3-13-2335/31 · 3-13-2335/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2335 Haldusasi Jaak Reinomägi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, kohustava ettekirjutuse tegemiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jaak Reinomägi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Jaak Reinomägi Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Jaak Reinomägi käis 25. juunil 2013 Rakvere politseijaoskonnas sooviga esitada päringut videosalvestise väljanõude kohta, kuid J. Reinomägi sõnade kohaselt keelduti talt seda vastu võtmast. Seepeale esitas J. Reinomägi 28. juunil 2013 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) päringu uuesti. PPA 4. juuli 2013. a vastuskirjast nr 2.1-3/109556-2 nähtuvalt tingis päringu vastuvõtmisest keeldumise J. Reinomägi enda käitumine – kuna tal oli kiire, ei jäänud ta ootama, et PPA töötaja kontakteeruks politseijaoskonna asjaajamistalituse töötajaga, et saada puuduolev pitsat päringu vastuvõtmise kinnitamiseks. Lisaks mainiti, et Rakvere politseijaoskonna 2011. a videosalvestised ei ole säilinud, mistõttu on nende väljastamine võimatu. PPA registreeris 24. juulil 2013 J. Reinomägi avalduse, milles taotleti menetluse algatamist, mille käigus saaks kinnitust asjaolu, et 28. oktoobril 2011 viibis J. Reinomägi Eestis. Siseministeeriumi 25. juuli 2013. a vastuse kohaselt edastati J. Reinomägi pöördumine, milles sooviti PPA ametniku distsiplinaarvastutusele võtmist, kelle pärast ei õnnestunud J. Reinomägil päringut üle anda, PPA sisekontrollibüroole, kelle põhiülesandeks on ametnike ja töötajate süütegude ja distsiplinaarasjade menetlemine.

PPA 26. augusti 2013. a vastuses avaldusele nr 1.3-1/124251-3 märgiti, et kuna J. Reinomägi sai oma päringutele vastused nii PPA kui ka Siseministeeriumi eelnevalt mainitud kirjadest, ei ole vajalik varasemalt antud vastuseid korrata. Täiendavalt mainiti, et ei tuvastatud distsiplinaarrikkumise asjaolusid Ida prefektuuri ametnike tegevuses. J. Reinomägi esitas PPA-le vaide (registreeriti 29. augustil 2013), kus vaidlustati seda, et 25. juunil ei võetud J. Reinomägilt vastu päringut videosalvestise väljanõudmiseks. PPA jättis 3. oktoobril 2013 vaide rahuldamata. 2. J. Reinomägi esitas 4. novembril 2013 halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada PPA toimingute õigusvastasus menetluses, mis välistas asjas distsiplinaarmenetluse alustamise, kohustada ettekirjutuse tegemiseks tagajärgede kõrvaldamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kaebaja 28. augustil 2013 esitatud vaiet ei vaadatud läbi tähtaegselt, so 10 päeva jooksul vaide saabumisest (haldusmenetluse seaduse § 84 lg 1). Taotluses, milles kaebaja soovis distsiplinaarmenetluse alustamist ametnike suhtes, olid välja toodud asjaolud, mis viitavad distsiplinaarsüüteo toimepanemisele ametnike poolt. Koos kaebusega esitas J. Reinomägi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. 3. Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrusega tagastati J. Reinomägi kaebus kohustamisnõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Määruses leiti, et kaebaja kohustamisnõue puudutab vaid PPA toimingut, millega jäeti alustamata distsiplinaarmenetlus PPA ametniku suhtes, kes jättis väidetavalt 25. juunil 2013 päringu vastu võtmata. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja taotleb kohtult tagajärgede kõrvaldamist PPA ametniku suhtes alustamata jäetud distsiplinaarmenetluse osas. Seega on kohustamisnõude eesmärgiks kohustada PPA-d alustama ametniku suhtes distsiplinaarmenetlust. Halduskohtu hinnangul puudub isikul võimalus taolist kohustamisnõuet kaebeõiguse puudumise tõttu halduskohtule esitada. 4. Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrusega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata ning kaebus tagastamata jäetud nõuete osas käiguta. Määruse kohaselt: 4.1. Riigilõivuseaduse § 571 lg 3 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, riigilõivu 250 eurot. 4.2. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb kohtul hinnata kaebaja maksevõimelisust ning seejärel menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule menetlusabi andmist piirab HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatu. Kaebaja edastas halduskohtule menetlusabi taotluse, millest nähtub, et kaebaja on töötu, tema ainsaks sissetulekuks on pension 70 eurot. Kaebaja elab koos emaga, kelle sissetulek on samuti pension 305 eurot. Kaebaja märkis, et tal on varalised kohustused, kuid jättis need täpsustamata. Vältimatuteks püsikulutusteks nimetas kaebaja toimetulekukulusid. 27. detsembri 2013. a määruses tsiviilasjas nr 2-13-57423 tuvastati kaebajal vara ja sissetulekute puudumine, mida oleks võimalik arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel. Seetõttu saab J. Reinomägi pidada maksejõuetuks isikuks. 4.3. J. Reinomägi taotleb kahju hüvitamist, mis tekkis väidetavalt avalik-õiguslikus suhtes seoses PPA poolt tema päringu vastu võtmata jätmisega, distsiplinaarmenetluse alustamata jätmisega ning tema teavitamata jätmisega, et tema vaie lahendatakse rohkem kui 10 päeva jooksul. Kuna tuvastamisnõude esitamise eesmärgiks on kahjunõue, mille kaebaja esitas koos tuvastamisnõudega ning arvestades, et hüvitamisnõude üheks eelduseks on avaliku võimu kandja 2

tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, ei pidanud halduskohus vajalikuks nõudeid eraldada ja eraldi nende edukust hinnata. 4.4. Halduskohus leidis, et J. Reinomägi hüvitamiskaebusel puuduvad eduväljavaated, kuna eelnevalt nimetatud toimingute tegemata jätmine ei ole kahju hüvitamise aluseks. Päring võeti J. Reinomägilt vastu 28. juunil 2013 ning sellele vastati 4. juulil 2013. Kaebusest ei nähtu, et väidetavalt 25. juunil 2013 päringu vastuvõtmisest keeldumisega kaasnenuks kaebajale pöördumatult negatiivseid tagajärgi. PPA ametniku suhtes, kes jättis vastu võtmata kaebaja päringu, distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus möönis, et vaide läbivaatamise tähtaja pikendamise teate edastamata jätmine võis olla õigusvastane, kuid puudub alus arvata, et sellega oleks kaasnenud hüvitamisele kuuluvat kahju. Seega tuleb hüvitamiskaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Halduskohus mainis, et riigi õigusabi taotluse osas võetakse seisukoht hiljem. 5. Tartu Halduskohtu 10. ja 11. veebruari 2014. a määrustega jäeti J. Reinomägi taotlus kohtuniku taandamiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. J. Reinomägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused tühistada. Määruskaebuses olid esitatud taotlused kohtuniku taandamiseks ja riigi õigusabi taotluse läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 6.1. Kohtunik ei ole asja menetlemisel järginud erapooletuse põhimõtet. 6.2. Kaebaja esitas halduskohtule riigi õigusabi taotluse, kuid kohtunik märkis selle osas, et nimetatud taotlus lahendatakse hiljem. Kuna kaebaja on esitanud määruskaebuse 6. jaanuari 2014. a määrustele, takistab riigi õigusabi taotluse lahendamata jätmine kaebaja õiguste efektiivset kaitset. 6.3. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas tal ei ole võimalik esitada kohtule nõuet tagajärgede kõrvaldamiseks, kui seadus näeb selleks võimaluse ette. Samuti on ebaselge see, kuidas on kaebajalt võimalik nõuda riigilõivu tasumist, kui kohus on tuvastanud kaebaja maksejõuetuse. 7. Politsei- ja Piirivalveameti vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Vastuse põhjenduste kohaselt: 7.1. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda distsiplinaarmenetluse alustamist, mistõttu ei ole tal vastava nõudega võimalik oma õigusi HKMS § 44 lg 1 kohaselt halduskohtus kaitsta. 7.2. Isikule antakse menetlusabi, kui on tuvastatud tema maksejõuetus ja edasist menetluses osalemist saab pidada edukaks. Maksejõuetuse tuvastamine ei too paratamatult kaasa riigilõivust vabastamist. Halduskohus on taotluse rahuldamata jätmisel arvestanud asjakohaste kaalutlustega. Asja materjalidest järeldub, et kaebaja hüvitamisnõuet on põhjendatud pidada ilmselgelt perspektiivituks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused on õiguspärased, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata seal esitatud seisukohti (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust eelnevalt nimetatud määruste tühistamiseks. 10. Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebaja väidetele, milles väljendatakse arusaamatust selle üle, miks riigilõivu tasumist üldse nõutakse, kui kohus peab kaebust perspektiivituks, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvestada kahte aspekti – esiteks isiku maksejõuetust, 3

teiseks menetluses osalemise edukust. Kui kohus tuvastab isiku maksejõuetuse, ei tähenda see veel riigilõivu tasumisest vabastamist, sest taolises situatsioonis on kohtul kohustus hinnata ka kaebuse eduväljavaateid. Nimetatud eelduste kontrollimise kohustus tuleneb HKMS § 111 lg-st 1. Kui kohus vabastaks isiku riigilõivu tasumise kohustusest ka siis, kui on alust kahelda kaebuse eduväljavaadetes, tähendaks see riigi piiratud rahaliste ressursside ebaotstarbekat kasutamist, seega jätab riik kaheldavate eduväljavaadetega kaebuste puhul riigilõivu tasumise kohustuse ja selle tasumata jätmisest tulenevad tagajärjed isiku kanda. Ühtlasi võimaldab taoline regulatsioon optimeerida kohtute töökoormust, kuna riigilõivu tasumata jätmine tähendab asja menetlusse võtmata jätmist, mistõttu ei saa kohtule esitatud probleem ka sisulist otsustust. 11. Ühtlasi jäi kaebajale ebaselgeks, miks tal ei ole võimalik esitada kohtule nõuet ettekirjutuse tegemiseks tagajärgede kõrvaldamise osas. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtu arusaamaga kohustamisnõude tagastamise osas ning kordab täiendavalt, et isikul puudub võimalus nõuda halduskohtult haldusorganile ettekirjutuse tegemist, et selle koosseisu kuuluva isiku suhtes algatataks distsiplinaarmenetlus, kuna vastava menetluse alustamata jätmine ei riku kaebaja õigusi. 12. J. Reinomägi on halduskohtule esitatud kaebuses esitanud taotluse talle riigi õigusabi määramiseks halduskohtumenetluses ning ka määruskaebuses palub J. Reinomägi koheselt tema riigi õigusabi taotluse läbivaatamist. Ringkonnakohus juhib J. Reinomägi tähelepanu sellele, et käesolevas määruskaebemenetluses vaidlustatud määrustega on halduskohus otsustanud üksnes tema mittevabastamise kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest tuvastamis- ja tühistamisnõude osas, tagastanud kaebuse kohustamisnõude osas ning selgitanud ühtlasi, et võtab riigi kulul esindaja määramise taotluse osas seisukoha hiljem. Seega ei saa ringkonnakohus käesolevas määruskaebemenetluses võtta seisukohta J. Reinomägile riigi õigusabi määramise osas, kuna halduskohus ei ole seda taotlust veel lahendanud. Samas leiab ringkonnakohus, et halduskohtule ei saa ette heita seda, et ta on lahendanud J. Reinomägi riigilõivust vabastamise taotluse enne riigi kulul esindaja määramise taotlust. 13. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused muutmata. Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene 4