3-14-68/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 25.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-68 Haldusasi Urmas Salumi kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamiseks summas 12 384 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Urmas Salumi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Urmas Salum Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määruse p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Urmas Salum esitas 19.11.2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju tekitamise eest summas 12 384 eurot, kuna ta on alates 02.11.2011 olnud paigutatud Tartu Vanglas kambrisse, kus tal on kambrikaaslasega kahe peale põrandapinda 2,5 m2.

2. Tartu Vangla 08.01.2014. a otsusega nr 1-13/212-2 jäeti U. Salumi kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

3. 21.01.2014 saabus Tartu Halduskohtusse U. Salumi kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist summas 12 384 eurot ja lisaks 516 eurot iga kuu eest kuni haldusasja lõpetava jõustunud kohtuotsuseni, kuna teda hoitakse Tartu Vanglas alates 02.11.2011 kambris, kus tal on isiklikku ruumi alla 2,5 m2. Kaebaja märgib, et tualettruum on eraldiseisev ruum, mida ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka ning et kambris oleva mööbli peal ei saa liikuda. Kaebaja hinnangul alandab vangla tegevus tema inimväärikust. Kaebaja taotles riigilõivu tasumisest vabastamist.

2 4. Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrusega jäeti rahuldamata U. Salumi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (p 1); U. Salumi kaebus jäeti käiguta osas, milles kaebaja taotleb Tartu Vanglalt hüvitist summas 12 384 eurot (p 2) ning anti puuduse kõrvaldamiseks, s.o 371,52 euro riigilõivu tasumiseks tähtaeg 15 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates (p 3); U. Salumi kaebus tagastati osas, milles kaebaja taotleb Tartu Vanglalt 516 euro suurust hüvitist iga kuu eest kuni haldusasja lõpetava jõustunud kohtuotsuseni (p 4). Määruse põhjendused:

a) Kaebajal ei ole läbitud VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus nõude osas, milles ta taotleb Tartu Vanglalt 516 euro suurust hüvitist iga kuu eest kuni haldusasja lõpetava jõustunud kohtuotsuseni. Eeltoodu tõttu kuulub kaebus nimetatud osas tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

b) HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades tuvastas kohus, et U. Salumi kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 15 eurot ((100-70)/4x2). Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-st 2 tulenevalt on kaebuselt tasutav riigilõiv 371,52 eurot. HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt ei anta menetlusabi juhul, kui on ilmne, et menetluses osalemine on perspektiivitu. Kohus leidis, et kaebajale ei ole menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed.

c) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2, on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 3 rikkumine (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49). Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et tal on Tartu Vangla kambris isiklikku ruumi alla 2,5 m2. Tartu Vangla kambrite põrandapinnad on ligikaudu 10 m2. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus nõustus kaebaja seisukohaga, et kambris asuvat tualetti (2 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC-d nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab EIK seisukoht asjas Tunis vs Eesti (p 46), kus EIK on pidanud põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Sellest tulenevalt on kaebaja isiklik ruum Tartu Vangla kambris 4 m2. Kohus osutas, et konventsioonist ei tulene lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema inimväärika kohtlemise tagamiseks. EIK hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², siis sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud sanitaartingimused. Kaebaja ei ole kaebuses kaevanud oma kambris üldiste valitsevate kinnipidamistingimuste muude aspektide üle. Kohus märkis täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuivõrd kaebaja isiklik ruum Tartu Vangla kambris on 4 m² ning pidades silmas, et kaebaja ei ole vastustajale ega kohtule esitatud taotlustes esile toonud asjaolusid, mis võiksid tingida kaebaja inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt EIK praktikast, asus kohus seisukohale, et ei ole alust hinnata kaebaja kavandatavat menetluses osalemist edukaks. Kohus märkis täiendavalt, et puudub vaidlus selles, et kambri põrandapind on ligikaudu 10 m2, millest 2 m2 on WC pind. Kuna kaebaja on viibinud kambris ühe kaaskinnipeetavaga, siis puudub sisuline vaidlus selles, et neile on tagatud 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Eelnevale tuginedes asus kohus seisukohale, et kaebaja osalemist menetluses ei ole põhjust hinnata edukaks, mistõttu jättis kohus kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks HKMS § 111 lg 1 alusel rahuldamata.

3

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. 27.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse U. Salumi määruskaebus, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrus, vabastada ta riigilõivu tasumisest ja võtta tema kahjunõue Tartu Vangla suhtes menetlusse. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla rikkus tema õigusi, kuid kohus jättis tema õigused kaitseta, kohustades teda tasuma riigilõivu summas 371,52 eurot, mida ta ei ole võimeline tasuma. Halduskohus piirab Põhiseaduse (PS) §-dest 11-15 tulenevaid kaebaja õigusi. Kui tema õigused jäävad kohtus kaitsmata selle tõttu, et ta ei suuda tasuda riigilõivu, siis on tegemist tema diskrimineerimisega tuginevalt PS §-le 12. Riigilõivust vabastamise võimaldamise eesmärk on tagada kohtusse pöördumise õigus hoolimata isiku majanduslikust olukorrast. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivust vabastamise põhjendatust, annab kohus eelhinnangu isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta ning mida olulisem on kaitstav õigus ja mida väiksemad isiku võimalused selle kaitsmiseks muul moel, seda enam on põhjendatud isiku vabastamine riigilõivu tasumisest. Riigikohtu praktika kohaselt pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (Riigikohtu 23.09.2010. a määrus nr 3-3-1-25-10, p 8; 31.10.2011. a määrus nr 3-3-1-55-11, p-d 8 ja 9). Kohus, jättes kaebaja õigused kaitseta, rikkus PS §-de 13 ja 14 sätteid. Kaebaja leiab, et halduskohus on asunud määruses ennatlikult hindama vaidluse sisulisi asjaolusid, millega kohus rikkus menetlusõiguse norme. Kaebaja märgib, et tal on olemas tõestusmaterjal EIK lahendist, tõendamaks, et 4 m²-st tuleb maha arvata ka mööbli alla jääv põrandapind.

6. Tartu Vangla palub 07.04.2014 esitatud vastuses jätta U. Salumi määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisega ei ole kohus rikkunud PS §-st 12 tulenevat õigust olla kõigi teistega seaduse ees võrdne. Riigilõivu tasumine on ette nähtud kõigile ja isiku riigilõivu tasumisest vabastamine on tavapärasest erinev kohtlemine. Halduskohus ei ole rikkunud PS §-st 15 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse pöörduda, kuna kohus ei tagastanud kaebust meelevaldselt, vaid põhjusel, et täitmata oli kohtusse pöördumise kohustuslik tingimus, s.o tasumata oli riigilõiv ja sellest kohustusest vabastamine ei olnud kohtu seisukohast põhjendatud. Kaebaja ei ole määruskaebuses vastu vaielnud halduskohtu selgitusele, miks ei vasta tõele kaebaja väited põrandapinna ning selles oleva isikliku ruumi kohta. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud. Arvestades, et U. Salum pöördus kohtusse ainuüksi seetõttu, et sai teada EIK seisukohast, mis puudutas kambris isikliku ruumi suurust, aga mitte seetõttu, et ta on reaalselt Tartu Vanglas temale määratud kambris viibimisel tuletanud enda õiguste rikkumist ning tema väited kambri pinna suuruse osas ei vasta tõele, siis on kohus teinud õige järelduse, et kaebus ei ole esitatud isiku oluliste õiguste kaitseks ning seega puudub alus tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus ei ole rikkunud PS §-st 13 tulenevat õigust riigi ja seaduse kaitsele, kuivõrd kaebaja on saanud kohtusse pöörduda. Halduskohus ei ole rikkunud ka PS §-st 14 tulenevat kohustust kaitsta isiku õigusi ja vabadusi. Halduskohtul on kohustus kontrollida kaebuse menetlusse võtmise lubatavust, sealhulgas seda, kas kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv või kas isik on taotlenud riigilõivu tasumisest vabastamist ja kas esinevad riigilõivu tasumisest vabastamise alused, mistõttu ei saa kohtu poolt isiku suhtes langetatud mittesobivast otsusest teha järeldust, et kohus on jätnud täitmata kohustuse kaitsta isiku õigusi.

7. U. Salum 16.04.2014 vastuses kohtunõudele teatas, et ta vaidlustab Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määrust p-i 1 osas ning kinnitas, et määruse p-i 4 ta ei vaidlusta.

4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

9. HKMS §-st 111 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Isiku maksejõuetuse tuvastamine ei tingi siiski automaatselt isiku vabastamist riigilõivu tasumisest. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta. Käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud U. Salumi maksejõuetuse, milles ei kahtle ka ringkonnakohus. Seega puudub vaidlus, et kaebaja oli kaebuse esitamisel maksejõuetu.

10. Halduskohus on kaebaja riigilõivust vabastamisest keeldumist põhjendanud kaebuse vähese edulootusega. Ringkonnakohus märgib, et kaebuse eduväljavaadete hindamist ei ole määruskaebusest nähtuvalt vääraks pidanud ka kaebaja, viidates Riigikohtu praktikale enne kehtiva HKMS-i jõustumist, mille kohaselt peab kohus maksejõuetu isiku riigilõivust vabastamise põhjendatuse hindamisel andma hinnangu isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Ringkonnakohus sedastab, et Riigikohus on 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 7 leidnud, et kehtiva HKMS-i regulatsioon erineb oluliselt enne 01.01.2012 kehtinud HKMS-i regulatsioonist riigilõivust vabastamise aluste kohta ja seetõttu on eelnev kohtupraktika menetlusabi andmise kohta kohaldatav üksnes osaliselt. Kuivõrd enne 01.01.2012 kehtinud HKMS-i redaktsiooni ajal tuli kohtul kontrollida menetlusabi taotleja eeldatavat menetluses osalemise edukust, siis selles osas on Riigikohtu praktika kohaldatav ka kehtiva HKMS-i ajal. Kohtutel on jätkuvalt õigus lisaks menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile kontrollida ka seda, kas taotleja menetluses osalemine on eeldatavalt edukas. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse eduväljavaadete kontrollimisel ei ole halduskohtul keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisuliste väidete, sh põrandapinna suurust puudutavate väidete õigsusele. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja arvamusega, mille kohaselt asus halduskohus määruses ennatlikult hindama vaidluse sisulisi asjaolusid, jättes kaebaja õigused kaitseta.

11. Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjalikult ja kohtupraktikat arvestades selgitanud põhjuseid, mis tingisid kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludel alus kahelda selles, et kaebusel ei ole eduväljavaateid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (4 m²) vastavuse kohta EIK lahendites märgitud nõutavale suurusele. Halduskohus on asjakohastele EIK lahenditele õigesti viidanud. VSkE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m² põrandapinda. Kuigi kaebaja ei ole tõendanud enda väidet, et 4 m²-st tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et eelviidatud normi sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Ka eeltoodu ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et kaebaja isiklik ruum kambris on 4 m². Halduskohus ei ole ületanud HKMS-is antud kaalutlusõiguse ulatust ega võtnud arvesse asjassepuutumatuid kaalutlusi. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus põhjendamatuks kaebaja väite, et kohus on menetlusõiguse norme rikkunud.

5

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendamatud on kaebaja väited PS §-dest 11-15 tulenevate õiguste ebaseadusliku piiramise kohta halduskohtu poolt. PS § 11 väidetava rikkumise osas ei ole kaebaja määruskaebuses sisulisi põhjendusi esitanud, mistõttu ringkonnakohus jätab nimetatud väite tähelepanuta. PS § 12 lg 1 lause 1 sõnastuse kohaselt on kõigile tagatud võrdsus seaduse ees, mis tähendab, et kõigile tuleb kohaldada kehtivaid seadusi ühtviisi (Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2002, lk 119). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus eeltoodud põhimõtet rikkunud, viidates nii asjakohasele seadusandlusele kui ka kohtupraktikale, millest lähtuvalt märkis nõutava riigilõivu summa kahju hüvitamise kaebuselt ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Põhjendamatu on kaebaja väide, et kohus on rikkunud PS § 13. PS § 13 kohaselt seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Halduskohus on toiminud kooskõlas õigusaktidega. Kui kaebaja soovib kaebust esitada, on tal võimalik seda riigilõivu tasumise korral teha, kuid põhjendamatu kaebuse puhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi kanda jätmine.

13. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse nr 3-3-2-1-04 p-s 27 väljendanud seisukohta, et PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Kaebajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuna väheperspektiivikaid kaebusi ei pea lahendama riigi kulul. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28).

14. Riigikohus selgitas 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9, et HKMS-i uue regulatsiooni järgi ei tule enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Sellekohased kaebaja väited, tuginevalt Riigikohtu määrustele nr 3-3-1-25-10 ja nr 3-3-1-55-11, on asjakohatud. Käesolevas asjas on halduskohus menetlusabi andmise otsustamisel õigesti juhindunud 01.01.2012 jõustunud HKMS-i vastavatest sätetest. Lisaks märgib ringkonnakohus, et määruskaebuses viidatud Riigikohtu määruse nr 3-3-1-55-11 p-s 9 käsitles kohus RLS § 57 lg 14 alusel riigilõivu tasumist, milline RLS-i säte ei ole käesolevas asjas asjakohane. Vaidlustatud määruses on halduskohus õigesti märkinud, et tulenevalt RLS § 571 lg-st 2 kuulub kaebuselt tasumisele riigilõiv summas 371,52 eurot.

15. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.03.2014. a määruse p 1 muutmata.

Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/