3-12-1497/121 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 11.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1497 Haldusasi M R ja O R kaebus Politseija Piirivalveameti õigusvastase tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebajad – M R ja O R Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10.06.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M R ja O R apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine 07.04.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta M R ja O R apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-12-1497 muutmata.

2. Jätta M R ja O R taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Politseija Piirivalveametilt rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 12. mail 2014. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M ja O R elavad Tallinnas Pikri tn 3-8. Nad esitasid 20.01.2009 politseile avalduse, mille kohaselt nende naabri S T, kes elas xxxxxxxxxxx, varjupaigast võetud segavereline lambakoer tihti haukus, ka öötundidel, rikkudes oluliselt avalduse esitajate koduja öörahu. Koer on agressiivne ning koera omanik ei suuda koera ohjata, seda on oma allkirjaga kinnitanud veel üks majaelanik. Politsei tegi koeraomanikule hoiatuse. 2009. a septembris esitasid M. ja O. R avalduse munitsipaalpolitseile, kes algatas väärteomenetluse ning karistas koeraomanikku rahatrahviga summas 300 krooni. Veel on koeraomanikku trahvitud munitsipaalpolitsei poolt kolmel korral summas 2400 krooni, 3000 krooni ja 3600 krooni. M. ja O. R on korduvalt pöördunud avaldustega politsei poole probleemi lahendamiseks. PPA ei ole kordagi koeraomanikku väärteokorras vastutusele võtnud, on vaid piirdunud vestlustega koeraomanikuga ning suulise hoiatusega. S. T vahetas 2012. a elukohta.

2. M ja O R esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega Politseija Piirivalveameti (PPA) õigusvastase tegevusega tekitatud varalise kahju summas 20 843,43 eurot ja kohtu poolt määratud summas mittevaralise kahju hüvitamiseks. 1) Kaebajate üldise rahu ja öörahu rikkumised (naabri koera haukumine) kestsid kaks ja pool aastat (politsei sisekontrolli pöördumisest arvates kaks aastat) vaatamata politseile esitatud kaebustele. See häiris kaebajate pereelu. Politsei erinevalt munitsipaalpolitseist, kellele kaebajate avalduste lahendamine edasi delegeeriti, oleks saanud trahvida või kasutada haldussundi koera äravõtmise näol, et kõrvaldada rikkumine. PPA toimingud kaebajate avalduste põhjal olid ebapiisavad ja seetõttu õigusvastased. Leebemate sanktsioonide mittetulemuslikkuse korral oleks PPA pidanud kasutama tõhusamaid abinõusid, seda aga ei tehtud. Mittekaristamine ei saa olla tingitud asjaolust, et õigusrikkumise toime pannud isik niikuinii rikub õigusi edasi. 2) Mittevaralise kahju tekkimise põhjustasid frustratsioon ja jõuetu viha. Kaebajad olid lähedal oma korteri müümisele. Koera haukumise tõttu oli kaebajate pereelu pingestatud ning politsei tegevusetus tekitas abituse tunde. Linnavalitsusest abi mittesaamise järel oli M. R šokis ja haigestus kuuks ajaks. Kaebajate kaks last olid magamata, nende poeg jäi kooli lõpetamisel ilma kuldmedalist, sest ühel eksamil läks halvasti. Lapsed ei saanud eksamiteks õppida välja magamata. Magamatus põhjustas M. Rl unetust, ärevushäireid ja nahalöövet. 3) Terviseprobleemidest tulenevalt ei saanud kaebajad käia tööl, millest tulenevalt kaotasid nad lepinguliste kohustuste mitteõigeaegse täitmise tõttu lepingute ülesütlemiste ja uute lepingute mittesõlmimise näol 20 771,83 eurot. Varaline kahju, mida tõendavad M. R vande all antud seletused, seisneb järgmises. 4) 2009. a sai M. R OÜ Minga tegevjuhilt Rein Pinnilt tellimise hammasreduktori sisu prototüübi valmistamiseks (10 komplekti valmimistähtajaga veebruar 2010, hinnaga 26 400 krooni). Kaebaja väidab, et koeraprobleemist tingituna sai töö valmis detsembris 2010 ning kokkulepitud tasust maksti hilinemise tõttu 50%. Sellega tekkis varaline kahju summas 13

200 krooni (843,63 eurot). 5) 2009. aasta hilissuvel tellis AS BHC tegevjuht Madis Agur treipingi 1M63 remondi. Kuna pink asus kütteta ruumis, sai seda remontoda ainult soojal ajal. Remont pidi toimuma 2010. aastal. Kaebaja väidab, et koeraprobleemi tõttu sai remont valmis 2011. Tellija loobus

3(7) tööst tähtaja möödumise tõttu. Seeläbi tekitatud varaline kahju varuosade ja töötundide eest on 46692 krooni (2984,16 eurot). 6) OÜ Oil Tech Production tegevjuht R Riga sõlmis M. R 2010. a jaanuari alguses kokkuleppe valmistada rootor-kavitatsioonseadme katsemasinad koguses 6 tükki, millest kolm vastavad vedelkütuste töötlemise standardile, hinnaga 42 600 krooni/3tk, ja kolm vastavad toiduainete standardile hinnaga 119 280 krooni/3tk. Vedelkütuste standardile vastavad seadmed tuli valmistada 2010. a lõpuks, toiduaine taseme seadmed juuniks 2011. Kuna esimesed kolm seadet said valmis ligi aasta kokkulepitust hiljem, siis teiste seadmete valmistamise kokkuleppest tellija taganes. Valmistamise tehnoloogia väljatöötamine, tööjooniste ettevalmistamine ja materjalide valik vältas ca 1,5 kuud (176 h × 1,5 = 264 × 500 krooni = 13 200 krooni = 8436,33 eurot), millest ca 1/3 on tagasi saadud esimese kolme seadme valmistamisega. Seeläbi tekitati varalist kahju 5624 eurot. 7) Tehnoloogilisi abivahendeid lõikeinstrumentide, keermekaliibrite ja terikute näol katsemasinate valmistamiseks on soetatud 2010. aastal kokku 2273 euro eest, millest tagasi on saadud ca 1/3; tekitatud kahju suurus on seega 1515,33 eurot. Varaline kahju tekkis ka kulutuste kandmisest seadmetele ja abirakistele, mis on soetatud mitteametlikke kanaleid pidi (puuduvad soetusdokumendid, näiteks täppistreipadrun CT315AF6 hinnaga 550 eurot ja magnetpadrun 250 7108-0007/ЧСЗ28 hinnaga 1250 eurot). Nende soetamine ametlikke kanaleid pidi oleks võtnud oluliselt rohkem aega ja oleks olnud märgatavalt kallim. Kaebaja taotleb selle varalise kahju hüvitamist summas 1200 eurot. Samuti oli tarvis valmistada kontrollkaliibrid kavitatsioonseadme rootori ja rootorivõlli koonuste kontrolliks nende valmistamisel. Ainuüksi rootorivõlli koonuskaliibri lihvimine ettenähtud koonilisusele AS-s Norma maksis 192 eurot, kaebajal kulus kolme detaili eelja järeltöötlusele ca 1 nädal (40 ×

32 eurot = 1280 eurot + 192 eurot = 1472 eurot), millest kaebaja arvates tuleb kolmandik maha arvata, varaline kahju seega 981,33 eurot. 8) Kaebajatel on säilinud kuludokumendid ravimite kohta M. Rahamäe osas summas 52,02 eurot ning O. Rahamäe osas summas 18,58 eurot, mis tuleb samuti varalise kahjuna hüvitada.

3. PPA palus jätta kaebused rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtu 10.06.2013 otsusega jäeti M. ja O. R kaebused rahuldamata. Kohus põhjendas kohtuotsust kokkuvõtlikult järgmiselt. 1) Politsei ei ole vaadeldava perioodi vältel S. Tt väärteokorras vastutusele võtnud. Piirkonnapolitseinik V. Jänes on koostanud 05.08.2010 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli, milles on teinud S. Tle hoiatuse, kuid nimetatud protokollile on alla kirjutanud menetlusväline isik (S. T tütar). PPA 30.09.2010 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes (I kd tl 79-83) on jõutud järeldusele, et V. Jänes menetlejana pani toime distsiplinaarsüüteo, mis seisnes seadusega ja teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süülises mittenõuetekohases täitmises. Kaebajaid informeeriti 08.10.2010 kirjas nr 1.5-03/75558 distsiplinaarmenetluse algatamisest piirkonnapolitseinik V. Jänese suhtes ja selle läbiviimisest ning muu hulgas kinnitati, et politsei tegeleb probleemiga aktiivselt edasi (I kd tl 34). Piirkonnapolitseinik V. Jänest distsiplinaarkorras ei karistatud. 2) Pärast esimest kaebajate avaldust politseile tegi V. Jänes koeraomanikule jaoskonnas vestluse ajal hoiatuse. V. Jänese väitel ta ei trahvinud koeraomanikku, kuna avalduste lahendamise ajal ei olnud korrarikkumine tuvastatud. Koera haukumise probleem langes lõpuks ära, kuna koeraomanik vahetas elamispinda. Teised majaelanikud ei tunnistanud asja lahendanud politseiametniku väitel, et koer neid häirib. Haldussunnina koera äravõtmist ei rakendatud.

4(7) 3) Varalise kahju tekitamine kaebajatele ei ole põhjendatud ega tõendatud. Varalise kahju ja politsei tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Tõendatud ei ole kaebaja tööülesannete õigeaegne täitmata jäämine koera haukumisest tingitud probleemide tõttu. Tuvastatud ei ole psühhiaatri poole pöördumine üksnes koera haukumisest tingituna. Koera haukumine võis küll ärritada ja häirida kaebajaid, kuid eluliselt pole usutav, et seetõttu vajati psühhiaatri abi. Isegi kui eeldada kaebajatel mittevaralise kahju tekkimist, ei ole selles süüdi vastustaja. 4) PPA tegevus ei olnud õigusvastane. Halduskohus ei saa kohtuvälise menetleja otsustust koeraomanikku mitte trahvida ümber hindama hakata ega hinnata sellekohase otsustuse põhjendatust ja otstarbekust, kuna see väljub halduskohtu pädevuse piiridest. Menetlejal on kaalutlusõigus otsustada isiku väärteokorras vastutusele võtmise ja karistamise üle ning sellega mittenõustumisel on menetlusalusel isikul õigus menetleja toiminguid ja otsuseid vaidlustada maakohus. Samuti on isikutel õigus pöörduda maakohtusse neid oma haukumisega häiriva koera omaniku vastu, mida kaebajate endi kinnitusel nad ei ole teinud. 5) Vastustaja kinnitusel on S. Tga arutatud erinevaid võimalusi koera haukumisega seotud probleemi lahendamiseks ning S. T on politseile väitnud, et ta on proovinud leida lahendust probleemi kõrvaldamiseks. S. T teatas menetlejale, et ei ole nõus koera tagasi varjupaika viima. Koera äravõtmise protseduur on üsna komplitseeritud ja aeganõudev ning see ei oleks ajaliselt kiiremini probleemi lahendanud, see oleks võinud vaid tekitada uue vaidluse kaebajate ja koeraomaniku vahel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. M R ja O R paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu 10.06.2013 otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada, samuti mõista vastustajalt välja menetluskulud kaebajate kasuks. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt. 1) Halduskohus leidis, et varaline kahju ei ole tõendatud, jättes sellega kõrvale M. R vande all antud seletused, põhjendamata, miks selle tõendiga ei arvestata ning eksitas kaebajaid, märkides, et kahju olemasolu pole vaja täiendavalt tõendada, sest selle kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud. 2) Tervisekahju tõendamiseks soovisid kaebajad kohtusse tunnistaja kutsumist, kes kinnitaks terviseprobleemide seost koerte haukumisega. Halduskohtu istungil nõustusid pooled kaebajate väitega tervisekahju olemasolu kohta ning sellele tuginedes ei taotlenud kaebajad tunnistaja kutsumist. Halduskohus oleks pidanud kaebajatele selgitama tunnistaja kutsumise vajadust, kui ta leidis, et tervisekahju pole piisavalt tõendatud (HKMS § 59 lg 3). Täiendavaid tõendeid kogumata jättes rikkus halduskohus ka uurimispõhimõtet. 3) Politsei poolt kaebajate avalduste munitsipaalpolitseile lahendamiseks edastamine oli õigusvastane. Munitsipaalpolitseil oli võimalik koeraomanikku trahvida. Seda ka tehti, kuid tulemusi see ei andnud. Sellises olukorras ei saa lahenduseks olla avaliku võimu tegevusetus. PPA-l on võimalik teha koeraomanikule ettekirjutus ning selle täitmata jätmisel koera haldussundi kasutades omanikult ära võtta. Munitsipaalpolitseil sellist volitust ei ole. 4) Halduskohus märkis õigesti, et koera omanikult äravõtmise menetlus on keerukas ja aeganõudev, kuid menetluse keerukus ei õigusta volituse kasutamata jätmist, kui on näha, et leebemad meetmed ei võimalda eesmärki saavutada. Ei saa välistada võimalust, et kui vastav haldussunnimenetlus oleks algatatud, oleks koeraomanik ise võtnud kasutusele otsustavamad meetmed rikkumiste lõpetamiseks. Ilmselgelt ei suunanud teda aga õiguskuulekalt käituma suulised hoiatused ja loomapidamiseeskirja tutvustamine. Politseile abinõude kasutamisel

5(7) ettenähtud kaalutlusõigust saab kohus kontrollida ja tuvastada PPA tegevuse õigusvastasuse, kui kaalutlusõigust on rakendatud ebaõigesti, nagu käesoleval juhul. Politsei tegevus oli vastuolus politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 3 lg 1 p-ga 1.

6. PPA palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. 1) PPA ei olnud tegevusetu, vaid juhtis koeraomaniku tähelepanu õigusaktide nõuetele, vestles temaga ja tegi hoiatusi. Munitsipaalpolitsei, kes tegutses kokkuleppel PPA-ga, on koeraomanikku korduvalt trahvinud. Koeraomanikuga läbiviidud korduvate vestluste tulemusena ning piirkonnapolitseiniku soovitusel vahetas koeraomanik oma elukohta, mis reaalselt koera haukumise probleemile lõpuks ka lahenduse tõi. Kohus leidis õigesti, et koera äravõtmise protseduur on üsna komplitseeritud ja aeganõudev ning see ei oleks ajaliselt kiiremini probleemi lahendanud, see oleks võinud vaid tekitada uue vaidluse apellantide ja koeraomaniku vahel. Samuti ei oleks olnud ettekirjutuse tegemine koera omanikule enam otstarbekas ajal, kui koeraomanik oli juba väljendanud, et kavatseb probleemi lahendamiseks elukohta vahetada ja selles suunas ka reaalselt juba tegutses. 2) Puudub põhjuslik seos väidetava varalise kahju ja PPA tegevuse vahel. Samuti on halduskohus õigesti leidnud, et ei ole tuvastatud, et väidetavate projektide ja tööde teostamise tähtaegade möödalaskmine oli seotud just koera haukumisest tingitud probleemidega. Kohus on õigesti märkinud, et ei ole tuvastatud kaebaja psühhiaatri poole pöördumist ja temale ravi määramist (ravikulud) üksnes koera haukumisest tingituna. Varalise kahju hüvitamise nõude osas juhtis halduskohus korduvalt apellantide tähelepanu sellele, et tõendatud peab olema ka otsene ja vahetu põhjuslik seos varalise kahju tekkimise ja õigusvastase toimingu vahel. 3) Mittevaralise kahju tekkimise osas on kohus õigesti leidnud, et isegi kui eeldada kaebajatele naabri koera haukumisest tingituna mittevaralise kahju tekkimist, ei ole selles süüdi vastustaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kuni 31.12.2010 kehtinud politseiseaduse (PolS) § 3 nägi ette, et politsei tagab avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires. PolS § 12 lg 1 p-d 2 ja 3 nägid ette, et politsei kaitseb kodanike elu, tervist, au ja väärikust, vara ning omandit õigusvastaste rünnete eest ja muu ohu korral ning tagab korra avalikes kohtades: õiguserikkumiste korral nõuab nende viivitamatut lõpetamist ning võtab tarvitusele vastavad meetmed. 01.01.2010 jõustunud PPVS § 3 lg 1 p 1 kohaselt on politsei ülesanneteks avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine, kui see ülesanne ei ole muu seadusega antud muu haldusorgani pädevusse või kui pädev haldusorgan ei saa õigeaegselt seda ülesannet täita. PPVS § 72 lg 1 näeb ette, et avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning isikute subjektiivsete õiguste ja õigushüvede kaitstus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma pädeva asutuse sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides. Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri (p 19) nägi ette väidetava kahju tekkimise ajal, et looma poolt kaaskodanike või teiste loomade häirimine või ohustamine või neile kahju tekitamine on keelatud. Eeskirja p 4.3 kohaselt on häirimine kaaskodanike igapäevaseid käitumisharjumusi takistav tegevus.

6(7)

8. Neist sätetest nähtub, et politsei ülesandeks oli kuni 31.12.2009 koerte haukumisega tekitatud öörahu ja teiste isikute õiguste kaitse, sh õigusrikkumiste ärahoidmise ja tõkestamise kaudu; pärast seda oli politseil nimetatud ülesanne ulatuses, milles kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma pädeva asutuse sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides.

9. Kaebajad pöördusid politsei poole oma õiguste kaitseks 2009. a jaanuaris. Ringkonnakohtu arvates ei saa politsei tegevusele teha etteheiteid esmase pöördumise lahendamisel: politsei võib eeldada, et koeraomanik võtab tarvitusele abinõud teiste isikute õiguste rikkumise lõpetamiseks ilma karistuse määramiseta või kahju tekitava koera äravõtmiseta. Koera hoiulevõtmiseks selleks, et kahju tekkimist ära hoida, seadused enne 01.01.2010 alust ette ei näinud. Arvestades, et väärteokorras isiku karistamisest ei saa järeldada edasiste õigusrikkumiste mittetoimepanemist – munitsipaalpolitsei poolt määratud karistuste tulemusel sellist tagajärge käesoleval juhul ei saabunud –, saab politsei tegevust tõhusamate abinõude kasutamata jätmisel pidada õigusvastaseks vaid siis, kui politseil oli võimalik selliseid abinõusid kasutada. Alates 01.01.2010 kehtiv PPVS § 739 lg 1 p 1 näeb ette politsei õiguse võtta vallasasi hoiule vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Sama paragrahvi lg 4 näeb ette, et hoiulevõetud asja omanikule või seaduslikule valdajale tagastatakse asi viivitamata pärast hoiulevõtmise aluse äralangemist. PPVS § 73 lg 4 näeb ette, et vahetu oht on olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Koera, kelle puhul on alust arvata, et see sageli haugub ja sellega teiste isikute õigusi rikub, pidamisel tuleb asuda seisukohale, et on vähemalt suur tõenäosus, et selle edasisel pidamisel senisel viisil – samades tingimustes, erilist koolitust läbi viimata, haukumise ärahoidmiseks spetsiaalseid vahendeid (nt eriline kaelarihm) kasutamata või tekkivat müra ehituslikult (nt põrandatele, seintele vm täiendavate vaipade paigaldamiseta) vähendamata – on suur tõenäosus, et edasine avaliku korra rikkumine leiab aset. Kui 2009. a esitatud avaldustest võis järeldada, et kaebajate õigusi koera haukumine võib rikkuda, tulnuks politseil võtta tarvitusele abinõusid, et välja selgitada, kas 2010. a oli veel koerast lähtuv vahetu oht või mitte, ning sellise ohu olemasolul koer kuni omaniku poolt ohu kõrvaldamiseni hoiule võtta.

10. Politsei kasutusele võetud meetmed – seletuste võtmine, vestlused ja hoiatamine, samuti munitsipaalpolitsei poolt väärteokorras rahatrahvi määramise mõjule lootmine – kaebajate õiguste rikkumist ära ei hoidnud. Seetõttu saaks politsei tegevust pidada õigusvastaseks alates 01.01.2010, kui PPVS § 72 lg 2 piirang ei oleks kohaldatav.

11. Ringkonnakohus märgib aga, et kaebajatel oli maakohtusse koera omaniku vastu võimalik esitada nõudeid, mis oleks olnud suunatud naabrusõiguse rikkumise ärahoidmisele. Kaebajad saanuks seejuures tugineda nii asjaõigusseaduse §-le 143 kui ka mh kaebajate õiguste kaitse eesmärgil kehtestatud nõuetele ülalviidatud Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirjas. Ringkonnakohtu arvates pole alust arvata, et õiguste rikkumisest alates (2009. a jaanuar) kuni S. T ärakolimiseni poleks kaebajad saanud piisavat kaitset maakohtusse pöördumisel. Selline õiguskaitse ei pruukinud olla tõhus kohe varjupaigast koera võtmisel, ent sama probleemi püsimisel pika aja vältel – just seda kaebajad väidavad – oleks kaebajatel tulnud oma õigusi ise tsiviilkorras kaitsma asuda. Politsei kohustus kahju ära hoida lõppes ringkonnakohtu arvates hiljemalt 2010. aastaks, arvestades, et kaebajatel oleks sellisel juhul olnud maakohtusse pöördumiseks ja hagi tagamise teel oma õiguste kaitseks aega üle 11 kuu.

12. Kuna politseil ei olnud alates 2010. a kohustust kaebaja õiguste kaitseks toiminguid sooritada ega haldusakte anda, ei saa politsei tegevusetust pidada ka sellest ajast arvates õigusvastaseks.

7(7)

13. Vastustaja tegevuse õiguspärasuse tõttu ei ole alust riigivastutuse seaduse § 7 lõikele 1 tuginedes kahju hüvitamise nõudeid rahuldada. Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks hinnata, kas kaebajatele kahju tekkimine on tõendatud. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

14. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks juhtida tähelepanu, et halduskohtu istungite protokollidest ei nähtu, et halduskohus oleks kaebajatele selgitanud, et täiendavaid tõendeid varalise kahju tekkimise kohta ei ole vaja esitada, sest kahju tekkimine on juba piisavalt tõendatud. Olukorras, kus kaebajatele nähtus halduskohtu otsusest, et M. R vande all antud seletusi ei pidanud halduskohus piisavaks kahju tekkimise tõendamisel, oli kaebajatel võimalik esitada selliseid täiendavaid tõendeid apellatsioonimenetluses. Apellandid pole ka ringkonnakohtu arvates esitanud usutavaid tõendeid, et nad kandsid kaebuses näidatud ulatuses varalist kahju. Lepingute sõlmimine M. R poolt tulu saamise eesmärgil ja nende lepingute ülesütlemine või taganemine neist ei ole piisavalt tõendatud.

15. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad ka apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman