3-13-2490/71 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 14.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2490 Haldusasi Artur Boiko kaebus Tartu Vangla vastu väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes seoses maksikirjaga saabunud isiklike asjade konfiskeerimisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Artur Boiko apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja Artur Boiko Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Tagastada kaebaja apellatsioonkaebus läbivaatamatult.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. 05.11.2012 saabus kaebajale Tartu Vanglasse maksikiri, milles olid müts, sall ja kindad. Tartu Vangla konfiskeeris nimetatud esemed põhjusel, et vahistatule võis vangla sisekorraeeskirjast tulenevalt saata riideesemeid pakiga, mitte maksikirjaga. Kaebaja sai mütsi, salli ja kindad pakiga kätte 08.01.2013.

2. 21.10.2013 esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 18), milles ta nõuab hüvitist 400 eurot väärikuse alandamise eest seoses sellega, et 05.11.2012 konfiskeeriti temale saadetud müts, sall ja kindad. 20.12.2013. a otsusega (tl 4) jättis Tartu Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. 30.12.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1−3, tõlge tl 6−6p), milles palub Tartu Vanglalt tema kasuks välja mõista 2000 eurot väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks selle eest, et vangla konfiskeeris talle maksikirjaga saabunud isiklikud asjad.

4. Vastustaja palub kaebusele esitatud vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et halduskohus on haldusasjas nr 3-13-916 tehtud jõustunud otsusega tuvastanud, et vastustaja tegevus seoses kaebajale 05.11.2012 maksikirjaga saabunud asjade kätteandmisel oli õiguspärane. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja on käesolevas asjas esitanud nõude samast faktilisest asjaolust lähtuvalt ainult teise tagajärje saabumise alusel, siis saab kohus asja lahendamisel lugeda vastustaja tegevuse õiguspärasuse tõendatuks haldusasja nr 3-13-916 otsuses tuvastatuga. Kuna puudub haldusorgani õigusvastane tegevus, siis puudub alus käesolevas asjas esitatud hüvitusnõude rahuldamiseks.

5. Tartu Halduskohus määras 30.01.2014. a määrusega asja läbivaatamiseks lihtmenetluses.

6. 02.02.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a määruse peale määruskaebuse, mille menetlusse võtmisest Tartu Halduskohus keeldus 04.02.2014. a määrusega, kuna seadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määrusele, millega kohus määras asja läbivaatamisele lihtmenetluses. Tartu Ringkonnakohus jättis 21.03.2014. a määrusega Tartu Halduskohtu 04.02.2014. a määruse muutmata.

7. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2014 lihtmenetluses tehtud otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohtu hinnangul on Tartu Vangla direktori 20.12.2013. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/198-2 (tl 4), Tartu Vangla 28.01.2014. a vastuses kaebusele (tl 17) ning Tartu Vangla 25.02.2014. a vastuses kaebuse täiendusele (tl 68) ammendavalt ja selgelt vastatud kaebaja väidetele. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtule arvestatavaid väiteid, mis võiks vastustaja seisukohad ümber lükata, samuti ei ole asja lahendamiseks vajalik ega põhjendatud rahuldada kaebaja poolt kohtule esitatud taotlused maksikirjade nimekirja ja Eesti Postilt selgituse väljanõudmiseks.

8. 12.03.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud halduskohtul õigust teha asjas otsust, kuna otsuse tegemise ajal oli asi määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus. Halduskohus lahendas asja lihtmenetluses meelevaldselt ringkonnakohtu seisukohaga arvestamata. Halduskohus määras asja läbivaatamiseks lihtmenetluses ilma kaebaja nõusolekuta ja piiras sellega tema menetluslikke õigusi. Halduskohtu otsus ei sisalda kirjeldavat ja motiveerivat osa ning sellisele otsuse tegemise vormile ei ole kaebaja enda nõusolekut andnud. Kaebaja hinnangul on halduskohtu otsus ebaseaduslik.

9. 02.04.2014 saabus ringkonnakohtule avaldus, milles kaebaja märgib, et pöördus 26.03.2014 kaebusega halduskohtus asja läbi vaadanud kohtuniku peale halduskohtu esimehe poole ning 31.03.2014. a kirja kohaselt ei leidnud esimees kohtuniku tegevuses rikkumisi. Kaebaja ei ole sellega rahul ning leiab, et kohtunik on otsust tehes käitunud omavoliliselt ning pannud toime distsiplinaarrikkumise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et käsitleb kaebaja poolt 02.04.2014 ringkonnakohtule saabunud avaldust käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebuse lisana. Halduskohtu esimees on kaebaja kirjale asja lahendanud halduskohtu kohtuniku osas distsiplinaarmenetluse algatamiseks vastanud ega pole täheldanud kohtuniku tegevuses distsiplinaarrikkumise tunnuseid. 02.04.2014. a avalduses on kaebaja sarnaselt apellatsioonkaebusega esitanud väiteid, mis väljendavad rahulolematust halduskohtuniku tegevusega otsuse tegemisel, ning need väited kattuvad sisuliselt apellatsioonkaebuses esitatud väidetega. Seega leiab ringkonnakohus, et avalduses esitatud väiteid on võimalik hinnata koos apellatsioonkaebuses esitatud väidetega.

11. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esinevad alused apellatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamiseks.

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p 5 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Riigikohtu halduskolleegium on kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS redaktsiooni samasisulise sätte kohaldamisala laiendanud ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud (vt RKHKm 10.12.2012, nr 3-3-1-65-12, p 12). Kohtupraktika kohaselt saab kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks siis, kui apellandi poolt halduskohtus vaidlustatud haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda tema õigusi ega piirata tema vabadusi, või kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja ka siis, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt RKHKm 15.12.2011, nr 3-3-1-57-11, p 16;

RKHKm 10.12.2012, nr 3-3-1-65-12, p 12). Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine nõuab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (vt RKHKm 23.11.2011, nr 3-3-1-71-11). Ka 01.01.2012 jõustunud HKMS redaktsiooni kehtivuse ajal on Riigikohtu halduskolleegium kinnitanud, et ringkonnakohtul on võimalik tagastada ilmselgelt perspektiivitu apellatsioonkaebus ning perspektiivikuse hindamisel saab kohus lähtuda eeltoodud kohtupraktikast. Samas on Riigikohtu halduskolleegium samas lahendis selgitanud HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel apellatsioonkaebuse tagastamise eeldusi, märkides järgnevat:

„[…] kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel eeldama apellandi faktiväidete õigsust. Teisisõnu peab kohus selles menetlussituatsioonis lähtuma apellandi faktiväidetest. Apellandi etteheited faktiliste asjaolude tuvastamisele halduskohtus ei takista apellatsioonkaebuse tagastamist HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel siis, kui need asjaolud ei ole haldusasja lahendamisel olulised.“ (vt RKHKm 22.04.2013, nr 3-3-1-5-13, p 8). Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu viimati esitatud seisukoht ei laiene ilmselgelt põhjendamatutele väidetele menetlusõiguslike rikkumiste kohta.

Nimetatud lahendis on Riigikohus ringkonnakohtu hinnangul pidanud silmas eelkõige olukordi, kus apellant esitab apellatsioonkaebuses faktilisi väiteid, mis võivad endaga kaasa tuua vajaduse hinnata haldusasjas vaidlusaluseid asjaolusid teisiti, kui seda on teinud halduskohus. Nende ilmselgelt põhjendamatute väidete õigsust, mille sisuks on üksnes halduskohtu poolne menetlusnormide rikkumine, saab aga ringkonnakohus kontrollida ka ilma apellatsioonkaebust menetlusse võtmata haldusasja toimiku pinnalt. Selline käsitlus on õigustatud ka HKMS § 187 lg 3 p-i 5 eesmärgiks oleva menetlusökonoomia põhimõttega.

Nimelt lasub menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt kohtul kohustus viia menetlus läbi selliselt, et see põhjendamatult ei veniks kohtust endast ega menetlusosalistest tingitud põhjustel (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, Juura, lk 26). Käesolevas asjas esinebki ringkonnakohtu hinnangul olukord, kus kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud üksnes ilmselgelt põhjendamatuid puhtmenetluslikke väiteid, mille pinnalt ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada ning apellatsioonkaebuse menetlemine ei oleks põhjendatud.

Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ning selgitab, miks ei võimaldaks need väited apellatsioonkaebust rahuldada.

13. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei oleks tohtinud teha asjas otsust enne kaebaja esitatud määruskaebuse osas ringkonnakohtu poolt lahendi tegemist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu näol ei ole tegemist halduskohtu poolse menetlusõiguse rikkumisega. Tulenevalt HKMS § 156 lg-st 2 koosmõjus TsMS § 435 lg-ga 1 teeb kohus otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Muid piiranguid menetlusseadustik halduskohtule otsuse tegemise aja üle otsustamisel ette ei näe. Seega ei ole halduskohtul keelatud teha asjas lahendit, kui mõnes lõpliku lahendi tegemist ning asja sisu mittepuudutavas küsimuses on pooleli määruskaebemenetlus järgmise astme kohtus, kuid TsMS § 435 lg-s 1 sätestatud eeldused otsuse tegemiseks on täidetud. Sellises olukorras on menetlusosalise protsessiõigused kaitstud sellega, et järgmise astme poolt tehtav lahend määruskaebuse rahuldamise kohta võib olla apellatsioonkaebuse või apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse argumendiks ning järgmise astme kohus saab seda hinnata apellatsioonivõi kassatsioonimenetluse raames. Samuti räägib sellise käsitluse poolt menetlusökonoomia põhimõte.

14. Kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamist ei tooks kohtu hinnangul kaasa ka tema väited selle kohta, et halduskohus on asja ebaseaduslikult määranud lahendamiseks lihtmenetluses. Kaebaja väidab, et kohus lahendas asja lihtmenetluses ilma tema nõusolekuta, kuid kaebaja on seejuures jätnud tähelepanuta, et halduskohtumenetluses ei ole asja läbivaatamiseks lihtmenetluses ilmtingimata vajalik menetlusosaliste nõusolek. Tõepoolest on halduskohtul õigus vaadata haldusasi läbi lihtmenetluses juhul, kui pooled ja kolmandad isikud on sellega sõnaselgelt nõustunud (HKMS § 133 lg 2). HKMS § 133 lg 1 sätestab aga järgmist: „Kohus võib asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse rikkumine on väheoluline. Õiguste rikkumine loetakse väheoluliseks eelkõige siis, kui vaidlusalune hüve on varaliselt hinnatav ja selle väärtus ei ületa 200 eurot.“ Nimetatud sättest tulenevalt saab kohus määrata asja läbivaatamiseks lihtmenetluses juhul, kui leiab, et kaebaja kaitstava õiguse rikkumise näol on tegemist väheolulise rikkumisega. Seejuures ei näe seadus ette kohustust lähtuda kaebaja poolt taotletava hüvitise summast (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, Juura, lk 464). Seega ei tähenda asjaolu, et kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses nõudnud talle 2000 euro hüvitamist, veel seda, et kohus peaks asja menetlusvormi valimisel ilmtingimata lähtuma kaebaja poolsest õiguste rikkumise varalisest määratlusest. Rikkumise väheolulisus on määratlemata õigusmõiste ning kohtul on rikkumise olulisuse üle otsustamisel hindamisruum. Halduskohus on 30.01.2014. a määruses selgitanud, et antud juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mis nõuaks täiemahulise kohtumenetluse kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud seisukohaga. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei saanud olukorras, kus kaebaja ei saanud talle saadetud mütsi, salli ja kindaid kahe kuu jooksul pakiga kätte, kuid samal ajal tahtlikult ei taotlenud talle vajalike riideesemete väljastamist vangla poolt, olla kaebaja õigused intensiivselt rikutud.

15. Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et halduskohus on ebaseaduslikult teinud otsuse ilma kirjeldava ja motiveeriva osata. Halduskohus on vaidlustatud otsuses selgitanud, et teeb otsuse HKMS § 169 lg 1 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata ning järgib otsuse tegemisel Tartu Vangla direktori 20.12.2013 otsuses nr 1-13/77198-2 ja Tartu Vangla 28.01.2014 ja 25.02.2014 vastustes toodud põhjendusi. Tulenevalt HKMS § 169 lg-st 1 võib kohus lihtmenetluses teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) kaebus jääb rahuldamata; 2) põhjendused kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta esitatud vastuses; 3) kohus järgib käesoleva lõike punktis 2 viidatud põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele, käesolevale lõikele ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad. Kuna ringkonnakohtu poolt käesoleva määruse eelnevas punktis selgitatu kohaselt on halduskohus asja õigesti määranud läbivaatamiseks lihtmenetluses, ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme ka otsuse tegemisel lähtudes HKMS § 169 lg-s 1 sätestatust. Ringkonnakohtu hinnangul olid täidetud kõik HKMS § 169 lg 1 p-des 1-3 sätestatud tingimused lihtmenetluses otsuse tegemiseks ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Samas on halduskohus võtnud otsuses seisukoha kaebaja esitatud menetluslike taotluste osas ning leidnud, et kaebaja poolt kohtule 04.02.2014 esitatud taotluste (tl 39, tõlge tl 40) rahuldamine ei ole asja lahendamiseks vajalik ega põhjendatud.

16. Apellatsioonkaebuse tagastamise poolt räägib ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et kaebaja on samast intsidendist lähtuvalt esitanud varasemalt kohtule kaebuse tervise kahjustamise eest hüvitise saamiseks ning selle kaebuse kohta on jõustunud halduskohtu otsus asjas nr 3-13-916, milles kohus tuvastas, et vastustaja ei ole kaebaja mütsi, salli ja kindaid konfiskeerides tema suhtes õigusvastaselt käitunud. Tulenevalt HKMS § 61 lg-st 4 hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Seega on ka haldusasjas nr 3-13-916 tehtud lahendis tuvastatu näol tegemist asjaoluga, mida on võimalik käesoleva asja menetluses teiste asjaolude kõrval arvesse võtta. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesolevas asjas vaidluse all oleva vangla tegevuse õigusvastasus ei ole varasemalt jõustunud kohtulahendis kinnitust leidnud ning vangla tegevuse õigusvastasus on kahju hüvitamise kaebuse rahuldamise üheks eelduseks, tuleb ka antud asjas esitatud väärikuse alandamise eest hüvitise saamiseks esitatud kaebuse edulootusi pidada vähesteks. Apellatsioonkaebuse tagastamise võimalust kaebuse väheste edulootuste korral on kinnitanud ka Riigikohtu halduskolleegium (vt RKHKm 10.12.2012, nr 3-3-165-12, p-d 12−13).

17. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebus tuleb tagastada läbivaatamatult, kuna selles esitatud puhtmenetluslikud väited ei anna ilmselgelt alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning tegemist on väheseid edulootusi omava kaebusega.

18. Kaebaja on apellatsioonkaebuses taotlenud tema vabastamist riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda taotlust käesolevas määruses lahendada. Nimelt on Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjade lahendamisel nõustunud sellega, et juhul, kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) menetlusabi sätete alusel esitati taotlus hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kuid maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel (hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust), ei ole vajalik menetlusabi taotlust eraldi hinnata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.06.2007. a määrus asjas nr 3-2-1-56-07, p 6). Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 371 lg 2 oma sisult ja eesmärgilt sarnane TsMS § 637 lg 1 p-st 6 tuleneva alusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks (apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada). TsMS § 637 lg 1 p 6 on omakorda analoogne säte HKMS § 187 lg 3 p-ga 5, mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks sellisest praktikast lähtumist ka halduskohtumenetluses. Seega, tagastades apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel, jätab ringkonnakohus eelnevast tulenevalt kaebaja menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel eraldi hindamata ja lahendamata.

Maili Lokk Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/