3-11-2165/105 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2014, Tartu Haldusasja number 3-11-2165 Haldusasi M.M kaebus Tartu Vangla 25. mai 2011. a käskkirja nr 1-4/1382 ning Tartu Vangla kodukorra p-de 6.3 ja 6.6 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.M apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja M.M Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Tagastada apellatsioonkaebus läbivaatamatult. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD

1. M.M ei allunud 29. aprillil 2011 vanglaametniku korraldusele võtta kambri tehnilise seisukorra kontrollimiseks taburetilt ära seda kattev käterätt. Tartu Vangla 25. mai 2011. a käskkirjaga määrati M.M le vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks ühe lühiajalise kokkusaamise keeld katseajaga kuus kuud. M.M esitas distsiplinaarkaristuse määramise otsusele 21. juunil 2011 vaide, mis jäeti Tartu Vangla 27. juuli 2011. a vaideotsusega nr E5 313-1 rahuldamata.

2. M.M esitas 6. septembril 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks ja Tartu Vangla kodukorra p-de 6.3 ja 6.6 õigusvastasuse tuvastamiseks. 2.1. Kaebaja hoidis käterätti toolil, kuna tal on teatud meditsiinilise probleemi tõttu kõval pinnasel valus istuda. Tartu Vangla kodukord ei keela taburetile esemeid asetada, keelatud on neid sinna kinnitada. Valvuril ei olnud õigust korraldust anda, kuna puudus distsiplinaarrikkumine. Seega ületas valvur talle Tartu Vangla ametijuhendiga antud pädevust, mistõttu tuleb korraldust lugeda tühiseks. 2.2. Tartu Vangla kodukorra p 6.3 tuleb tunnistada õigusvastaseks, sest seda ei ole võimalik täita. Nimelt jagatakse hommikuse ja õhtuse loenduse ajal kinnipeetavatele ravimeid, aga nende manustamine ei ole võimalik, kuna loenduse ajal tuleb käsi selja taga hoida. Samuti ei ole võimalik seetõttu üle anda helistamisavaldusi.

2 2.3. Õigusvastaseks tuleb tunnistada ka Tartu Vangla kodukorra p 6.6, mis ütleb, et loendust teostav valvur võtab peale rikkumise avastamist kinnipeetavalt seletuse. Valvuril puudub õigus nõuda Tartu Vangla valvuri ametijuhendi p 4.2 kohaselt selgitusi, ta võib nõuda rikkumise lõpetamist. 2.4. Kaebuse esitamise eesmärk oli preventiivne – vangla tegevuse õigusvastasuse fikseerimine, et hoida tulevikus ära analoogsete rikkumiste kordumist. Kaebaja tõi välja ka selle, et distsiplinaarkaristuse määramine võib takistada tema ennetähtaegset vabanemist. Kaebaja märkis, et üheks kaebuse esitamise põhjuseks on tulevikus esitatav kahjunõue.

3. Tartu Halduskohtu 4. oktoobri 2011. a määrusega jäeti M.M kaebus käiguta, kuna tühistamisnõude osas oli ületatud kaebetähtaega, lisaks ei olnud kaebaja selgitanud, milles seisneb tema põhjendatud huvi Tartu Vangla kodukorra p-de 6.3 ja 6.6 õigusvastasuse tuvastamiseks.

4. M.M esitas 19. oktoobril 2011 Tartu Halduskohtu 4. oktoobri 2011. a määrusele vastuse, milles mainis, et juhul, kui kohus ei ennista kaebetähtaega, soovib ta distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. Õigusvastasuse tuvastamist soovis kaebaja ka Tartu Vangla kodukorra p-de 6.3 ja 6.6 osas. Õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks märkis M.M preventiivse huvi.

5. Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2012. a määrusega jäeti M.M taotlus tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetati vastava nõude osas menetlus.

6. Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2014. a otsusega jäeti M.M kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused: 6.1. Kaebajal puudub põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. Kaebeõigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.r) § 7 lg 1 ls 2 kohaselt võis kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina on Riigikohtu praktika kohaselt mõistetav ka huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2011. a otsus nr 3-3-1-8-11, p 10; 21. juuni 2010. a otsus nr 3-3-1-24-10, p 20 koos seal viidatud lahenditega). 6.2. Praeguseks on faktiline olukord muutunud. Kaebaja on vanglast vabanenud. Ei ole alust järeldada, et riigi poolt kaebaja suhtes kohaldatud vangistus ei oleks oma eesmärki täitnud. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine võib olla iseenesest moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada märguannet haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2010. a otsus nr 3-3-1-4-10). 6.3. Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Näiteks juhtumil, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema õiguste kaitsele tulevikus (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 20). Kuna kaebaja on vanglast vabanenud, ei saa tuvastamiskaebuse rahuldamine faktiliste asjaolude muutumisest tingituna aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, sest kaebaja on kaebuse esitamise sidunud vangistuse kandmisest tingitud preventiivse eesmärgiga. 6.4. Halduskohus leidis, et hüvitamisnõuet tuleb samuti ilmselgelt perspektiivituks pidada.

3 7. M.M esitas 31. märtsil 2014 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2014. a otsusele. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 7.1. Halduskohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning jätnud õigusvastaselt tähelepanuta kaebaja poolt istungil esitatud taotlused. 7.2. Kaebajal on kavas esitada Tartu Vangla tegevuse peale veel tuvastamiskaebusi ning nende alusel ka kahju hüvitamise nõudeid, kuid see eeldab rikkumiste tuvastamist. 7.3. Kaebaja preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus on õigustatud, kui see aitab kaitsta isiku õigusi tulevikus (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. oktoobri 2010. a otsus nr 3-3-1-56-10, p 16). Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. novembri 2007. a otsus nr 3-3-1-55-07, p 11). Kaebaja peab end retsidiivseks kinnipeetavaks, kes satub suure tõenäosusega uuesti vanglasse, mistõttu on tema tuvastamiskaebus põhjendatud. 7.4. Igasugune tegevus, mis aitab tulevikus ära hoida riigivõimu omavoli on õigustatud ning üldsuse huvides. Kuigi käesolev vaidlus puudutab vanglaametnike tegevust, laieneb tehtav lahend kogu ametkonnale ning see kaitseb kõigi isikute huve, sh kaebaja omi. Tehtav lahend paneb vanglaametniku ametisse nimetanud isikule kohustuse karistada distsiplinaarsüüteo toime pannud ametnikku. Kui ta seda ei tee, paneb ta ise toime distsiplinaarsüüteo. Sellisel tuvastamisel on otsene distsiplineeriv ja korda loov eesmärk, mis aitab selliseid rikkumisi tulevikus vältida. Vaatamata toona kehtinud kodukorra kehtetusele on õigusvastasuse tuvastamine põhjendatud. 7.5. Kohtuistungi protokollist on välja jäetud oluline osa istungist, kus vastustaja mainis, et kui kohus tuvastab vanglaametniku rikkumise, ei pea sellele järgnema vanglaametniku karistamist. 7.6. Kaebaja jäeti korduvalt ennetähtaegselt vabastamata põhjusel, et tal olid kehtivad distsiplinaarkaristused. Kui peaks selguma, et need karistused olid õigusvastased, hoiti teda vanglaametnike süül kaks aastat põhjendamatult vanglas. Ainuüksi võimalus, kus isiku vabadusse pääsemine sõltub ametniku subjektiivsest arvamusest, on vastuolus põhiseadusega. Kaebajal on õigus nõuda selle tuvastamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtumenetluse seadustiku kehtiva redaktsiooni (HKMS) § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

9. Kaebaja esitas 2011. a halduskohtule tuvastamiskaebuse, milles soovis Tartu Vangla distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. Sama nõue on esitatud ka Tartu Vangla kodukorra p-de 6.3 ja 6.6 osas. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis kaebaja preventiivse huvi. Sisuliselt ei välista ka kehtiv halduskohtumenetluse seadustik preventiivsel huvil esitatud tuvastamiskaebuse menetlemist. Samas on preventiivsel huvil esitatud tuvastamiskaebus tihedalt seotud kaebaja õigusliku seisundiga. Nimelt on võrreldes kaebuse esitamise hetkega muutunud kaebaja staatus – kaebaja on vabadusekaotusliku karistuse ära kandnud ning viibib hetkel vabaduses. „Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada

juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Näiteks

4 juhtumil, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema õiguste kaitsmisele tulevikus.“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21. oktoobri 2010. a otsus nr 3-3-1-56-10, p 16). Apellatsioonkaebuses on kaebaja viidanud võimalusele, et ta satub lähiaastatel taas kinnipidamisasutusse, kuid ringkonnakohtu hinnangul on tegemist prognoosotsusega, millele tuginedes ei saa leida, et tuvastamiskaebuse esitamine praeguses situatsioonis oleks põhjendatud ning kaitseks seeläbi kaebaja huve.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et esitab tulevikus vangla vastu hüvitamisnõude, kuid ringkonnakohtu hinnangul on nii halduskohtus toimunud menetluse vältel kui ka apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused tuvastamisnõude põhjendatud huvi kohta olnud suunatud preventiivse huvi rõhutamisele. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt ei saaks ka hüvitamisnõuet pidada edukaks, kuna puuduvad asjaolud, mis viitaksid sellele, et vangla on vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andes talitanud vastuolus toona kehtinud õigusnormidega. Samuti ei ole usutav, et 2011. a kehtinud vangla kodukorra punktide tõttu oleks kaebajale tekkinud hüvitamisele kuuluvat kahju.

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väidetest tulenevalt soovib kaebaja kaitsta ka teiste isikute õigusi. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Tegemist ei ole HKMS § 44 lg-s 2 nimetatud juhuga, kus isikul oleks võimalik kaebust esitades kaitsta ka teiste isikute õigusi, sest vastavat võimalust vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene.

12. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt soovib kaebaja tuvastamiskaebusega saavutada olukorda, kus õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel tuleks vanglal rikkumise toimepannud vanglaametnikku distsiplinaarkorras karistada. VangS § 148 kohaselt määrab vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Justiitsministril või tema poolt volitatud ametiisikul on õigus määrata distsiplinaarkaristus igale vanglaametnikule. Isegi kui kohtuotsuses tuvastataks vangla õigusvastane tegevus toimingu sooritamisel või haldusakti andmisel, ei saa kohus otsustada selle üle, kas konkreetse eksimuse toime pannud vanglaametnikku tuleks distsiplinaarkorras karistada või mitte. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis kohustada vanglat konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viima. Selline pädevus kuulub puhtalt VangS §-s 148 nimetatud isikutele.

13. Tulenevalt eelpool esitatud seisukohtadest ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tuvastada ka kaebaja poolt Tartu Halduskohtus 16. jaanuaril 2014 toimunud kohtuistungil esitatud taotluses kajastatud asjaolude õigusvastasust (vt II kd, tl 25 ja 25p). Lisaks ei ole võimalik menetleda ka Tartu Vangla distsiplinaarmenetluse määramise käskkirja tühistamise nõuet, kuna Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2012. a määrusega (I kd, tl 60 ja 60p) jäeti kaebaja taotlus tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Menetlus vastava nõude osas lõpetati. Nimetatud määrus jõustus määruskaebust esitamata. Käskkirja tühistamisnõude teistkordse menetlemise välistab halduskohtumenetluse seadustiku kehtiva redaktsiooni (HKMS) § 124 lg-s 2 ja § 152 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatu.

14. Tulenevalt eelnevalt esitatud põhjendustest leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebus tuleb kaebajale läbivaatamatult tagastada. HKMS § 187 lg 6 ls 2 kohaselt tagastab ringkonnakohus koos apellatsioonkaebuse tagastamise määrusega apellatsioonkaebuse selle esitajale.

5

Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene