3-12-588/40 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-588 Haldusasi M.V. kaebus Viru Vangla 04.01.2012. a käskkirja nr 6.- 3/15-D tühistamiseks ning 10.01.2012. a vastuse nr 6- 10/51190-1 ja 26.01.2012. a vastuse nr 6-10/1152- 1õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.10.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant M.V. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.10.2012. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 15. mail 2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 18.10.2011. a käskkirjaga nr 6-2/1314-T määrati kinnipeetav M.V. finantsja majandusosakonda majandustööle abitööliseks, E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, alates 21.10.2011. a kuni 20.01.2012. a.

Viru Vangla 04.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/15-D karistati kinnipeetav M.V. vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega 35-ööpäevaks selle eest, et ta ei allunud 05.12.2011 vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda koristama E7 osakonda. Kartseri karistuse kandmise ajaks piirati täielikult VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. M.V. esitas 31.03.2012 Viru Vangla direktorile vaide 04.01.2012. a käskkirja nr 6-3/15-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla jättis 22.02.2012. a vaideotsusega nr 6-12/40-1 vaide rahuldamata. M.V. anti 20.12.2011 luba pikaajaliseks kokkusaamiseks perioodil 24.01- 26.01.2012. 21.12.2011 esitas M.V. Viru Vanglale taotluse kartserikaristuse koheselt täitmisele pööramata jätmiseks seoses pikaajalise kokkusaamisega ning taotles karistuse täitmisele pööramist pärast pikaajalist kokkusaamist. Viru Vangla leidis 10.01.2012. a vastuses nr 6-10/51190-1 kaebaja taotlusele, et kinnipeetava senisest käitumisest tulenevalt puudub põhjendatud alus kohaldada tema suhtes erandit pikaajalise kokkusaamise võimaluse osas ning jättis taotluse rahuldamata. 04.01.2012 M.V. määratud distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele 05.01.2012. M.V. esitas samal päeval Viru Vanglale selgitustaotluse, soovides teada, kas tema poolt 21.12.2011. a esitatud taotlust on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kaalutud ning millistele seisukohtadele kaalutlustes jõuti. Viru Vangla märkis 26.01.2012. a vastuses nr 6-10/1152-1, et M.V. 21.12.2011. a taotlust ei arvestatud distsiplinaarmenetluse käskkirja kaalutlustes seoses taotluse sisu asjasse puutumatusega distsiplinaarrikkumise asjaolude tuvastamisel ja proportsionaalse karistuse määramisel.

2. 04.03.2012 esitas M.V. Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 04.01.2012. a käskkirja nr 6-3/15-D tühistamiseks ning Viru Vangla 10.01.2012. a vastuse nr 6-10/51190-1 ja 26.01.2012. a vastuse nr 6-10/1152-1 õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebuse kohaselt ei saanud M.V. 05.12.2011 antud tööle asumise korraldust täita, sest tema tervis ei olnud juba nädalaid korras ja tema julgeolek ei olnud tugevdatud järelevalvega osakonnas tagatud. 05.12.2011 hommikuse loenduse ajal soovis M.V. arsti või meditsiiniõde, kuna ta oli öö otsa magamata, vaevelnud valudes ja oksendanud. Kui kell 09.47 anti korraldus tööle asuda, ütles M.V. , et tal on tervisega probleeme ja ta ei ole võimeline töötama. Samal ajal tuli ukse juurde meditsiiniõde. Vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õigusvastane, oluliste kaalutlusvigadega, nõuetekohaselt motiveerimata ja põhjendamata. Menetluse käigus on jäetud vastamata ja kontrollimata kaebaja seisukohad ja väited. Välja on jäetud selgitamata olulise tähtsusega asjaolud, mis välistavad kaebaja süülise ja tahtliku distsipliinirikkumise. Karistuse liik ja määr on ebaproportsionaalne väidetava süüteoga ning kohaldatud lisapiirangud on jäetud käskkirjas nõuetekohaselt kaalutlemata ja põhjendamata. Vaidlustatud käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-s 2, §-s 54 ja §-s 56 sätestatud nõuetele, samuti VangS § 63 lg-s 1 ja lg-s 3, § 64 lg-tes 1, 4 ja 1 ning põhiseaduse (PS) §-des 3, 10, 11 ja 14 sätestatule. M.V. majandustööle määramise käskkiri vastab tühise ja õigusvastase haldusakti tunnustele, mille kaebaja jättis täitmata ning seetõttu on 04.01.2012. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 6-3/15-D õigusvastane. Samuti ei ole M.V. süü millegagi tõendatud. M.V. karistati VangS § 67 p 1 nõuete, mitte aga VangS § 37 lg 1 nõuete rikkumises. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri peab sisaldama täpset viidet, millist kohustust kinnipeetav on rikkunud. Korraldus tööle asuda anti ajal, mil kaebaja kandis kartserikaristust ning kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil või osakonnas.

Vaidlustatud käskkirjas on põhjendamatult tuginetud kaebajale eelnevalt määratud distsiplinaarkaristuste käskkirjadele, sest kaebaja on kõik eelnevalt määratud distsiplinaarkaristused kohtus vaidlustanud ning nendes asjades ei ole kohtuotsused jõustunud. Tugevdatud järelevalvega osakonnas kehtivad kirjutamata reeglid, et kinnipeetavad üldkasutatavaid osakonnaruume ei korista. Samuti eksisteerib kinnipeetavate vaheline selge arusaam, et esimesel kinnipeetaval, kes seda reeglit eirab, läheb halvasti. Osakonnas toimub pidevalt füüsilisi rünnakuid, millel on olnud väga rasked tagajärjed ning vanglateenistujad on võimetud neid rünnakuid ennetama või ära hoidma. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on menetleja rikkunud kaebaja taotluste mitterahuldamisega uurimisprintsiipi ning menetlus ei ole olnud igakülgne, täielik ja objektiivne HMS § 6 ja § 40 mõttes. Kaebajat karistati ühe asja eest kaks korda, kuna lisaks kartserisse paigutamisele ei võimaldatud minna varem planeeritud pikaajalisele kokkusaamisele. VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 sätted, mis keelavad lühija pikaajalised kokkusaamised kinnipeetavale, kes on paigutatud kartserisse ja kannab distsiplinaarkaristust on vastuolus VangS §-de 41, 6 ja 23; PS §-de 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega. Samuti VangS § 63 lg 1 p 2, mis sätestab distsiplinaarkaristusena ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamise on vastuolus VangS § 41, 6 ja 23; PS §-de 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega. Lisaks leiab kaebaja, et VangS § 63 lg 1 p 4, mis sätestab maksimum distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks on vastuolus VangS §-de 41, 6 ja 23; PS §-de 10, 18, 20, 26 ja 28 ning EIÕK art 3 ja 8 sätetega. Kaebaja palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus eeltoodud sätete üle ning kontrollida seadusja põhiseaduspärasust ja tunnistada need vastuolus olevaks seaduse ja põhiseadusega. Lisaks VangS § 38 lg-s 22 ja § 39 lg-s 1 sätestatule on julgeolekukaalutlus konkreetse tööülesande täitmisest keeldumisel põhjendatud aluseks karistusseadustiku (KarS) § 29 analoogia mõttes (hädaseisund).

3. Tartu Halduskohus jättis 17.10.2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse kohaselt on tuvastatud, et M.V. ei vaidlustanud 18.10.2011. a käskkirja nr 6-2/1314-T, millega ta tööle määrati ja seega oli tööle asumise korraldus antud kehtiva ja seaduspärase käskkirja alusel ning see oli kaebajale täitmiseks kohustuslik. Kaebaja väited, et vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õigusvastane ning oluliste kaalutlusvigadega, motiveerimata ja põhjendamata ning karistuse liik ja määr on ebaproportsionaalsed ning lisapiiranguid on kohaldatud kaalutlemata, ei vasta tegelikkusele ja on tõendamata.

Kui kaebajal oleks olnud tervisega probleeme, siis oleks ta seda märkinud ka 21.10.2012, kui ta tutvus 18.10.2011. a tööle määramise käskkirjaga, kuhu märkis tööst keeldumise põhjusena oma julgeoleku (tl 108). Toimiku materjalidega on tõendatud, et 12.10.2011. a andis Viru Vangla meditsiiniosakonna arst J. Kogan elektroonilise registri E-kontakt kaudu kooskõlastuse kaebaja tööle määramise kohta ja 14.12.2011 kirjutas Viru Vangla arst tõendi, et kaebaja on võimeline töötama ning vastunäidustusi koristamistöödele tal ei ole.

Samuti kinnitas Viru Vangla meditsiiniosakond, et kaebaja tervisekaardil puuduvad andmed M.V. tervisehäirete kohta 2011. a detsembris. A.T. 13.12.2011. a ja V. Kergandi 16.12.2011. a õienditest nähtub, et kaebaja ei kurtnud halva enesetunde üle ja ei teavitanud, et ta tahab arsti juurde minna. Kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud K.K. ja A.T. ütlustest ning V. Kergandi 16.12.2011. a õiendist ja E. Tiinase 25.05.2012. a õiendist nähtub, et M.V. l ei olnud 05.12.2011 terviseprobleeme ja VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei olnud ta töökohustusest vaba.

Kohus leiab, et VangS § 38 lg 22 kohaldamiseks peab esinema reaalne alus ja tõendid ning ainuüksi kaebaja väidetest ei piisa. Töötamine koristajana tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ohusta kaebaja julgeolekut ja intsidendid, mis selles osakonnas olid, ei olnud seotud tööle määramisega. Kaebaja ei ole võimeline nimetama ega tõendama mitte ühtegi juhtumit, kus kinnipeetav oleks olnud ohus seoses tööle asumisega. Kaebaja tööle määramise käskkiri on kooskõlastatud 13.10.2011 julgeolekuosakonna ametniku poolt. Kui kaebaja julgeolek oleks olnud ohus, ei oleks kooskõlastust antud.

Seega on kindlaks tehtud, et tegelikkuses ei esine mingeid objektiivseid asjaolusid, mis takistaksid kaebajal tööle asumast ja tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ole kinnipeetava füüsiline julgeolek rohkem ohus kui mujal. Kohtul puudub alus kahelda vastustaja õiendites sisalduvate väidete õigsuses. 08.12.2011. a koostas inspektor-kontaktisik T. Tiivas teatise, et kinnipeetaval on õigus esitada vastuväiteid, selgitusi intsidendi kohta, et ta 05.12.2011 ei allunud tööle asumise korraldusele. 13.12.2011 andis kaebaja allkirja, et on teatisega tutvunud ja ei soovinud sellel hetkel seletusi lisada (tl 111).

Seega on ümber lükatud kaebaja väited, et ta ei saanud selgitusi anda. Tuvastamist leidist, et vastustaja on rakendanud uurimispõhimõtet ja vaidlustatud käskkirjas on kaalutletud igat asjaolu ning haldusorgan on oma lõplikku seisukohta ka põhjalikult põhjendanud ja motiveerinud. Kaalutlusõiguse teostamisel on haldusorgan järginud HMS §-s 4 kehtestatud nõudeid. Arvestades rikkumise raskust, kinnipeetava varasemat karistatust ja karistuse määramise eesmärki on 35 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse määramine proportsionaalne ja aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki.

Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus ja seega oleks kinnipeetav pidanud selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt rajaneb M.V. suhtes koostatud distsiplinaarkaristuse käskkiri kehtivatel seadusesätetel ning kõik VangS § 64 lg-st 1-4 tulenevad nõuded on täidetud. Kartserikaristuse kandmise ajal võib anda kinnipeetavale korralduse asuda tööle.

VangS § 651 lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda VangS § 8 lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Õige ei ole tõlgendada VangS § 651 lg-t 3 ja VSkE § 8 lg-t 4 kinnipeetavale enda üksnes kartserikambris hoidmise nõudeõigust andvalt. Nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Majandustöödele määratakse kinnipeetav õiguslikult vangla poolt antava haldusaktiga, mis on kinnipeetava jaoks kohustuslik ja milleks kinnipeetava nõusolekut vaja ei ole.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu, et M.V. oleks karistusena määratud lisaks kartserikaristusele ka pikaajalise kokkusaamise keelamine iseseisva karistusena. Asjaolu, et lubatud pikaajaline kokkusaamine jäi ära seoses distsiplinaarkaristuse määramisega, ei ole tõlgendatav teise karistuse määramisena. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse. VangS § 25 lg-st 3 tuleneb, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

Seega on selline olukord normiga reguleeritud ning vangla ei ole käitunud õigusvastaselt. Pikaajalise kokkusaamise piirang kartseris viibivale kinnipeetavale ei riku isiku põhiõigusi. Kinnipeetaval oli võimalus peale kartseri karistuse kandmist uuesti taotleda pikaajalist kokkusaamist. Seadusest ei tulene nõuet, et samasisulise rikkumise eest ei saa teist distsiplinaarkaristust määrata enne, kui esimese käskkirja vaidlustamise menetluses on saavutatud lõplik kohtulahend. Sellist kaebajapoolset seisukohta ei saa pidada ka mõistlikuks ja vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas olevaks.

Kohus ei leidnud, et VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 sätted, mis keelavad lühija pikaajalised kokkusaamised kinnipeetavale, kes on paigutatud kartserisse ja kannab distsiplinaarkaristust, oleksid vastuolus VangS §-dega 41, 6 ja 23, PS §-dega 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega.

Samuti ei leia kohus, et VangS § 63 lg 1 p 2, mis sätestab distsiplinaarkaristusena ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamise, oleks vastuolus VangS §-dega 41, 6 ja 23, PS §-dega 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega, sest käesoleva asja raames ei käinud vaidlus selle üle, et kaebajale oleks distsiplinaarkaristusena määratud lühivõi pikaajalise kokkusaamise keeld. Samuti ei leia kohus, et VangS § 63 lg 1 p 4 oleks vastuolus VangS §-dega 41, 6 ja 23, PS §-dega 10, 18, 20, 26 ja 28 ning EIÕK art 3 ja 8 sätetega ning seoses ülaltooduga jäetakse kaebaja taotlus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. M.V. esitas Tartu Halduskohtu 17.10.2012. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja kirjalikud seisukohad, väited ja taotlused, mis esitati juba algselt vastustajale (tl 91-100, 107, 116-119) ja halduskohtule (tl 2-15, 62, 164-167) ning on jätnud kõik kahtlused kõrvaldamata ja tõlgendanud esitatud tõendeid ebaõigesti kaebaja kahjuks. Kohus pole kaebaja väiteid ümber lükanud ega põhjendanud. Vastustaja jättis põhjendamatult rahuldamata kõik kaebaja taotlused vastustaja käsutuses olevate tõendite esitamiseks ning samuti on tähelepanuta jäetud vaides esitatud väited. Kaebaja on järjepidevalt väitnud, et ta ei ole võimeline antud töökorraldust täitma tervislikel põhjustel ja julgeolekukaalutlustel. Samuti on kaebaja väitnud, et tööle asumise korraldus anti õigusvastaselt, kuna kaebaja viibis sel ajal kartseris, teda karistati kaks korda ning määratud karistus ja lisapiirangud on ebaproportsionaalsed ja põhjendamata. Kaebajale antud korraldus asuda tööle ning tema karistamine distsiplinaarkorras on õigusvastased. Kuna kaebaja tervis ei olnud sellel hetkel korras ja arsti vastuvõttu ei toimunud ega viidud läbi tervise kontrolli, oli kaebajal õigus keelduda tööst tervislikel põhjustel. Kaebaja ei nõustu ka halduskohtu käsitlusega haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise osas ning leiab, et ka nendes küsimustes on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja väited ja põhjendamatult tuginenud vastustaja paljasõnalistele väidetele. Vangla määras sihilikult kaks karistust ning seetõttu ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et distsiplinaarkaristuse kandmine langes juhuslikult ajale, mil oli planeeritud pikaajaline kokkusaamine.

5. Vastustaja palub jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt nõustub vastustaja täielikult halduskohtu otsuses märgitud seisukohtadega. Vastustaja viitab, et VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus töötada ning VangS § 67 p-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kuna kinnipeetavale antud korraldus oli seaduslik, kuid kinnipeetav keeldus korraldusele allumast, siis rikkus ta VangS § 67 p-st 1 tulenevaid nõudeid. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 lg-tes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Vangla on rakendanud uurimispõhimõtet ja vaidlustatud käskkirjas on kaalutletud igat asjaolu ning haldusorgan on oma lõplikku seisukohta ka põhjalikult põhjendanud. Kaalutlusõiguse teostamisel on haldusorgan järginud HMS §-s 4 kehtestatud nõudeid. Kaebaja väide, et ta ei saanud tervislikel põhjustel tööle asumise korraldust täita, on otsitud eesmärgiga vabaneda töötamisest keeldumisega kaasnevast vastutusest. Viru Vangla meditsiiniosakond kooskõlastas kinnipeetava tööle määramise käskkirja ja Viru Vangla meditsiiniosakond kinnitas, et kinnipeetava tervisekaardis ei ole andmeid tervisehäirete kohta detsembris 2011. Arst andis M.V. tervisliku seisundi kohta tõendi. A.T. ja V.

Kergendi õienditest nähtub, et kinnipeetav ei kurtnud halva enesetunde üle ja ei teavitanud, et tahab arsti vastuvõtule minna. Kinnipeetava seisukoht, et töötamine koristajana tugevdatud järelevalvega osakonnas ohustab tema julgeolekut, on ebaõige ja otsitud eesmärgiga pääseda tööst keeldumisega kaasnevast vastutusest. Enne tööle määramist on isiku tööle määramise käskkirja 13.10.2011. a kooskõlastanud julgeolekuosakonna ametnik. Samuti on 14.12.2011 kaebajaga vesteldud sel teemal. Tugevdatud järelevalvega osakonnas paiknevad kinnipeetavad ei soovi asuda tööle subkultuurilistel põhjustel. Objektiivseid asjaolusid, mis töötamist takistaksid, ei esine. Kartserikaristuse kandmise ajal võib anda kinnipeetavale korralduse asuda tööle, kuna VangS § 651 lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda VangS § 8 lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Majandustöödele määratakse kinnipeetav vangla poolt antava haldusaktiga, mis on kinnipeetava jaoks kohustus ja milleks kinnipeetava nõusolekut vaja ei ole. Asjaolu, et M.V. lubatud pikaajaline kokkusaamine jäi ära seoses distsiplinaarkaristuse määramisega, ei ole tõlgendatav teise karistuse määramisena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et M.V. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 17.10.2012. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldustega ei ole aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

7. Viru Vangla 18.10.2011. a käskkirjaga nr 6.-2/1314-T määrati kaebaja tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 21.10.2011 – 20.01.2012 (tl 108). Kaebajale on vastavat käskkirja tutvustatud 21.10.2011, mille kohta ta on andnud allkirja ning seejuures on ta märkinud, et ta ei keeldu tööst, kuid teises üksuses üheaegselt töötades ja elades on tema julgeolek ohus. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja tööle määramise käskkirja ei ole vaidlustanud ja seega on tegemist kehtiva haldusaktiga. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerumiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Antud käskkirja puhul ei esine HMS § 61 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tunnuseid ja seega oli käskkiri kaebajale täitmiseks kohustuslik. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Käesoleval juhul on ilmselge, et täitmata jäetud vanglaametniku korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Seega on M.V. vanglaametniku korralduse täitmata jätmisega rikkunud VangS § 67 p-i 1 ning distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103- 06, p 14).

8. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kaebaja ei olnud võimeline tööle asuma oma tervisliku seisundi tõttu. Halduskohus on oma otsuse leheküljel 8 põhjalikult analüüsinud tõendeid kaebaja tervisliku seisundi kohta. Kaebaja tööle määramine oli kooskõlastatud meditsiiniosakonnaga 12.10.2011. Samuti puuduvad tema tervisekaardil märkmed kaebaja tervisliku seisundi kohta 2011. a detsembri kohta, mis oleksid seal pidanud olema kui kaebaja oleks kaevanud oma tervisliku seisundi osas. A. Teetlok ja V. Kergand on kinnitanud, et 05.12.2011, kui kaebajale anti korraldus tööle asuda, ei kurtnud kaebaja oma tervise üle. K.K. , kes töötab spetsialist-õena on kohtus kinnitanud, et 05.12.2011 külastas ta neid kinnipeetavaid, kelle juurde ta oli kutsutud. Kaebaja nime ei olnud kirjas ja seega ei ole kaebaja temale tervise üle kurtnud. Spetsialist-vanemõde E. Tiinas on kinnitanud, et kaebaja ei ole 2011. a detsembris kurtnud oksendamise ja unetuse üle. Seega on halduskohus õigustatult kokkuvõttes leidnud, et kaebajal puudusid 05.12.2011 terviseprobleemid ja puudus alus tema tööst vabastamiseks VangS § 37 lg 2 p 3 alusel.

9. VangS § 38 lg 22 sätestab, et kinnipeetava võib töölt vabastada, kui kinnipeetava töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut. Kaebajaga viidi pärast 05.12.2011 toimunud tööst keeldumist 14.12.2011 läbi vestlus. Läbiviidud vestluse tulemusena asus julgeolekuosakond seisukohale, et kaebaja julgeolek ei satuks koristajana tööle asumisel ohtu (tl 112-113). Samuti on vastustaja õienditega (tl 122, 124) tõendatud, et E7 osakonnas koristajatena töötavate kinnipeetavate suhtes mingeid intsidente ei ole toimunud. Riigikohtu halduskolleegium on 14.11.2012. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-44-121 selgitanud, et väidetav julgeolekuoht, mis takistab kinnipeetavat töötamist, peab olema seotud konkreetse kinnipeetava endaga ja tööga, mida ta vanglas tegema on määratud. Kaebaja on kaebuses väitnud, et E7 osakonna kinnipeetavate vahel eksisteerib kokkulepe, et kinnipeetavat, kes teeb osakonnas koristamistöid, võib oodata teiste kättemaks. Samas ei kinnita seda vastustaja eelpoolmainitud õiendid. See, et kaebaja ei soovi subkultuurilistel põhjustel töötada, ei saa olla aluseks, mis vabastab ta töölt keeldumisega kaasnevast vastutusest.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et teda on ühe distsiplinaarrikkumise eest karistatud 2 korda, kuna talle määrati kartserikaristus ja peale seda jäeti teda ilma ka kokkusaamisest. Kaebajat on 04.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/15-D karistatud kartserisse paigutamisega 35 ööpäevaks. VangS § 25 lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetavale ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi. Seega ei ole pikaajalise kookusaamise keelamise puhul tegemist distsiplinaarkaristusega VangS § 63 lg 1 p 2 mõttes, vaid pikaajalise kokkusaamise keelamine tuleneb VangS § 25 lg-st 4. Samuti puudus vastustajal kohustus lükata kaebaja distsiplinaarkaristuse kandmine edasi ajale, millal ta on ära kasutanud pikaajalise kokkusaamise võimaluse, kuna see oleks vastuolus VangS § 65 lg-s 1 toodud põhimõttega, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele koheselt. Pealegi võiks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel tekkida olukord, kus distsiplinaarkaristust ei ole enam võimalik täitmisele pöörata, kuna on möödunud VangS § 65 lg-s 6 sätestatud kaheksakuuline tähtaeg.

11. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et tööle asumise korraldus on õigusvastane ka seetõttu, et ta viibis sel ajal kartseris. VangS § 37 lg-s 2 on sätestatud need juhtumid, kui kinnipeetav ei ole kohustatud töötama. Nimetatud säte ei näe ette seda, et tööd ei ole kohustatud tegema kartseris viibiv kinnipeetav. Kuigi VangS § 651 lg 4 kohaselt võib vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata muuhulgas ka VangS § 37 kohaldamist, on see vangla otsustusõigus aga mitte kohustus. Halduskohus on õigesti leidnud, et kartseris viibiva kinnipeetava tööle määramine ei ole vastuolus ka Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-41-11 p-s 26 toodud seisukohaga, milles Riigikohus on käsitlenud töötamist kinnipeetavale tehtud soodustusena VangS § 22 lg 1 p 1 mõttes. Majandustööde näol ei ole tegemist soodustusega ja eeltoodu alusel on vanglal õigus määrata, kas ta rakendab kartseris viibivat isikut majandustöödel või mitte.

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kaebajale määratud karistus ja lisapiirangud on ebaproportsionaalsed ja põhjendamatud. Kaebajat on analoogse distsipliinirikkumise eest – allumatus korraldusele asuda tööle – varasemalt karistatud neljal korral. Viimasel korral karistati teda 25-ööpäevase kartserikaristusega. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et eelmised karistused ei ole saavutanud oma eesmärki, milleks on kaebaja suunamine õiguskuulekale käitumisele. Seega nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et tegemist on proportsionaalse karistusega, mis vastab toimepandud distsipliinirikkumisele. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga nagu oleks ebaproportsionaalsed tema suhtes kohaldatud lisapiirangud, so VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamine. Ringkonnakohus märgib, et VangS §-des 22 ja 32 ja 41 puhul on tegemist sisuliselt soodustustega, mille kasutamine on otseselt seotud kinnipeetava käitumisega ja nende soodustuste kasutamine kartseris viibiva isiku puhul on täielikult välistatud. Mis puudutab VangS §-de 31 ja 46 kohaldamise keelamist, siis on see kooskõlas VSkE §-ga 60, kus on toodud kartseris lubatud asjade loetelu, mille kohaselt ei ole kartseris kinnipeetaval õigus omada raadiot ja telerit ning kanda isiklikke riideid. Samuti on õigustatud ka VangS § 48 osalist keelamist, siis on ka see õigustatud, kuna VSkE § 60 näeb ette kartseris lubatud asjade loetelu ja seega on põhjendatud kaebajal keelata soetamast kartseris keelatud esemeid.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, milles halduskohus leidis, et VangS §-d 23 lg 4, 23 lg 5 ja 63 lg 1 p 4 ei ole põhiseadusega vastuolus ning ei pea vajalikuks neid korrata. VangS § 63 lg 1 p 4 osas on halduskohus õigesti leidnud, et selle sätte kohaldamine või mittekohaldamine ja selle väidetav põhiseadusevastasus ei ole seotud käesoleva haldusasjaga.

14. Kaebaja oli nii halduskui ka ringkonnakohtus vabastatud riigilõivu tasumisest. Sellega seoses asjas menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi