3-12-960/199 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Silvia Truman ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-12-960

Haldusasi

YT kaebus Kaitsepolitseiameti toimingu õigusvastasu-

se tuvastamiseks, ettekirjutuse tegemiseks ja mittevara-

lise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – YT, volitatud esindajad v.adv Üllar Talviste

ja adv Oliver Nääs

Vastustaja – Kaitsepolitseiamet, volitatud esindajad

v.adv Allar Jõks ja v.adv Carri Ginter

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20. novembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

YT apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Istung 10.03-12.03.2014

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-960 ning teha

asjas uus otsus.

2. Rahuldada YT kaebus osaliselt.

3. Teha kindlaks Kaitsepolitseiameti poolt 12.04.2012 avaldatud aastaraamatus YT

puudutava teabe avaldamise õigusvastasus.

4. Kohustada Kaitsepolitseiametit kustutama või katma kinni 12.04.2012 avaldatud

digitaalses aastaraamatus sisalduvad laused: „Üleminekuvastase tegevuse võttis 2011.a

Riigikogu valimiste eel enda peale Tallinna abilinnapea haridus- ja kultuuriküsimustes YT.

Koostöös Venemaa kaasmaalaspoliitikas osaleva Inimõiguste Teabekeskusega survestati

Tallinna vene koole esitama linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast

2011.a 1. septembrit, mil venekeelsed gümnaasiumid pidid õpetama 60% õppeainetest eesti

keeles.

5. Kohustada Kaitsepolitseiametit avaldama järgmise sisuga pressiteate: „Kaitsepolit-

seiamet teatab, et on 12.04.2012 avaldatud aastaraamatus avaldanud YT kohta õigusvas-

taselt alljärgneva väite: YT on koostöös Inimõiguste Teabekeskusega survestanud Tallinna

koole esitama linnavolikogule taotlusi. Tegemist on ebakohase väärtushinnanguga, mille

avaldamine Kaitsepolitsei poolt oli õigusvastane.“

3-12-960

2(24)

6. Jätta rahuldamata YT kaebus Kaitsepolitseiameti kohustamiseks kõrvaldama aas-

taraamatu eksemplarid raamatukogudest ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas.

7. Mõista Kaitsepolitseiametilt YT kasuks välja 6930 (kuustuhat üheksasada kolm-

kümmend) eurot menetluskulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 12. mail 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiameti (KAPO) poolt 12.04.2012 avalikustatud 2011. a aastaraamat sisaldab

lk-l 10 alapealkirja "Venekeelsete gümnaasiumide ärakasutamine" all järgmise tekstiga lõiku:

„Üleminekuvastase tegevuse võttis 2011.a Riigikogu valimiste eel enda peale Tallinna abilin-

napea haridus- ja kultuuriküsimustes YT. Koostöös Venemaa kaasmaalaspoliitikas osaleva

Inimõiguste Teabekeskusega survestati Tallinna vene koole esitama linnavolikogule taotlusi

jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 2011.a 1. septembrit, mil venekeelsed gümnaasiumid

pidid õpetama 60% õppeainetest eesti keeles. “ (I kd, tl 15-31).

2. YT esitas 10.05.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (08.10.2012 kaebuse täiendus) tu-

vastada KAPO poolt 12.04.2012 avaldatud aastaraamatus YT puudutava teabe avaldamise

õigusvastasus ja kohustada KAPO-t ülalnimetatud lauset aastaraamatu digitaalsest versioonist

kõrvaldama ja avaldama aastaraamatut KAPO veebilehel uuel kujul; kõrvaldama paberile trü-

kitud aastaraamatu eksemplarid Rahvusraamatukogust, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja

Sisekaitseakadeemia raamatukogudest ning maakondade keskraamatukogudest; trükkima pa-

berile uue sisuga aastaraamatu, millest on kõrvaldatud kaebaja kohta käivad ebaõiged and-

med, ning asendama Rahvusraamatukogus, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Sisekaitseaka-

deemia raamatukogudes ja maakondade keskraamatukogudes asuvad aastaraamatu eksempla-

rid uue trüki eksemplaridega; avaldama järgmise sisuga pressiteate: „Kaitsepolitseiamet tea-

tab, et on 12.04.2012 avaldatud aastaraamatus avaldanud YT kohta alljärgneva ebaõige ning

au teotava väite: „YT on koostöös Inimõiguste Teabekeskusega survestanud Tallinna koole

esitama linnavolikogule taotlusi. See väide on vale. YT ei ole koostöös Inimõiguste Teabekes-

3-12-960

3(24)

kusega ega mistahes muul moel või viisil survestanud Tallinna vene koole esitama linnavoli-

kogule taotlusi." Alternatiivselt, kui kohus leiab, et aastaraamatus avaldatud väited on väär-

tushinnangud, palus kaebaja tuvastada aastaraamatus kaebajat puudutavate väärtushinnangute

avaldamise õigusvastasus, kohtu äranägemisel mõista KAPO-lt välja õiglane mittevaralise

kahju hüvitis ning kohustada KAPO-t vaidlusalust lauset aastaraamatust kustutama või kinni

katma; kõrvaldama aastaraamatu eksemplarid ülalpool loetletud raamatukogudest vähemalt

ulatuses, milles sisalduvad kaebaja kohta käivad ebakohased väärtushinnangud; avaldama

järgmise sisuga pressiteate: „Kaitsepolitseiamet teatab, et on 12.04.2012 avaldatud aastaraa-

matus avaldanud YT kohta õigusvastaselt alljärgneva väite: YT on koostöös Inimõiguste Tea-

bekeskusega survestanud Tallinna koole esitama linnavolikogule taotlusi. Tegemist on ebako-

hase väärtushinnanguga, mille avaldamine Kaitsepolitsei poolt oli õigusvastane.“ Kaebuse

põhjendused olid järgmised.

KAPO-l puudub õiguslik alus kõnealuse teksti avaldamiseks. Isikuandmete avaldamine pol-

nud eesmärgikohane ning ebaõige väide teotab kaebaja au ja väärikust. Kaebaja pole koostöös

Inimõiguste Teabekeskusega (IÕTK) ega mistahes muul moel survestanud Tallinna vene koo-

le esitama linnavolikogule taotlusi, jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011. Kaeba-

ja pole andnud nõusolekut enda isikuandmete avaldamiseks KAPO aastaraamatus. KAPO

ülesandeks on vastavalt julgeolekuasutuste seadusele (JAS) riigi põhiseadusliku korra ja terri-

toriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevust puudutava teabe kogumine

ja töötlemine (JAS § 6 p 1). Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmi-

sele suunatud tegevus tähendab karistusseadustiku (KarS) § 231 lg 1 kohaselt põhiseadusliku

organi või instituudi püsiva paralüseerimise või olulise muutmise ettevalmistamist, mis on

kriminaalkorras karistatav. KAPO pole tõendanud, et kaebaja tegevus oli vägivaldne;

KAPO pole väitnud ja aastaraamatust ei nähtu, et kaebaja tegevus oleks suunatud Eesti Vaba-

riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vastu, kuid ometi on KAPO ase-tanud

kaebaja tegevuse aastaraamatus peatükki "Põhiseadusliku korra kaitse";

Arusaamatuks jääb, kuidas avalikkuse informeerimine kaebaja õiguspärasest käitumisest saab

ennetada julgeolekuohte või kuritegusid. Vastustaja viidatud Vabariigi Valitsuse 20.12.2007

määrus nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ (määrus nr 262) on võetud

vastu riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel, kuid nimetatud seadus ja määrus ei

anna alust isiku-andmete töötlemiseks, määruse § 7 lg 5 p 6 sätestab üksnes, millist teavet ei

kuulutata riigisaladuseks. KAPO viide julgeolekuteabe hanke ja analüüsi kavale on asjakoha-

tu, sest isikuandmete kaitse seadus (IKS) lubab isikuandmeid töödelda ainult seaduse, mitte

määruse või haldusakti alusel. Samuti on see kava halduse siseakt, millest ei saa kolmandatele

isikutele tuleneda mingeid õiguslikke tagajärgi. Isikuandmete töötlemiseks ei anna alust ka

JAS § 2 lg 1. Isikuandmeid võib KAPO töödelda ainult siis, kui see on vajalik tema ülesannete

täitmiseks, kasutades selleks ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid (§ 3). Vas-

tustaja on rikkunud kaebaja põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigust privaatsusele ja §-st 17

tulenevat õigust au ja hea nime kaitsele. Kaebajat puudutavate andmete avaldamine on vas-

tuolus JAS § 3 lg-ga 2 ja PS §-ga 3 olenemata sellest, kas see teave on õige või väär;

KAPO peadirektor RA on väljaspool kohtuvaidlust kinnitanud, et kaebaja pole rikkunud ühte-

gi seadust, vaid on kasutanud oma põhiseaduslikku õigust. 22.10.2012 toimunud kohtuistungil

esitatud video- ja audiosalvestustel ei kõlanud midagi sellist, mida Eesti kodanik, kasutades

PS-st tulenevat sõnavabadusõigust, poleks tohtinud öelda. Keskmise inimese jaoks on mõistel

"survestama" kahtlemata negatiivne alatoon, s.t. et isik mõjutab teist isikut vastu viimase

tahtmist käituma vastavalt enda soovidele, millega käib kaasas otsene või kaudne ähvardus

juhuks, kui teine isik ei allu survele. Kaebaja pole selliselt tegutsenud. Vene koolide surves-

tamist kaebaja poolt ei tõenda ka 17.09.2012 toimunud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate

3-12-960

4(24)

ütlused. Vastustaja poolt kohtule esitatud ajakirjanike artiklid kajastavad ainult nende ajakir-

janike subjektiivset nägemust ja tõlgendust sellest, mis toimus teatud üritusel või mida kaeba-

ja ütles. Vastustaja esitatud 09.03.2011 NL e-kiri vene kooli juhtidele on asjakohatu, sest ei

puuduta munitsipaalgümnaasiume, vaid põhikoole. KAPO pole esitanud ka mingeid tõendeid

selle kohta, et survestamine toimus koostöös IÕTK-ga. Kaebaja ja IÕTK esindaja osalemine

ühisel üritusel ei tõenda nende omavahelist koostööd ega ka survestamist. Väär on vastustaja

väide, et kohaliku omavalitsuse ametnik peab ellu viima riigi poliitikat, niisugusel juhul muu-

tuks Eesti kahetasandiline halduskorraldus mõttetuks;

Arusaamatu on KAPO väide, et kaebaja aitas kaasa Vene Föderatsiooni venestuspoliitikale -

Vene Föderatsioon ei saa teha Eestis mingit venestuspoliitikat. Kui viidatakse ennetavale te-

gevusele, mis oleks põhjendatud, siis tulnuks näidata, millised on need aktid või teod, millest

oht tuleneb. KAPO viide kaebajale kui avaliku elu tegelasele on asjakohatu. KAPO-le ei ko-

haldu õigus avaldada andmeid tulenevalt kõrgendatud avalikust huvist. Isegi kui avalikkuse

teavitamine "teatud ohtudest" oleks eesmärgipärane, pidanuks vastustaja kirjeldama ohtusid

umbisikuliselt ja mitte nimetama kaebaja nime ega süüdistama teda konkreetsetes tegudes,

mida hiljem tõendada ei suudeta;

KAPO pole kaebajat haldusmenetlusse kaasanud ega taganud ärakuulamisõigust, millega on

rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-t 2. Ärakuulamisõiguse olulisust enne

isikuandmete avaldamist on rõhutanud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-3-12;

KAPO aastaraamatu digitaalne versioon avalikustati ja oli kaebuse esitamise hetkel avalikult

kättesaadav internetis KAPO koduleheküljel aadressil http://www.kapo.ee/est/aastaraamatud.

Kaebaja ei nõua kogu aastaraamatu digitaalse versiooni eemaldamist sellelt leheküljelt, vaid

üksnes enda isikuandmete avalikustamise lõpetamist, s.t. isikuandmeid sisaldava lause kustu-

tamist või kinnikatmist. Kuna paberile trükitud aastaraamatust pole neid andmeid võimalik

kõrvaldada, tuleb raamatu eksemplarid eemaldada Rahvusraamatukogust, Tartu Ülikooli, Tal-

linna Ülikooli ja Sisekaitseakadeemia raamatukogudest ning maakondade keskraamatukogu-

dest. Kuna ebaõiged andmed esitati suurt avalikkuse tähelepanu pälvival viisil, tuleb need

ümber lükata vähemalt samasugusel viisil. Vastasel juhul pole tagatud, et valdav osa isikuid,

kes lugesid aastaraamatus kaebaja kohta avaldatud ebaõigeid andmeid, saavad teada nende

ümberlükkamisest vastustaja poolt. Kaebajal on riigivastutuse seaduse § 9 ja halduskohtume-

netluse seadustiku § 37 lg 2 p 4 alusel õigus nõuda temale au teotamisega tekitatud varalise

või mittevaralise kahju hüvitamist;

Kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et aastaraamatus avaldatud väited on väärtus-

hinnangud, on tegemist põhjendamatute ja kohatute väärtushinnangutega, sest KAPO-l puu-

dus seaduslik alus kaebajat üldsuse ees negatiivselt kajastada. KAPO pole tõendanud, et aasta-

raamatu avaldamise hetkel olid tal olemas tõesed andmed, mis andsid aluse kaebajat puuduta-

vate väärtus-hinnangute avaldamiseks. Au teotav väärtusotsus ehk väärtushinnang väljendub

isikule antud subjektiivses hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kul-

tuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangute andmine ja avaldamine on eraõi-

guslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute õigus, kuid KAPO on haldusorgani ja jul-

geolekuasutusena teistsuguses positsioonis ega oma samasuguseid õigusi nagu füüsiline isik

või näiteks meediaettevõte.

3. KAPO palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

KAPO õigus avaldada kaebaja nime ja teavet tema tegevusest tuleneb IKS § 14 lg 1 p 1 ning

JAS § 2 lg 1, JAS § 3 lg 1 ja JAS § 6 p 1 koostoimes. Süüteomenetluse puudumine ei välista

isikuandmete töötlemist süütegusid ennetavate ning kuritegusid tõkestavate ülesannete täitmi-

sel. Süütegusid ennetavaid vahendeid saabki kasutada üksnes siis, kui isiku tegevuses ei esine

3-12-960

5(24)

veel süüteokoosseisu ning nende vahenditega püütakse isiku võimalikku tulevikus toimepan-

davat süütegu ära hoida. Ennetavaid meetodeid võib kasutada ka selleks, et ära hoida teiste

isikute poolt tulevikus võimalike süütegude toimepanemist. JAS § 4 määratleb seda selgelt

kui kuritegude tõkestamist, mis on sama seaduse § 6 p 3 alusel KAPO ülesanne. Süüteome-

netluse puudumisel isikuandmete töötlemist võimaldab ka määruse nr 262 § 7 lg 5 p 6. Kae-

bajaga seotud andmete avalikustamine oli vajalik vastustaja JAS § 6 p-st 1 ja julgeolekuteabe

hanke ja analüüsi kavast tuleneva ülesande täitmiseks, saavutamaks JAS § 2 lg-s 1 sätestatud

eesmärki - tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate

vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku

teabe kogumine ja töötlemine. Samuti on õiguskantsler rõhutanud, et KAPO aastaraamat on

suunatud JAS § 2 lg-s 1 sätestatud eesmärgi saavutamisele. Üldjuhul mõistetakse põhiseadus-

liku korra all poliitilise ja sotsiaalse korra terviklikkust, sh PS kehtivust. JAS § 6 p-s 1 kasuta-

tud terminit "riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele

suunatud tegevus" tuleb tõlgendada kui tegevust, mis võib ohustada riigi julgeolekut ja viia

põhiseadusliku korra mittepüsimiseni. Meelevaldne on kaebaja poolt KarS § 231 mõisteapa-

raadi kasutamine JAS § 6 p-s 1 fikseeritud KAPO ülesande määratlemisel. Vägivaldsuse all

võib mõista ka seda, et põhiseaduslikku korda tahetakse muuta, eirates selleks PS 15. peatükis

ettenähtud menetlust. Seega pole vaja hinnata, kas kaebaja tegevus oli suunatud põhiseadusli-

ku korra vägivaldsele muutmisele, vaid kas tema tegevus abilinnapeana töötas vastu eesmär-

gile võimalikult kiiresti viia läbi gümnaasiumide üleminek eestikeelsele õppele.

Aastaraamatu eesmärk pole ainult asjassepuutuva isiku mõjutamine hoiduma võimalikust põ-

hiseadusliku korra ohustamisest, vaid ka avalikkuse teavitamine 2011. a sündmustest ja suun-

dumustest, mis võivad ohustada põhiseaduslikku korda. Et kaebaja poolt alustatud tegevuse

näol on tegemist suurema protsessiga, selgus alles siis, kui kaebaja ei töötanud enam Tallinna

abilinnapeana. Kui sellele kohale asunud MK jätkas sama tegevusega ning protsess läks laie-

maks kui ainult taotluste esitamine - hakkasid toimuma piketid, valge lindi kandmine, pidi

KAPO midagi ette võtma, et ei korduks 2007. a aprillisündmused. Vastustaja oli oma

ametiülesannetest tulenevalt kohustatud juhtima tähelepanu tegevustele, mida Tallinna abilin-

napead harrastasid. KAPO eesmärk oli üldpreventiivne: 1) vältida jäljendajate teket, kes oh-

verdavad riiklikud huvid väiklasele erakondlikule huvile; 2) julgustada koolijuhte ja hooleko-

gusid ning anda neile kindlustunne, et riik ei vaata läbi sõrmede lõimumisprotsessi takistami-

sele ja võimalikule riikliku julgeoleku ohustamisele, mis võib kaasneda vastutustundetute

munitsipaalpoliitikute vastutegevusega eestikeelsele õppele üleminekule. Seetõttu ei saanud

vastustaja piirduda ainult kaebajaga vestlemise või tema ülekuulamisega. Kaebaja nime asen-

damine ametikoha nimetusega "hariduse eest vastutav abilinnapea" poleks takistanud tema

identifitseerimist. Väär on kaebaja seisukoht, et ennetav tegevus on lubatud ainult juhul, kui

ilmnevad võimaliku kuriteo tunnused. Niisuguse käsitluse kohaselt ei saaks KAPO näiteks

ennetada küberjulgeoleku ohustamisele suunatud tegevusi või võõrriigi poolt Eesti erakonna

ebaseaduslikku rahastamist eesmärgiga haarata võim vägivallatult.

Aastaraamatus väljatoodud kaebaja tegevus on seotud ohuga riigi põhiseadusliku korra püsi-

misele ning langeb olulises ulatuses kokku Vene Föderatsiooni riikliku huviga Eestis vene

keelele eristaatuse säilitamiseks. Aastaraamatus on põhjalikult kirjeldatud, milles seisneb Ve-

nemaa riigivõimu huvi Balti riikide, sh Eesti suhtes ja milliseid vahendeid oma huvide reali-

seerimisel nn „kaasmaalaste poliitika“ vahendusel kasutatakse. Aastaraamatu alapeatükis

„Venekeelsete gümnaasiumide ärakasutamine“ on kirjeldatud teiste seas kaebaja tegevust

venekeelsete gümnaasiumide eestikeelsele õppele ülemineku takistamisel. Sellega pole KAPO

sekkunud kaebaja eraellu. Kaebaja endise abilinnapea ja praeguse Riigikogu liikmena on ava-

likult tunnistanud oma eesmärki säilitada Eestis riiklik venekeelne haridussüsteem, samuti

vastuseisu venekeelsete gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekule. Kaebaja ei eita, et

tema tegevuse eesmärk abilinnapeana oli takistada venekeelsete gümnaasiumide üleminekut

3-12-960

6(24)

eestikeelsele õppele ning et ta pooldab gümnaasiumiõppes kakskeelsust. Sellega on kaebaja

avalikult sidunud vastuseisu eestikeelsele õppele üleminekule enda isikuga. Tulenevalt IKS §

11 lg-st 1 pole rikutud kaebaja ärakuulamisõigust. KAPO on kaebaja enda poolt avalikult väl-

jaöeldud seisukohtadele andnud omapoolse hinnangu. Kaebaja kui endise abilinnapea ja lin-

navalitsuse ametliku esindaja ütlused pole PS § 45 kaitsealas.

Tallinna abilinnapea ja Riigikogu liige on avaliku elu tegelased, kelle ametialane tegevus ja

selle tagajärjed on kõrgendatud avaliku huvi objektiks ning kes peavad taluma ka negatiivseid

hinnanguid oma tegevusele. Aastaraamatus töödeldi kaebaja kui abilinnapea ametikohustuste

täitmisega seonduvat informatsiooni. Kaebaja tegevus abilinnapeana eestikeelsele gümnaa-

siumiõppele ülemineku takistamisel, mis aastaraamatus on tähistatud väljendiga "survesta-

ma", hõlmas ametikohast tulenevate ja võimupositsioonilt tehtud agressiivsete üleskutsete ja

abilinnapea ootuste avalikku edastamist koolide hoolekogudele nii meedia vahendusel, konve-

rentsidel, seminaridel kui ka koosolekutel. Oma ametipositsiooni ära kasutades mõjutas kae-

baja koolijuhte ja hoolekogusid esitama taotlusi eestikeelsele õppele ülemineku edasilükkami-

seks. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat“ annab sõnale „surve“ muuhulgas tähenduseks „pea-

lekäimine, nõudmine“, näitlikustab seda aga väljenditega "poliitiline, majanduslik, ideoloogi-

line surve“. "Survestama" on vastustaja poolt kaebaja tegevusele antud väärtushinnang, mitte

faktiväide ning see sõna pole halvustava tähendusega. Vastustaja on avalikest allikatest saa-

dud tõenditele tuginedes hinnanud kaebaja tegevust ja leidnud, et just tema tegevus mõjutas

hoolekogusid vastavaid taotlusi esitama. Kaebaja on ka ise esitanud tõendeid, mis vastustaja

hinnangu põhjendatust kinnitavad. Samuti tõendavad kaebaja poolt vene koolide survestamist

kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate TL, IK, NL ja NL ütlused.

Väljend „koostöö Inimõiguste Teabekeskusega“ osundab samaaegsetele ja sisuliselt kattuvate

eesmärkidega tegevustele. Aastaraamatus ei väideta, et kaebaja on mõjutanud koostöös

IÕTK-ga Tallinna vene koolide hoolekogusid ähvarduste või vägivallaga taotlusi esitama.

Kaebaja koostööd IÕTK-ga tõendab fakt, et ta on abilinnapeana osalenud IÕTK korraldatud

ja fondi Russki Mir (Vene Maailm) rahastatud seminaril 26.-27.08.2010 Pirita TOP konve-

rentsiruumis „Vene kool Eestis: õigus venekeelsele haridusele ja võrdse kohtlemise põhimõtte

kohaldamine“, mis viidi läbi IÕTK projekti „Venekeelse hariduse kaitsmise võimaldamine

Eestis läbi euroopalike diskrimineerimisvastaste printsiipide kehtestamise ja rakendamise“

raames, ning konverentsil 28.01.2011 Radisson BLU Hotell Olümpia konverentsikeskuses

"Venekeelne kool Eestis: mitmekeelsus hariduses ja kaasaegsed Euroopa trendid", toetades

oma osavõtuga üleminekuvastaseid algatusi ja üldist sellekohast meelsust ning legitimeerides

Tallinna venekeelses kogukonnas eestikeelsele aineõppele üleminekuvastast tegevust. Ühiste-

le eesmärkidele viitab samuti nii kaebaja kui ka IÕTK juhi AS osalemine 25.09.2010 Tallin-

nas Lindakivi keskuses toimunud MTÜ Vene Kool Eestis konverentsil. Kohtuistungil kuula-

tud audiosalvestusel ütleb kaebaja, et käis AS korraldatud üritusel. Kaebaja teadis väga hästi,

et see isik on IÕTK juht.

Kaebaja juhtida olid Tallinna linna haridus- ja kultuuriküsimused, sh kohaliku omavalitsuse

koolides riikliku keelepoliitika elluviimise soodustamine. Riigi otsustatud gümnaasiumihari-

duse riigikeelestamise elluviimine on suuresti kohaliku omavalitsuse ametnike ja koolijuhtide

kanda. Kaebaja seisukoht, et abilinnapea ei pea ellu viima riigi hariduspoliitikat, on ekslik.

Riigi hariduspoliitika kujundamine, sh riigikeelele ülemineku otsustamine pole kohaliku

omavalitsuse otsustada, PS § 37 kohaselt on hariduse andmine riigi järelevalve all. Riigil on

kohustus anda igaühele haridust eesti keeles, kuid puudub kohustus anda haridust muus keeles

või pidada ülal vähemusrahvuste õppeasutusi. Kaebaja ametitegevus Tallinna abilinnapeana

hariduse, kultuuri, noorsooküsimuste, rahvussuhete ja ühtse integratsioonipoliitika alal oli

väga tihedalt seotud Eesti riigi lõimumispoliitikaga ja selle elluviimisega. Tallinna kui suuri-

ma kohaliku omavalitsuse haridus- ja keelepoliitika peab riigi lõimumis- ja keelepoliitikat

3-12-960

7(24)

toetama, kaebaja tegevus aga soodustab separatsiooniilminguid, kus eestlased ja muukeelne

kogukond elaksid kumbki omaette maailmas, kontaktid, suhtlemine ja vastastikune huvi üks-

teise vastu oleksid vähesed ning toimuks ühiskonnagruppide vaikne eristumine.

2011. a esitasid 11 Tallinna vene kooli hoolekogu linnavolikogule taotluse 2011/2012. õp-

peaastal gümnaasiumiosades mitte üle minna 60% ulatuses eesti õppekeelele. Haridus- ja

Teadusministeeriumi andmetel olid 2011. a alguseks kõikidel taotluse esitanud koolidel keh-

tivad arengukavad, milles nähti ette kohustusliku eesti õppekeelele ülemineku meetmed ja

tähtajad. 2010. a. lõpus hakkas aga kaebaja meedia vahendusel avalikustama oma seisukohti

vene õppekeelega koolide eesti õppekeelele ülemineku pidurdamiseks ja jätkas seda intensiiv-

selt kogu 2011. a jooksul. 30.11.-01.12.2010 toimunud Tallinna Kodurahu Foorumi teisel

päeval esines kaebaja sõnavõtu ja presentatsiooniga venekeelse hariduse olukorrast, väites, et

gümnaasiumide õppekeele küsimust ei tohiks lahendada poliitikud ja võrdles keeleteemat

"pronkssõduri“ situatsiooniga. 14.01.2011 Eesti Päevalehe artiklis kutsus kaebaja koolide

hoolekogusid selgelt üles mitte leppima koolidirektori otsusega eesti õppekeelele ülemineku

kohta. 04.04.2011 tunnistas kaebaja Eesti Päevalehele, et tema vähemalt Tallinnas praegustel

tingimustel eestikeelsele õppele gümnaasiumiastmes üle minna ei lase. Samas artiklis selgitab

ajakirjanik, et pealinnas kerkis eesti keelele ülemineku probleem kaebaja abilinnapeaks asu-

misega 2010.a suve hakul ning et osa Tallinna 22 vene gümnaasiumi direktoreid räägib mit-

teametlikult, et just kaebaja avaldab survet mitteüleminekutaotlustega liituda. 11.05.2011 väl-

jendas kaebaja Delfis taas vastuseisu eestikeelsele õppele üleminekule, nimetades PGS-s sä-

testatud seadusandja tahet „mastaapseks potjomkinluseks“.

Kaebaja väisas vene koole, ka väljaspool Tallinna, ning korraldas koolide juhtkondadele info-

tunde, veenmaks neid tegutsema venekeelse gümnaasiumiõppe säilitamise suunal.

09.03.2011, vahetult enne taotluste esitamise tähtaja saabumist, saatis Tallinna Haridusameti

üldhariduse osakonna vanemspetsialist NL kõigi 22 Tallinna vene kooli direktoritele e-kirja,

milles teavitas neid 10. märtsil Tallinna Juhkentali Gümnaasiumis toimuvast ja kirja adressaa-

tidele kohustuslikust abilinnapea YT infotunnist vene kooli direktoritele teemal „Hoolekogu-

de taotlused linnavolikogule põhikooli klassides vene õppekeele kehtestamise kohta“.

02.02.2011 Haabersti Vene Gümnaasiumis toimunud lastevanemate koosolekul rääkis kaeba-

ja, et lapsevanemad peavad vene koolides toimuva oma kontrolli alla võtma, koonduma koo-

lide hoolekogudesse ja esitama linnavolikogule venekeelse gümnaasiumihariduse kaitsmiseks

taotlusi ning julgustas lapsevanemaid taotluste mitterahuldamise korral kohtusse pöörduma.

Ka teistes Tallinna vene koolides toimusid 2011. a algul eestikeelsele aineõppele ülemineku

vastased agitatsioonikoosolekud. 14.02.2011 Tallinna Läänemere Gümnaasiumis esines kae-

baja kohalviibinud Õpetajate Lehe ajakirjaniku sõnul sütitava etteastega, kooli direktor aga

tunnistas ajakirjanikule, et vähemasti pooled nende kooli lapsevanematest on oma last keele-

kümblusklassi pannes valiku eestikeelse õppe kasuks juba teinud ning kohale tulnud vanema-

tel oli suurem huvi hoopis uute kümblusklasside vastu. 31.05.2011 Tapa Vene Gümnaasiumis

lastevanemate üldkoosolekul esines selleks ajaks juba Riigikogu liikmeks saanud kaebaja

agressiivse ja vulgaarse sõnavõtuga venekeelse hariduse kaitseks, vastandades tavapäraste

retooriliste väljaütlemiste seas eestlasi ja venelasi ka rahvuslikest aspektidest lähtuvalt. Kae-

baja tegevus on väljunud PGS § 21 lg-s 3 ettenähtud raamidest, kuna abilinnapea ei seisnud

mitte teatud koolidele erisuste andmise eest, vaid üleüldse eestikeelsele haridusele ülemineku

vastu.

Alusetu on kaebaja etteheide, et haldusmenetluses pole kaebajat ära kuulatud. HMS ei laiene

KAPO tegevusele põhiseaduslikku korda ohustada võivate tegevuste ennetamisel, arvestades

KAPO spetsiifikat JAS 4. peatükis sätestatud volituste teostamisel. Kaebaja viide Riigikohtu

lahendile nr 3-3-1-3-12 on asjakohatu. Osundatud lahendis vaieldi selle üle, kas vangla ajale-

3-12-960

8(24)

hes kinnipeetava suhete kajastamine vangla juhtkonna ja kaaskinnipeetavatega ning kaebaja

telefonikõnede salvestuste ja päeviku tsiteerimine oli õiguspärane.

4. Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2012 otsusega YT kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused on järgmised.

KAPO aastaraamatus avaldatud ja kaebaja poolt vaidlustatud kahest lausest koosnev tekst

„Üleminekuvastase tegevuse võttis 2011. a Riigikogu valimiste eel enda peale Tallinna abi-

linnapea haridus- ja kultuuriküsimustes YT. Koostöös Venemaa kaasmaalaspoliitikas osaleva

Inimõiguste Teabekeskusega survestati Tallinna vene koole esitama linnavolikogule taotlusi

jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 2011. a 1. septembrit, mil venekeelsed gümnaasiumid

pidid õpetama 60% õppeainetest eesti keeles.“ sisaldab faktiväidet, et YT töötas enne 2011. a

Riigikogu valimisi Tallinna abilinnapeana haridus- ja kultuuriküsimustes, ning hinnangut, et

YT sellel ametikohal olles võttis enda peale eesti õppekeelele ülemineku vastase tegevuse,

mis väljendus koostöös Venemaa kaasmaalaspoliitikas osaleva IÕTK-ga Tallinna vene kooli-

dele surve avaldamises, et koolid esitaksid linnavolikogule taotlused lubada neil gümnaasiu-

mis jätkata vene keeles õpetamist ka pärast 01.09.2011. Kohtu arvates pole koostöö tegemine

IÕTK-ga iseenesest halvustava tähendusega, niisuguse tähenduse võib sellele anda aga hin-

nang, et koostöö sisuks oli Tallinna vene koolide survestamine taotlema luba jätkata gümnaa-

siumides vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011. Eesti keele seletav sõnaraamat (Tln, 2009)

annab sõnale "surve" järgmised tähendused: 1) rõhk, rõhumine, surumine; raskus, press; 2)

pealekäimine, mõjutamine vägivalla või ähvardusega, sund, nõudmine, mis võib olla muu

hulgas ka poliitiline, majanduslik, ideoloogiline või administratiivne. Nendest tähendustest

lähtudes on kõnealune hinnang selgelt kaebajale halba varju heitev ning seega on tegemist

väärtusotsustusega. Samas ei pea survestamine toimuma tingimata vägivalla või ähvarduse

abil, nagu väidab kaebaja. Vägivald või ähvardamine on ainult üks võimalus paljudest, mille-

ga üks isik võib mõjutada teist isikut toimima surve avaldajale soovitud viisil.

Faktiväite tõesust pole kumbki pool kahtluse alla seadnud, vaidlus käib selle üle, kas väärtus-

hinnang on põhjendatud, kas see teotab kaebaja au ja head nime ning kas KAPO-l oli õigus

seda hinnangut oma aastaraamatus avaldada. Vaidlusalust väärtushinnangut ei saa pidada ei

vulgaarseks, inimväärikust alandavaks ega ka mõnitavaks. Kaebaja oli temale KAPO aasta-

raamatus etteheidetava tegevuse ajal Tallinna abilinnapeana töötades avaliku elu tegelane

ning on seda jätkuvalt ka alates 2011. a aprillist Riigikogu liikmena. Vastustaja kinnitab, et

kujundas oma hinnangu kaebaja tegevusele avalikest allikatest saadud andmete põhjal ning

esitas kohtule tõenditena 4 Postimehe ja Eesti Päevalehe veebiväljaannetes ja Õpetajate Lehes

avaldatud ajakirjanike poolt kirjutatud artiklit ning kaebaja enda nime all Delfis avaldatud

artikli. Õpetajate Lehe 25.02.2011 artiklist "Vene kool Eestis - kas olla või mitte olla?" nähtu-

valt rääkis abilinnapea YT Läänemere Gümnaasiumis vene koolide lapsevanemate ees esine-

des, et sügisest peab vene kool 60 % ainete mahu osas üle minema eestikeelsele õppele, kuid

kaugeltki kõik koolid pole selleks valmis; on veel võimalus, et koolide hoolekogud võtavad

asja käsile ja paluvad Tallinna volikogu kaudu Vabariigi Valitsuselt ajapikendust. Kuna kae-

baja väitel kajastavad ajakirjanike artiklid ainult nende ajakirjanike subjektiivset nägemust ja

tõlgendust sellest, mis toimus teatud üritusel või mida kaebaja ütles, siis analüüsis kohus ai-

nult nendes artiklites avaldatud tsitaate kaebaja poolt öeldust, mille õigsust kaebaja pole vaid-

lustanud, ning kaebaja enda poolt kirjutatud artiklit. Postimehe 01.12.2010 artiklis „Foorum:

haridust juhtigu mõistus, mitte poliitikute huvid“ tsiteeritakse abilinnapea YT sõnu Tallinnas

toimunud Kodurahu foorumil: "Meil on kahjuks selline tava, et me hakkame valimiste eel

võtma pantvange. Meil on pronkssõdur pantvang, nüüd siis ka vene kool." ning "Sel juhul

meid pärast valimisi - olenemata, kuidas ka need ei lõpeks - demonteeritakse ja paigutatakse

ümber. Seetõttu palun, lugege hoolikalt seadust ja ärge kuulake lobisejaid." (II kd, tl 72 ja 72

pöördel), Eesti Päevalehe 14.01.2011 artiklis "Toom: hoolekogu ärgu leppigu direktori otsu-

3-12-960

9(24)

sega eesti keelele üle minna" ütleb Tallinna haridusvaldkonda kureeriv abilinnapea YT: "Koo-

li hoolekogu ei saa leppida sellega, kui direktor on ülemineku eesti keelele otsustanud. Hoo-

lekogu peab koos kooli juhtkonnaga asuma olukorda hindama. Kui olukord seda nõuab, tuleb

teha linnavolikogule ettepanek, et õpe toimuks mitte eesti keeles, vaid vene keeles või siis ka-

hes keeles. Mõni klass võib suuta eesti keeles õppida, mõni mitte." (II kd, tl 73) ning

04.04.2011 artiklis "YT ristiretk venekeelse õppe säilitamiseks võib viia kohtuni" räägib abi-

linnapea YT: "Minu tütar õppis eesti keeles ja poisid õppisid vene keeles, kuid mina ei taha

enam, et minu lapsed eesti keeles õpiksid, andke andeks, aga mul on väga raske hoida enda

tütart minuga samas kultuuriruumis, mis on minu jaoks väga oluline, sest me loeme ju näiteks

erinevaid raamatuid juba." ning "Enne minu tulekut olid direktorid väga tugevasti survesta-

tud haridusministeeriumi ja linna haridusameti poolt ja tööle tulles küsisin ameti käest, et

kuidas üleminekuga lood on. Öeldi, et kõik on OK, oleme valmis ja läheme üle, aga ma tead-

sin lapsevanemana, et nii see päris pole. Ma ütlesin seejärel koolidele, et tunnistage, kui te

pole valmis, seejärel me toetame teid taotlustes ja oleme valmis minema kohtuni välja." (II kd,

tl 74 ja tl 74 pöördel).

11.05.2011 kirjutas Riigikogu liige YT Delfis pealkirja all "YT: Vene gümnaasiumide eesti-

keelseks muutmine on mastaapne potjomkinlus": "Tunnistan ausalt - vaatamata sellele, et

ametlik retoorika, mis saadab nõuet muuta vene gümnaasium eestikeelseks (kõik need jutud

konkurentsivõimelisusest, integratsioonist ja muu selline) kõlab viimasel ajal aina valjemini,

mina sellesse ei usu. Peab olema väga rumal inimene, et tõemeeli uskuda, et "ühine keel" on

lingvistiline mõiste. /.../ Eile rääkis kolleeg mulle, kui liigutatud ta oli, kui ühes koolis, kus

järgmisel aastal minnakse üle eestikeelsele õppele, räägiti temaga "suuresti eesti keeles".

Mulle aga meenus, kuidas ma abilinnapeana külastasin ühte vene kooli, kus ekstra minuga

kohtumise jaoks jäeti ära kahe klassi tunnid. Mind pandi uhkes üksinduses aulasse istuma,

lapsed aga tantsisid ja laulsid - loomulikult eesti keeles. Nad ka tervitasid mind eesti keeles ja

jätsid nägemist eest keeles, direktor aga ütles uhkusega: "Jaa, meie lapsed teavad, et kui tule-

vad tähtsad külalised, siis tuleb rääkida eesti keeles." Ma kuulsin seda väidet koolijuhtidelt

veel mitmeid kordi ja iga kord jäi sellest ebameeldiv järelmaitse. Te ütlete, et külalisega tema

keeles rääkimine on enesestmõistetav viisakus? Õigus. Aga viisakus peab olema vastastikune.

Praegu õpetatakse meie lastele, et selleks, et tähtsale külalisele meeldida, tuleb rääkida eesti

keeles. Ja tantsida. /.../ "Kokkulepe [eestikeelsele õppele üleminekuks] saavutati ammu ja

koolid kandsid ette valmisolekust üleminekuks!" See pole jälle tõsi. Esiteks ei olnud mingeid

kokkuleppeid: venekeelselt kogukonnalt ei küsinud keegi, mida me sellest arvame, et meie

lapsi hakatakse eesti keeles õpetama. Ja pole vaja kõnelda otsustest, mis riigikogus vastu võe-

ti: parlamendivalimistel osales vaevalt pool mitte-eestlastest (eriti veel aastal 1997). Seetõttu

väljendab olukorda venekeelsete laste haridusega kõige paremini vene vanasõna, mille koha-

selt pruut pannakse mehele, ilma et ta sellest midagi teakski. /.../ Nüüd, kui 16 kooli taotlused

vene keele säilitamiseks demonstreerisid ülemineku potjomkinlikkuse mastaapi, on käiku las-

tud kogu "veenmise" arsenal. Koolidele meenutati, et ülemineku kiirendamiseks eraldati raha,

ja anti mõista, et see raha on ära kasutatud justkui sihipäratult. Seejärel arutles endine minis-

ter ja praegune riigikogu saadik L teemal, et nõrgad koolid suletakse ega saa litsentse, ja

andis jälle mõista, et nõrkade hulka kuuluvad need, mis ei kiirusta üleminekuga. Siis hakati

koolide juhtkondi hirmutama. Eelmisel nädalal arutas kogu riik ideed võtta ministeeriumi

erilise järelevalve alla "nõrgad direktorid". Keda nende all silmas peetakse, on ilmselge. /.../

Ehk proovime siiski ühise keele leida ja sõlmida uue ühiskondliku leppe? Andkem lastele kor-

ralik haridus ja ärgem lubagem siduda koolikeele valikut lojaalsusega Eesti riigile. Ega see

koolijuht, kes sunnib oma alluvaid vigases eesti keeles lastele aineid "õpetama", ju riigi tule-

vikust hooli - pigem ikka üksnes enda omast." (II kd, tl 75-76).

Tsiteeritud avaldustest on mõistlikule isikule ilmselge, et kaebaja on kindlalt vene koolide

gümnaasiumiastmes eestikeelsele õppele ülemineku vastu ning on oma seisukohti abilinna-

3-12-960

10(24)

peana aktiivselt levitanud nii vene koolides kui ka erinevates meediaväljaannetes. Kaebaja

nimetab vene koolide valmisolekut üleminekuks põlastavalt potjomkinluseks; ei pea Riigiko-

gu vastavat otsust legitiimseks, kuna parlamendi valimistel osales vaevalt pool mitte-

eestlastest ning venekeelse elanikkonna nõusolekut üleminekuks ei küsitud; oleks venekeelse-

tele lastele eesti keele õpetamisega nõus ainult siis, kui ka eesti lapsed õpiksid vene keelt (vii-

sakus peab olema vastastikune); kinnitab, et julgustas Tallinna abilinnapea kohale asudes ve-

ne koole esitama taotlusi vene õppekeelega jätkamiseks (ütlesin koolidele, et tunnistage, kui te

pole valmis, me toetame teid taotlustes ja oleme valmis minema kohtuni välja); õhutas hoole-

kogusid mitte leppima direktori otsusega eesti õppekeelele üle minna. Niisuguse hinnangu

paikapidavust kinnitavad ka kaebaja enda poolt kohtule esitatud salvestused kahest kooso-

lekust. 25.09.2010 Lindakivi Keskuses toimunud Tallinna vene koolide hoolekogude kooso-

lekul tehtud audiosalvestuses märkis kaebaja alustuseks, et teda rõõmustas väga minister L

reaktsioon, kes peab seda konverentsi vaenulikuks algatuseks, mis tõendab taas, et valitsus ei

vaja dialoogipartnerit. Seejärel rõhutas kaebaja, et ei tulnud koosolekule kui lapsevanem või

vene kogukonna esindaja, vaid kui Tallinna abilinnapea hariduse alal ja täidab seega võmue-

sindaja funktsiooni, ning avaldas rahulolematust, et kohaletulnute hulgas oli vaid 12 koolide

hoolekogude liiget. Edasi rääkis kaebaja, et surus Keeleinspektsiooni peadirektori T kätt ja jäi

ellu; et me kontrollime koole koos Keeleinspektsiooniga ega lase kedagi keele mitteoskamise

pärast vallandada, vaid saadame keelekursustele ja maksame need kinni; et ta on juba mitu

korda öelnud, sealhulgas AS seminaril, et veel kunagi kuni tänase päevani pole vene kool

kõva häälega selgelt öelnud, mida ta tahab; et kaks nädalat tagasi ütles ta intervjuus Vikerraa-

diole, et üleminek eestikeelsele õppele, mille edukusest raporteerivad meie koolid, on suures

osas üks Potjomkini küla; et vene koolide õpetajatest ainult 29% õpetavad või kavatsevad

tulevikus õpetada eesti keeles ning jääb arusaamatuks, milleks nõuda eesti keele oskust õpeta-

jalt, kes selles keeles ei õpeta ega hakka kunagi õpetama; et ülemineku osas on vaja peatuda

(II kd, tl 145-147). Salvestusest ilmneb kaebaja püüd sisendada oma kuulajatele, et valitsus

suhtub nende eestikeelsele õppele üleminekuga seonduvatesse muredesse kui mitte just vae-

nulikult, siis igal juhul ükskõikselt, kuid Tallinna Linnavalitsus kaitseb neid hoolimatu valit-

suse ja kurja Keeleinspektsiooni eest kõikide seadusega lubatud vahenditega. Videosalvestu-

ses 31.05.2011 Tapa Vene Gümnaasiumis toimunud lastevanemate koosolekust väljendas

kaebaja riigikogu liikmena esinedes taas oma eitavat suhtumist eestikeelsele õppele ülemine-

kule: teatas, et pooldab eesti keelele üleminekut, kui see toimub, nagu seksis, osapoolte nõu-

solekul; hoiatas vanemaid, et ülemineku korral kannatavad nende lapsed; rõhutas, et need

koolid, kes valisid vene õppekeele, leiavad Tallinnas kohaliku võimu toetuse, Tapal aga mitte;

ütles, et vanemad peaksid saama valida venelastele mõeldud eesti kooli ja venelastele mõel-

dud vene kooli vahel, mis ühe kooli raames võib olla raske, kuid proovida ikkagi võiks; selgi-

tas, kuidas peab toimima, kui gümnaasiumis soovitakse õpetada eesti keele asemel mõnes

muus keeles ning õhutas lapsevanemaid konsolideeruma ja püüdma midagi ära teha (II kd, tl

60,120-121).

Kaebaja aktiivset tegutsemist gümnaasiumides vene õppekeele säilitamise eesmärgil tõenda-

vad ka 17.09.2012 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad. NL märkis ülekuulamisel kohtus, et

Lindakivi Keskuse koosolekul oli YT sõnum, et vanemad peavad mõtlema, kuidas kaitsta

oma lapsi, sest üleminek eestikeelsele õppele teeb lapsed konkurentsivõimetuteks. Sama kor-

das YT 02.02.2011 koosolekul Haabersti Vene Gümnaasiumis, kus tunnistaja viibis õpetaja-

na. Lisaks rääkis kaebaja, et kõige tähtsamaks probleemiks on vene keele säilitamine vene

koolis; et esialgu toimub gümnaasiumiklassides 60% ulatuses üleminek eestikeelsele õppele,

seejärel võetakse ette põhikool; et tema kui Tallinna abilinnapea võitleb venekeelse hariduse

saamise eest Eestis ja kutsub vanemaid üles selleks, et nad oleksid aktiivsed ja hoolekogu

peab kaitsma õpilasi ning reform tuleb peatada ja õpetada eesti keelt eesti keele tunnis. YT

3-12-960

11(24)

esinemine oli väga emotsionaalne ja tekitas tunde, et lapsed on tõesti ohus ja vaja on midagi

ette võtta ( II kd, tl 93-95).

TL, haridus- ja teadusminister 2007 - 2011. a märtsini, märkis ülekuulamisel kohtus, et põhi-

mõtteline otsus vene koolide üleminekust eestikeelsele õppele võeti vastu juba 1993. a, 2007.

a oli protsess juba suures osas läbi viidud. Tallinna linnagümnaasiumide arengukavades oli

kirjas, et üleminek eestikeelsele õppele toimub ettenähtud tähtajal 2011. a. Ent YT abilinna-

peaks oleku ajal 2010. a tulid Tallinna linna poolt avaldused, et koolid pole üleminekuks val-

mis ja tähtajad tuleb edasi lükata, kirjalikud avaldused koolidelt tulid 2011. a alguses. Kokku-

saamistel 2010. a detsembris andsid vene koolide direktorid mõista, et tegeleksid eestikeelsele

õppele ülemineku osas aktiivsemalt, kuid linnavalitsus survestab neid, et nad poleks ülemine-

kul nii intensiivsed ja ütleksid, et ei saa üleminekuga hakkama (II kd, tl 96-98).

IK, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja, kinnitas ülekuulamisel

kohtus, et on kuulanud YT sõnavõtte paljudel koosolekutel. Kaebaja on öelnud nii koosoleku-

tel kui ka telesaadetes (näiteks ETV 2 saates "Kolmnurk"), et meie ei tagane, et säilitada vene

keel paljudes Tallinna koolides. 31.05.2011. a esines YT Tapa Vene Gümnaasiumis emotsio-

naalses ja vulgaarses stiilis, massipsühhoosile rõhudes, mis ka saavutati, sest koosolek lõppes

äkiliselt ja karjumisega. YT rääkis, et vene lapsed peaksid õppima vene keeles, vastasel juhul

kahjustub nende identiteet; et eesti ühiskond ei võta nagunii omaks ühtegi venelast, kes on

lõpetanud venekeelse kooli; et üleminek eestikeelsele õppele peaks olema nagu seks, kus mõ-

lemad pooled peaksid sellega nõus olema. Üleminek eestikeelsele õppele oli teada 1993. a,

2007. a algas konkreetne üleminek. Mitte ükski kool ei kinnitanud varem, et neil oleks ülemi-

nekuga probleeme, kuni 2011. a veebruaris, vahetult enne valimisi, mõjutati nii kooli juht-

kondi kui hoolekogusid, et nad kas muudaksid arengukavasid või taotleksid vene õppekeelega

kooliks jäämist. Seejärel tulid ühe nädala jooksul kirjalikud taotlused gümnaasiumides vene

õppekeele säilitamiseks Tallinna 11 ja Narva 6 koolist, kusjuures varasema 4-5 aasta jooksul

ei tulnud ühtegi taotlust (II kd, tl 99-101).

NL, Tallinna Haridusameti vanemspetsialist, seletas ülekuulamisel kohtus, et 09.11.2010 vene

koolide direktorite kohtumisel YT Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis ei palunud koolijuhid ees-

tikeelsele õppele üleminekut lõpetada või katkestada. 10.03.2011 koosolek Juhkentali Güm-

naasiumis oli ekstra infotund, mis korraldati YT palvel vene koolide direktoritele, kellele tun-

nistaja saatis päev varem e-kirjaga vastava kutse. Koosolekul esitas kaebaja direktoritele pal-

ve esitada kiiresti linnavolikogule taotlused jätta gümnaasiumi õppekeeleks vene keel ning

ülejärgmise nädala jooksul toodi 11 niisugust taotlust. Varem polnud ükski kool ühtegi taot-

lust esitanud. Tunnistaja arvates on Tallinnas raske olla lojaalne korraga Eesti riigile ja koha-

likule omavalitsusele, kuna teatavates hariduspoliitilistes küsimustes on riigi ja linna vahel

vastasseis (II kd, tl 102-103).

Selliste andmete alusel on KAPO põhjendatult hinnanud kaebaja tegevust vene koolide direk-

torite ja hoolekogude veenmisel eestikeelsele õppele mitte üle minema vene koolide surves-

tamisena, s.t. administratiivse surve avaldamisena enda haldusalas olevatele koolidele. Kuna

kõnealuste munitsipaalkoolide direktorite tööandjaks on Tallinna Linnavalitsus, ei saanud

direktorid välistada, et haridusküsimustega tegeleva abilinnapea tungivate soovituste eiramine

ei või endaga kaasa tuua negatiivseid tagajärgi nii neile endile kui ka nende koolidele. Vä-

heoluline pole ka asjaolu, et nendele soovitustele lisas nii direktorite kui ka hoolekogude

liikmete ja lapsevanemate silmis mõjukust linnavõimu esindava kaebaja kõrge ametikoha

autoriteet. Fakt, et peale kaebaja esinemist 10.03.2011 Juhkentali Gümnaasiumis vene koolide

direktoritele palvega/soovitusega esitada linnavolikogule taotlused venekeelse õppega jätka-

miseks gümnaasiumides, esitati kahe nädala jooksul 11 sellist taotlust, samas kui varem pol-

nud esitatud ühtegi, kinnitab KAPO järelduse põhjendatust veelgi. Mis põhjusel iga kool nii-

suguse taotluse esitas, pole tõsikindlalt kontrollitav, mistõttu kohus ei pidanud vajalikuks ve-

3-12-960

12(24)

ne koolide direktoreid ja hoolekogude esimehi tunnistajatena üle kuulata. Kuna kaebaja esines

eesti keelele ülemineku vastaste sõnavõttudega ka IÕTK korraldatud seminaridel ja konve-

rentsidel, samuti muudel üritustel, kus osales IÕTK juht AS, on vastustaja põhjendatult hin-

nanud kaebaja tegevust toimunuks koostöös IÕTK-ga. Niisuguseks tegutsemiseks ei pea isi-

kud tingimata olema sõlminud kirjalikku või suulist kokkulepet, piisab, kui tegutsetakse ühise

eesmärgi – praegusel juhul vene gümnaasiumides vene õppekeele säilitamise - nimel. Kuna

kaebaja andis oma tegevusega vastustajale alust vaidlustatud väärtushinnanguks, pole see hin-

nang ebakohane ega teota kaebaja au ja head nime.

Samuti ei ole õigusvastane kõnealuse väärtushinnangu avaldamine KAPO aastaraamatus. IKS

§ 14 lg 1 p 1 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui

isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. KAPO on kohustatud JAS § 4 ja § 6 p-de 1 ja 3

alusel selliste kuritegude, mis oma olemuselt on suunatud riigi põhiseadusliku korra vastu,

ärahoidmiseks tulevikus kasutama mistahes seaduslikke viise, sealhulgas informeerima ava-

likkust võimalikest julgeolekuohtudest oma aastaraamatus. Kohus nõustub õiguskantsleri ar-

vamuses toodud seisukohaga, et aastaraamat on üks võimalus vähestest, kus demokraatlikku

põhikorda kaitsva asutuse tegevust tutvustatakse avalikkusele ning et aastaraamat on suunatud

JAS § 2 lg-s 1 sätestatud eesmärgi – tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega

mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja

riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine - saavutamisele.

Kaebaja pole küll oma sõnavõttudes koosolekutel ja meedias kutsunud venekeelset elanik-

konda üles vägivalla abil eestikeelsele õppele üleminekut takistama, kuid tema poolt vene-

keelse elanikkonna hulgas Eesti riigi ja valitsuse vastu umbusu ja võõristuse levitamine, vene

kogukonna kujutamine õigusteta pantvangina, keda Eesti riik karistamatult alandab ja solvab

ning üleskutsed otsustavalt asuda oma õiguste kaitsele ja nõuda venekeelse gümnaasiumiõppe

jätkumist võivad viia ettearvamatute tagajärgedega vägivallapuhanguteni. Võrdlus seksiga,

kaebaja kinnitusel küll naljana mõeldud, on tegelikult väga ohtlik, sest seksuaalakt, millega

üks osapool nõus pole, on vägistamine – üks õõvastavamaid vägivallavorme üldse, mis teki-

tab igas normaalses inimeses soovi niisugusele ründele aktiivselt vastu hakata. Sama ohtlik on

paralleelide tõmbamine pronkssõduriga (eelmiste valimiste järel demonteeriti pronkssõdur ja

kui venekeelne elanikkond nüüd õppekeele osas oma õigusi ei kaitse, juhtub temaga sama),

mille teisaldamisse Tallinna kesklinnast kalmistule suhtus osa vene kogukonnast kui isiklikku

solvangusse, mis praeguseks kindlasti veel ununenud pole. Kui niisugused võrdlused muun-

duvad mingi hulga inimeste peades veendumuseks, et vene koolides eestikeelse gümnaasiu-

mihariduse andmisega neid vägistatakse (ülekantud tähenduses) ja marginaliseeritakse, võivad

sellest ajendatud protestid ja vägivald ohustada elanike vara, tervist ja elu, kuid sündmuste

eskaleerudes seada ohtu ka riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse.

Aastaraamatus vaidlusaluse väärtushinnangu avaldamise eesmärk polnud mitte üksnes kaeba-

ja mõjutamine hoiduma võimalikust põhiseadusliku korra ohustamisest, vaid ka avalikkuse

teavitamine 2011. a sündmustest ja suundumustest, mis võivad ohustada põhiseaduslikku kor-

da ning sellega vältida jäljendajate teket, kes kaebaja eeskujul võiksid hakata venekeelset ela-

nikkonda õhutama mitte leppima eestikeelse gümnaasiumiõppega, samuti julgustada koolijuh-

te ja hoolekogusid ning anda neile kindlustunne, et riik ei vaata läbi sõrmede lõimumisprot-

sessi takistamisele ja võimalikule riikliku julgeoleku ohustamisele, mis võib kaasneda munit-

sipaalpoliitikute vastutegevusega eestikeelsele õppele üleminekule. Seetõttu ei saanud vastus-

taja piirduda ainult kaebajaga vestlemise või tema ülekuulamisega. Kaebaja nime asendamine

ametikoha nimetusega "hariduse eest vastutav abilinnapea" poleks ühelt poolt takistanud tema

identifitseerimist; teiselt poolt poleks aga kaebaja tegevuse umbisikulisel kirjeldusel olnud nii

suurt hoiatavat efekti võimalikele jäljendajatele ja julgustavat efekti sellest tegevusest hirmu-

nuile kui koos kaebaja nime avaldamisega. Sest konkreetsete nimedega seonduv teave äratab

3-12-960

13(24)

alati suuremat huvi ja tähelepanu kui umbmäärane info. Seega oli kaebaja isikuandmete aval-

damine KAPO aastaraamatus kooskõlas IKS § 14 lg 1 p-ga 1, JAS § 3 ja JAS § 6 p-dega 1 ja

3. Samuti ei riivata ülemääraselt PS §-s 26 sätestatud kaebaja õigust perekonna- ja eraelu puu-

tumatusele, võrreldes vastustaja taotletava eesmärgiga tagada Eesti riigi põhiseaduslik kord ja

territoriaalne terviklikkus.

Alusetu on kaebaja etteheide, et vastustaja pole teda haldusmenetluses ära kuulanud. HMS ei

laiene KAPO tegevusele riigi põhiseaduslikku korda ja territoriaalset terviklikkust ohustada

võivate tegevuste ennetamisel ja kuritegude tõkestamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. YT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus. Ühtlasi jätta kõik menetluskulud KAPO kanda.

KAPO-l puudub õiguslik alus avalikustada kaebajat puudutavaid isikuandmeid sõltumata sel-

lest, kas viidatud andmed on ebaõiged või mitte, sest IKS § 14 lg 1 p 1, JAS § 3 lg 1 ja § 6 p-

st 1 tulenevalt on KAPO-l õigus töödelda isikuandmeid, kui teave puudutab riigi põhiseadus-

likku korra ja territoriaalse terviklikkuse muutmisele suunatud tegevust ja see tegevus on vä-

givaldne. Mõlemad eeldused on antud juhul täitmata.

Kohus on ületanud oma pädevust ja on hakanud sisustama kaebaja isikuandmete avaldamise

õiguslikku alust, millele KAPO ei ole tuginenud ja mis on vastuolus KAPO enda seisukohta-

dega. KAPO-l on pädevus isikuandmete töötlemiseks siis, kui toimub konkreetsete kuritegude

tõkestamine (nende kuritegude loetelu sisaldub määruse nr 193 §-s 2). KAPO-l on pädevus

ainult teatud kuritegude tõkestamiseks, seega puudub KAPO-l pädevus nt väärtegude tõkes-

tamiseks, väljendusvabaduse mahasurumiseks. Kohus on jätnud märkimata, millise määruse

nr 193 §-s 2 sätestatud kuriteo tõkestamine antud juhul toimus ja kuidas see kõik tõendatud

on. KAPO peab tõendama asjaolusid, mis viitavad reaalse ohu olemasolule, et kuritegu tulevi-

kus toime pannakse. Vastupidine tähendaks, et KAPO-l on JAS § 6 p 3 alusel õigus koguda ja

töödelda teavet iga sündmuse ja kõikide asjaolude kohta, sest kõik sündmused, tegevused või

sõnavõtud võivad mingite hüpoteetiliste asjaolude kokkulangemisel kaasa tuua KAPO päde-

vuses oleva kuriteo toimepanemise ohu. Samas on oluline see, et KAPO on kinnitanud, et

mingit süütegu kaebaja toime ei ole pannud. KAPO ei heida kaebajale ette ka ühegi seaduse

rikkumist ja ei ole väitnud, et kaebajal oli plaanis mingit süütegu toime panna. JAS § 6 p 3 ei

saa olla kaebaja isikuandmete avaldamise aluseks, sest puudub kuritegu, mille tõkestamiseks

pidi KAPO andmeid avaldama.

Kaebaja kordab kaebuses toodud väiteid, et mõistet „põhiseadusliku korra ja territoriaalse

terviklikkuse muutmisele suunatud tegevus“ tuleb tõlgendada analoogselt KarS § 231 lg 1

sisalduvale samale mõistele, st need koosseisud on kattuvad. Peab eksisteerima isiku subjek-

tiivne tahtlus põhiseaduslikku korda muuta. KAPO ei ole kunagi väitnud, rääkimata tõenda-

misest, et kaebajal selline tahtlus eksisteeris. Kui on täidetud JAS § 6 p 1 eeldused, on täide-

tud ka KarS § 231 lg 1 koosseis ja alustada tuleks kriminaalmenetlust. Kaebaja tegevus oli

suunatud PGS § 21 lg 3 tuleneva õiguse realiseerimiseks toetuse avaldamisele. Kaebajal on

õigus avaldada toetust muukeelse õppe säilitamiseks, sest selle kaudu realiseerib kaebaja oma

väljendusvabadust kui ka poliitiku õigust enda seisukohti levitada ja avalikku debatti tekitada.

Kaebaja tegevus ei olnud vägivaldne ega vägivaldsusele suunatud. Halduskohtu otsuses on

jäetud nimetatud seisukohad tähelepanuta ja neid ei ole ka ümber lükatud.

Arusaamatuks jääb, mille pinnalt järeldab kohus, et kaebaja tekitab umbusku ja levitab võõris-

tust ning kujutab vene kogukonda õigusteta pantvangina, keda Eesti riik karistamatult alandab

3-12-960

14(24)

ja solvab. Keda peab kohus silmas „vene kogukonna“ all ja millistele tõenditele kohus tugi-

neb. Seega on tegemist tõendamata ja subjektiivsete hinnangutega. KAPO ei ole kohtumenet-

luses esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kasvõi umbkaudselt vägivallapuhangute tekkimise

ohtu. Kohus ega KAPO ei ole suutnud sellist ohtu eluliselt usutavalt põhjendada. Kohtu hin-

nangul ei ole välistatud, et kaebaja sõnavõtud võivad viia „ettearvamatute tagajärgedega vägi-

vallapuhanguteni“. Seejuures ei ole kohus selgitanud, kuidas selline „vägivallapuhang“ ohus-

tab põhiseadusliku korra püsimajäämist.

Mis puudutab kaebaja poolt naljana mõeldud võrdlust seksiga ja paralleelide tõmbamist

pronkssõduriga, on kohtu hinnangud selles osas asjakohatud ja subjektiivsed. Kohus ei ole

oma järeldustes tuginenud ka ühelegi tõendile. KAPO ei ole kohtumenetluses ka ise kordagi

seda nalja kujutanud kui varjatud üleskutset muuta vägivaldselt põhiseaduslikku korda. Lisaks

sellele tegi kaebaja selle nalja Tapa Gümnaasiumi ühel koosolekul, mitte laiemale avalikkuse-

le. Samuti ei saa KAPO kaebajat häbimärgistada (ega tema isikuandmeid töödelda) põhjendu-

sega, et kaebaja viitas oma ühes kõnes pronkssõdurile. Halduskohus on leidnud, et kaebaja

viide pronkssõdurile toob kaasa riigi põhiseadusliku korra vägivaldse muutmise ohu. Jällegi

on tegemist subjektiivse ja tõendamata väitega, millele KAPO ei ole tuginenud. Kui seadus-

andja soov oleks olnud anda KAPO-le pädevus võtta tarvitusele täiesti hüpoteetiliste ohtude

tõkestamiseks abinõusid, ei oleks JAS §-s 3 ja § 6 p-s 1 sätestatul ega PS §-s 3 sätestatud sea-

duslikkuse põhimõttel üldse sisu.

Samas ei ole halduskohus ega KAPO usutavalt ümber lükanud kaebaja seisukohta, et kaebaja

tegevus oli suunatud toetuse avaldamisele muukeelse õppe taotlemiseks, mis on seaduse alusel

lubatud. Asjaolu, et kaebaja pakkus alternatiivi kehtivale koalitsioonipoliitikale, ei saa olla

õiguslikuks aluseks KAPO sekkumisele. Tegemist on poliitilise küsimusega. Tallinna munit-

sipaalkoolide poolt taotluse esitamine muukeelse õppe ajutiseks säilitamiseks on poliitiline

küsimus ja ei puuduta põhiseaduslikku korda. Kaebaja ei tööta vastu ka riiklikule hariduspolii-

tikale, sest PGS § 21 lg-s 3 sätestatud õigus taotleda muukeelset õpet ongi riikliku hariduspo-

liitika osa. Ka KAPO poolt kohtusse kutsutud tunnistajad kinnitavad, et nemad ei adunud kae-

baja tegevust kui põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevust, vaid kui

poliitiku väljendusvabaduse teostamist. Kaebaja sõnavõttude eesmärgiks ei olnud massirahu-

tuste tekitamine ega põhiseadusliku korra muutmise ohu tekitamine. KAPO ei saanud kaebaja

tegevuses mingit ohtu tunnetada, sest sellist ohtu ei eksisteerinud. KAPO ei ole esitanud ühte-

gi oma seisukohti toetavat tõendit.

Kaebaja andmete avaldamine ei olnud eesmärgipärane. Avalikkuse teavitamine 2011 sündmu-

sest ei saa olla isikuandmete avaldamise eesmärk. KAPO eesmärgiks ei saa olla üksnes ava-

likkuse teavitamine iseeneses, vaid avalikkuse teavitamine saab hüpoteetiliselt olla üks abiva-

hend põhiseadusliku korda vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse tõkestamiseks. Kui

JAS § 3 ja § 6 p 1 eeldused täidetud ei ole, ei ole KAPO-l õigus nende asjaolude osas teavet

koguda ja avaldada. Halduskohtu väited, justkui kaebaja õhutab venekeelset elanikkonda mitte

leppima eestikeelse gümnaasiumiõppega ja takistab lõimumisprotsessi, on alusetud. Kaebaja

tegevus oli seaduslik, sest muukeelse õppe taotlemise võimaluse sätestab PGS § 21 lg 3. Ei

ole vaidlust, et KAPO ei kasutanud märksa efektiivsemat ja kaebaja põhiõigusi vähem riivavat

abinõu, milleks on vestlus või ülekuulamine. KAPO ei ole kaebajalt siiani ka vaidlusalustes

küsimustes selgitusi palunud. KAPO ei ole kaebajale selgitanud, mida kaebaja saab teha, et

vältida „ohte“ ning aidata kaasa põhiseadusliku korra püsimajäämisele. KAPO tegevus kaeba-

ja isikuandmete avaldamisel on vastuolus JAS § 3 lg-ga 2. Ühe isiku (kaebaja) õiguste rikku-

mine ettekäändel, et soovitakse hoiatada või julgustada teisi isikuid (direktoreid, jäljendajaid),

on juba iseenesest õigusvastane. Jutt mingitest „jäljendajatest“ on täiesti paljasõnaline. Isegi

kui KAPO-l eksisteeriks mingil põhjusel õigus ühe isiku õigusi riivata (teda avalikkuse ees

3-12-960

15(24)

laimata) teiste isikute õiguste kaitseks, peaks sellisel juhul isiku õiguste rikkumiseks olema

väga ülekaaL avalik huvi, mida praegusel juhul ei eksisteeri.

Halduskohus märkis, et KAPO ei peagi kaebajat ära kuulama, sest HMS ei laiene KAPO te-

gevusele riigi põhiseaduslikku korda ja territoriaalset terviklikkust ohustada võivate tegevuste

ennetamisel ja kuritegude tõkestamisel. Kui kaebaja isikuandmete avaldamine ei ole haldus-

toiming, siis mis menetlusega on tegemist. JAS § 1 lg 2 sätestab selgelt, et JAS-s ette nähtud

haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid. KAPO poolne isikuandmete

avaldamine vastab haldustoimingu mõistele. Enne isiku õigusi riivava haldustoimingu tege-

mist peab haldusorgan isiku ära kuulama.

Kohus, asudes seisukohale, et kaebaja survestas koostöös IÕTK-ga Tallinna vene koole, tugi-

nes Õpetajate Lehe 25.02.2011 artiklile „ Vene kool Eestis – kas olla või mitte olla?“, Posti-

mehe 01.12.2010 artiklile „Foorum: haridust juhtigu mõistus, mitte poliitikute huvid“, Eesti

Päevalehe 14.01.2011 artiklile „YT ristiretk venekeelse õppe säilitamiseks võib viia kohtuni“.

Delfi 11.05.2011 arvamus „YT: Vene gümnaasiumide eestikeelseks muutmine on mastaapne

potjomkinlus“. Lindakivi keskuses 25.09.2010 toimunud Tallinna vene koolide hoolekogude

koosoleku audiosalvestisele, Tapa Vene Gümnaasiumis 31.05.2011 toimunud lastevanemate

koosoleku videosalvestisele. Samuti tunnistajate NL, TL, IK ja NL ütlustele. Kohus on arves-

tanud nimetatud tõendites kajastatud teavet vaid osaliselt, jättes ühegi põhjenduseta tähelepa-

nuta samades tõendites sisalduva teabe, mis näitab otseselt, et kaebaja ei ole koolidirektoreid

ega hoolekogu esimehi survestanud. Kohus on jätnud tähelepanuta ka kaebaja poolt kohtule

tõendina esitatud Postimehe 13.12.2010 artikli „YT: vene koolid vajavad kolme aastat ar-

muaega.“ Artiklist nähtub, et kaebaja on avalikult rõhutanud, et soovib osadele munitsipaal-

koolidele eestikeelsele õppekeelele üleminekuks lisaaega, sest vastasel korral õppekvaliteet

väheneks. Kaebaja on avalikult kinnitanud, et kõik Eesti Vabariigi elanikud peaksid valdama

täiuslikult eesti keelt. Kaebaja toonitab, et debati algatamise eesmärgiks on „leida ühine keel

ja sõlmida ühiskondlik kokkulepe“. Ka nimetatud teave kinnitab, et kaebaja ei survestanud

koolidirektoreid ega hoolekogu esimehi. Kohus on tõendite hindamisel olnud selektiivne ja

hinnanud tõendeid osaliselt. Kohus on rikkunud HKMS § 61 lg-s 1 sätestatud kohustust.

Kaebaja nõustub kohtu seisukohaga, et väärtushinnang „survestama“ on iseenesest selgelt

kaebajale halba varju heitev. Lisaks mõjutab mõistliku lugeja arusaama avaldatud väärtushin-

nangust asjaolu, et kaebaja kohta käiv väärtushinnang avaldati vastustaja 2011. a aastaraamatu

peatüki „Põhiseadusliku korra kaitse“ alapeatükis „Venekeelsete gümnaasiumite ärakasutami-

ne“. Nimelt näeb mõistlik lugeja vastustajat üldistatult kui Eesti Vabariigi institutsiooni, kes

oma ülesannete raames võitleb isikutega, kelle tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvu-

se vastu. Sellest johtuvalt näeb mõistlik lugeja ka aastaraamatus kajastatud isikuid kui riigi-

vaenlasi. Seda kinnitab ka aastaraamatu eessõnas märgitu: “Tavapäraselt leiab meie aasta te-

gemiste väljavõttest ülestähendusi põhiseadusliku korra vastastest ohtudest, sealhulgas mõju-

tustegevusest /…/.“ Seega mõistab mõistlik lugeja vastustaja avaldatud väärtushinnangut sel-

liselt, et kaebaja isiku ja tema tegevuse näol ei ole tegemist pelgalt koolijuhtide survestamise-

ga, vaid kõnealune väidetav survestamine on osa mõjutustegevusest, mis omakorda on väide-

tavalt ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Mõistetavalt on kõnealune arusaam

kaebaja isikust ja tema tegevusest kaebaja au ja head nime kahjustav ning tulenevalt väärtus-

hinnangu avaldamise viisist, kahjustab nimetatud õigusi suurel määral. Arvestades asjaolu, et

kaebaja on oma kohustusi Eesti Vabariigi ees täitnud igati korrektselt, ei saa esineda sellist

ülekaalukat avalikkuse või konkreetsete kolmandate isikute huvi, mis õigustaks Eesti Vaba-

riigi poolt kaebaja kohta tema au ja head nime nii suurelt kahjustava väärtushinnangu avalda-

mist. Seega kaebaja kohta 2011. a KAPO aastaraamatus kõnealuse väärtushinnangu avalda-

mine oli ilmselgelt ebaproportsionaalne ja sellest lähtuvalt ka õigusvastane. Kohus tohib väär-

tushinnangu avaldamise õigusvastasuse hindamisel tugineda vaid nendele asjaoludele, millele

3-12-960

16(24)

tugines vastustaja väärtushinnangu avaldamise hetkel. Tulenevalt kohtuotsusest tuvastatust on

vastustaja tuginenud väärtushinnangu avaldamisel pelgalt ajakirjanduslikule teabele. Ajakir-

janduses kajastatud teabe usaldusväärsus on alati kahtluse all, kuna teavet edastav isik lähtub

teabe edastamisel majanduslikust huvist ning teavet edastatakse vahendlikult. KAPO oleks

pidanud koguma täiendavat teavet ajakirjanduses avaldatud andmete osas, et vahetult ise

veenduda ajakirjanduses esitatud väidete tõelevastavuses. Kõnealusel juhul ei selgitanud

KAPO välja, kas ajakirjanduses avaldatud väited vastavad tõele või mitte. KAPO ei suhelnud

enne väärtushinnangu avaldamist ei nende isikutega, keda kaebaja väidetavalt survestas, ega

teiste asjaga seost omavate isikutega. KAPO ei selgitanud väärtushinnangu andmise eelselt

välja asjakohaseid asjaolusid, mistõttu puudus vastustajal õigustus kaebajat negatiivselt kajas-

tada.

Isegi, kui lähtuda kohtu poolt kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest, ei esine asjaolusid, mis

võimaldaksid hinnata kaebaja käitumist survestamiseks. Kohus on jätnud täielikult käsitlema-

ta, millisele survestamise tegevuslikule elemendile kaebaja tegevus vastas, kas kaebaja väide-

tavalt käis peale, mõjutas vägivalla või ähvardusega, sundis või nõudis. Kohtuotsuses on ko-

hus märkinud, et kaebaja tegevuslik külg seisnes veenmises. Veenmine tähendab aga uskuma

panemist või oma arvamuse sisendamist ja seetõttu on oma olemuselt oluliselt leebem vorm

kui survestamine. Kohtu enda käsitlus on kaebaja väidetava survestamise osas vastuoluline ja

ei vasta kohtu enda poolt välja pakutud survestamise definitsioonile. Kuna kaebaja tegevus ei

ole andnud alust kõnealuse väärtushinnangu avaldamisele, oli selle avaldamine õigusvastane.

6. KAPO palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud

tema enda kanda.

KAPO õigus isikuandmete töötlemiseks tuleneb IKS § 14 lg 1 p-st 1, JAS § 2 lg-st 1, JAS § 3

lg-st 1 ja JAS § 6 p-st 1. KAPO ülesanded tulenevad julgeolekuasutuste üldisest eesmärgist,

milleks on tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate

vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku

teabe kogumine ja töötlemine. Ka õiguskantsler on rõhutanud, et KAPO aastaraamat on suu-

natud JAS § 2 lg-s 1 sätestatud eesmärgi saavutamiseks. KAPO-l on JAS § 6 p-st 3 tulenevalt

pädevus koguda ja töödelda teavet sündmuste ja asjaolude kohta, mis võivad kaasa tuua

KAPO uurimispädevuses olevate kuritegude toimepanemise. Vastasel juhul ei oleks ametil

võimalik kuritegusid tõkestada. Kuriteo tõkestamine tähendab kuriteo ärahoidmist mis tahes

seaduslikul viisil enne selle toimepanemist (JAS § 4). Enne kuriteo toimepanemist ei olegi

võimalik kuritegu konkretiseerida. KAPO saab koguda teavet üksnes isikute käitumise,

sündmuste ja muude ühiskondlike indikaatorite seoste kohta, mis võivad viidata tulevikus

kellegi poolt toimepandavale kuriteole. Sellise teabe kogumise ja analüüsimise näol võib te-

gemist olla äärmiselt pika protsessiga, mille raames teostatakse mitmeid toiminguid. Iga

KAPO poolt tehtud haldustoiming ei pea tõkestama ega saagi tõkestada kuritegu. Kaebaja

kohta käivate isikuandmete avaldamine aastaraamatus oli vastustaja üks toiming, mis kõikide

teiste toimingutega ühiselt moodustab terviku, mille abil KAPO temale seadusega pandud

ülesandeid täidab. KAPO ennetav tegevus põhiseadusliku korra tagamisel võib, ent alati ei

pruugi üle kasvada kuriteo tõkestamiseks. Kaebaja mõistab KAPO ülesandeid selliselt, et en-

netav tegevus on lubatud vaid juhul, kui ilmnevad võimaliku kuriteo tunnused. Selline käsit-

lus on ebaõige ja muudab põhiseadusliku korra kaitsele suunatud tegevuse edutuks.

Meelevaldne on kaebaja poolt JAS § 6 p-s 1 sätestatud KAPO ülesande (riigi põhiseadusliku

korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevust puudutava

teabe kogumine ja töötlemine) määratlemisel KarS § 231 mõisteaparaadi kasutamine. Kaebaja

ei hooma täielikult julgeolekuasutuste tegevuse põhimõtteid ja ei suuda eristada KAPO kahest

pädevust teabe kogumisel ja süüteomenetluses. KAPO on korduvalt kinnitanud, et tema tege-

3-12-960

17(24)

vus aastaraamatu koostamisel põhines JAS §-l 2 ja JAS § 6 p-l 1, millel võivad täielikult puu-

duda süüteomenetluslikud eesmärgid.

Aastaraamatus isikuandmete avaldamine oli eesmärgipärane. Kaebaja ei ole selgitanud, millis-

te isikuandmete kasutamine ja kuidas tema õigusi rikub. YT nime avalikustamine ei tungi an-

tud juhul kaebaja kui endise abilinnapea ja praeguse Riigikogu liikme privaat- ega intiimsfää-

ri. KAPO ei ole aastaraamatus avaldanud andmeid, mille avalikuks tulekut oleks endine abi-

linnapea soovinud vältida. YT tegevus venekeelse koolihariduse jätkamiseks oli avalikkusele

teada, sest kaebaja oli aktiivne meediaga suhtleja. Oluline on see, et kaebaja vaidlustab sisuli-

selt vaid sõna „survestamine“ kasutamist aastaraamatus, muus osas tal vastustajale etteheiteid

ei ole.

KAPO nõustub kohtuotsuses märgituga, et aastaraamatus endise abilinnapea kohta käivate

andmete avaldamise eesmärk oli ka avalikkuse teavitamine 2011. a sündmustest ja suundu-

mustest, mis võivad ohustada põhiseaduslikku korda ning sellega vältida jäljendajate teket,

kes kaebaja eeskujul võiksid hakata õhutama venekeelset elanikkonda mitte leppima osaliselt

eestikeelse gümnaasiumiõppega. KAPO eesmärk oli üldpreventiivne. Seetõttu pidas vastustaja

vajalikuks avalikustada kohalikus omavalitsuses riigi hariduspoliitika elluviimise eest vastuta-

vad ametnikud, kes avalikult töötavad vastu riigi lõimumise poliitikale ja seeläbi pidurdavad

eestikeelsele õppele üleminekut. KAPO on aastaraamatu koostamisel lähtunud JAS § 3 lg-s 2

sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest ja valinud kõige sobivama abinõu eesmärgi saavu-

tamiseks. 2012. a algul, kui aastaraamat ühes abilinnapea YT puudutavate andmetega avaldati,

oli kaebaja endise abilinnapea aktiivset vastutegevust eestikeelsele õppele üleminekul asunud

jätkama abilinnapea MK. Seetõttu oli ilmselge, et tegemist on Tallinna Linnavalitsuse ametli-

ku vastutegevusega eestikeelsele õppele üleminekul, mida viivad ellu valdkonna eest vastuta-

vad abilinnapead. Järelikult puudus võimalus kasutada kaebaja suhtes vestlust või ülekuula-

mist, sest see ei oleks omanud enam preventiivset mõju.

Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja tegevus on väljunud PGS § 21 lg-s 3 ette

nähtud raamidest, sest abilinnapea YT tegevus ei seisnenud mitte toetuse avaldamises teatud

koolidele erisuste andmise eest. Abilinnapea YT võitles üleüldse eestikeelsele aineõppele

ülemineku vastu. Kaebaja kui abilinnapea tegevus ei piirdunud üksnes kooli hoolekogu poolt

esitatud taotluste edastamisega Vabariigi Valitsusele otsustamiseks, nagu PGS kohaliku oma-

valituse rolli seaduses ette näeb. Kaebaja avalik tegevus oli suunatud sellele, et erinevaid mõ-

jutusvahendeid kasutades mõjutada koolide hoolekogusid esitama vastavaid taotlusi Tallinna

Linnavalitsusele. KAPO viitab siinkohal kohtus ülekuulatud tunnistaja NL sõnadele, mis kin-

nitavad ilmekalt, et abilinnapea tegevus ei olnud suunatud „toetuse avaldamisele muukeelse

õppe taotlemiseks“, vaid koolide survestamisele taotluste esitamiseks. Abilinnapea YT vene

koole survestavast tegevusest KAPO üldsust aastaraamatu kaudu teavitaski.

Asjakohatud on kaebaja väited selle kohta, et tema kui eraisiku sõnavabadust on piiratud aas-

taraamatus avaldatuga. YT on eestikeelsele õppele ülemineku takistamisel esindanud järje-

kindlalt Tallinna Linnavalitsuse seisukohti. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et käesolevas koh-

tumenetluses on YT menetluskulud kandnud Keskerakond.

KAPO-l oli õiguslik alus kaebaja kohta andmete avaldamiseks aastaraamatus. Seetõttu on

ebaõige kaebaja arvamus, et KAPO-l puudus alus väärtushinnangute andmiseks. KAPO hin-

nang ei ole põhjendamatu, kuna see on kujundatud õigete asjaolude alusel. Kaebaja ei ole

vaidlustanud fakti, et ta on avalikult nii abilinnapeana kui ka Riigikogu liikmena esitanud

üleskutseid kooli hoolekogudele mitte üle minna eestikeelsele aineõppele. YT on ka ise esita-

nud tõendeid, mis kinnitab vastustaja hinnangu põhjendatust. Sõna „survestama“ ei ole ka

3-12-960

18(24)

halvustava tähendusega. Näiteks on sõna survestama kasutatud meedias järgmises kontekstis:

„Õiguskantsler survestab Riigikogu“ ja „Tallinna Vesi survestas P uurima O tegevust“.

Kaebaja heidab vastustajale ette, et KAPO ei ole haldusmenetluses YT ära kuulanud. Selline

väide on asjassepuutumatu. KAPO tegevusele põhiseadusliku korda ohustada võivate tegevus-

te ennetamisel ei laiene haldusmenetluse seadus, arvestades Kaitsepolitseiameti tegevuse spet-

siifikat JAS 4. peatükis sätestatud volituste teostamisel. Vastupidine käsitlus tähendaks, et

näiteks teabe kogumisel peab amet teavitama isikut, kelle kohta andmeid kogutakse, menetlu-

se alustamisest HMS § 35 lg 1 p 2 alusel. Aastaraamatus ei ole KAPO endise abilinnapea YT

eraellu sekkunud. YT ei vaidlusta asjaolu, et ta on eestikeelsele õppele ülemineku vastane ja et

oma vastuseisu on ta avaldanud avalikult. Järelikult on kaebaja avalikult sidunud vastuseisu

eestikeelsele õppele üleminekuga oma isikuga. Seega ei ole rikutud kaebaja ärakuulamisõi-

gust. KAPO on kaebaja enda poolt avalikult väljaöeldud seisukohtadele eestikeelsele õppele

üleminekuga seoses aastaraamatus andnud omapoolse hinnangu.

Asjaolu, et kohus ei ole oma otsuses kõikidele YT poolt väljaöeldud seisukohtadele viidanud,

et tähenda, et kohus on tõendeid ühekülgselt ning osaliselt hinnanud. Kohus hindab kõiki

tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ja otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus on otsuse lk 9-12 esitanud tõen-

did, millele tuginedes kohus otsuse tegi ning kirjeldanud, millest lähtuvalt ta menetlusosaliste

esitatud väited on tõendatuks lugenud. Asjaolu, et YT tollane ametipositsioon Tallinna linna

koolide juhtkondi ja nende kooli õpilaste lapsevanemaid mõjutas, on üldtuntud ja ei vaja eral-

di tõendamist. YT võttis 2010. - 2011. a venekeelse õppe kaitseks väga intensiivselt sõna

kõikvõimalike meediakanalite kaudu, esines koolides lapsevanematele ning korraldas kooli-

juhtidele kohustuslikke koosolekuid. Sellega andis tollane abilinnapea selgelt mõista, et Tal-

linna Linnavalitsus tegeleb vene õppekeele küsimusega väga tõsiselt ning koolide poolt lange-

tatavad otsused eesti õppekeelele ülemineku edasilükkamiseks on YT isikliku vaatluse all.

Tallinna Haridusametis abilinnapea YT alluvuses töötanud tunnistaja NL kinnitas kohtuistun-

gil, et Tallinnas on raske olla lojaalne korraga Eesti riigile ja kohalikule omavalitsusele, kuna

teatavates hariduspoliitilistes küsimustes on riigi ja linna vahel vastaseis. Nimetatud tunnistaja

ütlus kinnitab, et kui toetada riigi hariduspoliitilisi seisukohti eestikeelsele õppele ülemineku

osas, siis mõjutab see koolijuhi tulevikku.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja on vaidlustanud KAPO aastaraamatus teda puudutavate lausete avaldamise see-

tõttu, et isikuandmed on avaldatud õigusliku aluseta ja eesmärgipäratult, lisaks polnud avalda-

tud teave õige ning kahjustas kaebaja mainet ebaproportsionaalselt. Kaebaja väidab riigi sek-

kumist enda eraellu ja au ning hea nime teotamist. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekon-

na- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei

tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras

tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkes-

tamiseks või kurjategija tabamiseks. Isikuandmete avaldamine on käsitletav PS § 26 eraelu

riivena. PS § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ja head nime teotada. Vastustaja ja kohus leidsid, et

teabe avaldamine toimus IKS § 14 lg 1 p-s 1, JAS § 2 lg-s 1, JAS § 3 lg-s 1 ja JAS § 6 p-s 1

näidatud alustel ning oli vajalik riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitseks, lisaks oli

kaebaja KAPO poolt avaldatud teabes käsitletud seisukohti korduvalt avaldanud ajakirjandu-

ses ja avalikel esinemistel, mistõttu ei saanud nende kordamine aastaraamatus kahjustada kae-

baja au ja head nime, kaebaja etteheide keskendub põhiliselt sõna „survestama“ kasutamisele

3-12-960

19(24)

ning arvestades sõna tähendust, on kaebaja abilinnapea positsioonilt tehtud üleskutseid kooli

hoolekogudele mitte üle minna eestikeelsele aineõppele, põhjendatult peetud survestamiseks.

8. IKS § 5 kohaselt on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhul-

gas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikus-

tamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tege-

mine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustu-

tamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise vii-

sist ja kasutatavatest vahenditest. IKS § 11 lg 1 näeb ette, et juhul, kui andmesubjekt on oma

isikuandmed avalikustanud ise, andnud sama seaduse § 12 kohase nõusoleku nende avalikus-

tamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse alusel, sealhulgas sama paragrahvi lõi-

ke 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele käesoleva seaduse teisi paragrahve.

IKS § 11 lg 2 näeb ette, et isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjandusli-

kul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaaL avalik huvi ning see on

kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kah-

justada andmesubjekti õigusi. IKS § 11 lg 3 kohaselt on andmesubjektil õigus igal ajal nõuda

isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist, välja arvatud juhul, kui

avalikustamine toimub seaduse alusel või kooskõlas sama paragrahvi lg-ga 2 ning andmete

jätkuv avalikustamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi. Isikuandmete avalikus-

tajalt ei saa nõuda avalikustamise lõpetamist selliste andmekandjate suhtes, mille üle andmete

avalikustajal puudub nõude esitamise ajal kontroll.

9. Vaidlust ei ole, et KAPO aastaraamatus andmete avaldamine pole toimunud kaebaja nõu-

solekul ega ajakirjanduslikul eesmärgil IKS § 11 lg 2 alusel. Samuti ei välista IKS teiste pa-

ragrahvide kohaldamist asjaolu, et kaebaja oli oma seisukoha eestikeelsele õppele ülemineku

suhtes ajakirjanduses varem teatavaks teinud, kuna aastaraamatus ei käsitletud pelgalt kaebaja

vaateid, vaid anti hinnang tema tegevusele oma vaadete realiseerimisel. KAPO aastaraamatus

andmete avaldamine on käsitletav avaliku võimu teostamise käigus tehtud toiminguna, mille

puhul on lisaks avaldatud faktiväidete tõelevastavusele ja väärtushinnangute põhjendatusele

oluline ka õigusliku aluse olemasolu andmete avaldamiseks ning menetlusreeglite järgimine

(vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-3-12). Vastustaja väitel andis talle õigusliku aluse andmete tööt-

lemiseks JAS ning seetõttu polnud kaebaja nõusolek, kaasa arvatud kaebaja teavitamine,

andmete töötlemiseks vajalik. IKS § 14 lg 1 p 1 näeb ette, et isikuandmete töötlemine on luba-

tud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. JAS § 5 koha-

selt on Kaitsepolitseiamet julgeolekuasutus. JAS § 2 lg 1 kohaselt on julgeolekuasutuste tege-

vuse eesmärk tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate

vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku

teabe kogumine ja töötlemine. JAS § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt julgeolekuasutus kogub ja töötleb

teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks, kasutades ai-

nult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid, mitme võimaliku abinõu olemasolul kasu-

tab ta sellist, mis isikute põhiõigusi seoses julgeolekuasutuse ülesande täitmisega võimalikult

vähe piirab, kasutada võib abinõu, mis ei piira üksikisiku põhiõigusi ülemääraselt, võrreldes

julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga. JAS § 6 p 1 kohaselt on KAPO ülesandeks riigi põ-

hiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmise ärahoidmine ja tõkes-

tamine ning selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine.

10. Pooled vaidlevad veel selle üle, mida tähendab põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmi-

sele suunatud tegevus. Põhiseadusliku korra vägivaldse muutmise mõistet kasutatakse PS § 48

lg-s

ja

§

lg-s

2. Põhiseaduse

§

lg

kommentaarides

aadressil

http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-48/ on märgitud järgmist. „Põhiseaduslik kord” tähistab

olulisemaid põhiseaduslikke väärtusi, milleks on PS üldpõhimõtted (vabadus, võrdsus, inim-

3-12-960

20(24)

väärikus, demokraatia, sotsiaalne õigusriik, võimude lahusus) ning põhiseaduslike institut-

sioonide olemasolu ja toimimine nende põhiolemuses ja suuremas ulatuses püsivalt. Seega ei

ole põhiseadusliku korra rikkumisega tegemist juhul, kui PS normidest kaldutakse kõrvale

väiksemas, vaieldavamas osas või ka ainult ühekordselt, ohustamata PS normide toimimist

edaspidi. Põhiseaduslik kord on riigi olemasolu seisukohalt tähtis. Üksikisikute kohustus käi-

tuda kooskõlas põhiseadusliku korraga on vajalik piirang vabadusele rajatud riigis ja sellise

riigi püsimise tagatis, seda eriti ühiskonda ja riiki enam mõjutavatel juhtudel, näiteks ühiste-

gevuse puhul ühingute kaudu ning ühiselu kujundamisel erakondade kaudu. Selline riik lubab

üksikisikule vabaduse ja põhiõigused eeldusel, et üksikisik oma õigusi ja vabadust riigi ja

ühiskonna suhtes ei kuritarvita. Põhiseadusliku korra rikkumise korral võib riik seetõttu piirata

ka ühiselu seisukohalt kõige olulisemaid väärtusi, sh ühinemisvabadust. Vägivaldne on selline

tegevus, kus kasutatakse füüsilist jõudu või ohustatakse muul viisil inimeste elu ja tervist (vt

ka § 47 ja § 54 komm-d).

11. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (Jaan Sootak. Priit Pikamäe. Karistussea-

dustik. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2002) § 231 kommentaarides märgitakse,

et vägivalla mõistet tuleb vaadeldud paragrahvis käsitleda laiemalt kui isikuvastaste kuritegu-

de puhul; sellisena võib olla käsitletav ka vägivallaga ähvardamine, kui selle sundiv mõju on

võrreldav inimese kallal toimepandava vahetu füüsilise vägivallaga ning selles mõttes on vä-

givallaks ka nt massistreik. Vastustaja seisukoht, et vägivaldsuse all võib mõista ka seda, kui

põhiseaduslikku korda tahetakse muuta eirates selleks PS 15. peatükis ettenähtud menetlust,

võib samuti teatud tingimustel olla asjakohane.

12. Arvestades eelviidatud sätteid ja selgitusi, saab teha järelduse, et KAPO võib koguda ja

töödelda isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta, kui on põhjendatud kahtlus, et käsit-

letavast tegevusest lähtub oht riigi põhiseadusliku korra püsimisele või territoriaalse tervik-

likkuse säilimisele. Tegemist ei saa olla tõsikindla teadmisega ähvardavast ohust, vaid prog-

noosiga, mis tugineb kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele. Kuna KAPO ülesanne on võtta

ennetavaid meetmeid, ei saa sellisel juhul rääkida KarS 15. peatükis sätestatud kuriteokoossei-

sude elementide tuvastamisest. Ilmne on, et KAPO-l peab olema laialdane õigus isikuandmete

kogumiseks, vastasel korral poleks ennetava tegevuse läbiviimine võimalik – kui isikuandme-

te kogumisega alustada alles kuriteo tunnuste ilmnemisel, on võimatu kuritegu ennetada. Na-

gu eelpool märgitud, tähendab isikuandmete töötlemine ka avalikustamist. Eelnevast tuleneb,

et KAPO poolt kogutud isikuandmete avalikustamist ei reguleeri enam IKS, sest need on ko-

gutud eriseaduse alusel (IKS § 11 lg 1).

13. Samas peab KAPO isikuandmete avaldamise üle otsustades lähtuma JAS §-st 3 – kasuta-

des ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid, mitme võimaliku abinõu olemasolul

kasutades sellist, mis isikute põhiõigusi võimalikult vähe piirab julgeolekuasutuse taotletava

eesmärgiga võrreldes. Lisaks vajab veel hindamist, kas KAPO pidi enne avaldamist küsima

kaebaja seisukoha avaldamise suhtes. JAS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse samas seaduses ette-

nähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades sama seaduse erisusi.

HMS § 40 lg 2 kohaselt tuleb enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis

võib kahjustada tema õigusi, anda isikule võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

JAS § 26 lg 1 kohaselt võib julgeolekuasutus piirata isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu

puutumatusele samas paragrahvis sätestatud juhtudel. JAS § 26 lg 2 kohaselt võib jul-

geolekuasutuse ametnik oma pädevuse piires kuriteo tõkestamiseks siseneda isiku eluruumi,

valdusse või töökohta ilma isiku nõusolekuta või neid läbi otsida julgeolekuasutuse juhi kor-

raldusel riigi julgeoleku tagamiseks või kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või

toimepandava kuriteo kohta ning kui andmete kogumine on vajalik kuriteo tõkestamiseks.

Sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt piiratakse isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu puutu-

3-12-960

21(24)

matusele muu hulgas isikuandmete kogumisega. Isikuandmete avalikustamist eraldi ei regu-

leerita, kuid näiteks JAS § 29 näeb ette, et julgeolekuasutus teavitab isikut, kelle põhiõigusi

sama seaduse §-s 25 või 26 sätestatud viisil piiratakse, kasutatud abinõudest ja põhiõiguste

piiramise asjaoludest viivitamatult, kui see ei ohusta piirangu eesmärki, või sellise ohu lõppe-

misel. Seega tuleb asuda seisukohale, et isikuandmete avalikustamise korral tulnuks KAPO-l

kaebajalt eelnevalt HMS § 40 lg 2 kohaselt arvamust küsida.

14. Õige on vastustaja väide, et riiklik julgeolek sõltub haridus- ja integratsioonipoliitika

edukusest ning venekeelse keeleruumi säilitamisele suunatud poliitika ei tööta kaasa vene-

keelse ühiskonna konsolideerumisele eesti ühiskonda ning võib viia rahvussuhete pingestumi-

seni ja sellega kaasnevate ohtudeni riiklikule julgeolekule. Kuna käesoleva otsuse punktis 12

leidis kohus, et KAPO-l piisab andmete töötlemiseks sellest, et olemas on põhjendatud kahtlus

ohust põhiseaduslikule korrale ja riigi terviklikkusele, tuleb KAPO õigust kaebaja isikuand-

mete kogumiseks jaatada – kaebaja aktiivne tegevus riikliku hariduspoliitika vastu töötamisel

vajas vähemalt lähemat uurimist. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kaebaja isikuandmete avali-

kustamine aastaraamatus oli vajalik KAPO ees seisvate ülesannete täitmiseks. Vastustaja on

märkinud, et andmete avaldamisel oli üldpreventiivne eesmärk – sooviti informeerida ava-

likkust Tallinna Linnavalitsuse ametnikest, kes avalikult töötavad vastu riigi lõimumispoliiti-

kale sedakaudu, et pidurdavad eestikeelsele õppele üleminekut. Arvestades JAS § 6 p 1, sai

KAPO andmete avaldamisel lähtuda eesmärgist hoida ära või tõkestada selles paragrahvis

kirjeldatud tegevus. Aastaraamatus taunitava tegevuse kirjeldamine võib seda eesmärki laie-

mas plaanis täita, kuid JAS § 3 järgimiseks pidi vastustaja kõigepealt kontrollima, kas kogu-

tud andmetest tuleneb, et kaebaja tegevus vastab JAS § 6 p-s 1 kirjeldatule, millest tuleks ava-

likkust teavitada. Kui andmete kogumise ajendid võivad olla nõrgemad, siis arvestades and-

mete avalikustamise tugevamat riivet isiku õigustele, on avalikustamise eeldused rangemad.

15. Aastaraamatus on kaebaja tegevust kirjeldatud peatükis „Põhiseadusliku korra kaitse“

ning kaebajat on iseloomustatud Venemaa kaasmaalaspoliitika elluviijana. Samas on kohtu-

menetluses kindlaks tehtud, et kaebaja levitas nii meedias kui avalikel koosolekutel seisukohta

venekeelse õppe säilitamise vajadusest. Kui üleskutset esitades väljendab isik oma veendumu-

si või vaateid, on tegemist oma PS §-st 45 tulenevate õiguste realiseerimisega ning seda ei saa

käsitleda põhiseadusliku korra vastase tegevusena ka siis mitte, kui venekeelsele haridusele

üleminek on ette nähtud seadusega ning üleskutset esitav linnaametnik omab ametiseisundist

tulenevalt auditooriumi üle tavapärasest suuremat mõju. PS § 45 näeb ette, et igaühel on õigus

vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või

muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja

vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja koha-

like omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või

konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks,

samuti õigusemõistmise huvides. Demokraatlikus õigusriigis ei ole ka kohaliku omavalitsuse

ametnikul keelatud omada ja levitada riigi haridus- ja integratsioonipoliitika osas sellest eri-

nevat seisukohta. Väljendusvabadust oleks PS §-st 45 tulenevalt põhjendatud piirata siis, kui

väljendusvabadust kasutades ohustatakse avalikku korda. Näiteks sisaldab üleskutse otsest või

kaudset üleskutset põhiseadusliku korra muutmisele või riigi territoriaalse terviklikkuse lõh-

kumisele.

16. Vastustaja ja halduskohus on leidnud, et kaebaja ületas väljendusvabadust kasutades luba-

tava piiri ning tema meedias ja avalikel koosolekutel avaldatud üleskutsed kujutasid ohtu põ-

hiseaduslikule korrale ja riigi territoriaalsele terviklikkusele. Halduskohus märkis, et kuigi

kaebaja ei kutsunud üles vägivalla abil eestikeelsele haridusele üleminekut takistama, kasutas

ta avalikes üleskutsetes sõnastust, mis levitasid venekeelse elanikkonna hulgas umbusku ja

3-12-960

22(24)

võõristust Eesti riigi vastu, kujutasid vene kogukonda õigusteta pantvangina, keda Eesti riik

karistamatult alandab ja solvab, ning kutsus üles otsustavalt asuma oma õiguste kaitsele. Hal-

duskohus leidis, et kaebaja poolt esinemistes tehtud võrdlus vägistamisega ja viited pronkssõ-

durile on ohtlikud, sest võivad inimeste peades muunduda ning lõpptulemusena lõppeda vägi-

vallapuhangutega.

17. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Siinkohal on asjakohane viidata Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale - väljendusvabaduse kaitse ei „laiene üksnes informatsioonile ja

ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellise-

le eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või mõnda selle sektorit” (Handyside

vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976). Isikule, kes avaldab oma veendumusi ja ideid ning kutsub

üles kasutama seaduses ettenähtud meetmeid oma õiguste teostamiseks, ei saa ette heita teema

tundlikkusest tulenevat ohtu vägivallapuhangutele.

18. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et KAPO käitus vaidlusaluseid lauseid aval-

dades õigusvastaselt, sest isikuandmete avalikustamine polnud tema ülesannete täitmiseks

vajalik. Seega tuleb kaebaja tuvastusnõue rahuldada sõltumata sellest, kuidas käsitleda avalda-

tud andmeid.

19. Kaebaja on leidnud, et avaldatud väärtushinnangud olid põhjendamatud. Kõigepealt nõus-

tub ringkonnakohus halduskohtuga, et kirjeldades kaebaja tegevust vene koolide survestami-

sena, on KAPO kasutanud väärtushinnangut. Samuti on halduskohus õigesti märkinud, et

väärtushinnangut on võimalik põhjendada, mitte tõendada selle sisu tõesust või väärust,

mistõttu ei saa isiku au teotavat väärtushinnangut ka ümber lükata. Halduskohus luges kaebaja

kohta avaldatud hinnangu põhjendatuks sellega, et kaebaja avaldas meedias eestikeelsele

õppele ülemineku vastaseid artikleid, esines avalikel konverentsidel ja koosolekutel ja

agiteeris vene koole esitama taotlusi venekeelse õppega jätkamiseks. Ringkonnakohtu istungil

ülekuulatud tunnistajad SG, IR, SZ, NS, IL, LK, LF, AT, AK ja IA – taotluse esitanud või

10.03.2011 Tallinna Juhkentali Gümnaasiumis toimunud koolijuhtide koosoolekul osalenud

koolijuhid või kooli hoolekogude juhid, seletasid, et ei tundnud kaebajast lähtuvat survet,

hoolekogud võtsid otsuse taotluse esitamiseks vastu õpilaste või lastevanemate survel või

konkreetse kooli olukorrast lähtudes. Asjaolust, et enamus koole esitas taotluse vahetult pärast

10.03.2011 toimunud koosolekut, ei saa teha järeldust, et sellel koosolekul toimus

surveavaldus vene koolidele. Taotluse saksakeelse õppe lubamiseks esitas 14. märtsil 2011

näiteks ka Tallinna Saksa Gümnaasium. Ilmselt oli tegemist sellega, et linnavolikogu soovis

kõik taotlused üheks kuupäevaks kokku koguda ning korraga esitada. Halduskohtus

ülekuulatud tunnistaja NL ütlused kinnitavad seda seisukohta. Tunnistaja NL ei kinnitanud

koolide survestamist, ta väitis, et koolid otsustasid taotluse esitamise ise, kuid neid suunati.

Koolide iseotsustust taotluste esitamise üle kinnitab muu hulgas ka asjaolu, et ainult pooled

Tallinna venekeelsetest koolidest esitasid taotlused. Tunnistajad NL ja IK kirjeldasid kaebaja

esinemisi kui väga emotsionaalseid ja manipuleerivaid. Ka manipuleeriv esitlusviis ega ka

mitte ebaõigete statistiliste andmete esitamine ei ole hinnatav käitumisena, mida kirjeldada

survestamisena. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab sõna „surve“

pealekäimist, mõjutamist vägivalla või ähvardusega, sundi või nõudmist ning võib olla

avaldatud näiteks poliitilisel, majanduslikul, ideoloogilisel või administratiivsel moel.

Vastustaja pole esitanud ka selliseid tõendeid, mis viitaksid kaebaja koostööle IÕTK-ga.

Asjaolu, et kaebaja esines ka IÕTK poolt korraldatud üritustel samasisuliste sõnavõttudega, ei

anna alust tõsikindlaks veendumuseks kooskõlastatud tegevusest.

20. Seega on põhjendatud kaebaja väide, et KAPO avaldas ebakohaseid väärtushinnanguid.

Eeltoodust tulenevalt tuleb halduskohtu otsus tühistada ning asjas tuleb teha uus otsus.

3-12-960

23(24)

21. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja nõudeid. IKS § 21 lg 2 näeb ette, et juhul, kui

isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil õigus nõuda

isikuandmete töötlemise lõpetamist; isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu või-

maldamise lõpetamist; kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist. IKS § 23 kohaselt,

kui andmesubjekti õigusi isikuandmete töötlemisel on rikutud avaliku ülesande täitmise käi-

gus, on andmesubjektil õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduses

sätestatud alustel ja korras. Kaebaja nõuded KAPO kohustamiseks vaidlusalust lauset digitaal-

sest aastaraamatust kustutama või kinni katma ja pressiteate: „Kaitsepolitseiamet teatab, et on

12.04.2012 avaldatud aastaraamatus avaldanud YT kohta õigusvastaselt alljärgneva väite: YT

on koostöös Inimõiguste Teabekeskusega survestanud Tallinna koole esitama linnavolikogule

taotlusi. Tegemist on ebakohase väärtushinnanguga, mille avaldamine Kaitsepolitsei poolt oli

õigusvastane.“ avaldamiseks tuleb rahuldada. Kaebaja nõue aastaraamatu eksemplaride kõr-

valdamiseks Rahvusraamatukogust, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Sisekaitseakadeemia

raamatukogudest ning maakondade keskraamatukogudest tuleb jätta rahuldamata. IKS § 11 lg

3 teise lause kohaselt ei saa isikuandmete avalikustajalt nõuda avalikustamise lõpetamist sell-

iste andmekandjate suhtes, mille üle andmete avalikustajal puudub nõude esitamise ajal kont-

roll.

22. Kaebaja on esitanud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus leiab, et

kaebaja õiguste rikkumine polnud sedavõrd raske, et õigustada RVastS § 9 lg 2 kohaselt mit-

tevaralise kahju hüvitamist rahas. RVastS § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja

näol on tegemist poliitikuga ja avaliku elu tegelasega, kes oli oma seisukohti eestikeelsele

õppele ülemineku vastu meedias laiaulatuslikult kajastanud. Kaebaja kohta avaldatud andmed

ei ulatu sügavale erasfääri, vaid olid lahutamatult seotud tema poliitilise ning abilinnapea te-

gevusega. Seega eraelu puutumatust sügavalt ei riivatud. HKMS § 41 lg 5 kohaselt, kui seadu-

sest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus

jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise välja-

mõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja õiguste taastamiseks piisab vastustaja tegevuse õigusvasta-

seks tunnistamisest ning kaebaja teiste nõuete rahuldamisest.

23. HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu la-

hendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kae-

baja taotles halduskohtus riigilõivu summas 250 eurot ning esindajakulude summas 17 732,76

eurot hüvitamist. Kaebaja kohtukulude taotluse saatis advokaadibüroo Lextal advokaat Mag-

nus Braun 22.10.2012 kell 12:58 (kohtuistung lõppes samal päeval kell 14:23) e-kirjaga koh-

tuniku ja Tallinna Halduskohtu meiliaadressile. 22.10.2012 kohtuistungi protokollist nähtub,

et kaebaja ega tema esindajad pole kohtuistungi ajal menetluskulude taotlust ega nimekirja

esitanud või viidanud sellele, et nimekiri ja kuludokumendid saadeti e-kirjaga istungi ajal.

HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne koh-

tuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad

osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esita-

takse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja me-

netluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna koh-

tuistungi ajal kohtuniku meiliaadressile või kantseleisse saadetud taotlust ilma vastava tähele-

panu juhtimiseta istungil viibiva kohtukooseisu ja menetlusosaliste tajuulatusse ei jõua, ei saa

nad ka selle taotluse osas oma seisukohta avaldada. Seega tuleb käesoleval juhul lugeda, et

taotlust enne kohtuvaidlusi ei esitatud ning HKMS § 109 lg 1 kohaselt jäävad halduskohtus

taotletud õigusabikulud välja mõistmata. Hüvitada tuleb riigilõiv summas 250 eurot.

3-12-960

24(24)

24. Ringkonnakohtus on kaebaja tasunud 250 eurot riigilõivu. Lisaks taotles kaebaja 15 600

euro õigusabikulude väljamõistmist vastavalt 12.03.2014 arvele nr 2014/03/006 ja 05.02.2013

arvele nr 2013/02/004. 05.02.2013 arvel on kajastatud järgmine teenus „Õigusabi Advokaadi-

büroo Lextal poolt vastavalt 13.12.2012 sõlmitud kokkuleppele: Apellatsioonkaebuse koosta-

mine ja edastamine haldusasjas nr 3-12-960 (YT vs Kaitsepolitseiamet). Riigilõiv“. Makse-

korralduse nr 4299 alusel on 05.02.2013 tasutud 7 890 eurot vastavalt 12.12.2012 kokkuleppe-

le. Arvel nr 2014/03/006 on kajastatud järgmine teenus “Õigusabi Advokaadibüroo Lextal

advokaatide Üllar Talviste ja Oliver Nääs poolt: materjalide analüüs, nõupidamised, kohtuis-

tungiks ettevalmistus, osalemine kohtuistungil“. Maksekorralduse nr 4922 kohaselt on

06.01.2014 tasutud kokkuleppe „22-11-2013“ alusel 2500 eurot ja numbrita maksekorralduse-

ga 06.02.2014 sama kokkuleppe alusel 2500 eurot. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asjaga

seotud kuludena on apellatsioonimenetluses kantud 250 eurot riigilõivu ja 7200 eurot õigusa-

bikulusid. Kuigi maksekorraldusel nr 4299 ja 05.02.2013 arvel näidatud kokkuleppe kuupäe-

vad erinevad ühe päeva võrra, võib tegemist olla kirjaveaga, arvel ja maksukorraldusel näida-

tud summad on ühitatavad ning seega saab tuvastada menetluskulude kantuse käesolevas

kohtuasjas. Maksekorraldustega nr 4922 tasutud summade seotus käesoleva kohtuasjaga ja

seega kulude põhjendatus pole selge, sest kokkulepet „22-11-2013“ ei ole kohtule esitatud,

kulusid põhjendav arve kannab tasumisest tunduvalt hilisemat kuupäeva (12.03.2014) ning

selles pole sellisele kokkuleppele viidatud. Arvestades käesoleva asja keerukust ja mahtu

(täiendavate tõendite kogumine) ning kaebuse osalist rahuldamist (HKMS § 108 lg 2, ring-

konnakohtu hinnangul moodustab rahuldamata jäänud raamatute kõrvaldamise nõue 10% asja

mahust), on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaebaja kasuks välja mõista riigilõivu

katteks 450 eurot ja 6480 eurot õigusabikulude katteks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe