2-11-15765/81 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-15765

Tsiviilasi

KÜ Kalda tee 18 hagi V.L. vastu 2301,86 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

182,29 eurot ja 25,26 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.L.

apellatsioonkaebus

ja

KÜ

Kalda

tee

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) – V.L. (ik: XXXX), esindaja advokaat

Janar Kuus

Vastuapellant (hageja) – KÜ Kalda tee 18 (rk: 80094050)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2013 otsus osaliselt osas, millega maakohus

mõistis kostjalt välja hageja kasuks tasu maagaasi eest summas 44,64 eurot, osas,

millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt 2011 jaanuari ja veebruari

haldustasu 14,74 eurot ja remondifondi maksete 10,52 eurot väljamõistmiseks ning osas,

millega maakohus jättis V.L. riigi õigusabi tasu 79% ulatuses V.L. kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks tasu

maagaasi eest summas 36,27 eurot ning 2011 jaanuari ja veebruari haldustasu

14,74 eurot ja remondifondi maksed 10,52 eurot ning jätta V.L. riigi õigusabi tasu 79%

ulatuses riigi kanda.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„1. Rahuldada KÜ Kalda tee 18 hagi V.L. vastu osaliselt.

2. Välja mõista V.L. lt KÜ Kalda tee 18 kasuks 3537 (kolm tuhat viissada

kolmkümmend seitse) eurot 71 senti, millest 1777,30 eurot on majandamiskulude

võlgnevus perioodi 1. detsembrist 2007 kuni 28. veebruarini 2011 eest ja

1760,41 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 7. oktoobri 2013 seisuga.

3. Jätta rahuldamata KÜ Kalda tee 18 nõue V.L. lt alates 8. oktoobrist 2013

lisanduva viivise 0,07% päevas põhinõudelt väljamõistmiseks kuni põhinõude

täitmiseni.

4. Jätta poolte menetluskulud 79% ulatuses V.L. kanda ja 21% ulatuses

KÜ Kalda tee 18 kanda. V.L. riigi õigusabi tasu jätta 21% ulatuses KÜ Kalda

tee 18 kanda ja ülejäänud osas riigi kanda.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V.L. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. KÜ Kalda tee 18 esitas 5. aprillil 2011 maakohtule V.L. vastu hagi korteriomandi

majandamiskulude võlgnevuse 28. märtsi 2011 seisuga 2301,86 eurot, 28. märtsi 2011

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 415,75 eurot ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Menetluse käigus nõustus hageja võtma kostja võlgnevuse arvestamisel aluseks kostja poolt

11. septembri 2012 kohtuistungil esitatud arve-makseteatised. Sellest tulenevalt on kostja

majandamiskulude võlgnevus 2238,01 eurot. Viivisevõlgnevus moodustas 11. septembri 2013

kohtuistungi seisuga 2774,10 eurot. Menetluse käigus aktsepteeris hageja, et kostja korteris

elas üks elanik ja kostjalt elanikupõhiselt arvestatavad ja nõutavad summad (prügi, maagaas,

vesi) jagatakse kahega.

Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale korteriomand Tartus Kalda tee XXXX. Hageja haldab

Kalda tee 18 korterelamut. Korteriühistu otsuste järgi tasuvad ühistu liikmed haldus- ja

hooldustasu, remonditasu ja osakapitali ning soojusenergia tarbimise eest vastavalt liikmele

kuuluva kaasomandi mõttelise osa suurusele. Üldelekter ja vee ülekulu jagatakse võrdselt

korteriomandite vahel. Jäätmete käitlemine ja maagaas jagatakse vastavalt kortereid

kasutavate inimeste arvule. Kostja korterit kasutab kaks inimest. Vee soojendamise (sooja vee

tootmine elamu soojussõlmes) ning vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest tasuvad ühistu liikmed

vastavalt tarbitud vee kogusele. Kuna kostja ei ole hagejale kordagi tarbimise näitu teatanud,

on kostjale määratud tasumiseks arvestuslik tarbimine – kaks kuupmeetrit külma ja kaks

kuupmeetrit sooja vett korteri kohta kuus. Hageja on omapoolsed kohustused täitnud ning

igakuiselt edastanud kostjale postkasti arved majandamiskulude tasumiseks.

2. Kostja leidis menetluse käigus, et nõuded summas 187,10 eurot on aegunud. Hageja on

omaalgatuslikult märkinud kostja korteri elanike arvuks kaks isikut. Kõik majandamiskulude

nõuded tuleb esitada ruutmeetril põhineva arvestuse järgi, kuna korteriühistu põhikirjas ei ole

kirjas, millised maksed arvestatakse isikupõhiselt. Vee ülekulu kohta puudub arvutuskäik,

hageja esitatust ei nähtu, millised on olnud elamu üldkulu ja korterite kulud eraldi. Kuna

elanike arvu eraldi püstakute osas ei ole esitatud, on võimatu hinnata gaasikoguseid.

Kontrollimatu on kütte arvestus. Hageja ei ole esitanud andmeid, kuidas saadakse küttekulu

ruutmeetri kohta ja vee soojendamise (suvel siugtoru) kulu. Esitatud tõendite põhjal on hageja

nõue põhjendatud summas 1578,12 eurot. Kostja ei vaielnud vastu hageja üldelektri,

remondifondi ja osakapitali arvestusele summas 187,10 eurot. Vee- ja kanalisatsiooniteenuse

nõue on põhjendatud summas 108,42 eurot (ühe elaniku kohta tehtud arvestus). Ruutmeetril

põhineva arvestuse kohaselt on küttekuluks 860,92 eurot, mis sisaldab vee soojendamist,

kütet, siugtoru ehk vannitoa kütet ja küttekadusid. Prügi osas saab ruutmeetripõhise arvestuse

järgi olla nõue 14,21 eurot ja gaasi osas 36,27 eurot. Remondifondi nõue saab olla

197,65 eurot, sest puudub korteriühistu üldkoosoleku otsus, millega oleks kehtestatud 2008. ja

2011. a kohta remondifondi tasu. Puudub ka üldkoosoleku otsus, millest nähtuks, et

haldustasu oleks määratud 2011 jaanuari ja veebruari kohta. Samuti puudub üldkoosoleku

otsus, millega oleks määratud perioodil mai kuni september 2008 haldustasu suuruseks

197,40 eurot. Seega saab haldustasu nõuet pidada põhjendatuks summas 261,79 eurot.

Võlgnevus on tekkinud 2008. a algusest, esmakordse sammu selle sissenõudmiseks tegi

hageja 16. novembril 2009. Hageja pikaaegne vaikimine on käsitletav pahauskse käitumisena.

Seetõttu puudub hagejal õigus nõuda viivist. Viivis on eeltoodust tulenevalt ka ebamõistlikult

suur. Viivisenõudel puudub õiguslik alus, sest puudub juhatuse otsus, kus juhatus oleks

otsustanud nõuda kostjalt viivist ja sellest kostjat põhikirjas sätestatud korras teavitanud.

Viivisenõuet tuleb vähendada nullini, sest hageja on ise põhjustanud kogu segaduse ning

kostja majanduslik seis ei võimalda tasuda viivist nõutud määras.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja

V. L. KÜ Kalda tee 18 kasuks 3520,82 eurot, millest 1760,41 eurot on majandamiskulude

võlgnevus perioodi 1. detsembrist 2007 kuni 28. veebruarini 2011 eest ja 1760,41 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis 7. oktoobri 2013 seisuga. KÜ Kalda tee 18 nõude V. L. alates

8. oktoobrist 2013 lisanduva viivise 0,07% päevas põhinõudelt väljamõistmiseks kuni

põhinõude täitmiseni jättis maakohus rahuldamata.

Poolte menetluskulud ja kostja riigi õigusabi tasu jättis maakohus 79% ulatuses kostja kanda

ja 21% ulatuses hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust asjaolus, et kostja on jätnud hagejale

maksmata majandamiskulude arved alates 31. detsembrist 2007 kuni 28. veebruarini 2011.

Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 154 ei ole hageja nõuded aegunud.

Hageja esitas 1. oktoobril 2012 kohtule võlgnevuse arvestuse (I kd lk 145), mille aluseks on

kostja poolt 11. septembri 2012 kohtuistungil esitatud arve-makseteatised (I kd lk 115–119).

Sellest tulenevalt on kostja majandamiskulude võlgnevus 2238,01 eurot.

Hageja võlgnevuse arvestuses sisaldub 31. detsembri 2007 arve summas 31,70 krooni ehk

2,03 eurot. Kuivõrd hageja ei oska öelda, kuidas jaguneb viidatud võlgnevus kulude kaupa ja

kostja on arve vaidlustanud, siis jättis kohus hageja nõude 2,03 euro ulatuses rahuldamata.

Kohus rahuldas hageja nõude osakapitali võlgnevuse 25,23 eurot ja üldelektri võlgnevuse

21,90 eurot väljamõistmiseks. Kostja selles osas vastuväiteid ei esitanud.

Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt on vee- ja kanalisatsioonivõlg 235,25 eurot. Kuna

kostja ei ole tõendanud vee tegelikku tarbimist, siis arvestades hageja nõustumist ühe elaniku

põhise arvestusega, on nõue põhjendatud 117,63 euro (235,25/2) ulatuses.

Hageja nõue sisaldab haldustasu summas 320,68 eurot. Korteriühistu 27. juuni 2011

kordusüldkoosolek kinnitas haldus- ja hooldustasu tariifiks 0,24 eurot ruutmeetrilt kuus

aastaringselt. Protokollile lisatud majanduskava kohaselt kehtivad tariifid alates üldkoosoleku

otsusest 27. juunist 2011. Kohtule ei ole esitatud tõendit selle kohta, mis alusel on hageja

arvestanud kostja haldustasu suuruseks 2011 jaanuaris ja veebruaris 7,37 eurot tariifiga

0,224 eurot ruutmeetri kohta. Haldustasu nõue ei ole seega põhjendatud 14,74 euro (2×7,37)

ulatuses ning kostja haldustasu võlgnevus on 305,94 eurot (320,68–14,74).

Võlgnevuse arvestuse koondtabeli järgi on kostja remondifondi võlgnevus 208,17 eurot.

Kuivõrd hageja ei ole esitanud üldkoosoleku otsust, kust nähtuks tariif 0,16 eurot ruutmeetri

kohta, mille kohaselt on remondifondi tasu suuruseks 2011 jaanuaris ja veebruaris 5,26 eurot

(27. juuni 2011 kordusüldkoosolekul kinnitatud tariifid kehtivad alates 27. juunist 2011), ei

ole remondifondi tasu nõue põhjendatud 10,52 euro (2×5,26) ulatuses ning kohus rahuldas

remondifondi võlgnevuse nõude summas 197,65 eurot (208,17–10,52).

Hageja nõue sisaldab võlgnevust kütte eest summas 719,86 eurot. Arvestust on peetud

pindalapõhiselt. Kostja arvestuse kohaselt on võlgnetavaks küttekuluks 860,92 eurot koos vee

soojendamise, siugtoru ehk vannitoa kütte ja küttekadudega. Kostja ei ole eraldi välja toonud

iga kuluartikli maksumust ega arvutuskäiku, samas kui hageja on esitanud küttekulu jagamise

põhimõtted nii kütteperioodil kui mittekütteperioodil ning esitatud arved aastatel 2008 kuni

2011. Kostja ei ole pärast küttekulu jagamise põhimõtete selgitamist ja kuludokumentide

esitamist väitnud, et küttekulu arvestus oleks kontrollimatu. Hageja on tõendanud, kui suured

olid tervikuna korteriühistu küttekulud vaidlusalusel perioodil. Kohtul ei ole alust kahelda

küttekulu arvestuse õigsuses. Seega tuleb kostjalt välja mõista 719,86 eurot.

Hageja nõuab kostjalt vee soojendamise kulu 317,24 eurot. Kostja on vee soojendamise kulu

arvestanud küttekulu hulka. Hagiavalduse ja kostjale väljastatud arvete kohaselt tasutakse vee

soojendamise eest (sooja vee tootmine elamu soojussõlmes) vastavalt tarbitud vee kogusele.

Kostjale on määratud arvestuslik tasumine (kogus 2, ühik m3), kuna kostja ei ole tegeliku

tarbimise näitu teatanud. Hageja selgitas, et vee soojendamise kuupmeetri hinna aluseks on

majandusministri 11. augusti 1997 käskkirjas nr 86 antud valem. Arvestades eespool toodud

kohtu põhjendusi, on hageja nõue vee soojendamise kulu osas põhjendatud 158,62 euro

(317,24/2) ulatuses.

Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt on kostjal tasumata vannitoa kütte (siugtoru) ja

küttekadude eest 79,28 eurot. Tegemist on korteri kohta arvestatava maksega. Hageja selgitas,

et tegemist on arvestuslikult määratud hinnaga, mis püüdleb kõikide korteriomanike huvisid

arvestava jagamispõhimõtte poole. Ühiku hinnad on kõikidele korteritele ühesugused.

Saamaks küttele kuluva summa suurust (või kui elamus ei ole küte sisse lülitatud, siis

küttekao suurust), on kogu küttearvest lahutatud siugtoru tasude ja sooja vee soojendamiseks

kulunud arvestusliku soojuse hinna summa. Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud, et vannitoa

küte (siugtoru) ja küttekaod on majandamiskulud korteriühistuseaduse (KÜS) § 151 lg 1

mõttes, olles need lisanud koos vee soojendamise kuluga küttekulu hulka, ning arvestades

asjaolu, et kostja ei ole toonud välja, kui suur on kogu kütte maksumusest siugtoru ja

küttekadude maksumus, lähtus kohus hageja esitatud nõude suurusest ning mõistis kostjalt

välja vannitoa kütte (siugtoru) ja küttekadude võlgnevuse summas 79,28 eurot.

Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt võlgneb kostja prügi äraveo eest 143,36 eurot.

Tegemist on elanike kohta arvestatava maksega. Hageja põhikirja p 3.3.4 ei sisalda,

missugused konkreetsed kulud tuleb jagada korteriomanike vahel võrdselt. Seega on põhikirja

p 3.3.4 vastuolus seadusega. Kuivõrd vastuolu seadusega ei too üldjuhul iseenesest kaasa

üldkoosoleku otsuse tühisust ja seadusega vastuolus olevat üldkoosoleku otsust ei ole

tähtaegselt vaidlustatud, on põhjendatud lähtuda prügi äraveo eest tasu nõudmisel

elanikupõhisest arvestusest ning võlgnevus prügi äraveo eest on 71,68 eurot (143,36/2).

Hageja nõue sisaldab võlgnevust maagaasi eest summas 89,27 eurot. Arvestust on peetud

isikupõhiselt. Kostja arvates tuleb lähtuda ruutmeetri põhisest arvestusest ja seega on nõue

põhjendatud 36,27 euro ulatuses. Kohus tugines eelmises lõigus toodud põhjendustele ning

leidis, et hagejal on õigus nõuda maagaasi eest tasu 44,64 eurot (89,27/2).

Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt võlgneb kostja vee ülekulu eest 28,50 eurot. Vee

ülekulu arvestuse järgi on võlgnevuseks 17,98 eurot. Korteriühistu 29. mai 2002

kordusüldkoosolek otsustas veekaod (maja üldmõõturi ja korterites olevate mõõturite näitude

vahe) jaotada korterite vahel vastavalt tegelikule veetarbimisele mõõturi näitude alusel.

Kohus määras 11. septembri 2012 kohtuistungil kostja vastuväite alusel, et hagejal tuleb

selgitada vee ülekulu ja selle arvestust. Hageja esitas 1. oktoobril 2012 vee ülekulu arvestuse

(I kd lk 147), mille kohus võttis võlgnevuse arvestusel aluseks. Kuigi dokumendist ei nähtu,

milline on olnud elamu üldkulu ja korterite kulud eraldi, on arvutuskäik jälgitav. Näiteks

jaanuaris 2009 oli maja üldmõõturi näidujärgne arve 14 808,75 krooni, samas kui korterites

olevate mõõturite näitude järgne arve oli 13 545,60 krooni, seega 1263,15 krooni võrra

väiksem. Kuna korteriühistul tuleb tasuda üldmõõturi järgse näidu eest, jagatakse vahe

võrdselt 120 korteri peale – tulemuseks on vee ülekulu korteri kohta 10,53 krooni. Kuna

hageja arvestus algab oktoobrist 2008, kuigi nõue on esitatud sisuliselt 2008. a algusest, on

põhjendatud rahuldada nõue summas 17,98 eurot.

Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue (majandamiskulude võlgnevus) põhjendatud

osaliselt ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1760,41 eurot.

Viivisenõude õiguslikuks aluseks on KÜS § 7 lg 4. Viidatud sättest ei tulene, et olukorras, kus

korteriühistu esitab ühistu liikme vastu kohtusse majandamiskulude maksmisega viivitamisest

tekkinud viivisenõude, oleks selleks vajalik juhatuse ühehäälne otsus. Piisav on viivisenõude

esitamine hagiavalduses. Kohtu hinnangul on hagejal õigus viivist nõuda – kostja on

majandamiskulude maksmisega viivituses aastaid. Nõude maksmapanek aegumistähtaja

kestel ei ole käsitletav pahauskse käitumisena. Kostjal oli võimalus maksta kulusid, millele ta

vastu ei vaidle, samuti temapoolse ruutmeetril põhineva arvestuse järgi, kuid kostja on vaid

tarbinud hüvesid, teenuste eest tasumata. Seega on viivise rakendumine sõltunud kostjast

enesest. Viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise

lihtsustamine ja lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Hageja nõuab viivist

seaduses sätestatud määras. Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtudes on 1. oktoobri 2013 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 1823,01 eurot, mis on suurem kui põhinõue.

Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks nullini, kuid ei esitanud ühtegi tõendit oma

majandusliku seisundi hindamiseks. Kohtu hinnangul ei ole piisav tuginemine ainuüksi

asjaolule, et kostjale anti 29. veebruaril 2012 riigi õigusabi (ka siis ei esitanud kostja tõendeid,

vaid kohus tegi ise päringud avalikesse registritesse ja krediidiasutustele). Kohtule ei ole

teada kostja majanduslik seis praegusel ajal, et lahendada viivise vähendamise taotlust. Kohus

rahuldas tulenevalt kohtupraktikast kostja viivise vähendamise taotluse osas, mis ületab

põhinõuet, kuna hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue.

Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude (2238,01 eurot) 79% ulatuses (1760,41 eurot), siis

jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses

hageja kanda. TsMS § 190 lg-st 5 tulenevalt tuleb kostjal kanda 79% ulatuses ja hagejal 21%

ulatuses ka kostja esindaja riigi õigusabi tasu. Kohtu hinnangul ei esine menetluse asjaoludest

tulenevalt kostja suhtes sellist mõjuvat põhjust, mis annaks aluse TsMS § 190 lg 7 järgi

kergendada kostja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustust.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. V. L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2013 otsuse

tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks

majandamiskulude võlgnevus summas 1578,12 eurot ja jätta menetluskulud nii maakohtus kui

ringkonnakohtus hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) tõlgendas kohus ebaõigesti KÜS § 7 lg-t 4. Nimetatud sätte puhul on tegemist erisättega

võrreldes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-ga 1. Korteriühistu juhatusel on õigus, mitte

kohustus, nõuda maksmata jäänud summalt viivist ja viivisenõude esitamiseks tuleb eelnevalt

vastu võtta juhatuse otsus. Mittetulundusühingute seaduse § 29 lg 2 sätestab, et kui juhatus

koosneb mitmest liikmest, on juhatuse otsuse vastuvõtmiseks nõutav juhatuse koosolekul

osalenud juhatuse liikmete poolthäälteenamus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema

häälteenamuse nõuet. Hageja põhikirja p 5.19 kohaselt võetakse juhatuse otsused vastu

poolthäälteenamusega. Kohus ei ole eristanud juhatuse esindusõigust ja juhatuse otsuste

vastuvõtmist. Asja materjalide hulgas ei ole otsust, kus juhatus oleks otsustanud nõuda

kostjalt viivist, seega puudub viivisenõudel õiguslik alus. Lisaks, tulenevalt KÜS § 13 lg-st 2,

jõustub korteriühistu juhatuse otsus kümnendal päeval arvates päevast, mil see tehti teatavaks

kõigile korteriühistu liikmetele põhikirjas sätestatud korras. Põhikirja kohaselt tuleb juhatuse

otsus teha liikmetele teatavaks allkirja vastu või saata tähitult. 12. juuni 2013 üldkoosoleku

protokolli p-st 5 nähtub, et juhatus tutvustas viivise nõudmisega seonduvat ja alles sellel

koosolekul otsustati viivise küsimine. Üldkoosoleku otsusest võib järeldada, et juhatus tegi

esmakordselt viivise nõudmise osas otsuse vahetult enne 12. juuni 2013 üldkoosoleku otsust

ja seda otsust ei rakendatud tagasiulatuvalt;

2) on kostjalt viivise väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, sest segadused majandamiskulude

arvestamisega on põhjustatud eelkõige hageja halvast asjaajamisest. Lisaks ei võimalda kostja

majanduslik seis tasuda sellises määras viivist. Puudega isikule on viivis 1760,41 eurot

ebamõistlikult suur summa. Kohtul on olemas dokumendid, mis näitavad, et kostja

majanduslik seis on halb. Kohus oleks pidanud arvestama asja materjalide hulgas olevate

tõenditega või juhtima kostja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid;

3) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et hagejal on õigus nõuda kostjalt maagaasi eest tasu

44,64 eurot. Maagaasi kogus saadakse trepikodade kaupa. Hageja ei esitanud kohtule andmeid

trepikodade kaupa, mistõttu ei saa hageja arvestus olla tegelikkusele vastav ja nõue tuleb jätta

rahuldamata. Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et vee ülekulu arvutuskäik on

järgitav. Kuna vee koguseid pole esitatud, siis ei ole võimalik kontrollida vee ülekulu

arvestuse õigsust, mistõttu pidanuks kohus vee ülekulu võlgnevuse nõude jätma rahuldamata;

4) mõistis kohus ekslikult kostjalt välja vee soojendamise kulu 158,62 eurot ja siugtoru kulu

79,28 eurot, sest nimetatud kulutuste kohta esitatud arvestused on sisuliselt võetud laest. Mitte

üheski dokumendis pole hageja otsustanud võtta sooja vee arvestamise aluseks

Majandusministri 11. augusti 1997 käskkirja nr 86. Kui hageja arvestas vee soojendamise

kulu selle metoodika järgi, siis peaksid hagejal olema vastavad arvestid või registreerimise

päevikud, mis tulnuks kohtule esitada. Käskkirjas pole öeldud, et seda saab rakendada

siugtoru osas. Isegi kui hageja oleks metoodikat kasutanud ka siugtoru osas, siis oleks seda

saanud teha üksnes sooja vee kuupmeetri põhiselt. Lisaks ei saa seda metoodikat rakendada

üksnes suvekuudel, vaid arvutused tuleb teha ka talvel. Kostja arvestuse kohaselt saavad

nõuded sooja osas (sh siugtoru ja vee soojendamine) olla 860,92 eurot. Samas on kostja nõus

tasuma hagejale 1578,12 eurot, kuigi ka nimetatud summa osas pole hageja nõue tõendatud;

5) oleks menetluskulud tulnud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel hageja kanda, kuna vaidlus on

saanud alguse sellest, et hageja asjaajamine on olnud aastaid äärmiselt puudulik;

6) on kostja halb majanduslik seis piisavaks põhjuseks võimaldada riigi õigusabi eest

tasumine osamaksetena ja seda vähemalt kuue kuu jooksul.

5. KÜ Kalda tee 18 esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

7. oktoobri 2013 otsuse tühistamist osas, millega jäeti V. L. välja mõistmata 2011 jaanuari ja

veebruari haldustasu ja remondifondi maksed 25,26 eurot (sh haldustasu 14,74 eurot ja

remondifond 10,52 eurot), ja osas, millega jäeti hageja kanda 21% kostja menetluskuludest,

ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista nimetatud summa täiendavalt

V. L. välja ja jätta kõik menetluskulud V. L. kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) nähtub korteriühistu 27. juuni 2011 üldkoosoleku otsusega kinnitatud majanduskavast

korteriomanike kohustus tasuda haldus- ja remondikulude eest ka enne koosoleku otsuse

vastuvõtmist. Kuivõrd üldkoosolek kiitis juhatuse tegevuse 2011. a remondifondi ja

halduskulude sissenõudmisel heaks, siis on kostja kohustatud vastavad summad tasuma;

2) jättis kohus tähelepanuta hageja taotluse jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja

kanda, kuivõrd kostja keeldus sõlmimast kompromissi. Arvestada tulnuks ka seda, et hagejal

puudusid menetluses vastaspoolelt väljamõistetavad esindajakulud.

6. KÜ Kalda tee 18 vaidleb V. L. apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) vastab kostjalt viivise väljamõistmine nii materiaalõigusele kui ka kohtupraktikale. Kostja

heidab hagejale ette, et hageja ei ole esitanud otsust temalt viivise nõudmiseks. Kohus jättis

määrusega

vastava

otsuse

väljanõudmise

taotluse

rahuldamata.

Järgmises

menetlusdokumendis kostja ei vaidlustanud kohtu tegevust menetluse juhtimisel, mistõttu

vastavalt TsMS § 333 lg-le 3 ei saa kostja sellist vastuväidet apellatsioonimenetluses esitada;

2) mõistis kohus kostja poolt vaidlustatud osas majandamiskulud kostjalt õigesti välja. Kohus

jättis mitmed kostja tõendite väljanõudmise taotlused rahuldamata. Kuivõrd kostja kohtu

tegevusele vastuväiteid ei esitanud, siis on ta kaotanud õiguse sellistele asjaoludele tugineda.

7. V. L. vaidleb KÜ Kalda tee 18 vastuapellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) kehtivad haldustasu ja remondifondi uued tariifid 27. juunist 2011, s.o ajast, mil toimus

korteriühistu kordusüldkoosolek. Üldkoosolekul vastu võetud otsustest ei nähtu, et uued

tariifid oleks kehtestatud tagasiulatuvalt. Maakohtus hageja majanduskavast tulenevale

kohustusele ei tuginenud, mistõttu on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõistes,

milleks hagejal apellatsiooniastmes õigus puudub. Õigused ja kohustused saavad tekkida

üksnes üldkoosoleku otsusest ning tehingu heaks kiitmine peab olema üldkoosoleku otsuses

järgitav;

2) oleks menetluskulude jätmine kostja kanda äärmiselt ebaõiglane, sest vaidlus on tekkinud

suures osas sellepärast, et hageja asjaajamine on olnud ebakorrektne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt osas, millega

maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks tasu maagaasi eest summas 44,64 eurot ning

osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt 2011 jaanuari ja veebruari

haldustasu 14,74 eurot ja remondifondi maksete 10,52 eurot väljamõistmiseks ning osas,

millega maakohus jättis V.L. riigi õigusabi tasu 79% ulatuses V.L. kanda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja hageja kasuks

tasu maagaasi eest summas 36,27 eurot ning 2011 jaanuari ja veebruari haldustasu 14,74 eurot

ja remondifondi maksed 10,52 eurot ning jätab V.L. riigi õigusabi tasu 79% ulatuses riigi

kanda.

Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3537,71 eurot, millest 1777,30 eurot on

majandamiskulude võlgnevus perioodi 1. detsembrist 2007 kuni 28. veebruarini 2011 eest ja

1760,41 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 7. oktoobri 2013 seisuga.

9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, taotledes kohtuotsuse tühistamist

osaliselt ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja majandamiskulude võlgnevus summas 1578,12 eurot ning jätta

menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus hageja kanda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb

maakohtu otsuse tühistamist samuti osaliselt ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega

mõista kostjalt täiendavalt välja 2011 jaanuari ja veebruari haldustasu ja remondifondi

maksed summas 25,26 eurot ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud

osas.

10. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt hageja kasuks väljamõistetud

majandamiskulud summas 182,29 eurot (kohus mõistis kostjalt välja majandamiskulude

võlgnevuse 1760,41 eurot, kostja on nõus tasuma 1578,12 eurot).

10.1. Kostja leiab, et maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja maagaasi tasu 44,64 eurot.

Kuna maagaasi kogus saadakse trepikodade kaupa ja hageja trepikodade kaupa kohtule

andmeid ei esitanud, ei saa hageja arvestus olla tegelikkusele vastav ja nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga osaliselt.

Riigikohus on 16. juuni 2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10 (p-d 13–14) selgitanud, et

TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja peab KÜS § 151 lg 1 järgi tõendama,

kui suured olid tervikuna korteriühistu majandamiskulud mingis ajavahemikus, mille eest

tasumist nõutakse. Samuti peab korteriühistu tõendama asjaolud, mille kindlakstegemine on

vajalik selleks, et jagada majandamiskulud liikmete vahel.

Seega oli hageja tõendamiskoormis muuhulgas tõendada asjaolud, millest lähtudes esitas

hageja kostjale nõude maagaasi tasu saamiseks.

Asjas ei ole sisuliselt vaidlust selles, et elamus on gaasimõõtur paigaldatud igasse trepikotta ja

tarbitud maagaasi koguseid arvestatakse trepikodade kaupa (nähtub esitatud AS Eesti Gaas

arvetest). Hageja nõustaja Agu Rillo selgitas 11. septembri 2013 kohtuistungil (III kd lk 84),

et maagaas on püstaku inimeste arvu peale jagatud, kuna igas trepikojas on eraldi

gaasimõõtja.

Seega pidanuks hageja lisaks AS Eesti Gaas arvetele, kust nähtub trepikodades (püstakutes)

tarbitud gaasi kogus ja hind, esitama kohtule tõendid ka elanike arvu kohta püstakus, kus asub

kostja korter. Hageja selliseid tõendeid ei esitanud (esitatud on elanike arv kuude lõikes kogu

elamu kohta – I kd lk 148, millest hageja tema enda väidete kohaselt aga maagaasi tasu

arvestamisel ei ole lähtunud).

Kuna tegemist on hageja tõendamiskoormisega, ei ole asjakohane hageja viide vastuses

apellatsioonkaebusele, et kohus jättis kostja taotluse hagejalt tõendite väljanõudmiseks

rahuldamata ja kuna kostja järgmises menetlusdokumendis ei vaidlustanud kohtu tegevust

menetluse juhtimisel, ei saa kostja sellist vastuväidet apellatsioonimenetluses esitada.

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud maakohtu otsus mõista kostjalt välja maagaasi tasu

summas 44,64 eurot. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebusega selles osas, et hagejal ei ole üldse

õigust kostjalt maagaasi eest tasu saada. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on küll õigus

arvestada gaasikulu elaniku põhiselt, kuid kuna hageja ei ole tõendanud elanike arvu

trepikojas, siis ei saa ringkonnakohus sellest lähtuda. Andmed elamus tarbitud maagaasi

koguste ja hinna kohta on hageja kohtule esitanud (esitatud AS Eesti Gaas arvetel on tarbitud

maagaasi kogused ja hind trepikodade kaupa igakuiselt välja toodud) ning kuivõrd kostja on

hageja poolt esitatu põhjal tunnistanud hageja nõuet maagaasi tasu osas summas 36,27 eurot

(I kd lk 179, 181, s.o lähtudes ruutmeetri põhisest arvestusest), siis tulebki lähtuda ruutmeetri

põhisest arvestusest. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude maagaasi eest tasu saamiseks

summas 36,27 eurot. 8,37 euro (44,64–36,27) ulatuses jääb hageja nõue kostjalt maagaasi tasu

saamiseks rahuldamata.

10.2. Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud jätma rahuldamata hageja vee ülekulu

võlgnevuse nõude. Kuivõrd veekoguseid pole esitatud, siis ei ole võimalik kontrollida vee

ülekulu arvestuse õigsust.

Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu.

Asja materjalidest nähtub, et maakohus määras 11. septembri 2012 kohtuistungil (I kd lk 126

pöördel) kostja vastuväite alusel, et hagejal tuleb selgitada vee ülekulu ja selle arvestust.

Hageja esitas 1. oktoobril 2012 vee ülekulu rahalise arvestuse (I kd lk 147), mille kohus võttis

võlgnevuse arvestamisel aluseks.

Ringkonnakohus märgib, et hagiavalduse kohaselt jagatakse vee ülekulu võrdselt

korteriomandite vahel (I kd lk 3). 1. oktoobri 2012 täiendavates selgitustes (I kd lk 136) on

hageja viidanud, et veekadude arvestuse põhimõtted sätestas 2002. a üldkoosolek ning lisatud

oli korteriühistu 29. mai 2002 kordusüldkoosoleku protokoll (I kd lk 138–140) ja vee ülekulu

arvestus (I kd lk 147). Korteriühistu 29. mai 2002 kordusüldkoosoleku protokolli p 5 kohaselt

otsustati: „Veekaod (maja üldmõõturi ja korterites olevate mõõturite näitude vahe) jaotada

korterite vahel vastavalt tegelikule veetarbimisele mõõturi näitude alusel.“

Seega hageja esitatud väidetest ja tõenditest lähtuvalt ei ole hageja järginud vee ülekulu

jagamisel korteriühistu 29. mai 2002 kordusüldkoosoleku otsust (mille alusel hageja väitel

vee ülekulu korteriühistus tuli jagada), kuna vee ülekulu on jaotatud korterite vahel võrdselt,

mitte arvestades korterite tegelikku veetarbimist mõõturi näitude alusel.

Korteriühistu 12. juuni 2013 kordusüldkoosolekul (protokoll III kd lk 57–60) on p-s 7

otsustatud kinnitada senine vee üle/alakulu jagamise metoodika, mille järgi vee üle/alakulu

makstakse korteri kohta.

Riigikohus on 25. aprilli 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06 (p 10) asunud seisukohale, et

korteriühistu üldkoosoleku otsus on õiguslikult olemuselt korteriühistu liikmete mitmepoolne

tehing, mida on võimalik TsÜS § 129 lg 1 kohaselt heaks kiita.

Tulenevalt korteriühistu 12. juuni 2013 kordusüldkoosoleku protokolli p-st 7 on korteriühistu

liikmed kiitnud korteriühistu juhatuse tegevuse vee ülekulu jagamisel viisil, et vee ülekulu

jagatakse korterite vahel võrdselt, heaks. TsÜS § 113 järgi muutub tehingu heakskiidu puhul

tehing algusest peale kehtivaks.

Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud vee ülekulu rahaline arvestus on selge ja

kontrollitav. Maakohus analüüsis hageja esitatud arvestust ning leidis, et kuigi dokumendist ei

nähtu, milline on olnud elamu üldkulu ja korterite kulud eraldi, on arvutuskäik jälgitav.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda neid kõiki.

10.3. Kostja leiab, et maakohus mõistis kostjalt ekslikult välja vee soojendamise kulu

158,62 eurot ja siugtoru kulu 79,28 eurot, sest nimetatud kulutuste kohta esitatud arvestused

on sisuliselt põhjendamatud; hageja võimalikud nõuded sooja osas (sh siugtoru ja vee

soojendamine) saavad olla kokku 860,92 eurot.

Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu.

Vaidlust ei ole selles, et elamus puuduvad eraldi soojamõõturid soojale veele ja küttele.

11. mail 2012 selgitas hageja küttekulu jagamise metoodikat järgmiselt (II kd lk 3–4):

kütteperioodil arvutatakse küttekulud valemiga: küttearve miinus (korterites tarbitud sooja

vee kuupmeetri summa korrutatud vee soojendamise hinnaga) jagatud maja korterite

ruutmeetritega, mille tulemuseks on ühe ruutmeetri kütte hind. Mittekütteperioodil

arvutatakse küttekulud valemiga: küttearve miinus (korterites tarbitud sooja vee kuupmeetri

summa korrutatud vee soojendamise hinnaga) jagatud korterite arvuga, tulemuseks iga kuu

erinev vannitoa küte. Aastal 2008 arvutati mittekütteperioodil küttekulud valemiga: küttearve

miinus (siugtoru kütte fikseeritud hind 80 krooni kuus korrutatud korterite arvuga) jagatud

korterites tarbitud sooja vee kuupmeetri summaga, tulemuseks iga kuu erinev vee

soojendamise hind.

1. oktoobril 2012 selgitas hageja sooja vee hinna kujunemise metoodikat (I kd lk 136): vee

soojendamise kuupmeetri hinna aluseks on majandusministri 11. augusti 1997 käskkirjas

nr 86 antud valem: kulu sooja vee mõõtjal × temperatuur vahega (55–5) × 0,001 × 1,163 =

Mwh (kui palju kulus antud koguse sooja vee soojendamiseks 5 kraadist 55 kraadini).

Kuupmeetri vee soojendamise hinna saame kulunud Mwh × hind jagatuna toodetud sooja vee

kogusega. Spetsialistid on soovitanud valemi järgi arvutatud vee soojendamise hind korrutada

veel koefitsiendiga 1,3 (tsirkulatsioonikadude maksumuse kompenseerimiseks).

Korteriühistu 12. juuni 2013 kordusüldkoosolekul on p-s 6 otsustatud kinnitada senine

soojusenergia jagamise metoodika, mille alused on järgmised: küttekulud kütteperioodil

arvutatakse valemiga: küttearve miinus (korterites tarbitud sooja vee kuupmeetri summa

korrutatud

vee

soojendamise

hinnaga)

jagatud

maja

korterite

ruutmeetritega;

mittekütteperioodil arvutatakse valemiga: küttearve miinus (korterites tarbitud sooja vee

kuupmeetri summa korrutatud vee soojendamise hinnaga) jagatud korterite arvuga, saadakse

vannitoa küte/küttekaod, iga kuu erinev. Seega on korteriühistu liikmed kiitnud korteriühistu

juhatuse tegevuse soojusenergia jagamisel eeltoodud viisil heaks. Ringkonnakohus leidis

eelmises punktis, et TsÜS §-st 113 tulenevalt muutub tehingu heakskiidu puhul tehing

algusest peale kehtivaks.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi kohtule ei ole esitatud dokumente, mille alusel oli 2008. a

määratud siugtoru kütte hinnaks 80 krooni ja mille alusel hilisemalt, alates 2009. aastast,

2002. a vastuvõetud põhimõttest (siugtoru kütte fikseeritud hinnast) loobuti, nõustub

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja on tõendanud, kui suured olid tervikuna

korteriühistu küttekulud vaidlusalusel perioodil (nähtuvad esitatud AS Tartu Keskkatlamaja

arvetest), ühiku hinnad on kõikidele korteritele, sh kostjale, ühesugused ning arvestades

asjaolu, et kostja ei ole toonud välja, kui suur on kogu kütte maksumusest siugtoru ja

küttekadude maksumus, tuleb lähtuda hageja esitatud nõude suurusest. Kostja seisukoht, et nii

vee soojendamise kulu kui ka vannitoa küte (siugtoru) tuleb arvestada ühtselt küttekulude

hulka, ei ole põhjendatud. Korteriühistu üldkoosolekul on otsustatud eraldi arvestada tasu vee

soojendamise, siugtoru ja kütte eest. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et põhimõtted,

millest on elamu soojakulude jaotamisel lähtutud, arvestavad korteriomanike huve, kuna

võtavad arvesse korterite erinevat sooja vee tarbimist ning ka seda, et üldteadaolevalt

erinevalt korterite suurusest vannitubade suurused (tüüp)kortermajades oluliselt ei erine.

11. Kostja leiab, et kohus tõlgendas ebaõigesti KÜS § 7 lg-t 4, kuna viivisenõude esitamiseks

tuleb eelnevalt vastu võtta vastav juhatuse otsus.

Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu.

KÜS § 7 lg 4 sätestab, et majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib korteriühistu

juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas

iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest

kuupäevast arvates. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud sätte mõte selles, et korteriühistu

juhatusel on seaduse alusel, st ilma üldkoosoleku otsuseta, õigus nõuda võlgnikelt viivist

seaduses ettenähtud ulatuses, samas korteriühistu üldkoosolek võib kehtestada ka teistsuguse

viivisemäära või viivise arvestamise korra. Korteriühistu 12. juuni 2013 kordusüldkoosolekul

ongi viivise arvestamist arutatud ja viivise arvestamise korda seaduses sätestatuga võrreldes

täpsustatud. Seaduses ettenähtud ulatuses viivise nõudmiseks ei olnud vajalik eelnevalt

juhatuse poolt juhatuse otsuste vastuvõtmiseks mittetulundusühingute seaduses ja

korteriühistu põhikirjas sätestatud korras kirjaliku otsuse vormistamine. Korteriühistu juhatus

nõuab kostjalt viivist ja rakendatav viivisemäär oli kostjale teatavaks tehtud juba igakuiste

arvete esitamisel. Perioodi jaanuar kuni september 2008 arve-makseteatistel (I kd lk 115–119)

on märgitud viivisemäär (0,07% päevas), alates novembrist 2008 esitatud arvetel (II kd lk 16–

37) on välja toodud ka viivisesumma.

Kostja alternatiivse taotluse viivise vähendamiseks rahuldas maakohus põhjendatult osaliselt.

Viivise suuremas ulatuses vähendamiseks, sh viivise kostjalt täielikult välja mõistmata

jätmiseks, puudub igasugune alus.

VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus viivise vähendamise taotluse lahendamisel tegema

esmalt kindlaks, kas nõutud viivis on ebamõistlikult suur.

Riigikohus on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 16) asunud seisukohale, et

leppetrahvinõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale

tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Samas lahendis (p 19) on

Riigikohus selgitanud veel seda, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt

tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha

maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on

hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta

rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.

Sama lahendi p-s 18 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud

ulatuse.

Apellant (kostja) ei ole tõendanud, et väljamõistetud viivis on ebaproportsionaalne

(muuhulgas seda, et hageja ei ole kohustuse rikkumisest kahju saanud). Samuti on maakohus

õigesti viidanud, et viivise eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise

lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele.

Hageja on nõudnud kostjalt viivist korteriühistu majandamiskulude maksmisega viivitamise

eest korteriühistuseaduses ettenähtud määras. Seadusest tulenevat viivisemäära ei saa pidada

liiga kõrgeks. Nimetatud määra on seadusandja kehtestanud minimaalse hüvitisena

korteriühistule, millega on lihtsustatud raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju

hüvitamist. Kuna kohtupraktikas (näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, p 20) on

reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivis, mis ületab põhivõla suurust,

piiras maakohus väljamõistetava viivise rahuldatud põhinõude summaga.

Kostja väidab, et temalt viivise väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane, sest segadused

majandamiskulude arvestamisega on põhjustatud eelkõige hageja halvast asjaajamisest.

Maakohus on õigesti toonud välja asjaolu, et kostja ei ole teinud vaidlusaluse perioodi

(s.o rohkem kui kolme aasta) jooksul hagejale ühtegi makset (isegi juhul, kui kostja ei

nõustunud täies ulatuses talle esitatud arvetega, oli kostjal võimalus maksta arveid osas,

millele ta vastu ei vaidle). Lisaks tuleb arvestada, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta

oleks aastate jooksul pöördunud hageja poole küsimuste või ettepanekutega vaidluse

lahendamiseks või näidanud üles huvi kokkulepete saavutamiseks ning et hageja oleks

koostööst keeldunud.

Seega arvestades poolte esitatud asjaolusid, üldist kohtupraktikat viivise väljamõistmisel,

samuti viivise suuruse mõistlikkust objektiivse kriteeriumi alusel (viivisenõue rahuldati

seaduses sätestatud määras põhinõude ulatuses), ei saa väljamõistetud viivist pidada

ebamõistlikult suureks.

Kuna nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur, puudub kohtul vajadus hinnata teisi VÕS § 162

lg-s 1 nimetatud viivise vähendamist mõjutavaid asjaolusid.

Samas ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust (nt TsMS § 5 lg-d 1, 2; § 7; § 230 lg 1). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit oma majandusliku seisundi

hindamiseks. Kostjale anti riigi õigusabi 29. veebruaril 2012, maakohus tegi asjas kohtuotsuse

7. oktoobril 2013, s.o rohkem kui poolteist aastat hiljem. Kostjat esindas kohtumenetluses

advokaat, kellele pidi viivise vähendamise õiguslik regulatsioon, kohtupraktika ja kostja

tõendamiskoormis teada olema.

12. Hageja

leiab

vastuapellatsioonkaebuses,

et

korteriühistu

27. juuni

2011

kordusüldkoosoleku otsusega kinnitatud majanduskavast nähtub korteriomanike kohustus

tasuda haldus- ja remondikulude eest ka enne koosoleku otsuse vastuvõtmist, seega kiitis

korteriühistu üldkoosolek juhatuse tegevuse 2011. a remondifondi ja halduskulude

sissenõudmisel heaks ning kostja on kohustatud vastavad summad (2011 jaanuari ja veebruari

haldustasu 14,74 eurot ja remondifond 10,52 eurot) tasuma.

Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada, kuid mitte

vastuapellandi (hageja) esitatud põhjendustel, kuna neid ei kinnita asjas esitatud tõendid.

Hageja seisukoht, et korteriühistu üldkoosoleku otsus on õiguslikult olemuselt korteriühistu

liikmete mitmepoolne tehing, mida on võimalik TsÜS § 129 lg 1 kohaselt heaks kiita, on küll

õige, kuid põhjendatud on kostja viide vastuses vastuapellatsioonkaebusele, et tehingu heaks

kiitmine peab olema üldkoosoleku otsuses järgitav ning korteriühistu 27. juuni 2011

kordusüldkoosolekul p-s 2 vastuvõetud otsusest (protokoll I kd lk 142–143) ei nähtu, et uued

haldus- ja hooldustasu (0,24 eurot/m2) ning remondifondi (0,16 eurot/m2 aastaringselt,

0,20 eurot/m2 juuni–oktoober) tariifid oleksid kehtestatud tagasiulatuvalt. Ka majanduskavas

(I kd lk 144) on märge: „Tartu KÜ Kalda tee 18 majanduskava alates üldkoosoleku otsusest

27. juuni 2011“. Samuti on õige kostja viide, et maakohtus hageja majanduskavast tulenevale

kohustusele ei tuginenud. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses

uute asjaolude esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebusest ei nähtu

TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning asjaolu tuleb jätta seetõttu tähelepanuta.

Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks asuda seisukohale, et kostjal ei tule kuni

korteriühistu 27. juuni 2011 kordusüldkoosoleku otsuseni (st jaanuaris ja veebruaris 2011,

hilisemat perioodi käesolev hagi ei puuduta) üldse haldus- ja hooldustasu ega remonditasu

maksta. Ehkki korteriühistu 26. novembri 2009 kordusüldkoosolekul kinnitati majanduskava

2010. aastaks (I kd lk 16–17), siis arvestades asjaolu, et 2011. a alguseks uut majanduskava

vastu võetud ei olnud, oli ringkonnakohtu arvates juhatuse poolt põhjendatud arvestada

makseid uue, 2011. A, majanduskava kinnitamiseni, 2010. a tariifide järgi, s.o hooldus- ja

haldustasu 3,5 krooni/m2 ja remonditasu jaanuaris ja veebruaris 2,5 krooni/m2. Nähtuvalt

kostjale 2011 jaanuaris ja veebruaris esitatud arvetest (II kd lk 36, 37), on tegelikult nii ka

tehtud – hageja ei ole arvestanud kostjale haldus- ja hooldustasu uue tariifiga

(s.o 0,24 eurot/m2), vaid 2010. a majanduskavas toodud tariifiga (3,5 krooni/m2 ehk

0,224 eurot/m2; remonditasu tariif on nii 2010. kui ka 2011. a majanduskavas jaanuari- ja

veebruarikuus 2,5 krooni/m2 ehk 0,16 eurot/m2).

Eeltoodust lähtuvalt tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista 2011 jaanuari ja

veebruari eest haldustasu ja remondifondi maksed kokku 25,26 eurot (sh haldustasu

14,74 eurot ja remondifond 10,52 eurot).

13. Kuna

ringkonnakohus

vähendab

kostjalt

hageja

kasuks

väljamõistetavat

majandamiskulude võlgnevust maagaasi osas 8,37 euro võrra ning suurendab haldustasu ja

remondifondi osas 25,26 euro võrra, tuleb kokkuvõttes mõista kostjalt välja hageja kasuks

majandamiskulude võlgnevus summas (1760,41+25,26–8,37) 1777,30 eurot, millele lisandub

maakohtu poolt väljamõistetud viivis summas 1760,41 eurot, kokku 3537,71 eurot.

14. Mõlemad pooled on vaidlustanud ka maakohtu menetluskulude jaotuse. Kostja leiab, et

menetluskulud oleks tulnud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel hageja kanda, kuna suuremalt jaolt

on vaidlus saanud alguse sellest, et hageja asjaajamine on olnud aastaid äärmiselt puudulik.

Hageja leiab samas, et maakohus pidanuks jätma kõik menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel

kostja kanda, kuivõrd kostja keeldus sõlmimast kompromissi.

Ringkonnakohus leiab, et kostja tuginemine TsMS § 162 lg-le 4 ei ole asjakohane, kuna hagi

osalise rahuldamise korral kohaldub menetluskulude jaotamisel TsMS § 163.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 163 lg 2 järgi, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Seega on nimetatud paragrahvis antud kohtule hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulude jaotamisel diskretsiooniõigus. Maakohus otsustas rakendada TsMS § 163

lg-s 1 antud võimalust jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

Riigikohus on 23.09.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13 (p 15) asunud seisukohale, et

kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1

sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks

menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane.

Pooled vaidlesid kostja poolt hagejale võlgnetavate korteriühistu majandamiskulude suuruse

üle. Maakohus rahuldas hagi nii põhinõude kui ka viivisenõude osas osaliselt.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole maakohus menetluskulude

jaotamisel diskretsiooni piire ületanud ning seega maakohtu poolt menetluskulude jaotamisel

aluseks võetud põhimõtte muutmiseks ja TsMS § 163 lg 2 rakendamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sedavõrd marginaalses ulatuses (kokkuvõttes

suureneb maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa 16,89 euro võrra), mis

ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotuse proportsiooni poolte vahel.

Seega jäävad poolte menetluskulud maakohtus, sh kostja riigi õigusabi tasu, 79% ulatuses

kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda.

Kostja

vaidlustas

apellatsioonkaebuses

maakohtu

otsusega

väljamõistetud

summa

1942,70 euro (1760,41+182,29) ulatuses ja ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse

8,37 euro osas, s.o alla 0,5% apellatsioonkaebusega taotletust. Vastuapellatsioonkaebuse

rahuldab ringkonnakohus kogu taotletud summa (25,26 eurot) osas (vastuapellatsioonkaebus

jääb rahuldamata osas, milles vaidlustati maakohtu määratud menetluskulude jaotus).

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetluskulud apellatsiooniastmes, sh kostja

riigi õigusabi tasu, tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Ebaõige on maakohtu seisukoht selles, et TsMS § 190 lg-st 5 tulenevalt tuleb kostjal

kanda 79% ulatuses kostja esindaja riigi õigusabi tasu.

Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 13. veebruari 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12

(p 23) seisukohale (muutes oma varasemat seisukohta), et kui riigi õigusabi antakse

hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohustust ei tulene ka juhul, kui menetluses

tehakse lahend tema kahjuks.

Käesolevas tsiviilasjas anti kostjale Tartu Maakohtu 29. veebruari 2012 määrusega riigi

õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, seega kostjal saadud

riigi õigusabi tasu ja kulusid riigile hüvitada ei tule.

Ringkonnakohus märgib, et eespool viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud (p 24), et

eelnev (p 23) ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile

TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse

või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks.

16. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

jaotuse

alusel

päeva

jooksul

alates

kulude

jaotuse

kohta

tehtud

lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks