3-14-208/21 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-208

Haldusasi

Vadim Pavlovi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 300 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vadim Pavlovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vadim Pavlov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas viibiv vahistatu Vadim Pavlov esitas 24.02.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse

ja hiljem selle täpsustuse, milles nõudis Tartu Vanglalt 300 euro suuruse kahjuhüvitise

väljamõistmist seoses sellega, et teda karistati ühe rikkumise eest kaks korda. Kaebuse

kohaselt karistati kaebajat ühe ja sama rikkumise eest ühetunnisest jalutuskäigust

ilmajätmisega (17.11.2013) ning lisaks ka 17.12.2013. a käskkirjaga, millega talle määrati

distsiplinaarkaristuseks isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kaheks

kuuks. 24.02.2014 esitatud kaebuses taotles kaebaja kohtult ka menetlusabi.

2. Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1

alusel rahuldamata. Kaebajale anti 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks 15-päevane tähtaeg

alates määruse kättesaamisest.

Määruse kohaselt tuleb vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-le 2 halduskohtule kahju

hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 3 protsenti summast, mille väljamõistmist

taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kuna kaebaja taotles 300 euro

suuruse hüvitise väljamõistmist Tartu Vanglalt, siis sellest tulenevalt on nõutav riigilõiv 15

eurot. Kohus märkis, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt olid kaebaja

sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul kokku 47 eurot ning

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid kaebajal ei olnud. Seega oli V. Pavlovi

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvutatav kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 23,5 eurot

(47/4x2). Kuna menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) ei ületa taotleja kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut, siis pole menetlusabi andmine lubatud ning V. Pavlovi taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks jäeti rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. V. Pavlov esitas 23.03.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.03.2014. a määruse

tühistamiseks.

Määruskaebuse kohaselt pöördub kaebaja ringkonnakohtu poole seetõttu, et halduskohus jättis

rahuldamata tema taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks, viidates sellele, et kohus sai

tema vanglasisese isikukonto nelja kuu väljavõtte. Kaebaja palub tähelepanu pöörata, et tema

pöördus halduskohtu poole 27.02.2014 ja esitas 2014. a jaanuari ja veebruari isikukonto

väljavõtte, millest nähtub, et tema arvele ei ole laekumisi olnud. Novembris, detsembris ja

jaanuaris ei olnud kaebajal ettekujutust, et tal tuleb veebruaris kohtusse pöörduda. Samuti ei

ole tal ettekujutust, millal tema arvele 15 või 20 eurot saadetakse. See juhtub korra kolme või

nelja kuu jooksul ega sõltu temast endast. Laekunud raha kulutas ta isiklikule hügieenile, sest

vangla ei anna hügieenitarbeid, viidates sellele, et neid võib isik ise osta. Kaebaja saab

riigilõivu maksta siis, kui tema kaebus on rahuldatud ja vangla on talle hüvitise maksnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

5. Määruskaebusest nähtuvalt jääb V. Pavlovile selgusetuks, miks tugines halduskohus

menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisel tema vanglasisese isikukonto nelja kuu

väljavõttele, kui tema pöördus kohtusse 2014. a veebruaris ning esitas kohtule jaanuari- ja

veebruarikuu isikukonto väljavõtte. Ringkonnakohus juhib tähelepanu 01.01.2012 jõustunud

HKMS-i § 112 lg 1 p-i sõnastusele, millest tuleneb, et füüsilisele isikule ei anta menetlusabi,

kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja

seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud

kulud eluasemele ja transpordile. Riigikohtu 12.03.2012. a määruse asjas nr 3-7-1-3-61-12

kohaselt ei oma kinnipeetava isikukonto väljavõttest nähtuv kinnipeetavale vabaks

kasutamiseks oleva raha jääk taotluse esitamise hetkel enam määravat tähendust (p 9).

Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele

isikuarvele, sh lähedaste ühekordseid kandeid kinnipeetava kontole, ning taotleja sissetulekust

tuleb maha arvata rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi kinni peetavad summad,

samuti elektriseadmete kasutamise kulud (p 10).

Seega tuleb HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt menetlusabi taotleja majandusliku seisundi

hindamisel aluseks võtta isiku poolt menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

sissetulekud ja väljaminekud. Kuna kaebaja esitas taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

24.02.2014, siis oli tema majandusliku seisundi hindamisel aluseks periood 24.10.2013 kuni

23.02.2014. Kuigi halduskohus ei märkinud vaidlustatavas määruses konkreetset arvutamise

aluseks võetud ajaperioodi, nähtub toimikust, et halduskohus küsis Tartu Vanglast just selle,

õiget perioodi hõlmava kaebaja isikukonto väljavõtte, sest kaebaja enda esitatud väljavõte oli

ebapiisav.

Ringkonnakohus kontrollis halduskohtu poolt HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel tehtud arvutusi

ning veendus halduskohtu järelduse õigsuses menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta.

Kaebaja sissetulek vaadeldaval perioodil oli 47 eurot ning sellest ei saanud ühtegi

mahaarvamist teha, sest kaebaja arvelt ei tehtud kinnipidamisi vabanemisfondi ega nõuete

fondi tarbeks, samuti elektriseadmete kasutamise kulude katteks. Seega oli tema kahekordne

keskmine ühe kuu sissetulek 23,5 eurot (47:4x2). Kuna eeldatav menetluskulu ehk kaebuse

eest nõutav 15-eurone riigilõiv seda summat ei ületa, siis ei ole V. Pavlovile menetlusabi

andmine lubatud.

6. Vastuseks määruskaebusele märgib kohus veel järgmist.

Tõele ei vasta määruskaebuses esitatud väited, et 2014. a jaanuari- ja veebruarikuu

väljavõttest nähtuvalt V. Pavlovi arvele laekumisi ei olnud ning et 2013. a detsembris samuti

arvel raha ei olnud. Kaebaja arvele on tegelikult vahendeid laekunud nii novembris

(08.11.2013), detsembris (17.12.2013) kui ka veebruaris (09.02.2014). Kuigi kaebaja väitis, et

tal ei ole mitu kuud laekumisi olnud, märkis ta siiski, et laekunud raha kulutas ta isiklikule

hügieenile. Kuna juba viidatud Riigikohtu 12.03.2014. a määruse p-s 12 antud selgitus HKMS

§ 112 lg 1 p 1 kohaldamise kohta ja ka HKMS § 112 lg 1 p 1 sõnastus ei võimalda isiku

sissetulekust maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, siis väide hügieenitarvetele tehtud

kulutustele menetlusabi taotluse lahendust ei muuda, sest kaebaja kahekordne keskmine ühe

kuu sissetulek vaadeldaval perioodil on ikkagi 23,5 eurot. Ka asjaolu, et novembris,

detsembris ja jaanuaris ei olnud kaebajal ettekujutust kohtusse pöördumise vajalikkusest ning

seetõttu ta kulutas raha oma tarbeks, ei muuda HKMS § 112 lg 1 p 1 rakendamise tulemust,

sest vastavalt viidatud Riigikohtu määrusele nr 3-7-1-3-61-12 ei oma vabaks kasutamiseks

oleva raha jääk taotluse esitamise hetkel enam määravat tähendust. Seega oluline on, et

kaebajal oleks sissetulekuid olnud kogu vaadeldaval neljakuusel perioodil.

Samas märgib kohus, et kui kaebaja esitas käesolevas asjas kohtueelse menetluse läbimiseks

Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 16.12.2013 (tl 27), tulnuks tal juba alates sellest ajast

arvestada vajadusega tasuda kohtus riigilõivu, sest ta ei saanud olla kindel, et vangla tema

taotluse rahuldab. Seda enam, et viidatud kahju hüvitamise taotluses mainis kaebaja ise

võimalikku kohtusse pöördumise vajadust. Lisaks kontrollis ringkonnakohus täiendavalt, et

kaebaja arvele on vahendeid laekunud ka märtsis (19 eurot), mil ta oli juba kohtusse

pöördunud, omades seega kindlasti ettekujutust, et temalt võidakse riigilõivu tasumist nõuda.

Mis puudutab kaebaja väidet, et ta saaks riigilõivu tasuda alles pärast vanglalt kahjuhüvitise

saamist, märgib kohus, et tulenevalt HKMS § 104 lg-st 1 tuleb riigilõiv tasuda kaebuse

esitamisel. Seega on riigilõivu tasumine kaebuse sisulise läbivaatamise vältimatuks

eeltingimuseks ja kohtul ei ole võimalust kaaluda, kas lubada isikul tasuda riigilõiv näiteks

pärast otsuse tegemist.

7. Eelnevast tulenevalt jääb V. Pavlovi määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

18.03.2014. a määrus muutmata.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/