2-11-38799/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

H

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2014.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-38799

Tsiviilasi

N.T. ja M.T. hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.T. ja M.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hagejad): N.T. , ik XXXX, elukoht XXXX,

Tartu; M.T. , ik XXXX, elukoht samas;

Hagejate lepinguline esindaja vandeadv Rene Varul, e-post

rene@advokaadid.ee

Vastustaja (kostja): AS Swedbank, rk 10060701, asukoht

Liivalaia 8, 15040 Tallinn; volitatud esindaja Külli Reinfeld,

e-post kulli.reinfeld@swedbank.ee)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013.a otsus hagi täieliku rahuldamata jätmise

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt N.T. i ja M.T. i hagi AS

Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

2. Sõnastada kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 (maakohtu otsuses nummerdamata)

järgmiselt:

„1. Rahuldada osaliselt N.T. i ja M.T. i hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks.

2. Sundtäitmine täiteasjades nr 084/2011/48, 084/2011/50, 084/2011/51 ja 084/2011/53

on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks

laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 28 230,86 eurot; laenulepingu nr

XXXXpuhul rohkem kui 6 142,88 eurot; laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui

48 213,03 eurot ja laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 11 416,70 eurot.“

3. Rahuldada N.T. i ja M.T. i apellatsioonkaebus osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 19. augustil 2011 esitas N.T. ja M.T. hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjades nr 084/2011/48, 084/2011/50, 084/2011/51 ja 084/2011/53.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja põhivõlgniku, OÜ MNT Äri vahel sõlmitud

laenulepingute täitmiseks seatud hüpoteek põhivõlgnikule kuuluvale kinnistule asukohaga

XXXX Kallaste. Täiendavaks tagatiseks on hüpoteek kostja kasuks hagejatele kuuluval

kinnistul asukohaga XXXX Tartu. OÜ MNT Äri ei ole suutnud pangalt võetud laene tagasi

maksta, mistõttu hageja on laenulepingud üles öelnud ja on pöördunud kohtutäituri poole

avaldusega laenulepingutest tulenevate kohustuste sundtäitmiseks. Täitur on edastanud

hagejatele täitmisteated, mille kohaselt soovitakse pöörata sissenõue ka laenulepingute

tagatiseks olevale hagejatele kuuluvale kinnistule asukohaga XXXX Tartu. Hagiavalduse

esitamise ajal olid hagejad seisukohal, et sundtäitmine hagejatele kuuluva kinnistu osas on

lubamatu seni, kuni ei ole realiseeritud põhivõlgnikule kuuluv kostja kasuks hüpoteegiga

koormatud kinnisasi (VÕS § 149 lg 5). Hagi kohtusse esitamise ajal ei olnud kohtutäitur veel

müünud põhivõlgnikule kuuluvat kinnistut asukohaga XXXX Kallaste.

27. veebruaril 2013 täiendasid hagejad enda nõuet (kd I tl 206-208). Panga poolt esitatud

arvestuste kohaselt ületab põhivõlgnikult nõutav viivis põhivõlga oluliselt. Hagejad vaidlevad

vastu ebamõistlikult suure leppetrahvi osas ja taotlevad viivise vähendamist mõistliku

määrani. Majanduslikult võimsal pangal ei saa olla sellist ülekaalukat huvi viiviste

väljamõistmiseks nõutud ulatuses. Tartu Ringkonnakohtule teises tsiviilasjas esitatud

menetlusabi taotluse ja majandusliku seisundi teatise kohaselt on taotleja perekonna

netosissetulek 1 kuu kohta 500 eurot. M. T. saab invaliidsuspensionit 150 eurot kuus. Ainus

kinnisvara on aadressil XXXX Tartu asuv kinnistu, pangakonto jääk on 50 eurot.

Kohustusteks on XXXX korteriomandi liisingukohustused AS Swedbank Liising ees ja

krediitkaardi võlg AS Swedbank ees 1500 eurot. Kohustusi täidetakse M. T. lähedaste abiga.

M. T. kuulub sõiduauto Audi 80. Perearsti tõendi kohaselt on M. T. terviseprobleemid, samuti

on ta 60 % ulatuses kaotamise kohta. M. T. pangakontole AS-is Swedbank laekub pension

153 eurot, sularaha sissemaksed M. T. enda poolt ning ülekanded M. T. ja N. T. poolt

vahetult enne otsekorralduslepingute täitmise kuupäevi.

2. AS Swedbank vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

Swedbank AS ja OÜ MNT Äri vahel on sõlmitud neli laenulepingut: nr XXXX, XXXX,

XXXX, XXXX. Lisaks on Swedbank AS-i ja VikriCity OÜ vahel sõlmitud laenuleping nr

XXXX. Eelnimetatud viie lepingu tagatiseks on hagejatele kuuluvale kinnisasjale Tartus

XXXX seatud hüpoteegid Swedbank AS-i kasuks. OÜ MNT Äri ja Swedbank AS vahel

sõlmitud laenulepingute tagatiseks oli ka ettevõttele kuulunud kinnisasjale aadressil XXXX

Kallaste seatud hüpoteek. OÜ VikriCity kohustusi tagab üksnes hagejatele kuuluv kinnisasi

asukohaga XXXX, Tartu, seega juba ainuüksi sel põhjusel oli igati põhjendatud

täitemenetluse algatamine XXXX Tartu asuva kinnisasja suhtes. Kuna hagejad ei ole täitnud

eelpool nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi, mida tagab XXXX kinnisasi, on

täitemenetlus põhjendatud ja puudub igasugune alus kostja vastu esitatud hagi rahuldamiseks.

OÜ MNT Äri vara (XXXX Kallaste) müüdi täitemenetluses hinnaga 18 000 eurot, millest

arvestati maha kohtutäituri tasud ning Swedbank AS-ile laekus vara müügist 15 991,72 eurot,

millest 13 834,44 eurot läks OÜ MNT Äri lepingu nr 04-456445-JI võlgnevuse katteks,

millega said nimetatud lepingust tulenevad kohustused täidetud. Ülejäänud 2157,28 eurot läks

lepingu nr XXXX põhiosa võlgnevuse katteks. Ülejäänud kohustused on täitmata:

laenulepingu nr XXXX põhiosa 28 230,86 eurot, intressivõlg 817,51 eurot ja põhiosa viivis

31 029,44 eurot; laenulepingu nr XXXXpõhiosa 6 142,88 eurot, intressivõlg 24,32 eurot ja

põhiosa viivis 7 899,49 eurot; laenulepingu nr XXXX põhiosa 48 213,03 eurot, intressivõlg

1 380,85 eurot, sissenõudekulud 25,56 eurot ja põhiosa viivis 48 985,89 eurot; laenulepingu

nr XXXX põhiosa 11 416,70 eurot, põhiosa viivis 14 025,14 eurot. Ei esine ühtegi alust

Tartus XXXX asuva kinnisasja suhtes läbi viidava täitemenetluse lõpetamiseks ning hagi on

kostja hinnangul kohtusse esitatud üksnes täitemenetluse venitamiseks.

Kostja vaidles vastu viivise vähendamise nõudele. Viivised on suurenenud ainult hagejate

tegevuse tulemusena. Hagejad on põhjendamatult takistanud täitemenetluse läbiviimist.

Lisaks on hagejad OÜ MNT Äri juhatuse liikmed, kes ei ole omalt poolt midagi ette võtnud

äriühingu lepinguliste kohustuste tähtajaliseks täitmiseks. Hagejad ei ole ka märkinud, milline

on mõistlik viivis. Hagejate majanduslik olukord ei ole nii halb, nagu nad püüavad näidata.

Menetlusabi taotlus on täidetud puudulikult, hagejate tegelikud sissetulekud ja sissetulekute

allikad on märkimata. Kostja on seisukohal, et peres liigub ilmselt rohkem sularaha. Hageja

M. T. on osalenud XXXX kinnistu enampakkumisel läbi pojale kuuluva äriühingu M.T.M.

Fortun. Tartu Ringkonnakohus on esitatud menetlusabi taotluse kohta 08.10.2012

kohtumääruses märkinud, et M. T. ei ole toonud majandusliku seisundi teatises üksikasjalikult

ja tõeselt välja andmeid oma majandusliku seisundi kohta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata, kuid vähendas

sundtäitmise käigus sissenõutavate summade suurust selliselt, et põhivõlalt arvestatud viivis

ei ületa põhivõla suurust. Maakohtu põhjenduste kohaselt:

1) on AS-i Swedbank avalduse alusel hagejatele N. T. ja M. T. kuuluva kinnisasja

sundvõõrandamiseks algatatud täitemenetlus seaduslik ja põhjendatud. Poolte vahel ei ole

vaidlust selles, et N. ja M. T. kuuluv kinnisasi registriosa numbriga XXXX, asukohaga

XXXX Tartu linnas, on koormatud hüpoteekidega AS Hansapank (käesoleva ajal AS

Swedbank) kasuks. Hüpoteegid on kinnistusraamatusse kantud 29.04.2004, 10.09.2007 ja

20.06.2008 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu alusel, mille kohaselt on

hagejatele kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegiga tagatud AS Swedbank kõik nõuded

OÜ MNT Äri ja/või VikriCity OÜ vastu. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et

nimetatud äriühingud ei ole kohaselt täitnud AS-iga Swedbank sõlmitud laenulepingutest

(kd I tl 8-14) tulenevaid kohustusi. Kohtumenetluse ajal on realiseeritud OÜ-le MNT Äri

kuulunud kinnistu, mille eest saadud raha ei kata võlausaldaja kõiki nõudeid. Seega on

võlausaldajal õigus nõuda täiendava tagatise sundmüüki. OÜ VikriCity ei ole andnud

võlausaldajale muud tagatist, kui ainult hagejatele kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi seadmine.

Järelikult on põhjendamatu hagejate nõue neile kuuluva kinnisasja suhtes toimuva

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks;

2) on hagejate viivise vähendamise nõue osaliselt põhjendatud tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja

Riigikohtu seisukohast 26.10.2010 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-87-10 p-s 12. Sundtäitmisele

kuuluvatelt nõuetelt arvutatud viivist vähendab kohus põhivõlani järgmiselt: laenulepingu nr

XXXX põhiosa on 28 230,86 eurot, põhiosa viivis tuleb vähendada 28 230,86 euroni;

laenulepingu nr XXXXpõhiosa on 6 142,88 eurot, põhiosa viivis tuleb vähendada 6 142,88

euroni; laenulepingu nr XXXX põhiosa on 48 213,03 eurot, põhiosa viivis tuleb vähendada

48 213,03 euroni; laenulepingu nr XXXX põhiosa on 11 416,70 eurot, põhiosa viivis tuleb

vähendada 11 416,70 euroni;

3) ei ole hagejad tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust vähendada viivist alla põhivõla

suuruse (võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust ja lepingupoole majanduslikku seisundit,

VÕS § 162). Hagejad ei ole ka esitanud taotlust viivise määra kohta, mida võlgnik peab

mõistlikuks temasse puutuvate konkreetsete asjaolude tõttu. Hagejad ei ole tõendanud, et nad

on hakanud tasuma põhivõlgnike poolt tasumata jäänud laenukohustusi ükskõik millises

mõistlikus ulatuses, mille alusel kohus saaks võtta seisukoha, et hagejad on teinud kõik

võimaliku võlausaldaja nõuete täitmiseks. Samuti ei ole hagejad tõendanud kohtule selgelt ja

läbipaistvalt enda majanduslikku olukorda. Hageja M. T. ei osalenud 05.03.2013

kohtuistungil. Esindaja kinnitusel viibis M. T. sellel päeval Ukrainas. Ukraina reisi asjaolusid

ja eesmärki ole kohtule tõendatud. Küll aga näitab see asjaolu ja vandeadvokaadi palkamine

kohtuistungil osalemiseks, et M. T. on muid sissetulekuid lisaks tema invaliidsuspensionile.

Samale asjaolule viitavad M. T. poolt esitatud pangakontost nähtuvad regulaarsed sularaha

sissemaksed. Nende päritolu kohta on M. T. enda majandusliku seisundi teatises üldsõnaliselt

märkinud, et tegemist on lähisugulaste abiga. Kes sugulastest ja millises ulatuses hagejaid

rahaliselt toetab, ei ole kohtule teada. N. T. majandusliku olukorra kohta ei ole kohtule

esitatud ühtegi tõendit. Küll aga on N. T. teinud rahalisi ülekandeid M. T. pangakontole.

Kostja on viidanud M. T. seotusele oma poja äriühinguga, kes ostis OÜ-le MNT Äri kuulunud

kinnistu XXXX Kallaste avalikul enampakkumisel. Seda väidet tõendab pangakonto

väljavõte, mille kohaselt kohtutäitur O. Kutšmei on M. T. tagastanud enampakkumise XXXX

Kallaste tagatisraha, mis oli tasutud M.T.M. Fortun eest summas 2 100 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. N.T. ja M.T. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei nõustu apellandid maakohtu põhjendustega, et hagejad ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et nad on hakanud tasuma põhivõlgnike poolt tasumata jäänud võlakohustusi.

Apellandid ei ole kohustatud lepingupooled, vaid nende vastutus tuleneb sellest, et nad on

pantinud oma kodukinnistu äriühingute võetud laenude tagatisena. Apellantide kinnistule on

pööratud sissenõue siis, kui laenulepingud olid juba üles öeldud ja kogunenud oluline viivis.

Apellandid ei ole süüdi laenude mittetasumises ja nõude tekkimises. Pärast sundtäitmise

alustamist ei olnud apellantidel enam mõttekas püüda laenusid ise tasuda, sest pangal on

sellises olukorras õigus arvestada kõik tasutu viiviste katteks ja perspektiivis nõue ei

vähenegi. Apellantidel ei olnud enam ka vahendeid selliste kohustuste täitmiseks. Kohustusi

on vähendatud kinnistu Aia tn 6, Kallaste sundmüügi arvelt. Apellantidel oli õigus VÕS § 159

lg 5 ja AÕS § 351 alusel keelduda panga nõudmisest alluda sundtäitmisele endale kuuluva

kinnistu arvelt;

2) ei nõustu apellandid maakohtu põhjendustega, et hagejad ei ole tõendanud selgelt ja

läbipaistvalt enda majanduslikku olukorda. Kohtu arutlused Ukraina reisi asjaolude ja

eesmärgi kohta ei ole asjakohased. Ka advokaadi palkamine ei näita apellantide head

majanduslikku olukorda. Apellandid on korduvalt viidanud, et nad saavad teatud finantsabi

oma sugulastelt (nt lastelt), kuid see ei tähenda regulaarseid sissetulekuid. Hagejatel on

võimatu tõendada rahalise toetuse saamist sularahas;

3) ei ole maakohus arvestanud arstitõendi ja arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega apellant

M. T. tervisliku seisundi ja osalise töövõimetuse kohta, samuti muude tõenditega, mille

kohaselt puuduvad apellantidel püsivad sissetulekud. Tartu Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr

2-11-31080 võimaldanud varasemalt apellandile menetlusabi, mis tähendab seda, et kohus on

juba andnud hinnangu apellandi majanduslikule võimekusele. Samuti ei ole maakohus

arvestanud ka asjaoluga, et Tartu Maakohtu 19.06.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-31080 on

mõistetud apellant M. T. VAO välja 14 124,33 eurot, mida apellant ei ole suutnud siiani

tasuda ja milline lahend on esitatud kohtutäiturile täitmiseks. See näitab veenvalt apellandi

finantsilist võimetust mistahes kohustusi täita;

4) ei ole millegagi põhjendatud, et panga viivisenõue jääks kõigi nelja laenulepingu puhul

võrdseks põhinõuetega, ulatudes seega ca 94 000 euroni. Apellandid peavad sellisele

viivisenõudele allumist ebaõiglaseks ja soovivad, et ringkonnakohus muudaks maakohtu

seisukohta ja vähendaks viiviseid mõistliku suuruseni, milleks saab pidada nt seadusliku

viivise määra järgi arvestatud viiviseid;

5) ei ole maakohtu otsuse resolutsioon arusaadav – ühest küljest jäetakse hagi rahuldamata,

kuid teisest küljest vähendatakse viivist võrdseks põhinõuetega. Apellandid on arvamusel, et

kohus oleks selles osas pidanud hagi vähemalt osaliselt rahuldama, sest panga poolt

sundtäitmisele esitatud nõuet on kohus vähendanud, seega tunnistanud viivise vähendatud

osas panga nõude lubamatust. Hagi osalisest rahuldamisest oleks kohus pidanud lähtuma

menetluskulude jaotamisel. Samuti ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel arvestanud

sellega, et kostja taotles ebaõnnestunult aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist ja

sellega seonduvad kulud peaks kandma kostja.

5. AS Swedbank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) oli vastustajal õigus viia läbi täitemenetlus XXXX Tartu asuva vara osas, sest hüpoteegiga

on tagatud kõik vastustaja nõuded OÜ MNT Äri ja/või VikriCity OÜ vastu. Seejuures

VikriCity OÜ kohustusi tagab üksnes apellantide varale (XXXX Tartus) seatud hüpoteek.

Sundtäitmise õigus oli vastustajal ka siis, kui OÜ MNT Äri kohustusi taganud teine vara

(asukohaga XXXX Kallaste) oli veel realiseerimata, sest teine vara ei taganud VikriCity OÜ

kohustusi. Kuna XXXX Kallaste asuva vara müük ei katnud kõiki OÜ MNT Äri kohustusi

vastustaja ees, siis ka sel põhjusel on sundtäitmine apellantidele kuuluva vara (XXXX Tartus)

osas põhjendatud, vajalik ja lubatud;

2) ei muuda sundtäitmise lubatavust ka asjaolu, et maakohus vähendas sundtäitmise käigus

sissenõutavat viivist. Juhul kui täitemenetluse sissenõudja peaks täitemenetluses nõudma

lubatud summast suuremat summat, saaks asuda seisukohale, et põhjendatud osa ületavas osas

on sundtäitmine lubamatu. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine ja seega on sundtäitmine

lubatud, st vastustajal on õigus müüa vaidlusalune vara läbi täitemenetluse oma nõuete

katteks. Järelikult puudusid alused hagi rahuldamiseks ja puudub alus ka apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks;

3) kuna apellandid ei taganud laenulepingute kohast täitmist, on ka viivise võlgnevus

tekkinud nende endi tegevuse/tegevusetuse tulemusena ja seetõttu puuduvad igasugused

alused viivise nõuete täiendavaks vähendamiseks. Kuna apellandid on OÜ MNT Äri juhatuse

liikmed ning osanikud, vastutavad nad ettevõtte tegevuse eest ja just nende võimuses on/oli

OÜ MNT Äri lepinguliste kohustuste täitmine. Järelikult on viivise võlgnevus tekkinud

apellantide endi tegevuse/tegevusetuse tulemusena. Vältimaks viivise tekkimist ja nendele

kuuluva vara sundrealiseerimist, oli neil võimalus ja põhjendatud huvi täita ka VikriCity OÜ

kohustusi, kui viimane neid ise ei täitnud;

4) on apellantide väide, et pärast täitemenetluse algatamist ei olnud apellantidel mõttekas

püüda laenusid ise tasuda, ilmselges vastuolus esitatud hagiga ning eesmärgiga vältida neile

kuuluva vara müüki. Võlgnevuse tasumisega oleks apellandid saanud vältida vara müüki.

Samuti oleksid apellandid saanud taotleda mõnest teisest krediidiasutusest abi võlgnevuste

tasumiseks, et vältida vara sundmüüki. Nimetatud abinõu ega muid meetmeid ei ole

apellandid pidanud aga vajalikuks kasutusele võtta selleks, et vältida neile kuuluva vara

müüki. Järelikult on korrektne maakohtu seisukoht, et apellandid ei ole teinud midagi selleks,

et võlgnevust tasuda. Lepingu tagatiseks olnud vara müügist saadud summat ei ole

vastustajale tasunud apellandid, vaid summa saadi tagatisvara müügist. Apellantidel ei olnud

õigust keelduda panga nõudmisest alluda kohesele sundtäitmisele neile kuuluva vara arvel.

Järelikult on asjakohane kohtu etteheide selle osas, et apellandid ei ole võlgnevusi vähendama

asunud;

5) ei ole apellandid selgelt ja läbipaistvalt tõendanud enda majanduslikku olukorda.

Reisimisele Ukrainasse kulus ilmselgelt rahalisi vahendeid, seega on asjakohane kohtu arutlus

reisi asjaolude kohta. Reisimise võimalikkus näitab, et apellantide majanduslik olukord ei ole

nii halb, nagu nad väidavad ning ilmselgelt omavad apellandid sissetulekuid allikatest, millest

vastustajat ning kohtuid teavitatud ei ole. Väljamõistetud summade tasumise kohustuse

täitmise võimetus ei näita automaatselt tema finantsilist võimetust, vaid see võib näidata ka

isiku suhtumist enda kohustuste täitmisse. Ei ole välistatud, et kohustused on täitmata

seetõttu, et vastutav isik ei soovi neid täita;

6) ei ole apellandid põhjendanud ega tõendanud nõuet vähendada viivist mõistliku suuruseni.

Samuti ei ole apellandid esitanud taotlust viivise määra kohta, mida apellandid peavad

mõistlikuks. Viivise täiendavaks vähendamiseks alused puuduvad. OÜ MNT Äri eest on

viivise määra kokkulepped vastustajaga sõlminud apellant II, kes pidi juba lepingute

sõlmimisel sellise viivise määraga arvestama. Kuna apellant I on samuti ettevõtte juhatuse

liige ja osanik, siis oli ka tema sellisest kokkuleppest teadlik ja pidi sellega arvestama. On

pahatahtlik hakata aastaid pärast lepingute sõlmimist vaidlustama apellantide enda poolt

aktsepteeritud viivise määra. Vastustaja on seisukohal, et majandus- ja kutsetegevuses

tegutsevate isikute vahel kokku lepitud viivise määr 0,15% päevas ei ole ebamõistlikult suur.

Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe

kohustust täitvat võlgnikku kahjustada;

7) ei nõustu vastutaja ka apellantide vastuväidetega maakohtu otsuse resolutsiooni osas.

Korrektne on, et hoolimata viivise vähendamisest on kohus jätnud hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata, sest sundtäitmine on antud juhul lubatav. Kuna

maakohus jättis hagi rahuldamata, on põhjendatud, et kõik menetluskulud jättis kohus

apellantide kanda. Võrreldes sundtäitmisel olevate nõuete kogusummaga ei ole viivise

vähendamine märkimisväärne.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles maakohus jättis

hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab

osaliselt N. T. ja M. T. hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Sundtäitmine on

lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui

on iga laenulepingu järgne põhivõlgnevus.

Kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 (maakohtu otsuses nummerdamata) tuleb sõnastada

järgmiselt:

„1. Rahuldada osaliselt N.T. i ja M.T. i hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks.

2. Sundtäitmine täiteasjades nr 084/2011/48, 084/2011/50, 084/2011/51 ja 084/2011/53 on

lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks

laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 28 230,86 eurot; laenulepingu nr XXXXpuhul

rohkem kui 6 142,88 eurot; laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 48 213,03 eurot ja

laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 11 416,70 eurot.“

7. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesoleval juhul on hagi esitatud sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks tunnistamiseks,

millise nõude jättis maakohus oma otsusega rahuldamata, kuigi vähendas sundtäitmise käigus

sissenõutava viivise suurust iga laenulepingu puhul vastava põhivõla suuruseni.

Apellatsioonkaebuses on taotletud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega hagi (täielikult) rahuldada. Samas tuleneb apellatsioonkaebuse põhjendustest, et

apellatsioonimenetluses peavad apellandid sundtäitmist sisuliselt lubamatuks üksnes selles

osas, mis puudutab apellantide poolt sissenõudjale (AS-le Swedbank) täitemenetluse käigus

tasumisele kuuluvate viiviste suurust. Apellandid paluvad vähendada viiviseid mõistliku

suuruseni.

Käesolevas menetlusstaadiumis ei ole vaidlust Swedbank AS-i põhinõuete suuruse ja nõuete

arvestuse üle, samuti asjaolu üle, et sissenõudjal on õigus pöörata oma sissenõue hagejatele

(apellantidele) kuuluvale kinnistule Tartus XXXX, mis on koormatud hüpoteekidega

Swedbank AS-i kasuks. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et Swedbank AS-i nõuded on

muutunud sissenõutavaks. Seetõttu puudub alus tunnistada sundtäitmist täies ulatuses

lubamatuks ning keelata kinnisasja aresti ja müüki (vt ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr

3-2-1-190-13 p 16).

8. Ringkonnakohus märgib, et hagejad (apellandid) on esitanud viivise vähendamise nõude

alles pärast seda, kui algselt esiletoodud alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks oli

sisuliselt ära langenud. Hagiavalduses (esitatud 19.08.2011.a) tuginesid hagejad asjaolule, et

põhivõlgniku OÜ MNT Äri varale (kinnistu XXXX Kallastel) oli sissenõudja kasuks seatud

hüpoteek, millele ei olnud sissenõuet pööratud. Põhivõlgnikule kuulunud kinnisasi on

müüdud 23.08.2012.a toimunud enampakkumisel, millega langes ära hagejate esialgne

vastuväide sundtäitmisele.

Alles oma 27.02.2013.a avalduses on hagejad täiendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid

väidetega, et laenulepingutelt arvestatud viivised on liiga suured, ning taotlesid viiviste

vähendamist mõistliku määrani.

9. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-162-12 märgitule võib üheks materiaalõiguslikuks

vastuväiteks TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamisel olla ka ebamõistlikult suur

leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise

suhtes.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on viiviste vähendamisel õigesti kohaldanud nii

materiaal- kui menetlusõiguse norme ning apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust viiviste

täiendavaks vähendamiseks.

Viivise vähendamisel on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, millesse kõrgema astme kohus

saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (RKTKo 3-2-1-162-12

p 20). Ringkonnakohtu arvates puudub käesoleval juhul alus heita maakohtule ette

diskretsiooni piiride ületamist.

10. Oma 27.02.2013.a hagi täiendamise avalduses viitasid hagejad asjaolule, et mitme

laenulepingu puhul on viivist arvestatud rohkem või võrdselt põhivõlgnevusega, mida hagejad

ei pidanud põhjendatuks. Hagejad palusid vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit.

Maakohus on oma otsuses hagejate taotlust viivise vähendamiseks piisava põhjalikkusega

analüüsinud ja leidnud, et seaduste ja kohtupraktika põhjal tuleb viiviseid vähendada

põhivõlgnevuse suuruseni. Kohus on ka märkinud, et viivise vähendamiseks alla põhivõla

suuruse tulnuks seaduses sätestatud asjaolusid tõendada võlgnikul. Samuti tulnuks võlgnikul

esitada taotlus tema poolt mõistlikuks peetava viivise määra kohta, mida hagejad käesoleval

juhul ei teinud. Muuhulgas ei viidanud hagejad oma maakohtule esitatud 27.02.2013.a

seisukohtades soovile lugeda mõistlikuks viivise määraks VÕS §-de 113 ja 94 koostoimes

kujunev seadusjärgne viivisemäär. Maakohus märkis ühtlasi, et hagejad ei ole tõendanud

VÕS §-s 162 sätestatud asjaolusid viivise vähendamiseks, sh võlgniku poolt kohustuse

täitmise ulatust ja hagejate endi majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus märgib, et

sõltumata asjaolust, et hagejad ei olnud võlasuhte pooleks lepingutes, mille täitmata jätmise

tõttu tekkisid OÜ MNT Äri ja VikriCity OÜ võlgnevused, tuli neil esile tuua asjaolud, mis

andnuksid alust vähendada viivist alla põhivõla suuruse.

11. Eeltoodust lähtudes on maakohus teostanud diskretsiooniõigust korrektselt ja

ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et alus puudub viiviste täiendavaks vähendamiseks.

Maakohtu seisukohad ja tõendamiskoormise jaotus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga

(RKTKo 3-2-1-162-12 p 20), mille kohaselt lasus viivise suuruse ebaproportsionaalsuse

tõendamise kohustus käesoleval juhul hagejatel, kes taotlesid viivise vähendamist.

Võlausaldajal (kostjal) tulnuks tõendada põhivõlgnevust ületava viivisenõude puhul vastava

kahju olemasolu, kuid sellekohane vajadus on ära langenud seoses viivise vähendamisega

põhivõla suuruseni.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnanguga hagejate (apellantide)

majanduslikule seisundile, mille kohaselt ei ole hagejad avaldanud kohtule oma varalise

seisundi kohta täielikke ja läbipaistvaid andmeid ning alust on arvata, et hagejatel on muid

märkimisväärseid (sh sugulastelt ja nendega seotud äriühingutelt pärinevaid) sissetulekuid

lisaks pensionile. Apellandid ei ole põhistanud, et nende varaline seisund oleks niisugune, mis

tingiks viivise vähendamise alla põhivõla suuruse. Teises tsiviilasjas apellantidele

menetlusabi andmine ei ole niisugune asjaolu, mis viitaks võimetusele täita igasuguseid

rahalisi kohustusi.

Sissenõudja esitatud arvestuste kohaselt, mida hagejad ei ole vaidlustanud, on põhivõlgnevuse

suurus nelja laenulepingu järgi (lepingud nr XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX) kokku

94 003,21 eurot ja samas summas kuulub tasumisele ka viivis. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole põhivõla suurusele vastava viivisevõlgnevuse näol tegemist objektiivselt sedavõrd

äärmuslikult suure summaga, et viivist tuleks vähendada alla põhivõla suuruse ainuüksi sellel

alusel. Tähtsust omab muuhulgas asjaolu, et hagejad olid ja on isiklikult seotud äriühingutega

VikryCity OÜ ja OÜ MNT Äri, millised said AS-lt Swedbank laenu ja mille mittetäitmise

tagajärjel on tekkinud ka võlgnevused, sh viivisenõuded.

13. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus küsimust, kas olukorras, kus maakohus vähendas

võlgnike taotlusel viiviseid põhivõla suuruseni, oli põhjendatud jätta hagi rahuldamata (s.o

mitte tunnistada sundtäitmist ka osaliselt lubamatuks).

Tsiviilasja materjalidest selgub, et täitemenetluse alustamise aja seisuga 10.01.2011.a

(võlausaldaja täitmisavaldus t I kd lk 32-33 ja kohtutäituri täitmisteated võlgnikele t I kd lk

40-47) ei ületanud viivised ühegi laenulepingu puhul põhivõlgnevuste suurust.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on kohtule esitatud 19.08.2011.a. Nähtuvalt kostja

(sissenõudja) esitatud võlgnevuse arvestusest (t I kd alates lk 137) ning arvestades

laenulepingutes sätestatud viivisemäära 0,15 % päevas (54,75 % aastas) on võimalik teha

järeldus, et ühegi lepingu puhul ei ületanud viivise võlgnevus 19.08.2011.a seisuga

põhivõlgnevust. Ringkonnakohtu arvestuste kohaselt:

1) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 11 416,70 €) oli hagi esitamise ajaks viivise

võlgnevus 6576,02 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 01.06.2012.a seisuga;

2) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 28 230,86 €) oli viivise võlgnevus hagi esitamise

ajaks 17 870,13 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 20.04.2012.a seisuga;

3) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 6 142,88 €) oli viivise võlgnevus hagi esitamise

ajaks 3989,80 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 09.04.2012.a seisuga;

4) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 48 213,03) oli viivise võlgnevus hagi esitamise

ajaks 32 037,56 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 01.04.2012.a seisuga;

Eeltoodust nähtuvalt on viiviste võlgnevus suures osas kujunenud täitemenetluse ja sellele

järgnenud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagimenetluse kestel.

14. Ringkonnakohus leiab, et võlgnikel oli sellele vaatamata õigus esitada sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi ka n-ö ennetavalt (s.o olukorras, kus viiviste võlgnevus ei olnud

veel kasvanud põhinõude suuruseni, kuid oli alust arvata, et sissenõudja soovib saada ka

põhinõuet ületavat viivist). Võlgniku niisugust õigust saab põhjendatuks pidada mh olukorras,

kus ei ole teada, missuguse aja jooksul ja missuguse tulemiga õnnestub realiseerida tagatiseks

olev kinnisvara.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus käesoleval juhul ebaõigesti formuleerinud viiviste

vähendamise. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul ei ole tegemist võlgnevuse

(sh kõrvalnõuete) suuruse ümberkujundamisega, vaid kohus teeb pooltevahelisest võlasuhtest

lähtudes kindlaks, missuguses ulatuses on sundtäitmine lubatav.

Seega olukorras, kus kohus leidis, et sundtäitmine on viivisenõuete puhul lubamatu osas,

milles viivised ületavad laenulepingutest tulenevaid põhinõudeid, kuulus hagi osaliselt

rahuldamisele.

15. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus

leiab, et maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel

jätta kummagi poole enda kanda (TsMS § 163 lg 1 kolmas alternatiiv). Kolleegium ei pea

põhjendatuks menetluskulude võrdset jaotamist poolte vahel (TsMS § 163 lg 1 esimene

alternatiiv) ega menetluskulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (teine

alternatiiv). Hagi rahuldamise võrdelist ulatust ei ole käesoleva vaidluse olemuse tõttu

võimalik kindlaks määrata, arvestades muuhulgas, et hagi rahuldamise tinginud asjaolu

(viiviste võlgnevuse kasv üle põhinõude suuruse) on realiseerunud hagi menetlemise vältel.

Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30

päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/