3-12-741/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 11.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-741 Haldusasi A.G. ) kaebus Politseija Piirivalveameti 27.03.2012. a otsuse nr 15.3-3/146-1 „Tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest keeldumise otsus“ tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 01.10.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.G. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.G. Esindaja Jelena Karzetskaja Vastustaja Politseija Piirivalveamet (PPA) RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Halduskohtu 01.10.2012. a otsus ja lõpetada asja menetlus.

2. Tagastada kaebajale 20.02.2013. a taotluse lisana esitatud 10.01.2013. a dokument pealkirjaga „Kinnipeetava iseloomustus“.

3. Tagastada kaebajale riigilõiv summas 30,97 eurot ja kanda see tema arvele Swedbankis nr XXXXXXXXXX.

4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 100 eurot menetluskulu ja kanda see kaebaja arvele Swedbankis nr XXXXXXXXXX. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja kannab Harju Maakohtu 24.05.2010. a otsuse alusel kriminaalasjas nr 1-06-2806 narkokuritegude eest mõistetud 9 aasta ja 8 kuu pikkust vangistust Viru Vanglas. Kaebaja on kodakondsuseta isik.

2. 26.11.2009 esitas kaebaja Kodakondsusja Migratsiooniametile (KMA, alates 01.01.2010 PPA) tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluse elama asumiseks Eestis alaliselt elava abikaasa juurde kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lõike 2 alusel (I kd, tl 89−89p). Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluse menetluse käigus on tuvastatud, et kaebaja on saabunud Eestisse väidetavalt 1987. aastal ning teda on korduvalt karistatud raskete rahvatervisevastaste kuritegude eest.

3. 07.06.2011. a otsusega nr 15.3-04/196 (I kd, tl 74−75p) keeldus PPA kaebajale tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest kuni 30.09.2010 kehtinud VMS § 12 lg 4 p-de 5 ja 8 ning § 13¹ lg 3 alusel, mille kohaselt tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud; keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ning kui välismaalasel puudub Eestis elamise luba või esinevad muud asjaolud, mis on aluseks tööloa andmisest keeldumisele. Kaebaja vaidlustas nimetatud haldusakti halduskohtus ning Tartu Halduskohus rahuldas 17.11.2011. a otsusega asjas nr 3-11-1557 (I kd, tl 42−44, 161−163) kaebaja kaebuse, tühistas PPA 07.06.2011. a otsuse nr 15.3-04/196 ning kohustas PPA-d kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus leidis 17.11.2011. a otsuses, et vaidlusalune otsus sisaldab ainult kaebaja poolt väljasaatmise võimatuse kohta esitatud väidete kirjeldust ning loetelu tehtud järelepärimistest ja neile antud vastustest, kuid küsimust ei ole sisuliselt käsitletud ja puuduvad vähimadki viited sellele, milliste kaalutluste tulemusel jõuti järeldusele, et on olemas riik, kes peab ta vastu võtma, ning kuhu teda on vabanemise järgselt võimalik välja saata. Kohtu hinnangul on tegemist niisuguse menetlusveaga, mis võis oluliselt mõjutada otsuste sisu. Tulenevalt kohtuotsusest võttis PPA 06.12.2011 kaebaja tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluse uuesti menetlusse (I kd, tl 80).

4. 27.03.2012. a otsusega nr 15.3-3/146-1 (I kd, tl 24−41) keeldus PPA kaebajale tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest kuni 30.09.2010 kehtinud VMS § 12 lg 4 p 5 ja 8 ning § 131 lg 3 alusel, so PPA 07.06.2011. a otsusega nr 15.3-04/196 samadel alustel. 27.03.2012. a otsuses on kirjeldatud kaebaja poolt toimepandud kuritegusid ja selle eest talle määratud karistusi ning arvestades tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust leiab PPA, et kaebajat võib pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks, millest tulenevalt on põhjendatud talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine, kuna avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema pikaajalised sidemed Eestiga. Samuti leiab PPA, et kaebaja näol on tegemist niivõrd ohtliku kurjategijaga, kellele ei ole tähtajalise elamisloa andmine õigustatud isegi juhul, kui tema väljasaatmine on perspektiivitu.

5. 08.04.2012 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA 27.03.2012. a otsuse nr 15.3-3/146-1 „Tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest keeldumise otsus“ ning teha PPA-le ettekirjutus kaebajale tähtajalise elamisloa ja tööloa andmiseks (I kd, tl 1−22).

a) Kaebaja selgitab, et on Eesti Vabariigiga perekondlikult seotud – Eestis elavad tema pikaajalist elamisluba omav abikaasa, poeg ja kasupoeg. Kaebaja leiab, et kuna ta on määratlemata kodakondsusega isik, kes on Eestis elanud rohkem kui 20 aastat, on tema väljasaatmine ilmselt võimatu vastuvõtva riigi puudumise tõttu. Aserbaidžaaniga, mis on kaebaja sünnimaa, ei ole tal mingit sidet. Samuti puudub kaebajal side Aserbaidžaanis elavate täiskasvanud laste ja sugulastega. Kaebaja leiab, et kuni 30.09.2010 kehtinud VMS võimaldab anda ja pikendada VMS § 12 lg 4 p-des 5 ja 8 nimetatud välismaalastele elamisluba erandina ning see säte on temale kohaldatav. Kaebaja viitab oma kaebuses erinevatele Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) seisukohtadele ning leiab, et teda kui pikka aega riigis elanud isikut loetakse integreeritud isikuks, keda ei saa välja saata hoolimata süüdimõistvate kohtuotsuste laadist ja teda ei saa ühtegi riiki välja saata ka põhjusel, et puudub riik, kes peab ta vastu võtma ning talle elamisloa andmisest keeldumine on vastuolus EIÕK artiklitega 3 ja 8, Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-des 26 ja 27 sätestatuga, Euroopa

Liidu direktiividega ja Riigikohtu halduskolleegiumi praktikaga. Seega on vaidlustatud otsuse tagajärjeks kaebaja perekonnaelu riive ja olukord, kus kaebaja on sunnitud ka edaspidi Eestis viibima elamisluba omamata, mis võib osutuda ebainimlikuks ja ebaväärikaks kohtlemiseks ja tuua kaasa riigi vastutuse.

b) Kaebaja leiab, et PPA 27.03.2012. a otsus on olulises osas motiveerimata ja ei erine halduskohtu poolt tühistatud 07.06.2011. a PPA otsusest, sest sellest ei nähtu, kas on olemas riik, kes peab ta vastu võtma ning kuhu teda on vabanemise järgselt võimalik välja saata. Vastustaja ei ole arvesse võtnud ega analüüsinud kaebaja sotsiaalsete ja kultuuriliste suhete puudumist teiste riikidega. Lisaks märgib kaebaja, et PPA esindajad selgitasid küll eelnevas kohtumenetluses, et juhul, kui ükski riik ei kinnita tema kodanikuks olemist, ega võta teda tagasi, lahendatakse elamisloa taotlus isiku kasuks, kuid vaatamata sellele ei ole PPA oma lubadust täitnud ning on ka teisel korral põhjendamatult keeldunud kaebajale elamisloa andmisest.

c) 10.04.2012 saabus halduskohtule ka kaebaja esindaja poolt koostatud kaebus (I kd, tl 47−48), milles on samuti taotletud PPA 27.03.2012. a otsuse nr 15.3-3/146-1 tühistamist.

6. Tartu Halduskohus jättis 01.10.2012. a otsusega (I kd, tl 174−177) kaebuse rahuldamata.

a) Vaidlusalune otsus on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest kuni 30.09.2010 kehtinud VMS § 12 lg 4 p-de 5 ja 8 kohaselt tähtajalist elamisluba ei antud ega pikendatud välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud ning keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Kaebaja taotleb elamisluba elama asumiseks Eestis elava abikaasa juurde, kuid otsuse tegemise ajal viibib ta Viru Vanglas, kus ta kannab Harju Maakohtu 24.05.2006. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-2806 karistusseadustiku § 184 lg 2 p 1 ja 2 alusel määratud 9 aasta ja 8 kuu pikkust vangistust, mis lõpeb 20.08.2014. Seega kuulub ta nende isikute hulka, kellele sai tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks anda VMS varasema redaktsiooni § 12 lg 5 alusel vaid erandina. Sama redaktsiooni § 131 lg 3 kohaselt tuli tööloa andmisest keelduda, kui välismaalasel puudub elamisluba. Vaidlustatud otsuses on PPA põhjalikult kirjeldanud kõiki faktilisi asjaolusid, selles sisalduvad viited õigusaktide asjakohastele sätetele, otsus on kaalutletud, põhjendatud ja üheselt mõistetav ning seega vastab kõigile neile nõuetele.

b) Kuni 30.09.2010 kehtinud VMS § 12 lg 8 alusel ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Sama seaduse redaktsiooni § 12 lg 6 ja § 12 lg 4 p 8 järgi loetakse isikut, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ohuks Eesti riigi julgeolekule. PPA poolt kohtule esitatud dokumendid kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid, (kuigi ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks mingi riigi kodanik, ei ole tuvastatud ka kaebaja väljasaatmise võimatust), kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja on seda ka teinud ja viidanud seejuures oma pikaajalisele Eestis elamisele, siin elava perekonnaga seotud õiguste rikkumisele ning sidemete puudumisele Aserbaidžaaniga, kuid ei ole ümber lükanud PPA väiteid ja põhjendusi temast tuleneva ohtlikkuse kohta.

c) PPA otsuses on kõiki kaebaja väiteid põhjalikult käsitletud ning leitud, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine ning välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eesti elamisluba. Seega leidis PPA, et sellistele tunnustele vastava välismaalase suhtes erandi tegemine ja talle erandina tähtajalise elamisloa andmise õigustatuse küsimus taandub sisuliselt sellele, kas sellist isikut iseloomustavaid konkreetseid asjaolusid arvestades on tal mingisuguseid kaalukaid põhjusi, mille kaitse vajadus kaalub üles avaliku huvi ja riigi julgeoleku. Seejuures on haldusorgan leidnud, et kaebaja poolt toimepandud kuriteod kahjustavad olemuselt Eesti elanikkonna elu ja tervist – kaebaja näol on tegemist avalikule korrale ja riigi julgeolekule niivõrd ohtliku isikuga, kellele ei saa elamisluba anda julgeoleku kaalutlustel, sest avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema pikaajalised sidemed Eestiga. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist ei välista asjaolud, et kaebajal on Eestis pere või et oma päritoluriigi, Aserbaidžaaniga, puuduvad tal mistahes sidemed. PPA on vaidlusaluse otsuse tegemisel rakendanud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest ja kaalunud kõiki asjaolusid.

d) Halduskohtu hinnangul tuleb suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist pidada riigi julgeoleku ja avaliku korra seisukohast äärmiselt ohtlikuks kuriteoliigiks ning sellise kuriteo eest karistatud isikule Eesti tähtajalise elaniku elamisloa andmiseks peaksid olema väga kaalukad põhjused. PPA on antud juhul õigesti ja põhjendatult leidnud, et kaebaja puhul selliseid põhjusi ilmselgelt ei esine.

e) PPA on õigesti leidnud, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule, õigus elamisloale ei ole absoluutne ning riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada otsuse mõju tema perekonnaelule. Kaebajalt ei ole võetud ära võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid ta ise on oma kuritegeliku tegevusega põhjustanud olukorra, kus tema perekonnaelu elamise võimalus on piiratud seoses süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Seega kaebaja õigused on piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistuste tõttu ning kuivõrd konventsioonist ei tulene lepinguosalises riigis pikaajaliselt elanud immigrandile õigust selles riigis viibida, siis ei olnud kaebajale tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest keeldumine ebaproportsionaalne.

f) Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuna kaebaja on toime pannud raske rahvatervisevastase ja majandusalase kuriteo, on ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane. Asjaolud, et kaebaja on pikka aega Eesti riigis elanud, ta omab siin perekondlikke suhteid, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 01.10.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (II kd, tl 4−6p), milles palub halduskohtu otsuse täielikult tühistada ning tunnistada kehtetuks PPA 27.03.2012. a otsus nr 15.3-3/146-1 ja teha PPA-le ettekirjutus taotluse uuesti läbivaatamiseks.

a) Vastustaja, vaadates kaebaja elamisloa taotlust 27.03.2012 uuesti läbi, pidi tulenevalt halduskohtu poolt haldusasjas 3-11-1557 antud suunistest uurima, kas on olemas riik, kes peab kaebaja vastu võtma ning teda on vabanemise järgselt võimalik sinna välja saata. Kui antud riik on olemas, pidi vastustaja oma otsuses selgitama, milliste kaalutluste tulemusel järeldusele jõuti. Kui antud riik puudub, siis senise kohtupraktika järgi pidi vastustaja aga tegema otsuse kaebaja kasuks. Vastustaja ei ole vastanud Tartu Halduskohtu poolt tõusnud küsimustele ega parandanud menetlusvigu. Otsuses puuduvad selgitused selle kohta, kas on olemas riik, kes peab kaebaja vastu võtma, kas teda on vabanemise järgselt võimalik sinna välja saata ning milliste kaalutluste tulemusel sellisele järeldusele jõuti. 27.03.2012. a otsus ei erine 07.06.2011. a PPA otsusest, mis tühistati novembris 2011. Kaebaja leiab, et eelnev on tuvastatud ka halduskohtu istungil vastustaja poolt antud selgitustega. Kaebaja leiab, et PPA pidi taotluse läbivaatamisel andma hinnangu, kas PPA-l on kava, kuidas väljasaatmist sunniviisiliselt kohaldada ning kas selle kava alusel on väljasaatmine võimalik. Juhul, kui vastus küsimustele on eitav, siis pidi PPA tunnistama, et väljasaatmine on muutnud perspektiivituks ja tegema otsuse isiku kasuks.

b) Kaebaja leiab, et otsuse tegemisel ei ole võetud arvesse kõiki asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid ning järelikult on otsus vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebaja on arvamusel, et talle on võimalik anda erandina elamisluba. Ta on kodakondsuseta isik, kes asus Eestisse elama enne 1990. aastat, elades Eestis juba rohkem kui 20 aastat. Peale Narva ei ole tal muud elukohta. Tal on Eestis perekond ning tema abikaasal on Eesti pikaajalise elaniku elamisluba. Nad elavad koos ühtse perena PS §-de 26, 27 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) tähenduses ning perekonnas kasvatatakse 2 last. Kaebajal puuduvad perekondlikud ja ühiskondlikud sidemed Venemaa või Aserbaidžaaniga. Apellandile elamisloa andmisest keeldumisel on ta sunnitud ka edaspidi viibima Eestis elamisluba omamata, kuna tal puudub võimalus asuda elama teise riiki. Juba asjaolu, et riigil ei ole võimalust saata isikut välja, kuid ei väljasta talle samas elamisluba koos perega elama asumiseks, võib osutada ebainimlikuks ja ebaväärikaks kohtlemiseks. Käesolevas asjas on selge, et kaebajat ei saa ühtegi riiki välja saata, kuna puudub riik, kes teda vastu peab võtma. PPA on teinud järelepärimisi Interpoli kaudu kaebaja kodakondsuse suhtes nii Aserbaidžaani kui Venemaale ning on saanud eitava vastuse – kaebaja on kodakondsuseta isik. Pelgalt etnilise tunnuse ja lähisugulaste olemasoluga selles riigis ei saa põhjendada seisukohta, et nimetatud riik võib määratlemata kodakondsusega isiku jaoks olla vastuvõtvaks riigiks.

c) Kaebaja on pikaajalise elaniku perekonnaliige, mistõttu peavad talle laienema täiendavad tagatised, mis on sätestatud kolmandate riikide kodanike staatuse kohta ning Euroopa Nõukogu 22.09.2003. a direktiivis 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasjale Üner vs. Madalmaad, milles kohus oli arvamusel, et väljasaatmise küsimuse läbivaatamisel on vaja võtta arvesse ka sotsiaalse, kultuurse ja perekonnasuhete olemasolu elukohariigi ja riigiga, kuhu ta välja saadetakse. Kaebaja soovib võtta osa oma perekonna ülalpidamisest, hoolitseda oma abikaasa ja laste eest, milleks tal on õigus tulenevalt PS §-st 26.

d) Kaebajale elamisloa andmisest keeldumine on vastuolus EIÕK artiklitega 3 ja 8, EL Nõukogu direktiividega ning Riigikohtu halduskolleegiumi praktikaga.

8. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (II kd, tl 18−21p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

a) Asjaolu, et Tartu Halduskohus on haldusasjas nr 3-11-1557 tehtud otsuses kohustanud PPA-d kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama, ei tähenda seda, et kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus oleks teistkordsel läbivaatamisel tulnud ilmtingimata rahuldada. Käesoleva vaidlusaluse otsuse tegemisel on haldusorgan teinud täiendavaid menetlustoiminguid, põhjalikult kaalunud isikuga seotud asjaolusid ning vastavalt esitatud materjalidele teinud põhjaliku, kaalutletud otsuse. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt saab kaebajat käsitada ohuna Eesti riigi julgeolekule ja kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised. Kaebajat on korduvalt karistatud raskete rahvatervisevastaste kuritegude eest, ta on korduvalt toime pannud narkootikumidega seotud rikkumisi, jätkanud õigusvastast tegevust vangistuses olles ja hinnatud vangla poolt ohtlikuks. Seega on kaebaja teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend.

b) Halduskohus on õiguspäraselt leidnud, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist ei välista asjaolud, et kaebajal on Eestis pere või et tal puuduvad sidemed oma päritoluriigi, Aserbaidžaaniga. Riikidel on õigus, silmas pidades rahvusvahelist õigust ja arvestades oma lepinguliste kohustustega, kontrollida välismaalaste sissesõitu, elamist ja väljasaatmist riigist (EIK 20.10.2011 otsus kohtuasjas Samina vs. Rootsi, nr 55463/09 p 44). Riikidel on õigus rakendada meetmeid isikute suhtes, kes on süüdi mõistetud kriminaalkuritegude toimepanemises selleks, et kaitsta ühiskonda. Selle hindamisel, kas kaitstav huvi on ühiskonna põhihuvi, tuleb arvesse võtta süüteo kvalifikatsiooni, määratud ja kantud karistusi ja kuriteo korduvuse ohtu. Kuna uimastisõltuvus on nuhtlus üksikisikule ning majanduslik ja sotsiaalne oht inimkonnale, siis narkootiliste ainetega grupiviisiline kaubitsemine võib olla nii intensiivne, et ähvardab otseselt kogu rahvastikku või selle suure osa rahu ja füüsilist julgeolekut. Seega, lähtudes riigi julgeolekust ning ühiskondlikust turvalisusest, aga samuti riigis viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitsest, on põhjendatud kaebajale elamisloa andmisest keeldumine. Riik ei ole kohustatud andma elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuritegusid, millega on kahjustatud teiste isikute õigushüvesid ning rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt ei ole riigil kohustust aktsepteerida välismaalase elukohavalikut. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajale oleks tehtud lahkumisettekirjutus ja asutud seda sundtäitma. PPA leiab, kaebaja peab ise korraldama oma lahkumise.

c) Asjaolu, et kaebaja on riigis viibinud väga pikka aega, siin elanud ja töötanud, siin elavad tema lähedased abikaasa ja alaealise lapse näol, ei kaalu antud juhul üles kaebaja enda teadlikust tegevusest põhjustatud ohtu Eesti riigi julgeolekule. Riigil puudub kohustus niisugusele isikule igal juhul elamisja tööluba anda. PPA on kaebaja elamisloa menetluse käigus hinnanud perekonnaelu koosmõjus teiste asjaoludega, sh isiku karistatusega. Samuti on PPA arvesse võtnud kaebaja põhiõigusi, kuna riigi otsustusulatust piiravad eelkõige perekonnaja eraelu sätted. Õigusest perekonnaelule ei tulene aga riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. PPA on õiguspäraselt hinnanud vaidlusaluse otsuse mõju kaebaja perekonnaelule ja leidnud, et perekonnaelu riive ei kaalu üles vajadust kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja avalikku korda kaebajast lähtuva ohu eest. Kaebaja poolt toime pandud kuriteo raskus kaalub antud juhul üle isiku õiguse perekonnaelule. Kaebajal on võimalik elada perekonnaelu ka väljaspool Eestit ja seda ei ole apellandilt ära võetud.

9. 19.02.2013 esitas kaebaja kohtule taotluse (II kd, tl 24−25) võtta täiendava tõendina asja juurde Viru Vangla poolt ennetähtaegselt vangistusest vabastamise menetluse raames kaebaja kohta koostatud iseloomustus.

10. Vastustaja leiab kaebaja 19.02.2013. a taotlusele esitatud vastuses (II kd, tl 33−34), et kaebaja iseloomustuse tõendina asja juurde võtmine ei muuda kuidagi haldusorgani otsust, sest käesoleva menetluse raames ei ole põhiküsimuseks kaebaja Eestist väljasaatmist perspektiivikus, vaid elamisja tööloa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasus.

11. 22.08.2013 esitas kaebaja kohtule taotluse (II kd, tl 39−40), milles palub kohtul minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele ning tunnistada vaidlusalune haldusakt õigusvastaseks. Taotluses märgib kaebaja, et seoses sellega, et 21.06.2013 väljastas PPA kaebajale elamisja tööloa, ei ole tühistamisnõue enam asjakohane. Kaebaja sõnul seisneb tema põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamisel rikutud õiguste eest kahju hüvitamise nõude esitamises tulevikus. Samuti palub kaebaja taotluses vastustajalt välja mõista kaebaja poolt kantud menetluskulud 30 eurot tasutud riigilõivu eest ja juriidilise õigusabi eest kantud kulud summas 565 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb tühistada ja asja menetlus lõpetada.

13. Halduskohus menetles kaebaja tühistamisja kohustamiskaebust, mille eesmärgiks oli elamisja tööloa saamine. 21.06.2013 väljastas PPA kaebajale elamisja tööloa. Seega on PPA kaebaja taotluse tänaseks rahuldanud. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

14. 22.08.2013 esitas kaebaja ringkonnakohtule taotluse tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekuks (II kd, tl 39−40). Tulenevalt HKMS § 152 lg-st 2 ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Sisuliselt tähendab see seda, et kaebuse rahuldamise korral peaks otsus kuidagi võimaldama kaebaja positsiooni parandada. Ringkonnakohus leiab, et siin tuleb rakendada sarnaseid kriteeriume kui tuvastamiskaebuse korral. Kaebaja esitas elamisja tööloa taotluse 26.11.2009. 01.10.2010 jõustus uus välismaalaste seadus, mis muutis ühtlasi elamisja tööloa väljastamise aluseid. VMS § 308 sätestab, et enne praegu kehtiva redaktsiooni jõustumist esitatud taotlused ja avaldused vaadatakse läbi taotluse või avalduse esitamise ajal kehtinud tingimustel ja korras. See tähendab, et juhul, kui ringkonnakohus kaebaja nn jätkutuvastamiskaebuse sisuliselt läbi vaataks ja selle rahuldaks, ei oleks kaebajal sellest abi. Vana seadus on kehtivuse lõpetanud. Uue redaktsiooni järgi kehtivad aga uued alused, mida vana redaktsiooni osas kujundatav seisukoht ei mõjuta. Kaebaja sõnul seisneb tema põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamisel rikutud õiguste eest kahju hüvitamise nõude esitamises tulevikus. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja kannab karistust Viru Vanglas. Elamisja tööloa väljastamisega viivitamine PPA poolt ei saanud tekitada kaebajale kuidagi ei materiaalset ega immateriaalset kahju. Kuna HKMS § 152 lg 2 nõue, et menetluse jätkamine peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks, ei ole täidetud, siis ei kohaldu HKMS § 152 lg 2. Järelikult tuleb menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi lõpetada. Seetõttu tühistab ringkonnakohus HKMS § 200 p 5 alusel halduskohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse.

15. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse, siis puudub vajadus koguda käesolevas asjas täiendavaid tõendeid. Seetõttu tagastab ringkonnakohus kaebajale 20.02.2013. a taotluse lisana esitatud 10.01.2013. a dokument pealkirjaga „Kinnipeetava iseloomustus“.

16. Kui kohus lõpetab asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi, siis tuleb HKMS § 104 lg 5 p 3 alusel tasutud riigilõiv kaebajale tagastada. Kaebaja on tasunud halduskohtus riigilõivu 15,97 eurot (tl I-57) ja ringkonnakohtus 15 eurot (tl II-12), kokku seega 30,97 eurot. See summa tuleb kanda kaebaja taotluse kohaselt tema arvele Swedbankis nr XXXXXXXXXX.

17. Kaebaja on lisaks taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 565 eurot. HKMS § 108 lg 6 järgi kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Ringkonnakohus märgib, et põhjendamiskoormus seose puudumise osas lasub vastustajal (vrd K. Palm. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, lk 397).

Nagu näitab PPA poolt 11.12.2013 ringkonnakohtule saadetud kinnitus, sai vastustaja kaebaja menetluskulude hüvitamise taotluse kätte 06.12.2013. Vastustaja ei ole seose puudumist väitnud ega põhjendanud. Samuti ei ole vastustaja menetluskulude põhjendatusele ega suurusele vastu vaielnud. Ringkonnakohus juhib aga kaebaja tähelepanu sellele, et HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu.

Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja on ringkonnakohtule esitanud neli arvet kuupäevadega 22.06.2011 summas 200 eurot (tl 46), 09.11.2011 summas 100 eurot (tl 48), 02.05.2012 summas 150 eurot (tl 44) ja 08.11.2012 summas 115 eurot (tl 42). Tartu Halduskohus tegi käesolevas asjas otsuse 01.10.2012. Seega on neljast arvest kolm – 22.06.2011. a, 09.11.2011. a ja 02.05.2012. arve – esitatud enne halduskohtu otsuse tegemist.

Kuna nimetatud arved on jäetud tähtaegselt esitamata, siis nende eest ringkonnakohus kulusid välja ei mõista ja menetluskulude hüvitamise taotlus jääb neil märgitud summade ulatuses (kokku 450 eurot) rahuldamata. Täiendavalt osutab ringkonnakohus sellele, et kaebaja on taotlenud kahekordselt riigilõivu hüvitamist, kuna on soovinud, et ringkonnakohus mõistaks lisaks kahes astmes kantud riigilõivule välja 565 eurot. Seejuures kajastub 01.11.2012. a arvel (tl 42) eraldi reana ka riigilõiv 15 eurot. Seega ei kuulu menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldamisele ka nimetatud 15 euro ulatuses.

Ülejäänud osas kuulub menetluskulude hüvitamise taotlus vastuväite puudumise tõttu rahuldamisele ja kaebajale tuleb vastustajalt välja mõista 100 eurot. Summa tuleb kanda kaebaja taotluse kohaselt tema arvele Swedbankis nr XXXXXXXXXX.

18. Ringkonnakohus selgitab, et kuna tühistab käesolevas asjas halduskohtu otsuse ja lõpetab käesoleva määrusega asja menetluse, siis ei tee ringkonnakohus käesolevas asjas otsust.

Agu Timmi Einar Vene Madis Ernits