3-13-70243/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 21.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70243 Haldusasi AB kaebus Tallinna Vangla toimingu (ravimite väljastamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebaja – AB Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 05.02.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus AB määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta AB määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2014. a määrus haldusasjas nr 3-13-70243 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. AB esitas 18.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna Vangla toimingu (ravimite väljastamata jätmine) õigusvastasus. Kaebuse kohaselt on kaebajal diagnoositud HIV ning arst on temale määranud ravimid Truvada 1 tablett ja Strokrin 1 tablett õhtul eluaegse ravina. Tablette tuleb võtta regulaarselt. Kaebaja väidab, et kuu aja jooksul anti talle tablette ebaregulaarselt ning 18.12.2012 ja 19.12.2012 ei saanud ta üldse määratud tablette. 2. Tallinna Halduskohus jättis 20.01.2014 määrusega kaebuse käiguta ning määras tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja pidi täpsustama, millise kuu jooksul ja mis aastal väljastas vangla kaebajale ravimeid ebaregulaarselt (s.t millise perioodi osas peab kaebaja vangla tegevust ravimite väljastamisel õigusvastaseks). Samuti tuli kaebajal selgitada, millise eelise Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine kaebajale tulevikus enda õiguste kaitsmisel annab, ning kui kaebaja soovib esitada tuvastamiskaebust eesmärgiga esitada tulevikus vangla vastu kahjunõue, tuli kaebajal lisaks selgitada, milline kahju kaebajale tekkis seoses ravimite ebaregulaarse väljastamisega. Kaebajal tuli ka märkida, kas pärast kaebusega

3-13-70243 2(4) hõlmatud perioodi (mil vangla väidetavalt jättis kaebajale vahepeal ravimid väljastamata) on veel esinenud probleeme kaebajale tablettide väljastamisega vanglateenistuse poolt; kas vangla on kaebajale selgitanud, mis põhjusel esines vahepeal probleeme kaebajale ravimite väljastamisega ja kas vangla on probleemi lahendanud.

3. AB selgitas 27.01.2014 vastuses, et soovib tulevikus esitada Tallinna Vangla vastu kahjunõude. Kaebaja ei osanud täpselt öelda, millise aja jooksul ta tablette ebaregulaarselt sai, kuid kindlasti ei saanud ta neid 18.12.2012, 19.12.2012 ja 19.04.2013. Kaebaja selgitas, et ta ei ole vangla kohusetundetu suhtumise ja meditsiiniteenuse täiel määral osutamata jätmise tõttu füüsilise tervise halvenemist tundnud. Kuid ta oli psühholoogiliselt ja moraalselt väga rusutud, elas seda väga tugevasti üle, närveeris ning magas öösel halvasti. Kaebaja kirjutas vanglale 19.12.2012 avalduse, millele vastati 08.02.2013. Pärast seda on kaebaja veel kahel korral vangla poole pöördunud palvega selgitada, miks tablette õigeaegselt ei anta. Vangla ei ole midagi konkreetset vastanud, selgitati vaid tablettide võtmise korda.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 05.02.2014 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse selle esitajale. HKMS § 45 lg 2 kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja poolt tulevikus esitatav mittevaralise kahju nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja ei väida ravimite väljastamata jätmise ja/või ebaregulaarse väljastamise tõttu tervisekahju tekkimist. Kaebaja toob oma 27.01.2014 vastuses hoopis välja, et ta ei ole ravimite osaliselt väljastamata jätmise tõttu tervise füüsilist halvenemist tundnud.

Ravimite väljastamata jätmine toimus väidetavalt 18.12.2012, 19.12.2012 ja 19.04.2013, seega ei ole tegemist süsteemse, pidevalt esineva probleemiga. Kaebaja väidab vaid, et ta oli psühholoogiliselt ja moraalselt rusutud, elas juhtunut väga üle, närveeris ja magas öösiti seetõttu halvasti. Kohtu hinnangul ei saanud kaebajale 18.12.2012, 19.12.2012 ja 19.04.2013 (muid kuupäevi või ajavahemikku ei osanud kaebaja välja tuua) ravimite väljastamata jätmine tekitada sellist moraalselt kahju, mis kuuluks rahas hüvitamisele vastavalt riigivastutuse seadusele (RVastS).

Kohus ei kahtle, et kaebaja võis tunda end häirituna, kui talle teatud päevadel ravimeid ei väljastatud. Arsti poolt välja kirjutatud ravimite vangla ametnike poolt väljastamata jätmise korral on efektiivseks õiguskaitsevahendiks kohustamiskaebus, vajadusel koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Arvestades ka kaebaja enda poolt väidetut, et tema füüsiline tervis tulenevalt ravimite saamatajäämisest ei halvenenud, võib asuda seisukohale, et kaebaja õiguste väidetav rikkumine ei küüni ilmselgelt tasemini, mis õigustaks mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist.

5. AB esitas halduskohtu 05.02.2014 määruse peale 20.02.2014 määruskaebuse, mida täiendas 07.03.2014 ja 12.03.2014. Tallinna Halduskohus keeldus 17.03.2014 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle taotluste osas kohustada Tallinna Vanglat väljastama edaspidi ravimeid vastavalt arsti ettekirjutusele (õhtuse loenduse ajal) ning tuvastada Tallinna Vangla poolt raviteenuse nõutaval määral osutamata jätmise õigusvastasus. Sama määrusega võttis halduskohus määruskaebuse halduskohtu 05.02.2014 määruse tühistamise nõudes menetlusse, jättis 25.03.2014 määrusega rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. AB palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 05.02.2014 määrus tühistada. Kaebaja järeldab halduskohtu määrusest, et Tallinna Vangla saab ka edaspidi karistamatult avaldada kaebajale psühholoogilist ja moraalset survet, rikkudes kaebaja tervist, s.t tekitades kaebaja

3-13-70243 3(4) närvisüsteemile psühholoogilist ja moraalset kahju. Kui kohus jätab kaebuse menetlusse võtmata, võib see tekitada Tallinna Vanglal karistamatuse tunde. Kui kohus karistab vanglat kaebajale tekitatud kahju ja oma kohustustesse lohaka suhtumise eest, aitab see tulevikus vältida probleeme ravimite väljastamisega. 09.03.2014 ja 10.03.2014 tekkisid probleemid uuesti. 7. Tallinna Vangla palub 24.03.2014 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja on tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina toonud välja hilisema kahjunõude soovi. Pelgalt vastustaja väidetav õigusvastane tegevus ei anna õigust esitada kahjunõuet, kui sellega ei kaasnenud kahjulikku tagajärge. Kaebaja ei ole kaebuses nimetanud, milline kahjulik tagajärg talle saabus. Kui õigusnormi rikkumine leiab kinnitust, saab olla tegemist väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega. Kahjunõudel ei oleks ilmselgelt perspektiivi, kui rikkumine ei saanud kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, millega kaasneks hüvitise väljamõistmine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Halduskohus tagastas kaebuse selle esitajale läbivaatamatult HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

9. Seadusandja on halduskohtule tuvastamiskaebuse esitamise puhul isiku õigust õiguskaitsevahendi vabale valikule menetlusökonoomia huvides kitsendanud. Tuvastamiskaebuse võib esitada juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2 ls 1) ja ka eelkaebusena enne kahju hüvitamise nõuet (HKMS § 45 lg 2 ls 2). Hilisema hüvitamiskaebuse kavatsus ei anna siiski õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (HKMS § 45 lg 2 ls 3).

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja poolt esile toodud asjaoludel oleks hilisem hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebuses kirjeldatud õiguste riive (eluaegse ravi puhul jättis vangla pika ajaperioodi jooksul mõnel üksikul päeval kaebajale tabletid väljastamata) on sedavõrd vähese intensiivsusega, et mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamise võimaluse võib välistada. Eelöeldu ei tähenda seda, justkui võikski vangla arsti poolt määratud ravimeid mõnel üksikul päeval jätta kinnipeetavale isikule väljastamata, vaid üksnes seda, et hilisem hüvitamiskaebus oleks juhtumi asjaolusid arvestades eduväljavaadeteta.

Mittevaralise kahju hüvitamine eeldab lisaks avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasusele ka kahju tekkimist RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud asjaoludel (süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, koduja eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega). Ravimite väljastamata jätmise puhul võiks kõne alla tulla tervise kahjustamine või väärikuse alandamine, mida praegusel juhul kaebaja faktiväidete õigsust eeldades ei esine.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et ravimite vangla ametnike poolt väljastamata jätmise korral saab kaebaja oma õigusi efektiivselt kaitsta kohustamiskaebusega, vajadusel koos esialgse õiguskaitse taotlusega. 17.03.2014 määruses (vt põhjenduste p 10) on halduskohus õigesti juhtinud kaebaja tähelepanu ka sellele, et kohustamiskaebuse esitamisele on seaduses ette nähtud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue (st kaebaja peab eelnevalt pöörduma samasisulise vaidega vangla poole). Ringkonnakohus lisab, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule juba vaidemenetluse ajal (HKMS § 251 lg 2). Seega on kaebajal tõhus õiguskaitsevahend olemas.

12. Neil põhjustel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.02.2014 määrus muutmata.

3-13-70243 4(4)

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets Jõustunud Riigikohtu 08.10.2014 lahendis toodud muudatustega RESOLUTSIOON

1. Jätta A.B. määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a määruse haldusasjas nr 3-13-70243 resolutsioon muutmata. Muuta ringkonnakohtu määruse ja samas haldusasjas Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2014. a määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.