3-14-50351/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht 11.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50351 Haldusasi RR kaebus Vabariigi Valitsuse 05.05.2011 korralduse nr 219 õigusvastasuse kindlakstegemiseks, Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsuse nr 109 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tühistamiseks, Tallinna linnas trammide väljavahetamise keelamiseks, Tallinna linna kohustamiseks kehtestada automaks, ummikumaks jt maksud Menetlusosalised Kaebaja – RR Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus RR määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta RR määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 määruse haldusasjas nr 3-14-50351 resolutsiooni p 1, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. 3. Jätta Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 määruse haldusasjas nr 3-14-50351 resolutsiooni p 2 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Määruse resolutsiooni punkt 3 peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli ratifitseerimise seaduse § 2 näeb ette, et Kyoto protokolli art-tes 6, 12 ja 17 sätestatu rakendamiseks volitab Vabariigi Valitsus korraldusega keskkonnaministrit sõlmima heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvahelisi lepinguid. Välisõhu kaitse seaduse § 1207 lg 1 näeb ette, et Vabariigi Valitsus määrab korraldusega iga rohelise investeerimisskeemi rakendamiseks

3-14-50351 2(7) sõlmitava riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise kokkuleppe alusel saadavate vahendite kasutajaks asjaomase ministri (vahendite kasutaja) ning vajaduse korral vahendite kasutamise üldtingimused. Nendele sätetele tuginedes andis Vabariigi Valitsus 05.05.2011 korralduse nr 219 „Eesti Vabariigi ja Hispaania Kuningriigi vahelise Kyoto protokolli artikli 17 kohaste lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise teise kokkuleppe allkirjastamiseks volituse andmine ning finantsvahendite kasutamine“. Korralduse p-ga 1 volitati keskkonnaministrit kirjutama Vabariigi Valitsuse nimel alla Eesti Vabariigi ja Hispaania Kuningriigi vahelisele Kyoto protokolli art 17 kohaste lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise teisele kokkuleppele ja kokkuleppe muudatustele; p-ga 2 määrati majandusja kommunikatsiooniminister kokkuleppe alusel saadavate finantsvahendite kasutajaks eesmärgiga soetada uued keskkonnasäästlikud trammid; p-ga 3 määrati, et pärast kokkuleppe jõustumist tuleb Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumil (MKM) kasutada kokkuleppe alusel saadavaid finantsvahendeid kokkuleppes sätestatud mahus administreerimiskulude katteks, sh seire ning järelevalvega seotud tegevuseks, projektide mõju ja tulemuse hindamiseks, riigihanke läbiviimiseks, haldussuutlikkuse tõstmiseks ja trammide kasutamiseks vajalike uuringute tegemiseks; p-ga 4 kohustati Keskkonnaministeeriumi kandma kokkuleppe alusel saadavad finantsvahendid pärast nende laekumist 10 tööpäeva jooksul finantsvahendite kasutajale; p-ga 5 pandi MKM-le kohustus valmistada ette ja esitada Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks Vabariigi Valitsuse 06.03.2008 korralduse nr 126 „Transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kava kinnitamine“ muutmise eelnõu, millega lisatakse kokkuleppe alusel soetatavate trammide käitamiseks vajaliku infrastruktuuri rekonstrueerimise projekt nimetatud investeeringute kava põhinimekirja, arvestades omafinantseeringu määraga vähemalt 15%; p-ga 6 pandi finantsvahendite kasutajale kohustus esitada Vabariigi Valitsusele iga aasta 31. juuliks aruanne kokkuleppe alusel saadavate finantsvahendite kasutamise kohta eelnenud kalendriaastal ning lõpparuanne hiljemalt 31.07.2016. Tallinna Linnavolikogu võttis 16.06.2011 vastu otsuse nr 109 „Riigi lubatud heitkoguste ühikutega kauplemisest saadud vahendite kasutamise ja struktuurifondidest rahastatava infrastruktuuriprojekti täiendava reguleerimise lepingu projekti heakskiitmine ja volituste andmine“. Otsuse p-ga 1 kiideti heaks otsuse lisa kohane Tallinna linna, MKM ning Tallinna Trammija Trollibussikoondise AS (TTTK) vahel riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisest saadud vahendite kasutamiseks ja struktuurifondidest rahastatava infrastruktuuriprojekti täiendavaks reguleerimiseks sõlmitava lepingu projekt ning p-ga 2 volitati Tallinna linnapead linna nimel nimetatud lepingule alla kirjutama. Otsuse lisaks oleva lepingu projekti kohaselt on lepingu esemeks Tallinna linnas trammiliini nr 4 Ülemiste-Tondi-Ülemiste infrastruktuuri rekonstrueerimine ja vähemalt 15 uue trammi ostu projekti läbiviimine Tallinna ja TTTK poolt ning selle rahastamine ministeeriumi poolt ja infrastruktuuri rekonstrueerimise omafinantseerimine Tallinna poolt. Lepingu ese hõlmab eeltööde etapis olemasoleva infrastruktuuri ekspertiisi, uute trammide tehnilise spetsifikatsiooni koostamist, trammiteede rekonstrueerimise ning alajaama ja kaabelduse eelprojektide koostamist, infrastruktuuri rekonstrueerimise teostatavus-tasuvusanalüüsi läbiviimist, hankedokumentide koostamist uute trammide soetamiseks ja infrastruktuuri rekonstrueerimiseks (p 1.2), ning trammide ostmise projekti etapis uute trammide ja trammirataste treipingi ostmist (p 1.3). Neid tegevusi rahastatakse Eesti Vabariigi ja Hispaania Kuningriigi vahel sõlmitud rahvusvahelise heitkoguse müügi lepingu (AAUPA) vahendite arvel (p 1.11). Lepingu ese hõlmab infrastruktuuri rekonstrueerimise etapis trammiteede, alajaamade ja kaabelduse rekonstrueerimist, trammiteede estakaadide rajamist uute trammide tarbeks, trammiteede rekonstrueerimise, alajaamade ja kaabelduse omanikujärelevalve teostamist (p 1.4). Infrastruktuuri rekonstrueerimist rahastatakse struktuuriteotuste vahenditest, Tallinn tagab infrastruktuuri projekti omafinantseeringu 15% ulatuses projekti abikõlblikust kogumaksumusest (p-d 1.11, 2.2.5, 2.2.8, 2.4.1). Lepingu projekti p 1.9 kohaselt on

3-14-50351 3(7) leping välisõhu kaitse seaduse § 1207 lg-st 3 tulenevalt haldusleping. Lepingu p-s 2.1 on sätestatud ministeeriumi õigused ja kohustused, p-s 2.2 Tallinna õigused ja kohustused, p-s 2.3 TTTK õigused ja kohustused, p-s 2.4 kõigi poolte kohustused. 2. RR esitas 21.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub teha kindlaks Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsuse nr 109 õigusvastasus ja see tühistada, teha kindlaks Vabariigi Valitsuse 05.05.2011 korralduse nr 219 õigusvastasus, keelata trammide väljavahetamine Tallinnas ning kohustada piirama Tallinnas mootorsõidukitega liiklemist automaksu, ummikumaksu ja teiste maksude kehtestamisega. Alates 02.04.2014 on Tallinnas kavas suured infrastruktuurimuudatused: uuendatakse trammiteed, depood ja ostetakse uued trammid. Uutel trammidel puuduvad avatavad aknad ja laeluugid värske õhu saamiseks, mis on vastuolus rahvatervise seaduse (RTerS) § 4 p-ga 7, mille kohaselt peavad transpordivahendid olema projekteeritud ja ehitatud nii, et nende sihipärane kasutamine soodustaks tervise säilimist. Umbses trammis sõitmine kahjustab tervist. Tallinna linna otsus osta uued trammid rikub põhiseaduse (PS) §-st 28 tulenevat kaebaja õigust tervise kaitsele. Tallinna Linnavalitsus ei ole teostanud uuringuid, kas elanikud vajavad õhutamisvõimaluseta tramme ja kuidas sellised sõidukid mõjutavad inimeste tervist. Hingamisraskustega inimestele, sh kaebajale, on värske õhu juurdevooluta tramm eluohtlik liiklusvahend. Isegi täiesti tervele inimesele mõjub elukeskkonna halvenemine ebasoovitavalt. Kui uutes trammides on avatavate akende asemel ventilatsiooniseade, ei ole seegi tervisele kasulik, vaid kahjulik. Tervise säilimiseks on vaja negatiivse laenguga õhuioone, mis saadakse loomulikust värske õhu juurdevoolust, kuid ventilatsiooniga saadud õhk on positiivse laenguga ioonidega. Suurprojektist jäävad puutumata Kopli trammiliinide nr 1 ja 2 trammid ning ka trammiteid neil liinidel ei rekonstrueerita, mis näitab, et trammide ost ei ole hädavajalik, vaid luksusost. Ka sellega rikub linnavalitsus kaebaja õigusi, sest tehes toreduslikke kulutusi, ei jätku rahalisi vahendeid sotsiaaltoetusteks. Näiteks tulenes tasuta ühistranspordi rakendamisest vajadus kokku hoida ja lõpetada pensionäridele küttetoetuse maksmine. Trammide projektiga otsustas linnavalitsus järjekordse luksuskulutuse kasuks sotsiaaltoetusi ilmselt veelgi ulatuslikumalt vähendades, olgugi et sotsiaalhoolekandeseaduse alusel on sotsiaaltoetuste maksja kohalik omavalitsus. Seega on linnavalitsus rikkunud PS §-st 28 tulenevat kaebaja õigust abile puuduse korral. Ka muid toetusi, nt toimetulekutoetust ei taha linnavalitsus maksta, mille tõttu on kaebaja pidanud elama 20 aastat raskes puuduses. Linnavalitsus ei kasuta rahalisi vahendeid sihipäraselt. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsus nr 109 kujutas endast kolmepoolset lepingut Vabariigi Valitsuse, Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnatranspordi AS vahel eesmärgiga keskkonda säästa. Lepinguga käivitatud projektiga ei saavutata keskkonna säästmist, vaid tulemuseks on hoopis elukeskkonna halvendamine. Tallinnal oleks vaja otsustavalt piirata heitgaaside ja asfaldi peenosakeste tolmuga õhku saastavat autoliiklust, kehtestades mootorsõiduki maksu, ummikumaksu ja muud maksud. Trammide soetamise projekt on läbimõtlemata, ebamõistlikult kulukas ning uute trammide võimalik energiasäästlikkus ei kaalu üles negatiivseid mõjutusi rahvatervisele. Vabariigi Valitsus otsustas 05.05.2011 korraldusega nr 219 sõlmida lepingu Eesti Vabariigi ja Hispaania Kuningriigi vahel uute trammide ostmiseks 45 miljoni euro eest (saastekvoodid). Ka see otsus ei ole põhjendatud ja rikub kaebaja õigust tervise kaitsele ning abi saamisele puuduse korral (PS § 28). Keskkonnaministri poolt on ebamõistlik lugeda Eesti keskkonda saastavaks pealinna elektritrammi, mille eest raisata 45 miljonit eurot selle väidetava saaste kõrvaldamiseks. Keskkonna kaitsmiseks oleks tulnud investeerida bioenergia kasutuselevõtmisele, st otsustada prügipõletusjaamade ja lägast soojuse ning elektri tootmiseks vajalike jaamade ehitamise kasuks. Võimalusi ja vajadusi keskkonnakaitseks on veel palju teisigi. Saastekvootide kasutamine keskkonnakaitseks on vajalik kaebuses loetletud valdkondadele, aga mitte Tallinna

3-14-50351 4(7) trammile. Samuti tuleb Euroopa Liidult saadavaid rahastusi kasutada läbimõeldult. Vabariigi Valitsuse, eriti Keskkonnaministeeriumi poolt on vastutustundetu käivitada aktsioon trammi vastu, jättes keskkonnakaitseta Eesti maa, mere, metsa ning Eesti elanikud, sh kaebaja. PS §-st 28 tulenev õigus tervise kaitsele tähendab ühtlasi õigust tervislikule elukeskkonnale. Kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus – peatada Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsuse nr 109 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2011 korralduse nr 219 kehtivus ja täitmine ning keelata 3. ja 4. trammiliini seiskamine ja trammiteede rekonstrueerimine. Kuna Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsuse nr 109 täitmine trammiliinide rekonstrueerimiseks ja uute trammide soetamiseks toimub juba 20 päeva pärast, ei ole kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega enam võimalik. 3. Tallinna Halduskohus tagastas 21.03.2014 määrusega kaebuse (resolutsioon p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse ning menetlusabi (riigilõivust vabastamise) taotlused läbi vaatamata (resolutsioon p 2). HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Halduskohtu pädevuses ei ole üldaktide läbivaatamine. Halduskohtus saab vaidlustada haldusakte ja -toiminguid, sh halduslepinguid. Kaebaja poolt vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 05.05.2011 korraldus nr 219 ning Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsus nr 109 ei ole antud üksikjuhtumi reguleerimiseks. Nimetatud korraldus ja otsus ei ole suunatud konkreetsele adressaadile ega reguleeri üksikjuhtumit, vaid on suunatud abstraktsele hulgale isikutele. Vaidlustatud korralduse ja otsuse puhul on tegemist üldaktidega, mille peale esitatud kaebuste läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis ei võta kohus seisukohta kaebaja taotluste osas kohaldada esialgset õiguskaitset ning vabastada kaebaja kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivust. 4. R. R esitas 27.03.2014 Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 määruse peale määruskaebuse. Halduskohus vabastas 01.04.2014 määrusega R. R riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel, võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. RR palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 määrus tühistada, võtta kaebus menetlusse ning peatada kaebaja õiguste esialgseks kaitseks trammiliikluse seiskamine. Ringkonnakohtule 03.04.2014 esitatud avalduses palub kaebaja vabastada ta riigilõivu tasumisest ka esialgse õiguskaitse taotluselt ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. HKMS § 121 lg 3 kohaselt selgitab kohus kaebuse tagastamisel võimaluse korral, kuhu saab kaebaja oma õiguste kaitseks pöörduda. Halduskohus ei ole sellist viidet määruses esitanud. Seega ei ole kaebajal võimalik oma õiguste kaitseks mitte kuhugi pöörduda. Olukord, kus kaebaja õigused jäävad kaitseta, ei ole õigusriigis lubatav. PS § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Tallinna linn ja Vabariigi Valitsus ei ole vaidlusaluseid otsuseid tehes arvestanud RTerS § 4 p-ga 7, ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 6 lg 1 p-ga 2 ja PS §-ga 28. Tegemist on seega riigi omavoliga, mistõttu peab kaebajal olema võimalik oma õigusi kaitsta. Haldusasjas nr 3-12-1727 on halduskohus kaebajale selgitanud, et tal on õigus vaidlustada ehituslubasid. Ka ehitusluba ei ole haldusakt üksikjuhtumi reguleerimiseks, vaid on samuti halduse üldakt. Ometi on halduskohus aktsepteerinud ehitusloa vaidlustamise võimalikkust. Kaebaja on juba pöördunud Tallinna linna ja Vabariigi Valitsuse poole, kuid nimetatud haldusorganid ei ole kaebajale veel vastanud.

3-14-50351 5(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Määruskaebuse väited ei anna halduskohtu 21.03.2014 määruse tühistamiseks alust, sest lõppjäreldusena on halduskohus tagastanud kaebuse õigesti. Määruse põhjendusi tuleb aga muuta, sest ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud aktide näol on tegemist üldaktidega, ning peab kaebuse tagastamise kohaseks aluseks HKMS § 121 lg 2 punkti 1. Selle sätte alusel tagastab kohus kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 7. Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Eesti õiguskord lähtub subjektiivse õiguskaitse põhimõttest, mis tähendab, et kaebeõigus on üldjuhul vaid isikutel, keda vaidlustatav haldusakt või toiming puudutab. Kaebeõiguse olemasolu tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas isikul on riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusakti või toiminguga. 8. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebuses vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 05.05.2011 korraldus nr 219 ja Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsus nr 109 on üldaktid. Halduskohus märkis õigesti, et HKMS § 6 lg 1 kohaselt loetakse halduskohtumenetluses haldusaktiks ka haldusleping haldusmenetluse seaduse (HMS) § 95 tähenduses, samuti üksikjuhtumit reguleeriv halduse siseakt. Siseaktid on internsed üksikkorraldused ametnikele edasiste otsuste või toimingute tegemiseks, asjaajamist ja dokumentide vormistamist puudutavad suunised, aga ka näiteks avaliku võimu kandjate ja nende asutuste eelarved. Üldjuhul siseaktid haldusväliste isikute õigusi ei puuduta, mistõttu tekib HKMS § 44 lg-st 1 tulenev kaebeõigus halduse siseaktide vaidlustamiseks üksnes erandjuhtudel. Halduslepingut saab isik samuti vaidlustada siis, kui see puudutab vahetult tema subjektiivseid õigusi. 9. Vabariigi Valitsuse 05.05.2011 korraldusega nr 219 anti ministrile volitus kirjutada Vabariigi Valitsuse nimel alla Eesti Vabariigi ja Hispaania Kuningriigi vahelisele kokkuleppele, määrati kokkuleppe alusel saadavate vahendite kasutajaks asjaomane minister, anti juhiseid vahendite kasutamiseks, anti ministeeriumile korraldus õigusakti eelnõu ettevalmistamiseks ning määrati vahendite kasutamise kohta aruannete esitamise tähtajad. Tegemist on halduse siseaktiga, mis haldusväliste isikute, sh kaebaja, subjektiivseid õigusi ei puuduta. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsus nr 109, millega kiideti heaks Tallinna linna, MKM ja TTTK (hilisem Tallinna Linnatranspordi AS) vahel sõlmitava lepingu projekt ja volitati linnapead lepingut allkirjastama, on samuti halduse siseakt, millel puudub vahetu välismõju. Arvestades kaebuses väidetut, et kõnealune volikogu otsus kujutab endast kolmepoolset lepingut, saab ringkonnakohus kaebajast aru nii, et tema sooviks võib olla ka Tallinna linna, ministeeriumi ja Tallinna Linnatranspordi AS vahel sõlmitud lepingu vaidlustamine. Nagu eespool märgitud (käesoleva määruse p 1), on volikogu otsuse lisaks oleva lepingu projekti p 1.9 kohaselt tegemist halduslepinguga, mille sõlmimise alusena viidatakse välisõhu kaitse seaduse § 1207 lg-le 3. Nimetatud norm näeb ette, et riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisest saadavate vahendite kasutamiseks ning rohelise investeerimisskeemi rakendamiseks võib vahendite kasutaja sõlmida halduslepingu halduskoostöö seaduses sätestatud tingimustel ja korras, kohaldamata nimetatud seaduse § 5 lõikeid 2 ja 3 ning § 6 lõiget 2. Kõnealune leping määrab selle projektist nähtuvalt kindlaks lepingu poolte õigused ja kohustused ning mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele puudub ka sellel lepingul. Kuna vaidlustatud korraldus, otsus ega ka leping kaebaja subjektiivseid õigusi ei puuduta, ei saa ta nende õigusvastasuse kindlakstegemist ega tühistamist nõuda. 10. Kaebaja on viitega HKMS § 37 lg 2 p-le 3 esitanud ka nõude Tallinnas trammide väljavahetamise keelamiseks (keelamiskaebus) ning viitega HKMS § 37 lg 2 p-le 2 nõude kohustada Tallinna linna kehtestama mootorsõidukitega liiklemise piiramiseks automaks, ummikumaks jt

3-14-50351 6(7) maksud. Nii nagu Vabariigi Valitsuse korralduse ja Tallinna Linnavolikogu otsuse vaidlustamise puhul, tugineb kaebaja oma kaitstavate subjektiivsete õiguste alusena RTerS § 4 p-le 7 ja PS §-le 28. Kõiki kaebuse nõudeid põhjendab kaebaja kokkuvõtvalt väidetega, et Tallinna linnale hangitavad uued trammid on akende avamise võimaluse puudumise tõttu tervisele kahjulikud; trammide soetamise projekt on läbi mõtlemata, tegemist on heitkoguse ühikutega kauplemisest ja Euroopa Liidult saadavate vahendite ning Tallinna linna vahendite ebamõistiku kasutamisega; heitkoguse ühikutega kauplemisest saadavaid vahendeid ja struktuuritoetusi tuleks kasutada hoopis muude keskkonnaprojektide rahastamiseks ning linna vahendeid sotsiaaltoetuste maksmiseks; Tallinna linnas tuleks õhusaaste vähendamiseks piirata automaksu, ummikumaksu jt maksude kehtestamisega mootorsõidukitega liiklemist. 11. Kaebaja sooviks on keelata uute trammide soetamine, sest need on tema hinnangul vastuolus RTerS § 4 p-ga 7, mille kohaselt peavad ehitised, rajatised ja transpordivahendid olema projekteeritud ning ehitatud nii, et nende sihipärane kasutamine soodustaks tervise säilimist ning arvestaks liikumispuuetega inimeste vajadusi. RTerS § 4 sätestab elukeskkonnaja tervisekaitse üldise iseloomuga põhinõuded. RTerS § 4 p 7 iseseisvalt ei anna isikule subjektiivset õigust nõuda ühistranspordiks kasutatavate sõidukite puhul mingi tehnilise lahenduse keelamist, mis kaebaja hinnangul ei soodusta tervise säilimist või on koguni tervisele kahjulik, ning nõuda teistsuguse, kaebaja hinnangul tervisele kasulikuma tehnilise lahenduse kasutamist. Kõnealuses sättes puuduvad konkreetsed terviseohutuse nõuded, millest kinnipidamist saaks isik oma subjektiivsete õiguste rikkumisele tuginedes nõuda. RTerS § 8 sätestab sotsiaalministeeriumi ülesanded ja pädevuse kehtestada tervisekaitse õigusaktid muu hulgas ühissõidukite valdkonnas (§ 8 lg 2 p 16). Sotsiaalminister ei ole kehtestanud tervisekaitsenõudeid konkreetselt trammidele, küll on aga RTerS § 8 lg 2 p 16 sätestatud volitusnormi alusel kehtestatud tervisekaitsenõuded reisirongidele ja reisiteenuste osutamisele (sotsiaalministri 02.05.2002 määrus nr 70) ning kaebaja osutatud probleemi silmas pidades tuleb märkida, et nende nõuete kohaselt peab olema vaguni aknaid võimalik avada siis, kui vagun on ilma konditsioneerita (määruse nr 70 § 4 p 3). Isegi kui kohtule oleks teada norm, millega oleks vastuolus kasutada trammides mehaanilist ventilatsioonisüsteemi värske õhu sissetõmbega ja kliimaseadet (Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 nr 109 lisaks oleva lepingu projekti lisa 2 „Trammide spetsifikatsioon“), ei saaks kohus trammide soetamist keelata, sest tegemist on avalike rahaliste vahendite kasutamise otstarbekuse, s.o avalikku huvi puudutava küsimusega, mille kaitseks üksikisik kohtusse pöörduda ei saa ja haldusorgani otsustuse otstarbekust ei tohi halduskohus võimude lahususe põhimõttest tulenevalt ka kontrollida. Halduskohus saab kontrollida üksnes haldusorgani tegevuse seadusele vastavust. Trammide soetamine iseenesest ei saa ka kellegi tervist kahjustada. RTerS § 15 lg 1 kohaselt teostab riiklikku järelevalvet asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, RTerS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle Terviseamet. Kui ühistranspordi korraldamisel asutakse tramme kasutama ja kaebaja peab neid oma tervisele ohtlikuks, on tal võimalus pöörduda Terviseameti poole ning taotleda terviseohutuse üle riikliku järelevalve teostamist ja tervisekaitse õigusaktide rikkumise kõrvaldamiseks ettekirjutuse tegemist. Tervisekaitse järelevalve ametnikul on õigus teha ettekirjutusi ka eraõiguslikule juriidilisele isikule (RTerS § 16 lg 1 p 3). Tervisekaitse riikliku järelevalve asutuse või ametniku ettekirjutuse või muu toimingu peale võib esitada kaebuse halduskohtule (RTerS § 16 lg 1). 12. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt maksude kehtestamist ning selleks ei saa halduskohus Tallinna linna ka kohustada. Kaebusega võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist ning halduskohus saab kohustada haldusakti andma või toimingut sooritama (HKMS § 5 lg 2, § 37 lg 2 p 2), kuid makse kehtestav akt on õigustloov akt, mitte üksikjuhtumit reguleeriv haldusakt. Kohalike maksude kehtestamine ja eelarveliste

3-14-50351 7(7) vahendite kasutamine kuulub kohaliku omavalitsuse autonoomia kaitse alla ning on seotud poliitiliste valikute tegemisega, millesse kohus ei sekku. Halduskohus ei saa asuda kohaliku omavalitsuse asemel otsustama rahaliste vahendite kasutamise üle. Avalike rahaliste vahendite kasutamist ja keskkonnakaitse küsimusi puudutavate ettepanekutega saab kaebaja pöörduda kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuste poole märgukirja vormis. 13. Kaebaja märgib, et ta on pidanud elama raskes puuduses, sest Tallinna Linnavalitsus ei taha maksta sotsiaaltoetusi. PS § 28 lg 1 ls 2 ja 3 sätestavad, et Eesti kodanikul on õigus saada puuduse korral riigilt abi. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas sotsiaalabi ja –teenuseid. Sotsiaalhoolekande seaduse § 9 lg 1 kohaselt on vallas või linnas elavale isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne vallavõi linnavalitsus. Kui kaebaja vajab sotsiaalabi, on tal võimalus pöörduda taotlusega Tallinna linna poole ning keeldumise korral kaebusega kohtusse. Pelgalt populaarkaebusele omaste väidete põhjal, et Tallinna linn teeb rahaliste vahendite kasutamisel ebaõigeid valikuid, mille tõttu ei jätku raha sotsiaaltoetusteks, ei saa kohus kaebaja abivajadust kontrollida ega isiku õigust küllaldasele elatustasemele ja abile kaitsta. 14. Kaebuse tagastamise korral ei kuulu esialgse õiguskaitse taotlus läbivaatamisele, sest puudub kaebus, mida esialgse õiguskaitsega tagada (HKMS § 249 lg 3). Samuti puudub kaebuse tagastamise ja esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamata jätmise korral vajadus lahendada riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusi. Seega on halduskohus õiguspäraselt jätnud esialgse õiguskaitse taotluse ja menetlusabi taotluse läbi vaatamata. Leides, et kaebus on tagastatud õiguspäraselt, ei lahenda neid taotlusi ka ringkonnakohus, sest halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 jääb muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets