud

riigilõivu tuvastushagilt;

2) on hageja alusetust rikastumisest ja kahju tekitamisest tulenevad nõuded aegunud. VÕSRS

§ 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.07.2002 ja lõppes

01.07.2005. Hagi aegumine algas varemkehtinud TsÜS § 116 kohaselt päevast, mil isik sai

teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest;

3) ei nõustu kostja hageja väitega, et hageja sai alles 2010.a teada, et temale ei kuulu

kahetoalise korteri suurune kaasomandiosa, korter nr 6 suurusega 32,4 m2. Hageja sai

omandatava mõttelise osa suurusest teada 08.02.2001, kui sõlmis H.-P. T. ehitise mõttelise

osa ostu-müügi lepingu. I.M. ütlused ega muud tõendid ei lükka ümber seda asjaolu. Hariliku

murruna esitatud kaasomandiosa suurus on tavapärane ja igale mõistlikule isikule üheselt

arusaadav. Notari selgitused ei oma mingit tähtsust, kuna ehitise mõttelise osa ostu-müügi

lepingu p-s 1 on omandatava osa suurus märgitud;

4) on ebaõige hagejaga väide, mille kohaselt saab ostetav eluruum olla minimaalselt 8 m2.

Seadusest ei tulene selliseid piiranguid elamu/kinnisasja mõttelise osa omandamisel.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavad nõuded ei

ole käesoleval juhul kohaldatavad;

5) ei oma käesolevas asjas tähtsust vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa pantimine ja

hindamine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta

maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb jätta rahuldamata A.R. hagi V.V. u vastu

kõigis esitatud nõuetes. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse

õiguslikke põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel. Apellatsioonkaebus ei kuulu

rahuldamisele.

7. Maakohus on kohaldanud hageja nõuetele aegumist, kuid kohtuotsusest ei selgu, missuguse

õigusliku kvalifikatsiooni pidas maakohus põhjendatuks hageja nõuetele anda. Põhjendatud

on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus pidanuks analüüsima kõiki hageja

esitatud nõudeid eraldi ja põhjendama eraldi ka nende nõuete aegumist.

Riigikohus on oma otsustes nr 3-2-1-40-13 (p 13), 3-2-1-63-08 (p 14) ja 3-2-1-54-13 (p 11,

12) selgitanud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja

kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida

pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või

lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel. Kuna nõude kvalifikatsioonist

sõltub see, millise tähtaja jooksul hageja nõue aegub, tulebki nõude aegumise tuvastamiseks

hageja nõue esmalt kvalifitseerida.

8. Hageja on esitanud oma nõuded alternatiividena, mis muuhulgas üksteist osaliselt

välistavad. Ringkonnakohus käsitleb hageja nõudeid nende esitamise järjekorras.

8.1. Nõuded 1 ja 2 on hageja sõnastanud järgmiselt:

1) tuvastada 08.02.2001.a H.-P. T. ja A.R. vahel sõlmitud müügilepingu poolte tegelik

tahe selliselt, et müüja müüs ja ostja ostis 2125/9115 mõttelist osa ehitisest kui vallasasjast;

2) tunnistada 08.02.2001.a sõlmitud H.-P. T. ja A.R. vahelise müügilepingu p-s 1

sisalduv kokkulepe müüdava mõttelise osa suuruse kohta tühiseks.

Nimetatud nõuded välistavad ringkonnakohtu arvates teineteist, kuna müügilepingu eseme –

s.o müüdava mõttelise osa suuruse – kohta kokkuleppe puudumine (tühisus) tooks kaasa kogu

müügilepingu tühisuse. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS (1994) § 68 kohaselt sai

tehingu ühe osa kehtetuse korral jääda ülejäänud leping kehtima juhul, kui võis eeldada, et

tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik asuda

seisukohale, et ehitise mõttelise osa müügileping oleks sõlmitud ka ilma kokkuleppeta

müüdava osa suuruse kohta. Hageja (apellant) ei ole taotlenud kohtult kogu 08.02.2001.a

müügilepingu tühisuse tuvastamist ning kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et tema

eesmärgiks ei ole saavutada müügilepingu kui terviku tühisuse tuvastamine.

8.2. Hageja (apellandi) eesmärgiks on saavutada olukord, kus 08.02.2001.a H.-P. T. ja A.R.

vahel sõlmitud ehitise mõttelise osa müügileping kehtiks sõnastuses, mille kohaselt H.-P. T.

müüs ja A. R. ostis 2125/9115 mõttelist osa ehitisest, kuigi notariaalses müügilepingus

märgitu kohaselt oli müüdava mõttelise osa suuruseks 173/9115.

Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja selliselt väljendatud nõue käsitatav tuvastusnõudena

vaid lepingu ümberkujundamise nõudena.

8.3. Hageja poolt kirjeldatud olukord, mille kohaselt müügilepingu pooled väidetavalt eksisid

oma tahte väljendamisel ning sõlmisid lepingu, kus tehingu ese (ehitise mõttelise osa suurus)

oli määratletud ebaõigesti, on õiguslikult käsitatav eksimusena.

VÕSRS 7 lg 1 kohaselt tuleb tehingu tühistamise ja lõpetamise aluste osas juhinduda tehingu

tegemise ajal kehtinud seadusest. 2001. aastal kehtinud TsÜS (1994) § 71 lg 1 kohaselt

käsitati eksimusena tegelike asjaolude mitteteadmist või ebaõiget ettekujutust neist.

TsÜS (1994) § 71 lg 2 kohaselt loeti tehing tehtuks olulise eksimuse mõju, kui tegelike

asjaolude teadmisel või neist õige ettekujutuse omamisel ei oleks tehingut tehtud või oleks

tehing tehtud teistel tingimustel.

8.4. Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisele suunatud nõude

esitamiseks kehtestati TsÜS (1994) § 71 lg-s 4 aegumistähtaeg kuus kuud ajast, mil isik sai

teada eksimusest või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui viis aastat tehingu

tegemisest.

TsÜS (1994) § 71 järgi oli olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu puhul seega tehingu poole

peamiseks õiguskaitsevahendiks tehingu kehtetuks tunnistamise nõue. Käesoleval juhul ei ole

hageja soovinud tehingu (08.02.2001.a müügilepingut) tervikuna tühiseks tunnistamist.

Ringkonnakohtu arvates ei võimaldanud TsÜS (1994) § 71 ja § 68 oma koosmõjus aga

esitada tehingu osaliselt kehtetuks tunnistamise nõuet olukorras, kus tehingu poole ebaõige

ettekujutus puudutas tehingu eseme määratlemist.

9. Ringkonnakohus leiab, et võimaliku aluse tehingu (lepingu) korrigeerimiseks, s.o selle

poolte tegeliku tahtega vastavusse viimiseks, andis TsÜS (1994) § 71 lg 5. Nimetatud sätte

kohaselt ei tulnud kohtul tunnistada olulise eksimuse mõjul tehtud tehingut kehtetuks juhul,

kui teine pool nõustus mõistma tehingut nii nagu eksinud pool. Seega ei andnud TsÜS (1994)

§ 71 lg 5 eksinud poolele tehingu teise poole vastu otsest nõudeõigust lepingu

korrigeerimiseks, kuid teise poole kohustus anda tehingu korrigeerimiseks nõusolek võinuks

tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS (1994) § 108 lg 1). Seevastu alates 01.07.2002.a kehtiva

TsÜS § 93 lg 3 sätestab otsesõnu, et kui mõlemad pooled on eksinud samades asjaoludes,

võib kumbki pool nõuda lepingu vastavusse viimist sellega, mis oleks kokku lepitud, kui

pooled ei oleks eksinud. VÕSRS 7 lg 1 kohaselt ei kuulu aga TsÜS (2002) § 93 lg 3

käesoleval juhul kohaldamisele.

9.1. TsÜS (1994) § 71 lg 5 ja § 108 lg 1 alusel esitatav võimalik nõue olulise eksimuse mõjul

tehtud tehingu korrigeerimiseks, s.o selle vastavusse viimiseks lepingupoolte tegeliku tahtega,

on ringkonnakohtu arvates õigussuhet kujundava iseloomuga, s.o tuvastuslikku laadi, mis ei

allu iseenesest aegumisele. Küll aga võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi lepingu sisu

ümberkujundamise õiguse tuvastamise vastu, kui muudetud sisuga lepingule ei ole käesoleval

ajal enam võimalik tugineda – muuhulgas juhul, kui aegunud on selle lepinguga seotud

võimalikud rahalised nõuded.

9.2. Alternatiivselt on tehingu korrigeerimise (eksimuse kõrvaldamise) nõuet võimalik

käsitada sarnaselt lepingu kehtetuks tunnistamise nõudena (TsÜS (1994) § 71 lg 4), kuna

tegemist on puudutatud isikule kuuluva alternatiivse võimalusega vabaneda olulise eksimuse

mõjul tehtud tehingu tagajärgedest. Niisugusel juhul kehtinuks nõude esitamisel TsÜS (1994)

§ 71 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaeg, s.o kuus kuud ajast, mil isik sai eksimusest teada või

pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui viis aastat tehingu tegemisest. Aegumistähtaja

kulgemine algas ajast, mil hageja sai eksimusest teada või pidi sellest teada saama. Kui asuda

seisukohale, et hageja pidi eksimust märkama kohe lepingu sõlmimisel, s.o 08.02.2001.a, siis

oleks hageja vastav nõue 01.07.2002.a seisuga aegunud. Isegi juhul, kui nõue ei oleks

01.07.2002.a seisuga olnud aegunud, tuleneks VÕSRS §-de 9 ja 10 ning TsÜS (2002) § 99 lg

2 koosmõjust, et tehingu tühistamise (ja seega ka muutmise) õigus lõpeb, kui tehingu

tegemisest on möödunud kolm aastat. Sellisel juhul oleks nii eksimuse kui ka tehingu

korrigeerimise puhul tegemist õigust lõpetavate tähtaegadega varasemas TsÜS-is sätestatud

aegumistähtaegade asemel, kuid VÕSRS § 10 järgi kohalduks ka neile VÕSRS §-s 9

sätestatu. Seega oleks VÕSRS § 9 lg 2 järgi hageja nõue tehingu korrigeerimiseks lõppenud

hiljemalt 01.07.2005.a sõltumata sellest, millal ta eksimusest teada sai või pidi teada saama.

9.3. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et nõuet olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu

muutmiseks oleks võimalik esitada lepingu teise poole vastu. A.R. ga ehitise mõttelise osa

müügilepingu sõlminud H.-P.T. on surnud 27.01.2002.a. Ringkonnakohtu arvates oleks

tehingu korrigeerimise nõuet võimalik esitada ka tehingu poole üldõigusjärglase vastu (H.-P.

T. esialgne pärija oli H.K. ; H.K. i pärija oli T.K. ). Käesolevas asjas ei ole kostja V.V. aga

H.-P.T. üldõigusjärglane, vaid kostja sai vaidlusaluse ehitiseosa kinkelepinguga esialgse

müüja (H.-P. T. ) pärija pärijalt (T. K. ). Ringkonnakohus leiab, et kostja V. V. ei ole 2001.

aastal sõlmitud müügilepingu osas ka H.-P. T. eriõigusjärglane, kuna V. V. ei ole üle antud

H.-P.T. ja A.R. vahelisest müügilepingust tulenevaid õigusi ega kohustusi.

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et nõue tuvastada H.-P.T. ja A.R. vahel 08.02.2001

sõlmitud ehitise mõttelise osa ostu-müügilepingu osaliste tegelik tahe müüa ja osta 173/9115

suuruse mõttelise osa asemel 2125/9115 mõttelist osa ehitisest, teisisõnu nõue viia leping

vastavusse lepingupoolte tegeliku tahtega, on esitatud vale kostja vastu ja tuleks ka sellel

alusel jätta rahuldamata.

10. Hageja taotles ka 08.02.2001.a sõlmitud H.-P. T. ja A.R. vahelise müügilepingu p-s 1

sisalduva kokkuleppe tühiseks tunnistamist müüdava mõttelise osa suuruse määratlemise

osas.

10.1. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et puudub alus tunnistada müügileping tühiseks

üksnes osaliselt, s.o müüdava mõttelise osa suuruse osas, jättes lepingu tervikuna kehtima

ilma lepingu esemeks oleva mõttelise osa suurust määratlemata. Käesolevas tsiviilasjas

puudub õiguslik alus ja võimalus muuta 08.02.2001.a sõlmitud müügilepingu punktis 1

määratletud mõttelise osa suurust, kuna kostja ei olnud selle müügilepingu pool ega ole ka

poole õigusjärglane, kelle suhtes saaks lepinguga seotud õiguskaitsevahendeid teostada

(käesoleva otsuse p 9.3).

Sarnaselt otsuse punktis 9.1 käsitletuga võib hagejal puududa õiguslik huvi lepingu osalise

või ka täieliku kehtetuse tuvastamise nõude esitamiseks, kui tuvastamisele järgneda võivad

nõuded on ilmselgelt lõppenud või ilmselt aegunud ja kostja sellele tugineb (vt ka Riigikohtu

seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-97-13 p 10 ja nr 3-2-1-73-08 p 16).

10.2. Hageja on tehingu (osalise) tühisuse põhjendustena esile toonud järgmised alused:

1) leping on vastuolus heade kommetega, kuna ei vasta poolte tegelikule tahtele;

2) leping on vastuolus seadusega, täpsemalt TsÜS (1994) § 61 lg 3, mille kohaselt

tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele;

3) leping on vastuolus heade kommetega, kuna vastastikuste soorituste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Ringkonnakohus märgib, et kaks esimest põhjendust (s.o vastuolu heade kommetega või

seadusega seetõttu, et tehing ei kajasta poolte tegelikku ja vabalt kujunenud tahet) viitavad

taas kord poolte eksimusele tehingu tegemisel. Asjaolu, et tehingu pooled ei tuginenud

õigeaegselt eksimusele, ei anna neile hiljem täiendavat õigust tugineda tehingu

mittevastavusele heade kommete või seadusega samadel põhjendustel, mis oleksid olnud

aluseks tehingu võimalikule tühistamisele eksimuse tõttu. Tehing ei saa olla üheaegselt

tühistatav (vaidlustatav) eksimuse tõttu ja lisaks samadel põhjendustel ka tühine.

10.3. Kõne alla võib tulla tehingu (lepingu) vastuolu heade kommetega põhjusel, et

vastastikuste soorituste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samas oleks

sellel alusel võimalik tuvastada üksnes müügilepingu kui terviku tühisus, mitte aga lepingu

osaline tühisus üksnes lepingu esemeks oleva mõttelise osa suuruse määratlemise osas.

Hageja eesmärk ei olnud saavutada kohtu poolt kogu müügilepingu tühisuse tuvastamine

tervikuna, mistõttu ringkonnakohus seda lepingu tühisuse alust täiendavalt ei käsitle.

Sarnaselt otsuse p-s 9.3 märgituga leiab ringkonnakohus, et nõuet lepingu tühisuse

tuvastamiseks on võimalik esitada üksnes lepingu teise poole või tema üldõigusjärglase vastu.

Kohtul ei ole õiguslikult võimalik V. V. vastu esitatud hagis tuvastada A.R. ja H.-P. T.

vahelise müügilepingu tühisust.

Nõue tunnistada 08.02.2001.a sõlmitud H.-P. T. ja A.R. vahelise müügilepingu p-s 1 sisalduv

kokkulepe müüdava mõttelise osa suuruse kohta tühiseks ei kuulu seega rahuldamisele.

11. Järgnevalt on hageja esitanud nõuded tuvastada 09.05.2005 T.K. ja V. V. vahel sõlmitud

kinkelepingu punktide 1.1. ja 2.2. tühisus osas, milles lepingu esemeks on 2765/10 000

mõttelist osa ehitisest ja millega kingisaaja saab nimetatud mõttelise osa omanikuks lepingu

tõestamise hetkest, samuti kehtestada kinkelepingu p 1.1. redaktsioon, mille kohaselt lepingu

esemeks on 620/10 000 mõttelist osa elamust. Erinevates menetlusdokumentides on hageja

palunud tuvastada ka T.K. ja kostja (V. V. ) vahelises kinkelepingus sisalduva omandiõiguse

üleandmise kokkuleppe (asjaõiguskokkuleppe) tühisus 2141/10 000 suurust mõttelist osa

puudutavas osas.

11.1. Kõnealune nõue on käsitatav tuvastusnõudena. Hageja eesmärk on tuvastada, et kostja

V. V. ei omandanud T. K. sõlmitud lepingu alusel mitte 2765/10 000 suurust mõttelist osa

ehitisest, vaid omandas üksnes 620/10 000 suuruse mõttelise osa ehitisest. Hageja tugineb

asjaolule, et T. K. ei olnud õigustatud tegema käsutust 2765/10 000 suuruse mõttelise osa

võõrandamiseks, mistõttu V. V. l ei saanud tekkida ka omandiõigust nimetatud suuruses

ehitise mõttelisele osale.

Kuigi hageja ei olnud ise nimetatud tehingu pool, võib tal olla õigustatud huvi teiste isikute

vahel sõlmitud käsutustehingu kehtetuse tuvastamiseks eeldusel, et see tehing mõjutab tema

õigusi, st asjaõiguslikku positsiooni (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-14 p 17,

3-2-1-140-07 p 14, 3-2-1-110-11 p 14). Piisav ei ole ainuüksi võlaõigusliku positsiooni

kahjustamine. Hageja tugineb sellele, et kahjustatud on tema asjaõiguslik positsioon ehitise

2141/10 000 suuruse mõttelise osa omandamisel.

11.2. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et tema eesmärk tuvastushagi esitamisel on

saada rahalist hüvitist, mitte saavutada olukord, kus ta saaks kinnistu kaasomanikuks osas,

mis vastab 2125/9115 mõttelisele osale ehitise kui vallasasja kaasomandist. Hageja pidas

kaasomandi osa tunnustamisele suunatud nõuet käesoleval ajal ise perspektiivituks, kuna

pärast XXXX esmakinnistamist on V. V. kuulunud mõtteline osa edasi võõrandatud ja hageja

ei suuda tõendada, et G. J. omandas kinnistuosa teades kinnistusraamatu kande ebaõigsusest.

Tegemist ei ole omandi kaitsele suunatud nõudega (AÕS § 80 või § 89), samuti mitte

kaasomanike vahelise vaidlusega (AÕS § 72 lg 5, § 71 lg 3).

Kohus jääb ka selle nõude puhul seisukohale, et kohtul puudub seadusest tulenev alus muuta

09. juunil 2006.a T. K. ja V. V. vahel sõlmitud kinkelepingu tingimusi (s.o kingitud mõttelise

osa suurust) ja kehtestada selle lepingu uut redaktsiooni. Kuna puudub nõude esitamise õigus,

ei ole võimalik anda hinnangut ka sellise nõude aegumisele.

Õiguslikult võimalik oleks hageja nõue tuvastada kinkelepingus sisaldunud omandiõiguse

üleandmise kokkuleppe tühisus 2141/10 000 suurust mõttelist osa puudutavas osas. Ka see

tuvastusnõue ei allu iseenesest aegumisele, kuid hagejal võib puududa õiguslik huvi lepingu

tühisuse tuvastamise nõude esitamiseks juhul, kui tuvastamisele järgneda võivad nõuded on

ilmselgelt lõppenud või ilmselt aegunud ja kostja sellele tugineb.

12. Rahaliste hüvitisnõuetena esitas hageja järgmised alternatiivsed nõuded:

• välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 31 112 eurot või

• kahjuhüvitis 31 112 eurot või

• kaasomandi osas teostatud remondiga alusetult saadud 10 865 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et rahalise hüvitise saamise nõuet tuleb käesolevas menetluses lugeda

hageja põhinõudeks ning eelkäsitletud tuvastusnõuded on üksnes hüvitise nõude lahendamise

eelduseks. Sellele seisukohale on asunud põhjendatult ka kostja ning sisuliselt on ka hageja

nõustunud, et hagi esitamise peamine eesmärk on rahalise hüvitise saamine, mitte eraldi

hagejale elamus kuuluma pidanud kaasomandiosa õige suuruse tuvastamine.

12.1. Nõue 31 112 euro saamiseks on esitatud alternatiivselt nii alusetu rikastumise kui

õigusvastaselt kahju tekitamise sätete alusel. Nõude suurus põhineb asjaolul, et kostja V. V.

müüs 25.01.2007.a lepinguga G. J. kinnistusraamatu andmetel temale kuulunud hooneosa,

mille tegelik väärtus oli hageja väitel 530 000 krooni.

Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt kinkis T. K. 09.06.2005.a lepinguga

V. V. 2765/10 000 mõttelist osa ehitisest ning sama suur mõtteline osa moodustatud

kinnistust kuulus V. V. ka kinnistusraamatu andmetel (22.08.2006.a esmakanne, t I kd lk 69).

25. jaanuari 2007.a lepinguga (t I kd lk 70-81) müüs V. V. 2765/10 000 suuruse mõttelise osa

kinnistust G. J. hinnaga 500 000 krooni (hageja väitel alla turuhinna). Hageja on oma

arvestuses lähtunud sellest, et kostja müüs 2331/10 000 suuruse kaasomandiosa ning leidnud,

et 1/10 000 hooneosa väärtuseks oli 227,37 krooni. Kuna hageja kaotas 2141/10 000 suuruse

hooneosa, soovib ta saada hüvitist 486 799,64 krooni ehk 31 112 eurot.

12.2. Hindamaks hageja hüvitisnõuete aegumist tuleb kohtul võtta seisukoht, kas hageja nõue

on kvalifitseeritav õigusvastaselt kahju tekitamise nõudena (VÕS §§ 1043 - 1055) või alusetu

rikastumise nõudena. Viimasel juhul võib eelkõige kõne alla tulla VÕS § 1037 jj kohaldamine

(väärtuse hüvitamise nõue õiguse rikkumise korral). Samas nõustub ringkonnakohus apellandi

seisukohaga, et aegumise hindamisel ei ole olulist vahet, kas nõue kvalifitseerida

õigusvastaselt kahju tekitamisena või alusetu rikastumisena, kuna nii TsÜS § 150 kui § 151

sätestavad ühtviisi 3 aasta pikkuse aegumistähtaja arvates nõude tekkimise alusest

teadasaamisest või teada saama pidamisest.

12.3. Hageja poolt esitatud väiteid ja asjaolusid kogumis analüüsides võib hageja nõue

tuleneda sellest, et maa erastamisega lõppes vallasomand ning hageja kaotas potentsiaalse

omandiõiguse 2141/10 000 suurusele ehitise mõttelisele osale (hageja väidete kohaselt ostis ja

omandas ta 2001. aastal 2331/10 000 suuruse mõttelise osa ehitisest, kuid kinnisasjast kuulub

talle kinnistusraamatu andmetel ainult 190/10 000).

Sellise nõude esitamise eelduseks on, et hagejal oli vallasomand 2331/10 000 suurusele

ehitise mõttelisele osale. Nimetatud suuruses ehitise mõttelise osa omand sai hagejale kuuluda

juhul, kui 2001. aastal H.-P.T. talle selle üle andis. Ringkonnakohus jõudis juba eelpool

seisukohale, et käesoleva menetluse raames ei ole võimalik tuvastada 08.02.2001.a

müügilepingu poolte tegelikku tahet. Kostja V. V. ei olnud 08.02.2001.a H.-P. T. ja A.R.

vahel sõlmitud lepinguga seotud ja tema vastu ei saa hageja esitada nõuet 08.02.2001.a

lepingu tegeliku sisu tuvastamiseks.

Peale selle oleks hageja nõude esitamine välistatud juhul, kui kostja omandas 09.06.2005.a

kinkelepinguga heauskselt 2765/10 000 suuruse mõttelise osa elamust, mis hõlmas ka

hagejale kuuluma pidanud mõttelist osa.

12.4. Vallasomandi kaotanud isiku nõue võib tuleneda õigusvastasest kahju tekitamisest, mis

seisneb kinnisasja omandanud isiku tegevuses, et saada kinnisasja omanikuks. Õigusvastane

tegevus võis toimuda enne esmakinnistamist, mil ehitise kui vallasasja omanik kaotas ehitise

kui vallasasja omandi.

Hageja ei ole selgelt esile toonud, missugust kostja tegu ta peab endale õigusvastaselt kahju

tekkimise aluseks. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et kahju on tema arvates tekkinud

kostja tegude tõttu nende kogumis – s.o esiteks võttis kostja 09.06.2005.a lepinguga vastu

kinke suuremas osas, kui kinkijal oli õigus kinkida, teiseks erastas kostja 2006.a ehitise

mõttelise osa juurde rohkem maad kui oleks võimaldanud kostjale kuuluma pidanud

kaasomandiosa suurus (esmakinnistamine 22.08.2006) ja kolmandaks müüs kostja

25.01.2007.a kinnistu mõttelise osa 2765/10 000, saades sellest tulu.

12.5. Tehingute tegemine, mille kaudu isik midagi omandab või tasu eest võõrandab, ei ole

iseenesest käsitatav õigusvastaste tegudena. Õigusvastase teona võiks olla käsitatav niisugune

tegevus, mis on suunatud teise isiku arvel varaliste eeliste saamisele. See võiks seisneda

tegevuses eesmärgiga saada endale kinnisasjast suurema mõttelise osa omand võrreldes

ehitise kui vallasasja mõttelise osaga, mille kostja oli tegelikult 09.06.2005.a kinkelepinguga

omandanud.

Hageja õigusi kahjustava õigusvastase teona ei saa ringkonnakohtu arvates käsitada kostja

poolt 09.06.2005.a kinkelepinguga 2765/10 000 suuruse mõttelise osa omandamist. Juhul, kui

kostja nimetatud suuruses ehitise mõttelist osa tegelikkuses ei omandanud (nt seetõttu, et

kostja ei olnud heauskne omandatava mõttelise osa suuruse osas, või ei täidetud vallasomandi

üleandmise AÕS §-s 92 ja AÕSRakS § 13 lg-s 6 sätestatud eeldusi), siis ei rikkunud

kinkelepingu sõlmimine ja kinke vastuvõtmine iseenesest hageja õigusi, s.o see ei toonud

iseenesest kaasa hageja õiguste kaotust.

12.6. Kui aga kostja omandas kinkelepinguga 2765/10 000 suuruse mõttelise osa ehitisest, ei

ole hagejal ringkonnakohtu arvates õigust esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, kuna

seadus ei näe omandi kaotanud isikule ette õigust nõuda hüvitist heauskselt omandajalt. Kui

nõuet ei ole õiguslikult võimalik esitada, ei saa hinnata ka sellise nõude aegumist.

Seega võis hageja teoreetiliselt esitada kostja vastu hüvitise nõude vaid juhul, kui kostja ei

omandanud tegelikult 09.06.2005.a kinkelepinguga 2765/10 000 suurust mõttelist osa

kinnistust. Kostja õigusvastase teona saaks sel juhul olla käsitatav niisugune pahauskne

tegevus, mille tulemusena sai kostja alates 22.08.2006.a esmakinnistamise tagajärjel

2765/10 000 suuruse kinnistu mõttelise osa omanikuks (s.o tekkis kinnisomand ja lõppes

varasem vallasomand). Alternatiivselt oleks kostja niisugust pahauskset tegevust võimalik

kvalifitseerida ka hageja kui õigustatud isiku (vallas-)omandi rikkumisena VÕS § 1037 lg 1

tähenduses.

Hilisem kinnisasja mõttelise osa müük V. V. poolt ei saanud enam rikkuda hageja kui

vallasasja omaniku õigusi, kuna kinnisasi temale ei kuulunud (sarnasele seisukohale asus

Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-12).

13. Nii kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude kui ka alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumine algab ajast, mil õigustatud isik sai teada kahjust ja kahu hüvitama

kohustatud isikust, või pidi sellest teada saama, või vastavalt sai või pidi teada saama

rikkumisest ja kohustatud isikust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja kostja seisukohaga, et kostja pidi kahjust/rikkumisest

teada saama hiljemalt 2006. aastal, kui toimus maa erastamine ja kinnistusraamatusse kannete

tegemine. 22.08.2006.a kinnistusraamatu esmakande kohaselt olid XXXX kinnisasja

kaasomanikeks teiste hulgas V.V. 2765/10 000 suuruses ja A.R. 190/10 000 suuruses

mõttelises osas. AÕS § 55 kohaselt on kinnistusraamat avalik ning keegi ei või end

vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Kinnistusraamatusse kannete

tegemisel ei saanud mõistliku hoolsusega tegutsevale isikule jääda märkamata, et V. V. ja

A.R. kaasomandi osade suurus erineb suurusjärgu võrra (enam kui 14-kordselt). Kohtu

arvates ei ole põhjendatud apellandi väited, et tavainimesena ei pidanud ta murdarvude

ebaõiget suurust märkama. Kui eeldada, et hagejal ei olnud hoolsuskohustust veenduda

kaasomandi murdosa suuruse õigsuses, siis puuduks alus nõuda sellekohast kõrgendatud

hoolsust ka teistelt isikutelt, sh kostjalt.

Seega jõudis maakohus õigesti järeldusele, et käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse esitamise

ajaks (20.11.2012.a) oli möödunud 3-aastane aegumistähtaeg arvates ajast, mil hageja pidi

teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või alternatiivselt oma vallasomandi

rikkumisest ja rikkumise teel saadu hüvitamiseks kohustatud isikust. Kokkuvõttes on

maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue hüvitise saamiseks on aegunud.

14. Lisaks esitas hageja alternatiivse nõude hüvitise saamiseks põhjendusel, et hageja on

teinud vaidlusaluses korteris alates 2003. aastast remonti, mille tulemusena suurenes

kaasomandiosa väärtus 10 865 euro võrra. Selline nõue saaks olla kvalifitseeritav VÕS § 1042

järgi teise isiku esemele õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamise nõudena. Selle nõude

saab esitada eseme omaniku vastu ulatuses, milles eseme omanik on nõude esitamise aja

seisuga kulutuste tulemusena rikastunud. Juhul, kui isik, kelle eseme suhtes kulutusi tehti,

selle võõrandab, peab kulutusi teinud isik alusetu rikastumise nõude edukaks

maksmapanekuks tõendama, et tehtud kulutuste tagajärjel suurenes eseme võõrandamisest

saadav tulu.

VÕS § 1042 lg 1 teise lause kohaselt tekib kulutusi teinud isiku alusetu rikastumise nõue

alates ajahetkest, mil isik, kellele ese kuulub, saab selle väärtuse suurenemist reaalselt

kasutama hakata, s.o eelkõige alates ajahetkest, mil isikul õnnestub eseme väärtuse

suurenemine majanduslikult kasulikult realiseerida, nt ese teise isiku poolt tehtud kulutuste

tagajärjel suurenenud hinnaga võõrandada. Käesoleval juhul võõrandas kostja temale

kuulunud kinnisasja mõttelise osa (2765/10 000) G.J. ile 25. jaanuaril 2007.a.

Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel ei ole alust arvata, et kostjal

õnnestus realiseerida kinnistu mõtteline osa kõrgema väärtusega tulenevalt hageja poolt

tehtud kulutustest (25.01.2007.a lepinguga võõrandas kostja kinnistuosa G. J. hinnaga

500 000 krooni, samal ajal kui hageja väitel oli kinnistuosa tegelik turuväärtus 530 000

krooni). Sellest olenemata oleks VÕS § 1042 lg 1 teise lause ja TsÜS § 151 lg 1 koostoimes

aegunud ka see hageja nõue. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et hageja pidi oma õigust

rikkumisest teada saama hiljemalt maa erastamisel ja kinnistusraamatusse kannete tegemisel

2006.a.

15. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kõik

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates

käesoleva otsuse jõustumisest.

16. Käesolevas asjas andis ringkonnakohus oma 16. mai 2013.a määrusega apellandile

menetlusabi, vabastades ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 550

eurot. Apellandil tuli tasuda riigilõiv summas 300 eurot viie osamaksena, mis on

ringkonnakohtu andmetel kohtu selleks ettenähtud kontole laekunud.

TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma

menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui

talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seoses eeltooduga mõistab

ringkonnakohus apellandilt Eesti Vabariigi kasuks välja täiendava riigilõivu summas

550 eurot.

Kuna menetluse käigus on ringkonnakohus kontrollinud A.R. varalist seisundit ja leidnud, et

esines alus apellandile menetlusabi andmiseks, peab ringkonnakohus võimalikuks kohustada

A.R. t tasuma riigilõivu osamaksete kaupa, s.o viie (5) võrdse osamaksena summas à 110

eurot.

Ringkonnakohus märgib, et vastavalt maakohtu 25.03.2013.a otsusele on apellant kohustatud

tasuma riigituludesse ka hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu summas

1 450 eurot.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/