3-14-209/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 14.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-209 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus D.S. kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus D.S. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja/isik, kelle kinnipidamist taotletakse D.S. volitatud esindaja Kristi Toodo Taotleja Politseija Piirivalveamet (PPA) volitatud esindaja Veljo Uustal RESOLUTSIOON Jätta D.S. määruskaebus rahuldamata, kuid muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määruse põhjendusi.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26.02.2014. a kell 11.30 saabus D.S. (sünd 27.05.1982) liinibussiga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariigi Narva maantee piiripunkti. Sisenemisel Eesti Vabariiki esitas D.S. piirikontrollile Valgevene Vabariigi kodaniku passi nr XXXXXXXX , milles oli 12.02.2014. a Gardinas Leedu saatkonnas välja antud ühekordne Leedu Vabariigi Schengeni viisa nr XXXXXXXX . Politseiametnikule D.S. i poolt antud ütlused kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta olid vastuolulised ja ebausaldusväärsed. D.S. reisib koos elukaaslase A.S. (sünd XXXXXXXX ).

2. D.S. suunati piirikontrolli poolt kell 12.37 täiendavasse tollikontrolli, mille käigus Maksuja Tolliamet (MTA) avastas isiklike asjade ja reisija läbivaatamise akti nr

2 14-12.1-5/00/1479 kohaselt isiku isiklikes asjades kasutatud ja uued süstlad ning deklareerimata sigarette üldkoguses 491 tükki.

D.S. i suunati SA Narva Haigla raviasutusse kehasiseseks läbivaatuseks. Tulenevalt asjaolust, et D.S. i ütlused Eesti Vabariiki sisenemisel kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta ei olnud usaldusväärsed ning olid vastuolulised, tunnistas PPA D.S. ile väljastatud Leedu Vabariigi Schengeni viisa nr XXXXXXXX kehtetuks Viisaeeskirja art 34 lg 1 alusel. Kell 21.50 koostas PPA D.S. ile piirilt väljastatud sisenemise keelu nr 152MT094 ning alustas D.S. i Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlust.

3. 26.02.2014. a kell 22.25 esitas D.S. taotluse Eesti Vabariigilt varjupaiga saamiseks. Varjupaigaja elamisloa taotlus on PPA poolt vastu võetud ning registreeritud numbriga 17001410018. PPA ei ole taotluse suhtes otsust teinud. Vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 15 lg 1 p-dele 1, 2 ja 5 ning lg-le 6 peeti D.S. 26.02.2014 kell 22.25 kuni 48 tunniks kinni.

4. PPA esitas 28.02.2014. a Tartu Halduskohtule taotluse D.S. i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni varjupaigataotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Taotluse kohaselt ei ole PPA-l juhtumi asjaolusid arvestades võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda, ilma et isikut kinni ei peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine, milleks on vajalik teostada mitmeid menetlustoiminguid. Isiku vabaduses viibides ei ole välistatud, et ta põgeneb Eesti Vabariigist. Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige D.S. i enda sõnad, mille kohaselt oli tema reisi sihtkohaks Rootsi Kuningriik ning asjaoluna varjupaigataotluse esitamine viisa kehtetuks tunnistamise järgselt.

Arvestades D.S. käitumist, tema isiklike asjade hulgas olevaid esemeid ja Narva Kiirabi diagnoosi on PPA-l kahtlus, et D.S. hakkab kõrvale hoiduma varjupaigataotluse menetlusest. Varjupaigataotluse esitamine võimaldab isikul vältida enda riigist väljasaatmist, eriti veel olukorras, kus varjupaigataotluse menetlemine on häiritud andmete nappuse tõttu. Puuduvad kindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, kas isiku varjupaigataotlus on põhjendatud ja taotlus ei ole esitatud pelgalt väljasaatmise vältimiseks. Isiku paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34 lg 1) ja isiku suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei teeni efektiivselt PPA poolt taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Isiku kinnipidamise aluste äralangemisel vabastatakse isik kinnipidamiskeskusest koheselt.

5. Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrusega anti luba D.S. i kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 28.02.2014 kuni VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjendustes leiti, et PPA-l ei olnud võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada (nt ametlikud andmed isikusamasuse ja kodakondsuse kohta). Kuna isik on saabunud Eesti Vabariiki eesmärgiga sõita Rootsi Kuningriiki, siis võib esineda oht tema põgenemiseks. Välistada ei saa ka seda, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. VRKS-is sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, kuna esinevad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alused varjupaigataotleja kinnipidamiseks ning kinnipidamine on proportsionaalne meede. Erilisi asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine. Seega on isiku kinnipidamine õigustatud VRKS § 36¹ lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel.

3

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. D.S. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Alternatiivse taotlusena on märgitud, et kui kohus ei pea võimalikuks uue määruse tegemist, saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale. Määruskaebuse põhjendused:

a) Halduskohus ei ole hinnanud kinnipidamiseks antud eelduste täitmist ja vältimatut vajadust ning ei ole piisava põhjalikkusega välja toonud, miks on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks või lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Üksnes vajalikkus kontrollida ja veenduda, et isik on see, keda ta väidab end olevat, ei vasta vältimatule vajadusele ning ei tähenda, et muul viisil ei saa varjupaigamenetlust tagada. VRKS § 361 regulatsioon on kujundatud selliselt, et isiku kinnipidamine on erandlik ja seda meedet võib kasutada üksnes viimasel võimalusel. Varjupaigataotlus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses viibimine on ebamõistlik. Määruskaebuse esitaja ei soovi naasta Valgevenesse, kuna tema päritoluriik ei suuda talle pakkuda kaitset. Olemasolevate tõendite põhjal oleks kohus saanud tuvastada, et isikul esineb põhjendatud hirm ning seega on tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine alusetu. Seega ei ole kohtu poolt motiveeritud ei proportsionaalsust ega vajalikkust määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise puhul. Samuti on alusetu D.S. i paigutamine kinnipidamiskeskusesse VRKS 361 lg 2 p-de 1 ja

2 alusel, kuna tal oli olemas kehtiv ja autentne pass ning kehtiv Schengeni viisa. Igat punkti, mille alusel taotletakse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist, tuleks põhjendada, mida antud juhul tehtud ei ole.

b) Piiril intervjueerisid D.S. it ja tema elukaaslast vahelduva eduga 5 erinevat inimest, erapooletut tõlki ei kaasatud ning konfidentsiaalsust ei tagatud. Antud korraldus ei tekitanud usaldust ei D.S. is ega tema elukaaslases, mistõttu soovisid nad taotleda varjupaika Tallinnas, kus oleks tagatud nende õigused (sh konfidentsiaalsus). Kvalifitseeritud tõlgi puudumise tõttu ei olnud D.S. kindel, millistele dokumentidele ta alla kirjutas. Samuti ei protokollitud D.S. i ütlusi tõeselt, kuivõrd ta ei ole väitnud, et tal on soov minna Rootsi. Ka kohtus ei tagatud pädevat tõlget, kuna kohtudokumentidest nähtub, et eeltoodud viga ei ole parandatud, vaid on sisse viidud ka määrusesse. PPA ei ole arvestanud, kuidas mõjub kinnipidamiskeskuses kinnipidamine määruskaebuse esitaja psüühikale, viidates uuringutele Austraalias ja mujal. Psühholoogi kasutamise võimalused ei ole kinnipidamiskeskuses tagatud.

c) Määruskaebuse esitaja viitab ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art-le 31. Venemaal ei olnud määruskaebuse esitaja turvalises riigis, kuivõrd seal ei ole tagatud varjupaigataotlejatele esmavajadused – majutus, toit ja riided. D.S. lahkus Venemaalt sooviga otsida turvalist riiki, mis tagaks inimõigused ja vaataks läbi määruskaebuse esitaja varjupaigataotluse. Venemaal on tuvastamise määr äärmiselt madal, mis viitab otsesele problemaatikale varjupaigamenetluses. Seega ei olnud põhjendatud määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ka VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.

7. PPA vastuses määruskaebusele leitakse, et Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus. Vastuse põhjendused:

a) PPA-l ei ole võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et isikut kinni ei peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine. Nimetatud asjaolude

4 kindlakstegemiseks on vajalik teostada mitmeid menetlustoiminguid (küsitlus, päritoluriigiteabe otsing jmt.) Isiku vabaduses viibides ei ole välistatud, et ta põgeneb Eesti Vabariigist, millise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige D.S. i enda sõnad, et tema reisi suunaks oli Rootsi Kuningriik. Lisaks viitavad isiku saabumise ja käitumise asjaolud, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamine võimalikule põgenemise ohule või menetlusest kõrvalehoidmise ohule.

b) Puuduvad kindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, kas isiku varjupaigataotlus on põhjendatud ja taotlus on esitatud pelgalt väljasaatmise vältimiseks. Varjupaigataotluse esitamine olukorras, kus D.S. ile väljastatud viisa tunnistati piiril kehtetuks, viitab asjaolule, et taotlus on esitatud Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise vältimiseks. Asjaolu, kas varjupaigataotlus on ilmselgelt perspektiivitu ning kas määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses viibimine on ebamõistlik, hindab PPA peale intervjuu läbiviimist, mille käigus tuvastatakse isiku varjupaigamenetluse kaitsevajaduse hindamiseks olulised asjaolud. Kui PPA edasise menetluse käigus tuvastab isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt.

c) D.S. saab kinnipidamiskeskuses kolm korda päevas süüa, viibida soojades ruumides, talle on võimaldatud igakülgne arstiabi ja võimalus kohtuda oma esindajatega. Mujal viibides peab isik ise oma heaolu eest hoolitsema. Kuna isikul võib tekkida raskusi leida samasuguseid elamistingimusi väljaspool kinnipidamiskeskust, võib isik sattuda veel suuremasse stressi ja häiruda tema psüühika. PPA andmetel ei ole määruskaebuses viidatud uuringus Eesti Vabariik osalenud ja ei saa kommenteerida Austraalia Ühenduses paiknevate väljasaatmiskeskuste olukorda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et D.S. i määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid osaliselt tuleb muuta Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määruse põhjendusi. Ringkonnakohus märgib järgmist.

9. Kuigi halduskohus tuvastas VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise aluste esinemise ja andis loa D.S. i kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, piisab varjupaigataotleja kinnipidamiseks ka ainult ühe VRKS § 36¹ lg-s 2 toodud aluse esinemisest. Kõigi aluste üheaegne esinemine ei ole vajalik. Samas on halduskohus VRKS § 361 lg 2 p-des

1 ja 2 toodud kinnipidamise aluste tuvastamisega väljunud PPA taotluse piiridest. PPA on taotluses väitnud, et D.S. vabastatakse kinnipidamiskeskusest viivitamata VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel (tl 3). Seega ei taotlenud PPA isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Vastuses määruskaebusele selgitab PPA samuti, et taotlus isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse esitati VRKS § 361 lg 2 p–de 4 ja 5 alusel. Kuna PPA taotluse lahendamisel ei saa halduskohus taotluse piiridest väljuda ega tuvastada kinnipidamise aluse esinemist nende aluste suhtes, mida taotluses ei märgitud, leiab määruskaebuse esitaja õigesti, et tema VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamine on alusetu. Eeltoodu põhjal ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta, kas määruskaebuse esitaja isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimise vajadus võib olla tema kinnipidamise aluseks.

10. VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht või kui on põhjendatud alus arvata, et isik on

5 esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Ringkonnakohus leiab, et VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud termini „vältimatu vajadus“ tõlgendamisel tuleb lähtuda seaduseelnõu seletuskirjast, mille järgi on kinnipidamine võimalik väga rangelt ainult lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse olemasolul, kui §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (nt on suur oht, et isik vaatamata järelevalvemeetmete kohaldamisele siiski põgeneb). Kinnipidamine peab olema rangelt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (hinnatakse selle eesmärki, vajalikkust, mõõdukust), samuti tuleb võtta arvesse iga üksikjuhtumi hindamisel konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid (nt tema haavatavus jms). Lõikes 2 on sätestatud, et varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik, s.t muul viisil ei saa tagada varjupaigamenetlust. Kokkuvõttes peab isiku kinnipidamine olema äärmiselt põhjalikult läbi kaalutud ning tõepoolest viimane abinõu menetluse tagamiseks (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 354 SE, II lugemise seletuskiri, 22.05.2013, http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&enr=354SE&koosseis=12). Ringkonnakohus osutab täiendavalt vastu võetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud), art 8 lg-le 2, mis sätestab: „Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.“ Ringkonnakohus leiab, et seega tuleb vältimatu vajaduse hindamisel arvesse võtta kõigepealt, kas kinnipidamise asemel oleks võimalik taotletav eesmärk saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud meetmete abil.

11. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et D.S. i vabaduses viibides ei ole välistatud oht, et ta põgeneb Eesti Vabariigist või hoiab menetlusest kõrvale, mistõttu ei ole isikut eelnevalt kinni pidamata võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda. Antud järeldusele saab jõuda D.S. i antud seletuse põhjal, et tema reisi sihtkohaks on Rootsi Kuningriik ning arvestades asjaolu, et D.S. esitas Eestis varjupaigataotluse alles pärast Leedu Vabariigi Schengeni viisa kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu koostamist, mille tagajärjel ähvardas määruskaebuse esitajat Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlus. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et määruskaebuse esitaja selgitust reisi sihtkoha osas on valesti tõlgitud ning isik saabus Eestisse eesmärgiga taotleda siin varjupaika. Ka rahvusvahelise kaitse taotleja intervjuu protokollist (tl 13) nähtub, et alguses rääkis isik, et soovib reisida Leetu, hiljem tunnistas, et reisi eesmärgiks on Rootsi. Siinkohal märgib kohus, et määruskaebuse esitaja ei ole kordagi avaldanud, et tõlge oleks vale või ta ei saa tõlgitavast aru. Samas selgitas määruskaebuse esitaja, et kuna vastuolulises ja pigem halvas õhkkonnas ei soovitud rääkida varjupaiga taotlemise soovist, siis öeldi, et soovitakse minna Leetu (tl 22). Eeltoodust tuleneb, et määruskaebuse esitaja tunnistab ka ise, et ei avaldanud koheselt PPA-le soovi taotleda varjupaika Eestis. Põhjused Eestis varjupaigataotluse kohese esitamata jätmise ning ebaõige sihtriigi esitamise kohta ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul veenvad. Määruskaebuse esitaja tegevust kirjeldavad asjaolud viitavad pigem sellele, et ta ei soovinud leida Eestis varjupaika, vaid liikuda edasi sobivasse välisriiki. Eeltoodust tulenevalt saab nõustuda PPA hinnanguga, et esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud alused D.S. i kinnipidamiseks.

12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et D.S. i paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole proportsionaalne ega vajalik. PPA tegevuse eesmärgiga ei oleks kooskõlas isiku paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34 lg 1) ja tema suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine, kuna leebem meede võib takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Seega on

6 määruskaebuse esitaja kinnipidamine nii vajalik kui proportsionaalne. VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemisel. Seega kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt.

13. Määruskaebuse esitaja viitab ka ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 31 p-le 1, selgitades, et Venemaal ei olnud varjupaigataotleja esmavajadused tagatud, mistõttu ei soovinud D.S. taotleda varjupaika Venemaal. Konventsiooni art 31 p 1 sätestab: „Kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus art-s

1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.“ Ringkonnakohus on seisukohal, et konventsiooni art 31 p 1 ei ole asjassepuutuv, kuna tegemist ei ole D.S. i suhtes kohaldatava karistusega. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et D.S. il oli Eesti Vabariiki sisenedes kehtiv ühekordne Leedu Vabariigi Schengeni viisa ning Eesti Vabariiki sisenemine jäi viisa kehtivusaja sisse. D.S. i poolt ebausaldusväärsete ja vastuoluliste põhjenduste tõttu kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta, tunnistati viisa kehtetuks.

14. Asjakohane ei ole määruskaebuse esitaja viide Austraalia Ühenduses ja mujal läbi viidud uuringutele kinnipidamiskeskuse tingimuste mõju kohta, kuivõrd kohus peab hindama asjas VRKS-is sätestatud kinnipidamise aluste esinemist, mitte aga olukorda Austraalia Ühenduses asuvates kinnipidamiskeskustes.

Ringkonnakohus rõhutab, et kinnipidamiskeskuses on D.S. ile tagatud vajalikud olmetingimused ja arstiabi kättesaadavus ning võimalus kohtuda oma esindajaga. Psühhotroopsete ravimite manustamist ning isiku traumaatilistest läbielamistest tulenevat haavatavust ei saa pidada erandlikuks juhtumiks, mis õigustaks kinnipidamise aluste esinemisest hoolimata isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada VRKS § 363 lg-le 4, millest tuleneb, et piinamise, vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute kinnipidamisel arvestatakse nende erivajadusi ning Politseija Piirivalveamet tagab regulaarse vaatlemise nende kinnipidamise üle. Seega ei saa asuda seisukohale, et kinnipidamiskeskuses viibimise korral jäävad isiku eripärad arvestamata ning olulised õigused kaitseta.

15. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta D.S. i määruskaebuse rahuldamata, muutes osaliselt Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määruse põhjendusi.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Tiina Pappel

Agu Timmi