3-12-1532/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1532 Haldusasi R.L. kaebus teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamiseks, vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.12.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kiviõli linna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja R.L. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk Vastustaja/apellant Kiviõli linn esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kiviõli linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.12.2012. a otsus muutmata. 2. Välja mõista Kiviõli linnalt R.L. kasuks 270 eurot apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 22. maini 2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kiviõli Linnavolikogu 21.06.2012. a otsusega nr 200 (tl 4-6) kinnitati alates 01.07.2012 Kiviõli linna ametiasutuse struktuur ja teenistujate koosseis. Otsuse kohaselt koondati kaks ametikohta – abilinnapea (majandusüksus) ja linnamajanduse peaspetsialist-projektijuht ning loodi juurde kaks uut ametikohta – juhtiv spetsialist (majandusüksus) ja kultuuri- ja spordispetsialist.

2

Kiviõli Linnavolikogu 21.06.2012. a otsusega nr 201 (tl 7) vabastati 30.06.2012 ametist palgaline linnavalitsuse liige – abilinnapea R.L. . Sama otsusega otsustati seoses ametist vabastamisega maksta R.L. hüvitust kahe kuu ametipalga ulatuses vastavalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 131 lg 1 p-le 1 arvestusega, et R.L. on 30.06.2012 seisuga avaliku teenistuse staaži 2 aastat 8 kuud ja 3 päeva. Samuti otsustati maksta R.L. palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest vastavalt ATS § 130 lg-le 2 ja kasutamata jäänud aegumata puhkuse eest rahalist hüvitist vastavalt ATS § 45 lg-le 1 ja töölepingu seaduse §-le 71. Kiviõli Linnavalitsus tegi R.L. Kiviõli Linnavolikogu 21.06.2012. a otsused nr 200 ja nr 201 teatavaks 22.06.2012. a kirjaga nr 4.3-1.1/508 (tl 8), mille R.L. sai kätte 22.06.2012.

2. R.L. esitas 20.07.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus enda ametist vabastamine õigusvastaseks tunnistada, muuta teenistusest vabastamise alus ning mõista välja kuue kuu ametipalga suurune hüvitis lähtudes ATS § 135 lg-st 2. Kaebuse kohaselt kutsus Kiviõli Linnavalitsus 21.03.2012 istungil abilinnapea R.L. i tagasi AS-i Kiviõli Soojus ja OÜ Järve Biopuhastus nõukogudest. Linnapea põhjendas tagasikutsumist abilinnapea suure töökoormusega tema põhitöökohal. Vähem kui 2,5 kuud hiljem, 04.06.2012, saatis linnapea volikogule ettepaneku abilinnapea ametist vabastamiseks. R.L. i ametist vabastamise alusena on 21.06.2012. a otsuse nr 201 preambulas välja toodud ka linnapea 04.06.2012 ettepanek. Tähelepanu väärib, et nimetatud ettepanek on tehtud varem kui kinnitati uus linna ametiasutuse struktuur ja teenistujate koosseis. Tuginedes ATS § 116 lg-le 2 ja 3 ei pakutud R.L. teist ametikohta ega arvestatud, et tal on kolm ülalpeetavat. R.L. i ametist vabastamine oli õigusvastane, kuna tuginedes ATS § 133 lg-le 2, ei tohi koondada ametnikku, kes kasvatab alla 3-aastast last. R.L. on üks alla 3-aastane laps (sünd 11.10.2009). Linnavalitsuses ja volikogus vastuvõetud otsuseid ei tehtud linnavalitsuse töö ümberkorraldamiseks ja efektiivsemaks muutmiseks, vaid pigem konkreetsest inimesest vabanemiseks. Seetõttu loobub kaebaja teenistusse ennistamisest.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus tunnistas 13.12.2012. a otsusega R.L. i teenistusest vabastamise koondamise tõttu õigusvastaseks, muutis teenistusest vabastamise alust, lugedes R.L. i teenistusest vabastatuks ATS § 114 alusel, mõistis Kiviõli linnalt R.L. i kasuks hüvitisena välja tema kuue kuu ametipalga ning menetluskulud summas 543,70 eurot. Halduskohtu otsuse kohaselt ei vaidle Kiviõli linn selle üle, et üks R.L. i kolmest lapsest oli teenistusest vabastamise ajal alla kolme aasta vanune ning on omaks võtnud, et seetõttu ei oleks tohtinud R.L. i koondada (tl 25). Vaidlust ei ole ka selle üle, et R.L. on ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu õigus saada kuue kuu ametipalga suurust hüvitist. Poolte erimeelsus piirdub sellega, kas nimetatud hüvitis kuulub täies ulatuses väljamaksmisele või on võimalik seda juba makstud koondamis- ja töötukindlustushüvitisega tasaarvestada. ATS § 135 lg 2 näeb ette, et kui õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnik loobub ennistamisest, on tal õigus nõuda vabastamise õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise maksmist. Samas on ATS § 135 lg-s 3 kehtestatud vaid, et niisugune hüvitise ülempiir ei kehti diskrimineerimiskeelu rikkumise korral, kuid pole ette näinud mistahes muid piiranguid. Vaidlusaluse otsuse andmise ajal oli koondamishüvitis reguleeritud ATS § 131 lg 1 neljas punktis ja nägi ette hüvitise kahe kuni kümne kuu ametipalga suuruses sõltuvalt koondatud ametniku teenistusstaaži pikkusest. Asjaolu, et ATS § 131 lg-s 13 oli kehtestatud koondamisel makstud hüvitise osalise tagastamise kohustus üksnes koondamise tõttu vabastatud ametniku nimetamisel enne hüvitise maksmise ajavahemiku möödumist koondamisel pakutud ametikohale, viitab selgelt, et seadusandja ei ole soovinud piirata ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest makstavat hüvitist mistahes muul põhjusel saadud väljamaksetega.

3

Seda, et ATS § 135 lg-id 1 ja 2 ei saa vaadelda ühtsena ning kuue kuu ametipalga suurune hüvitis kannab sanktsiooni iseloomu ja seda ei saa siduda mõnel muul alusel makstud hüvituse, sealhulgas ka sama seaduse § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitistega, on Riigikohus selgelt välja öelnud oma lahendites nr 3-3-1-51-99 ja nr 3-3-1-45-00. Kiviõli linna täiendavas vastuses (tl 37-38) viidatud Riigikohtu kohtuotsuse nr 3-3-1-85-11 seisukohad ei ole asjassepuutuvad. Nendega muudeti küll oma varasemat praktikat, kuid üksnes ATS § 135 lg 1 tuleneva teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu arvestamise osas ning täpselt sama tasu arvestamise aluseid käsitlevad ka kõik nimetatud otsuses osundatud kohtulahendid. Avaliku teenistuse seadus sisaldab küll koondamise korral töötuskindlustuse hüvitise maksmist reguleerivaid sätteid (ATS § 131 lg 12), kuid ei käsitle ebaseadusliku teenistusest vabastamisega seonduvat. Seega ATS § 135 lg-s 2 ette nähtud õigus nõuda ennistamisest loobumise korral teenistusest vabastamise aluse muutmist ja kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise maksmist, ei mõjuta töötuskindlustuse hüvitise saamise õigust. Ka vastupidise seisukoha puhul oleks tegemist üksnes töötukassa nõudeõigusega hüvitise saaja vastu, mitte aga ametiasutuse võimalusega jätta teenistusest koondatud ametnik osaliselt ilma seadusega talle ettenähtud hüvitisest. HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt peab Kiviõli linn täies ulatuses hüvitama kaebajale tema poolt tasutud 15 euro suuruse riigilõivu ja 528,70 euro suuruse õigusabikulu. HKMS § 108 lg-s 5 sätestatut ei pea kohus võimalikuks kohaldada, kuna pole alust lugeda Kiviõli linna poolt kaebus õigeksvõetuks. Vaidlusalune rahasumma on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku jaoks olulise suurusega ning vaidlus ise niisugune, millega toimetulek eeldab õigusalaste teadmiste olemasolu, mistõttu oli advokaadi poole pöördumine pärast vastustaja vastuse saamist 27.09.2012 igati õigustatud. Sellega seotud kulud jäävad mõistlikesse piiridesse ja on kaebaja poolt reaalselt kantud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kiviõli linn esitas Tartu Halduskohtu 13.12.2012. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ulatuses, milles mõisteti Kiviõli linnalt R.L. i kasuks välja hüvitisena R.L. i kuue kuu ametipalk ning menetluskuluna 543,70 eurot. Vastustaja palub tühistatud osas teha uus otsus, millega tasaarvestada R.L. i kuue kuu ametipalga hüvitise nõue Kiviõli linna poolt kahe kuu ametipalga ja teenistusest vabastamisest vähem etteteatamise hüvitise maksmisega summas 3 228,77 eurot. Lisaks vähendada R.L. i kuue kuu ametipalga hüvitise nõuet Eesti Töötukassa poolt tasutud 992,55 euro võrra. Jätta menetluskulud R.L. i kanda. Tartu Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb R.L. ATS § 135 lg 2 alusel makstavast hüvitisest maha arvata ATS § 131 lg 1 p 1 alusel makstud hüvitus kahe kuu ametipalga ulatuses, s.o. 2 302 eurot; ATS § 130 lg 2 alusel makstud hüvitus koondamisest vähem etteteatatud aja eest, s.o. 926,77 eurot; Eesti Töötukassa poolt tehtud rahalised väljamaksed kokku summas 992,55 eurot. Halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-51-99 märkis Riigikohus, et ATS § 131 lg 1 p-s 4 ja § 135 lg-s 2 on ette nähtud erinevad alused hüvituste maksmiseks ning § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse puhul ei ole tegemist täiendava hüvitusega. Nimetatud alused hüvitise maksmiseks ei ole paralleelselt rakendatavad. Kiviõli linn ei nõustu halduskohtu seisukohaga Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-85-11 asjasse mittepuutumise osas. Riigikohus märkis, et ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine on eesmärgipärane ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist. Kohus rõhutas, et ATS § 135 lg 1 sätestatud tasu on oma olemuselt kahju hüvitis (saamata jäänud tulu) ning selgitas, et kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud. Sellest

4

järeldub, et hüvitatavast kahjust tuleb reeglina maha arvata igasugune kasu, mida isik sai tulenevalt kahju tekitamisest (VÕS § 127 lg 5). Lahendis nr 3-3-1-52-10 osutas Riigikohus enda senisele praktikale, mille kohaselt on ATS § 135 lg 1 alusel makstavast hüvitusest sätte eesmärgile viidates peetud teatud juhtudel mahaarvamisi võimalikuks. Kooskõlas sätte eesmärgiga on teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast kolleegiumi praktika kohaselt (määrus haldusasjas nr 3-3-1-41-99 p 4) peetud võimalikuks maha arvata ka hüvitist, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel, s. o koondamishüvitist. Riigikohus pidas haldusasja nr 3-3-1-85-11 lahendamisel oluliseks märkida, et ATS § 135 lg 1 varasema tõlgenduse järgi mahaarvamise tegemata jätmine paneks täiendava rahalise koormuse kohaliku omavalitsuse üksusele. Põhiseaduse § 154 lg-st 2 tulenevalt võib sellise kohustuse kohalikule omavalitsusele panna vaid seaduse alusel. ATS § 135 lg-te 1 ja 2 erinev kohaldamine ei ole millegagi põhjendatud, kuivõrd kõnealuste hüvitiste iseloom ning eesmärk on samane. Halduskohtu seisukoht, et ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitis on sanktsiooni iseloomuga, on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr 3-3-1-13-06, millises kohus sedastas, et üldjuhul ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise eesmärk karistamine. Vastustaja leiab, et haldusorgani karistamine või tema kohustamine ametnikule tekitatud kahju hüvitamiseks ei saa sõltuda ametniku otsusest, kas ta soovib teenistusse ennistamist. Nii ATS § 135 lg-s 1 kui lg-s 2 sätestatud hüvitised on käsitletavad kahju hüvitistena. Seadusandja eesmärgiks ATS § 135 lg-te 1 ja 2 kehtestamisel on olnud hüvitada ametnikule õigusvastaselt teenistusest vabastamisel tekkinud kahju. Mitte millegagi ei ole põhjendatud haldusorganile täiendava rahalise koormuse panemine ning ametniku rikastumine olukorras, kus isik ei soovi tema teenistusse ennistamist. Halduskohus jättis hindamata ametnikule tema õigusvastaselt teenistusest vabastamisel makstavate hüvitiste eesmärgi. Kuivõrd töölt vabastamise aluse muutmisel ei ole tegemist enam koondamisega ega kohaldu ka koondamisel ette nähtud hüvitis ning koondamisest ette teatamise tähtajad, on kaebajale hüvitisi makstud alusetult. Teenistusest õigusvastaselt vabastatud ametnikule ATS § 135 alusel makstava hüvitise ning temale alusetult tasutud summade tasaarvestamist on pidanud lubatavaks ka Riigikohus otsuse nr 3-3-1-85-11 p-s 21. Eeltoodust nähtuvalt on Riigikohus pidanud lubatavaks tasaarvestuste tegemist kõigi summadega, millised on ametnik saanud seonduvalt tema teenistusest alusetult vabastamisega. Halduskohus jättis ebaõigesti väljamakstud summad R.L. i hüvitise nõudega tasaarvestamata. Halduskohus ei ole vastustaja väidete osas koondamishüvitise maksmiseks aluse puudumise kohta mingisugust seisukohta võtnud, vaid viidanud üksnes Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-51-99 avaldatud vastuolulistele järeldustele. Kohus rikkus seega oluliselt HKMS § 165 lg 1 p-i 4. Halduskohus luges R.L. i teenistussuhte lõpetamise aluseks ATS § 114, s.o. ametniku algatus. Kohtu seisukoht, millise kohaselt on R.L. sellest hoolimata õigus töötuskindlustushüvitisele, on vastuolus töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 6 lg 2 p-ga 1, millisega on oluliselt rikutud HKMS § 157 lg 1. Samuti jääb arusaamatuks, millel põhineb halduskohtu järeldus, et Töötukassal tekib R.L. i vastu tasutud töötuskindlustusmaksete osas regressinõue. R.L. aktsepteeris teenistussuhte lõpetamist ATS § 116 lg 1 alusel, s. o koondamine, esitades Eesti Töötukassale taotluse töötuskindlustushüvitise saamiseks. Sellest tulenevalt Kiviõli linna sanktsioneerimine R.L. i poolt heakskiidetud ja realiseeritud haldusakti eest, mille alusel R.L. sai riigilt hüvitist on põhjendamatu ning ebaseaduslik.

5. R.L. palub jätta Kiviõli linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata ning R.L. i menetluskulud mõista välja Kiviõli linnalt. Halduskohtu otsus on seaduslik ning selle põhjendused on asjakohased. Väär on apellatsioonkaebuse seisukoht, nagu R.L. väljamakstavast hüvitisest tuleks maha arvata koondamis- ja töötuskindlustushüvitised, samuti hüvitis koondamisest vähem etteteatatud aja

5

eest. Selline seisukoht ei tugine seadusele ega kohtupraktikale. Kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 1 ja 135 lg-s 2 oli ette nähtud erinevad alused hüvitiste maksmiseks ning § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitise puhul ei ole tegemist täiendava hüvitisega. Samuti ei tulene seadusest, et ATS § 135 lg-s 2 ette nähtud hüvitist saaks lugeda kaetuks teisel alusel makstud hüvitusega. Samal seisukohal on praktikas olnud ka Riigikohus lahendites nr 3-3-1-51-99 ja nr 3-3-1-45-00 ning oma vastavaid seisukohti pole Riigikohus muutnud. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahendites (k.a. lahend nr 3-3-1-85-11) käsitletakse töölt puudutud aja eest saadava hüvitise küsimust olukorras, kus isikud on vahepeal teise tööandja juures töötasu saanud ehk siis olukorda, kus isik soovib enda ennistamist varasemale ametikohale. Tegemist on olukorraga, kus teenistussuhe jätkub ning mõte on selles, et isik viidaks olukorda, mis vastaks olukorrale kui koondamist poleks aset leidnud. Riigikohus ei ole öelnud, et ATS § 135 lg-t 1 ja lg-t 2 peab sarnaselt kohaldama ning seega pole Riigikohus muutnud oma varasemat praktikat ATS § 135 lg 2 suhtes ehk seda, et ATS § 135 lg-s 2 ette nähtud hüvitise maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Üldjuhul pole avalik-õiguslikus suhtes tõepoolest kahju hüvitamise eesmärk karistamine, kuid ATS § 135 lg 2 puhul on ilmselgelt tegemist erijuhuga, mida toetab kohtupraktika. Mõistmatuks jääb Kiviõli linna püüdlus siduda Eesti Töötukassa poolt tasutud 992,55 eurot käesoleva vaidlusega, kuna nimetatud summa maksmine ei puuduta kuidagi Kiviõli linna. Vastustaja seisukoht nagu R.L. aktsepteeriks Eesti Töötukassale taotluse esitamisega tema teenistussuhte lõpetamist ATS § 116 lg 1 alusel, on meelevaldne ja eelkõige vastuolus vastustaja enda väidete ja seisukohtadega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Kiviõli linna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.12.2012. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

7. Apellatsioonkaebuses käib vaidlus selle üle, kas halduskohtu poolt väljamõistetud kuue kuu palga suurusest hüvitisest tuleb maha arvata kahe kuu ametipalk, teenistusest vabastamisest vähem etteteatamise hüvitis ning Eesti Töötukassa poolt tasutud 992.55 eurot. Samuti palutakse kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas (vt RKHKo nr 3-3-1-45-00) leidnud, et ATS § 135 lg-d 1 ja 2 ei saa vaadelda ühtsena. Erinevalt ATS § 135 lg-s 1 ettenähtud hüvitisest, mis on võrdne saamatajäänud palgaga teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sätestab ATS § 135 lg 2 üheselt, et ennistamisest loobumise korral väljamõistetud hüvitis on kuue kuu ametipalga suurune olemata sellest, kui pikk on olnud ajavahemik teenistusest vabastamise ja kohtu poolt selle ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise väljamõistmise vahel. ATS § 135 ega teised sätted ei näe ette aluseid hüvitise vähendamiseks ega selle välja mõistmata jätmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega nagu oleks halduskohus ekslikult leidnud, et RKHKo nr 3-3-1-85-11 sätestatud seisukohad ei ole antud asjas asjakohased. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et antud haldusasjas oli Riigikohtus vaidluse all küsimus, kas on võimalik ATS § 135 lg 1 alusel mõistetud hüvitisest mingeid summasid maha arvata. Selles lahendis oli olukord, kus kaebaja ennistati tööle ja kaebaja oli vahepeal töötanud teise tööandja juures ning saanud ka töötasu. Käesolevas

6

haldusasjas ei ole tegemist analoogse olukorraga, kuna kaebaja on loobunud tööle ennistamisest. Seega ei ole antud haldusasjas väljendatud seisukohad kohaldatavad ATS § 135 lg 2 puhul.

8. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega nagu oleks võimalik ATS § 135 lg 2 alusel makstavast hüvitisest maha arvata ka kaebajale seoses vabastamisega väljamakstud summat etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäevade eest ja hüvitist kasutamata jäänud aegumata puhkuse eest. Antud summad tulenevad ATS § 130 lg-st 2 ja ATS § 45 lg-st 1. ATS § 134 lg 1 sätestab, et ametiasutus on kohustatud teenistusest vabastamise päeval maksma ametnikule lõpparve, mis koosneb kõigist teenistussuhte lõppemise ajal asutusest saada olevatest summadest. Ehkki õigusvastane teenistusest vabastamine tõi kaasa lõpparve maksmise, oli kaebajal õigus puhkusele tekkinud juba varem. Samuti tekkis etteteatamistähtajast puudu jäänud hüvitis ametiasutuse tegevuse tõttu. Seega ei ole neid alust igal juhul ATS § 135 lg 2 alusel makstavast hüvitisest maha arvata. See on ka kooskõlas käesoleva otsuse p-s 9 viidatud Riigikohtu lahendi p-ga 21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ATS § 135 lg 2 alusel saadavast hüvitisest ei saa maha arvata ka kaebajale makstud hüvitist kahe kuu ametipalga ulatuses. Nagu ringkonnakohus juba varem märkis, ei ole ATS § 135 lg 2 alusel makstavast hüvitisest mingid mahaarvamised võimalikud. Pealegi ei oleks see ringkonnakohtu arvates kooskõlas ka selle sätte eesmärgiga, kuna selleks on isikule kompensatsiooni maksmine ebaõige vabastamise eest konkreetses summas, milleks on kuue kuu ametipalk. Juhul kui lubada sellest hüvitisest mahaarvamised, muutuks antud seaduse säte mõttetuks, kuna isikul ei oleks kasulik loobuda tööle ennistamise nõudest, kuna tööle ennistamise nõude puhul on tal õigus saada hüvitist kogu töölt sunnitult puudumise aja eest, samas kui sellest loobumise korral võiks tekkida olukord, kus ta kohtumenetluse tulemusena mingit reaalset eelist võrreldes kehtiva olukorraga ei saavuta

9. Ringkonnakohus leiab, et kaebajale väljamakstavast kuuekuulisest hüvitisest ei kuulu maha arvamisele Eesti Töötukassa poolt tehtud rahalised väljamaksed. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja oli Kiviõli Linnavolikogu 21.06.2012. a otsusega nr 201 vabastatud töölt seoses koondamisega. Kuna tegemist oli kehtiva haldusaktiga, siis oli kaebajal õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral töötuskindlustuse seaduse § 141 alusel. Asjaolu, et vaidlustatud halduskohtu otsusega tunnistati koondamine õigusvastaseks ja loeti kaebaja töölt vabastatuks omal algatusel, annab küll Töötukassal õiguse hüvitise saajalt või tema tööandjalt hüvitise tagasinõudmiseks töötuskindlustuse seaduse § 46 alusel, kuid ei mõjuta kaebaja ATS § 135 lg-st 2 tuleneva nõudeõiguse suurust. 10. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi apellatsioonkaebuses on esitatud taotlus, millega palutakse jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda, ei sisalda apellatsioonkaebus selles osas mingeid põhjendusi. Halduskohus on õigustatult leidnud, et kaebaja poolt kantud menetluskulud on põhjendatud ning mõistlikud ning need vastustajalt välja mõistnud. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis kuuluvad vastustajalt väljamõistmisele ka kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 270 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi