2-12-10525/75 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-10525

Tsiviilasi

S.A. hagi S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo

Villmani

vastu

nõude

tunnustamiseks

S.K.

pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu nõudena summas

150 192,37 eurot

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. mai 2013.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

01. aprill 2014.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): S.A. (sünd. XXXX) esindaja advokaat

Katrina Juhkami, vandeadvokaat Küllike Namm

Vastustaja (kostja): S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo

Villman, esindaja Marko Tiirik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. mai 2013.a otsus. Teha

asjas uus otsus, millega rahuldada S.A. hagi S.K.

(pankrotis) pankrotihalduri Tarmo Villmani vastu ning

tunnustada S.A. nõuet S.K. pankrotimenetluses I

rahuldamisjärgu nõudena summas 150 192,37 eurot

vastavalt S.K. (pankrotis) võlausaldajate 27. jaanuari

2011.a nõuete kaitsmise koosoleku otsusele.

2. Rahuldada S.A. apellatsioonkaebus.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud S.K. (pankrotis) pankrotihalduri Tarmo

Villmani kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 13. märtsil 2012 esitas hageja Viru Maakohtule hagiavalduse pankrotihalduri Tarmo

Villman’i vastu S.K. (pankrotis) pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu nõudena nõude

tunnustamiseks summas 150 192,37 eurot. Võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga oli

võlgnevus 2 350 000 krooni, sh laenu põhiosa 2 332 000 krooni ja intress 18 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 26. oktoobril 2010 S.K. pankroti ja nimetas

pankrotihalduriks Tarmo Villman’i. 10. novembril 2010 esitas hageja nõudeavalduse S. K.

(pankrotis) pankrotimenetluses 150 192,37 eurot nõude tunnustamises, mis tuleneb

pankrotivõlgniku ja tema abikaasa L.F. abielu kestel hageja ja L. F. vahel 22. märtsil 2005

sõlmitud laenulepingust. 27. jaanuaril 2011 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul loeti

hageja nõue summas 150 192,37 eurot kaitstuks I järgu nõudena. 27. jaanuaril 2012 avaldas

pankrotihaldur väljaandes Ametlikud Teadaanded teate uue nõuete kaitsmise koosoleku

toimumise kohta. 13. veebruaril 2012 alanud ja 20. veebruaril 2012 jätkunud nõuete kaitsmise

koosolekul pankrotihaldur hagejale hääli ei andnud, põhjendades, et pärast 28. novembrit 2011

on selgunud, et hageja nõue tugineb võltsitud andmetele ja nõude aluseks oleva laenulepingu

alusel ei ole L. F. laenu saanud ning sellest laenulepingust ei tulene võlgnikule varalist

kohustust.

Laenusumma üleandmine L. F. le toimus mitmes osas: 17.08.2003 10 000 USD ja 7 500 EUR,

4.01.2004 15 000 USD ja 9 200 EUR, 21.03.2004 35 000 USD ja 17 000 EUR, 15.07.2004

28 000 USD ja 18 500 EUR ning 22.03.2005 26 500 USD ja 16 600.00 EUR. Hageja ja L. F.

on laenulepingu sisu ja eesmärki mõistnud üheselt. Lepingu eesmärgiks oli kinnitada L. F. ja

võlgniku varasemast suulisest laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu hageja ees, st

fikseerida, et seisuga 22.03.2005 on hageja võlgniku abikaasale üle andnud laenu kogusummas

2 500 000 krooni. Tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega. Poolte vahel ei ole kunagi

olnud kokkulepet, et L. F. ja võlgnik hagejale 17.08.2003 ning 04.01.2004 antud summasid ei

tagasta.

Laen oli võetud perekonna huvides. Laen pidi olema hageja panus äriideesse – renoveerida

XXXX Rakveres asuv elamu ning hiljem kasutada elamut majutusteenuse osutamiseks.

Tegelikkuses renoveerimistöid ei alustatud, vaid laenu arvelt tasuti S. K. (pankrotis)

menetluskulud erinevates kohtuasjades. Varem kehtinud PKS 14, TsÜS § 66 j a VÕS § 65

alusel vastutab võlgnik hageja ees solidaarselt. Laenulepingu p 1.2.1 alusel kohustus

laenusaaja tagastama laenusumma hiljemalt 22. märtsil 2015 ning tulenevalt lepingu p-st 1.3.2

tasuma laenusumma jäägilt intresse 8% aastas. PankrS § 42 alusel muutus nõude täitmise

tähtpäev S. K. (pankrotis) pankroti väljakuulutamisega saabunuks.

25. märtsil 2006 sõlmitud lepingu muudatusega muutsid pooled üksnes p 1.1.2 sõnastust

märkides, et laenusumma 2 500 000 krooni on üle antud lepingu sõlmimise päevaks.

Lepingupooled võtsid laenulepingu põhja internetist ega pööranud selle täpsele sõnastusele

tähelepanu.

Laenulepingu p 1.3.4. kohaselt seatakse lepingu täitmise tagamiseks hüpoteek summas

2 500 000 krooni kinnistule XXXX Rakvere. Laenulepingu sõlmimisel hageja nõuete

tagamiseks hüpoteeki ei seatud, sest kinnistu oli 22. märtsil 2004 vara arestimise määruse

alusel koormatud käsutamise keelumärkega Eesti Vabariigi kasuks. Danske Bank A/S

(hüpoteegi loovutaja) loovutas täielikult ja tasuta Tallinna notar Aivar Mesikäpp juures

17. juunil 2010 sõlmitud pandimärke kustutamise avalduse, hüpoteegi loovutamise lepingu,

hüpoteegi kustutamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu alusel tema kasuks kinnistut XXXX,

Rakvere linn (registriosa nr XXXX) koormava hüpoteegi hagejale ja L. F. kui kinnistu üks

omanikest andis selleks nõusoleku.

Menetlusabi taotlustes laenu saamise märkimata jätmine 2006. a on arusaadav ja põhjendatud,

arvestades võlgniku ja L. F. eesmärki saada vabastatud riigilõivu tasumisest. Mais 2010

menetlusabi taotluses on kohustus märgitud. Läbiotsimise protokolli kohaselt võlgniku ning

tema abikaasa magamistoas läbiotsimist ei korraldatud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on õigeks võtnud asjaolu, et ta ei ole L. F. le 22.03.2005

sularahas üle andnud 2 500 000 krooni. Kostja leidis, et tegemist on näiliku tehinguga. Hageja

nõuab võlgnikult kohustuse täitmist muul asjaolul, kui on märgitud nõudeavalduses ja hagi

tuleb rahuldamata jätta. Hageja ei ole tõendanud laenu ja intressi tasumist ning seda, et

väidetavalt üleantud raha (kokku 114 500 USD ja 68 700 EUR) moodustab kokku 2 500 000

krooni. Laenuleping tekstist ei nähtu, et lepingus oleks fikseeritud varasemalt suuliselt

sõlmitud laenulepingud ja et tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega. Laenulepingut ja

selle lisa on võltsitud, sest laenulepingu alusel ei ole hageja L. F. raha üle andnud.

26.03.2012 sõlmitud kokkulepe ei ole usaldusväärne, sest on esitatud pärast seda, kui nõuete

kaitsmise üldkoosolekul 20.02.2012 jäi hageja nõue tunnustamata. Tehingu ainukeseks

eesmärgiks on jätta mulje, et L. F. on saanud S.A. lt laenu 22.03.2005 lepinguga ja selles

nimetatud alustel. Kostja ei nõustunud seisukohaga, et tegemist oli laenulepingu p 1.1.2

keelelise ebatäpsuse kõrvaldamisega. Tegemist on sisulise muudatusega. Ei ole eluliselt usutav

ega usaldusväärne hageja väide, et laenulepingu põhja leidsid nad internetist ning nad ei

süvenenud lepingu grammatilisse sõnastusse. L. F. kui ettevõtluse kogemust omav isik ei

saanud suhtuda pealiskaudselt sõlmitavatesse lepingutesse ega allkirjastada neid ilma sisuga

tutvumata.

Hageja on nimetanud nõude alusena 22.03.2005 laenulepingut ja Danske Bank, S. A. , L. F. ja

S. K. (pankrotis) vahel 17.06.2010 sõlmitud notariaalset lepingut. Seega kui hagiavalduse nõue

tugineks muule asjaolule (näiteks suulised laenulepingud perioodist 2003-2005), siis tulenevalt

PankrS § 107 jääks hagi rahuldamata. Kui hageja tugineks ka nõude esitamisel muule asjaolule

(näiteks suulised laenulepingud perioodist 2003-2005), siis puuduks hagejal eesõigusnõue

(puuduks

tagatis,

kuna

tagatise

seadmise

kokkulepe

seondub

ainult

22.03.2005

laenulepinguga). Hüpoteek ise ei anna hagejale õigust nõuda pankrotimenetluses oma nõude

tunnustamist, samuti hüpoteek ilma võlaõigusliku nõudeta ei anna mingeid eeliseid. Hageja

väidetud keelumärge, mis seatud 22.03.2004 arestimise määruse alusel ning väidetavalt

takistas hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist, oli kinnistusraamatus juba 02.02.2006, kuid

võlgnik, L. F. ja hageja ei soovinud siis hüpoteegi seadmist.

Hageja ei ole deklareerinud ka sularaha väljavedu Vene Föderatsioonist perioodil 17.08.2003.a

kuni 20.03.2005.a, kuigi arvestades summasid ja piirmäära 5 000 USD, oli kõigil 5 korral

Vene Föderatsioonis sularaha väljaveo deklareerimise kohustus. Ainuüksi viibimine Eesti

Vabariigis ei tõenda sularaha toomist ega üleandmist. Hagejal ei olnudki võimalik anda laenu,

kuna tal seda raha lihtsalt ei olnud.

Kriminaalasja nr 1-04-193 raames võlgniku elukohas teostatud läbiotsimise raames raha ei

leitud.

L. F. ega S. K. (pankrotis) ei ole tsiviilasjas nr 2-06-8696 ega tsiviilasjas nr 2-06-24350

esitatud menetlusabi taotlustes märkinud kohustust hageja ees. Võlgnik märkis kohustuse

olemasolu esimest korda alles 27. mail 2010 Riigikohtule esitatud riigi õigusabi taotluses. On

väheusutav, et menetlusabi taotlejad oleks saanud ära unustada või neil olnuks põhjust varjata

rahalist kohustust hagejale. S. K. (pankrotis), L. F. ja hageja eesmärgiks oli luua tõendid

kohustuse

olemasolust

hagejale

ja

omandada

pandiga

tagatud

nõue.

Võlgniku

pankrotiavalduse esitamise põhjused tulenevad A. Andropov’i hagi rahuldamisest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 22. mai 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kohus leidis, et hagejal ei ole tekkinud PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud

I rahuldamisjärgu nõuet võlgniku pankrotimenetluses ei laenulepingu alusel summas

2 500 000 krooni ega tasuta hüpoteegi loovutamise lepingu alusel summas 1 000 000 krooni.

Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud tema poolt laenusaajale laenu andmist,

saadud laenu laenusaaja ja võlgniku poolt perekonna huvides kasutamist, võlgnikul hageja ees

kohustuste tekkimist ega tekkinud kohustuste suurust.

Hageja ja L. F. vahel sõlmitud laenuleping on tühine TsÜS § 83 alusel hüpoteegi seadmise

osas AÕS §-st 326 tuleneva vorminõude järgimata jätmise tõttu. Hagejal ei ole laenulepingu

alusel hüpoteegi seadmise õigust tekkinud. Kuna AÕS § 325 lg 4 järgi hüpoteek ei eelda

tagatava nõude olemasolu, siis hüpoteegi seadmisega ei tekkinud hagejal ka tasuta omandatud

hüpoteeki 1 000 000 krooni ulatuses nõudeõigust väidetava laenulepingu poole L. F. vastu.

Hageja nõude tunnustamine 27.01.2011 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul ei välistanud

halduri õigust esitada nõudele hiljem vastuväited. Halduril oli õigus kutsuda kokku uus

võlausaldajate üldkoosolek nõude läbi vaatamiseks ja vaielda hageja nõudele vastu.

Kohus leidis, et pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist ning pankrotimenetluses nõude

esitamist hageja ja L. F. vahel 26.03.2012 sõlmitud laenulepingu muutmise kokkuleppe alusel

ei ole hagejal õigust selle lepingumuudatuse alusel kohustusi võlgnikule üle kanda, sest haldur

ei ole selleks nõusolekut andnud ja laenulepingu muudatuse tegemisega on L. F. sisuliselt

uuesti kinnitanud, et laenulepinguga võetud kohustusi täidab ta ise.

Kohus pidas põhjendatuks kostja kahtlusi, et hagejal ei olnud raha laenu andmiseks ja

laenuleping on näilik. Kohus eeldas, et hageja ei oleks saanud ilma tollil deklareerimata raha

Eesti Vabariiki tuua. Puuduvad otsesed tõendid hagejal raha olemasolu, laenu andmise ja

laenusaaja poolt hagejale laenuitresside tasumise kohta. Hagi eesmärgiks on välistada

A. A. kasuks 12.04.2010 tsiviilasjas 2-06-24350 tehtud kohtuotsuse (kd II tl 111-123) täitmist.

Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud

laenuleping on võlatunnistus ning kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse

võlatunnistusega, sest võlgnik ei ole laenulepingu pool ning võlgnik ei ole hagejale

võlatunnistust andnud.

Kohus tuvastas, et lepingupooltel ei ole vaidlust laenulepingu sõlmimise ja laenu saamise üle.

Kuna laenulepingut ei ole üles öeldud, siis ei ole laenuandja nõue laenusaaja vastu

sissenõutavaks muutunud ja hageja saab nõuda lepingu täitmist lepingupoolelt alates

22.03.2015. Kuna S. K. (pankrotis) ei ole laenulepingu pool, siis ei ole tema suhtes nõude

täitmise tähtpäev saabunud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. S.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on kohus otsuse tegemisel tuginenud asjaoludele, mida kohus ei ole menetluses pooltega

arutanud ning mida pooled ei ole vaidlustanud. Tehinguks, millest tuleneb võlg, on

22.03.2005 laenuleping, asjaõiguslik kokkulepe hüpoteegi seadmiseks sisaldub 17.06.2010

Tallinna notar Aivar Mesikäpp poolt koostatud ja tõestatud tehingu p-s 6.1, samuti sisaldub

selles

tehingus

(p

3.2)

tagatiskokkulepe,

millest

nähtuvad

hüpoteegiga

tagatud

hüpoteegipidaja nõuded. Laenulepingu p 1.3.4 alusel ei seatud hüpoteeki ega sõlmitud

tagatiskokkulepet, vaid anti S. A. le õigus nõuda tema kasuks hüpoteegi seadmist.

Laenuleping ei ole osaliselt tühine;

2) ei ole pooled kunagi vaidlustanud XXXX Rakvere asuva kinnistu kuulumist L. F. ja S. K.

(pankrotis) ühisvara hulka. Kohtu vastupidine seisukoht on vastuolus seaduse ja tõenditega. S.

K. (pankrotis) pidi andma nõusoleku tema ja L. F. ühisvara hulka kuuluva kinnisasja

koormamiseks hüpoteegiga ja on seda ka teinud;

3) omandas hageja hüpoteegi pärast seda, kui L. F. ja S. K. (pankrotis) nõue Sampo Panga

ees sai 17.06.2010 täidetud. AÕS § 338 lg 2 võimaldab hüpoteeki käsutada, millise

eesmärgiks on anda kinnisasja omanikule võimalus ühe nõude rahuldamise korral kasutada

juba olemasolevat hüpoteeki teise võlausaldaja nõude tagamiseks;

4) ei nõustunud apellant maakohtu seisukohaga, et apellandil ei ole tekkinud PankrS § 153 lg

1 p 1 sätestatud I rahuldamisjärgu nõuet võlgniku pankrotimenetluses ei laenulepingu alusel

summas 2 500 000 krooni ega tasuta hüpoteegi loovutamise lepingu alusel. Pankrotihaldur ei

ole

ka

põhjendanud

sellise

väitega

korduskoosoleku

kokkukutsumise

vajadust.

Laenulepingust tuleneb üksnes kohustus, millise täitmise tagamiseks seati hüpoteek summas

1 000 000 krooni poolte ühisvaraks olevale kinnistule;

5) kuna laenulepingust tulenev kohustus on võetud perekonna huvides (kohustused seoses

kinnisvaraga, äriplaani elluviimine, menetluskulud), on tegemist ühisvara hulka kuuluva

kohustusega ja apellandil oli õigus nõuda kohustuse täitmist pankrotivõlgnikult olenemata

sellest, et S. K. (pankrotis) ei ole märgitud laenulepingu poolena. Kohustuse võtmist

perekonna huvides ei ole pankrotihaldur vaidlustanud;

6) puudus

pankrotihalduril

igasugune

alus

nõuete

kaitsmise

korduskoosoleku

kokkukutsumiseks. Kirjaliku laenulepingu sõlmisid pooled põhjusel, et L. F. le laenatud

summa oli kujunenud väga suureks. S. A. on põhjendanud rahaliste vahendite päritolu,

selgitanud laenulepingus märgitud summa kujunemist ja märkinud, et ta ei teadnud rahaliste

vahendite deklareerimise kohustusest. Laenulepingust tuleneva kohustuse menetlusabi

taotlustes märkimata jätmine on arvestades soovi saada vabastuse riigilõivu tasumisest igati

mõistetav ega tõenda pankotihalduri väiteid, et tegelikkuses vastav kohustus puudus.

Kriminaalmenetluse käigus võlgniku ning tema abikaasa kodust raha mitte leidmine ei tõenda

pankrotihalduri väiteid, et apellant ei ole võlgniku abikaasale laenu andnud;

14.02.2014 esitas apellant kohtule Ida prefektuuri prokuratuuri loal kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse. Apellandi hinnangul kinnitavad kriminaalmenetluse käigus kogutud

andmed L. F. ja S. K. (pankrotis) sularahatehingute kohta laenu saamist apellandilt.

Arvestades summade suurust on ilmne, et tegemist ei saa olla üksnes L. F. ja S. K.

(pankrotis) töötasu käsutamisega. Kriminaalmenetluses ega pankrotimenetluses ei ole

ilmnenud teistsuguseid sularahaallikaid peale S. A. ja L. F. vahel 22.03.2005 sõlmitud

laenulepingust tulenevalt. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on sedastatud, et pole

tõendamist leidnud, et 22.03.2005 sõlmitud laenuleping oleks võltsing.

5. S. K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villman vaidles apellatsioonkaebuses esitatud

väidetele osaliselt vastu. Vastustaja leiab, et maakohtu otsuse põhjendused ei ole õiged, aga

resolutsioon on õige.

Vastuväidete kohaselt:

1) on laenulepingu p-s 1.3.4. kokkulepitu tühine ega anna apellandile õigust nõuda

tagatiskokkuleppe sõlmimist. 17.06.2010 lepingu p-st 3.1. tuleneb, et hüpoteek on loovutatud

tasuta. Puuduvad kehtivad kokkulepped hüpoteegi seadmise kohta.

2) kuna S. K. (pankrotis) ei ole 22.03.2005 sõlmitud laenulepingu pooleks, siis ei tulene

sellest lepingust ega 17.06.2010 hüpoteegi seadmise lepingust mingeid kohustusi S. A. ees.

Kuna nii S. A. kui ka L. F. on kinnitanud, et laenu ei ole üle antud vastavalt 22.03.2005

sõlmitud laenulepingule, siis puudub pankrotimenetluses eelnimetatud lepingust tulenev nõue.

17.06.2010 lepingust saab tuleneda ainult asjaõiguslik nõue;

3) ei ole apellant tõendanud, et 22.03.2005 sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus on

võetud perekonna huvides ja kuulub L. F. ja S. K. (pankrotis) ühisvara hulka. L. F. on

huvitatud kohustuse kuulumisest ühisvara hulka, mistõttu ei ole tema ütlused usaldusväärsed.

4) ei ole L. F. ja S. A. ütlused usaldusväärsed, sest nende huvid on kattuvad. S. A. ja L. F.

laenusuhet tõendavad ainult nende enda ütlused, mis on vastuolus kogutud tõenditega.

5) on laenuleping võltsitud ja rahatu. Apellant ei ole tõendanud rahaliste vahendite olemasolu.

Apellandi selgitused laenulepingus märgitud summa kujunemise kohta on ebaselged ja

ebausaldusväärsed;

6) on poolte vahel olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-12-8234, milles on kohus

jätnud rahuldamata S. A. hagi uuel nõuete kaitsmise koosolekul vastuvõetud otsuste

kehtetuks tunnistamiseks;

7) tugineb apellant tõenditele, mida käesolevas menetluses pole esitatud ega uuritud (puudu

on tsiviilasjas nr 2-12-8234 pankrotihalduri 04.03.2012 seisukoht). L. F. ütlused on vastuolus

olemasolevate tõenditega – kaitsepolitseiameti läbiviidud läbiotsimise kohaks oli S. K.

(pankrotis) elukoht aadressil XXXX Rakvere ja professionaalsetele politseiametnikele ei

pidanuks olema raske vaadata 50 minutit kestnud läbiotsimise jooksul ka L. F. raha väidetava

asukohta (magamistoas asuvasse musta kummutisse);

8) arvestades kõrgharidust ja ettevõtluskogemust ei ole usutavad S. A. väide ja L. F. ütlused

selle kohta, et tegemist oli internetist võetud lepinguga, mis allkirjastati selle sisuga tutvumata

ja sisu mõistmata. L. F. on ise kinnitanud, et tema tõlkis lepingu vene keelde, järelikult oli ta

lepingu sisuga tutvunud ja see oli talle arusaadav;

9) tuli hagi jätta rahuldamata põhjusel, et hagiavaldus nõude tunnustamiseks on esitatud teisel

alusel kui nõudeavaldus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise

tõttu tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asja

esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldab S. A. hagi ja

tunnustab tema nõuet S.K. pankrotimenetluses summas 150 192,37 eurot I rahuldamisjärgu

nõudena. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas võlausaldaja (hageja) S. A. nõudeavalduse summas

150 192,37 eurot S. K. pankrotimenetluses 10. novembril 2010.a. Võlausaldajate korralisel

üldkoosolekul 27.01.2011.a loeti hageja nõue summas 150 192,37 eurot kaitstuks

I rahuldamisjärgu nõudena ilma, et nõudele oleks esitanud vastuväiteid pankrotihaldur või

mõni teine võlausaldaja (koosoleku protokoll t I kd lk 32-33). Alles aasta hiljem, s.o

27.01.2012.a, avaldatud teatega kutsuti pankrotihalduri algatusel kokku uus nõuete kaitsmise

koosolek. Uuel koosolekul 13.-20. veebruar 2012 hagejale enam hääli ei määratud, kuna

pankrotihaldur viitas asjaoludele, et S. A. nõue põhineb võltsitud andmetel.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti käsitlenud hageja nõuet tavapärase

pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetava vaidlusena PankrS § 106 lg 1 ja § 107

järgi, mille puhul on vajalik välja selgitada, kas võlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu nõue,

mille tunnustamist ta taotleb.

7.1. PankrS § 105 sätestab, et nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle

rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lõikes 2 nimetatud

juhul. Seega on pankrotimenetluses kehtestatud õiguskindluse põhimõte, mis võimaldab

taasavada vaidlusi kord juba tunnustamist leidnud nõuete põhjendatuse üle üksnes erandlikel

asjaoludel. PankrS § 106 lg 2 kohaselt vaadatakse nõude või pandiõiguse tunnustamine

nõuete kaitsmise koosoleku poolt uuesti läbi juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse

tunnustamine

põhineb

võltsitud

andmetel

või

kui

nõuete

kaitsmise

koosoleku

kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Käesolevas asjas ei ole

esitatud väiteid, nagu oleks 27. jaanuari 2011.a võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumisel

või selle läbiviimisel rikutud oluliselt seadust ning võlausaldaja nõude hilisemat vaidlustamist

oli võimalik põhjendada üksnes asjaoluga, et nõue põhines võltsitud andmetel.

Ringkonnakohus leiab, et PankrS § 105 ja § 106 lg 2 koosmõjust tulenevalt ei ole

võlausaldaja eelnevalt juba tunnustatud nõude vaidlustamine võimalik muudel alustel, sh

nõude väidetava näilikkuse tõttu. Vastasel korral tekiks sisuliselt piiramatu võimalus

vaidlustada tähtajatult neid nõudeid, millele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid ei

esitatud. Sellist tõlgendust ei saa pidada pankrotimenetluse eesmärkide ja põhimõtetega

kooskõlas olevaks.

7.2. Seega on maakohus ebaõigesti laiendanud käesolevas vaidluses kontrollimisele kuuluvate

asjaolude ringi. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt see, et 27.01.2011.a toimunud

võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas

150 192,37 eurot, ei välistanud halduri õigust esitada nõudele hiljem vastuväiteid mistahes

alusel. Kohtul tuli hinnata, kas S. A. nõue põhines võltsitud andmetel või mitte. Muud

võimalikud vastuväited nõudele ei kuulu läbivaatamisele.

8. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et pankrotihaldur ei ole toonud esile

asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et hageja nõue põhines võltsitud andmetel.

Pankrotihaldur on viidanud eeskätt asjaoludele, mille kohaselt võis nõude alusena esitatud

22.03.2005.a laenuleping olla näilik või rahatu, s.o selle laenudokumendi kohaselt tegelikkuse

raha üleandmist ei toimunud ja sellest laenulepingust LF. ega tema abikaasale S. K. varalist

kohustust ei tekkinud. Nimetatud väidetega ei ole aga põhistatav S. A. nõude aluseks olevate

andmete võltsimine. Väide, et laenulepingu (võlatunnistuse) alusel tegelikult laenusaajale

raha üle ei antud, ei anna alust jätta võlausaldaja nõue algselt tunnustatud nõue PankrS § 106

lg 2 alusel algatatud menetluses siiski tunnustamata. Tegemist on materiaalõigusliku

vastuväitega võlausaldaja nõudele, mille osas saanuks pankrotihaldur esitada vastuväite

korralisel nõuete kaitsmise koosolekul, mis S. K. pankrotimenetluses toimus 27. jaanuaril

2011.a.

8.1. Võltsimise all saab eristada nn materiaalset või intellektuaalset võltsimist. Materiaalse

võltsimise all mõistetakse nõudeavalduse aluseks olevate dokumentide järeletegemist või

ebaehtsa dokumendi loomist. Laenulepingu materiaalne võltsimine oleks eeldanud seda, et

keegi (peale laenulepingu poolte, s.o S. A. ja L. F. ) oleks laenulepingu dokumendi

kunstlikult loonud või seda muutnud ilma, et lepingu pooled ise oleksid täpselt sellise sisuga

dokumendi allkirjastanud. Materiaalse võltsimisena oleks käsitatav ka poole allkirja

võltsimine lepingudokumendil. Nn intellektuaalse võltsimise väite puhul tulnuks tõendada, et

nõudeavaldusele lisatud dokumendid on küll formaalselt õiged, ent kajastavad (sisaldavad)

teadvalt ebaõigeid andmeid.

8.2. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul esile toodud ega tõendatud ei ole. Kumbki

laenulepingu pooltest ei ole väitnud, et laenuleping ei oleks nende poolt sõlmitud ja oleks nt

kellegi kolmanda isiku poolt järele tehtud. Samuti ei ole esitatud tõendeid asjaolu kohta, nagu

oleks laenuleping esialgselt sõlmitud teistsugustel tingimustel (nt sisaldanuks see algselt

väiksemat võlasummat) ning hiljem oleks neid tingimusi kellegi huvide kahjustamise

eesmärgil kuritahtlikult muudetud. Ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt

(tõend esitatud 14.02.2014) ei ole tuvastamist leidnud, et laenuleping oleks võltsing, samuti ei

ole leitud tõendeid selle kohta, et leping oleks koostatud muul ajal (hiljem) kui 22.03.2005.

Esitatud tõendite ja asjaolude põhjal ei ole seega alust asuda seisukohale, et nõudeavalduse

aluseks olev dokument – 22. märtsi 2005.a kirjalik laenuleping (võlakiri) – sisaldaks

ebaõigeid andmeid, dokument oleks järele tehtud või muul viisil ebaehtne. Seega ei ole

menetluses kinnitust leidnud, et S. A. nõue oleks põhinenud võltsitud andmetel.

9. Olukord, kus pankrotihaldur pärast võlausaldaja nõude tunnustamist (kaitsmist) leiab, et

nõude aluseks olev dokument (laenuleping/võlatunnistus) kajastab nõuet, mida tegelikkuses ei

eksisteeri (või ei eksisteeri nõuet dokumendist nähtuvas ulatuses), ei ole käsitatav andmete

võltsimisena PankrS § 106 lg 2 mõttes. Võlausaldaja poolt põhjendamata, vaieldaval

õiguslikul alusel või piisavalt dokumenteerimata nõude esitamine ei ole iseenesest käsitatav

võltsimisena. Niisuguste nõuete puhul on nii pankrotihalduril kui teistel võlausaldajatel

võimalik esitada oma õiguste kaitseks korralisel nõuete kaitsmise koosolekul nõudele

vastuväide, millisel juhul lahendatakse nõude olemasolu või puudumise küsimus PankrS

§ 106 lg 1 alusel nõudeavalduse esitanud võlausaldaja hagi alusel.

Ka asjaolu, et pankrotihaldurile ei olnud esialgse nõuete kaitsmise koosoleku toimumise aja

seisuga teada asjaolud, mis võinuksid anda aluse võlausaldaja nõudele vastuvaidlemiseks, ja

niisugused võimalikud asjaolud said pankrotihaldurile teatavaks hiljem, ei anna

pankrotihaldurile tulenevalt PankrS §-st 105 alust tunnustatud nõuet enam vaidlustada, kui

kinnitust ei leia andmete võltsimine.

10. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud laiendada PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud

erandlikke aluseid juba tunnustatud nõude vaidlustamiseks selliselt, et samastada tehingu

väidetav näilikkus nõude aluseks olevate andmete võltsimisega. Kohus jääb eelpool

väljendatud seisukohale, et näilikkusele või ka laenulepingu rahatusele tuginemine kujutab

endast materiaalõiguslikku vastuväidet nõude olemasolule ning niisugust vastuväidet sai

esitada 27.01.2011.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul.

10.1. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt loetakse näilikuks tehing, mille puhul pooled on kokku

leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,

mida nad tegelikult teha tahavad. Näilikuks ei muuda 22.03.2005.a sõlmitud laenulepingut

ainuüksi asjaolu, et laenuandja (hageja) ei andnud laenusummat laenusaajale üle lepingu

sõlmimise päeval, nagu sätestati lepingu p-s 1.1.2. Hageja S. A. ja tunnistaja L. F. on

kinnitanud, et laenusumma sai L. F. osade kaupa enne laenulepingu sõlmimist. Nii hageja kui

kostja on menetluses nõustunud sellega, et 22.03.2005.a laenulepinguna pealkirjastatud

dokument on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Sellisena ei ole võlatunnistuse

eesmärgiks mitte uue iseseisva võlasuhte loomine, vaid juba olemasoleva võlasuhte

kinnitamine.

10.2. Maakohus on oma otsuse p-s 54 22.03.2005.a sõlmitud kirjaliku laenulepingu kohta

üksnes sedastanud, et „põhjendatud on kostja kahtlused, et hagejal ei olnud võimalik laenu

anda, kuna tal seda raha ei olnud ja laenuleping on näilik.“ Ringkonnakohus leiab, et

laenulepingu näilikkuse tuvastamiseks ei piisa ainuüksi selle kindlakstegemisest, et

laenuandjal puudus laenu andmiseks raha. Tõendada tuleks eelkõige asjaolu, et pooled olid

kokku leppinud, et nende vahel ei teki laenudokumendis kajastatavat võlasuhet. Sarnaselt

oleks võimalik tuvastada ka deklaratiivse võlatunnistuse kui tehingu näilikkus – s.o

tõendades, et pooled soovisid üksnes jätta mulje, nagu oleks nende vahel võlatunnistusest

nähtuv võlasuhe, ent tegelikult olid nad ühisel arusaamisel, et niisugust võlasuhet tegelikult

tekkinud ei ole. Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks laenulepingu/võlatunnistuse

näilikkusega seotud küsimusi täpsemalt analüüsida, jäädes eelpool väljendatud seisukohale, et

tehingu väidetav näilikkus ei ole võlausaldaja juba tunnustatud nõude vaidlustamise aluseks

PankrS § 106 lg 2 alusel.

11. Hageja (apellant) on menetluse vältel läbivalt tuginenud seisukohale, et pankrotihalduril

puudus alus nõuete kaitsmise korduskoosoleku kokkukutsumiseks pärast seda, kui hageja

nõuet tunnistati 27.01.2011.a võlausaldajate koosoleku poolt.

11.1. Viru Maakohtu 27.04.2012.a jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-12-8234 nähtub,

et S. A. pöördus maakohtusse 13.02.2012.a alanud ja 20.02.2012.a jätkunud S. K. (pankrotis)

võlausaldajate üldkoosoleku protokollilise otsuse kehtetuks tunnistamiseks osas, milles jäeti

tunnustamata hageja nõue summas 150 192,37 eurot. Hageja põhistas korduskoosoleku

ebaseaduslikkust samade asjaoludega, mille ta on esile toonud käesolevas vaidluses.

Maakohus on tsiviilasjas nr 2-12-8234 tehtud otsuses asunud seisukohale, et pankrotihalduril

oli õigus korduskoosolek 13.-20.02.2012.a kokku kutsuda. Kohus leidis, et PankrS § 106 lg 2

alusel korduskoosoleku kokkukutsumise eelduseks ei ole see, et nõude aluseks olevate

dokumentide võltsimise fakt peaks olema tuvastatud jõustunud kohtu- vm lahendiga ning

korduskoosoleku kokkukutsumiseks on piisav pankrotihalduril põhjendatud kahtluse

tekkimine, et nõude tunnustamise aluseks olid võltsitud andmed. Seejuures on kohus

tsiviilasjas nr 2-12-8234 toonitanud, et ei võta selles asjas seisukohta, kas PankrS § 106 lg 2

alusel korduskoosoleku kokkukutsumise alus oli tegelikult olemas, s.o kas tegu oli nõude

aluseks oleva dokumendi võltsimisega.

11.2. Eeltoodust tulenevalt oli pankrotihalduril põhjendatud võltsimiskahtluse tekkimise

korral küll õigus korduskoosolek kokku kutsuda, kuid sellest ei tulenenud pankrotihalduri

õigust vaidlustada võlausaldaja kaitstud nõuet muudel alustel peale PankrS § 106 lg-s 2

sätestatute. Ringkonnakohus on seisukohal, et 13.-20.02.2012.a korduskoosoleku otsused

saavad kehtida niivõrd, kuivõrd need ei mõjuta võlausaldaja 27. jaanuaril 2011.a tunnustatud

nõuet ja selle rahuldamisjärku. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui hilisemas (s.o

praeguses) menetluses ei leia andmete võltsimise kahtlus kinnitust, siis tuleb lugeda

võlausaldaja nõue tunnustatuks esialgse (27. jaanuari 2011.a) nõuete kaitsmise koosoleku

otsuse järgi ja 13.-20. veebruari 2012.a korduskoosolekul ei olnud pädevust esialgset

tunnustamisotsustust muuta.

12. Ringkonnakohtu arvates ei oma asja lahendamisel tähtsust laenusumma üleandmise ja

raha päritolu tõendamisega seonduv, samuti küsimus laenulepingu (võlatunnistuse)

võimalikust rahatusest ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks anda hinnangut väidetele ega

tõenditele, mida pooled on menetluses esitanud laenu andmise ja hagejal rahaliste vahendite

olemasolu kohta.

12.1. Asjakohased ei ole ka pankrotihalduri seisukohad, nagu põhineks hageja nõue

tegelikkuses muul õiguslikul alusel kui 22. märtsi 2005.a laenudokument. Eelnevalt antud

laenu kohta võlatunnistuse koostamine ei muuda võlasuhte olemust ega õiguslikku alust.

Võlatunnistuse kehtivust või sellele tuginemise lubatavust ei mõjuta asjaolu, kas võlatunnistus

sisaldab viidet sellele, et dokumendiga kinnitatakse juba varem tekkinud võla olemasolu.

Kuna S. A. nõue leidis 27.01.2011.a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamist ja asjas ei ole

esitatud tõendeid, mis viitaksid nõude aluseks olevate andmete võltsimisele, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks lähemalt analüüsida laenulepingu/võlatunnistuse vormistamisega

seotud väiteid. Ringkonnakohtu arvates ei ole pankrotihalduril PankrS §-st 105 tulenevalt

võimalik vaidlustada võlausaldaja juba tunnustatud nõuet ka juhul, kui ta hiljem leiab, et

nõudeavalduses on nõude kujunemine väljendatud ebatäpselt või ei ole esile toodud kõiki

nõude aluseks olevaid asjaolusid.

12.2. Eeltooduga seoses puudub vajadus anda hinnangut ka 26. märtsi 2012.a laenulepingu

lisale (t III kd lk 67-68), millega muudeti 22.03.2005.a laenulepingu punktide 1.1.1. ja

1.1.2. sõnastust. S. A. ja L. F. leppisid kokku, et „käesolev laenulepingu muutmise kokkulepe

on 22.03.2005.a sõlmitud laenulepingu lahutamatu lisa ning kehtib sellises sõnastuses

tagasiulatuvalt alates 22.03.2005.a laenulepingu sõlmimisest.“ Ringkonnakohus leiab, et

faktilisi asjaolusid, sh laenusumma üleandmise täpseid asjaolusid, ei ole iseenesest võimalik

kokkuleppel tagasiulatuvalt muuta. Seega saab ka 26.03.2012.a lisakokkulepe olla käsitatav

kas võlatunnistusena või kompromissilepinguna (VÕS § 578). Kuna nimetatud lisakokkulepe

on sõlmitud pärast hageja nõude tunnustamist (27.01.2011.a), siis ei mõjuta see hageja

õiguslikku positsiooni S. K. pankrotimenetluses.

12.3. Samadel põhjendustel ei mõjuta hageja (apellandi) nõude tunnustamist ka

pankrotihalduri väited selle kohta, et tõendatud ei ole laenu andmine perekonna huvides ja

sellega seonduvalt pankrotivõlgnik S. K. solidaarne kohustus hageja ees. Samuti ei võimalda

PankrS § 105 pankrotihalduril esitada pankrotimenetluse praeguses faasis väidet, et S. A. l ei

saa olla S. K. pankrotimenetluses 150 192,37 euro suurust eesõigusnõuet, kuna

kinnistusraamatusse

kantud

hüpoteek

on

ainult

summas

1 000 000

krooni

ehk

63 911,65 eurot. Pankrotihalduril oli juba 27. jaanuari 2011.a seisuga võimalik kontrollida,

kas S. A. nõudeavalduses esitatud nõue ja seda tagava hüpoteegi suurus on omavahel

vastavuses.

12.4. Eeltoodust tulenevalt kuulub S. A. nõue S. K. pankrotimenetluses tunnustamisele

vastavalt S.K. (pankrotis) võlausaldajate 27. jaanuari 2011.a nõuete kaitsmise koosoleku

otsusele, s.o I rahuldamisjärgu nõudena summas 150 192,37 eurot.

13. TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta S.K. (pankrotis) pankrotihalduri Tarmo Villmani kanda kooskõlas

PankrS § 541 lõikega 1.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/