3-12-3/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-3

Haldusasi

Aleksandr Lekarevi kaebus Tartu Vangla 22. novembri

2011. a käskkirja nr 1-4/2906 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Lekarevi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Lekarev

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2012. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. mai 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Lekarev kasutas 18. novembril 2011 kell 14.43 süüdimõistetute eluhoone

osakonnas kambris nr 163 toimunud konflikti käigus füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava

suhtes, tekitades talle kehavigastusi, mis on fikseeritud meditsiiniosakonna poolt koostatud

ettekandes.

Tartu Vangla 22. novembri 2011. a käskkirjaga nr 1-4/2906 kohaldati A. Lekarevi suhtes

täiendavaid julgeolekuabinõusid. A. Lekarev esitas 29. novembril 2011 vanglale vaide

eelnevalt nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, kuid Tartu Vangla 3. jaanuari 2012. a

vaideotsusega nr E5653-1 jäeti A. Lekarevi vaie rahuldamata.

2. A. Lekarev esitas 2. jaanuaril 2012 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu

Vangla 22. novembri 2011. a käskkirja tühistamiseks. Tartu Vangla 9. veebruari 2012. a

käskkirjaga nr 6-1/73 lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine,

mistõttu läks kaebaja tühistamisnõudelt üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebuse

põhjenduste kohaselt:

2.1. Kaebaja viibib Tartu Vanglas alates 11. maist 2011. Enne 22. novembrit 2011 ei olnud

vangla kaebaja osas koostanud ühtegi ettekannet ei konfliktide ega ka muude õigusrikkumiste

kohta. Kaebajat süüdistatakse toimunus alusetult. Kaebaja ei tunne kannatanut ega tea midagi

toimunud intsidendi kohta.

2.2. Vaideotsuses on märgitud, et kannatanu kehavigastused fikseeriti 13. juunil 2011, kuigi

tõend juhtunu kohta koostati 22. novembril 2011.

2.3. Kaebajale on arusaamatu, kuidas puutub asjasse riigisaladusega kaetud informatsioon,

millest vangla on järeldanud, et kaebaja võis kannatanule kehavigastused tekitada.

2.4. Vangla on vaidele vastamise tähtaega ületanud. Kaebaja sai 29. detsembri 2011 asemel

vaideotsuse kätte 5. jaanuaril 2012.

2.5. Kaebaja käis tõepoolest kannatanu kambris, kuid ainult selleks, et ajalehest horoskoopi

vaadata. Kaebaja viibis kambris minuti või paar.

2.6. Kannatanu on eitanud tema suhtes vägivalla tarvitamist. Kuna kannatanu käis samal

päeval 18.00 paiku eesti keele tunnis ja ta otsiti selle aja jooksul kaks korda läbi, ei saanud

kannatanu hematoom märkamatuks jääda.

2.7. Vangla on hävitanud videosalvestise, kust oleks näha, et väidetav intsident ei leidnud

kaebaja ja kannatanu vahel aset.

3. Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2012. a otsusega jäeti A. Lekarevi kaebus rahuldamata.

Otsuse põhjendused:

3.1. Kaebaja ei eita, et viibis 18. novembril 2011 paari minuti jooksul kannatanu kambris.

Kannatanu kehavigastused on meditsiiniosakonna poolt fikseeritud.

3.2. Julgeolekuosakonna spetsialist koostas 22. novembril 2011 õiendi selle kohta, et tegi oma

tööülesannete täitmise käigus kindlaks, et kaebaja kasutas kaaskinnipeetava suhtes füüsilist

vägivalda. Tartu Vanglas koostööd tegev isik teatas 22. novembril 2011 koostatud

koostööteates nr 1150000421 andmed selle kohta, kes, kus, millal ja mis põhjusel kasutas

kannatanu suhtes vägivalda. Kohtule edastatud koostööteade on salastatud, mistõttu ei ole

seda kohtutoimikule lisatud. Nimetatud dokument vastab dokumentaalse tõendi tunnustele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 56 lg 1 ja § 59 lg 52 kohaselt ei pea toimiku

materjalide hulgas olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldavat teabekandjat.

3.3. Julgeolekuspetsialist tutvustas halduskohtu istungil kohtule dokumenti, kust nähtus, et

kaebaja lõi kannatanut oma peaga viimase näo piirkonda ja muu vägivald toimus kannatanu

kambris. Julgeolekuspetsialist selgitas kohtule, et kohas, kus sündmus koridoris aset leidis, ei

saanud videokaamerad sündmust salvestada, kuna antud koht asus kahe kaamera vahel.

Kaamera fikseeris ainult liikumised.

3.4. Halduskohus leidis, et asjas esitatud materjalid on piisavad jaatamaks toimepandut.

Puuduvad asjaolud, mis laseksid kahelda vanglaametnike ettekannete õigsuses ja infoallika

edastatud teabe sisus.

3.5. Vanglateenistus on kohustatud tagama vanglas julgeoleku. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli vangistusseaduse § 69 lg-de 1 ja 2 alusel

lubatud. Vaidlustatud käskkiri on motiveeritud ning vastab haldusmenetluse seaduse §-s 54

sätestatud nõuetele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A. Lekarev esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsuse tühistada ja asjas uus otsus teha. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Vangla administratsioon ei ole suutnud tõendada kaebaja osalemist kannatanule

kehavigastuste tekitamises. Kaebaja käis kannatanu kambris, kuid ta soovis seal ainult

horoskoobiga tutvuda.

4.2. Vangla on hävitanud videosalvestise, kust oleks näha, et mingit kaklust ja kannatanu

löömist ei ole aset leidnud. Kaebaja leiab, et anonüümse tunnistaja ütlusi, kes ise vanglas

viibib, ei tohi arvesse võtta.

4.3. Kannatanu ei viibinud koridoris üksinda, videosalvestiselt oli see kindlasti näha.

Arusaamatu on ka see, miks kohus ei võtnud arvesse kannatanu ütlusi selle kohta, kuidas

hematoom talle silma alla tekkis. Ei ole usutav, et pealöögi tagajärjel tekkis kannatanule silma

alla hematoom. Lisaks ei ole eriti tõenäoline, et pealöök oleks jäänud videokaamera poolt

fikseerimata.

4.4. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kaebaja sai vaideotsuse pärast selleks ettenähtud

tähtaja möödumist. Lisaks esines viga ka meditsiiniosakonna tõendil. See tähendab, et see ei

olnud esimene kord, kui meditsiiniosakond fikseeris kannatanul hematoomid. 13. juunil 2011

tekitas kannatanu endale kaebaja teada ise kehavigastused.

5. Tartu Vangla vastuses palutakse A. Lekarevi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 19. aprilli 2012. a otsus muutmata. Vastustaja jääb enda varasemalt antud

selgituste juurde ning nõustub halduskohtu seisukohtadega. Vastuse põhjendused:

5.1. Halduskohtus toimunud kohtuistungil selgitas julgeosakonna spetsialist, et intsidendi

toimumise kohta ei oleks videosalvestiselt nähta, kuna see koht jäi kahe kaamera vaatevälja

vahele ja edasised sündmused leidsid aset juba kambris nr 163, kus videojärelevalvet ei ole.

Kaebaja ei eita kannatanu kambris käimist. Kuna videosalvestiselt ei oleks nagunii olnud

intsident nähtav, siis ei olnud tegemist asjakohase tõendiga ning selle nägemata jätmine ei

saanud mõjutada halduskohtu otsust.

5.2. Kaebaja etteheide kannatanu ütlustega arvestamata jätmise osas on asjakohatu, kuna

kannatanu ei ole juhtunu kohta ei vanglale ega ka kohtule kirjalikke selgitusi andnud ning

apellant ei taotlenud tunnistaja ülekuulamist ka halduskohtus.

5.3. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei tohtinud halduskohus arvestada anonüümse

tunnistaja ütlustega ainult seetõttu, et ta on vanglas kinnipeetav. Vanglal on õigus

jälitustegevuse seaduse alusel jälitustegevust teostada ning kaasata isikuid salajasele

koostööle (jälitustegevuse seadus – JTS § 6 lg 1 p 5, § 7 lg 1 p 2). Seega on tegemist tõendiga,

mida halduskohus saab hinnata ja arvesse võtta. JTS § 14 lg 3 paneb salajasele koostööle

kaasatud isikutele kohustuse neile koostöö käigus teatavaks saanud andmeid saladuses hoida

ning keelab neil edasiandmast väärinformatsiooni. Halduskohtul ei olnud alust kahelda tõendi

usaldusväärsuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks

korrata (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus märgib

vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.

8. Asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis lubavad järeldada, et kaebaja on toime pannud

temale inkrimineeritud teo. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda tõendite usaldusväärsuses.

Videosalvestise puudumine ei too kaasa vastustaja ja halduskohtu seisukohtade revideerimist,

kuna videosalvestist ei saa pidada asjakohaseks tõendiks. HKMS § 62 lg 2 kohaselt arvestab

kohus ainult sellise tõendiga, millel on asjas tähtsust. Vastustaja sõnutsi ei ole

videosalvestiselt võimalik näha toimunud intsidenti, kuna kaamerate vaateväli sündmuse

toimumise kohale ei ulatunud. Kaameratega fikseeriti ainul liikumised. Seega oleks saanud

videosalvestise abil tõendada ainult seda, kes sündmuse toimumise ajal sündmuskoha vahetus

läheduses liikusid, kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada seda, kes kannatanut ründas.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et vanglaga koostööd tegeva isiku

koostööteates edastatud informatsiooni ei saa toimunud intsidendi tõendamisel arvesse võtta.

Tegemist on tõendiga HKMS § 56 lg-de 1 ja 2 ning TsMS § 272 lg 1 tähenduses. Ka

Riigikohus on jaatanud vastavat liiki tõendi aktsepteeritavust (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 20. aprilli 2011. a otsus nr 3-3-1-94-10, p 18). Asjas ei nähtu, et teabe

kogumisel oleks rikutud seaduse nõudeid. Kuni 31. detsembrini 2012 kehtinud jälitustegevuse

seaduse redaktsiooni § 6 lg 1 p 5 ja § 7 lg 1 p 2 alusel oli vanglal õigus jälitustegevuse

seaduse alusel jälitustegevust teostada ning kaasata isikuid salajasele koostööle. Lisaks

suurendab vanglaga koostööd tegeva isiku kaastööteates kajastatud teabe usaldusväärsust

asjaolu, et JTS § 14 lg 3 pani salajasele koostööle kaasatud isikutele kohustuse neile koostöö

käigus teatavaks saanud andmeid saladuses hoida ning keelas neil edasiandmast

väärinformatsiooni.

10. Asjaolu, et kannatanu on eitanud enda suhtes vägivalla tarvitamist (vt väljavõtet

kannatanud vigastuste kohta, tl 84), ei tähenda, et väidetavat sündmust ei oleks kaebaja ja

kannatanu vahel toimunud. Füüsilise vägivalla tarvitamise juhtudel on sage, et füüsilise

vägivalla tarvitamist eitavad nii ründaja kui ka isik, kelle suhtes vägivalda kasutati. Seetõttu ei

pea asjaolu tõendatuks lugemiseks kumbki osapooltest toimunut kinnitama. Intsidendi

toimumist saab tõendada ka muude asjakohaste tõenditega.

13. veebruaril 2012 toimunud kohtuistungil väitis kaebaja, et hematoom tekkis kannatanu

silma alla seetõttu, et viimane olevat komistanud ja pliiatsi teraga silma piirkonda torganud

(vt tl 58p). Kaebaja peab võimatuks vangla versiooni, mille kohaselt tekkis hematoom

pealöögist kannatanu näo piirkonda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ebausutav, et ka

pealöögi tagajärjel võib isiku silma alla hematoom tekkida. Kaebaja on jätnud tähelepanuta

asjaolu, et hematoom ei olnud kannatanu ainus vigastus. Kannatanu vigastuste väljavõttest

(tl 84) ja valvuri ettekandest vigastuste kohta (tl 83) nähtub selgesti, et kannatanul oli kaelal

ka hulgaliselt marrastusi. Ei ole tõenäoline, et needki oleksid tekkinud komistamise ja pliiatsi

otsa kukkumise tagajärjel.

11. Vaideotsuses on tõepoolest märgitud, et kannatanul fikseeriti vigastused 13. juunil 2011,

kuid seda tuleb lugeda ilmseks eksituseks, kuna kohtule esitatud dokumendis on vigastuste

fikseerimise kuupäevaks 19. november 2011 (tl 84).

12. Kaebaja väited vaideotsuse tegemiseks ettenähtud aja ületamise osas tuleb jätta

tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole vaidlustanud vangla tegevust seoses vaide tähtaegse

läbivaatamata jätmisega, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Seetõttu ei saa

võtta õiguslikku seisukohta väidete osas, mis ei puutu kaebuse esemesse.

13. Ringkonnakohus juhib täiendavalt tähelepanu sellele, et haldusasja toimikus ei sisaldu

koostööteade nr 1150000421, millele halduskohus on otsust tehes peamiselt tuginenud.

Lähtuvalt HKMS § 87 lg-st 1 koosmõjus TsMS § 56 lg-ga 1 peab kohus iga haldusasja kohta

toimikut, kuhu võetakse ajalises järgnevuses kõikide menetlusastmete menetlusdokumendid ja

muud asjaga seotud dokumendid, kaasa arvatud protokollid ja kohtulahendid. Seaduses

ettenähtud juhul võetakse toimiku juurde muud menetlusega seotud esemed. Riigikohtu

halduskolleegium on asunud seisukohale, et kohtutoimikus sisalduvatest tõenditest peavad

nähtuma asjaolud, millele kohus otsuse tegemisel tugineb (RKHKo 19.04.2007, 3-3-1-1-07,

p 10; V. Saarmets. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud

väljaanne. 2013, lk 335). Halduskohus ei pidanud vajalikuks võtta nimetatud tõendit

toimikusse, tuginedes seejuures TsMS § 59 lg-le 52, mille kohaselt ei pea toimiku materjalide

hulgas olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldavat teabekandjat. Ringkonnakohus

märgib, et nimetatud norm avab kaalutlusõiguse, kuid on seisukohal, et enne kui jätta tõend

toimikusse lisamata, tuleb kaaluda menetluse nimetatud osas kinniseks kuulutamist (HKMS §

77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 1) ja kaebaja vastavas osas menetlusest eemaldamist (HKMS § 79

lg 1 p 1). Nimetatud meetmed aitavad kaitsta piiratud tasemega riigisaladust või teabe

asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise aluseid sama efektiivselt, kuid kahjustavad

toimiku täielikkuse põhimõtet vähem. Viimane on oluline selleks, et kõrgem kohtuaste saaks

kontrollida alama astme kohtu järeldusi kohtutoimikus sisalduvate asjas kogutud tõendite

pinnal. Käesolevas asjas leiab kolleegium siiski, et puudub vajadus nimetatud tõendi uuesti

väljanõudmiseks.

14. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 19. aprilli 2012. a otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1).

Madis Ernits

Agu Timmi

Einar Vene