2-12-49295/45 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U

S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtuasja number

2-12-49295

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2014. a., Tallinn

Kohtukoosseis

Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo

Paal

Kohtuasi

AS-i SEB Pank hagi D.O ja F.K vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

45.192, 84 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. juuni 2013. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D.O ja F.K apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja) D.O (IK XXX, elukoht XXX),

lepinguline esindaja adv. Kaimo Räppo

Apellant (kostja) F.K (IK XXX, elukoht XXX),

lepinguline esindaja adv. Kaimo Räppo

Vastustaja (hageja) AS SEB Pank (RK 10004252,

asukoht XXX), lepinguline esindaja MS

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 18. juuni 2013. a. otsus AS-i SEB Pank hagis D.O ja

F.K vastu võla väljamõistmiseks osaliselt, osas, millega lahendati F.K vastu

esitatud hagi, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saata tsiviilasi

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta otsus muutmata osas, millega lahendati D.O vastu esitatud hagi.

3. Otsuse resolutsioon D.O vastu esitatud nõude kohta kehtib järgmises sõnastuses:

3. 1. Välja mõista D.O-lt AS-i SEB Pank kasuks võlgnevus 45.778, 18

eurot.

3. 2. Välja mõista D.O-lt AS-i SEB Pank kasuks viivis määras 7, 75%

aastas põhivõlalt 35.598, 59 eurot alates 18. veebruarist 2013. a. kuni

1(8)

põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui

35.598, 59 eurot.

4. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha,

sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

AS SEB Pank esitas 26. novembril 2012. a. Harju Maakohtule hagi D.O ja F.K vastu

võla väljamõistmiseks.

Hageja ja D.O sõlmisid 31. mail 1999. a. laenulepingu, mille alusel hageja laenas D.O-

le 83.085, 14 eurot (1.300.000 krooni) laenulepingus toodud tingimustel ja korras.

Laenulepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja F.K 31. mail 1999. a.

käenduslepingu käenduse piirsummaga 83.085, 14 eurot (1.300.000 krooni) ja muudel

käenduslepingus toodud tingimustel. Käenduslepingu p. 4 kohaselt vastutab F.K solidaarselt

D.O-ga ja tagab kõiki hageja nõudeid, mis tekivad või võivad tekkida laenulepingu alusel.

F.K andis käenduse tagasivõtmatult ning käendusega on tagatud nii põhinõuded kui ka

kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmisega

seotud kulud.

Hageja, AS ERA Pank ja D.O sõlmisid 3. juunil 1999. a. notariaalses vormis lepingu,

millega AS ERA Pank loovutas hagejale I järjekoha hüpoteegi 1.900.000 krooni. Hüpoteek

koormab kinnistut asukohaga XXX. D.O poolt laenulepingu rikkumise tõttul ütles hageja

laenulepingu 27. novembril 2009. a. erakorraliselt üles. 10. detsembril 2009. a. esitas hageja

2(8)

täitemenetluse algatamise avalduse tagatise realiseerimiseks, kuid seda pole õnnestunud

rahaks teha.

Laenulepingust tulenev võlgnevus 23. novembri 2012. a. seisuga oli 45.185 eurot,

sealhulgas põhivõlg 35.681, 85 eurot, intress 685, 26 eurot, viivis 8665,93 eurot ja teenustasu

159, 80 eurot. Hagejal ei ole olnud võimalik realiseerida oma nõuet kinnistu müügist

laekuvate vahendite arvelt. Samuti ei ole hagejal olnud võimalik tuvastada kinnistu tegelikku

turuväärtust ja seega puudub hagejal kindlus, kas kinnistu müügist saadavate vahendite arvelt

on võimalik kustutada kogu hageja nõue.

Täiendavalt leidis hageja, et kostjad pole selgitanud, kuidas võiks välistada võla

väljamõistmise asjaolu, et tagatise realiseerimine on olnud praeguseni võimatu. Kinnistu

väärtusest moodustab olulise osa elamu, millele hüpoteegipidajal puudub sissepääs ja seetõttu

ei ole tal võimalust tellida kinnistu turuväärtuse leidmiseks atesteeritud kinnisvarahindajalt

ekspertarvamust. D.O jäi hagejale võlgu ja pidi omalt poolt tegema jõupingutusi selleks, et

tasuda võlgnevus, ning vajadusel leidma ostja tagatisele. Kostjatel on vaidlusalustest laenu- ja

käenduslepingust tulenevad võlaõiguslikud kohustused hageja ees. Nende kohustuste täitmist

hageja nõuabki. Selle nõude olemasolu ja sissenõutavus ei ole seotud kostjate asjaõigusliku

hüpoteegi seadmise lepingust tulenevate kohustustega. Laenulepingust tulenev nõue on

suurenenud viiviste arvelt. Kostjate võlgnevus hageja ees 17. veebruari 2013. a. seisuga on

kokku 45.778, 18 eurot, sealhulgas põhivõlg 35.681, 85 eurot, intress 685, 26 eurot, viivis

9334, 53 eurot ja teenustasu 159, 80 eurot. Hageja suurendas haginõuet 45.778, 18 euroni.

Viivise määr on 9, 714% (intress 2, 714 + 7%). Vaatamata lepingujärgse aluse olemasolule

palus hageja kostjatelt välja mõista seadusjärgne viivis, mille määr on hetkel 7, 75% aastas,

kuid mitte suuremas summas kui 35.681, 85 eurot.

Kostja vastus

Kostjad hagi ei tunnistanud. Hagist ega ka hagile lisatud materjalidest ei selgu,

millistel põhjustel ei õnnestunud hagejal laenulepingust tulenevate nõuete realiseerimiseks

seatud tagatist ehk kinnistule seatud I järjekoha hüpoteeki realiseerida. Kuivõrd kinnistule

seatud hüpoteek tagas kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid kostjate vastu, võisid kostjad

eeldada, et hageja asub peale laenulepingu ülesütlemist oma nõuet realiseerima tagatise ehk

kinnistule seatud hüpoteegi kaudu. Hageja on küll esitanud kohtutäiturile avalduse D.O

suhtes täitemenetluse algatamiseks, kuid ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, millistel

põhjustel osutus täitemenetluse käigus kinnistu võõrandamine ning selle müügist saadava

tulemi arvelt hageja nõude rahuldamine võimatuks. Hagiavaldusest ei selgu, kas kinnistut on

üritatud võõrandada sundenampakkumise läbi ning juhul, kui kohtutäitur on seda üritanud,

siis kas ja millistel põhjustel on enampakkumine nurjunud. Hagejal on hüpoteegipidajana

olnud mitme aasta jooksul võimalus tellida kinnistu turuväärtuse leidmiseks mõnelt

atesteeritud kinnisvarahindajalt ekspertarvamus. Kinnistu näol on tegemist ligi 38.000 m2

suuruse maatulundusmaaga, mis asub Harjumaal Tallinna lähipiirkonnas ning mille

turuväärtus võiks eelduslikult vastata hageja nõude suurusele. Seejuures ei ole kinnistu näol

tegemist kinnisasjaga, millel puuduks kindel sihtotstarve või mille võõrandamine võiks mõnel

muul põhjusel osutuda raskendatuks või ebaotstarbekaks. Seega ei esine asjaolusid, mille

pinnalt oleks võimalik järeldada, et hagejal ei ole olnud võimalik tuvastada kinnistu

turuväärtust.

Kuivõrd hüpoteegi seadmise eesmärgiks on hüpoteegipidajale võimaluse andmine

realiseerida oma nõue panditud eseme arvel, on nii mõistlikkuse kui ka hea usu põhimõttest

tulenevalt võimalik eeldada, et hüpoteegipidaja realiseerib esmalt oma nõude tagamiseks

seatud tagatise ning pöördub alles tagatise realiseerimise võimatuse korral nõudega käendaja

vastu. Vastupidise käsitluse kohaselt muutuks nõude tagamiseks hüpoteegi seadmine

kohustatud isiku kinnisasjale sisuliselt ebaotstarbekaks, kuivõrd võlausaldaja võib nõuda

võlgniku poolt kohustuse täitmata jätmise korral kohustuse täitmist käendajalt, minnes

3(8)

kohustuse täitmise tagamiseks seatud hüpoteegist või mõnest muust piiratud asjaõigusest

mööda. Käendaja vastu hagi esitamine on põhjendatud üksnes juhul, kui võlausaldajal ei

õnnestu täitemenetluse raames oma nõuet võlgniku vastu rahuldada.

Maakohtu otsus

Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

45.778, 18 eurot ja viivised määras 7, 75% aastas põhivõlalt (35.598, 59 eurot) alates 18.

veebruarist 2013. a. kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas

kui 35.598, 59 eurot. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg. 1 kohaselt võib kinnisasja hüpoteegiga koormata

selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteek on rahalise nõude tagamise

vahend. Hüpoteegipidajal, s. t. isikul, kellele hüpoteek kuulub, on õigus nõuda teatud

tingimuste saabumisel, reeglina hüpoteegiga tagatud nõude vabatahtliku rahuldamata jätmise

korral, võlguoleva summa tasumist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadavast

rahasummast ning kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist.

AÕS § 352 lg. 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on

hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud

korras. Nõuete rahuldamisel tuleb eristada tekkivat võlaõiguslikku ja asjaõiguslikku suhet.

Hüpoteegipidajal on asjaõiguslik nõue koormatud kinnisasja omaniku suhtes, kuid ta on

enamasti ka võlausaldaja, kellel on võlaõiguslik nõue isikliku võlgniku vastu, kes võib olla ka

koormatud kinnisasja omanik. Isik, kellele kuuluvad mõlemad nõuded, võib ise otsustada,

kumma nõude ta realiseerib, ta võib panna kehtima ka mõlemad nõuded korraga ning

ühendada nõuded, kui need on suunatud sama isiku vastu. Eespooltoodust tulenevalt ei

pidanud hageja kõigepealt realiseerima võlaõigusliku nõude täitmise tagatiseks olnud

kinnisasja ja alles tagatise realiseerimise võimatuse korral esitama nõude käendaja vastu. Hagi

esemeks on hageja võlaõiguslik nõue kostjate vastu, mis tuleneb hageja ja D.O vahel

sõlmitud laenulepingust ning hageja ja F.K vahel sõlmitud käenduslepingust.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg. 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 142 lg. 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145

lg. 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg. 1 sätestab, et kui mitu

isikut peab täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Hageja on nõudnud lepingust tulenevate kohustuste täitmist mõlemalt kostjalt. Juhindudes

VÕS § 76 lõikest 1, tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 punktid 1 ja 6

sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

ja viivist. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral

kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida

saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg. 1 järgi,

kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kostjad ei ole hageja nõude suuruse osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Eeltoodust

tulenevalt on hageja nõue põhjendatud ning kostjatelt kuulub väljamõistmisele lepingu alusel

põhivõlgnevus 35.598, 59 eurot.

Vastavalt VÕS § 397 lõikele 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult

maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule

tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

4(8)

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 1. aprillil 2005. a.

sõlmitud laenulepingu lisa nr. 5 kohaselt leppisid pooled intressimääraks 6 kuu EURIBOR +

1, 25% aastas. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista intressi summas 685, 26 eurot.

Kostjad intressinõudele vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja on kohtule esitanud laenumaksete

aruande laenulepingu nr. 2000033699910 kohta, millega on tõendatud kostjate võlgnevus

hageja ees. Intressinõue on põhjendatud ja kuulub solidaarselt kostjatelt väljamõistmisele

vastavalt hageja poolt taotletule.

1. aprillil 2005. a. sõlmitud laenulepingu lisa nr. 5 p. 17. 1 kohaselt on laenusaaja

kohustatud tasuma maksed ja kulud, mille tasumine laenusaaja poolt on ette nähtud panga

poolt kehtestatud ja panga kontorites tutvumiseks kättesaadavasse kohta paigutatud

hinnakirjadega. Laenulepingust tulenevalt oli teenustasude võlgnevuse suuruseks 159, 80

eurot. Kostjad teenustasude võlgnevuse osas vastuväiteid esitanud ei ole ja teenustasud

kuuluvad kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 p. 6 ja §

108 lg. 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult nõuda rahalise kohustuse täitmist ning selle

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg. 1 järgi võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu üldtingimuste p. 20 kohaselt

on pangal lepingu alusel tehtavate laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel õigus nõuda

laenusaajalt viivist määras, mis saadaks, liites lepingus sätestatud intressi määrale 7% aastas.

Juhul, kui kehtivad õigusaktid võimaldavad nõuda lepingus sätestatud viivisest kõrgemat

viivist, on pangal õigus suurendada viivise määra seaduses sätestatud maksimaalse lubatud

viivise määrani ilma lepinguosaliste täiendava kokkuleppeta. Viivist arvutatakse tähtaegselt

tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest, lähtuvalt viivise määrast ja

maksmisega viivitatud päevade arvust. Viivise arvestamine algab laenu või laenu osa

tagastamise tähtpäevale järgneval päeval ja lõpeb tähtaegselt tegemata makse tegemise

päeval. Hagi täienduste kohaselt on vastavalt laenulepingu lisale 5 1. aprillist 2005. a.

intressimääraks 6 kuu EURIBOR + 1, 25% aastas ning vastavalt sama lepingu punktile 20 on

viivisemääraks intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Siit tulenevalt oleks hetke viivise

määr 9, 714% (intress 2, 714 + 7%). Vaatamata lepingujärgse aluse olemasolule palus hageja

kostjatelt välja mõista seadusjärgse viivise, mille määr on hetkel 7, 75% tähtaegselt

tagastamata põhiosalt aastas. Viivis 17. veebruari 2013. a. seisuga on 9334, 53 eurot. Kostjad

viivisenõudele vastuväiteid ei esitanud. Viivisenõue on põhjendatud, mistõttu viivis nimetatud

osas kuulub kostjatel solidaarselt väljamõistmisele. Samuti tuleb kostjatelt solidaarselt välja

mõista viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlalt alates 18. veebruarist 2013. a.

kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.

Apellatsioonkaebus

Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi kas läbi

vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Vaidluse asjaolude kohaselt esitas hageja kostjate vastu hagi, milles nõuab kostjatelt

solidaarselt laenulepingust tulenevate võlgnevuste tasumist. Hagiavalduse kohaselt tingis hagi

esitamise väidetav asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik realiseerida oma nõue kinnistu

asukohaga XXX müügist saadava tulemi arvelt. Lisaks ei olnud hagejal võimalik tuvastada

kinnistu tegelikku turuväärtust, mistõttu puudub hagejal kindlus, kas kinnistu müügist

saadavate vahendite arvelt on võimalik rahuldada kogu hageja nõue. Kostja väitis menetluse

5(8)

kestel, et esitatud hagist ega ka hagile lisatud materjalidest ei selgu, millistel põhjustel ei

õnnestunud hagejal laenulepingust tulenevate nõuete realiseerimiseks seatud tagatist ehk

kinnistule seatud I järjekoha hüpoteeki realiseerida. Kuivõrd tagas kinnistule seatud hüpoteek

kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid kostjate vastu, võisid kostjad ka eeldada, et hageja

asub peale laenulepingu ülesütlemist oma nõuet realiseerima tagatise ehk kinnistule seatud

hüpoteegi kaudu. Hageja on küll esitanud kohtutäiturile avalduse D.O suhtes täitemenetluse

algatamiseks, kuid ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, millistel põhjustel osutus

täitemenetluse käigus kinnistu võõrandamine ning selle müügist saadava tulemi arvelt hageja

nõude rahuldamine võimatuks. Hagiavaldusest ei selgu, kas kinnistut on üritatud võõrandada

sundenampakkumise läbi ning juhul, kui kohtutäitur on üritanud kinnistut

sundenampakkumise läbi võõrandada, kas ja millistel põhjustel on enampakkumine nurjunud.

Kohus pole neid väiteid hinnanud.

Kostjad väitsid ka seda, et hageja põhjendus, et tal ei ole õnnestunud kinnistu

turuväärtust kindlaks teha, pole tõendatud. Hagejal on hüpoteegipidajana olnud mitme aasta

jooksul võimalus tellida kinnistu turuväärtuse leidmiseks mõnelt atesteeritud

kinnisvarahindajalt ekspertarvamus. Kinnistu näol on tegemist ligi 38.000 m2 pindalaga

maatulundusmaaga, mis asub Harjumaal Tallinna lähipiirkonnas ning mille turuväärtus võiks

eelduslikult vastata hageja nõude suurusele. Seejuures ei ole kinnistu näol tegemist sellise

kinnisasjaga, millel puuduks kindel sihtotstarve või mille võõrandamine võiks mõnel muul

põhjusel osutuda raskendatuks või ebaotstarbekaks. Seega ei esine kostjate hinnangul selliseid

asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik järeldada, et hagejal ei olegi olnud võimalik tuvastada

kinnistu turuväärtust. Kohus pole neid väiteid hinnanud.

Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, millistele asjas juriidilist tähendust omavatele

asjaoludele kohus AÕS § 325 lõiget 1 ja § 352 lõiget 1 kohaldanud on. Vaidlust ei ole ju

hüpoteegilepingu kehtivuse üle, hageja väidete kohaselt ei saavat ta kostjate tegevusest

tulenevalt kinnisasja täitemenetluses müüa. Kostjad väitsid menetluse kestel, et F.K osas ei

saa tema kui käendaja vastu nõuet enne täita, kui sama nõude tagamiseks seatud hüpoteek on

realiseeritud. Kohus ei ole selles osas õigust kohaldanud. Käendaja selline vastuväide tugineb

VÕS § 149 lõikele 5 ja mingeid erandeid selles osas teha ei ole võimalik.

Kostjad on väitnud, et hageja ei ole tõendanud, et kinnisasja ei saa täitemenetluses

müüa. Pole esitatud tõendeid täitemenetluse ebaõnnestumise kohta.

Kostjad esitasid esimese astme kohtule taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks, kohus

jättis selle rahuldamata. Hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele peaks riik andma õiguskaitset.

Hagi materjalidest nähtub, et laenulepingu nr. 2000033699910 lisa 5 p. 10. 1. 1 kohaselt on

laenu tagatiseks esimesele järjekohale seatud hüpoteek kinnistule nr. XXXX asukohaga XXX.

Hageja omandas vastava esimese järjekoha hüpoteegi 3. juunil 1999. a. sõlmitud notariaalse

lepinguga. Selle lepingu punktide 1. 3, 2. 7 ja 3. 1 kohaselt kohustus kinnisasja igakordne

omanik alluma SEB Panga nõuete rahuldamiseks (s. h. kõik laenulepingust nr

2000033699910 tulenevad nõuded) kohesele sundtäitmisele. Vastav notariaalne kokkulepe on

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg. 1 p. 19 tähenduses täitedokumendiks. 10. detsembril

2009. a. ongi hageja esitanud kohtutäiturile Mati Kadakale täitemenetluse algatamise

avalduse. Kohtutäitur alustas täitemenetluse (täiteasi nr. 008/2009/9101). Täitemenetlust ei

ole lõpetatud. Seega on kohtutäitur asunud hageja nõuet juba rahuldama, mistõttu puudub

igasugune vajadus kohtumenetluses vaielda, kas hageja nõue kostjate vastu kuulub

rahuldamisele. Seisukoht, et nõude üle, mille osas on juba algatatud täitemenetlus, ei ole

hagimenetluse läbiviimine põhjendatud, ühtib ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-93-06

seisukohtadega, mille kohaselt

menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei ole

hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude

maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse

algatamiseks, s. t., kui on olemas eelnimetatud nn. kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel

juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese

6(8)

sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg. 2 p. 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise

aluseks või TsMS § 423 lg. 2 p. 2 järgi hagi läbi vaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude

puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele. Kui selline hagi on menetluses ja kostja võtab

selle kohe õigeks, võib see TsMS § 168 lg. 6 järgi olla aluseks menetluskulude hageja kanda

jätmisele. Lähtudes Riigikohtu seisukohast, on hagi läbi vaatamata jätmine igal juhul

põhjendatud. Tegemist pole mitte üksnes olukorraga, kus hagejal juba on täitedokument, mille

alusel oma nõue rahuldada, vaid olukorraga, kus kohtutäitur on juba asunud hageja nõuet

täitedokumendi alusel täitma. Seega puudub õiguskaitsevajadus.

Vastustaja seisukoht

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige osas, millega hagi kostja F.K vastu

rahuldati. Selles osas tuleb otsus TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada ja tsiviilasi saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebus otsuse

tühistamiseks alust.

Vaidlust ei ole maakohtu poolt otsuses tuvastatud laenulepingu ja käenduslepingu

sõlmimise, laenulepingu rikkumise ja selle ülesütlemise asjaolude üle, samuti laenulepingust

tekkinud võla arvestuse ja suuruse, samuti selle üle, et laenulepingust tulenevate nõuete

tagamiseks on kostja D.O kinnisasjale seatud hüpoteek hageja kasuks ning et hageja on

esitanud avalduse hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses. Kooskõlas TsMS 652 lg. 1

punktiga 1 võtab ringkonnakohus need maakohtu poolt tuvastatud asjaolud asja

läbivaatamisel aluseks.

Hageja esitas kostjate vastu raha nõude, taotledes laenulepingujärgse võla tasumist

D.O-lt kui võlgnikult ja F.K-lt kui võlgnikuga solidaarselt vastutavalt käendajalt. Kostjad

leidsid, et hagejal ei ole samaaegselt sundtäitmisel oleva hüpoteegi realiseerimisega õigust

esitada nende vastu raha nõuet hagimenetluses.

Kolleegium leiab, et laenulepingujärgse võlgniku D.O vastuväited hagile ei ole

põhjendatud. Maakohus on otsuses asjakohaselt põhjendanud, et eristada tuleb asjaõiguslikku

ja võlaõiguslikku nõuet ning hageja realiseerib kooskõlas oma valikuõigusega hagimenetluses

oma isiklikku nõuet laenulepingujärgse võlgniku vastu. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku

vastu esitatud nõude lahendamiseks ei ole oluline see, millisel põhjusel ei ole hagejal

õnnestunud oma nõuet võlgniku vastu maksma panna hüpoteegi rahaks tegemise teel saadava

raha arvel. Apellatsioonkaebuses kordavad apellandid maakohtu menetluses esitatud

seisukohti, millele maakohus on juba vastanud, kaebusest ei nähtu aga, miks nad maakohtu

otsuse põhjendusega ei nõustu.

Nõustuda tuleb apellatsioonkaebusega aga osas, mis puudutab F.K esitatud

vastuväidet. Käendaja F.K on maakohtu menetluses esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt

tema vastu ei saa nõuet esitada enne nõude tagamiseks seatud pandi realiseerimist. VÕS § 149

lg. 5 kohaselt, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud

pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat

pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses

nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Selle üle, et hagejal on lepingu

alusel tekkinud pandiõigus põhivõlgniku D.O vara suhtes, ei ole vaidlust. Õigus nõuda nõude

rahuldamist pandi arvel tähendab käendaja õigust keelduda käenduslepingust tulenevate

kohustuste täitmisest võlausaldaja ees. Niisugune käendaja täitmisest keeldumise õigus kestab

ajaliselt kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni ja käendaja võib osundatud sättele

viidates keelduda käenduslepingu täitmisest pandi ulatuses ehk ulatuses, milles pandipidajast

võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele

realiseerimisest saadu arvel. Sellele, nagu oleks põhivõlgniku D.O pankrot välja kuulutatud,

7(8)

tuginetud ei ole, seega tuleb lähtuda eeldusest, et seda ei ole välja kuulutatud. Hageja on esile

toonud, et kinnisasja, millele laenu tagamiseks on seatud hüpoteek, ei ole müüdud.

Esiletoodud asjaolude põhjal, tõenditest rääkimata, ei ole võimalik otsustada, millises ulatuses

oleks hageja nõuet võimalik rahuldada pandi arvel ehk millises ulatuses oleks käendajal F.K-l

õigus hageja nõude täitmisest keelduda.

Arvestades asjaolu, et maakohus on käendaja vastuväite jätnud igasuguse tähelepanuta

ega ole kooskõlas TsMS § 392 lg. 1 punktidega 3 ja 4 välja selgitanud poolte faktilisi ja

õiguslikke väiteid käendaja VÕS § 149 lõikest 5 tuleneva õiguse kohta, samuti seda, milliseid

tõendeid soovivad menetlusosalised esitada oma sellekohaste faktiliste väidete

põhjendamiseks, on eelmenetluse ülesanded ilmselgelt jäänud selles osas täitmata. Kohus ei

ole nõudnud menetlusosalistelt vaidlusaluste asjaolude kohta selgitusi (TsMS § 392 lg. 3) ega

täitnud selles osas oma selgitamiskohustust. Kirjeldatust lähtudes ei pea kolleegium

võimalikuks teha F.K vastu esitatud nõude kohta sisulist otsustust, vaid maakohtul tuleb

tsiviilasi selles osas uuesti läbi vaadata.

Apellatsioonkaebuse väited, millega apellandid on põhjendanud hagi läbi vaatamata

jätmise taotlust, ei ole asjakohased. Apellatsioonkaebuses ei ole tehtud vahet asjaõiguslikul

pandi rahaks tegemise nõudel ja pandipidajal kui laenuandjal võlgniku vastu oleval isiklikul

nõudel. Riigikohtu lahendis 3-2-1-93-06 käsitletakse hüpoteegi realiseerimise nõude

maksmapanekut hagimenetluses, nagu apellandid isegi kaebuses on märkinud, mitte võlgniku

vastu võlaõigusliku raha maksmise nõude esitamist, millega lahendatavas asjas tegemist on.

Võla ja viivise arvestuse ning viivisemäära kohta apellatsioonkaebus vastuväiteid ei

sisalda.

Menetluskulud tuleb maakohtul jaotada asja uue sisulise läbivaatamise käigus,

arvestades kõigi tsiviilasjas lahendatud nõuete lahendamise tulemusega.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

8(8)