3-13-1347/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 21.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1347 Haldusasi M.M. kaebus Viru Vangla 05.07.2012. a käskkirja nr 6-3/1128-D tühiseks ja vanglaametnike tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning vanglaametnike tegevuses distsiplinaarsüüteo koosseisu tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.07.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 09.07.2013. a määrus muutmata ja M.M. määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Viru Vangla 05.07.2012. a käskkirjaga nr 6.-3/1128-D määrati kinnipeetav M.M. le distsiplinaarkaristus 05.06.2012 ja 06.06.2012 toime pandud kahe analoogse rikkumise eest kokku 16-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisena, kuna M.M. ei allunud nimetatud kuupäevadel valvurite korraldusele avada suu pärast tablettide manustamist.

2. M.M. esitas 07.08.2012. a vaide 05.07.2012. a käskkirja nr 6.-3/1128-D kehtetuks tunnistamiseks. Vangla väitel on vaide koostamise kuupäevaks märgitud 04.08.2012. Viru Vangla 05.10.2012. a otsustusega nr 6.-12/304-3 jäeti vaie läbi vaatamata ja tagastati.

3. 17.06.2013 saabus Tartu Halduskohtule M.M. kaebus Viru Vangla vastu. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on tema distsiplinaarkorras karistamisel 05.07.2012. a käskkirjaga nr 6-3/1128-D ületanud vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-s 4’ sätestatud tähtaega ning jätnud ka vaide ebaõigesti ja teadlike valede alusel menetlusse võtmata. Kaebaja soovib, et kohus tunnistaks 05.07.2012. a käskkirja tähtaja ületamise tõttu algusest peale tühiseks ning tuvastaks, et vangla direktor ja viienda üksuse juht on 05.10.2012. a vaideotsuses teadlikult valetades ja tähtaja rikkumisega haldusakti andes piiranud kaebaja kohtusse pöördumise õigust, tekitanud kannatusi ja alandanud inimväärikust ning pannud toime distsiplinaarsüüteo. Oma huvi põhjendas M.M. sooviga ära hoida sarnaste rikkumiste kordumine ja esitada tulevikus vangla rikkumiste kumulatiivse mõju alusel varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Koos kaebusega esitas M.M. menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 09.07.2013. a määrusega M.M. menetlusabi taotluse rahuldamata ja kaebuse käiguta ning andis tähtaja kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks vajalike 15 euro suuruste riigilõivude tasumiseks. Halduskohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tagajärgi saab kõige tõhusamalt kõrvaldada tühistamiskaebusega. M.M. on 05.07.2012. a käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudega vaide vanglale esitanud ja see tagastati, seega oli tal võimalus tühistamisnõudega kohtusse pöörduda, kuid kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt ei ole vastavat M.M. pöördumist kohtus registreeritud.

Kaebuse kohaselt on M.M. valesti aru saanud VangS § 64 lg-s 4’ kehtestatud tähtaja kulgemise algusajast. VangS § 1’ lg 1 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 33 lg-st 2 tulenevalt algab nimetatud seadustest tulenevate menetlustähtaegade kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati tähtaja algus ja lõpeb tähtaja viimasel päeval. Distsipliinirikkumine M.M. poolt toimus 05.06.2012. Seega tuleb karistuse määramise tähtaega hakata lugema alates 06.06.2012 ning 05.07.2012 oligi viimane päev, kui karistust sai määrata.

M.M. ei ole otsesõnu nimetanud, milles konkreetselt talle tekkinud kahju seisneb, kuid vaidlustatud tegevusega põhjustatud kannatustele ja inimväärikuse alandamisele viitamine lubab eeldada väärikuse alandamise läbi tekkinud mittevaralise kahju tekkimist. Seejuures on kaebajal aga tähelepanuta jäänud, et hüvituse saab kaasa tuua ainult niisugune väärkohtlemine, mis on olnud piisavalt tõsine, ületanud nii kestvuselt kui intensiivsuselt minimaalse raskusastme ning selle tagajärg on reaalne. Vaide tagastamine tähtaja rikkumise tõttu on kindlasti ebameeldiv ja võib põhjustada hingelisi läbielamisi, kuid ilmselgelt ei saa olla tegemist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt käsitletava väärkohtlemisega ning kaebuses esitatud põhjendused tulnuks esitada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale kohtusse tühistamisnõuet esitades.

Veel on kaebajal jäänud arvestamata, et RVastS § 7 lg 1 võimaldab kahju hüvitamise nõude esitamist üksnes siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Seega oli kaebajal võimalus tühistamisnõude esitamisel välja tuua oma seisukohad seoses vaide tagastamisega, kuid seda ta teinud ei ole. Isegi juhul, kui väited vaide üleandmise asjaolude kohta on tõesed, on tegemist üksnes kaebetähtaja ennistamisel arvesse tulla võivate põhjendustega.

Tuvastamisnõude rahuldamine toimunu tagajärgi ei kõrvalda ja seetõttu ei saa see nõue kaebajat eesmärgile viia. Halduskohtule ei ole seaduseandja andnud vanglaametniku süüteo tuvastamise õigust. Samuti ei ole halduskohtule antud sellekohaste nõuete pädevale ametkonnale edastamise õigust ega kohustust. Halduskohtu pädevusse mittekuuluv nõue tuleb HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt määrusega tagastada.

M. M kahekordseks arvestatavaks keskmiseks kuusissetulekuks enne kaebuse esitamist oli 45,33 eurot kuus, mis võimaldab tasuda nii kaebuse kui ka esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks vajalikke 15 euro suurusi riigilõive (kokku 30 eurot). Eeltoodud põhjustel ei luba M.M. kaebuse väited eeldada, et esitatud nõuetel oleks erilisi edulootusi ning M. M ei ole alust pidada ka maksejõuetuks. Menetlusabi taotlus jääb HKMS §

112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

5. M.M. esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 09.07.2013. a määrus tühistada ja vabastada ta tuvastamiskaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest.

6. Tartu Halduskohtu 19.07.2013. a määrusega parandas kohus ebatäpsuse 09.07.2013. a määruse resolutsioonis, rahuldas M. M määruskaebuse osaliselt ja tühistas 09.07.2013.a määruse osas, millega kohustati M. M tasuma 15 euro suurust riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest (tl 34).

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuse kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta, et M. M on juba korduvalt kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste alusel tehtud arvutuste põhjal riigilõivu tasumist nõutud (nr 06.05.2013. a määrus asjas nr 3-13-947 30 eurot, 18.06.2013. a määrus asjas nr 3-13-1294 30 eurot, 12.06.2013. a määrus asjas nr 3-13-1279 30 eurot, 05.06.2012. a määrus asjas nr 3-13-1173 30 eurot jne). Kaebaja on juba korduvalt kõnealuse aja alusel tehtud arvutuste põhjal riigilõivu tasunud (Riigikohtu määrus 3-7-1-3-86-13 - 25 eurot tasutud 14.05.2013, määrus nr 3-7-1-3-290-13

25 eurot, tasutud 26.06.2013, määrus nr 3-7-1-3-274-13 25 eurot, tasutud 13.06.2013). Kohus on seega teadlikult eiranud fakte ja pole seda ka põhjendanud ning jätnud tähelepanuta selle, et kohtul puudub igasugune õigus kaebajalt riigilõivu tasumist nõuda, sest kaebaja on maksejõuetu. Tegemist on seega olulise menetlusõiguse normi rikkumisega. Halduskohus tõlgendas valesti seadust. HKMS § 112 lg 1 p-i 1 tuleb tõlgendada koos sama seaduse § 116 lg-ga 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) §-ga 186, mitte kitsalt nagu halduskohus seda tegi. HKMS § 112 lg 1 p-s 1nimetatud piirang sisaldus ka varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus. Siis tuli seda järgida §-s 94 sätestatu alusel ning piirang oli ja on ka praegu sätestatud täpselt samas sõnastuses TsMS § 182 lg 2 p-s 1. See tähendab, et kohtud peavad kinnipeetava maksevõime hindamisel lähtuma ka varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni alusel tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi otsustest, sest seaduse sisu ei ole selles osas muutunud. Kui kohus leiab, et vabaduses viibiva isiku maksevõime hindamisel võib arvestada kulusid hügieenivahenditele, kirjatarvetele, telefonile, teele-kohvile, puuja juurviljadele jne põhjendatud kulutustena, siis tuleb seda teha ka kinnipeetava puhul. Vastasel juhul on tegemist teadliku diskrimineerimisega. Kohus ei saa panna kinnipeetavat valiku ette, et kas pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse või suhelda lähedastega, end pesta, riietuda, jalanõusid osta, tervise säilitamiseks süüa jne. Kohus peab seadust tõlgendama nii, et kinnipeetav saaks kõike eelpool nimetatut teha. Seadust ei tohi tõlgendada nii, et see muutuks mõttetuks. Menetlusabi taotluse blanketi kohaselt näeb seadusandja kulutusi laiemalt (kulud toidule-, sidekulud, muud vältimatud kulud) kui HKMS § 112 lg 1 p-s 1 on nimetatud ja kui kohus seda ei arvesta muudab ta seadusandja tahte mõttetuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 09.07.2013. a määrus, mis on muudetud 19.07.2013. a määruse resolutsiooni p-ga 2, tuleb jätta muutmata ja M.M. määruskaebus rahuldamata.

9. M.M. heidab määruskaebuses halduskohtule ette, et kohus on jätnud arvestamata, et M.M. lt nõutakse ka teistes kohtuasjades riigilõivude tasumist ning kaebaja on tasunud riigikohtule 75 eurot. Ringkonnakohus märgib, et taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu M.M. vanglasisese isikukonto väljavõttest ei nähtu nimetatud kulutuste tegemist, mistõttu on kaebaja väited paljasõnalised. Kohtul puudub HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi alus määruskaebuse esitaja paljasõnaliste väidete alusel nimetatud kulutuste arvesse võtmiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et kohus saaks määruskaebuse esitaja sissetulekutest maha arvata teistes kohtuasjades tasutud riigilõive, kui nende riigilõivude reaalne tasumine nähtub määruskaebuse esitaja rahaliste vahendite kohta peetavalt isikuarvelt. Määruskaebuse esitaja väide teistes kohtuasjades riigilõivude nõudmise ja tasumise kohta, ei anna alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb analüüsida määruskaebuse esitaja sissetulekuid ja väljaminekuid taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu vältel, kuid vastava perioodi isikukonto väljavõttest ei nähtu, et M.M. oleks oma rahaliste vahendite arvelt tasunud mõnes teises kohtuasjas riigilõive või kautsjoneid. Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kuna M.M. ei ole kohtule nimetatud riigilõivude tasumise kohta tõendeid esitanud, ei saa kohus seda väidet arvesse võtta.

10. HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt on menetlusabi andmise eelduseks kaebaja maksejõuetus ja menetluses osalemise edukus. Füüsilisele isikule menetlusabi andmisel tuleb arvestada HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tuleneva piiranguga, mille kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. M.M. vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema 10.06.2013. a koostatud kaebuse ja sellelt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (10.02.2013-09.06.2013) sissetulek 350 eurot, millest maha arvamisele kuulub HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel 259,35 eurot, s. o seaduse alusel tehtavad kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning tasu elektrienergia eest. Muude kaebaja sellel perioodil tehtud kulutuste mahaarvamiseks puudub seadusest tulenev alus. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks määruskaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 90,65 eurot (350-259,35), mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 45,33 eurot (90,65:4x2). Antud asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga (15 eurot), mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Seega esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille puhul füüsilisele isikule menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise osas ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt lubatud.

11. Määruskaebuses esitatud väide, et halduskohus tõlgendas HKMS § 112 lg 1 p-i 1 kitsalt ja mitte koos sama seaduse § 116 lg-ga 2 ning TsMS §-ga 186, ei ole õige. Kohtul ei ole seadusest tulenevat õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kontrollitav majanduslik seis võimaldas isikul kaebuse esitamise ajal riigilõivu tasuda. Ringkonnakohus viitab siinjuures Riigikohtu 12.03.2014. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-82-13, kus kohus leiab, et TsMS § 186 lg 1 ei ole HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav kui isik ei vasta HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele. Kuna M.M. ei vasta HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud tingimustele, on välistatud tema suhtes ka TsMS § 186 kohaldamine. Ühtlasi märkis halduskolleegium selles lahendis, et TsMS § 186 lg 1 on HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav vaid juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele.

12. Asjakohaseks ei saa pidada ka määruskaebuse esitaja väidet, nagu peaks kohus kaebajale menetlusabi andmise üle otsustamisel lähtuma kehtetu halduskohtumenetluse seadustiku ajal antud Riigikohtu tõlgendustest. Kehtiva HKMS § 1 lg 3 sätestab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikku kohaldatakse vaid käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel, arvestades halduskohtumenetluse erisusi. Kuna füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangu sätestab ammendavalt HKMS § 112 lg 1 p 1, mis ei näe ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamist, puudus halduskohtul vajadus seda ka teha. Kehtiva HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel antud Riigikohtu tõlgendused erinevad aga oluliselt varasemast kohtupraktikast. Riigikohus on 12.03.2012 määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Sama määruse p-s 10 leiti, et kuna kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, siis puuduvad neil üldjuhul kulutused eluasemele ja transpordikulud, kuid menetlusabi andmisel on siiski elektriseadme kasutamise kulud võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega nende sissetulekutest maha arvatavad. Muude kulutuste (vangla poest toidu või muude kaupade ostmisele jne) mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust Riigikohus seega põhjendatuks ei pea. Viimast seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka varem viidatud 12.03.2014. a määruse nr 3-3-1-82-13 p-s 12, nentides, et HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele. Viru Vangla kodukorrast tulenevalt on vanglas tagatud kinnipeetava vajadustele vastav toitlustus ja vajadusel võimaldatakse kinnipeetavale hügieenivahendeid. Seega on määruskaebuse esitaja põhivajadused toidule ja hügieenile riigi poolt tagatud.

13. Määruskaebuse esitaja arvamus, et kinnipeetavat ja vabaduses viibivat isikut tuleb menetlusabi andmise hindamisel võrdselt kohelda ning, et kinnipeetavat diskrimineeritakse sealjuures võrreldes vabaduses viibiva isikuga, ei ole asjakohane. Nagu märgitud, on kinni peetavale isikule riigi poolt tagatud toit ja hügieenivahendid, tema asukohaks on kinnipidamisasutus, mistõttu on ta allutatud teistsugusele režiimile. Vabaduses viibiva isiku kulutusi põhivajadustele nagu elukoht, toit, hügieenivahendid ja riided, riik ei kanna, vaid neid kannab isik ise oma vahendite arvelt. Tulenevalt eelpool toodust jätab ringkonnakohus M.M. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2013. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi